Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. märts 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-4505
Tsiviilasi
Jevgeni Ponikarovi hagi VidarGrand Company OÜ vastu töövaidluses VidarGrand Company OÜ hagi Jevgeni Ponikarovi vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Apellatsioonkaebus I 0 eurot Apellatsioonkaebus II 3315,66 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 27. novembri 2020 otsus
Kaebuse esitajad ja kaebuste
Jevgeni Ponikarov apellatsioonkaebus
liigid
VidarGrand Company OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant I / vastustaja II (hageja / kostja): Jevgeni Ponikarov (isikukood XXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Kristina Viznovitš Apellant II / vastustaja I (kostja / hageja): VidarGrand Company OÜ (registrikood 14067730), esindaja Sergei Desjatnikov
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Täiendada Tartu Maakohtu 27. novembri 2020 otsuse resolutsiooni p-s 6 menetluskulude jaotuse osas ning jätta Jevgeni Ponikarovi menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Tuvastada, et Jevgeni Ponikarovi ja VidarGrand Company OÜ vahel 1. augustil 2017 sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine.
2.2.Lõpetada Jevgeni Ponikarovi ja VidaGrand Company OÜ vahel sõlmitud tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 15. septembrist 2019.
2.3.Mõista VidarGrand Company OÜ-lt Jevgeni Ponikarovi kasuks välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel 1316 eurot (bruto).
2.4.Jätta rahuldamata Jevgeni Ponikarovi hagi ületunnitöö eest tasu ja viivise väljamõistmiseks.
2.5.Jätta rahuldamata VidarGrand Company OÜ hagi kahju hüvitamiseks.
2.6.Jätta VidarGrand Company OÜ menetluskulud tema enda kanda ja Jevgeni Ponikarovi menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
3.Jevgeni Ponikarovi apellatsioonkaebus rahuldada alternatiivsel alusel ning VidarGrand Company OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta VidarGrand Company OÜ kanda. Välja mõista VidarGrand Company OÜ-lt Eesti Vabariigi kasuks 365,04 eurot.
5.Jätta rahuldamata VidarGrand Company OÜ taotlus uute tõendite (saatelehed, kassa seis ja koondtabel) asja juurde võtmiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Jevgeni Ponikarov (hageja, töötaja) esitas 30. augustil 2019 töövaidluskomisjonile avalduse VidarGrand Company OÜ (kostja, tööandja) vastu, milles taotles töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamist, töölepingu lõpetamist TLS § 107 lg 2 alusel, hüvitist, töötamise registri kannete muutmist, töötasu ületunnitöö eest, haigushüvitist ja viiviseid. VidarGrand Company OÜ esitas töövaidluskomisjonile avalduse Jevgeni Ponikarovi vastu kahju hüvitamiseks ning taotles samas vastastikuste nõuete tasaarvestamist. Töövaidluskomisjon tegi 20. veebruaril 2020 otsuse, millega: - luges tuvastatuks, et poolte vahel 1. augustil 2017 sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine; - lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel 15. septembrist 2019; - jättis töötaja töötasu nõude täies ulatuses rahuldamata;
-
mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja haigushüvitise 6,13 eurot (bruto); jättis töötaja haigushüvitise nõude summas 40,55 eurot (bruto) rahuldamata; jättis töötaja esitatud viivise nõude täies ulatuses rahuldamata; mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel 1316 eurot (bruto); jättis tööandja esitatud kahju hüvitamise nõude täies ulatuses rahuldamata; jättis rahuldamata tööandja taotluse vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks; jättis rahuldamata tööandja taotluse töötaja hüvitise nõude osas aegumise kohaldamiseks.
2.Kostja esitas 18. märtsil 2020 Tartu Maakohtule taotluse (tl 8-9) töövaidluskomisjonile esitatud avalduste läbivaatamiseks hagina osas, millega: - tuvastati, et poolte vahel 1. augustil 2017 sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine; - mõisteti hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitis 1316 eurot (bruto); - jäeti rahuldamata kostja kahju hüvitamise nõue ja taotlused.
