Määruse tegemise aeg ja koht 14.05.2021, Tallinn Kohtuasja number
2-21-5546
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.04.2021 määrus esialgse õiguskaitse kohaldamise pikendamiseks
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 09.04.2021 määrus esialgse õiguskaitse kohaldamise pikendamiseks muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus
mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 09.04.2021 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks. Avalduse kohaselt viibis puudutatud isik ravil psühhiaatriakliinikus neljandat korda. Esmakordselt viibis puudutatud isik haiglaravil Ahtme Haiglas 20.02.–07.03.2019. Diagnoositud paranoidne skisofreenia. Enne hospitaliseerimist käitus puudutatud isik ebaadekvaatselt, oli agressiivselt häälestatud, rääkis sellest, et tal oli jumalik loomus, et ta oli võimeline lugema teiste inimeste mõtteid, ähvardas politseinikke. Ravi teostati tahtest olenematus korras kohtumääruse alusel. Haiglas saanud ravi antipsühhootikumidega, millega tekkinud osaline paranemine, kuid haiguskriitikat ei kujunenud. Teine kord viibis puudutatud isik statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil SA PERH psühhiaatriakliinikus 19.06.–25.10.2019. Enne hospitaliseerimist tegi puudutatud isik Facebookis avalduse, et annab Riigikogu liikmetele 72 tundi aega vastamiseks. Oli solvunud, sest tema kui Jumala poolt saadetud teateid pole loetud ja nüüd teeb midagi tõsist, kui teda kuulda ei võeta. Oli liikunud Toompeal, teinud Facebookis otseülekannet. Puudutatud isiku ema sõnul paar nädalat enne hospitaliseerimist lõikas poeg kodus vorsti ja samaaegselt nimetas inimeste nimesid, keda ta tahab ära tappa, seejärel oli rünnanud ema noaga, kuid ema jõudis joosta teisse tuppa ja sealt tegi väljakutset politseile. Puudutatud isik hospitaliseeriti Psühhiaatriakliinikusse tahtevastasele ravile, vajas koheselt ka oma agressiivse käitumise tõttu mehhaanilist ohjeldamist eralduspalatis. Käitumine osakonnas oli pikalt düsfooriline, ravisoostumus halb. Raskekujulise psühhoosi püsimise ja ebapiisava raviefekti tõttu pikendati kohtu loal tema tahtest olenematut ravi lisaks esialgsele 40 päevale kolmeks kuuks. Puudutatud isikule määrati haiglast välja kirjutamisel antipsühhootiline toetusravi, mida ta tarvitas ainult lühiajaliselt. Oktoobris 2019 esitas puudutatud isik avalduse Perekonnaseisuametisse nimemuutuseks. Soovis enda ametlikuks nimeks YY, kuid eesnime vahetust ei rahuldatud. Kolmas kord viibis puudutatud isik SA PERH psühhiaatriakliinikus 19.04.–27.05.2020 tooduna kodust, kuna oli seal mitu päeva käitunud agressiivselt, laamendanud ja lõhkunud seinu ning sisustust. Kui puudutatud isiku ema läks naabrite kaebuste peale poja korterit kontrollima, leidis ta sealt seest täieliku korralageduse: maas oli palju prügi, pabereid ja klaasikilde. Sektsioonikapp oli maha visatud, seinad olid alla tõmmatud, juhtmed seinast välja kistud. Seinte peal oli palju erinevaid kirju, fotosid ja skeeme planeetidest, Jumalast jne. Puudutatud isiku sõnul tegi ta remonti, kuid tema selgitused sellest olid väga kummalised ja ebaloogilised. Taaskord rakendati tahtevastast ravi. Pärast haiglaravi ambulatoorsetele vastuvõttudele ei ilmunud, ravimeid ei tarvitanud.
