Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
10. märts 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-19-3025
Tsiviilasi
Malle Elveti hagi OSAÜHING HANSEKON vastu töövaidlusasjas 3707 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 2. juuli 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OSAÜHING HANSEKON apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): OSAÜHING HANSEKON, rk 10901879, esindaja vandeadvokaat Kalju Kutsar Vastustaja (hageja): Malle Elvet, ik XXXXXXXXXXX, esindaja vandeadvokaadi abi Marit Seesmaa
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 2. juuli 2021. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud OSAÜHING HANSEKON kanda.
3.Mõista OSAÜHINGULT HANSEKON välja riigi tuludesse 184 eurot ja 80 senti ja viivis menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Malle Elvet (hageja) esitas 25. veebruaril 2019 hagiavalduse töölepingulise suhte tuvastamiseks hageja ja OSAÜHINGU HANSEKON (kostja) vahel ajavahemikus 2016-2017 oktoober ning saamata jäänud töötasu 9390 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt pöördus hageja 8. novembril 2018 töövaidluskomisjoni, esitades kostja vastu saamatajäänud töötasu nõude. Töövaidluskomisjon (TVK) leidis 22. jaanuari 2019. a otsuses töövaidlusasjas nr 4-1/2310/18, et TVK-l ei ole võimalik lahendada avaldaja poolt esitatud töötasu nõuet, kuna poolte vahel puudus töösuhe. Hageja hinnangul oli poolte vahel töölepinguline suhe, hageja on töötajana regulaarselt kirjutanud artikleid ja kostja on tööandjana varasemalt maksnud tasu tehtud töö eest. Töö iseloomust tulnevalt on keeruline töötasu tagantjärele välja selgitada, seetõttu lähtub hageja Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015. a määrusega nr 139 kehtestatud töötasu alammäärast, mis kuutasu korral oli 2016. aastal 430 eurot ning 2017. aastal 470 eurot. Hageja esitas 26. jaanuaril 2021 alternatiivse nõude ning palus kostjalt välja mõista tasu 7509 eurot käsunduslepingu alusel osutatud teenuse eest. Hageja leiab, et tema ajakirjanduslike tööde avaldamisega Lõunalehes oli tema ja kostja vahel igal juhul tekkinud lepinguline suhe, mida on võimalik käsitleda käsunduslepinguna VÕS § 619 mõttes ja mille eest on tasumata 4762 eurot. Kostja on hagejale teenuste eest kokkulepitud tasu maksmata jätmisega rikkunud poolte vahel sõlmitud lepingut. Hageja ei nõustunud kostja esitatud nõude aegumise vastuväitega. Kostja palus jätta hageja nõude töötasu saamiseks rahuldamata. Kostja on hagejale korduvalt teatanud, et nende vahel puudub töösuhe. Kostja taotles töösuhte tuvastamise nõude suhtes aegumise kohaldamist. Kostja hinnangul on hageja nõue ka sisuliselt põhjendamatu. Kostja möönab, et hageja on teinud vabakutselise ajakirjanikuna ajalehele Lõunaleht kaastöid, kuid tegemist ei ole töösuhtega. Vabakutselistel ajakirjanikel puudub töösuhe konkreetse väljaandega ning nad teevad kaastööd erinevatele ajakirjandusväljaannetele. Hageja artikleid on avaldatud ka teistes ajakirjandusväljaannetes. Kostja märkis hageja alternatiivse nõude kohta, et kostjal ei ole kohustust tasustada kõiki avaldatud artiklite autoreid, kes ei ole ajalehe töötajad. Tasustamise korral lepitakse autoriga tasu suurus eelnevalt kokku. Kui autor tasu ei nõua, siis tasu ei maksta. Hageja saatis ajalehele aastate jooksul arvukalt kaastöid enamasti nende eest tasu nõudmata. Kostja esitas 4. juunil 2021 seisukoha, mille kohaselt hageja alternatiivset nõuet tuleb käsitleda iseseisva hagiavaldusena, mis selle esitamise ajaks ehk 26. jaanauriks 2021 oli aegunud.
