Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

akti ja sunniraha hoiatuse tegemiseks. 28.12.2020 otsusega jättis kohtutäitur kaebuse rahuldamata. Kaubanduspinna valduse ülevõtmine oli õigusvastane. Täitedokument ei ole selge ega võimalda täitmist. Täitur oleks pidanud keelduma määruse täitmisest. Määruses ei ole nimeliselt märgitud määruse adressaate ehk isikud, kellelt kohtutäitur võib valduse üle võtta. Täitur ei saa määrust täita anonüümsete kolmandate isikute suhtes, keda pole täitedokumends mainitud. Teiseks, määruse resolutsiooni punktis 2.7 on viidatud kinnistul asuvale kaubanduspinnale suurusega 1200 m2 ning „lisaks 2 olevale plaanile“. Nimetatud „lisa 2“ alusel on kohtutäitur enda väitel kaubanduspinna valduse üle võtnud. „Lisa 2“ ei ole 23.10.2020 kohtumäärusele lisatud ja jääb arusaamatuks, millise dokumendiga on tegu. Väidetavat lisa 2 ei ole lisatud määruse digikonteinerisse (see pole kohtuniku poolt allkirjastatud) ning TsMS ega TMS ka ei võimalda lugeda kohtumääruse (täitedokumendi) osaks määrusest eraldiseisvaid dokumente, mis pärinevad muudest allikatest. Kohtulahendi resolutsioon peab olema selge ja täidetav ka muu otsuse teksti ja täiendavate dokumentideta. Seega ei ole määruses viidatud „lisa 2“ täitedokument TMS § 2 mõistes ja kohtutäituril puudus seadusest tulenev alus viia lisa 2 alusel või sellele tuginedes läbi mistahes täitetoiminguid. Täitur väidab vääralt, et täituril oli õigus võtta kaubanduspinna valdus üle Demarone Trading OÜ-lt, sest määruses andis kohus täiturile õiguse võtta kaubanduspind üle igaühelt, kelle valduses see on. Kui kohus ei ole määruses konkreetselt nimetanud isikuid, kelle suhtes määrus kehtib ning neid ka menetlusosalisena kaasanud, siis ei ole määrus piisavalt selge ning täitur oleks pidanud keelduma selle täitmisest. Antud juhul ei saa kohtutäitur määruse alusel kindlaks teha, kes on need isikud, kelle valduses kaubanduspind on ja kelle suhtes valduse ülevõtmise toiminguid teha saab. Demarone Trading OÜ ei ole 23.10.2020 määruses nimetatud menetlusosaline ning määrus ei kehti Demarone Trading OÜ suhtes ka mistahes muudel alustel. Täitur sai 06.11.2020 toimingu tegemise käigus teada, et ruumide otsene valdaja on üürnik Demarone Trading OÜ (kelle esindajatega täitur ka telefonis rääkis), kuid täitur ei katkestanud täitetoimingut ja jätkas teadvalt valduse jõuga ülevõtmist kolmanda isiku suhtes, kelle vastu tal ühtegi täitedokumenti ega muud alust täitetoimingu läbiviimiseks ei olnud. Väär on täituri väide, et asjas ei oma tähtsust Riigikohtu lahendid, milles on öeldud, et täitur saab kinnisasja väljanõudmiseks täitetoiminguid teha vaid nende valdajate suhtes, kes on kohustatud isikutena kohtulahendis kui täitedokumendis märgitud. Riigikohus on selgelt öelnud, et TMS § 180 ja viidatud põhimõte kohaldub ka kinnisasja väljanõudmisel muu täitedokumendi kui enampakkumise akti alusel, esmajoones valduse väljaandmiseks kohustavate kohtulahendite puhul. Täitur ei ole koostanud täitmisteadet ega andnud tähtaega vabatahtlikuks täitmiseks. Kohtutäitur väidab vääralt, et asjas ei kuulu kohaldamisele TMS § 180 lg 1 ning puudus vajadus avaldajale vabatahtliku täitmise tähtaja andmiseks. Täitmisteadet (ega üldse mitte mingisugust teadet) pole kohtutäitur avaldajale saatnud. TMS § 180 ega ükski muu TMS säte ei tee erandit TMS § 180 lgs 1 sätestatud reegli kohaldamiseks hagi tagamise määruse täitmisel. TMS § 180 kohaldamata jätmist ei õigusta ka hagi tagamise menetluse kiireloomulisus, sest puudus vajadus n-ö „üllatustoimingu“ läbiviimiseks. Kuna määruse kohaselt on tegemist kinnisasja valduse ülevõtmise toiminguga, siis faktiliselt pole võimalik määruse täitmisest kõrvale hoida või ohustada määruse täitmist. TMS-i sätted kohalduvad üldsätetena kõikide määruse (sh hagi tagamise määruste) suhtes. Hagi tagamise määruste täitmise osas on vaid kaks erisätet (TsMS § 388 ja 389), mis meie asjas ei kohaldu ning kõikidel muudel juhtudel tuleb kohtutäituritel hagi tagamise määruste täitmisel juhinduda TMS-i sätetest. Täitur väidab vääralt, et määruse täitmise aluseks oli TMS § 182. Valduse väljaandmine ei ole asendatav toiming, mida saaks teha keegi teine peale valdaja. Täitur teavitas avaldajat valduse ülevõtmisest alles 06.11.2020 kui täitur oli juba kinnistule saabunud ning alustanud valduse ülevõtmiseks toimingute tegemist. Kohtutäitur ei saatnud avaldajale täitmisteadet ega võimaldanud seadusest tulenevat täitmise tähtaega

