T7 OÜ (pankrotis) ja X hagi Estateguru tagatisagent OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 04.01.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Tauri Tigasson Kostja (vastustaja): Estateguru tagatisagent OÜ (registrikood 12766368), lepingulised esindajad vandeadvokaat Tanel Kalaus ja advokaat Eli Täpp
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 04.01.2021 otsus muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Rahuldada Estateguru tagatisagent OÜ taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja määrata X poolt Estateguru tagatisagent OÜ-le hüvitatavateks menetluskuludeks 1296 eurot.
5.Mõista X-lt Estateguru tagatisagent OÜ kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 1296 eurot.
6.Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb X-l Estateguru tagatisagent OÜ-le tasuda viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2-19-18312 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.T7 OÜ (pankrotis) (edaspidi võlgnik) ja X esitasid 21.11.2019 Pärnu Maakohtule hagi Estateguru tagatisagent OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes. Hagejad palusid tunnistada võlgniku suhtes lubamatuks täitemenetlus täiteasjas nr 179/2018/313 ja hageja suhtes lubamatuks täitemenetlus täiteasjas nr 179/2018/314 230 107,97 eurot ületavas osas ning jätta täitekulud ja menetluskulud kostja kanda.
2.Kostja esitas 22. veebruaril 2018. a Rapla kohtutäitur Õnne Pajurile täitmisavalduse, millega palus pöörata täitmisele kostja, võlgniku (varasemalt Tammekännu Vara OÜ), hageja, OÜ SUNEXPERT, AS SEB Pank ja OÜ Lävepakk vahel 7. veebruaril 2017. a sõlmitud hüpoteekide kustutamise kokkulepped, kinnistu müügilepingu, ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingud (edaspidi leping). Lepingu p 7.1 alusel seati kinnisasjale aadressil Tolli tn 7, Kuressaare ja kinnisasjale aadressil Kiriku tee 2, Valjala ühishüpoteek hüpoteegisummaga 330 000 eurot kostja kasuks koos igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele ühishüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Lepingu p 7.2 järgi on ühishüpoteegiga tagatud kõik laenuandjate ja kostja nõuded võlgniku vastu, sealhulgas tulevikus tekkivad nõuded, mis on tekkinud või tekivad seoses laenuandjate poolt „Tolli 7 sildfinantseering“ projekti rahastamisega Estateguru OÜ peetava portaali estateguru.co kaudu võlgnikule antud või antavate laenudega. Kostja tegutseb Estateguru OÜ nimel laenude tagatiste haldusagendina.
3.Võlgnik laenas 7. veebruaril 2017. a Estateguru OÜ vahendusel ligi kolmesajalt laenuandjalt kokku 220 000 eurot aastasega intressimääraga 10,5%. Võlgnik kohustus laenusumma tagastama 7. veebruaril 2018. a. Kuivõrd võlgnik laenusummat tähtaegselt ei tagastanud, palus Estateguru OÜ lepingu p 8.1 valguses 19. veebruaril 2018. a kostjal tagatiste realiseerimisega seonduvate toimingute tegemist. Nimetatud teate esitamise kuupäevaga kohustus võlgnik Estateguru OÜ-le tagastama laenu põhiosa 220 000 eurot, intressi 5 776,26 eurot, hüvitise 195,79 eurot ja viivise 1 844,38 eurot, s.t kogusummas 227 816,43 eurot.
4.Kostja täitmisavalduse alusel alustas Rapla kohtutäitur Õnne Pajur täiteasjad nr 179/2018/313 ja 179/2018/314. Tolli 7 kinnisasja on kohtutäituri poolt korraldatavatel enampakkumistel proovitud müüa korduvalt. Viimane enampakkumine toimus ajavahemikul 11.-18 veebruar 2019. a ning enampakkumise hinnaks määrati 195 000 eurot. Enampakkumine nurjus, sest enampakkumisel ei tehtud pakkumist vähemalt alghinna ulatuses.
