Harju Maakohus
Kohtunik
Viktor Bome
Otsuse tegemise aeg ja koht
13. mai 2021, Tallinna kohtumaja
Tsiviilasja number
2-18-2351
Tsiviilasi
L C hagi E R vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 014/20172006 3 500 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja L C (isikukood xxx; elukoht xxx) Kostja E R (isikukood xxx), lepinguline esindaja I Z (e-post xxx)
Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul peale kohtuotsuse kättesaamist otse Tallinna Ringkonnakohtule.
2-18-258 Hageja nõue L C (hageja) esitas E R (kostja) vastu 13.02.2018 hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 014/2017/2006. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja esitas ka hagi tagamise taotluse, mille kohus 22.03.2018 rahuldas ja peatas täitemenetluse täiteasjas nr 014/2017/2006 osaliselt. Hageja suhtes oli algatatud täitemenetlus Tallinna kohtutäituri M L juures (täiteasi nr 014/2017/2006). Täitedokumendiks oli Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-16659 ja sissenõudja avalduse esitas kohtutäiturile D. R. Viidatud tsiviilasja kohtuvaidluse pooled olid D R, OÜ xxx ja L C ning kohtuotsusega mõisteti hagejalt 9 000 eurot välja D. Rile. Hageja väitis hagiavalduses, et viidatud otsusega D. Ri kasuks välja mõistetud 9 000 eurot oli D. Rile N Ci poolt tasutud 19.11.2017, mida tõendas viimase kirjalik kinnitus. Esmalt arvas hageja, et D. Ri poolt nõude loovutamine hagejale ei toimunud õiguspäraselt ja hiljem loobus sellest väitest. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja oli täitemenetluses õige sissenõudja, sest D. R loovutas nõude kostjale. Hageja ei andnud Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-16659 hagejalt väljamõistetud summat D. Rile ja seda väidetavalt kinnitav dokument oli võltsitud. D. R viibis kinnituse väidetava allkirjastamise ajal välismaal. Maakohtu 17.12.2018 otsus Kohus jättis hagi rahuldamata ja tühistas hagi tagamise abinõu. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Pooltel ei olnud vaidlust selles, et 11.12.2017 algatati hageja suhtes täitemenetlus täiteasjas nr 014/2017/2006 D. Ri avalduse alusel. Täitedokumendiks oli Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2017 otsus, millega jõustus Harju Maakohtu 21.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 2-15-16659, kus mõisteti hagejalt D. Ri kasuks välja 9 000 eurot ja viivis põhivõlalt (9 000 eurolt) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 05.11.2015 kuni põhivõla tasumiseni. Viidatud nõude loovutas D. R 11.01.2018 kostjale. Seega oli täiteasjas nr 014/2017/2006 sissenõudja kostja. Pooltel oli vaidlus, kas kostja nõue oli rahuldatud, s.t kas D. R sai 19.11.2017 N. Cilt 9 000 eurot. Tunnistajana ülekuulatud N. C väitis, et andis 9 000 eurot 19.11.2017 D. Rile võlgnevuse katteks. Tunnistaja D. R väitis, et tema ei saanud N. Cilt 9 000 eurot ja ei viibinud 19.11.2017 Eestiski. Kinnitusel olev allkiri ei kuulunud temale. Vaid tunnistajate vastuolulistele ütlustele tuginedes, ei olnud võimalik lugeda tuvastatuks, et võlakirjal olev allkiri oli võltsitud. Tunnistaja N. Ci ütlused raha üleandmise kohta olid kogumis tõendatud kohtule esitatud võlakirjaga, milles D. R kinnitas N. Cilt 9 000 euro saamist hageja võlgnevuse katteks. Seega oli tõendatud, et täiteasjas nr 014/2017/2006 oli kostja põhinõue hageja vastu rahuldatud 19.11.2017, s.o enne täitemenetluse algatamist, kuid vaidlust ei olnud, et viivisenõuet hageja kostjale ei tasunud. Seega tuli hageja nõue, tunnistada lubamatuks hageja suhtes algatatud täitemenetlus asjas nr 014/2017/2006, jätta rahuldamata. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg-ga 4 tühistas kohus hagi tagamise meetme kohtuotsusega. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Hageja apellatsioonkaebus Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada täies ulatuses või saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus küll leidis, et täitedokumendi alusel väljamõistetud 9 000 eurot oli hageja poolt tasutud ja seda enam nõuda ei saanud, kuid see ei nähtunud otsuse resolutsioonist. Eelnev võis kaasa tuua nõude kordustäitmise. Veel leidis maakohus ebaõigesti, et sundtäitmine viivisenõude osas oli lubatav. 19.11.2017 kinnituses tõdes D. R, et tal ei ole mitte mingeid