2.Käesolevalt toimetati puudutatud isik SA PERH psühhiaatriakliinikusse kiirabi ja politsei saatel (käeraudades) kodust, kus käitus agressiivselt: oli lõhkunud korteri aknaklaasi, ähvardas naabreid vägivallaga. Valvetoas oli puudutatud isik musta ja rääbaka välimusega, käed verised. Ta avaldas rohkelt psühhootilisi elamusi, näiteks kõneles segaselt neljandast silmast, arvas, et on Jumal, avaldas paranoilisi mõtteid jm. Agressiivse, psühhoosist juhitud ja ebaadekvaatse käitumise tõttu vormistas valvearst puudutatud isikule tahtest olenematu ravi otsuse 08.04.2021 kell 14.44. Puudutatud isiku käitumine polnud muutunud: endiselt rääkis ta segaselt endast kui Jumalast, galaktikate vahelisest sõjast ja mediteerimisest.
Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire - püsikujuline paranoidne skisofreenia (F20.0). Tema käitumine oli olulisel määral mõjutatud temal esinevast psüühikahäirest, see oli ettearvamatu, agressiivne ja ebaadekvaatne. Ravita jäämisel võis ta oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik iseendale. Arvestades eeltoodut ja puudutatud isiku seisundist lähtuvalt ei olnud alust prognoosida tema seisundi paranemist 4 ööpäeva vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas, mistõttu taotles avaldaja kohtult luba puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist 40 päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi (psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi) 40 päeva vältel arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
3.Kohus määras puudutatud isikule 09.04.2021 riigi õigusabi korras esindaja. Advokaat toetas avaldust.
4.Kohus rahuldas 09.04.2020 esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 08.04.2021 kuni 11.04.2021. Lisaks andis kohus loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamist arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
5.09.04.2021 ärakuulamisel selgitas dr ML, et puudutatud isiku seisundis muutust ei olnud – isiku mõttekäik oli sama, palus end nõudlikul toonil jumalaks nimetada.
6.Kohus kuulas puudutatud isiku ära 09.04.2021 PERH Psühhiaatriakliinikus. Isik vastas nappide lausetega. Haiglasse polnud nõus jääma. Haiglasse toodi politsei poolt. Toodi seetõttu, et kuskil oli rikkumine. Rikkumine seisnes selles, et ta tegi lärmi. Lärmi tegi sest mediteeris. Tal oli uut korterit vaja, praeguses vähe ruumi. Tegeles projektide kirjutamisega. Üks projekt oli selline, millega saaks riigile lisaraha. Projekti kirjutamise läbi saab peaministriks või siis maailma juhiks. Naabritega suhted head ja polnud naabreid praegu ähvardanud. Maakohtu määrus
7.Maakohus pikendas 09.04.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani, s.o alates 08.04.2021 kell 14.44 kuni 17.05.2021, koos vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega. Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ei olnud muul viisil ravi läbiviimine võimalik. Isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul oli raske psüühikahäire püsikujuline paranoidne skisofreenia (F20.0) ja ta viibis ravil neljandat korda. Esmakordselt viibis ta haiglaravil Ahtme Haiglas 20.02.–07.03.2019, kus tal diagnoositi paranoidne skisofreenia. Varasemast oli teada, et puudutatud isik käitus ebaadekvaatselt ja agressiivselt ning avaldas meelepettelisi elamusi. Kolmandale hospitaliseerimisele eelnevalt käitus oma korteris agressiivselt, laamendas ja lõhkus seinu ning sisustust. Pärast tahtest olenematut ravi ambulatoorsetele vastuvõttudele ei ilmunud. Käesolevalt hospitaliseeriti kiirabi ja politsei saatel (käeraudades) kodust, kus käitus agressiivselt - lõhkus korteri aknaklaasi, ähvardas naabreid vägivallaga. Valvetoas oli isik musta ja rääbaka välimusega, käed verised. Ta avaldas rohkelt psühhootilisi elamusi, näiteks kõneles segaselt neljandast silmast, arvas, et on Jumal, avaldas paranoilisi mõtteid jm. Puudutatud isiku seisund polnud paranenud ja ta ise ei pidanud haiglaravi vajalikuks. Puudutatud isiku ohutuse ja ravi tagamine oli võimalik vaid haiglakeskkonnas. Haiglaravita püsib ta ohtlikuna nii endale kui ka ümbritsevatele oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse käitumise tõttu. Oma seisundist tulenevalt polnud ta ise võimeline ravivajadust hindama.