2-19-18312
5.Võlgnik esitas 19. märtsil 2019. a avalduse pankrotimenetluse alustamiseks. Tsiviilasjas nr 2-19-4184 toimunud pankrotimenetluses esitasid võlgnik ja kostja aga 14. juunil 2019. a taotluse pankrotiavalduse tagasivõtmiseks, mille kohus rahuldas. Taotluse kohaselt pidas võlgnik kostjaga läbirääkimisi Tolli 7 kinnisasja võõrandamiseks. Pooled kinnitasid, et kuivõrd Tolli 7 kinnisasjale leiti ostja hinnaga 250 000 eurot, siis sellest piisab kõigi kostja ning kohtutäituri nõuete rahuldamiseks. Müügisumma arvelt rahuldamata jäävas osas loobus kostja oma nõuetest võlgniku ja tema nõuet taganud isikute vastu.
6.Tolli 7 kinnisasjale leitud ostuhuviline paraku kinnisasja ei omandanud. Seepeale asusid võlgnik ja hageja heas usus iseseisvalt otsima uut laenuandjat, kelle abil saaks Tolli 7 kinnisasja kokkulepitud hinnaga omandada. Mõne aja möödudes sobiv laenuandja leiti ning sellest teavitati ka kostjat. Tolli 7 kinnisasja pidi läbi täitemenetluse, ent kokkulepitud hinnaga omandama hagejale kuuluv ettevõte Osaühing Pesukoda. Seejuures kinnitas kostja esindaja veel 3. septembril 2019. a, et võlgniku ja hageja pakutud lahendus sobitub täpselt nende nägemusega – investorite õigused saavad kaitstud ning Osaühingul Pesukoda on võimalus Tolli 7 kinnisasi soetada hinnatasemelt, mille kostja on varasemalt välja käinud. Kuivõrd pooltel ei olnud perioodil, mis jäi pankrotimenetluses sõlmitud kokkuleppe ja viidatud e-kirja vahele teisi kokkuleppeid hinnataseme osas, siis pidas kostja esindaja hinnataseme all silmas kogusummat 250 000 eurot.
7.Järgnevalt said võlgnik ja hageja uuelt laenuandjalt positiivse laenuotsuse ning pidi toimuma Tolli 7 kinnisasja täitemenetluses võõrandamine hinnaga 250 000 eurot. Kummastavalt ning pahatahtlikult teatas kostja 2. septembril 2019. a (s.o 1 päev enne kinnitust hagejale) kohtutäiturile, et tema nõude jääk on hoopiski 315 300,20 eurot. Kostja enda seesugust pahatahtlikku tahet hagejale ei väljendanud. Vastupidi, tegelikkuses kinnitati esialgse kokkuleppe kehtivust veel ka 24. septembril 2019. a sõlmitud menetluskulude hüvitamise kokkuleppes. Nimelt kohustunuks Estateguru OÜ poolt saadetud projekti p 2 kohaselt võlgnik hüvitama kõik investorite (laenuandjate) ees täitmata kohustused, ent kokkulepe sõlmiti siiski selliselt, et võlgnik kohustub täitma laenuandjate ees kohustused üksnes vastavalt kokkulepetele. Nimetatud projekti muutmine viitab kõige selgemalt asjaolule, et veel 24. septembril 2019. a pidas kostja enda nõude jäägiks 250 000 eurot, millest hüvitatakse ka täitemenetluse kulud. Järelikult käitus kostja võlgniku ja hageja suhtes pahauskselt ning üritas kohtutäiturit teadvalt eksitada, kui teatas nõudejäägiks olevat 315 300,20 eurot. Seetõttu tegi kohtutäitur 29. oktoobril 2019. a otsuse, milles teatas, et: 1) hüpoteegiga tagatud nõude suurus on 227 816,43 eurot; 2) kuivõrd nõude summale lisandub täitemenetluse alustamise tasu 72 eurot ja kohtutäituri tasu 19 820,03 eurot, siis on nõude jääk 29. oktoobri 2019. a seisuga 247 708,46 eurot; 3) Tolli 7 kinnisasja suhtes toimub ajavahemikul 22.11.2019 kell 14.00 kuni 29.11.2019 kell 14.00 enampakkumine alghinnaga 268 260 eurot. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hagile vastu. Käesoleval juhul ei ole tegemist lubamatu sundtäitmisega, kuna võlgniku ja hageja väited nõudest loobumisest on selgelt väärad.
