2-19-3025/51 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest s.o 2. juulist 2021.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. I. Hageja nõue ja selle põhjendused M. E. (hageja) on pöördunud kohtu poole taotlusega tuvastada töölepingulise suhte olemasolu tema ja OSAÜHING HANSEKON (kostja) vahel ajavahemikus 2004-2017 oktoober ning mõista välja saamata jäänud töötasu summas 9390 eurot. Eelnevalt on hageja pöördunud 08.11.2018. a töövaidluskomisjoni poole OSAÜHING HANSEKON vastu saamatajäänud töötasu nõudes. Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni Töövaidluskomisjoni (TVK) 22.01.2019. a otsusega töövaidlusasjas nr XXX leiti, et TVK-l ei ole võimalik lahendada avaldaja poolt vastaspoole vastu esitatud töötasu nõuet, kuna töövaidluskomisjon tuvastas, et poolte vahel puudus töösuhe ning töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 21 lg 1 p 1 kohaselt ei kuulu TVK kohaldamisalasse töösuhtevälistest õigussuhetest tulenevate vaidluste lahendamine. Vastavalt TVLS § 58 lg 5 loetakse töövaidluskomisjonile esitatud avaldus viidatud paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul hagiavalduseks. M. E. i töövaidluskomisjonile esitatud avalduse kohaselt töötas ta ajavahemikus 2004. a juunikuust kuni 2017. a oktoobrikuuni reporterina OSAÜHING HANSEKON poolt väljaantava Lõunalehe heaks. Ta kirjutas Lõunalehele erinevaid artikleid, portreelugusid ja uudiseid ning tegi fotosid, intervjuusid ja otsereportaaže ning sai selle eest tasu kuni 2016. a jaanuarikuuni. Tasu on jäetud maksmata perioodil 2016 jaanuar – 2017 september tehtud töö eest, millise aja jooksul on hageja kirjutanud Lõunalehele üle 200 uudisloo ja artikli koos intervjuude, reportaažide ja fotodega. Hageja hinnangul oli poolte vahel tegemist töölepingulise suhtega koos sellest tulenevate mõlemapoolsete kohustustega. M. E. on töötajana regulaarselt kirjutanud artikleid ja OSAÜHING HANSEKON on tööandjana varasemalt maksnud tasu tehtud töö eest. Tasu maksmise leppisid 2 (7)

pooled kokku vastavalt töö mahule iga töönädala alguses e-posti teel kostja juhatuse liikme U. P. ga, kes on ühtlasi Lõunalehe peatoimetaja. Tööandja on alates 2016. a jaanuarist kuni 2017. a septembrini töötajale tasu maksmata jätmisega rikkunud oma töölepingust ja seadusest tulenevat kohustust. Kuna täpse töötasu suuruse väljaselgitamine on tagantjärele tulenevalt töö iseloomust keeruline, on hageja lähtunud Vabariigi Valitsuse 18.12.2015. a määrusega nr 139 kehtestatud töötasu alammäärast, mis kuutasu korral oli 2016. a 430 eurot ning 2017. a 470 eurot. 26.01.2021. a on hageja esitanud alternatiivse nõude, juhul, kui hageja nõue tasu saamiseks töölepingulisest suhtest tuleneval alusel ei leia tunnustamist, välja mõista kostjalt hageja kasuks tasu käsunduslepingu alusel osutatud teenuse eest kokku 7509 eurot. Poolte vahel oli välja kujunenud lepinguline suhe, mille sisuks oli kokkulepe, et hageja kirjutab kostjale ajakirjanduslikke artikleid, mille kostja avaldab Lõunalehes ning kostja tasub artiklite kirjutamise ja ajalehes avaldamise eest vastavalt ajakirjanduslikul turul valitsevale honorarimäärale. Kostja on oma ajalehes Lõunaleht avaldanud 2017. aastal hageja poolt kirjutatud 43 lugu ja 99 fotot, mille eest on tasumata 2747 eurot. 2016. aastal on avaldatud hageja poolt kirjutatud 73 lugu ja 184 fotot ning 6 fotogalertiid, mille eest on tasumata 4762 eurot. Eeltoodud põhjendustel taotleb hageja töövaidluskomisjoni 22.01.2019. a otsuse nr XXX tühistamist ning kostjalt 9390 euro väljamõistmist töötasuna või alternatiivselt 7509 euro väljamõistmist saamata jäänud tasuna. II. Kostja vastuväited Kostja on vastuses hagile eitanud hagejaga töölepingulise suhte olemasolu ning seetõttu ka kohustust maksta hagejale töötasu. M. E. on esitanud töösuhte tuvastamise nõude hagiavalduses 25.02.2019. a, kuigi OSAÜHING HANSEKON on talle korduvalt teatanud, et nende vahel puudub töösuhe. Töölepinguseaduse (TLS) § 31 kohaselt on töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Kostja taotleb kohaldada töösuhte tuvastamise nõude suhtes aegumist. Kostja hinnangul on M. E. i nõue töötasu saamiseks ka sisuliselt