2-18-258 finantsilisi pretensioone hageja vastu. Maakohus jättis eelneva ebaõigesti lahendi tegemisel arvesse võtmata. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu 23.04.2019 otsus Ringkonnakohus tühistas tsiviilasjas 2-18-2351 tehtud Harju Maakohtu 17.12.2018 otsuse ning asi saadeti uueks lahendamiseks Harju Maakohtule eelmenetluse staadiumis. Tsiviilasi jagati kohtunik Viktor Bome menetlusse. Ringkonnakohus tõi välja, et Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui dokumentaalse tõendi ehtsus on kahtluse alla seatud (võltsitust on põhistatud), tähendab see dokumendi esitanud poole jaoks temale tõendamiskoormuse langemist mh dokumendi ehtsuse osas, s.t dokumendi võltsitust väitev pool ei pea dokumendi võltsitust tõendama (vt nt Riigikohtu 14.09.2016 otsust asjas nr 3-2-1-63-16, p 10). Eelnev tähendab omakorda, et kohtul tuleb pooltele dokumendivõltsimise kahtluse korral anda võimalus dokumendi ehtsuse kohta tõendeid esitada (vt nt Riigikohtu 23.09.2015 otsust asjas nr 3-2-1-7915, p 10). Esmajoones tuleb kohtul selgitada ekspertiisi määramise vajadust dokumendi võltsituse kontrollimiseks (TsMS § 277 lg 4 teine lause). Kui dokumendi ehtsus jääb ebaselgeks, loetakse dokument võltsituks ja dokumenti tõendina ei arvestata (vt nt Riigikohtu 14.09.2016 otsust asjas nr 3-2-1-63-16, p 10). Pelgalt kahe tunnistaja vastuolulistele ütlustele tuginedes ei olnud võimalik tuvastada 19.11.2017 kinnituskirja ehtsus praeguses asjas. Kui maakohus oleks selgitamiskohustust korrektselt täitnud ja hageja oleks teadvalt jätnud ekspertiisitaotluse esitamata, oleks maakohus pidanud jätma 19.11.2017 kinnituskirja tõendikogumist välja. Veel rikkus maakohus menetlusõigusnorme, kui jättis pooltega arutamata 19.11.2017 kinnituskirja tähenduse kostja viivisenõudele. Praegusel juhul arutleti menetluses üksnes selle üle, kas hageja oli N. Ci kaudu D. Rile üle andnud 9 000 eurot, jättes tähelepanuta, et hageja palus täiteasjas nr 014/2017/2006 sundtäitmine tervikuna lubamatuks tunnistada ja täitedokumendiks olevas otsuses mõisteti hagejalt D. Ri kasuks välja 9 000 eurot ja viivis põhivõlalt (9 000 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 05.11.2015 kuni põhivõla tasumiseni. Eelneva arutamine pooltega oli seda olulisem, et vaidlusaluses dokumendis on lause, mille kohaselt ei ole D. Ril mitte mingeid finantsilisi pretensioone hageja vastu. Viidatud lauset oli võimalik mitmeti mõista (nt kinnitus kehtis üksnes põhinõude kohta ja viivisenõuet see ei hõlmanud, D. R loobus viivisenõudest vms) ning selle sisustamiseks tuli kohtul menetlusosaliste abil 19.11.2017 kinnituskirja tõlgendada kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatuga. Maakohus käsitles viivisenõuet esmakordselt alles kohtuotsuses. Ringkonnakohus märkis, et asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul eelnevale lisaks silmas pidada, et kohtuotsus ei tohi olla vastuoluline. Kui kohus tuvastab, et hageja andis 9 000 eurot D. Rile üle, mistõttu on selles osas sundtäitmine lubamatu, kuid lubatav on täitemenetluse jätkamine viivisenõude osas, tuleb seda resolutsioonis kajastada, s.t võimalik on ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi osaline rahuldamine. Edasine menetlus Maakohtus Kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu 23.04.2019 kohtuotsusega, selgitas maakohus pooltele, et kui dokumentaalse tõendi ehtsus on kahtluse alla seatud (võltsitust on põhistatud), tähendab see dokumendi esitanud poole jaoks temale tõendamiskoormuse langemist mh dokumendi ehtsuse osas, s.t dokumendi võltsitust väitev pool ei pea dokumendi võltsitust tõendama (vt nt Riigikohtu 14.09.2016 otsust asjas nr 3-2-1-63-16, p 10). Maakohus selgitas, et käesolevas asjas tuleb määrata ekspertiis dokumendi võltsituse kontrollimiseks. Kui dokumendi ehtsus jääb ebaselgeks, loetakse dokument võltsituks ja dokumenti tõendina ei arvestata (vt nt Riigikohtu 14.09.2016 otsust asjas nr 3-2-1-63-16, p 10).