valduse üleandmiseks enne 06.11.2020 täitetoimingu läbiviimist ja valduse jõuga ülevõtmist. Avaldajale ei ole teada, et kohtutäitur oleks saatnud mistahes täitmisteateid ka üürnikule, Demarone Trading OÜ-le. TMS näeb ette üksnes väga limiteeritud olukorrad, mil täitur võib teha täitetoiminguid ilma täitmisteate kättetoimetamiseta. TMS § 64 lg 2 kohaselt võib täitur enne täitmisteate saatmist üksnes võlgniku vara arestida või lasta registrisse kanda keelumärke, kui täitmisteate kättetoimetamisest tulenev viivitus võib oluliselt ohustada sundtäitmise eesmärgi saavutamist. Täituri 06.11.2020 tehtud toimingud kaubanduspinna valduse ülevõtmiseks ei kuulu erandi hulka, mistõttu tegutses täitur toimingute läbiviimisel õigusvastselt. Täitur väidab vääralt, et määruse viivitamatult täidetavaks kuulutamine ja selle kättetoimetamise edasilükkamine tähendab, et kohus on TMS § 25 lg 1 alusel määruse vabatahtliku täitmise välistanud ning täitur täiendavat tähtaega määrama ei pea. Viivitamatu täitmise eesmärk on võimaldada lahendi alusel täitemenetlust alustada enne lahendi jõustumist, kuid nimetatust ei tulene alust vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmiseks. Määruse avaldajale kättetoimetamise edasilükkamine ei tähenda, et kohus on välistanud vabatahtliku täitmise tähtaja. Edasilükkamine tähendab üksnes seda, et kohus ei tee omalt poolt toiminguid kättetoimetamiseks enne kui täitmise kohta on kohut informeeritud, kuid see ei anna täiturile õigust kõrvale kalduda täitemenetluse regulatsioonist täitmisteate ja vabatahtliku täitmise aja kohta. Kohus ei ole ka selgitanud, et määruse kättetoimetamise edasilükkamise eesmärgiks oleks täitemenetluses vabatahtliku täitmise tähtaja nullini vähendamine. Määruse kättetoimetamisega viivitamine omab tähtsust ainult selliste hagi tagamise meetmete puhul, mille eesmärgi saavutamist määruse kättetoimetamine võiks takistada. Valduse väljaandmine selliseks meetmeks ei ole. Kohus peab vabatahtliku täitmise tähtaja määramisel lähtuma samuti TMS § 25 lg 1 teises lauses sätestatud miinimumtähtajast ning ei saa määrata sellest lühemat täitmise tähtaega. Kohus ei ole seadusega kooskõlas olevat vabatahtliku täitmise tähtaega määranud, mistõttu pidi seda tegema täitur. Valduse jõuga ülevõtmine oli ebaproportsionaalne. Täitur väidab vääralt, et täituri tegevust kaubanduspinnale sissemurdmisel õigustas vajadus täita määrus viivitamatult hiljemalt 06.11.2020. Täituril ei ole mingit kohustust teostada täitetoimingud avaldusele esitamisele järgneval päeval jõudu rakendades, seadusest tuleneb vastupidiselt kohustus määrata valduse üleandmiseks vabatahtliku täitmise tähtaeg. Täitur sisenes ruumidesse jõuga (s.t. lõhkus ja vahetas lukud), kuigi avaldaja oli nõus organiseerima kohapeale ehitaja esindaja, kes saaks võtmetega uksed avada. Täitur väidab vääralt, et avaldaja nõudis, et täitur ootaks kuni 09.11. Täituri 07.11.2020 koostatud valduse vastuvõtmise ja üleandmise aktis kirjeldatud kronoloogiast nähtub selgelt, et nii avaldaja kui üürnik tegid täituriga koostööd ning olid täituriga pidevas kontaktis. Avaldaja esindaja palus täiturit spetsiifiliselt, et täitur ei tekitaks valduse ülevõtmisega kahju ning ütles, et avaldaja saab täiturile tagada võtmega ligipääsu poole tunni jooksul täituri viimasest kõnest. Sellest hoolimata sisenes täitur ruumidesse jõuga. Täituri selline tegevus oli ebaproportsionaalne, eriti võttes arvesse, et täitur ei