MAAKOHTU OTSUS
2.Tartu Maakohus rahuldas 2. juuli 2021. aasta otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja hüvitise autoriõiguste rikkumise eest 3707 eurot. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude töövaidluskomisjoni 22. jaanuari 2019. a otsuse tühistamiseks töövaidlusasjas nr 4-1/2310/18 ja kostja taotluse hagi rahuldamata jätmiseks nõude aegumise tõttu. Maakohus jättis menetluskulud poolte kanda võrdsetes osades ning mõistis hagejalt välja kostja kasuks menetluskulude katteks 125 eurot ja riigituludesse 413 eurot 40 senti ning kostjalt riigituludesse 413 eurot 40 senti. Väljamõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Maakohus märkis, et töölepingulise suhte esinemine poolte vahel ei ole tuvastatav. Maakohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, et hageja on teinud kostjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile (TLS § 1 lg 1). Hageja on ka ise nimetanud ennast kostja peatoimetajale Urmas Paidrele saadetud kirjades vabakutseliseks ajakirjanikuks ning nõudnud honorari maksmist. Pangakonto väljavõtetest nähtub samuti, et kostja on teinud hagejale ülekandeid selgitusega „honorar“. Maakohtu hinnangul kohalduvad pooltevahelisele õigussuhtele autoriõiguse seaduse (AutÕS) sätted. Autoriõigusega kaitstavateks teosteks on tulenevalt AutÕS § 4 lg-st2 ja lg 3 p-st 1 ka publitsistikateosed.
3.Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et hageja ja kostja oleksid kokku leppinud autoritasu suuruses. Kui autoriõigusega kaitstud teos tehakse selle avaldamisega üldsusele kättesaadavaks, ei ole teose loojal enam võimalik selle kasutamist peatada. Sellega on toimunud teose kasutamine, mille eest on autoril õigus saada tasu. Kui teost on kasutatud tasus kokku leppimata, on maakohtu hinnangul tegemist AutÕS § 14 rikkumisega. Tulenevalt AutÕS § 817 lg 1 p-st 1 võib autor teose õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda teose õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1043. Kahju tekitamine on VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt õigusvastane, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Autori õigusi on peetud osundatud sätte tähenduses omandiga sarnasteks õigusteks. Kuna kostja on avaldanud hageja loomingut ilma tasus kokku leppimata, on kostja süüdi hageja õiguste rikkumises. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Maakohtu hinnangul pidi hageja saama kahjust teada pärast tema artiklite ajalehes avaldamist, s.o ajavahemikus 2016. a jaanuar kuni 2017. a september. Aegumine peatus TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 4 alusel seoses hageja avalduse esitamisega töövaidluskomisjonile 8. novembril 2018. Seega tuleb kostja taotlus aegumise kohaldamiseks ja sellega seoses hagi rahuldamata jätmiseks jätta rahuldamata.
4.Hageja esitas maakohtule kokkuvõtte, mille kohaselt avaldati kostja ajalehes 2016. aastal kokku 73 tema poolt kirjutatud lugu, 183 fotot ja 6 fotogaleriid, mille eest on tasumata 4762 eurot ning 2017. aastal 43 lugu ja 99 fotot, mille eest on tasumata 4762 eurot. Hageja on selgitanud, et lugude hinnad on kujunenud nende kirjutamiseks kogutud info saamise ajakulust, töömahust ja kogutud info looks vormistamise ajakulust lähtudes. Fotode hinnaks on vastavalt Eesti meediaväljaannetest kasutatavale keskmisele hinnale 8 eurot foto eest. Maakohus ei saa kahju suurust määrata hageja poolt avaldatud artiklite ja fotode hindade alusel, sest tõendamata on kostjaga sellistes hindades kokkuleppe sõlmimine. Kohtule esitatud pangaväljavõtetelt ei nähtu, et hagejale oleks varasemalt sellises suuruses honorare makstud. Võttes aluseks autoritasude maksmata jätmisele eelneva – 2015. aasta eest makstud tasu, kokku 2118,40 eurot (sealhulgas 2016. aastal eelneva aasta eest tehtud maksed 848,80 eurot), on
hagejale kalendrikuu kohta keskmiselt makstud autoritasu suurus 176,53 eurot. Kostja ei ole selgitanud, millistel alustel seni väljamakstud autoritasu on arvestatud. Maakohus leidis, et VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 2 alusel peab kostja hagejale hüvitama autoriõiguste rikkumisega tekitatud kahju sarnases ulatuses, milles hagejale on varasemalt sama ajavahemiku eest honorari makstud. Seega on hagejale tekitatud kahju saamatajäänud tulu näol 3707 eurot (ajavahemik 2016. ja 2017. aasta 9 kuud, s.o 21 kuud x 176,53 eurot).