3.Hageja esitas 23. märtsil 2020 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt välja ületunnitöö eest 6142,19 eurot ja viivised (tl 1-5).
4.Hageja ja OÜ VidarGrand (registrikood 12912918, registrist kustutatud) sõlmisid 1. augustil 2017 töölepingu nr 03/17, milles leppisid kokku, et töötaja asub tööle Rõngu kauplusesse müüjana täistööajaga, tööaja kestus on 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Tööaega arvestatakse summeeritud arvestuse põhimõttel perioodiga üks kuu. Pooled sõlmisid 1. oktoobril 2018 töölepingu lisa nr 2, millega muudeti töötaja tööaega ja töötasu suurust ning lepiti kokku, et töötaja asub tööle osalise tööajaga, tööaja kestus on 4 tundi päevas ja 20 tundi nädalas. Töötasu on 250 eurot kuus (bruto). Perioodil 15. august 2016 kuni 15. august 2019 tegi hageja kostjale ja OÜ-le VidarGrand (registrist kustutatud) ületunnitööd 6142,19 euro ulatuses, mida kostja ega OÜ VidarGrand (registrist kustutatud) hagejale hüvitanud ei ole. Tegemist on ettevõtte üleminekuga, millest tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt ka nende kohustuste täitmist, mis jäid OÜ VidarGrand poolt hageja ees täitmata.
16.augustil 2019 ütles kostja poolte vahel sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles, tuginedes TLS § 88 lg 1 p 2 ja § 97 lg 3 põhjendusega „Töökohustustega ei saa toime tulla. Lahkub pidevalt töökohalt ette teatamata. Tegeleb raha välja pressimisega omanikult“. Töövaidluskomisjon leidis ebaõigesti, et hageja ja kostja vahel puudus kokkulepe ületunnitöö tegemiseks. Vastava kokkuleppe olid hageja ja kostja sõlminud suuliselt. Sellise kokkuleppe sõlmimist ning ületunnitöö eest tasu lubamist kinnitas töövaidluskomisjonis tunnistaja kostja töötaja Jelena Lood, kes oli poolte vestlust pealt kuulnud. Ei ole eluliselt usutav, et hageja teeks ületunnitööd muul põhjusel kui kostja palvel. Ületunnitöös kokkuleppimine suusõnaliselt on tavaline praktika. Kostja lubas pidevalt ületunnitöö hüvitamist rahas, mistõttu hageja jätkas kostja palvel ületunnitöö tegemist.
5.Kostja vaidles töötaja hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata (tl 31-36). Kostja leidis, et nõue, mis on esitatud ületunnitöö eest kuni 1. augustini 2017, ei kuulu rahuldamisele, sest hageja ei töötanud VidarGrand Company OÜ-s. Kostja ei tea midagi kokkuleppest ületunnitöö tegemiseks, kokkuleppe olemasolu tuleb hagejal tõendada. Ebaõige on hageja väide, et ta töötas ka laupäeviti. Kui hageja ei olnud laupäeval tööaja graafikus, siis hageja ei töötanud laupäeviti. Ka kostja tõendid töölesõidu toetuse maksmiseks näitavad, et laupäevad ei olnud tööpäevad. Hageja hüvitise nõue on TLS § 31 kohaselt aegunud. Hüvitise suurust tuleb vähendada 0 euroni, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid. Hageja nõue töötasu ja ülesütlemise tühisuse
osas ei ole selge. Kostja selgitas kohtuistungil, et hageja müüs kaupa ettenähtust suurema hinnaga, oli ebalojaalne ja tegutses tööülesandeid täites vastuolus hea usu põhimõttega. Poolte vahel tekkis augustis väga suur konflikt. Töölepingu ülesütlemise aluseks on mh ka ebaõigesti märgitud hinnad ning asjaolu, et hageja lahkus omavoliliselt töölt ja andis kostjale ebapiisavaid vastuseid. Hageja ei pidanud graafikust kinni ja ei olnud 15. juunil 2019 tööl.