teavitanud eelnevalt avaldajat täitetoimingu läbiviimise kavatsusest. Kohustava täitmise akt ja sunniraha hoiatus on õigusvastased. Kohtutäitur ei ole avaldajale enne 12.11.2020 tehtud täitmistoimingu tegemist täitmisteadet kätte toimetanud, mistõttu ei saa täitemenetlust lugeda avaldaja suhtes alanuks. Kõik toimingud, sealhulgas 12.11.2020 kohustava täitmise akt on seega täitmisteate kätte toimetamata jätmise tõttu alusetud. Nõude sisu on ebaselge. Avaldaja on ülal selgitanud, et tegu ei ole täitedokumendiga. Teiseks, saaks täitur täita üksnes sellist kohustavat või keelavat määrust, millest nähtuks selgelt faktilised asjaolud, mille tegemise või tegemata jätmise fakti saaks objektiivselt kontrollida ilma määrust tõlgendamata (nt määrus, mis kohustaks isikut andma mingi vallasasi üle teisele isikule kindlas asukohas ja kuupäeval, millisel juhul täitur saaks faktiliselt kontrollida ilma määrust tõlgendamata, kas tegemist oli rikkumisega või mitte -s.t. kas asi anti üle või mitte). Praegusel

juhul jääb määrusest täiesti arusaamatuks, millised oleksid väidetavad keelu rikkumise olukorrad, mis annaks kohtutäiturile alust määrust sundtäita või väidetava rikkumise korral sunniraha nõuda. Täitur ei saa võtta täitmiseks kohustavat või keelavat määrust, mille resolutiivosa sõnastus kohustaks kohtutäiturit määrust tõlgendama või andma määruse adressaadi käitumisele õiguslikke või tehnilisi hinnanguid, mis kohtutäituri pädevusse ei kuulu. Ebaselget määrust ei ole võimalik täita ning selle alusel sunniraha määrata. Isegi juhul, kui oletada, et kohtutäitur tohtis 12.11.2020 akti teha ilma täitmisteate kätte toimetamiseta ning hoolimata täitedokumendi ebaselgusest (millega avaldaja ei nõustu), puudus igal juhul alus sunniraha hoiatuse tegemiseks. Täitur viitab aktis TMS §-le 261, kuid neid aluseid praegusel juhul ei esine. Ühelegi teisele õigusnormile kohtutäitur 12.11.2020 aktis ka ei viita. TMS § 183 sätestab, et kohtutäitur võib võlgnikule määrata sunniraha, kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda. Sunniraha hoiatuse tegemiseks ja sunniraha määramiseks oleks alust ainult siis, kui avaldaja rikuks määruses avaldajale pandud kohustusi. Avaldaja määruses toodud kohustusi rikkunud ei ole ning täitur ei ole ka ühegi kohustuse rikkumisele tuginenud. Sunniraha hoiatust ei saa teha hüpoteetiliste tulevikus toimuda võivate väidetavate rikkumise eest. Avaldaja rõhutab, et ta ei ole määrust rikkunud ega kavatse seda ka edaspidi teha, kuid avaldaja ei nõustu mingil juhul tema suhtes tehtud ebaseaduslike täitmiskorralduste või sunniraha hoiatustega. Sunniraha määramise eelduseks on asjaolu, et kohtulahendit, mille täitmiseks soovib kohtutäitur sundi kohaldada, saab kohtutäitur täitemenetluse korras täita ning selle täitmist kohustatud isikult nõuda – kostjal tehingute ja toimingute tegemise keelamiseks piisab vastavat keeldu sisaldava hagi tagamise määruse kättetoimetamisest kostjale, et ta saaks piirangutest teadlikuks. Kohtutäituril puudus vajadus ja õigus täiendavate täitetoimingute tegemiseks kuna määrusega olid keelud juba kehtestatud ning avaldaja ei olnud määrust rikkunud. Sellises olukorras toob täiendavate täitetoimingute tegemine kaasa põhjendamatuid kulutusi ning on õigusvastane. Täituri otsuses viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-4-13, p 45 ei ole asjakohane. Nimetatud lahendist ei tulene, et sunniraha hoiatuse saab teha enne täitmisteate kättetoimetamist olukorras, kus kohtulahendiga pandud kohustust ei ole rikutud. Sissenõudja seisukoht Sissenõudja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kohtutäituri 27.12.2020 otsus on kooskõlas kehtiva õiguse ja tsiviilasja materjalidega, mistõttu puudub alus selle tühistamiseks. Puudutatud isik nõustub ja ühineb kohtutäituri 27.12.2020 otsuses esitatud põhjendustega, millest tulenevalt on kaebaja kaebus kohtutäituri tegevusele alusetu ning tuleb jätta rahuldamata. Menetlusökonoomiast