9.Viidatud pankrotiavalduse tagasivõtmise taotluse näol ei olnud tegemist poolte vahelise kokkuleppega ning vastavale asjaolule on võlgniku ja hageja esindaja ise pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust allkirjastamiseks saates 14.06.2019 e-kirjas kostja ja EstateGuru OÜ tähelepanu juhtinud. Võlgniku ja hageja esindaja selgitas ka 13.06.2019 kostjale, et sellel dokumendil puudub väljaspool pankrotimenetlust tähendus ja vastava dokumendi allkirjastamine on vajalik põhistamaks kohtule pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust ning asjaolude muutumist menetluse kestel.
2-19-18312
10.Lisaks nähtub pankrotiavalduse tagasivõtmise taotluse punktist 3.4, et selles pole müügisummat fikseeritud ega nõuete maksimumsummat määratud. Samuti puudub eeltoodud punktil mistahes seos sama taotluse eelnevate punktidega (s.h punktiga 3.1). Ka taotluse punkti 3.1 sõnastusest ei tulene, et vastav punkt omaks seost järgnevate kokkuleppe punktidega. Lisaks on taotluse punkt 3.4 selgelt tingimuslik, milleks on Tolli 7 kinnistu võõrandamine. Tolli 7 kinnistut võõrandatud ei ole ja seega ei ole saabunud ka punktis 3.4 toodud tingimus. Seega on väited nõuetest loobumisest selgelt alusetud.
11.Seejuures vaidlustasid võlgnik ja hageja täitemenetlused põhjusel, et hind määrati varasemast kõrgem, kuigi on olemas ka kõrgema hinnaga pakkuja ja kõrgema hinnaga müük peaks oma olemuselt olema selgelt ka hageja ja võlgniku huvides, kuna vastasel juhul tuleb võlgnikul realiseerida täiendavaid varasid oma kohustuste rahuldamiseks. Võlgnik ja hageja on aga asunud nende jaoks soodsa stsenaariumi realiseerumist käesolevas tsiviilasja algatamise läbi takistama ilmselge sooviga menetlust venitades ostuhuvilisest vabaneda. Seega viitab nende poolne pahatahtlik täitemenetluse venitamine ning käesoleva tsiviilasja algatamine selgelt, et nende sooviks on kinnistu endale võimalikult soodsalt nö „kätte mängida“ ja saavutada olukord, kus kostjal kui võlausaldajal ei ole võimalik oma nõuet täies ulatuses rahuldatud saada. Selline pahatahtlik eesmärk ei vaja aga õiguskaitset ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise võimalus ei tohiks olla vahendiks eeltoodud pahatahtlike eesmärkide saavutamisel. Maakohtu otsus ja põhjendused
12.Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
13.Pärnu Maakohtu 17.04.2020 jõustunud määrusega tsiviilasjas nr 2-20-3706 kuulutati välja võlgniku pankrot 17.04.2020 kell 16.00. Pärnu Maakohtu 25.06.2020 määrusega jäeti läbi vaatamata võlgniku hagi täitemenetluse 179/2018/313 lubamatuks tunnistamise nõudes, kuna võlgniku pankroti tõttu on vaidlusalune täitemenetlus täitemenetluse seadustiku (TMS) § 51 lg 1 alusel võlgniku osas lõppenud.
14.Hageja ei vaidlusta täitedokumendi täidetavust, vaid leiab, et täitemenetluste toimumise ajal on võlgnik pidanud sissenõudjaga läbirääkimisi, mille tulemusena loobus sissenõudja osaliselt sundtäidetavast nõudest (osast, mis ületab 250 000 eurot, kusjuures nimetatud summa sisaldab ka täitemenetluste kulusid).