5.Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse töövaidluskomisjoni 22. jaanuari 2019. a otsuse tühistamiseks, kuivõrd TvLS §-de 58 lg 1 ja 2 ning 59 lg 1 p 1 sätestatust tulenevalt töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel hagiavaldusega kohtusse pöördumise korral ei ole töövaidluskomisjoni otsus jõustunud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Kostja esitas 30. juulil 2021 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu otsus osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja hüvitis 3707 eurot autoriõiguste rikkumise eest, samuti menetluskulude jaotuse osas. Kostja palus teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja hinnangul on maakohus vääralt kohaldanud menetlusõiguse sätteid, kuna rahuldas üllatuslikult hageja nõude osaliselt VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel. Maakohus ei arutanud pooltega nendevahelise suhte sellist kvalifitseerimist ning kostjal ei olnud võimalust esitada selles osas oma vastuväiteid.
7.Maakohus eksis kostja hinnangul ka materiaalõiguse kohaldamisel. Maakohus lähtus autoriõiguse väidetava rikkumisega tekitatud kahju suuruse määramisel kostja poolt hagejale varasemalt sama pika ajavahemiku eest makstud honorari suurusest. Kostja hinnangul on see vastuolus autoriõiguse seaduse sätetega ning sisult vastuoluline. AutÕS § 4 lg 3 p 1 kohaselt tekib autoriõigus ilukirjandus-, publitsistika-, poliitika-, haridusalastele jms kirjalikele teostele. Kostja on seisukohal, et hageja kirjutatud tekste ei saa käsitleda publitsistikana, kuna ta on neis kirjeldanud toimunud sündmusi neid analüüsimata. AutÕS § 5 p 6 kohaselt ei kohaldata antud seaduse sätteid päevauudistele. Nii on hageja oma kaastöödes edastanud uudiseid erinevate spordivõistluste toimumise ja neil saavutatud tulemuste kohta, kajastanud mitmesuguste tähtpäevadega seotud sündmusi jms. Nimetatud tekstid vahendavad lugejale uudiseid toimunud sündmuste kohta viisil, mida ei saa käsitleda publitsistikana. Seega ei ole hageja kaastööd käsitletavad teostena, millele laieneks autoriõigus.
8.Arusaamatu on maakohtu seisukoht, et kostja rikkus AutÕS sätteid, avaldades hageja kaastöid ilma, et oleks saavutatud kokkulepe autoritasu osas. Hageja saatis kaastöid ajalehele vabal tahtel, soovides nende avaldamist. Edastades kaastöid toimetusele, ei nõudnud ta autoritasu ega teinud ettepanekuid selle suuruse ja/või maksmise korra kohta. Taolises olukorras eeldas kostja, et hageja nõustub kaastööde tasustamise varasema praktikaga, kus valdavat enamust ajalehele saadetud kirjutistest ei tasustatud. Maakohus on jätnud need küsimused käsitlemata, seega on kohtuotsus olulises osas motiveerimata.
9.Kostja hinnangul on väidetava kahju suuruse määramine vastuolus maakohtu seisukohaga, et tegemist on autoriõiguse rikkumisega tekitatud kahjuga. AutÕS § 4 lg 1 sätestab, et autoriõigus tekib kirjandus-, kunsti- ja teadusteostele. Seega tekib autoriõigus konkreetsele teosele, sellist õigust saab rikkuda sellist teost seadusevastaselt avaldades. Kostja hinnangul ei ole seega asjakohane määratleda väidetavalt tekitatud kahju suurust mingis ajavahemikus varem avaldatud kirjutiste eest makstud tasuga.
