X hagi C vastu kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11. detsembri 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
C apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja esindaja apellatsioonimenetluses
Hageja: X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kaie Mandel Kostja: C (isikukood XXXXXXXXXXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
04.mai 2021
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 11. detsembri 2020 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja C kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
X esitas 18.12.2019 Harju Maakohtule hagi C vastu kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale kinnisasi asukohaga XXX ja YYY Tallinnas. Nii hageja kui ka kostja elavad kinnisasjal. Kostja on hageja poja Q endine abikaasa.
Hageja esitas kostjale 16.11.2019 nõude kinnisasja valduse vabastamiseks hiljemalt 15.12.2019. Kostjal puudub õiguslik alus kinnisasja valdamiseks. Kostja kinnisasja määratud tähtajaks ei vabastanud.
Kostja vastuväited
Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Hageja ei ole tõendanud, et tema valdus on ebaseaduslik. Kostja on elanud kinnistul hageja poja ja nende ühiste lastega perekonnana 16 aastat. Kinnistu on kostja ja tema perekonna eluase (perekonnaseaduse (PKS) § 21 mõttes) ning kostja valdab seda hageja ja tema poja vahel sõlmitud kasutuslepingu alusel kaasvaldajana. Kostja ja laste vahel ei ole kindlaks määratud suhtluskorda, mistõttu on kostjal kui lapsevanemal õigus kinnistul elada (PKS § 118, 123 ja 143). Kostja lähtub oma käitumises laste huvidest. Hagejal ei ole õigust sekkuda kostja perekonnaellu.
Kinnistu on ka kostja tegevuskoht (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 16 mõttes).
Kostja on osalenud kinnistu renoveerimistöödel ja tegutsenud hageja esindajana suhetes teiste üürnikega kinnistul.
Alternatiivselt annab aluse kinnistu valdamiseks poolte vahel 2004.a sõlmitud suuline tasuta üürileping, mis on kehtiv siiani.
Maakohtu otsus ja põhjendused
Maakohus rahuldas hagi ja määras kindlaks kohtuotsuse täitmise korra. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.
10.Pooled ei vaidle selle üle, et: -
hagejale kuulub kinnisasi asukohaga XXX ja YYY Tallinnas; kostja valdab kinnisasja; hageja on nõudnud kostjalt valduse vabastamist, kuid kostja on sellest keeldunud.
11.PKS § 21 käesoleval juhul ei kohaldu ega ole asjakohane, kuna kostja ja hageja poja abielu on lahutatud ja säte reguleerib abikaasade kui perekonna eluaset. Nimetatud säte üksnes defineerib, millist ruumi käsitletakse perekonna ühise eluasemena, kuid see ei anna kostjale õiguslikku alust ruumi valdamiseks.
12.Kinnisasja valdamise õigust ei tulene kostjale ka asjaolust, et kostja lapsed elavad koos isaga sellel kinnistul. Kostja viidatud PKS sätted reguleerivad lapse ja vanema vahelisi suhteid ega anna kostjale õigust vallata kolmandale isikule kuuluvat kinnisasja.
13.Ka TsÜS § 16 käesoleval juhul ei kohaldu ega ole asjakohane. Säte üksnes defineerib füüsilise isiku tegevuskoha mõiste, kuid see ei anna kostjale õiguslikku alust ruumi vallata.
14.Kostja väide, et ta on osalenud kinnistu renoveerimistöödel ja tegutsenud hageja esindajana suhetes teiste üürnikega, ei anna samuti kostjale alust kinnisasja vallata. Samuti on nimetatud väited tõendamata.
15.Poolte vahel võis olla tasuta kasutamise leping võlaõigusseaduse (VÕS) § 389 tähenduses. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et tegemist oleks olnud tähtajalise tasuta kasutamise lepinguga, mistõttu tuleb lähtuda eeldusest, et kasutustähtaega ei olnud määratud. Vastavalt VÕS § 393 lg-le 3 võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist, kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist. Kuna hageja on nõudnud kostjalt valduse vabastamist hiljemalt 15.12.2019 ja kostja on selle kirja kätte saanud, siis on leping lõppenud hagejapoolse ülesütlemisega. Lähtuvalt nõudekirjas märgitud kuupäevast on kostja valdus ebaseaduslik (st sellel puudub õiguslik alus) alates 16.12.2019.
16.Kostja poolt on tõendamata ka asjaolu, et hageja poeg oleks kostjale andnud nõusoleku kinnisasja valdamiseks. Ka on tõendamata, et hageja oleks andnud oma pojale selleks nõusoleku. Seega ei saa asuda seisukohale, et kostjal on õigus keelduda kinnisasja väljaandmisest asjaõigusseaduse (AÕS) § 83 lg 2 alusel.
17.Kuna kostjal puudub õiguslik alus kinnistu valdamiseks, tuleb AÕS § 80 lg-te 1 ja 2 alusel kostjal hagejale kui kinnistu omanikule vaidlusaluse kinnistu valdus tagastada. Apellatsioonkaebus
18.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
19.Maakohus lähtus ebaõigesti ainult asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise sätetest. Kohus jättis vääralt kohaldamata eluruumi üürilepingu kohta käivad normid. Hageja kinnistu vabastamise nõudekirja ei saa lugeda nõuetekohaseks üürilepingu ülesütlemise avalduseks, sest selles on täitmata VÕS § 325 lg 2 p-des 2 ja 4 sätestatud tingimused. Seetõttu on tegemist tühise ülesütlemise avaldusega ja leping on siiani kehtiv.