tulenevalt ei hakka puudutatud isik alljärgnevalt selliseid asjaolusid ja põhjendusi üle kordama ning palub kohtul võtta need arvesse viiteliselt. Avaldaja poolt kaebuses esitatud taotlused on osaliselt ebaselged ning arusaamatud, mh jääb osaliselt arusaamatuks, milliseid kohtutäituri toiminguid avaldaja on vaidlustanud, samuti on avaldaja taotlused vastuolulised. Vastuolulist ja ebaselget kaebust ei saa lahendada. Kaebaja ei saa esitada kaebuse resolutsiooni p-s 2 märgitud taotlusi. Samuti on avaldaja kaebuse resolutsiooni p 2.1 arusaamatu, kuna vaidlustada saab üksnes konkreetset täitetoimingut, mitte aga abstraktselt „06.11.2020 täitetoiminguid“. Millist konkreetset täitetoimingut avaldaja on vaidlustanud, jääb kaebuse resolutsioonist arusaamatuks. TMS § 218 järgi saab kaebuse esitada üksnes kohtutäituri otsusele, mitte aga täitetoimingule. Arusaamatuks jääb avaldaja kaebuse resolutsiooni p 2.2 valduse vastuvõtmise ja üleandmise akti tühistamiseks. Valduse vastuvõtmise ja üleandmise akti näol on tegemist (reaal)toimingu käiku kajastava aktiga. Kaebaja ei saa vaidlustada valduse vastuvõtmise ja üleandmise akti, vaid konkreetset kohtutäituri toimingut, tegelikkuses aga üksnes kohtutäituri konkreetse toimingu kohta tehtud otsust. Valduse vastuvõtmise ja üleandmise akti puudutavat kohtutäituri otsust saaks vaidlustada üksnes juhul, kui akti koostamisel on rikutud oluliselt menetlusnorme ja kaebaja on vaidlustanud akti sisu. Seda ei ole kaebaja 16.11.2020 kaebuses ega 07.01.2021 kaebuses märkinud.

Avaldaja kaebuse aluseks olevatest asjaoludest ei nähtu, kuidas rikub avaldaja enda väitel kohtutäituri tegevus avaldaja õigusi osas, mis puudutab kohtutäituri poolt kaubanduspinna valduse ülevõtmist. Avaldaja on väitnud, et vaatamata sellele, et 18.09.2019 on maakohus teinud tsiviilasjas nr 2-19-14222 hagi tagamise määruse, millega keelas kaubanduspinna valdajal VM Keskuse OÜ-l anda kaubanduspinna valdus üle mis tahes kolmandale isikule (sh avaldajale), on avaldaja võtnud 07.07.2020 kaubanduspinna valduse VM Keskuse OÜ-lt üle ning andnud kaubanduspinna valduse üle Demarone Trading OÜ-le. On ilmne, et selline avaldaja tegevus on lubamatu, kuna rikub jõustunud hagi tagamise määrust, millega kaubanduspinna valdajal keelati anda kaubanduspinna valdus üle mis tahes kolmandale isikule. Seega jääb arusaamatuks, kuidas saab kohtutäituri tegevus rikkuda avaldaja enda väidete kohaselt avaldaja seaduslikke õigusi, kui jõustunud hagi tagamise määrusega on kaubanduspinna valduse üleandmine kolmandatele isikutele, sh avaldajale keelatud. Jõustunud kohtumääruse rikkumisest ei saa avaldajale tulla maksma pandavaid õigusi. Mh tähendab see, et avaldaja enda väidetest tulenevalt ei saa avaldajal olla kaebeõigust kohtutäituri tegevusele osas, mis puudutab kaubanduspinna valduse ülevõtmist. Kaebajal tuleks sisuliselt selgitada, kuidas on kaebaja enda väidete kohaselt võimalik, et kohtutäiturit tegevus rikub kaebaja seaduslikke õigusi. Puudutatud isiku hinnangul ei ole see võimalik, mistõttu puudub kaebajal vastavas osas ka kaebeõigus. Puudutatud isiku hinnangul ei saa kohtutäituri tegevus põhimõtteliselt rikkuda kaebaja seaduslikke õigusi, mistõttu puudub tal ka kaebeõigus kohtutäituri tegevuse peale. Taganemata mis tahes viisil eeltoodust, on ebaõiged ka kaebaja väited, et kohtutäitur on hagi tagamise määruse täitmisel ja kaubanduspinna enda valdusse võtmisel rikkunud menetlusnorme. Esiteks, kohtutäitur tegutseb hagi tagamise määruse täitmisel lähtuvalt formaliseeritusse põhimõttest. Mh tähendab see, et kohtutäitur saab ja peab hagi tagamise määruse täitmisel täitma kohtulahendit selliselt, nagu määrusest nähtub. Puudub kahtlus, et nimelt kohtumäärusest lähtuvalt on kohtutäitur ka tegutsenud. Seega on kaebaja etteheited kohtutäiturile alusetud. Asjaolu, et hagi tagamise määruses ei ole nimetatud konkreetset isikut, kellelt kohtutäitur võib asja enda valdusse võtta, ei muuda ühelgi viisil