Ele Liiv (eesistuja), Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
10. september 2021. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-17292
Tsiviilasi
X hagi Y vastu testamendi tühisuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15. aprilli 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Y apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Valentina Timofejeva Kostja (apellant) Y (endine perekonnanimi Y) isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad Danil Lipatov ja Jelena Karžetskaja
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 15. aprilli 2021. a otsus tsiviilasjas 2-15-17292 muutmata, muutes täiendamise teel osaliselt selle põhjendusi.
2.Y apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Määrata X menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 300 eurot ja mõista see välja Y-lt X kasuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib menetlusosaline edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise
esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (hageja) esitas 13.11.2017 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu, milles palus tuvastada pärandaja 02.06.2008 tehtud testamendi tühisuse ja tunnistada hageja C (pärandaja) seadusjärgseks pärijaks. 10.06.2019 täpsustas hageja nõuet ja palus tunnistada testamendi, millega pärandaja pärandas oma vara Y-le, tühiseks. Hagi asjaoludel on hageja oma ema, 03.06.2015 surnud C (pärandaja), seadusjärgne pärija. Hageja on seisukohal, et vaidlustatud testament on tühine, sest pärandaja ei saanud tulenevalt oma tervislikust olukorrast, s.o alates 1996. aasast põetud paranoidsest skisofreeniast, aru testamendi kui tehingu õiguslikest tagajärgedest, testaator oli otsusevõimetu.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt oli pärandaja testamendi tegemise ajal 02.06.2008 otsusevõimeline, mistõttu puudub alus ja põhjus seda tühiseks tunnistada.
3.Maakohus tegi 29.06.2018 vaheotsuse, millega jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kohus leidis, et hageja taotlus 02.06.2008 testamendi tühiseks tunnistamiseks aegus TsÜS § 99 lg 2 järgi 02.06.2011. Nõue oli ka tõendamata.
4.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29.06.2018 otsusega läbi vaatamata hageja hagi kostja vastu hageja pärijaks tunnistamiseks. Samuti tühistas ringkonnakohus maakohtu 29.06.2018 vaheotsuse osas, milles maakohus jättis hageja hagi 02.06.2008 testamendi tühisuse tuvastamiseks rahuldamata ja saatis tsiviilasja tühistatud osas maakohtusse menetluse jätkamiseks eelmenetluse staadiumis.
MAAKOHTU OTSUS
5.Maakohus rahuldas 15.04.2021 otsusega hagi ja tuvastas, et pärandaja 02.06.2008 tehtud notariaalne testament on tühine. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kostjalt mõisteti välja hageja menetluskulude katteks 3527 eurot. Vaidluse lahendamisel kohaldas maakohus PärS § 19 lg-s 1, TsÜS § 13 lg-s 1 ja § 84 lg-s 1 sätestatut. Maakohus tuvastas dokumentaalsete tõendite (testament, ekspertiis, fotod, pärandaja kirjad) alusel ja isikuliste tõenditega (tunnistajate ütlused) järgmised asjaolud: - pärandaja tegi 02.06.2008 notar Ülle-Riin Raja juures testamendi, millega määras kogu oma vara pärijaks kostja; - pärandaja suri 03.06.2015; - 27.01.1996 viidi pärandaja suhtes läbi ambulatoorne kompleksne kohtupsühhiaatriline ja psühholoogiline ekspertiis seoses talle esitatud süüdistusega, et ta oli korduvalt löönud 11.04.1995. aastal kostjat, tekitades viimasele kergeid kehavigastusi; ekspertkomisjoni arvamuse kohaselt oli pärandajal juba aastaid kestnud vaimuhaigus luululise paranoidse
2(8)