20.Ebaõige on maakohtu järeldus, et kostja ei ole tõendanud kinnisasja valdamist hageja poja nõusolekul. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja valdab kinnistut alates 2004.aastast, mistõttu tuleb konkludentsuse printsiibist lähtuvalt nõusolekut eeldada.
21.Väär on maakohtu seisukoht, nagu oleks tõendamata asjaolu, et hageja on enda pojale andnud nõusoleku kinnistut vallata. Hageja poeg on kinnistut vallanud viimased 25 aastat, millest saab järeldada, et hageja on oma pojale vastava nõusoleku andnud. Kostja ei oleks saanud kinnistul alates aastast 2004 elada, kui hageja poeg ei oleks andnud talle selleks vastavat nõusolekut. Vastupidised väited on hea usu põhimõttega vastuolus (TsÜS § 138 ja VÕS § 6).
22.Vale on maakohtu seisukoht, et PKS § 21 ei kohaldu. Maakohus jättis tähelepanuta, et olenemata kostja ja hageja poja lahutusest eksisteerib nende perekond jätkuvalt tervikuna.
23.Hageja on andnud enda poja ja kostja käsutusse kinnistul olevad eluruumid eesmärgiga võimaldada perele koht elamiseks ja laste kasvatamiseks. Seega on tegu mittetäiteliku kohustusega, mis ühtlasi on kõlbeline kohustus (VÕS § 4 lg 2 p 2). Kuna vanematel on kohustus ja õigus hoolitseda enda alaealiste laste eest ning lapsed ei ole veel täisealised, ei ole eluruumi kasutamise eesmärk siiani täidetud, mistõttu ei saa VÕS § 393 lg 3 järgi seda enne eesmärgi täitmist tagasi nõuda.
24.Hagejal on tekkinud kostjaga PKS § 81 järgne hõimlus, mis ei lõppe abielu lõppemisega. Hageja sekkub alusetult enda poja ja kostja perekonna asjadesse. Vastus apellatsioonkaebusele
25.Hageja vaidleb kaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
26.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
27.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuses kordab kostja suures osas maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on nendele hinnangu andnud ja käsitlenud neid piisava põhjalikkusega. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
28.AÕS § 83 lg 1 järgi võib valdaja asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Kinnistu valdamise õigus võib tekkida asjaõiguse, võlaõigusliku õiguse (eelkõige võlaõigusliku lepingu) või seaduse alusel. Vaidluse korral valdusõiguse üle peab kostja (valdaja) tõendama selle olemasolu ja kehtivuse. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole tõendanud, et tal oleks õiguslikul alusel tekkinud õigus, mis annab talle hageja suhtes kinnisasja valdamise ja selle väljaandmisest keeldumise õiguse.
29.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et pooled sõlmisid 2004.a suulise tasuta üürilepingu, mistõttu oleks maakohus pidanud asja lahendamisel kohaldama eluruumi üürilepingut reguleerivaid sätteid.
30.VÕS § 271 kohaselt kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Üürileping on seega tasuline leping. Kostja ei ole tuginenud sellele, et ta on hagejale üüri maksnud. Seega ei olnud tegemist üürilepinguga ja kohus ei saanud VÕS üürilepingu sätteid kohaldada. Eeltoodu tõttu on asjakohatud ka kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et hageja kinnisasja vabastamise nõudekiri ei vasta VÕS § 325 lg 2 p-des 2 ja 4 sätestatud nõuetele, ülesütlemisavaldus on VÕS § 325 lg 5 järgi tühine ning suuline üürileping kehtib.
31.Maakohus leidis õigesti, et kostjal ei ole õigust keelduda kinnisasja vabastamisest ka AÕS § 83 lg 2 alusel. Kostja ei ole tõendanud, et ta valdab kinnistut hageja või tema poja nõusolekul. Õige ei ole kostja seisukoht, et vastavat nõusolekut tuleb eeldada, kuna ta valdab kinnistut alates 2004.aastast ja hageja poeg 25 aastat. Seadus sellist eeldust ei sätesta. Hageja käitumine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega TsÜS § 138 ja VÕS § 6 tähenduses, nagu kostja apellatsioonkaebuses väidab.
32.Maakohus leidis õigesti, et PKS § 21 ei anna kostjale õigust vaidlusalust kinnisasja vallata, kuna selles on sätestatud üksnes perekonna eluaseme definitsioon. Kostja arvamus, et olenemata kostja ja hageja poja abielu lahutamisest ning hageja poja ja laste eraldi elama
asumisest elamu teistesse ruumidesse eksisteerib nende perekond tervikuna, ei oma asja lahendamisel tähtsust.
33.Ekslik on ka kostja arusaam, et hageja ei saa kostjalt VÕS § 393 lg 3 järgi nõuda valduse vabastamist enne laste täisealiseks saamist. Hagejal ei olnud 2004.a ega ole ka käesoleval ajal kostja ees kõlbelist kohustust kindlustada teda eluruumiga, nagu kostja leiab. Samuti ei ole asja lahendamisel tähtsust sellel, et hageja ja kostja on PKS § 81 järgi hõimlased. Ka PKS-st ei tulene hagejale kohustust majutada oma poja endist abikaasat oma majas (vt ka Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-70-12, p 11). Hageja poolt kostjale kinnisasja valduse vabastamise nõude esitamist ei saa käsitleda sekkumisena tema poja ja kostja perekonnaasjadesse, nagu kostja apellatsioonkaebuses leiab.
34.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
35.Kuna maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus. Seega kohaldub TsMS § 174 lg 4 ja menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.