10.Vastuseks ringkonnakohtu päringule selgitas kostja 25. veebruaril 2022, et juhul, kui kaastöid tasustatakse, siis lepitakse tasu suurus kokku igal korral eraldi sõltuvalt töö iseloomust ja selle olulisusest ajalehe jaoks. Kuna tegemist on harva esinevate ning igal korral erinevate kokkulepetega, siis ei ole võimalik välja tuua tavapäraseid honorari määrasid.
11.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu 2. juuli 2021. a otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja märkis, et sõltumata poolte väidetest on õigussuhte kvalifitseerimine kohtu ülesanne ja kohus on andnud osapooltele võimaluse tsiviilasja puudutavate asjaolude kohta arvamuse avaldamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et hagejal oli õigus saada autoritasu AutÕS alusel. Hageja materjale ei saa käsitleda päevauudistena, kuna hageja on teinud enne lugude avaldamist põhjalikke analüüse ja kasutanud enda tehtud fotosid. Seega on hageja kaastööd käsitletavad teostena, millele laieneb autoriõigus AutÕS § 4 tähenduses. Hageja ei saatnud kostjale materjale omal algatusel. Hagejale maksti enne 2016. aastat tasu ning hageja materjalide avaldamine jätkus sarnaselt varasemaga, sh kõik avaldatud materjalid oli kooskõlastatud kostjaga. Seetõttu on alus eeldada, et hageja ja kostja vahel oli kokkulepe ka tasu maksmises vastavalt varasemalt välja kujunenud praktikale. Kostja kontrolli all ei ole publitsistikateoste saatmine ajalehe toimetusele, kuid kostja kontrolli all oli teoste avaldamine. Kuivõrd hageja pole kordagi esitanud soovi avaldada materjale ilma tasuta ja poolte vahel oli välja kujunenud praktika, mille kohaselt hageja sai avaldatud materjalide eest tasu, siis saab seda eeldada ka käesoleva vaidluse puhul. Kostja kasutas hageja materjale selle eest tasumata, seega on tegemist AutÕS § 14 rikkumisega. Asjakohatu on ka kostja seisukoht, et maakohus on vääralt hinnanud kahju suurust. Maakohus palus kostjal selgitada, millistel alustel seni väljamakstud autoritasu on arvestatud, kuid kostja seda ei teinud. Seega on olnud õiguspärane kohaldada VÕS § 127 lg 1 ja VÕS § 128 lg 2 ning määrata, et kostja peab hüvitama hageja autoriõiguste rikkumisega tekitatud kahju sarnases ulatuses, milles kostja maksis hagejale honorari varasemalt sama ajavahemiku eest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.
13.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus rikkus menetlusõigust, kuna ei arutanud pooltega piisaval määral õiguslikku olukorda ning ei selgitanud, millisel materiaalõiguslikul alusel kohus hageja nõude põhjendatust kontrollib. See rikkumine ei viinud maakohut ebaõige otsuse tegemiseni. Kostja heitis apellatsioonkaebuses maakohtule ette menetlusnormide rikkumist ja üllatava otsuse tegemist, samas uusi asjaolusid ega tõendeid kostja ei esitanud. Ringkonnakohus selgitas menetlusosalistele õiguslikku olukorda ja määras tähtaja uute asjaolude ja tõendite esitamiseks alternatiivselt, juhuks kui ringkonnakohus tuvastab poolte vahel autoriõiguse suhte või nõustub maakohtuga, et tegemist oli autoriõiguse rikkumisega. Pooled ei esitanud ringkonnakohtule uusi asjaolusid ega tõendeid. Kuna apellatsiooniastmes uusi asjaolusid ega tõendeid ei esitatud, siis nõustub ringkonnakohus maakohtu poolt asjas kogutud tõenditele antud hinnanguga ja maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi ega korda neid kõiki.
14.Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas, muus osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651
lg 1 alusel apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsus osas, milles maakohus tuvastas hageja autoriõiguste rikkumise ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 3707 eurot.