häirena, mis avaldus püsivas paranoidses luulus parafreensete joontega; uuritav ei olnud seetõttu võimeline kohtu ette astuma ega karistust kandma; - pärandaja oli SA PERH Psühhiaatriakliiniku patsient alates 1996. aastast ning viibis seal statsionaarsel ravil perioodil 1996-2014 kahel korral, s.o 04.03. – 06.03.2009 ja 09.08. – 18.09.2014, neist esimesel korral diagnoositi tal muud püsivad luululised häired ja teisel korral püsikujuline paranoidne skisofreenia; - kuigi pärandajal oli diagnoositud luululine häire juba 1996.a, keeldus ta ravile minemast; - olles hospitaliseeritud 02.03.2009 ITK siseosakonda, toimetati ta sealt psühhiaatriakliinikusse; vastuvõtul avaldas ta suurusluulumõtteid väites, et ta on rahvusvaheline ajakirjanik, paljastab raskeid kuritegusid ning süüdistas naabreid enda jälitamises, füüsilistes rünnakutes ja tapmisähvardustes; - 27.11.2009 toodi pärandaja psühhiaatriakliinikusse teatrist „Estonia“, kus ta nõudis tasuta piletit etendusele, väites, et ta on rahvusvaheline pressiesindaja; - teistkordselt oli pärandaja statsionaarsel ravil SA PERH Psühhiaatriakliinikus 09.08. – 18.09.2014, kuhu ta saabus Moskva Psühhiaatriahaiglast, kuhu ta oli hospitaliseeritud juba 25.05.2013 ning kus ta oli viibinud ka tahtest olenematul ravil; - pärandaja esines sõjaveteranina ja osales paraadi peaproovil Punasel väljakul ning poseeris 2001. aastal Nõukogude sõjaväelastele püstitatud ausamba juures, pidades end II Maailmasõja sõjaveteraniks, mida tegelikult ei olnud; - pärandaja tegi korduvalt avaldusi tema väidetavast piinamisest ja terroriseerimisest Eestis natsionalistide poolt; - pärandaja tervislik seisund ei võimaldanud tal 02.08.2008 adekvaatselt ja õigesti aru saada juriidilise iseloomuga tehingu – testamendi - tähendusest ja selle õiguslikest tagajärgedest, sest tal esines juba testamendi tegemise ajal krooniline psüühikahäire – püsikujuline paranoidne skisofreenia, mille tõttu ei saanud ta juba 2008. a juunikuus aru oma tegude tähendusest ega suutnud neid õigesti juhtida; - pärandajal olid luulud, et tema tagant varastatakse ja teda mürgitatakse, juba alates 1982. aastast, aastatega see üksnes süvenes; - pärandaja oli kõigiga konfliktis, tülitses naabritega, käis laamendamas tunnistaja Q töökohas väites, et seal töötavad fašistid ja nad õmblevad riideid fašistidele, samuti käis pärandaja tunnistajate poja koolis juudivastaseid loosungeid karjumas ning teise poja koolis jõuluvana või lumehelbekese kostüümis lapsel koolis vastas. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates asus kohus seisukohale, et pärandaja poolt 02.06.2008 tehtud notariaalne testament on tehtud otsusevõimetu isiku poolt ning on seetõttu tühine, sest pärandaja põdes vaimuhaigust juba vähemalt alates 1996. aastast, mis välistas tema otsusevõimelisuse testamendi tegemise ajal 2008. aastal. Kohtu hinnangul ei lükanud eeltoodud järeldust ümber tunnistajate P, K ja N ütlused, kes väidetavalt ei teadnud midagi pärandaja psüühikahäiretest, ega ka kostja poolt esitatud väljavõtted ajakirjadest ja ajalehtedest, kuhu pärandaja oma lugusid avaldamiseks saatis. Ilmselt puutusid tunnistajad pärandajaga kokku vähem ning aegadel, kui tema tervislik olukord oli parem või ei osanud tunnistajad teada ega märgata temal esinenud psüühikahäireid. Tunnistajate poolt kohtus antud ütlused ei lükka ümber teisi tõendeid pärandaja psüühikahäirest ja sellest, et ta ei olnud võimeline aru saama testamendi õiguslikest tagajärgedest temal esineva psüühikahäire tõttu. Eeltoodu tõttu kuulus hagi rahuldamisele. Menetluskulud jäid hagi rahuldamisel kostja kanda (TsMS § 162 lg 1 alusel). Kohus määras hageja menetluskulude suuruseks 3527 eurot ja mõistis need kostjalt välja hageja kasuks.
