Osaühing Almoran hagi Tallinna kohtutäitur Risto Sepa ja Nordic Hypo AS-i vastu jaotuskava osaliseks vaidlustamiseks täiteasjas nr 027/2020/2130 27 936,67 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (sissenõudja): Osaühing Almoran (14483505), esindaja E. C.(e-post: [email protected]) Kostja I: Tallinna kohtutäitur Risto Sepp (Rävala pst 5 Tallinn 10143, e-post: [email protected]) Kostja II (sissenõudja): Nordic Hypo AS (11881110, Harju maakond, Tallinn, Roseni tn 7, 10111), esindaja advokaat Robert Paal (Aavik & Partnerid Advokaadibüroo, e-post: [email protected])
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta osaühing Almoran hagi rahuldamata.
2.Jätta kõik menetluskulud osaühing Almoran kanda.
3.Välja mõista osaühingult Almoran Nordic Hypo AS-i kasuks menetluskulud 422,50 eurot.
4.Välja mõista osaühingult Almoran hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt Nordic Hypo AS-i kasuks kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Tallinna kohtutäituril Risto Sepp puuduvad menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. Seega puuduvad täituril kulud, mida hageja peaks hüvitama.
6.Tühistada 11.02.2021 määrusega tsiviilasjas 2-21-2003 kohaldatud hagi tagamise abinõu. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese
astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.Osaühing Almoran esitas 08.02.2021 Harju Maakohtusse hagi Tallinna kohtutäitur Risto Sepa ja Nordic Hypo AS-i vastu jaotuskava osaliseks vaidlustamiseks täiteasjas nr 027/2020/2130. Hageja vaidlustab jaotuskava üksnes leppetrahvinõude ulatuses, mis oleks jäänud peale põhinõude ja kohtutäituri tasude mahaarvamist alles, st summas 27 936,67 eurot (190 000 - 156 125 - 5794,33 - 144).
2.Võlgniku OÜ X suhtes on algatatud täitemenetlus täiteasjas nr 027/2020/2130. Täitemenetluse algatamise aluseks on Tallinna notar Liivi Laos 12.10.2018 leping nr 2032 ja sissenõudja Nordic Hypo AS-i avaldus. Täitemenetluses müüdi võlgniku kinnisasi 190 000 euroga.
3.Täitur edastas 25.01.2021 22.01.2021 koostatud jaotuskava, millega jaotas enampakkumisest saadud tulemi 190 000 eurot järgnevalt: Jrk Nõudja Nõude Jagunemine sum
Kohtutäitur Risto Sepp (menetluse alustamise tasu)
Kohtutäitur Risto Sepp (põhitasu)
5794,33
Nordic Hypo AS 187350 184061,67
OÜ Almoran 36000
Kohtutäitur Risto Sepp (põhitasu)
Kohtutäitur Risto Sepp (menetluse alustamise tasu)
KOKKU
199758 190000
4.Jaotuskava tulemusena said kogu enampakkumise tulemusena laekunud summa kostjad. Hageja leiab, et võlgniku ja kostja II vahel sõlmitud laenulepingus ja selle kokkuleppes nr 3 märgitud leppetrahv on tühine, sest on vastuolus hea usu põhimõttega. Rahaliste kohustuste rikkumise puhuks leppisid pooled kokku viivise (määras 0,039% päevas), mis on oluliselt suurem kui seadusega sätestatud määr, mistõttu puudub alus leppetrahvi kohaldamiseks. Lisaks on leping sõlmitud tüüptingimustel. Ka oli laen tagatud käendusega. Kui kohus leiab, et leppetrahvi nõue on kehtiv, siis esinevad alused leppetrahvi vähendamiseks. Antud juhul, kus rahaline kohustus on tagatud hüpoteegiga ja ka käendusega, puudub põhjus, miks kohaldada täiendava õiguskaitsevahendina leppetrahvinõuet. Arvestada tuleb ka võlgniku majanduslikku seisundit. Antud juhul on lepingus märgitud leppetrahvinõue ja selle realiseerimise tagajärjeks kahju tekitamine nii võlgnikule kui ka teistele võlausaldajatele ja seda olukorras, kus on võimalus kasutada õiguskaitsevahendina viivisenõuet. Kostja I vastuväited