6.Tööandja nõuab töötajalt (hageja) kahju hüvitamist. Kaupluses on tuvastatud kauba puudujääk (tl 11 pöördel). Aruande nr 52 kohaselt andsid hageja ja X.X. tööandjale üle vara summas 59585,92 eurot, kuid tegelikult andsid summas 57586,26 eurot. Puudujääk on 1999,66 eurot.
7.Hageja vaidles tööandja hagile kahju hüvitamiseks vastu (tl 38-41). Nõue ei ole selge ja tõendatud. Hageja selgitas kohtuistungil, et inventuur on tehtud ilma hageja kohalolekuta. Hageja juuresolekul tehti inventuur ainult mais 2015 ja 2017. aastal inventuuri ei toimunud.
MAAKOHTU LAHEND
8.Maakohus tegi 27. novembril 2020 otsuse, millega:
1.tuvastas, et hageja ja kostja vahel 1. augustil 2017 sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine;
2.lõpetas hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates
15.septembrist 2019;
3.mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel 1316 eurot (bruto);
4.jättis rahuldamata hageja hagi ületunnitöö eest tasu ja viiviste väljamõistmiseks;
6.jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus luges dokumentaalsete tõenditega tõendatuks, et pooled sõlmisid 1. augustil 2017 töölepingu. Töölepingu punkti 4.2 kohaselt arvestatakse tööaega summeeritud arvestuse põhimõttel perioodiga üks kuu. 1. oktoobril 2018 sõlmisid pooled töölepingu lisa nr 2, mille kohaselt asub töötaja tööle osalise tööajaga 20 tundi nädalas töötasuga 250 eurot kuus. Kostja esitas hagejale 16. augustil 2019 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse TLS § 88 lg 1 p 2 ja § 97 lg 3 alusel. Ülesütlemist on põhjendatud järgmiselt: „Töökohustustega ei saa toime tulla. Lahkub pidevalt töökohalt ette teatamata. Tegeleb raha välja pressimisega omanikult“. Hageja sai ülesütlemise avalduse kätte 16. augustil 2019. Maakohus ei lugenud tõendatuks, et kostjal oleks esinenud seadusest tulenev alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Maakohus leidis, et kostja ei põhjendanud töölepingu erakorralist ülesütlemist avalduses, töövaidluskomisjonis ega kohtus piisavalt ning ei tõendanud välja toodud põhjuseid. Kostja viitas hageja töölt puudumise osas vaid ühele päevale (15. juuni 2019) ning ka selle päeva osas jäi ebaselgeks, kas hageja rikkus kohustust olla tööajal kohal. Hageja oli nõus, et sellel päeval tööl ei olnud, kuid selgitas, et tal oli siis puhkus (tl 71). Kostja esitatud tööajatabelitest nähtuvalt oli hageja sellel päeval 3 tundi tööl. Tabeli järgi oli hagejal järgmisel päeval (pühapäeval) vaba päev ja alates 17. juuni 2019 algas tal puhkus (TVK toimik, kaust 4-1_1996_19-12). Kostja ei ole vastu vaielnud hageja väitele, et hagejal pidi hakkama puhkus juba 15. juunil 2019. Seega ei ole selge, kas hageja rikkus kohustust olla tööajal kohal ning maakohus ei lugenud kostja väiteid tööaja rikkumise kohta tõendatuks. Maakohtule jäi ebaselgeks kostja kohtuistungil esitatud täiendav selgitus selle kohta, et hageja müüs kaupa ettenähtust kõrgema hinnaga. Kostja selgitas, et kui müüjal oli kaubale märgitud üks hind, siis hageja ja X.X. panid kõrgema hinna ja võtsid vahe endale (tl 53-59). 5. oktoobril 2020 esitatud menetlusdokumendi lisa nr 3 kohaselt müüdi tualetipotti, mille „firma hind“ aktis