3(8)
KOSTJA APELLATSIOONKAEBUS
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uus ostus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on rikkunud otsuse tegemisel oluliselt menetlusnorme: ei ole hinnanud kõiki esitatud asjaolusid, väiteid ja tõendeid, ei ole andnud neile hinnangut ja kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Kohtuotsus ei ole piisavalt põhjendatud. Kohus jättis apellandi poolt esitatud vastuväited ja tõendid, sh tunnistajate ütlused, analüüsimata. Kohtu tõenditest tehtud järeldused on vastuolulised. Kohus on tuginenud peamiselt postuumselt tehtud ekspertiisile, millel ei ole ette kindlaksmääratud tõenduslikku jõudu ja tõendeid tuli hinnata kogumis. Esimest korda viibis pärandaja statsionaarsel tahtest olenemata ravil 04.03. – 06.03.2009 diagnoosiga luululine (paranoiline) häire ehk aasta pärast testamendi koostamist. Tuvastamist ei leidnud, et pärandaja oleks nõudnud abi või eestkostet. Tunnistajad kinnitasid, et ta korraldas oma elu iseseisvalt, tal puudusid võlad, tunnistajad ei abistanud pärandajat. Hageja tunnistajad ei suhelnud pärandajaga ega teadnud midagi tema elust ja seisundist, mistõttu nende ütlused ei ole asjakohased. Kostja tunnistajate ütlused jättis kohus arvestamata, kuna tunnistajad puutusid pärandajaga kokku vähem. Seejuures olid kostja tunnistajad pärandaja naaber ja lapselaps. Kohus ei selgitanud, miks hageja tunnistajate ütlused, kes pärandajaga ei suhelnud, on olulisemad kui kostja tunnistajate ütlused, kes pärandajaga igapäevases elus suhtlesid. Samas on kohus nõustunud kostja väitega, et pärandajal olid ajad, kui tema tervislik olukord oli parem, kuid kohtuotsuse puudub selle väite analüüs. Apellandi arvates oli selline aeg nimelt 02.08.2008. a testamendi koostamise päeval. Vastasel juhul poleks notar sellist tehingut tõestanud. Kohus jättis apellandi väited põhjendamatult kõrvale. Tartu Ülikooli avaldatud info alusel saab öelda, et aktiivsus ja tööga hõivatus loetakse positiivse prognoosi elemendiks, mis toetab isiku võimaliku tervenemist. Kostja tõendas, et pärandaja tegutses aktiivselt ühiskondliku tegevusega, reisis, korraldas kontserte ja kohtumisi, kirjutas artikleid. Hageja ei ole neile väidetele vastu vaielnud. Apellant viitab tunnistajate N ja K ütlustele. Kohus pole andnud hinnangut ka hageja poolt esitatud tõenditele. Toimikus on 31. märtsil 2016. a J poolt esitatud väited, et pärandaja oli testamendi koostamise päeval absoluutselt adekvaatne. 17. septembril 2017. a koos J taotlusega esitati tõend, mis oli koostatud XXX Korteriühistu (pärandaja elukoht enne surma) esimehe W poolt, milles korteriühistu esimees väitis: „Eluperioodil korteri nr 25 omanik C õigeaegselt tasus korteri kuuarved ja võlgnevusi ei esinenud /---/ C oli tugeva iseloomuga ja iseseisev inimene.“ Kostja tunnistajad andsid ütlusi, et pärandaja oli suheldes pidevalt adekvaatne, võimeline oma tegudest aru saama, käitumises puudusid haigestumise tunnused. Tunnistaja P iseloomustas pärandajat energilise, aktiivse, sotsiaalse ja suhtlejana ning kinnitas, et pärandaja elas pärast Y lahkumist korteris üksinda. Tunnistaja K andis ütlusi, et “kui ma Y-ga koos olin, siis ta ütles mitu korda, et see korter on Y oma”, mis tõendab, et pärandajal oli püsiv soov jätta korterit Yle, mille ta realiseeris testamendi koostamisega. Testamendi vormistamine ei olnud spontaanne toiming või haige inimese otsus, vaid teadlik valik.