2-18-258 Kohus määras hagejale tähtaja taotluse esitamiseks ekspertiisi läbiviimiseks. Hageja esitas taotluse käekirjaekspertiisi läbiviimiseks, et tuvastada, kas 19.11.2017 võlatunnistus on allkirjastatud D R ́i poolt. Kostjal ei olnud vastuväiteid vastava ekspertiisi korraldamise kohta. Kohus määras 27.11.2019 ekspertiisi, et välja selgitada, kas 19.11.2017 võlatunnistus on allkirjastatud D R ́i poolt ja edastas ekspertiisiks hageja poolt esitatud 19.11.2017 dokumendi ja võrdlusmaterjalid. 28.04.2020.a kirjas kohtule tõi ekspert välja, et 19.11.2017 võlatunnistus on koopia ning vajalik on esitada originaaldokument. Samuti selgitas ekspert, et esitatud koopial esinevad monteerimise tunnused ehk esinevad viited, et sellist originaaldokumenti ei ole olemas. Ekspert selgitas, et käekirjaekspertiisiga saab ekspert anda arvamuse koopia aluseks oleva D Ri allkirja suhtes, kuid võlatunnistuse kui dokumendi ehtsuse kohta ei saa ekspert arvamust anda. EKEI leidis, et võlatunnistuse suhtes käekirjaekspertiisi tegemine ei ole asjakohane. Kui on vajadust selle konkreetse võlatunnistuse ehtsust tuvastada, tuleks määrata dokumendiekspertiis. Oma 25.05.2020 kirjaga selgitas kohus pooltele eelnevat eksperdi seisukohta ja andis hagejale tähtaja 05.06.2020 esitamaks kohtule võlatunnistuse originaaldokument ning soovi korral taotleda eraldi dokumendiekspertiisi teostamist, lähtuvalt eksperdi poolt tuvastatud monteerimistunnustest. Hageja esindaja vastas kohtule 27.05.2020, et hageja poolt 03.07.2018 esitatud võlatunnistus ongi originaaldokument. Samuti teatas hageja esindaja oma esindusõiguse lõppemisest ning märkis et dokumendiekspertiisi osas vastab hageja ise kohtule tähtajaks. Hageja vastas 05.06.2020 kohtule, et „võlatunnistuse originaal on kohtus, mis edastati taotluse korral esimese astme kohtule. Seoses dokumendi ebaõige ettevalmistamisega selgitan, et dokumendi koostas D R isiklikult. Kuidas tema selle õigesti või valesti koostas, me ei oska öelda. Eeldame, et dokumendi koostas D R konkreetselt valesti, nii et seda saaks tulevikus vaidlustada.“ Seega kuivõrd hageja väitel ongi kohtule esitatud võlatunnistus originaaldokument ning hageja eraldi dokumendiekspertiisi läbiviimist ei soovinud, lasi kohus EKEIL esitatud dokumentide pinnalt juba määratud ekspertiisi allkirjale siiski läbi viia, et vähemalt selles aspektis selgus saada. Kohtule esitati ekspertiisiakt 28.10.2020. Ekspertiisiaktist nähtuvalt asus ekspert seisukohale, et 19.11.2017 võlatunnistusel D Ri allkiri on koopia, mille originaalallkirja on tõenäoliselt kirjutanud D R. Samas kinnitati ekspertiisiaktis, et esitatud dokumendi koopial esinevad monteerimise tunnused. Kostja esitas ekspertiisiakti osas kohtule seisukoha 14.12.2020, milles leidis, et seega ei ole tõendatud asjaolu, et võlatunnistus on allkirjastatud D Ri poolt, kuna tegemist on võltsitud dokumendiga ehk kunstlikult loodud võlatunnistusega. Kohtule esitatud dokument ei ole originaalne, ekspert järeldas, et dokument on monteeritud. Kostja palub jätta võlatunnistusega arvestamata. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja avaldas, et on nõus asja kirjaliku menetlemisega ja palus kohtul otsuse ära teha. Hageja kohtu pärimisele seisukoha esitamiseks ekspertiisitulemustele ja sellele kas hageja on nõus jätkama kirjalikus menetluses ei vastanud, mistõttu määras kohus 29.03.2021 asjas kohtuistungi asja arutamiseks 26.04.2021. Hageja esitas kohtule 08.04.2021 (ja 20.04.2021 samasisulise) avalduse, milles esitas eelnevalt hagis väidetust kardinaalselt erineva seisukoha ja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks. Hageja avalduse kohaselt: „autokaupluse põhisumma 7000 eur oli makstud D.R ́ile osadena ajavahemikus 2015.aasta aprillist juunini. Ühel kohtumistest osalesin isiklikult. Sõitsime koos N.T ́iga sõiduautol xxxx kaubanduskeskuse juurde. Seal ootas meid D.R. Istusime tema autosse: N.T istus ette, mina taha. D.R ́i auto seisis xxx kaubanduskeskuse restorani xxx vastas. Sularaha summas 4000 eur oli minu käekotis. Võtsin raha sealt välja ja andsin selle D.R ́ile. N.T ja D.R kirjutasid alla võlakirjad ning me väljusime tema autost. N.T ja D.R leppisid kokku järgmises väljamakses, et võtavad telefoni teel ühendust. Järgmine väljamakse oli 01.06.2015.a., selles
2-18-258 leppisid nad kokku sms-sõnumis. Mul säilis telefonis foto N.T ́i smskirjavahetusest D.R ́iga. N.T sõitis määratud ajal - 01-06-2015.a. tema poolt ostetud autokauplusesse ja maksis ära veel ühe osa. Järgmine makse toimus D.R ́i kodus aadressil xxx. Selleks hetkeks moodustas väljamakse summa 7000 eur. Kuid N.T avastas autokaupluses varjatud defekti (kanalisatsioonitorud) ning ütles, et ülejäänud 2000 eur lähevad varjatud defekti tasumisele, kuna autokauplus ei saa normaalselt töötada. Tuleb paigaldada kanalisatsioonitorud, et süsteem saaks normaalselt funktsioneerida. D.R ja N.T leppisid suuliselt kokku, et ülejäänud 2000 eur lähevad varajatud defekti hüvitamisele. Mistõttu D.R ́i juures kodus rebiti võlakirjad katki. N.T ́iga olime lahus ja ei suhelnud, seetõttu ei olnud ma esimesel kohtuistungil kogu olukorrast teadlik ja ei saanud ennast kaitsta. Käesoleval ajal on N.T valmis kohtus kõike seda kinnitama.“ Kohus pidas asjas 26.04.2021 istungi, kus arutas esmalt pooltega hageja taotlust tunnistaja ülekuulamiseks. Kohus jättis istungil hageja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata, kuna see konkreetne tunnistaja on juba antud asjas tunnistajana üle kuulatud (kohtuistungil 07.11.2018) ja ei ole alust tunnistajat korduvalt üle kuulata. Edasi arutas kohus asja pooltega sisuliselt. Hageja jäi oma 08.04.2021 (ja 20.04.2021 samasisulise) kirjalikult esitatud seisukoha juurde. Kostja hageja nõuet ei tunnistanud ja jäi oma kirjalikult esitatud seisukohtadale. Kohus määras otsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks 13.05.2021.
Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TMS § 221 lõigete 1 ja 11 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis sama seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 221 lg 2 kohaselt on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Hageja esitas maakohtusse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 221 lg 1 alusel põhjusel, et ta oli täitnud N. Ci kaudu sundtäidetavast dokumendist tuleneva D. Ri nõude, mille D. R oli VÕS § 164 lg 1 alusel 11.01.2018 kostjale loovutanud. Täitedokumendiks oli Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2017 otsus, millega jõustus Harju Maakohtu 21.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 2-15-16659, kus mõisteti hagejalt D. Ri kasuks välja 9 000 eurot ja viivis põhivõlalt (9 000 eurolt) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 05.11.2015 kuni põhivõla tasumiseni. Oma väite kinnitamiseks esitas hageja venekeelse dokumendi pealkirjaga „Pасписка“, millest nähtus D. Ri kinnitus, et ta sai N. Cilt 19.11.2017 hageja võla tasumise näol 9 000 eurot ning pärast seda ei omanud ta hageja vastu mingeid finantsilisi pretensioone. Dokumendil oli väidetavalt D. Ri allkiri.