hagi tagamise määrust ebaõigeks ega mittetäidetavaks. Sellist sätet seadusest ei tulene. Hagi tagamise määrus on selge, ühemõtteline ja täidetav. Teiseks, eksitavad on kaebaja viited kohtupraktikale. Mitte ükski kaebaja viidatud kohtulahendist ei käsitle hagi tagamise määruse täitmise küsimust ega hagi tagamise korras vaidlusaluse eseme kohtutäituri poolt enda kontrolli alla võtmist. Hagi tagamise määruse täitmist ei saa võrrelda lõpplahendi (kohtuotsuse või määruse) täitmisega. Kolmandaks, kaebaja viited TMS § 180 regulatsioonile on ebaõiged ja eksitavad. TMS § 180 reguleerib kohtuotsuse kui lõpplahendi alusel võlgniku väljatõstmist kinnisasjalt. Seda kinnitab üheselt ka Riigikohtu praktika. Käesoleval juhul on aga tegemist hagi tagamise määruse täitmisega, mis allub TsMS regulatsioonile, ning tegemist on menetluse ajaks kohaldatud ajutise meetmega. Sellist olukorda ei saa võrrelda kohtuotsuse kui lõpplahendi täitmisega, mille puhul antaks väljatõstmise järel valdus pöördumatult üle sissenõudjale. Käesoleval juhul on antud kaubanduspinna valdus ajutise meetmena üle kohtutäiturile, mitte hagejale või sissenõudjale. Seega on tegemist põhimõtteliselt erineva olukorraga. Neljandaks, kaebaja väited täitmisteate koostamisest ja vabatahtliku täitmise tähtaja määramisest on ebaõiged. Hagi tagamise abinõude kohaldamine ja rakendamine on kiireloomuline toiming, mis tulenevalt hagi tagamise olemusest tehakse n-ö üllatustoiminguna. Seega on ebaõiged ja vastuolus hagi tagamise instituudi olemusega kaebaja väited, et kohtutäitur oleks pidanud andma hagi tagamise määruse täitmiseks vabatahtliku tähtaja. On ilmne, et näiteks ka hagi tagamise korras võlgniku arvelduskontode arestimisel või muu võlgniku vara arestimisel ei anna kohtutäitur võlgnikule vabatahtlikku täitmise tähtaega. Seda nimelt põhjusel, et hagi tagamine on kiireloomuline toiming ning vabatahtliku täitmise tähtaja määramisel võib hagi tagamine osutuda võimatuks.

Viiendaks, ebaõiged on kaebaja väited sellest, et täituri poolt lukuabi teenust kasutades valduse ülevõtmine oli ebaproportsionaalne. Täituri aktist ja selgitustest nähtub, et täitur pakkus asjaoludest tulenevalt mõistlikku vabatahtlikku täitmise aega, kuid vaatamata sellele ei suudetud talle valduse võtmeid tagada. Sellises olukorras tegutses täitur ainumõeldavalt, s.o sisenes valdusesse lukuabi teenust kasutades. Lukuabi teenuse kasutamisest ei tekkinud mingeid märkimisväärseid kahjustusi ega kulutusi, kaebaja esitab ebaõigeid väiteid. Lukkude vahetamise kulu on ca 50-100 eurot, lukkude vahetamisega kaasnevad kahjustused on minimaalsed ning uute lukkude paigaldamisega need kõrvaldatakse. Kohustava täitmise akt ja sunniraha hoiatus on õiguspärased. Alusetu ja ebaõige on kaebaja väide, et hagi tagamise määruse resolutsiooni p 2.1 ja p 2.2 on ebaselged. Puudutatud isik rõhutab ka siin, et käesoleval juhul on tegemist hagi tagamise määruse täitmisega, mis allub TsMS regulatsioonile. Kaebaja viited TMS-le on vastuolus hagi tagamise instituudi eesmärgi ja olemusega. Hagi tagamise toimingud tehakse üllatustoimingutena nimelt seetõttu, et vabatahtliku täitmise tähtaja määramisel võib hagi tagamine osutuda võimatuks. Puudutatud isik ei nõustu kaebaja väitega, et kohtutäitur ei võinud teha sunniraha hoiatust. Käesoleval juhul ei ole kohtutäitur kohaldanud kaebaja suhtes sunniraha, vaid on teinud üksnes sunniraha hoiatuse. Sunniraha hoiatuse tegemine on mh vajalik selleks, et kui võlgnik keeldub korduvalt kohtulahendi (sh hagi tagamise määruse) täitmisest ja talle on kohaldatud sunniraha, on tegemist kuriteoga KarS § 331`1 tähenduses ja isiku suhtes saab algatada kriminaalmenetluse. Seega on sunniraha määramise hoiatus üks osa õiguskorra terviklikkus tagamisest. Avaldaja seisukoht sissenõudja vastuse osas Kohtutäitur ei ole oma seisukohta kohtule esitanud, mida tuleb käsitleda kaebusega nõustumisena. Avaldaja saab taotleda kohtutäituri toimingute tühistamist. Puudutatud