4(8)
Ekspertiisiakti alusel ei saa teha järeldusi, et pärandaja ei saanud kogu aeg ja pidevalt aru oma tegude tähendusest ega suutnud neid õigesti juhtida. Kuna testament oli koostatud notariaalselt, siis notar tagab, et vormistatud tehing vastab isiku soovile. Puuduvad andmed, et pärandaja oli sotsiaaltöötajate huviorbiidis, et linn soovinuks määrata isikule eestkostet. Nii hageja kui ka tunnistajad kinnitasid, et ta korraldas oma elu iseseisvalt ning ei vajanud kõrvalabi. Vastus apellatsioonkaebusele
7.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid selle põhjendusi tuleb muuta täiendamise teel (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
9.Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et maakohus on tuginenud järelduste tegemisel pärandaja testamendi tegemise aegse otsusevõime kohta peamiselt postuumselt tehtud ekspertiisile. Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus pärandaja otsusevõimet hinnates tuginenud lisaks ekspertiisile ka fotodele, pärandaja kirjadele ja tunnistajate ütlustele, hinnates neid kogumis.
10.Õige on apellandi väide, et esimest korda viibis pärandaja statsionaarsel ravil psühhiaatrihaiglas 04.03. – 06.03.2009. a. Nimetatust ei saa aga järeldada, et pärandaja oli otsusevõimeline ligi aasta varem vaidlusaluse testamendi tegemisel. Nagu nähtub väljavõttest haigusloost (I kd, tl 1049, oli pärandaja PERH Psühhiaatriakliiniku (edaspidi PERH) patsient 1996 – 2014. a.
11.J 31.03.2016 menetlusdokumendis ei räägita pärandaja tervislikust seisundist testamendi tegemise ajal 2008. a, vaid sündmustest, mis eelnesid 15.09.2014 kinkelepingule. Kui ka selles menetlusdokumendis peab J pärandajat otsusevõimeliseks, ei ole tegemist tõendiga, vaid poole väidetega.
12.Maakohus tuvastas, et esmased haigusnähud võisid pärandajal avalduda juba 1982. aastal, kuid esmakordselt leidis haigus kinnitust ja diagnoositi 1996. a. Pärandaja oli kahtlustav ja konfliktne eelkõige oma perekonnaliikmete ja naabritega; pärandajal puudus haiguskriitika ja ta keeldus ravile minemast. Pärandajal esines suurusluul, ta pidas ennast rahvusvaheliselt tunnustatud ajakirjanikuks ja II maailmasõja veteraniks, mida ta tegelikult ei olnud.
13.Lisaks ekspertarvamusele kinnitavad maakohtu järeldusi pärandaja korterist peale selle avamist tehtud fotod (II kd, tl 129-133), millelt nähtub korralagedus ja antisanitaarne olukord. Konflikte naabritega kinnitab XXX Korteriühistu esimehe teatis (I kd, tl 199), mille kohaselt ei olnud pärandajal võlgnevusi korteriühistu ees, kuid naabritega olid pidevad konfliktid ja vaidlused.
14.Apellant heidab maakohtule ette asjaolude tuvastamist tunnistajate ütluste põhjal, kes pärandajat ei abistanud ega temaga pikemaajaliselt ei suhelnud, jättes kõrvale tunnistajad,
5(8)
kelleks olid pärandaja naaber ja lapselaps. Maakohus leidis põhjendatult, et nende tunnistajate ütlused ei lükka ümber tuvastatud asjaolusid.
15.Tunnistaja N ütluste (II kd, tl 202 pöördel) kohaselt suhtles ta pärandajaga 1998 – 2004 või 2006 põhjusel, et pärandaja käis vaatamas oma pojapoja tantsuansambli kontserte. Kokku ei puututud väga sageli ja tunnistaja tihedalt pärandajaga ei suhelnud. Pärandaja tuli suhtlema, kui külastas pojapoja esinemist, nagu vanemad seda tegid. Tal polnud konflikte teiste vanematega ja tunnistaja ei saanud aru, et pärandajal olnuks vaimse tervise probleeme. Nimetatud tunnistaja ütlused ei lükka ümber teistest tõenditest nähtuvat, et pärandajal olid vaimse tervise probleemid. Pärandaja probleemid avaldusid eelkõige pereliikmetega ja ametiasutustega suheldes. Tema kokkupuuted tantsuansambli juhendajaga ei olnud nii tihedad, et tema vaimse tervise probleemid avaldunuks.