2-18-258 Kostja oli seisukohal, et allkiri oli võltsitud, s.t D. R N. Cilt 9 000 eurot ei ole saanud ja vastupidist kirjeldavat dokumenti D. R ei allkirjastanud. Oma väidet põhistas kostja sellega, et D. R viibis 19.11.2017 välismaal. Pooled ei vaidle, et D Ri 11.12.2017 avalduse alusel on algatatud täitemenetlus täiteasjas 014/2017/2006 hageja suhtes Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2017 otsuse alusel, millega jõustus Harju Maakohtu 21.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 2-15-16659, kus mõisteti L Clt välja D Ri kasuks võlgnevus summas 9 000 eurot ja viivised põhivõlalt (9 000 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 05.11.2015 kuni põhivõla tasumiseni (I kd t.l. 6974). Tuvastatud on, et D R on Harju Maakohtu 21.12.2016 otsusest tsiviilasjas nr 2-15-16659 tuleneva nõude põhisummas 9 000 eurot ja viivise nõudes loovutanud 11.01.2018 E Rle (I kd t.l. 74 pöördel, t.l. 75-80). Pooled ei vaidle, et täitemenetluses 014/2017/2006 on seega sissenõudjaks E R. Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas hageja on kostja nõuded rahuldanud, mille täitmist nõutakse täiteasjas 014/2017/2006. Kohus märgib siinkohal selguse huvides, et asja lahendamisel keskset tähtsust omavat hageja poolt tõendiks esitatud venekeelset dokumenti pealkirjaga „Pасписка“, millest nähtus D. Ri kinnitus, et ta sai N. Cilt 19.11.2017 hageja võla tasumise näol 9 000 eurot ning pärast seda ei omanud ta hageja vastu mingeid finantsilisi pretensioone - on nimetatud menetlusosaliste ja kohtute poolt erinevalt kas võlatunnistuseks või kinnituskirjaks (sh hageja enda poolt esitatud tõlkes „võlakiri“), kuid olenemata sellest kuidas seda dokumenti parasjagu nimetatud on, on selge, et käsitletud on 19.11.2017 dokumenti „Pасписка“. Toimunud menetluse kestel vaidlesid pooled eelkõige selle faktilise asjaolu üle, et kas N C täitis hageja eest D Rile võlgnevuse 19.11.2017 vastavalt sama kuupäeva kandvale dokumendile „Pасписка“ (I kd t.l. 6, tõlge 7 ja hageja väidetav originaal peale ekspertiisi teostamist II kd t.l. 7). 07.11.2018 kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud N Ci ütluste kohaselt andis tema raha 9 000 eurot D Rile võlatunnistusel märgitud kuupäeval L C võlgnevuse katteks (I kd t.l. 101 pöördel – 102 pöördel). Samal istungil tunnistajana üle kuulatud D Ri ütluste kohaselt ei ole tema N Cilt 9 000 eurot L C võlgnevuse tasumisena saanud, tunnistaja ei viibinud 19.11.2017 Eestiski ning ka tunnistaja allkiri võlakirjal 9 000 euro saamise kohta, mis on kohtule esitatud, pole tunnistaja oma (I kd t.l. 102 pöördel – 103). Tallinna Ringkonnakohus märkis käesolevas asjas 23.04.2019 tehtud kohtuotsuses, millega tühistas käesolevas asjas 17.12.2018 maakohtu poolt tehtud otsuse, et pelgalt kahe tunnistaja vastuolulistele ütlustele tuginedes ei olnud võimalik tuvastada 19.11.2017 kinnituskirja ehtsust praeguses asjas ja et hagejale tuleb anda võimalus taotleda ekspertiisi läbiviimist. Kui hageja ekspertiisi ei taotle, tuleb 19.11.2017 kinnituskiri jätta tõendikogumist välja. Kui dokumentaalse tõendi ehtsus on kahtluse alla seatud (võltsitust on põhistatud), tähendab see dokumendi esitanud poole jaoks temale tõendamiskoormuse langemist mh dokumendi ehtsuse osas, s.t dokumendi võltsitust väitev pool ei pea dokumendi võltsitust tõendama, vaid seda peab tegema dokumendi esitaja (vt nt Riigikohtu 14.09.2016 otsust asjas nr 3-2-1-63-16, p 10). Kui dokumendi ehtsus jääb ebaselgeks, loetakse dokument võltsituks ja dokumenti tõendina ei arvestata (vt nt Riigikohtu 14.09.2016 otsust asjas nr 3-2-1-63-16, p 10).