oli 129 eurot, poes hinnaga 1290 eurot (tl 51). Maakohus leidis, et kauba müümine ettenähtust suurema hinnaga ei saa olla tööandjale kahjulik ning on eluliselt raske uskuda, et tarbija oleks nõus ostma asja 10-kordse hinnavahega. Jäi ebaselgeks, milline oli asja sisseostuhind, kuidas määrati kindlaks müügihind ja mida tähendab „firma hind“. Arvestades hageja kirjeldust tema töövahendite ja arvepidamise kohta, tuleb asuda seisukohale, et segadus hindadega oli ootuspärane. Kostjal oli võimalik kaupadele pandud hindu näha ja paluda müüjal neid korrigeerida. Ebaselgeks jäi ka kostja väide, mille kohaselt töötaja oli ebalojaalne, tegutses tööülesandeid täites vastuolus hea usu põhimõttega ning pressis raha välja. Maakohus selgitas, et kui hageja leidis, et tal oli saamata ületunnitasu, oli tal õigus seda kostjalt küsida ja sellist tegevust ei saa nimetada väljapressimiseks. Kui õige on kostja töövaidluskomisjonis antud selgitus, et hageja helistas ja küsis laenu, siis ka laenu küsimist ei saa pidada väljapressimiseks ja töölepingu lõpetamise aluseks. Maakohus lõpetas TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Töölepingu erakorralisest ülesütlemisest tuli tööandjal ette teatada vähemalt 30 kalendripäeva. Maakohus selgitas vastuseks tööandja taotlusele kohaldada erakorralise ülesütlemise tühisuse eest makstavale hüvitisele aegumist või vähendada hüvitise summa nullini, et tulenevalt TLS § 110 ei aegu vaidluse kestel sissenõutavaks muutuvad ja vaidluse tulemusest sõltuvad töötaja nõuded enne, kui on möödunud kolm kuud vaidluses tehtud lahendi jõustumisest. Töötaja sai ülesütlemisavalduse kätte 16. augustil 2019 ning avaldus töövaidluskomisjonile esitati 2. septembril 2019, s.o tähtaegselt. Hüvitise nõue ei aegu järelikult enne kui kolme kuu möödumisel kohtuotsuse jõustumisest. Maakohus leidis, et olukorras, kus tööandja lõpetab töötajaga töölepingu ebaseaduslikult, tuleb mittevaralise kahju eest maksta hüvitist. Hüvituse suurus sõltub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise asjaoludest. Hageja nõue saada hüvitiseks 1316 eurot (bruto) oli mõistlik ja asjakohane, arvestades töötamise perioodi ning seda, et hageja on osalise töövõimega ning tal on tervise tõttu keerulisem tööd leida. Lisaks võttis maakohus arvesse, kostja etteheited on vähemalt osaliselt (nt väide hindade ebaõige määramise osas) tulenenud kostja enda tegevusest ja soovist hoida kaupluse kulud võimalikult väikesed. Kui töötaja peab kaupade ja raha arvestust pidama vihikus, on vigade tekkimine ootuspärane. Maakohus leidis, et hageja väited ületunnitöö tegemise kohta on tõendamata. Hageja möönis kohtuistungil, et kõik käis suuliselt ning tal ei ole ületunnitöö tegemise kohta tõendeid. Kostja on viidanud, et hageja oli poes kauem seetõttu, et ootas X.X. i ning see väide on tunnistaja ütlustega kooskõlas. X.X. oli hageja hooldaja ja töötas hagejaga samas poes teise müüjana (TVK toimik, kaust 4-1_1996_19-29). Maakohus leidis, et kostja kahjuhüvitise nõue on tõendamata. Kostja ettenähtud viisil raamatupidamine võis kaasa tuua tavalisi arvutus- ja loendusvigu, mistõttu ei ole teada, kas, millal ning kelle tõttu väidetud puudujääk võis tekkida. Kostja ei tõendanud üheselt, et osaühingule oleks kahju tekkinud. Kostja esitatud aruandest nr 52 nähtuvalt andis töötaja
13.augusti 2019 seisuga tööandjale üle vara väärtuses 59585,92 eurot (TVK toimik, kaust 4-1_314_20-1, lisa 1-3). Töövaidluskomisjoni 6. veebruari 2020 istungil selgitas hageja, et võttis kauba seisu raamatupidamise dokumentidest. Seega ei ole teada, kui palju oli kaupa ja raha poes tegelikult enne töölepingu lõpetamist. Kostja väitel tuvastati inventeerimisaktiga tööandja vara väärtus 13. oktoobri 2019 seisuga summas 57586,26 eurot, ehk 1999,66 eurot väiksemas summas (TVK toimik, kaust 4-1_314_20-1, lisa 1-2). Kostja ei suutnud kohtuistungil selgitada, mis täpselt puudu oli ja kas vahe tuli kaupade sisseostu- või müügihinnast ning mis on saanud riknenud kaubast. Kostja ei tõendanud ka seda, et kauba või