16.Tunnistaja P ütluste (II kd, tl 202 pöördel) kohaselt suhtles ta kostjaga lapsena, kui kostja elas koos pärandajaga tema kõrvaltrepikojas. Seoses sellega puutus ta lapsena kokku kostja vanaemaga ehk pärandajaga, kelle väljanägemine oli nagu tervel inimesel ja seetõttu pidas tunnistaja teda terveks. Tunnistaja järgnevad kokkupuuted pärandajaga seisnesid hoovikohtumistes, pärandaja küsis tunnistaja käekäigu kohta ja rääkis midagi kostjast. Tunnistaja ei tea midagi pärandaja konfliktidest teiste naabritega. Tunnistaja teada oli pärandaja aktiivne ühiskonnaelutegelane, kirjutas lehtedesse artikleid, oli tunnistajale teadaolevalt ajakirjanik, kuid tunnistaja ise pole ühtki tema artiklit lugenud. Nimetatud tunnistaja ütlused kinnitavad teistest tõenditest nähtuvat, et pärandaja pidas end seoses suurusluuluga tunnustatud välismaa ajakirjanikuks ja II maailmasõja veteraniks. Tema kokkupuuted poja lapseea mängukaaslasega ja hilisema naabriga olid põgusad jutuajamised hoovis, mille käigus ei pruukinud tunnistajale ilmneda pärandaja terviseprobleemid. Tunnistaja hinnang pärandaja tervisele on subjektiivne ja põhineb pärandaja väljanägemisel.
17.Tunnistaja K ütluste (II kd, tl 203 – 203 pöördel) kohaselt on hageja tema ema, kostja tema vend ja pärandaja oli tema vanaema. Tunnistaja suhtles siiski rohkem oma teise (isapoolse) vanaemaga, samal ajal kui pärandaja kasvatada oli rohkem kostja. Suheldi külaskäikudel ja tunnistajal ei tekkinud kunagi kahtlust pärandaja tervises, ta ei teadnud tema haiglas viibimisest. Ta ei suhelnud temaga tihedalt, käis pärandajat külastamas paar korda aastas, suhtluse tihedus sõltus ka sellest, kuivõrd pärandaja käis tema perel külas ja asjaolust, et tunnistaja ema ei lasknud pärandajat korterisse. Pärandaja juttude põhjal teadis tunnistaja pärandaja ja tema tütarde pidevatest konfliktidest nende nooruses. Pärandajal oli foobia, ta tassis koju kõike. Tunnistaja üritas korterit koos kostjaga korda teha, kuid pärandaja soovis selle jätta kostja ülesandeks peale enda surma. Samuti rääkis pärandaja oma tütre vargustest tema tagant nooruses. Tunnistaja ei mäleta, mis aastal ta oma vanaema viimati nägi, kuid teadis juttude järgi, et vanaema oli lõpuks vanadekodus. Tunnistaja andmetel oli pärandaja ajakirjanik, tema artikleid avaldati ajalehes; pärandaja osales aktiivselt veteranide klubis, kuigi aastate poolest poleks sinna sobinud. Oma iseloomult oli pärandaja ülearenenud õiglustundega, võttis sõna ja soovis õiglust kõiges. Tunnistaja ütlused ei lükka ümber teistest tõenditest nähtuvat, et pärandajal olid vaimse tervise probleemid, kuid kinnitavad, et tunnistaja pidas end seoses suurusluuluga tunnustatud välismaa 6(8)
ajakirjanikuks ja II maailmasõja veteraniks. Tema suhtlus lapselapsega ei olnud tihe, tunnistaja ei teadnud pärandaja hospitaliseerimistest seoses vaimse tervise probleemidega ega osanud pidada tunnistajat vaimselt haigeks.