isik 2 on avaldajale vääralt ette heitnud, et avaldaja saab kaebuse esitada üksnes kohtutäituri otsuse peale. TMS § 217 lg 1 näeb selgelt ette võimaluse vaidlustada ka kohtutäituri tegevust, mitte ainult otsuseid. Samuti võib avaldaja taotleda täituri tegevuse ja otsuste tühistamist. Riigikohus on asja 3-2-1-3616, p-s 23 selgitanud, et kohtutäituri tegevusele esitatud kaebuse eesmärk on saavutada kohtutäituri algsete otsuste tühisus, millest tulenevalt võib taotleda ka algsete otsuste tühistamist: Kuigi formaalselt saab menetlusosaline TMS § 218 lg 1 järgi kohtus vaidlustada otsuse, mille kohtutäitur tegi menetlusosalise kaebuse kohta, on menetlusosalise kohtusse esitatud kaebuse eesmärk tavajuhul saavutada ka algse otsuse tühistamine. Seetõttu hõlmab kolleegiumi arvates menetlusosalise TMS § 218 lg 1 alusel kohtule esitatud kaebus ka kohtutäituri algse otsuse, seda vähemalt juhul, kui menetlusosaline on kaebuses niimoodi taotlenud. Avaldaja taotlused on selged ja põhjendatud. Puudutatud isik 2 väidab vääralt, et ei ole selge, mis 06.11.2020 täitetoiminguid kaebaja vaidlustab ja et 07.11.2020 valduse vastuvõtmise ja üleandmise akti ei saa vaidlustada. Avaldaja kaebusest nähtuvalt vaidlustab avaldaja 06.11.2020 toimingud avaldaja kinnistul asuva kaubanduspinna valduse ülevõtmisel. Kuna õigusvastaste toimingute tulemusel koostas täitur 07.11. akti, siis tuleb ka akt tühistada. Täiendavalt vaidlustab avaldaja 12.11.2020 kohustava täitmise akti ja sunniraha hoiatuse tegemist. Kohtul tuleb anda hinnang täituri tegevusele viidatud toimingute tegemisel. Valduse ülevõtmine rikub avaldaja õiguseid. Puudutatud isik 2 väidab vääralt, et kuna 18.09.2019 on maakohus teinud tsiviilasjas nr 2-19-14222 hagi tagamise määruse, millega keelas kaubanduspinna valdajal VM Keskuse OÜ-l anda kaubanduspinna valdus üle mis tahes kolmandale isikule, siis ei rikkunud kohtutäituri tegevus avaldaja õiguseid. Mistahes väidetavad kolmandatele isikutele (sh VM Keskus OÜ) suunatud piirangud ei kehti avaldaja suhtes. Avaldaja ei olnud 18.09.2019 kohtumääruse tegemise ajal asja nr 2-19-14222 menetlusosaline ja

määrus ei kehti avaldaja suhtes. Kohtutäituri õigusvastased tegevused avaldaja kinnistul rikuvad ilmselgelt avaldaja õiguseid, sest piiravad avaldaja vara käsutusõigust. Täitetoimingud on läbi viidud õigusvastaselt. Puudutatud isik 2 on esitanud erinevaid põhjendusi kohtutäituri tegevuse õigustamiseks ning väidab, et hagi tagamise määruse täitmisel ei pea täitur lähtuma täitemenetluse seadustikust. Puudutatud isiku seisukohad on väärad ja need tuleb ka tähelepanuta jätta: a) Esiteks, ringkonnakohus on oma 05.02.2021 määruses selgitanud, et puudutatud isikul 2 ei ole õigust avaldaja ja Demarone Trading OÜ suhetesse sekkumiseks ning avaldaja käsutusõiguse piiramine kinnistu suhtes on lubamatu. Seega oli lubamatu ka hagi tagamise taotlemine, hagi tagamine ja hagi tagamise määruse alusel täitemenetluse algatamine. Ringkonnakohtu määrus on jõustunud ning avaldaja ja puudutatud isiku 2 suhtes kehtiv. Puudutatud isiku 2 seisukohad täitemenetluse läbiviimise õiguspärasuse kohta ei ole asjakohased ja tuleks tähelepanuta jätta – kuna puudutatul isikul 2 puudus õigus hagi tagamise taotlemiseks, siis puudub tal ka õigus esitada mistahes seisukohti puudutatud isiku 2 avalduse alusel lubamatult algatatud ja läbi viidud täitemenetluse suhtes. b) Teiseks, puudutatud isik 2 ei ole oma seisukohtade põhistamiseks viidanud ühelegi seadusesättele, mis vabastaks täituri hagi tagamise abinõude kohaldamisel täitemenetluse seadustikus ettenähtud reeglite täimisest, sest sellist sätet ei ole. Täitur peab ka hagi tagamise määruse täitmisel tegutsema kooskõlas seadusega. Lisaks, kinnisasja valduse ülevõtmisel ei ole tegemist sellise toiminguga, milles oleks vajalik üllatusmoment ning kus oleks vajalik toimingute viivitamatu läbiviimine. c) Kolmandaks, ringkonnakohus on 05.02.2021 määruse p-s 25 öelnud, et