15.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pooltevahelisele õigussuhtele tuleb kohaldada AutÕS-i sätted. Autoriõigusega kaitstavateks teosteks on tulenevalt AutÕS § 4 lg 2 ja lg 3 p 1 ka publitsistikateosed. Kostja on juriidilisest isikust ajalehtede kirjastaja ja ta ei saa olla autor, kuid talle võivad autori varalised õigused kas seaduse või kokkuleppe alusel üle minna. Juhul, kui kirjastajale ei ole autori varalised õigused seaduse alusel üle läinud, peab kirjastaja teose õiguste kasutamiseks saama autorilt litsentsi või õiguste loovutamise teel autori varalised õigused. AutÕS § 32 lg 1 alusel lähevad kirjastajale üle töölepingu, samuti VÕS § 195 lg 3 tähenduses püsiva kohustuse täitmisele suunatud käsundus- või töövõtulepingu alusel loodud teoste õigused. Kui autor ei ole püsivalt seotud ühegi kirjastajaga ja loob teoseid ühekordsete tellimuste alusel, siis AutÕS § 32 lg 1 ei kohaldu.
16.Ringkonnakohus leiab, et hageja ja kostja vahel ei olnud püsivat kohustuse täitmisele suunatud õigussuhet, mistõttu autoriõigus tervikuna, sh ka varalised õigused, kuulusid hagejale. Samas ei ole asjas esitatu põhjal võimalik tuvastada autoriõiguse lepingu sõlmimist. AutÕS § 481 lg-te 1 ja 2 kohaselt fikseeritakse autorilepingus autoritasu maksmise viis, teose kirjeldus (vorm, maht, nimetus jms); üleantavad õigused, õigused, mille osas antakse luba, litsentsilepingu liik (liht- või ainulitsentsileping) ja all-litsentsi andmise õigus; teose kasutamise viis ja territoorium; autorilepingu kehtivuse tähtaeg ja teose kasutamise algustähtaeg; autoritasu maksmise viis, tasu suurus, selle väljamaksmise tähtaeg ja kord. Esitatud asjaoludest saab järeldada, et hageja saatis ilma kostjalt tellimust saamata ja eelnevate läbirääkimisteta, omal algatusel ja valikul kostjale artikleid ja fotosid. Kostja ajalehe kirjastajana otsustas, mida, millal, kuidas ja millises väljaandes hageja saadetud teostest avaldada. Poolte vahel puudus kokkulepe hageja varaliste õiguste üleandmiseks, pooled ei määratletud, millistes väljaannetes hageja teoseid avaldatakse ja puudus ka tasu osas kokkulepe. Eeltoodust tuleneb, et kostja kasutas hageja saadetud lugusid ja fotosid autoriga lepingut sõlmimata, seega autoriõigust rikkudes. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et kuna hageja otsesõnu iga kord tasu ei küsinud, siis ei tekkinud kostjal tasu maksmise kohustust. Kostja professionaalse kirjastajana teadis (pidi teadma) nii oma kohustusi kui ka hageja õigusi. Kostja ei ole väitnud, et igale ajalehe lugejale on kättesaadav kaastööde esitamise korraldus. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kostja ei ole hagejaga kokku leppinud, et tema esitatud kaastöid ei tasustata. Kuna hagejat kostja väidetavast sisekorrast ei olnud informeeritud, siis lasus kostjal kohustus igal üksikjuhul, kus kostja otsustas hageja saadetud lugu või fotot kasutada, hagejale enne avaldamist selgitada, kas avaldamine tasustatakse või mitte ning hagejal oli õigus kostja tingimustega mittenõustumise korral avaldamise soovist loobuda.
17.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et kõik hageja poolt kostjale saadetud ning kostja poolt avaldatud artiklid (2016. aastal 73 lugu ja 2017. aastal 43 lugu) ja fotod (2016. aastal 183 fotot ja 6 fotogaleriid; 2017. aastal 99 fotot) olid päevauudised AutÕS § 5 p 6 mõttes. AutÕS § 4 lg 6 järgi teose kaitstust autoriõigusega eeldatakse, välja arvatud juhul, kui autoriõiguse seadusest või muudest autoriõigusaktidest tulenevalt esineb seda välistav ilmne asjaolu. Tõendamiskohustus lasub teose autoriõigusega kaitstuse vaidlustajal. Kostjat esindab menetluses vandeadvokaat, kellele kohtud ei pidanud selgitama AutÕS § 4 lg-st 6 tulenevat tõendamiskoormust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus lähtus õigesti eeldusest, et hageja loodu on autoriõiguse objektiks. Vaidlustamiseks piisavaks tõendamiskohustuse täitmiseks
ei saa lugeda kostja esitatud üldist vastuväidet (kõik hageja esitatu on päevauudis), vaid kostjal oli kohustus tõendada iga artikli ja foto osas, et konkreetne lugu või foto on päevauudis AutÕS § 5 p 6 mõttes.