15.Maakohtu hinnangul ei ole võlgniku ja kostja 14.06.2019 ühine taotlus pankrotiavalduse tagasivõtmiseks tsiviilasjas nr 2-29-4184 käsitletav poolte vahelise sundtäidetavast nõudest osalise loobumise kokkuleppena. 14.06.2019 taotluse allkirjastamisele eelnenud võlgniku lepingulise esindaja Sandra Sepa, EstateGuru OÜ ja kostja vahelisest e-kirjavahetusest perioodil 13.-14.06.2019 nähtub, et EstateGuru OÜ on rõhutatult oma 14.06.2019 e-kirjas palunud parandada kokkuleppe punkti 5 järgnevalt: „Võlgnik avaldab, et võtab enda 19.03.2019 esitatud pankrotiavalduse tagasi. Kostja kinnitab enda nõusolekut pankrotiavalduse tagasivõtmiseks käesolevale avalduses fikseeritud tingimustel oma allkirjaga“. S.Sepp on pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust allkirjastamiseks saates kostja ja EstateGuru OÜ tähelepanu juhtinud, et tegemist ei ole kokkuleppega, vaid pankrotiavalduse tagasi võtmise taotlusega. Nimelt kirjutab hagejate esindaja vastusena EstateGuru OÜ poolt esitatud muudatusettepanekutele, et: „esimest punkti ma taotlusesse ei lisanud, mh kuna: 1) tegemist ei ole kokkuleppega, vaid pankrotiavalduse tagasi võtmise taotlusega“; 13.06.2019 kell 14:38 kirjutas võlgniku ja hageja esindaja kostjale ja EstateGuru OÜ-le: „Muidugi mõistame ka teie seisukohta ja põhjuseid, miks ootate hetkel pankrotiavalduse tagasivõtmist.
2-19-18312 Samas ei ole see ka nii lihtne, st kohtule peab veenvalt põhistama, et olukord on võrreldes pankrotiavalduse esitamise muutunud ja et makseraskused on ületatud. Kindlasti sooviks kohus siin näha ka juba kirjalikke kokkuleppeid. Seega ei ole meil hetkel garantiid selles, et kohus on pankrotiavalduse tagasivõtmisega nõus“. Eeltoodust nähtub, et kostja soovis oma allkirjaga kinnitada üksnes nõusolekut pankrotiavalduse tagasivõtmiseks ega käsitlenud pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust hagejate ja kostja vahelise kokkuleppena. Kohus nõustus kostjaga selles, et puudub alus vastavale dokumendile mistahes muu tähenduse andmiseks. Vastavat tõlgendust toetab ka asjaolu, et näiteks 20.09.2019 menetluskulude hüvitamise kokkulepe fikseeriti EstateGuru OÜ ja võlgniku vahel korrektse kokkuleppena ning ei ole eluliselt usutav, et kui pooled oleksid soovinud nõudest loobumise osas kokkuleppe sõlmida, ei oleks nad seda korrektse kokkuleppena vormistanud.
16.Isegi kui tõlgendada allkirjastatud pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust poolte kokkuleppena, ei ole kohtu hinnangul vastavast dokumendist võimalik üheselt järeldada, et kostja on oma nõuetest 250 000 eurot ületavas osas loobunud. Pankrotiavalduse tagasivõtmise taotluse punktis 3.4 on kostja avaldanud järgnevat: „Tolli 7 kinnistu võõrandamisest saadud raha arvelt rahuldatakse kohtutäitur Õnne Pajuri ja Estateguru tagatisagent OÜ rahalised nõuded. Müügisumma arvelt rahuldamata jäävas osas loobub Estateguru tagatisagent OÜ oma nõuetest nii võlgniku kui ka võlgniku nõuet taganud isikute vastu“. Vastavas punktis pole müügisummat fikseeritud ega nõuete maksimumsummat määratud. Samuti puudub eeltoodud punktil mistahes seos sama taotluse eelnevate punktidega (sh punktiga 3.1). Ka taotluse punkti 3.1 sõnastusest ei tulene, et vastav punkt omaks seost järgnevate kokkuleppe punktidega. Nimelt sätestab taotluse punkt 3.1, et: „Tolli 7 kinnistule on leitud ostja, kes on nõus selle soetama hinnaga 250 000 eurot.“. Eeltoodud tõlgendust toetab ka asjaolu, et kõnealuses täitemenetluses ei ole astutud samme vara võõrandamiseks kohtutäituri kontrolli all. Apellatsioonkaebus
17.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
18.Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja hindas tõendeid ebaõigesti ning see tõi asjas kaasa ebaõige kohtulahendi. Maakohtu põhjendused on vastuolulised, üllatuslikud ega ole loogiliselt jälgitavad. Samuti on maakohus otsuse tegemisel jätnud täiel määral hindamata olulist tähtsust omavad tõendid ning hinnanud tõendeid ühekülgselt.