täitemenetluse aluseks olnud määruse resolutsiooni p 2.6 ei ole täidetav, sest selles viidatud lisa määrusel tegelikult pole. Kohtutäitur oleks pidanud seega formaliseerituse põhimõttest lähtudes määruse täitmisest keelduma ning täituri tegevus määruse täitmisel oli õigusvastane. Avaldaja jääb oma kaebuses esitatud selgituste juurde ning palub tuvastada täituri tegevuse õigusvastasus. Kohtu põhjendused TsMS § 475 lg 15 kohaselt on kaebus kohtutäituri otsuse peale hagita asi. Vaidlus puudub järgnevates asjaoludes, mille kohus loeb TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks: • Avaldaja on kinnistu Instituudi tee 132, Saue vald omanik (avalduse lisa 1). • 23.10.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-14222 (avalduse lisa 2) kohaldas kohus avaldaja suhtes järgnevaid hagi tagamise abinõusid: a) keelata avaldajal anda kinnistu esimesel korrusel asuva kaubanduspinna suurusega 1200 m2 valdust üle kolmandale isikule (resolutsiooni p 2.1); b) keelata avaldajal anda kinnistu esimesel korrusel asuva kaubanduspinna 1200 m2 osas korraldusi ja juhiseid ning sõlmida kokkuleppeid, mis piiravad või välistavad kaubanduspinna valduse üleandmise Kinnisvaravalduse AS-le (resolutsiooni p 2.2); c) keelata avaldajal kinnistu käsutamine ja kanda kinnistusraamatusse kinnistu käsutamist keelav keelumärge Kinnisvaravalduse AS-i kasuks (resolutsiooni p 2.3); d) anda kohtutäiturile õigus võtta enda valdusesse kinnistu esimesel korrusel asuv kaubanduspind 1200 m2 (lisa 2 plaanil viirutatud ala) (resolutsiooni p 2.6); e) lubada kohtutäituril kaubanduspinnale ligipääsemiseks ja enda valdusesse võtmiseks avada kõiki hoone uksi ja lukke ning eemaldada muid takistusi (resolutsiooni p 2.7). • Nende ruumide otsene valduse on 07.07.2020 sõlmitud üürilepingu alusel üle antud Demarone Trading OÜ-le (avalduse lisad 3-4). • 06.11.2020 kell 16:08 sisenes täitur kaubanduskeskusesse ja võttis kaubanduspinna valduse üle. 12.11.2020 edastas täitur avaldajale valduse ülevõtmise akti (avalduse lisa 5) ning kohustava täitmise akti, milles tegi hoiatuse sunniraha määramiseks juhul, kui avaldaja rikub määruse resolutsiooni p-d 2.1-2.2 (avalduse lisa 6).

• 16.11.2020 esitas avaldaja kaebuse kohtutäituri õigusvastasele tegevusele valduse ülevõtmisel ja kohustava täitmise akti tegemisel (avalduse lisa 7) ning täiendas kaebust 30.11.2020 (avalduse lisa 8). • 28.12.2020 otsusega jättis kohtutäitur kaebuse rahuldamata (avalduse lisa 9). TMS § 217 lg 1 sätestab, et kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel võib täitemenetluse osaline esitada kohtutäiturile kaebuse kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TMS § 218 lg 1 kohaselt võib kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale menetlusosaline esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. Kohtutäitur tegi kaevatava otsuse 28.12.2020, kohtule on kaebus esitatud 07.01.2021, seega tähtaegselt. Avaldaja on seisukohal, et täitedokument ei ole selge ega võimalda täitmist, kuna esiteks ei ole määruses nimeliselt märgitud määruse adressaate (isikud, kellelt kohtutäitur võib valduse üle võtta) ning täitur ei saa määrust täita anonüümsete kolmandate isikute suhtes; teiseks on määruses viidatud lisaks 2 olevale plaanile, kuid nimetatut ei ole määrusele lisatud. Kohus nõustub avaldajaga, et Harju Maakohtu 23.10.2020 määruse resolutsiooni p 2.6 ei olnud selge ega täidetav. Formaliseerituse printsiibist lähtuvalt saab kohtutäitur täita selget resolutsiooni ning ei saa seda asuda parandama ega tõlgendama. Kuivõrd määruse punkt 2.6 viitas plaanile ning plaani ei olnud lisatud, ei olnud nimetatud punkti osas määrus täidetav. Selle tõi esile ka Ringkonnakohus tsiviilasjas 2-19-14222 05.02.2021 tehtud määruse punktis 25. Kuna punkt 2.6 ei olnud täidetav, siis ei saanud kohtutäitur täitetoiminguid läbi viia. Kohus tühistab kohtutäituri 28.12.2020 otsuse. Samuti tühistab kohus 06.11.2020 täitetoimingud ja 07.11.2020 