raha vähenemine tekkis ajal, kui hageja tööandja juures töötas. Hageja kohtuistungil antud selgituste kohaselt tehti viimane inventuur poes 2015. aastal ning sellel inventuuri aktil on ka tema allkiri. Viimse inventuuri ajal hageja juures ei olnud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osaliselt otsuse resolutsiooni punktide 1, 3, 5 ja 6 osas ning teha asjas uus otsus, millega jätta hageja hagi läbi vaatamata ning rahuldada kostja hagi. Kostja palub kõik tema menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda. Maakohus andis 19. märtsil 2020 hagejale TvLS § 58 lg 5 alusel 14 päeva hagiavalduse hagimenetluses ettenähtud vormis esitamiseks, oma seisukohtade täiendavaks põhjendamiseks ja täiendavate tõendite esitamiseks. Maakohus hoiatas hagejat, et kui ta ei esita avaldust hagiavaldusele ettenähtud vormis kohtu määratud ajaks, jätab kohus hagiavalduse läbi vaatamata. Sel juhul töövaidluskomisjoni otsus vaidlustatud ulatuses ei jõustu. Hageja ei esitanud tähtaja jooksul hagi ettenähtud korras, mistõttu tuleks hagi jätta läbi vaatamata. Maakohtu otsus ei ole seaduslik ja kooskõlas TsMS § 436 nõuetega. Maakohus ei arvestanud kostja hagi rahuldamata jätmisel aruandega nr 52 ja 2. augusti 2017 aktiga. Kostja palub võtta asja juurde uute tõenditena apellatsioonkaebuse lisad 1-3. Lisaks 1 on saatelehed perioodi 23. november 2017- 2. august 2019 kohta; lisaks 2 on kassa sissetuleku orderid; lisaks 3 on lisa 1 ja lisa 2 baasil koostatud koondtabel. Arvestades, et kaupa oli tagastatud summas 905,36 eurot ja makseterminali kaudu maksti 1394,51 eurot, siis on lisade 1 ja 2 alusel võimalik veenduda, et hageja tekitas kostjale kahju vähemalt 1999,66 eurot.
10.Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus selles osas muutmata. Hageja on täitnud TvLS § 58 lg 5 tuleneva nõude esitada kohtu poolt määratud tähtajaks hagiavaldus. Hageja esitas 23. märtsil 2020 kohtule taotluse tsiviilasjade 2-20-4505 ja 2-20-4271 liitmiseks ning ühtlasi hagiavalduse täienduse, milles selgitas, et esitas enne kostja taotluse ja kohtu 19. märtsi 2020 määruse kättesaamist ka ise Tartu Maakohtule hagiavalduse sama töövaidlusasja läbivaatamiseks hagimenetluses (tl 24-25). TvLS § 58 lg 5 näeb ette, et kohus võib vajaduse korral määrata hagejale tähtaja avalduse esitamiseks hagimenetluses ettenähtud vormis. Seega sätet grammatiliselt tõlgendades saab järeldada, et isegi kui hageja
23.märtsi 2020 menetlusdokument polnud vormistatud klassikalise hagiavaldusena, ei ole kohtul võimalik jätta hagiavaldust läbi vaatamata, kui töövaidluskomisjonis esitatud avaldust on võimalik käsitleda hagiavaldusena. Vaidlust ei saa olla selles, et hageja on kohtu 19. märtsi 2020 määrusele reageerinud. Hagiavalduse TsMS § 363 nõuetele vastavust ei ole kostja maakohtus vaidlustanud ning ka maakohus ei pidanud vajalikuks teha hagiavaldusele puuduste kõrvaldamise määrust. Maakohus on otsuse p-s 16 väga põhjalikult selgitanud, miks kostja esitatud tõenditele tuginedes ei ole võimalik kostja kahju hüvitamise nõuet rahuldada. 2017. aasta aktiga on maakohus jätnud otsuse tegemisel arvestamata, kuna maakohus on 3. novembri 2020 istungil jätnud nimetatud tõendi asja juurde võtmata. Kõnealune akt on võltsing. Hageja selgitab uuesti, et inventuur toimus 2015. aastal ehk enne seda kui hageja kostja juures tööle hakkas ning töösuhte ajal ei ole ühtegi inventuuri toimunud. Apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendid on esitatud hilinenult ning kostja pole tõendi hilisemat esitamist põhjendanud. Jääb arusaamatuks, mida kostja soovib nimetatud tõenditega tõendada.