Määruskaebus Puudutatud isik esitas 26.04.2021 määruskaebuse, milles märkis, et ta oli haiglas juba 18 päeva ja 40 päeva oli liiga palju. Teda hoitakse kinni ilma põhjuseta ja ta soovib saada välja hiljemalt 07.05.2021. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
8.Maakohus võttis määruskaebuse 27.04.2021 menetlusse ja küsis sellele avaldaja seisukohta.
9.Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
11.Määruskaebuse sisust nähtub, et puudutatud isik vaidlustas maakohtu 09.04.2021 määrust esialgse õiguskaitse pikendamise kohta. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrused muutmata TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 kohaselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused olid täidetud. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et tema paigutamist tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse pikendati põhjendamatult. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus asja materjalide põhjal selliseid menetlusnormide rikkumisi, mis annaksid aluse maakohtu määruste tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. PsAS § 11 lg 1 näeb ette, et isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Praegusel juhul on puudutatud isikul diagnoositud raske psüühikahäire - püsikujuline paranoidne skisofreenia (F20.0) - puudutatud isiku käitumine on olulisel määral mõjutatud temal esinevast psüühikahäirest, see on ettearvamatu, agressiivne ja ebaadekvaatne. Käesolevalt osutati ravi juba neljandat korda. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (s.t isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (Riigikohtu 10.10.2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Psühhiaatri arvamuse kohaselt on puudutatud isiku käitumine täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud. Tulenevalt temal esinevast raskest psüühikahäirest käitus puudutatud isik agressiivselt ning oli täielikult temal olevatest psühhootilistest elamustest juhitud. Ta oli
lõhkunud korteri aknaklaasi ja ähvardas naabreid vägivallaga. Haiglaravita jäämisel ei järgi ta ravisoovitusi. Varasemast kogemusest nähtuvalt süveneb puudutatud isiku agressiivne käitumine ümbritsevate suhtes. Ka varasematest episoodidest nähtub, et tervisliku seisundi halvenemine on toonud kaasa ka vägivalla ja sellega ähvardamise. Eeltoodust nähtub, et haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka teistele. Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isik eitab endal haiguse olemasolu. Olukorras, kus isikul haiguskriitika puudub ning isik keeldub ravimeid võtmast, ei piisa muust psühhiaatrilisest abist. Puudutatud isik pole järginud ka varasemalt antud ravisoovitusi - pärast haiglaravi ambulatoorsetele vastuvõttudele ei ilmunud, ravimeid ei tarvitanud. Ka käesolevalt ei nõustunud puudutatud isik raviga. Arvestades temal esineva psüühikahäire süvenevat kulgu ja ravikoostöö puudumist ei ole muu psühhiaatriline ravi küllaldane ning isik ei ole võimeline ise ennast väljaspool raviasutust vabatahtlikult ravima. TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Maakohus kuulas enne esialgse õiguskaitse pikendamist ära dr Marie Lugenbergi, kes selgitas, et puudutatud isiku seisundis muudatusi polnud toimunud pärast esialgse õiguskaitse rakendamist. Kuna arsti arvates vajas puudutatud isiku tervislik seisund esialgse õiguskaitse pikendamist, oli maakohtul selle alusel õigus esialgset õiguskaitset pikendada, hinnates, kas puudutatud isiku tervislik seisund seda vajab. Kuna maakohus leidis, et puudutatud isiku tervislik seisund ei ole piisavalt paranenud ja endiselt on täidetud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused, võis maakohus TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset õiguskaitset pikendada. Tulenevalt eelmainitust on maakohus kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda eksperdi ja arstide arvamustes. Lisaks nähtub, et haiglas viibimise ajal, ei olnud puudutatud isiku seisund sedavõrd paranenud, et ringkonnakohus saaks asuda seisukohale, et PsAS § 11 lg 1 p-s 1–3 nimetatud eeldused oleksid ära langenud. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
12.Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.