19.Keskse tähendusega on küsimus, kas kostja loobus osaliselt oma nõuetest 14.06.2019 võlgnikuga viimase pankrotimenetluses sõlmitud kokkuleppes. Maakohus hindas asjas tähtsus omavaid tõendeid ühekülgselt, kui leidis, et võlgniku ja kostja 14.06.2019 ühine taotlus pankrotiavalduse tagasivõtmiseks tsiviilasjas nr 2-19-4184 ei ole käsitletav poolte vahelise sundtäidetavast nõudest osalise loobumise kokkuleppena. Tegeliku olukorra mõistmiseks tuleb vaadata minevikus asetleidnud fakte, mille üle pooled tänasel hetkel ei vaidle. Mõistetavalt oli dokument vajalik küll võlgniku pankrotimenetluse lõpetamiseks, ent pooled leppisid dokumendis sõnaselgelt kokku ka tingimused kinnisasja võõrandamise osas, mille täitumisel võlgnik ei oleks enam püsivalt maksejõuetu. Teisisõnu sisaldus taotluses täiendav kokkulepe. Sisult ainus kokkulepitud tingimus, mis sai võlgniku maksevõimet ja seeläbi pankrotimenetlust mõjutada, oli Tolli 7 kinnistu müügihind ja nõuetest loobumise ulatus. Kui müügihind jäänuks alla võlgniku kohustuste väärtusele, siis olnuks võlgnik ikka püsivalt maksevõimetu ning vastupidi.
2-19-18312
20.Kui kokkulepet tõlgendada selliselt, et kinnistu müüakse, saadud raha eest tasutakse kohtutäituri ja kostja nõuded ning „ülejäänud“ teadmata osas kostja nõuetest loobub, siis jääb kinnistu müügihinna nimetamine sisutühjaks. Piisanuks kokkuleppe p-st 3.4. Ometigi kirjutati kokkulepe vandeadvokaatide poolt just selliselt, et kinnistu müügihind toodi eraldi välja. Järelikult oli poolte ühine tegelik tahe, et kinnistu müüakse hinnaga 250 000 eurot, saadud raha arvelt tasutakse esmalt kohtutäituri ja siis kostja nõuded ning müügisumma arvelt rahuldamata jäävas osas loobub kostja oma nõuetest.
21.Poolte ühine tegelik tahe nähtub ka kokkuleppe ülesehitusest. Nimelt on kõnealune dokument jagatud seitsmeks peatükiks. Kolmas peatükk koosneb omakorda kuuest alaklauslist, mida vastustaja on apellandile kinnitanud. Käesoleval juhul heidab kostja ette, et kui ta tõepoolest loobunuks 250 000 eurot (sh täituri tasud) ületavas osas, siis pidanuks hind sisalduma ka vastavas alaklauslis. Nagu ka teiste kokkulepete puhul, siis peatüki alaklauslite puhul ei ole kordamine vajalik ning see suurendaks üksnes asjatult dokumendi mahtu. Kuna tegemist on dokumendi ühe peatükiga, siis järeldub alaklausli sisu peatüki mõttest.
22.Maakohus jättis kokkuleppe tõlgendamisel arvesse võtmata kostja esindaja 3. septembril 2019. a antud kinnituse, et pakutud lahendus sobitub täpselt nende nägemusega – investorite õigused saavad kaitstud ning Osaühingul Pesukoda on võimalus Tolli 7 kinnisasi soetada hinnatasemelt, mille kostja on varasemalt välja käinud.