11.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas. Hageja pakkus 3. novembri 2020 kohtuistungil kostjale kompromissi, mille kohaselt jääks töövaidluskomisjoni otsus muutmata. Kostja sellise kompromissiga ei nõustunud. Töövaidluskomisjoni otsus on samasisuline nagu maakohtu otsus, mistõttu tuleb menetluskulud TsMS § 163 lg 2 kohaselt jätta kostja kanda. Hagejale on Tartu Maakohtu 28. novembri 2019 määrusega tsiviilasjas 2-19-17322 antud riigi õigusabi ilma hüvitamiskohustuseta hageja esindamiseks töövaidluskomisjonis ja vajadusel ka kohtus. Puudub mõjuv põhjus, miks peaks hageja menetluskulud jääma tema kanda. Maakohus pole otsust selles osas ka põhjendanud. Seetõttu tuleb alternatiivselt jätta kostja menetluskulud kostja kanda ja hageja menetluskulud riigi kanda.
12.Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsust tuleb täiendada menetluskulude jaotuse osas (otsuse resolutsiooni p 6) ning jätta hageja menetluskulud maakohtus Eesti Vabariigi kanda. Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse alternatiivse taotluse alusel ning jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
14.Kostja vaidlustab maakohtu otsust hageja nõuete rahuldamise ning kostja nõude rahuldamata jätmise osas. Kostja leiab, et maakohus ei oleks pidanud hageja nõudeid menetlema, hageja nõuded tuli jätta läbi vaatamata TvLS § 58 lg 7 ja TsMS § 423 lg 3 alusel. Osas, milles maakohus jättis hageja nõude rahuldamata (tasu ületunnitöö eest ja viivised) maakohtu otsust vaidlustatud ei ole. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud ulatuses (TsMS § 651 lg 1). Ringkonnakohus kostja seisukohaga, et hagi tuleks jätta läbivaatamata, ei nõustu. Maakohus on otsuses piisava põhjalikkusega selgitanud, et käesoleval juhul ei esinenud asjaolusid, mis oleksid tinginud hageja nõuete läbivaatamata jätmise maakohtus. Maakohus andis 19. märtsi 2020 määrusega hagejale tähtaja hagiavalduse vormistamiseks ning seisukohtade täiendavaks põhjendamiseks. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et ta on täitnud TvLS § 58 lg-st 5 tuleneva nõude, kui esitas 6. aprillil 2020 kohtule taotluse tsiviilasjade 2-20-4505 ja 2-20-4271 liitmiseks ja selgituse, et esitas ise enne maakohtu
19.märtsi 2020 määruse kättesaamist Tartu Maakohtule hagiavalduse sama töövaidlusasja läbivaatamiseks hagimenetluses (tl 24-25). Seega on hageja maakohtu määrusele reageerinud. Ringkonnakohus märgib, et TvLS § 58 lg 5 annab kohtule diskretsiooni nõuda hagejalt töövaidluskomisjonis esitatud avalduse täiendamist kooskõlas hagiavaldusele esitatud nõuetega, kuid see ei pane kohtule kohustust jätta hageja nõue läbi vaatamata, kui tema poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldus võimaldab selle läbivaatamist hagiavaldusena. Käesolevas asjas oli hageja nõue maakohtule piisavalt selge ka varasemalt esitatud dokumentidest, mistõttu puudus maakohtul õiguslik alus jätta hageja avaldus läbivaatamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse õiguslike põhjendustega hageja nõuete (töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamine ja hüvise 1316 eurot väljamõistmine) rahuldamise osas ning ei pea vajalikuks neid põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel oma otsuses korrata. Kostja ei ole maakohtu otsuse sisulisi põhjendusi, sh hüvise suurust, vaidlustanud.