5.Kohtutäitur lähtus täiteasjas nr 027/2020/2130 menetluse alustamisel õiguspäraselt täitemenetluses kehtivast formaliseerituse põhimõttest, kontrollides ja tuvastades täitedokumendi olemasolu ja selle täitedokumendi täidetavuse formaalsete eelduste olemasolu. Täituril ei ole õigust kontrollida täitedokumendi sisu õiguspärasust: kas võlgniku ja sissenõudja vastastikused
nõuded on kooskõlas hea usu põhimõttega, kas leppetrahv on tühine, kas esinevad alused leppetrahvi vähendamiseks. Kostja II vastuväited
6.Kostja II palub jätta hagi rahuldamata. Kostja II hinnangul on hageja väide leppetrahvi tühisusest sisutühi, kuivõrd isegi kui laenulepingus ja kokkuleppes nr 3 märgitud leppetrahv oleks hea usu põhimõttega vastuolus (millega kostja II ei nõustu), ei tooks selline vastuolu kaasa tehingu tühisust. Nimelt ei mõjuta lepingu kehtivust hea usu põhimõtte rikkumine. Sellist seisukohta on Riigikohus kinnitanud tsiviilasjas 3-2-1-41-04 punktis 24. Hageja väidab, et leppetrahv on tühine, sest on vastuolus hea usu põhimõttega, ent ei selgita, milles väidetav vastuolu seisneb. Kostja II ei nõustu, et leppetrahv on liiga suur. VÕS § 158 lg 1 sätestatud leppetrahvi regulatsioon lubab leppetrahvi väljendada ühekordse summana või protsendina teatud summast ning allub sealjuures üldisele lepinguvabaduse põhimõttele. Järelikult võivad pooled lepingus kindlaks määrata, millistel alustel leppetrahvi suurus määratakse. Kui leppetrahvi eesmärk on täitmise tagamine, eelkõige nõuetekohane ja tähtaegne täitmine, võib leppetrahv olla kokku lepitud ajas muutuvana, nt protsendina lepingu maksumusest. Kostja II ja OÜ X on leppetrahvis leppinud kokku lepingu punktis 13.3. VÕS § 158 lg 1 leppetrahvi regulatsioon on oma loomult dispositiivne, seda eriti mitte-tarbijast lepingupoole puhul. Leppetrahv moodustab antud juhul ca 1/5 põhinõudest ja tegu ei ole ebamõistlikult suure leppetrahvi kokkuleppega. Tegemist on majandustegevuses sõlmitud lepinguga, mille üheks pooleks ei ole tarbija. Järelikult ei saa kohalduda antud asjas tarbijaga sõlmitud tüüplepingute regulatsioon. Seda kinnitab ka Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13 punktides 48-49. Ettevõtjate vahel on lubatud kokku leppida ka viivises 73% aastas. Sellise viivisemäära vähendamise nõudmise õigus on laenusaajal (mitte kolmandast isikust hagejal). X OÜ on korduvalt lepingut ja selle alusel tekkinud nõuet tunnistanud. Leping näeb ette seaduses sätestatust suurema viivise määra, mis on kooskõlas VÕS § 113 lg 1 viimase lausega. Antud juhul on lepingu tingimused õiguspärased ning laenusaajaga läbiräägitud. Arusaamatu on hageja väide, et puudub alus leppetrahvi kohaldamiseks, sest rahaliste kohustuste rikkumise puhuks olid pooled leppinud kokku viivise, mis on oluliselt suuremas määras kui seadusega sätestatud määr. Majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul on nii leppetrahvi kui ka viivise kohaldamine õiguskaitsevahenditena lubatud ning seadusega sätestatud viivisemäära võib poolte kokkuleppel suurendada.
7.Hageja ei ole esile toonud ja tõendanud, et tegemist on tüüptingimustega sõlmitud lepinguga (Riigikohtu otsus 3-2-1-66-12 punkt 12). Antud juhul oli laenusaajal igakülgne võimalus lepingu tingimuste osas kaasa rääkida. Leping sõlmiti konsensuslike läbirääkimiste tulemustena. Isegi kui oleks tegu tüüptingimusega, ei oleks seaduses sätestatud viivisemäära ületav viivisemäär majandustegevuses sõlmitud lepingute puhul seadusega vastuolus.
8.Puuduvad alused leppetrahvi vähendamiseks. Leppetrahvi vähendamise eelduseks on ebamõistlikult suur leppetrahv ja maksmiseks kohustatud lepingupoole (ehk võlgniku) poolt esitatud sellesisuline nõue. Leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur. OÜ X ei ole leppetrahvi vähendamist nõudnud. Vt Riigikohtu otsus 3-2-1-132-12, p 12.
