XX hagi Y OÜ vastu töölepingu sõlmimise tuvastamiseks, töölepingu lõpetamise tuvastamiseks, töötasu ja hüvitiste väljamõistmiseks ning töötamise registrisse kande tegemise kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 24. novembri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y OÜ 9. detsembri 2020. a apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
12 659,34 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kunnar Korsten Kostja (apellant) Y OÜ (registrikood XXXXXXX), seaduslik esindaja QQ
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 24. novembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-5841 osas, millega maakohus kohustas Y OÜ-d tegema XX töölepingulise suhte kohta kanded Maksu- ja Tolliameti töötamise registris (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6). Teha tühistatud osas uus otsus, millega lõpetada töölepingulise suhte kohta Maksu- ja Tolliameti töötamise registris kannete tegemise kohustamise nõudes menetlus.
2.Jätta ülejäänud osas Pärnu Maakohtu 24. novembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 220-5841 muutmata.
4.1.Lõpetada menetlus XX nõudes kohustada Y OÜ-d tegema XX töölepingulise suhte kohta kanded Maksu- ja Tolliameti töötamise registris.
4.2.Rahuldada hagi.
4.3.Tuvastada, et Y OÜ ja XX vahel oli töösuhe ajavahemikus 27. novembrist 2019 kuni 14. veebruarini 2020.
4.4.Tuvastada, et Y OÜ ja XX vahel 27. novembril 2019 sõlmitud tööleping lõppes
14.veebruaril 2020 XX erakorralise ülesütlemisega töölepingu seaduse § 91 lg 2 p 2 alusel.
4.5.Välja mõista Y OÜ-lt XX kasuks töötasu 2019. a detsembri eest 718 eurot (neto), 2020. a jaanuari eest 1408 eurot (neto) ja 2020. a veebruari eest 640 eurot (neto).
4.6.Välja mõista Y OÜ-lt XX kasuks puhkusehüvitis 337,34 eurot (neto).
4.7.Välja mõista Y OÜ-lt XX kasuks töölepingu seaduse § 100 lg-s 4 sätestatud hüvitis 2556 eurot (neto).
4.8.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Y OÜ kanda.
4.9.Rahuldada XX maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt ja määrata menetluskulude suuruseks 845 eurot.
4.10.Välja mõista Y OÜ-lt XX kasuks maakohtus kantud menetluskulud 845 eurot. Ringkonnakohtus kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab Y OÜ tasuma viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõusutmisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 21. aprillil 2020 (täpsustatud 16. juunil 2020) Pärnu Maakohtule Y OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada töölepinguline suhe kostja ja hageja vahel ajavahemikus 27. novembrist 2019 kuni 14. veebruarini 2020 ning selle, et kostja ja hageja vahel 27. novembril 2019 sõlmitud tööleping lõppes töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 p 2 alusel 14. veebruaril 2020; mõista kostjalt hageja kasuks välja vähem tasutud töötasu 2019. a detsembri eest 718 eurot (neto), 2020. a jaanuari eest 1408 eurot (neto), 2020. a veebruari eest 640 eurot (neto) ning puhkusehüvitis perioodi 27. november 2019. a kuni 14. veebruar 2020. a eest 6,14 kalendripäeva ulatuses summas 337,34 eurot (neto) ning hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 2556 eurot (neto); kohustada kostjat tegema kanded töötamise registris töötamise alguse ja liigi ning lõpetamise ja aluse kohta. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja täpsustas 20. jaanuaril 2021, et ta ei soovi, et kohus menetleks nõuet kohustada kostjat tegema kanded töötamise registris töötamise kohta. Samas selgitas hageja, et tal on õiguslik huvi, et kohus tuvastaks otsuse resolutsioonis töölepingu algus- ja lõpukuupäeva ning töösuhte
lõppemise aluse, kuivõrd hageja soovib teha kohtuotsuse alusel kanded Maksu- ja Tolliameti töötamise registrisse. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt asus hageja kostja juures ehitustöölisena tööle