2-18-258 Käesolevat asja edasi arutanud maakohus lähtus Tallinna Ringkonnakohtu juhistest, juhtis vastavale poolte tähelepanu oma 12.06.2019 kirjaga ja andis hagejale tähtaja ekspertiisi taotlemiseks. Hageja palus määrata ekspertiisi tõendina esitatud 19.11.2017 dokumendile. Kohus määras 27.11.2019 kohtumäärusega ekspertiisi 19.11.2017 dokumendil oleva D Ri allkirja ehtsuse tuvastamiseks, lähtudes poolte vahel üleval olevast vaidlusküsimusest. 28.04.2020.a kirjas kohtule tõi ekspert välja, et 19.11.2017 võlatunnistus on koopia ning vajalik on esitada originaaldokument. Samuti selgitas ekspert, et esitatud koopial esinevad monteerimise tunnused ehk esinevad viited, et sellist originaaldokumenti ei ole olemas. Ekspert selgitas, et käekirjaekspertiisiga saab ekspert anda arvamuse koopia aluseks oleva D Ri allkirja suhtes, kuid võlatunnistuse kui dokumendi ehtsuse kohta ei saa ekspert arvamust anda. EKEI leidis, et võlatunnistuse suhtes käekirjaekspertiisi tegemine ei ole asjakohane. Kui on vajadust selle konkreetse võlatunnistuse ehtsust tuvastada, tuleks määrata dokumendiekspertiis. Oma 25.05.2020 kirjaga selgitas kohus pooltele eelnevat eksperdi seisukohta ja andis hagejale tähtaja 05.06.2020 esitamaks kohtule võlatunnistuse originaaldokument ning soovi korral taotleda eraldi dokumendiekspertiisi teostamist, lähtuvalt eksperdi poolt tuvastatud monteerimistunnustest. Hageja esindaja vastas kohtule 27.05.2020, et hageja poolt 03.07.2018 esitatud võlatunnistus ongi originaaldokument. Samuti teatas hageja esindaja oma esindusõiguse lõppemisest ning märkis et dokumendiekspertiisi osas vastab hageja ise kohtule tähtajaks. Hageja vastas 05.06.2020 kohtule, et „võlatunnistuse originaal on kohtus, mis edastati taotluse korral esimese astme kohtule. Seoses dokumendi ebaõige ettevalmistamisega selgitan, et dokumendi koostas D R isiklikult. Kuidas tema selle õigesti või valesti koostas, me ei oska öelda. Eeldame, et dokumendi koostas D R konkreetselt valesti, nii et seda saaks tulevikus vaidlustada.“ Seega kuivõrd hageja väitel ongi kohtule esitatud võlatunnistus originaaldokument ning hageja eraldi dokumendiekspertiisi läbiviimist ei soovinud, lasi kohus EKEIL esitatud dokumentide pinnalt juba määratud ekspertiisi allkirjale siiski läbi viia, et vähemalt selles aspektis selgus saada. Ekspertiis kohtule esitati 28.10.2020. Kohus leiab, lähtudes ekspertiisiaktist, et – hageja poolt 03.07.2018 esitatud 19.11.2017 kinnituskiri/võlatunnistus on tegelikkuses koopia. Ja seejuures koopia, mis on eri osadest kokku pandud. Kuigi dokument võib esmapilgul tunduda originaalina, tuvastas ekspertiis, et see siiski ei ole originaal. Kuigi allkiri tundub esmapilgul olevat kirjutatud sinise pastapliiatsiga, tuvastas ekspert, et allkiri on paberile kantud mitte pastapliiatsi vaid tindiprinteri poolt. Ehk siis – võlatunnistusel olev allkiri on koopia päris allkirjast, mis on saadud kes teab kustkohast. Kohus selguse huvides näitlikustab – olukord on sama, kui keegi võtaks kohtuotsuse pealt kohtuniku päris pastapliiatsiga kirjutatud allkirja ja siis skaneeriks selle koopiamasina/printeri abil masinasse ja laseks uuesti masinast koopiana välja, lisades selle ükskõik millisele muu sisuga dokumendile. Kostja esitas ekspertiisiakti osas kohtule seisukoha, milles leidis, et seega ei ole tõendatud asjaolu, et võlatunnistus on allkirjastatud D Ri poolt, kuna tegemist on võltsitud dokumendiga ehk kunstlikult loodud võlatunnistusega. Kohtule esitatud dokument ei ole originaalne, ekspert järeldas, et dokument on monteeritud. Kostja palub jätta võlatunnistusega arvestamata. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja avaldas, et on nõus asja kirjaliku menetlemisega ja palus kohtul otsuse ära teha.