9.Ka on otsitud hageja seisukoht, et antud juhul tagab tekkinud kahju lepingus ja kokkuleppes märgitud viivis, mitte leppetrahv. Kostjale II jääb mulje, nagu ei teaks hageja erinevate õiguskaitsevahendite eesmärke ja nende kohaldamise aluseid. Viivise nõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist. Ent kuna viivist võib nõuda tegelikust kahjust sõltumata, on viivisel lisaks kompensatsioonilisele iseloomule ka teatav sanktsiooniline iseloom. Samuti on viivise eesmärk tagada rahaliste kohustuste nõuetekohane täitmine, st sundida võlgnikku oma kohustuse täitmisele. Leppetrahv, hüpoteek ning käendus ei ole üksteist välistavad
institutsioonid. Arusaamatu on hageja väide, et puudus põhjus leppetrahvinõude kohaldamiseks, sest rahaline kohustus on tagatud hüpoteegi ja käendusega.
10.Jaotuskava täitmine ja tulemi jaotamine jaotuskava alusel toimub alati täitemenetluses osalevate sissenõudjate pandiõiguste järjekohast lähtudes. Asjaolu, et hageja nõuded jäid jaotuskava alusel tulemi jaotamise osast ilma, viitab antud juhul majandustegevuses realiseerivale normaalsele riskile ning ei ole automaatselt seotud hagejast kõrgemal pandiõiguste järjekohal olnud isiku tegevuse õiguspärasuse või -vastasusega. Kohtuotsuse põhjendused
11.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
12.Hageja on TMS § 109 lg 1 alusel esitatud hagiga jaotuskava vaidlustanud osaliselt summas 27 936,67 eurot. TMS § 109 lg 1 kohaselt võib sissenõudja 15 päeva jooksul alates jaotuskava kättetoimetamisest esitada kohtutäituri ja puudutatud sissenõudja vastu hagi jaotuskava vaidlustamiseks. Riigikohus on lahendis 2-18-9790 p 14 selgitanud, et TMS § 109 annab sissenõudjale samuti mh võimaluse vaidlustada teise sissenõudja nõue, välistamaks ebaõiglane tagajärg, kui raha jaotatakse sissenõudjale, kellel nõuet võlgniku vastu ei olegi, või ka juhul, kui nõue on rahuldatud täitemenetluse norme oluliselt rikkudes.
13.Vaidlus puudub selles, et: * võlgnik OÜ X ja kostja II sõlmisid 12.10.2018 laenulepingu nr 20181001-463 ja 12.10.2018 kinnistute ühishüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu laenulepingust 20181001463 tulenevate nõuete tagamiseks; * 01.11.2019 sõlmisid osaühing X kostja II laenulepingu nr 20181001-463 kokkulepe 3; * kokku sai võlgnik laenu 150 000 eurot ja see tuli tagastada 12.11.2020; * kuna võlgnik laenu ei tagastanud, algatas täitur OÜ X suhtes kostja II avalduse alusel täitemenetluse, mille aluseks on 12.10.2018 notariaalne leping ja kostja II avaldus. Kostja II nõude sisuks oli laenu põhiosa jääk 156 125 eurot ja leppetrahv 31 225 eurot, kokku 187 350 eurot; * täitemenetluses müüdi OÜ-le X kuulunud kinnisasi (nr 12198950) 190 000 euroga; * hageja nõue tuleneb Harju Maakohtu 21.10.2020 määrusest tsiviilasjas nr 2-19-19802, millega kinnitati hageja ja OÜ X vaheline kompromiss, mille kohaselt pidi viimane tasuma hagejale 36 000 eurot; * täitur edastas 25.01.2021 22.01.2021 koostatud jaotuskava, mille kohaselt jaotas enampakkumisest saadud tulemi 190 000 eurot järgnevalt: 1) kohtutäituri põhitasu ja menetluse alustamise tasu katteks 5938,33 eurot; 2) selle täiteasja sissenõudja kostja II nõude katteks 184 061,67 eurot; * täitemenetluses jäi rahuldamata hageja 36 000 euro suurune nõue ja selle asjaga seotud kohtutäituri põhitasu ja menetluse alustamise tasu nõue 2664 eurot.
14.Hageja vaidlustab jaotuskava leppetrahvi nõude ulatuses, milline oleks jäänud järgi peale põhinõude ja kohtutäituri tasude mahaarvamist, st summas 27 936,67 eurot (saadud tulem 190 000 – kostja II põhinõue 156 125 – täituri tasu 5938,33).