põhjendamatu. Kostja möönab, et M. E. on teinud vabakutselise ajakirjanikuna ajalehele Lõunaleht kaastöid, mis on ka avaldatud, kuid tegemist ei ole töösuhtega. Vabakutselistel ajakirjanikel puudub töösuhe konkreetse väljaandega ning nad teevad kaastööd erinevatele ajakirjandusväljaannetele. Hageja ei allunud kaastööd tehes kostja juhtimisele ja kontrollile, ta oli oma töökorralduses vaba ning võis valida, kas, millal ja millisele ajalehele ta lugusid kirjutab. Näitena on kostja osundatud hageja artiklitele, mis on avaldatud teistes ajakirjandusväljaannetes. Ka hageja ise on esitanud oma väidetava töösuhte kohta vastukäivaid andmeid, näiteks pöördudes 20.12.2017. a e-kirjaga OSAÜHING HANSEKON juhatuse liikme U. P. poole, nõudes honorari väljamaksmist või märkides 16.10.2017. a Ü. Harjule saadetud e-kirjas, et alustas lugude kirjutamist Lõunalehele 2004. a mittekoosseisulise reporterina ning kasutas lugude kirjutamiseks ning fotode tegemiseks oma töövahendeid. Kokkuvõtvalt on kostja seisukohal, et hageja nõue töötasu saamiseks tuleb jätta rahuldamata. Hageja alternatiivse nõude suhtes on kostja avaldanud, et OSAÜHINGUL HANSEKON ei ole kohustust tasustada kõiki avaldatud artiklite autoreid, kes ei ole ajalehe töötajad. Kui selline tasustamine toimub, lepitakse autoriga eelnevalt kokku makstava tasu suuruses. Kui autor tasu ei

nõua, siis seda talle ka ei maksta. Hageja saatis ajalehele aastate jooksul arvukalt kaastöid enamasti nende eest tasu nõudmata. 04.06.2021. a esitatud seisukohtades leiab kostja, et hageja VÕS § 619 alusel esitatud alternatiivset nõuet tuleb käsitleda iseseisva hagiavaldusena, mis selle esitamise ajaks ehk 26.01.2021. a oli aegunud. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kuna hageja nõuab tasu 2016-2017. aastatel avaldatud tööde eest, on nõue aegunud ning kostja taotleb kohtult aegumise kohaldamist. III. Hageja arvamus kostja vastuväidete osas Hageja on jäänud oma seisukoha juurde, et ta tegi kostja ajalehele artikleid kirjutades kostjale tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest, seega oli poolte vahel töölepinguline suhe, mille alusel oli kostjal kohustus maksta hagejale tasu. Alternatiivselt leiab hageja, et tema ajakirjanduslike tööde avaldamisega Lõunalehes on tema ja kostja vahel igal juhul tekkinud lepinguline suhe, mida on võimalik käsitleda käsunduslepinguna VÕS § 619 mõttes. Kostja on hagejale teenuste eest kokkulepitud tasu maksmata jätmisega rikkunud poolte vahel sõlmitud lepingut. Hageja ei nõustu kostja poolt esitatud nõude aegumise vastuväitega. Hageja on esitanud 09.11.2018. a töövaidluskomisjonile nõude 2016-2017. a avaldatud tööde eest tasu saamiseks, seega on asunud oma õigusi kaitsma. Kuna kostja pidi tasuma hagejale artiklite kirjutamise ja Lõunalehes avaldamise eest vastavalt ajakirjanduslikul turul valitsevale honorarimäärale, oli tegemist kokkulepitud tasu maksmisega, mistõttu kohaldub aegumistähtaja arvestamisel TsÜS § 147 lg 3. Lisaks peatus aegumine TsÜS § 160 lg 1 tulenevalt hagi esitamisega. IV. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised. Kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Käesolevas asjas ei ole kostja vaidlustanud asjaolu, et on oma ajakirjanduslikus väljaandes – ajalehes Lõunaleht avaldanud alates 2004. aastast hageja poolt kirjutatud artikleid ja fotosid ning on nende eest maksnud tasu (pangaülekannetest nähtuvalt honorari). Kostja ei ole ümber lükanud hageja väidet, et alates 2016. a kuni 2017. a oktoobrini ei ole hageja kirjutatud ja ajalehes avaldatud artiklite ning fotode eest tasu makstud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ja kostja vahel oli töölepinguline suhe või või muu tehinguline õigussuhe ning kas hagejal on tulenevalt pooltevahelisest õigussuhtest õigus nõuda kostjalt raha maksmist. Õigussuhte kvalifitseerimine on tulenevalt TsMS §-dest 436 lg 7 ja 438 lg 1 kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (vt Riigikohtu 21. detsembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-205086/52, p 13; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18). Ka aegumistähtaja kontrollimiseks tuleb kohtul poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe (vt Riigikohtu 17. juuni 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948/81, p 11; 9. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-4918/86, p 10). 4 (7)