23.Loogiliselt ei ole jälgitav maakohtu järeldus, et eluliselt ei ole usutav, et kui pooled oleksid soovinud nõudest loobumise osas kokkuleppe sõlmida, siis ei oleks nad seda korrektse kokkuleppena vormistanud. Esiteks jääb arusaamatuks, miks peab kohus võlgniku ja kostja esindaja vahel 20. septembril 2019. a sõlmitud menetluskulude hüvitamise kokkulepet „korrektseks“ ning 14. juuni 2019. a dokumenti mitte. Maakohus jättis ka viidatud tõendi täielikult hindamata poolte käitumise tuvastamiseks pärast kõnealuse dokumendi sõlmimist, st kokkuleppe sisu tõlgendamiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 5 p 3 mõttes. Hageja selgitas maakohtus, et kostjapoolne osaline loobumine oma nõuetest nähtub ka mh menetluskulude hüvitamise kokkuleppest. Nimelt kohustunuks kostja esindaja poolt saadetud lepinguprojekti p 2 kohaselt võlgnik hüvitama kõik investorite (laenuandjate) ees täitmata kohustused, ent kokkulepe sõlmiti siiski selliselt, et võlgnik kohustub täitma laenuandjate ees kohustused üksnes vastavalt kokkulepetele. Nimetatud projekti muutmine viitab kõige selgemalt asjaolule, et veel 24. septembril 2019. a pidas kostja enda nõude jäägiks 250 000 eurot, millest hüvitatakse ka täitemenetluse kulud.
24.Arusaamatu on maakohtu järeldus, et isegi, kui tõlgendada allkirjastatud pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust poolte kokkuleppena, ei ole vastavast dokumendist võimalik üheselt järeldada, et kostja on oma nõuetest 250 000 eurot ületavas osas loobunud. Loogiliselt ei ole jälgitav maakohtu leitu, et eelviidatud maakohtu järeldust toetab ka asjaolu, et täitemenetluses ei ole astutud samme vara võõrandamiseks kohtutäituri kontrolli all ning seetõttu ei ole veenvalt tõendatud hageja väited, justkui oleksid pooled leppinud kokku kinnistu võõrandamises 250 000 euro eest hagejaga seotud isikule, so Osaühingule Pesukoda. Tolli 7 kinnisasja täitemenetluses võõrandamine pidi tõepoolest toimuma hinnaga 250 000 eurot. Kummastavalt teatas kostja aga kohtutäiturile, et tema nõude jääk on hoopiski 315 300,20 eurot. Eeltoodu tõttu jääb arusaamatuks, kuidas pooled oleksid saanud astuda reaalseid samme täitemenetluses kõnealuse kinnistu müümiseks Osaühingule Pesukoda hinnaga 250 000 eurot.
2-19-18312 Vastustaja seisukoht
25.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
26.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
27.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab olulises osas TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt ka teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et võlgniku ja kostja 14.06.2019 ühine taotlus pankrotiavalduse tagasivõtmiseks tsiviilasjas nr 2-29-4184 ei ole käsitletav poolte vahelise sundtäidetavast nõudest osalise loobumise kokkuleppena. Tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust ringkonnakohus neid põhjendusi ei korda. Ringkonnakohus jätab maakohtu põhjendustest välja aga maakohtu alternatiivse käsitluse juhuks, kui tegemist on poolte vahelise kokkuleppega nõuetest osaliseks loobumiseks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