18.Toimiku materjalidest ei ilmne, et pärandaja poleks orienteerunud ajas ja ruumis. Samas nähtub tõenditest, et tal ei olnud haiguskriitikat, ta ei mõistnud enda ravivajadust ja pidas end terveks inimeseks. Tema ühiskondlik aktiivsus, ebaadekvaatne õiglustunne ja erinevate tegevustega hõivatus tulenesid tema haigusest. Ta arvamus endast kui II maailmasõja veteranist ja tunnustatud ajakirjanikust ei olnud adekvaatne. Nii hageja kui kostja tunnistajate ütlustest nähtub, et ka tema sugulased ja naabrid ei suhelnud temaga seoses tema konfliktsusega tihedalt ja vältisid temaga võimalusel kontakte, pidades teda pigem väga konfliktseks inimeseks, samas kahtlustamata tal haigust. Tõenditest nähtub, et pärandaja korjas asju oma korterisse, mille tulemusena oli korter antisanitaarne, kuid oma sugulaste abi korteri koristamiseks ta vastu ei võtnud. Samas sai ta hakkama oma elu korraldamisega sellisel viisil, et tal ei tekkinud võlgu. Kuivõrd pärandajaga kokku puutunud inimesed ei pidanud seetõttu vajalikuks teavitada sotsiaaltöötajaid pärandaja olukorrast, ei kerkinud päevakorda pärandaja teovõime ega temale eestkostja seadmise küsimus. Pärandaja otsusevõime kohta ei saa puudunud haiguskriitika tõttu teha järeldusi asjaolust, et te ei nõudnud ise abi ega eestkostet, avaldas soovi jätta korter lapselapsele ja pöördus testamendi tegemiseks notari poole, et tal ei olnud täitmata kohustusi korteriühistu ees.
19.Maakohus on sedastanud, et ilmselt puutusid tunnistajad P, K ja N tunnistajaga kokku aegadel, kui tema tervislik olukord oli parem või ei osanud tunnistajad teada ega märgata temal esinenud psüühikahäireid. Maakohus ei ole tuvastanud, et pärandajal oli perioode, mil ta sai adekvaatselt aru testamendi tähendusest ja selle õiguslikest tagajärgedest. Samamoodi ei pidanud notar 02.08.2008 aru saama testamendi koostamisel sellest, et pärandajal puudus oma haiguse tõttu otsustusvõime. Praegusel juhul esines testaatoril selline tervisehäire, mida polnud võimalik hinnata ilma ekspertteadmisteta ja teiste tõenditeta nende kogumis.
20.Apellatsioonkaebuse väited, et aktiivsus ja tööga hõivatus loetakse positiivse prognoosi elemendiks ja need tõendavad isiku võimalikku tervenemist, on teoreetilist laadi ega leia praegusel juhul kinnitust pärandaja puhul. Maakohus on tuvastanud, et pärandajal ilmnesid esimesed haigusnähud juba 1982. aastal ja haigus süvenes ajas.
21.Eeltoodu tõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Seoses sellega jäävad ringkonnakohtu menetluskulud apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1).
22.Järgnevalt määrab ringkonnakohus kindlaks hageja menetluskulude suuruse (TsMS § 174 lg 1). Vastustaja menetluskuludeks on esindajakulud 300 eurot. Vastustajale osutatud õigusabiteenuse sisuks on apellatsioonkaebuse analüüs 2h, apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 1h. Vastustajale on osutatud õigusabiteenust tunnihinnaga 100 eurot, millele ei lisandu käibemaks. Ringkonnakohus peab arvestades apellatsioonkaebuse ja selle vastuse sisu ja mahtu väidetud menetlustoimingutele kulunud aega mõistlikuks ja vajalikuks.
7(8)
Praegune asi on keskmiselt keerukas. Asjas on tehtud ekspertiis, kuulatud üle mitmeid tunnistajaid. Tunnihind 100 eurot (millele ei lisandu käibemaks) on asjaolusid arvestades mõistlik. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele apellatsioonimenetluse kulu 3h eest 300 eurot.
23.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar, Ele Liiv, Imbi Sidok-Toomsalu
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.