15.Hageja leiab, et: • laenulepingus ja selle kokkuleppes nr 3 märgitud leppetrahv on tühine, sest on vastuolus hea usu põhimõttega; rahaliste kohustuste rikkumise puhuks olid pooled leppinud kokku viivise, mis on oluliselt suuremas määras kui seadusega sätestatud määr, mistõttu puudub alus leppetrahvi kohaldamiseks; antud juhul tagab tekkinud kahju lepingus ja kokkuleppes märgitud viivis;
• kui leppetrahvi nõue on kehtiv, siis esinevad alused leppetrahvi vähendamiseks; • tegemist on tüüptingimustega sõlmitud lepinguga ja leppetrahvi kokkuleppe tühistust tuleb hinnata VÕS 42 lg 1, lg 2 ja lg 3 p 5 ja VÕS 44 alusel; • laen oli tagatud hüpoteegi ja käendusega, puudub põhjus, miks kohaldada leppetrahvinõuet; • tuleb arvestada ka võlgniku majanduslikku seisundit.
16.Leppetrahvi tühisusest
16.1.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lg 1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Vaidlusaluse laenulepingu p 13.3 ja selle kokkuleppe nr 3 punkti 13.3 kohaselt laenusumma või selle osa ja/või intressi lepingus ettenähtud ajal ja/või suuruses mittetagastamise ja/või tasumise korral või lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel ükskõik millisel punktis 13.1. toodud juhtumil, tekib laenuandjal õigus nõuda ja laenusaajal kohustus maksta leppetrahvi 20% laenusummast laenuandja poolt näidatud tähtajaks. Leppetrahvi tasumine ei vabasta laenusaajat muudest lepingu järgsetest kohustustest. Kostja II on nõudnud võlgnikult leppetrahvi 31 225 eurot. Hageja vaidlustab leppetrahvinõuet 27 936,67 euro ulatuses.
16.2.Hageja väidab, et leppetrahv on tühine, sest on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus nõustub kostjaga II, et hageja ei ole hagis välja toonud, milles väidetav vastuolu seisneb. Kohtul puuduvad põhjendused, mille alusel väidetavad vastuolu hea usu põhimõttega hinnata. Kohus nõustub kostjaga II, et isegi kui laenulepingus ja kokkuleppes nr 3 märgitud leppetrahv oleks hea usu põhimõttega vastuolus, mida kohus ei ole tuvastanud, ei tooks selline vastuolu kaasa tehingu tühisust. Riigikohus on kinnitanud tsiviilasja 3-2-1-41-04 punktis 24, et lepingu kehtivust ei mõjuta hea usu põhimõtte rikkumine.
16.3.VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vaidlusaluse laenulepingu p 3.9 ja selle kokkuleppe nr 3 p 3.9 kohaselt on viivise määr 0,036% päevas ehk 12,960% aastas. Hageja on hagis märkinud ekslikult 0,039% päevas. Käesoleval juhul on laenulepingu pooled sõlminud lepingu majandustegevuse raames. Laenulepingu pooled on kokku leppinud viivise määras 12,960% aastas. Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 48−49). Praegusel juhul on viivisemäär oluliselt väiksem.
16.4.VÕS § 101 lg 2 sätestab, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Viivise ja leppetrahvi samaaegset kohaldamist seadus ei välista. Seadus ei välista leppetrahvi kohaldamist ka olukorras, kus lepingu pooled on kokku leppinud kõrgemas viivise määras kui seadusjärgne määr. Kuna laenulepingu pooled on lepinguga ette näinud leppetrahvi maksmise kohustuse lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohaseks ja tähtaegseks täitmiseks ning puudub vaidlus, et alus leppetrahvi kohaldamiseks oli tekkinud, siis ei saa pidada leppetrahvi kohaldamist ja nõudmist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks.
16.5.Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-66-12 tehtud otsuse punktis 12 selgitanud, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes VÕS tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt
kvalifitseeritav tüüptingimusena. Kostja II on esitanud võlgniku kinnituse, et laenusaajal oli igakülgne võimalus lepingu tingimuste osas kaasa rääkida. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et tegemist oli tüüptingimustega sõlmitud lepinguga ning võlgnikul puudus võimalus leppetrahvi tingimuse mõjutamiseks.
16.6.Leppetrahvi kohaldamist ei välista asjaolu, et rahaline kohustus on tagatud hüpoteegi ja käendusega.