28.Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et kostja ei ole nõuetest hageja ega võlgniku vastu osaliselt loobunud. Ühtlasi hindas maakohus esmaselt õigesti, kas poolte vahel on üldse kokkulepe nõuetest osalise loobumise kohta sõlmitud. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 sätestab üldreeglid, mis võimaldavad kindlaks määrata, kas pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu sõlmimises. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Riigikohus on neid sätteid kohaldades märkinud, et leping sõlmitakse vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (vt Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 13). Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud (vt Riigikohtu
24.novembri 2011. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 11). Antud juhul ei nähtu kolleegiumi hinnangul 14.06.2019 taotlusest pankrotiavalduse tagasivõtmiseks tsiviilasjas nr 2-29-4184 poolte selgeid tahteavaldusi selleks, et järeldada kokkuleppe sõlmimist nõuetest osalise loobumise kohta. Nimetatud tahteavaldusi ei ole võimalik järeldada ka teistest kohtule esitatud tõenditest. Kohtule esitatud 14.06.2019, 03.09.2019 ja 23.09.2019 e-kirjadest ei nähtu eraldiseisvalt ega ka koosmõjus 14.06.2019 taotlusega, et võlgnik ja kostja oleksid soovinud 14.06.2019 taotlusega kaasa tuua kindla õigusliku tagajärje (kostja nõudest osalise loobumise). Tahteavaldust tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 järgi tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Maakohus viitas põhjendatult võlgniku ja hageja esindaja 14.06.2019
2-19-18312 vastusena EstateGuru OÜ poolt esitatud muudatusettepanekutele, et: „tegemist ei ole kokkuleppega, vaid pankrotiavalduse tagasi võtmise taotlusega“. Ringkonnakohtu hinnangul puudus hagejal ja võlgnikul sellise sisuga vastuse saatmiseks vajadus, kui tegemist oleks olnud poolte vahelise kokkuleppega nõudest loobumise kohta. Seega on hageja ise mõistnud pankrotiavalduse tagasi võtmise avaldust sellisena nagu see oli pealkirjastatud ehk siis taotlusena pankrotiavalduse tagasivõtmiseks. Seega nähtub sellest hageja tegelik tahe. Kostja poolt avaldatust ei ole samuti võimalik järeldada, et kostja oleks soovinud tuua kaasa õigusliku tagajärjena oma nõuetest osalist loobumist hageja ja võlgniku vastu. Pealegi kinnitas kostja hageja 14.06.2019 e-kirjale eelnenud e-kirjas, et ta kinnitab oma nõusolekut pankrotiavalduse tagasivõtmiseks (I kd tl 83). Sellekohane kostja kinnitus sisaldub ka 14.06.2019 kohtule esitatud pankrotiavalduse tagasivõtmise avalduses (I kd tl 34-36). Kostja ei ole seega kinnitanud, et ta oma nõuetest osaliselt loobuks. Kokkuleppe sõlmimisele ei viita ka 03.09.2019 Estateguru OÜ e-kiri hageja esindajale, et „pakutud lahendus sobitub täpselt nende nägemusega soetada vara hinnatasemelt, mille oleme varem välja käinud.“ (I kd tl 37). Nimetatud e-kirjas kinnitab Estateguru OÜ, et Osaühingul Pesukoda on võimalik kinnisasi omandada varasemalt pakutud hinnatasemega, mitte aga seda, et kostja loobuks osaliselt nõuetest võlgniku ja hageja vastu. Samuti ei saa nõuetest loobumist järeldada Estateguru OÜ ja võlgniku vahelisest 24.09.2019 allkirjastatud kokkuleppest menetluskulude hüvitamise kohta. Nimetatud kokkulepe hõlmab kokkulepet Estateguru OÜ ja võlgniku vahel ning seda üksnes menetluskulude hüvitamiseks. Sellest ei saa järeldada, et kostja oleks oma nõuetest võlgniku vastu osaliselt loobunud (I kd tl 41-42).