18.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et hageja esitatud artiklid ja fotod ei ole ka sisult päevauudised. Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni art 2 lg 8 ega AutÕS päevauudiste mõistet ei defineeri. Riigikohus on päevauudise määratlemisel viidanud Eesti keele sõnaraamatule ÕS 1999 (lk 634), mille järgi on päevasündmus päevakajaline, aktuaalne sündmus. Mida pidada päevakajaliseks, on igakordse tõlgendamise küsimus (RKTKo 2. märts 2005, otsus nr 3-2-1-167-04 p. 31). Päevauudiseid võib defineerida üldsust informeerivate pressiteabeliste faktidena. Euroopa Kohtu lahendi Infopaq (EKo C-5/08, Infopaq International A/S versus Danske Dagblades Forening, ECLI:EU:C:2009:465) järgi, kui artiklis sisaldub pressiteabeliste faktide analüüs, võib artikkel olla autori sõnade valiku, kasutamise ja kombineerimise tulemusena originaalne. Originaalne tulemus kirjanduse valdkonnas on AutÕS § 4 lg 2 järgi autoriõigusega kaitstud. AutÕS § 5 p 6 välistab autoriõigusliku kaitse seega vaid artiklitele, milles puudub info analüüs. Ringkonnakohus leiab, et asja materjalides olevad hageja artiklid ja fotod ei ole pelgalt pressiteabelised faktid, vaid need sisaldavad info analüüsi ja autorile isikupärast esitust ning on seetõttu autoriõigusega kaitstud kirjandusteosed. Ringkonnakohus leiab, et kuna tuleb lähtuda eeldusest, et hageja artiklid ja fotod on autoriõigusega kaitstud, siis ei ole kostja neid kasutanud õiguspäraselt. Kostjat ei vabastanud tasu maksmisest ka see, kui oleks leidnud tõendamist, et osa teoseid võis avaldada n-ö vaba kasutamise ettekäändel.
19.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega kahju tekkimise õigusvastasuse tuvastamise ja kahju suuruse määratlemise osas ning ei korda maakohtu põhjendusi TsMS § 654 lg 6 järgi. Ringkonnakohus täiendab maakohtu põhjendusi, lisades, et maakohtul oli õigus kahjuhüvitise suurus määrata kohtu diskretsiooni kasutades siseveendumuse kohaselt VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 alusel. Riigikohus on selgitanud, et kahjuhüvitise VÕS § 127 lg 6 alusel nn hüpoteetilise litsentsitasu suurusena määramisel saab lähtuda esitatud tõenditest selle kohta, millise suurusega tasu hageja tavapäraselt oma teose kasutamise eest küsib ning palju kostja oleks pidanud hageja teose õiguspärasel kasutamisel eelduslikult maksma. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest (Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 20). Maakohus märkis, et pooled tõendeid ei esitanud ning kostja ei selgitanud, millistel alustel ta varem hagejale tasu määras. Sellises olukorras oli maakohtul õigus määrata kahju suurus n.ö arvestatuna kuutasu põhiselt. Ringkonnakohus andis pooltele, eelkõige kostjale täiendava võimaluse esitada tõendid, kuid pooled täiendavaid seisukohti ega tõendeid esitada ei soovinud.
20.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejat esindas ringkonnakohtus riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaadi abi, kelle tasutaotlust 184 eurot 80 senti (koos km-ga) peab ringkonnakohus vajalikuks ja põhjendatud kuluks ning mis tuleb kostjalt riigi tuludesse välja mõista.
/digitaalselt allkirjastatud/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.