15.Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha kostja apellatsioonkaebuse alusel selles, kas maakohus jättis põhjendatult kostja hagi kahju hüvitamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kostja taotluse uute tõendite asja juurde võtmiseks. Kostja ei ole oma taotlust kooskõlas TsMS § 652 lg-ga 4 põhjendanud, sh selgitanud, miks ta ei saanud neid tõendeid esitada varasemas menetluses. Vastaspool ei ole tõendite vastuvõtmisega nõus. Seega jätab ringkonnakohus koos apellatsioonkaebusega esitatud tõendid tähelepanuta. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kauba müümine töötaja poolt ettenähtust suurema hinnaga ei saa olla tööandjale kahjulik. Selline kauba müük saab olla tööandjale kahjulik ja tekitada talle kahju saamata jäänud tuluna juhul, kui leiab tõendamist, et töötaja hinnavahe omastas. Käesolevas asjas ei ole tööandja kohtule selliseid tõendeid esitanud. Ülejäänud osas ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega kostja kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas ja ei pea vajalikuks kõiki maakohtu otsuse põhjendusi oma otsuses korrata (TsMS § 654 lg 6). Maakohus on otsuse p-s 16 hinnanud kõiki asjasse puutuvaid tõendeid (sh aruannet nr 52) ja jõudnud põhjendatud seisukohale, et uuritud tõendid ei anna alust tuvastada hageja poolt kostjale kahju tekitamist. Kuna hageja esitas
2.augusti 2017. aasta akti osas võltsituse vastuväite, jättis maakohus põhjendatult selle tõendiga tõendite kogumis arvestamata. TsMS § 277 lg 2 kohaselt võib dokumendi ehtsust või võltsitust põhistada mh dokumentide võrdlemisega. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus kostja ütles hagejaga töölepingu üles 15. augustil 2019 ilma sel hetkel inventuuri tegemata, ei ole võimalik hageja poolt väidetavalt tekitatud kahju tõendada ka 2017. aasta aktiga. Kaupade ja raha kogus hageja töölt lahkumise seisuga on jäänud tuvastamata, selle kohta kohtule tõendeid esitatud ei ole. Ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
16.Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus on jätnud otsuse tegemisel tähelepanuta, et Tartu Maakohtu
28.novembri 2019 määrusega (tl 76) on hagejale antud riigi õigusabi ilma hüvituskohustuseta. TsMS § 190 lg 2 järgi kannab menetlusosaline, kelle kahjuks otsus tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Ringkonnakohus leiab, et arvestades poolte nõuete rahuldamise ulatust on maakohtu otsus jätta menetluskulud poolte kanda TsMS § 163 lg 1 järgi põhjendatud. Maakohus jättis otsuses võtmata seisukoha, kelle kanda jäävad lõppkokkuvõttes need menetluskulud, mis riik on kandud hageja eest riigi õigusabi korras. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulud maakohtus jäävad TsMS § 190 lg 7 alusel Eesti Vabariigi kanda. Maakohtu otsust tuleb vastavalt täiendada.
17.Seoses hageja apellatsioonkaebuse rahuldamise ning kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega, tuleb poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 190 lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse. Sama kohaldab ka apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtu 26. märtsi 2021 määrusega on ringkonnakohus määranud hagejat apellatsioonimenetluses esindanud advokaadi õigusabikulu suuruseks 365, 04 eurot, mis tuleb välja mõista kostjalt riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.