valduse vastuvõtmise ja üleandmise akti, kuivõrd need seondusid määruse punkti 2.6 täitmisega. TMS § 217 võimaldab esitada kaebuse nii kohtutäituri otsuse kui ka tegevuse peale. Samuti tuleb tühistada 12.11.2020 kohustava täitmise akt. Nimetatud akt käsitleb Harju Maakohtu 23.10.2020 määruse resolutsiooni p 2.1-2.2 rakendatud abinõusid. Ringkonnakohtu 05.02.2021 määrusega on 23.10.2020 määrus tühistatud ka nimetatud abinõude osas, mistõttu on kohtutäituri akt muutunud tagajärjetuks. Lisaks on täitemenetlus ka lõpetatud käesoleva menetluse ajal. Kohus ei nõustu siiski sellega, et sunniraha määramise hoiatust ei oleks tohtinud teha. TMS § 183 sätestab, et kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, võib kohtutäitur määrata võlgnikule sunniraha käesoleva seadustiku §-s 261 sätestatud korras. Kuna nimetatud norm võimaldab määrata sunniraha ka siis, kui võlgnik rikub kohustust toimingust hoiduda ning sunniraha määramise eelduseks on selle eest hoiatamine, ei ole hoiatamine iseenesest väär tegevus. Kohtule teadaolevalt on täitemenetlus lõpetatud käesoleva menetluse ajal, mistõttu ei ole otstarbekas piirduda üksnes 28.12.2020 otsuse tühistamisega ja kohustada kohtutäiturit kaebust läbi vaatama. Seda arvestades rahuldab kohus avalduse täies ulatuses. Kuna avaldus kuulub rahuldamisele, siis ei pea kohus vajalikuks analüüsida kõiki menetlusosaliste poolt esitatud argumente. Kohus märgib siiski, et avaldaja ei ole oma seisukohtades arvestanud sellega, et täitmisel oli hagi tagamise määrus, mille eesmärk oli olukorra säilitamine, mitte vara realiseerimine või mõni muu lõplikke tagajärgi toov tegevus.

Kohtu hinnangul ei takista hagi tagamise määruse täitmist see, kui määruses ei ole nimeliselt kirjas isik, kelle valdusest saab kohtutäitur asja enda valdusesse võtta kuna määruses oli viidatud igaühele, kelle valduses pind on. Samuti ei nõustu kohus sellega, et täitur pidanuks andma vabatahtliku täitmise tähtaja, kuna see ei ole kooskõlas hagi tagamise kiire rakendamise vajaduse ning hagi tagamise eesmärgiga (olukorra säilitamine). Õiguskirjanduses on leitud, et hagi tagamisel on analoogia korras kohaldatavad need TMS sätted, mis ei ole vastuolus hagi tagamise eesmärgiga või mille osas puuduvad TsMS-s erinormid (V. Kõve jt (koost). Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, Juura 2017, lk 683). TsMS § 172 lg 1 sätestab: „Hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.“ Lõike 10 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Avaldaja on palunud jätta menetluskulud kohtutäituri kanda. Kohus ei pea põhjendatuks jätta menetluskulusid täies ulatuses kohtutäituri kanda. Kohtutäiturile esitati täitmiseks viivitamata täitmisele kuuluv hagi tagamise kohtumäärus, mis on täitedokument. Samuti oli kohtutäituril toiminguid teha vastavalt tol ajal kehtinud hagi tagamise määrusele. Kohtutäiturile saab ette heita, et olukorras kus kohtumääruse resolutsioon ei olnud selge, asus kohtutäitur määrust täitma. Kuna kohus rahuldab avalduse, jääb riigilõiv kohtutäituri kanda. Menetlusosaliste õigusabikulud jätab kohus menetlusosaliste endi kanda, kuna kõigi kulude avaldaja kanda jätmine ei ole õiglane põhjusel et avaldus rahuldatakse ning teisalt ei ole õiglane jätta kõiki kulusid ka sissenõudja või kohtutäituri kanda, kuna lahend tehakse avaldaja huvides. Avaldaja on tasunud kooskõlas riigilõivuseaduse § 59 lg-ga 10 avalduse esitamisel riigilõivu 15 eurot, mille kohus mõistab välja kohtutäiturilt avaldaja kasuks. Samuti tuleb tasuda viivist väljamõistetud menetluskuludelt (TsMS § 177 lg 4). Kuna ülejäänud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda, ei määra kohus neid rahaliselt kindlaks. /Allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Kark Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 22.04.2022 kohtumäärusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 23.07.2021 kohtumäärus.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.