17.Leppetrahvi vähendamisest
17.1.Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
17.2.Riigikohus on lahendis 3-2-1-132-12, p 12 selgitanud, et kui tasutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Selle sätte kohaselt saab kohus sekkuda leppetrahvi suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel.
17.3.Seega saab leppetrahvi vähendamist taotleda üksnes võlgnik, mitte hageja. OÜ X ei ole leppetrahvi vähendamist nõudnud.
17.4.Isegi kui hagejal oleks õigus taotleda võlgnikule kohaldatud leppetrahvi vähendamist, siis maakohus leiab, et leppetrahvi vähendamiseks alust ei ole. Võrreldes võlgniku kohustuste suurust ja kohaldatud leppetrahvi, ei ole nõutav leppetrahv ebamõistlikult suur. Leppetrahv moodustab antud juhul umbes 1/5 põhinõudest. Lepingu pooled on VÕS § 158 lg 1 tulenevalt vabad kokku leppima leppetrahvi suuruses.
18.Jaotuskavast
18.1.Kuna laekunud tulemist ei jätkunud kõigi nõuete rahuldamiseks, jaotas kohtutäitur tulemi jaotuskava alusel TMS § 106 lg 1 järgi. Kohtutäitur jaotab TMS § 174 lg 1 kohaselt kinnisasja müügist ja sundvalitsemisest saadud tulemi sissenõudjate ja muude tulemi jaotamises osalema õigustatud isikute vahel õiguste kinnistusraamatust nähtuvate järjekohtade alusel ja arestimise järjekorras või sissenõudjate kokkuleppe alusel. Ühel ajal toimunud arestimisega saavad sissenõudjad tulemi jaotamisel sama järjekoha. TMS § 106 lg 2 teise lause § 174 lg 2 kohaselt täitekulud arvatakse jaotuskava kohaselt jagatavast tulemist maha. TMS § 174 lg 3 p 2 järgi jaotatakse ülejäänud tulem vastavalt õiguse järjekohale kinnistusraamatus.
18.2.Hageja ei ole tuginenud hagis väitele, et kostja II nõue on rahuldatud täitemenetluse norme rikkudes. Hageja oli vaid seisukohal, et kostja II nõudest leppetrahvi nõude rahuldamata jätmine oleks võimaldanud ka hageja nõude rahuldamist.
19.Osundatust tulenevalt tuleb hageja nõue jaotuskava osalise vaidlustamiseks jätta rahuldamata.
20.Hagi tagamise tühistamine Kooskõlas TsMS 386 lg 4 tühistab kohus 11.02.2021 määrusega tsiviilasjas 2-21-2003 kohaldatud hagi tagamise abinõu.
21.Menetluskulud
21.1.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna kohus jätab hagi
rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi.
21.2.Kostjal I menetluskulud puuduvad.
21.3.Kostja II menetluskuluks on kulud õigusabile kokku 422,50 eurot (+käibemaks). Kostja II on menetluskulude väljamõistmise taotluse esitanud vastuoluliselt, märkides, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud kulud on esitatud käibemaksuta, lisades samal ajal väljanõutavatele kuludele käibemaksu.
21.4.Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Seega esindaja kulude põhjendatuse ja vajaliku ulatuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada sellega, milliseid vajalikke menetlustoiminguid pidi esindaja antud kohtuvaidlusega seoses tegema ja kui palju pidi esindaja töötama selleks, et menetlusosalise huvid saaksid kohtus kaitstud. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-115-14 (p 14) asunud seisukohale, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi.
21.5.Kohus leiab, et kostjale II on osutatud maakohtu menetluses põhjendatud ja vajalikku õigusabi kokku 3,25 tundi. Kostja II menetluskulud on kohtu hinnangul olnud vajalikud ja õigusabile osutatud aeg ei ole olnud ülemäärane.
21.6.Kostja II lepingulise esindaja õigusabi tasu määr on 130 eurot tund ilma käibemaksuta, mida antud tsiviilasja keerukust ja mahukust ning esindajate kvalifikatsiooni arvestades saab pidada mõistlikuks. Kuna äriregistri andmetel on kostja II käibemaksukohustuslane ja kostja II ei ole TsMS § 174 lg 10 kohaselt kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, tuleb hagejalt välja mõista kostja II menetluskulud käibemaksuta summas, so 422,50 eurot.
21.7.Kostja II on taotlenud TsMS § 177 lg 2 alusel kohustada hagejat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
21.8.TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.