2-18-258 Ekspertiisi tulemuste osas hageja mingeid seisukohti rohkem ei esitanud, kuid hageja esitas kohtule 08.04.2021 (ja 20.04.2021 samasisulise) avalduse, milles esitas üllatuslikult ja ootamatult eelnevalt hagis väidetust kardinaalselt erineva seisukoha, väites et raha üleandmine toimus hoopis summas 7000 eurot D.R ́ile osadena ajavahemikus 2015 aasta aprillist juunini xxx kaubanduskeskuse restorani xxx vastas, autokaupluses ja D.R ́i kodus ning et ülejäänud 2000 eurot tasaarvestati ja et N. C saab selle kõige kohta tunnistajana ütlusi anda. Kui dokumendi ehtsus jääb ebaselgeks, loetakse dokument võltsituks ja dokumenti tõendina ei arvestata (vt nt Riigikohtu 14.09.2016 otsust asjas nr 3-2-1-63-16, p 10). Kohus leiab, et hageja poolt oma nõude tõendiks esitatud 19.11.2017 dokumendi „Pасписка“ ehtsus on jäänud ebaselgeks. Esiteks tuvastas dokumendi suhtes läbi viidud ekspertiis, et dokument (mis hageja väitel on originaaldokument) on tegelikkuses koopia ja sellel esinevad monteerimise tunnused (II kd tlk 1 – 6). Ehk siis kohus saab ekspertiisiaktist niimoodi aru, et dokumendil olev allkiri on koopia päris allkirjast, mis on skaneeritud koopiamasina/printeri abil masinkirjas teksti juurde. Teiseks märkis dokumendi suhtes läbi viidud ekspertiis, et lähtudes tuvastatud asjaoludest tuleb selle konkreetse dokumendi ehtsuse tuvastamiseks läbi viia veel eraldi dokumendiekspertiis, millisest asjaolust kohus hagejat ka teavitas ja andis hagejale tähtaja taotleda ka dokumendiekspertiisi. Hageja aga ei soovinud millegipärast dokumendiekspertiisi läbiviimist, mis samuti seab ja jätab dokumendi ehtsuse kahtluse alla. Kolmandaks kinnitab dokumendi ehtsuse ebaselgust D.R ́i tunnistus (I kd t.l. 102 pöördel – 103), mille kohaselt tema seda allkirja sellele dokumendile andnud ei ole ja ta ei viibinud nimetatud kuupäeval (ega selle ümber) isegi Eestis. Neljandaks kinnitab dokumendi ehtsuse ebaselgust hageja poolt 08.04.2021 (ja 20.04.2021 samasisuline) üllatuslikult esitatud uus varasemast kardinaalselt erinev seisukoht, mille kohaselt raha üleandmine toimus hoopis summas 7000 eurot D.R ́ile osadena ajavahemikus 2015 aasta aprillist juunini xxx kaubanduskeskuse restorani xxx vastas, autokaupluses ja D.R ́i kodus ning et ülejäänud 2000 eurot tasaarvestati ja et N. C saab selle kõige kohta tunnistajana ütlusi anda. Kohus juhib tähelepanu, et asjas on juba N. C 07.11.2018 kohtuistungil tunnistuse (I kd t.l. 101 pöördel – 102 pöördel), mis kinnitas hageja esialgset versiooni kohustuse täitmisest ja mille kohaselt andis N. C D.R ́ile üle 9000 eurot kuupäeval, mis on märgitud 19.11.2017 dokumendil, ehk 19.11.2017. Tunnistuse kohaselt andis tunnistaja selle raha, kuna kohus oli otsustanud, et 9000 oli hageja kohustatud tagastama ja tunnistaja tasus hageja eest, kuna hagejal see võimalik ei olnud. Raha üleandmine olevat tunnistuse kohaselt toimunud hageja trepikoja juures. Tunnistuse kohaselt viibis raha üleandmise juures veel ainult D.R, kes tuli autoga, istuti seejärel tunnistaja autos ja toimus raha üleandmine. Kõike eeltoodust kogumis hinnates leiab kohus, et hageja poolt oma nõude tõendiks esitatud 19.11.2017 dokumendi „Pасписка“ ehtsus on jäänud ebaselgeks, mistõttu loeb kohus nimetatud tõendi võltsituks ja nimetatud dokumenti tõendina ei arvesta. Eeltoodust tulenevalt ei oma enam küll tähtsust, kuid kohus uuris siiski 26.04.2021 kohtuistungil välja poolte seisukohad sellele asjaolule, mida Tallinna Ringkonnakohus oma antud asjas 23.04.2019 otsuse tähelepanu juhtis, ehk et kas poolte hinnangul käsitles 19.11.2017 dokument „Pасписка“ ainult põhivõlgnevust või ka viivisevõlgnevust. Hageja leidis, et käsitles ainult põhivõlgnevust ja kostja leidis, et kuigi kostja hinnangul on see dokument jätkuvalt võltsitud, mistõttu ei oma see tähtsust, kuid et kui vastama peab, siis kostja hinnangul käsitles see võltsitud dokument ainult põhivõlgnevust. Kuivõrd nagu kohus eespool märkis, loeb kohus 19.11.2017 dokumendi „Pасписка“ võltsituks ja nimetatud dokumenti tõendina ei arvesta, ei oma selle sisuline tõlgendamine asja lahendamisel enam tähtsust. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjas tõendatud, et hageja täitis oma kohustused mis tulenesid täitedokumendiks olevast Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2017 otsusest kuupäeval 19.11.2017