Kohtu hinnangul kohalduvad pooltevahelisele õigussuhtele autoriõiguse seaduse (AutÕS) sätted. Autoriõigusega kaitstavateks teosteks on tulenevalt AutÕS § 4 lg 2 ja lg 3 p 1 ka publitsistikateosed. Töölepingulise suhte esinemine poolte vahel ei ole tuvastatav. Lisaks asjaolule, et kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, et hageja on teinud kostjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile (TLS § 1 lg 1) on hageja ka ise kirjades kostja peatoimetajale U. P. le nimetanud ennast vabakutseliseks ajakirjanikuks ning nõudnud honorari maksmist. Pangakonto väljavõtetest nähtub samuti, et kostja on teinud hagejale ülekandeid selgitusega honorar. Üldteadaolevalt on honorar teose autorile makstav tasu. Hageja on 16.10.2017. a e-kirjas kostja tegevtoimetaja Ü. H. le kirjutanud, et alustas tööd Lõunalehes mittekoosseisulise reporterina ning ta on teinud tööd oma isiklike vahenditega (arvuti, fotokaamera) ning sõitnud sündmuskohtadesse ja intervjuusid tegema omal kulul. Kostja on hagejale saadetud e-kirjades 07.07.2008, 14.05.2013 ja 30.12.2014 selgitanud, et OSAÜHING HANSEKON on tasunud hagejale kui vabakutselisele ajakirjanikule honorari, mille suuruse on määranud peatoimetaja, lähtudes lugude tasemest, uudis- ja lugemisväärtusest, mahust ja toimetamisele kulunud ajast. Töölepingut ega tööalaseid suhteid hagejaga ei ole olnud. AutÕS § 14 lg 1 sätestab autori õiguse saada tasu teose kasutamise eest teiste isikute poolt (autoritasu), lg 2 kohaselt määratakse autoritasu kindlaks autori ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega (lepinguga). Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et hageja ja kostja oleksid kokku leppinud autoritasu suuruses. Kostja peatoimetaja on 21.12.2020. a kirjas kohtule avaldanud, et kostja nädalalehel ei ole olnud välja kuulutatud tariife ega hinnakirju toimetuseväliste lugude avaldamisel ning väljastpoolt toimetust saadetud materjalid, artiklid jms ilmuvad 98% ulatuses ilma nende autoritele „sentigi maksmata“. Toimetusel ei ole ühtegi hooba kedagi vastu tema enda tahet või soovi kuust kuusse ja aastast aastasse kohustada lehele lugusid või materjale saatma. Kohus nõustub, et kellegi poolt oma publitsistikateoste saatmine ajalehe toimetusele ei ole tõepoolest toimetuse kontrolli all, ometi on seda nende teoste avaldamine. Kui autoriõigusega kaitstud teos tehakse selle avaldamisega üldsusele kättesaadavaks, ei ole teose loojal enam võimalik selle kasutamist peatada. Sellega on toimunud teose kasutamine, mille eest on autoril õigus saada tasu. Kui teost on kasutatud tasus kokku leppimata, on kohtu hinnangul tegemist AutÕS § 14 rikkumisega. Hageja ja kostja peatoimetaja e-kirjavahetusest, mis on esitatud kohtule 4.02.2021. a nähtub, et hageja on 2016 ja 2017. a kooskõlastanud kostjaga teemasid ja sündmusi, mille kohta ta kavatseb kostja ajalehte lugusid kirjutada, tasu osas ei ole kokku lepitud. Tulenevalt AutÕS § 817 lg 1 p 1 võib autor teose õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda teose õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt võlaõigusseaduse §-le 1043. Osundatud paragrahvi alusel peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju tekitamine on VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt õigusvastane, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Autori õigusi on peetud osundatud sätte tähenduses omandiga sarnasteks õigusteks. Kuna kostja on avaldanud hageja loomingut ilma tasus kokku leppimata, on kostja süüdi hageja õiguste rikkumises. 5 (7)

Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kohus on seisukohal, et M. E. pidi kahjust teada saama pärast tema artiklite ajalehes avaldamist, s.o ajavahemikus 2016 jaanuar kuni 2017 september. Kuid aegumine peatus TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 4 alusel seoses M. E. i poolt töövaidluskomisjonile avalduse esitamisega 8.11.2018. a. Seega tuleb kostja taotlus aegumise kohaldamiseks ja sellega seoses hagi rahuldamata jätmiseks jätta rahuldamata. Järgnevalt tuleb võtta seisukoht kahju suuruse ja selle hüvitamise ulatuse kohta. Hageja on taotlenud esmase nõudena tasu, summas 9390 euro väljamõistmiseks töölepinguseaduse alusel ning alternatiivselt VÕS § 619 alusel tasu, summas 7509 euro väljamõistmist. Viimatinimetatud summa on hageja arvestanud välja lähtudes tema ajakirjanduslike tööde avaldamise mahust kostja ajalehes. Hageja poolt kohtule esitatud kokkuvõtte kohaselt avaldati kostja ajalehes 2016. aastal kokku 73 tema poolt kirjutatud lugu, 183 fotot ja 6 fotogaleriid, mille eest on tasumata 4762 eurot ning 2017. aastal 43 lugu ja 99 fotot, mille eest on tasumata 4762 eurot. Hageja on selgitanud, et lugude hinnad on kujunenud nende kirjutamiseks kogutud info saamise ajakulust, töömahust ja kogutud info looks vormistamise ajakulust lähtudes. Fotode hinnaks on vastavalt Eesti meediaväljaannetest kasutatavale keskmisele hinnale 8 eurot. Paraku ei saa kohus kahju suurust määrata hageja poolt avaldatud artiklite ja fotode hindade alusel, sest tõendamata on kostjaga sellistes hindades kokkuleppe sõlmimine. Kohtule esitatud pangaväljavõtetelt ei nähtu, et hagejale oleks varasemalt sellises suuruses honorare makstud. Võttes aluseks autoritasude maksmata jätmisele eelneva – 2015. aasta eest makstud tasu, kokku 2118,40 eurot (sealhulgas 2016. aastal eelneva aasta eest tehtud maksed 848,80 eurot) on hagejale kalendrikuu kohta keskmiselt makstud autoritasu suurus 176,53 eurot. Kohus on palunud kostjal selgitada, millistel alustel seni väljamakstud autoritasu on arvestatud, kuid kostja ei ole seda selgitanud ega tõendeid esitanud. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tulenevalt VÕS § 128 lg 2 on varaline kahju ka saamata jäänud tulu, mis osundatud paragrahvi

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte enda kanda. Kohus leiab, et käesolevas asjas tuleb jätta menetluskulud poolte kanda võrdselt. Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 määrab asja menetlev kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 138 lg 1 ja 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi on kohtuvälised kulud eelkõige menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hagejale on käesolevas menetluses antud riigipoolset menetlusabi kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud täies ulatuses osamaksetena, hüvitamiskohustuse kindlaksmääramisega pärast riigi õigusabi korras osutatava õigusteenuse lõppemist. Hagejale on õigusabi osutanud Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid vandeadvokaadi abi Marit Seesmaa, kellele kohus on määranud tasu ja kuluhüvitise suuruseks käesolevas menetluses kokku 826,80 eurot. Kostjat on esindanud menetluses Advokaadibüroo Valge & Uiga vandeadvokaat Kalju Kutsar, kes on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja õigusabikulud olnud 250 eurot (käibemaksuta). Hageja ei ole kostja lepingulise esindaja kulude suuruse suhtes vastuväiteid esitanud. Vastavalt TsMS § 190 lg 1 ei välista ega piira menetlusabi andmine menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Osundatud paragrahvi 2.lõike kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui talle oli antud menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetluskulud, mille kandmisest hageja oli vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral TsMS § 190 lg 3 alusel kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Võttes aluseks menetluskulude jaotuse tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulude katteks 125 eurot. Hagejale antud menetlusabi – riigi õigusabi tasu ja kulud tuleb välja mõista hagejalt ja kostjalt riigituludesse võrdsetes osades, seega kummaltki 413,40 eurot. Kuna hagejale riigi õigusabi andmisel oli määratud hüvitamiskohustus osamaksetena, määrab kohus, et hagejal tuleb riigituludesse tasumisele kuuluv summa tasuda lahendi jõustumisest alates kuue osamaksena, ühe makse suurusega minimaalselt 68,90 eurot. Kostjal tuleb raha riigituludesse tasumise kohustus täita vastavalt TsMS § 179 lg 5 lahendi jõustumisest alates 15 päeva jooksul.