29.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et kokkuleppe puudumisele viitab ka asjaolu, et 24.09.2019 allkirjastatud menetluskulude hüvitamise kokkulepe fikseeriti korrektse (eraldi vormistatud ja allkirjadega varustatud) kokkuleppena ning ei ole eluliselt usutav, et kui pooled oleksid soovinud nõudest loobumise osas kokkuleppe sõlmida, ei oleks nad seda sellise kokkuleppena vormistanud. Nimelt on hageja väidetav kokkulepe lisatud pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldusse ja sõnastatud, kui viide poolte vahel peetud läbirääkimistele, mille tulemusel on kokkulepe saavutatud. Niivõrd oluliste kokkulepete puhul on kolleegiumi arvates eluliselt usutav, et see vormistataks poolte allkirjadega varustatuna eraldi dokumendina. Seejuures on oluline, et kostja esindaja on 14.06.2019 menetlusdokumendis andnud kinnituse üksnes pankrotiavalduse tagasivõtmisele, mitte punktis 3 märgitud väidetavale kokkuleppele (I kd tl 34-36). Ringkonnakohtu hinnangul on 14.06.2019 menetlusdokumenti punkti 3 lisamine seletatav sellega, et kohtule oli vaja pankrotiavalduse tagasivõtmiseks veenvalt põhistada, et olukord võrreldes pankrotiavalduse esitamise ajaga on muutunud ja võlgniku makseraskused ületatud. Pankrotimenetluse puhul on tegemist hagita menetlusega, mille puhul ei piisa kohtule üksnes pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldusest, vaid kohtule tuleb põhistada ja vajadusel tõendada, et võlgnikul makseraskuseid enam ei ole. Sellist käsitlust kinnitab ka võlgniku ja hageja esindaja 13.06.2019 e-kiri kostjale, milles ta täpselt niimoodi sellise teksti lisamist pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldusse selgitabki (I kd tl 84 pöördel).
30.Kuna kohtule esitatud tõenditest ei saa teha järeldust, et võlgnik ja kostja oleks sõlminud mingi kokkuleppe, ei oma ringkonnakohtu hinnangul tähtsust, kuidas oli 14.06.2019 pankrotiavalduse tagasivõtmise avalduses kogu punkt 3 üles ehitatud ning kuidas olid punktid 3.1 ja 3.4 sõnastatud ning et punktis 3.1 oli märgitud kinnisasja müügihind. Samuti ei oma tähtsust, millise sisuga oli väidetav kokkulepe sõlmitud, sealhulgas, kas kostja on loobunud nõuetest 250 000 eurot ületavas osas või üksnes selles ulatuses. Seetõttu tuleb maakohtu otsuse põhjendustest jätta välja osa, milles maakohus on leidnud, et isegi kui tõlgendada allkirjastatud pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust poolte kokkuleppena, ei ole kohtu hinnangul vastavast dokumendist võimalik üheselt järeldada, et kostja on oma nõuetest 250 000 eurot ületavas osas
2-19-18312 loobunud. Vastava põhjendava osa välja jätmisega ei ole ringkonnakohtu hinnangul vajalik ka käsitleda hageja väiteid maakohtu sellekohase järelduse ebaõigsuse kohta, sealhulgas väiteid täitemenetluses kohtutäituri kontrolli all vara võõrandamise võimatuse kohta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
31.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
32.Tulenevalt sellest, et maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Kostja esitas 10.08.2021 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 1548 eurot (koos käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepinguline esindaja osutanud kostjale apellatsioonimenetluses õigusabi 8 tunni ja 36 minuti ulatuses tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta).
33.Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud maakohtu otsusega ja apellatsioonkaebusega tutvumine, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele ja menetluskulude nimekirja koostamine on põhjendatud ning nende ajakulu on õigusteenuse osutamiseks samuti põhjendatud ja vajalik. Seevastu põhjendatud ei ole kostja poolt 30.11.2020 menetlusdokumendi koostamisest (vastuväited hageja menetluskuludele) tingitud kulu hüvitamine apellatsioonimenetluses. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Antud kulu tekkis kostjal maakohtus enne otsuse tegemist, mistõttu tulnuks selle hüvitamist taotleda hagejalt maakohtus. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks kokku 7 tundi ja 12 minutit.
34.Kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr 150 eurot (käibemaksuta) on kolleegiumi hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik ja põhjendatud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Antud juhul on tegemist vandeadvokaadi poolt osutatava õigusabiteenusega ning tegemist on keskmisest keerukama vaidlusega ning kohtupraktikas on peetud mõistlikuks ja põhjendatuks vandeadvokaadist lepingulise esindaja poolt osutatava õigusabi tunnitasu määra 150 euro (käibemaksuga 180 eurot).
35.Kostja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning palub menetluskulude välja mõistmist käibemaksuga summas. Seega rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 1296 eurot (käibemaksuga).
36.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.