2-18-258 nagu hageja oma hagis läbivalt ca 3 aasta jooksul väitnud oli. Seega kuulunuks hagi algselt esitatust lähtudes (st väide mille alusel kogu antud asja kohtumenetlus üldse algatati, et D. R sai N. Cilt 19.11.2017 hageja võla tasumise näol 9 000 eurot ning pärast seda ei omanud ta hageja vastu mingeid finantsilisi pretensioone) rahuldamata jätmisele. Samas nagu kohus ülalpool välja tõi, siis muutis hageja oma väited kardinaalselt teistsuguseks peale seda, kui selgus, et tema enda poolt nõude tõendina esitatud 19.11.2017 dokument „Pасписка“ millele oli kogu hageja argumentatsioon rajatud, on monteerimiskahtlusega. Hageja asus 08.04.2021 (ja 20.04.2021 samasisulise) esitatud seisukohas ning kohtuistungil ootamatult ja üllatuslikult väitma, et kohustuse täitmine toimus hoopis summas 7000 eurot D.R ́ile osadena ajavahemikus 2015.aasta aprillist juunini Xxx kaubanduskeskuse restorani xxx vastas, autokaupluses ja D.R ́i kodus ning et ülejäänud 2000 eurot tasaarvestati. Kostja kohtuistungil hageja väiteid ei kinnitanud. Kohus leiab esiteks, et hageja uued väited võlgnevuse rahuldamise kohta ajavahemikus 2015.aasta aprillist juunini on lubamatud TMS § 221 lg 2 kohaselt, kuivõrd alus millel need põhinevad ei ole tekkinud peale kohtulahendi jõustumist. Ei esine mingit objektiivset põhjust, miks neid uusi väiteid ei saanud hageja esitada varasemalt. Teiseks leiab kohus, et isegi kui hageja eelviidatud uued väited oleksid menetluses lubatud, on hageja varasemast erinevad, uued, ootamatud ja üllatuslikud väited peale ca 3 aastat varasemate väidete alusel kestnud menetlust täielikult ebausutavad. Samuti on need väited veenvalt tõendamata - tõenditeks esitatud sms ja postiasutuse arvetšekid ei tõenda kuidagi võlgnevuse tasumist. Kohus märgib, et kogu käesolev menetlus algatati väite pinnalt, et hageja oli oma kohtulahendist tulenevad kohustused täitnud 19.11.2017 ja hageja oli selle väite juures ca 3 aastat väldanud menetluse kestel ning alles peale seda kui selgus, et tema argumentatsiooni aluseks olev tõend kohustuse täitmise kohta 2017 aastal on kaheldava tõendusväärtusega, unustas/jättis hageja kõrvale kogu oma 3 aastat kestnud argumentatsiooni ning asus väitma midagi hoopis teistsugust. Kuivõrd ei esine mingit mõistliku põhjust, miks hageja eelneva ca 3 aasta menetluse kestel uute väidetega täiesti vastuolulist argumentatsiooni kasutas, kui tema väide on nüüdseks see, et kohustused täideti hoopis 2015 aastal, on hageja väited kostja ees kohustuse täitmise kohta minetanud igasuguse usaldusväärsuse. Nende uute varasemast täielikult erinevate väidete esitamise ainuke põhjus, lähtudes uute väidete esitamise kronoloogiast, on kohtu hinnangul see, et tõend millele hageja varasemad väited tuginesid (19.11.2017 „Pасписка“), kaotas peale ekspertiisi usaldusväärsuse ja hagejal oli vaja midagi täiesti uut välja mõelda. Selline teguviis on lubamatu ja ebausaldusväärne. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ei ole antud menetluses veenvalt tõendanud, et on juba rahuldanud täitemenetluses nr 014/2017/2006 esitatud nõude, mistõttu täitemenetluses nr 014/2017/2006 hageja vastu sundtäitmiseks esitatud nõue eksisteerib ja seda nõutud summas ja seega jätab kohus L C hagi E R vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 014/2017/2006 rahuldamata. Kohaldatud hagi tagamise abinõu TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus tühistab hagi tagamise ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Antud tsiviilasjas tagas kohus hagi oma 22.03.2018 kohtumäärusega peatades täitemenetluse täiteasjas 014/2017/2006 kuni tsiviilasjas 2-18-2352 tehtava kohtulahendi jõustumiseni.
2-18-258 Kuivõrd kohus jätab käesoleva kohtuotsusega hagi rahuldamata, tühistab kohus TsMS § 386 lg 4 kohaselt ka Harju Maakohtu 22.03.2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-18-2352 seatud hagi tagamise abinõu, millega hagi tagamiseks peatati täitemenetlus täiteasjas 014/2017/2006 kuni tsiviilasjas 2-18-2352 tehtava kohtulahendi jõustumiseni.
TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamata jätmisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
/Digitaalselt allkirjastatud/ Viktor Bome Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.