27.novembril 2019. Hageja kutsus tööle kostja omanik ja juhatuse liige GG. Tööülesandeid jagas ja kontrollis juhatuse liige SS. Tööobjektid asusid Tapri 11, Tallinn ning Ääsmäe lasteaias. Pooled leppisid kokku, et töötasu on 8 eurot tunnis (neto). Kostja lubas korduvalt sõlmida töölepingu, aga töölepingut ei edastatud ega allkirjastatud. Töösuhte olemasolu nähtub poolte saadetud e-kirjadest ja mobiilisõnumitest. 2019. a detsembri töötasu pidi olema 1168 eurot (neto), millest töötaja on kätte saanud 450 eurot. Tasumata on 2020. a jaanuari töötasu 1408 eurot ja veebruari töötasu 640 eurot. Samuti ei ole kostja deklareerinud väljamakseid ega esitanud maksudeklaratsiooni TSD. Kuivõrd kostja ei täitnud nõuetekohaselt töötasu maksmise kohustust, siis esitas hageja 14. veebruaril 2020 kostjale avalduse töölepingulise suhte erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 p 2 alusel koos kolme kuu töötasu suuruses summas hüvitise nõudega. 13. märtsi 2020. a ja 30. märtsi 2020. a e-kirjavahetusest kostjaga nähtub üheselt, et kostja tunnistab töötasu võlgnevust hageja ees. Kuivõrd kostja ei vaidlustanud hageja ülesütlemisavaldust, siis lõppes tööleping 14. veebruaril 2020 ja hagejal on TLS § 100 lg 4 järgi õigus hüvitisele kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 2556 eurot (neto). Kostja ei maksnud töölepingu lõppemisel hagejale puhkusehüvitist ajavahemiku
27.novembrist 2019 kuni 14. veebruarini 2020 eest summas 337,34 eurot (neto). Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt ei sisalda hageja esitatud tõendid kinnitusi tööle asumise kohta kostja juures 27. novembril 2019 ega ka kokkulepet töötasu 8 eurot tunnis kohta. Hageja ei ole tõendanud, et tööülesandeid andis talle SS. Samuti ei ole hageja esitanud töölepingu ülesütlemisavaldust ega tõendanud selle kätte toimetamist kostjale 13. veebruaril 2020. Hagejal on võimalikud lepingud või muud kokkulepped SS-ga või muude kolmandate isikutega. Kostja ei ole hagejale töötasu summas 450 eurot tasunud. Seetõttu ei ole sellelt tasutud ka tööjõumakseid. Kuna hageja ei ole kostja juures töötanud, siis ei ole ta ka märgitud kostja töötajaks töötamise registris. Hageja on enda pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-19-13619), mis lõppes 2020. a aprillis raugemisega, avaldanud pankrotihaldurile, et ta on töötu. Isegi kui lähtuda sellest, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping ja hageja esitas ülesütlemisavalduse, siis oleks hagejal olnud katseaeg ja katseajal töölepingu ülesütlemist reguleerib TLS § 86, mistõttu on alusetu hageja hüvitise nõue TLS § 100 alusel. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Pärnu Maakohus rahuldas 24. novembri 2020. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja vahel oli töösuhe ajavahemikus 27. novembrist 2019 kuni 14. veebruarini 2020, mis lõppes TLS § 91 lg 2 p 2 alusel, ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 2019. a detsembri eest 718 eurot (neto), 2020. a jaanuari eest 1408 eurot (neto), 2020. a veebruari eest 640 eurot (neto) ning puhkusehüvitise 337,34 eurot (neto) ning hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel 2556 eurot (neto). Samuti kohustas maakohus kostjat tegema kanded Maksu- ja Tolliameti töötamise registris töölepingulise suhte alguskuupäeva (27. november 2019. a) ja liigi kohta ning töölepingulise suhtes lõppemise kuupäeva (14. veebruar 2020. a) ja aluse (TLS § 91 lg 2 p 2) kohta. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 845 eurot. Maakohus luges hageja vande all antud seletusega tuvastatuks, et kostja juhatuse liige GG pakkus hagejale tööd pikemaks ajaks. Hageja täitis kostja juhatuse liikmete korraldusi, kes kontrollisid ka hageja tööde täitmist. Töö eest lubati iga kuu maksta töötasu. Tehtud töötunde
arvestati kuupõhiselt. Poolte vahel oli kokku lepitud, et tunnitasu on 8 eurot (neto). Eeltoodu põhjal leidis kohus, et poolte vahel sõlmiti 27. novembril 2019 suuline tööleping, kuivõrd tuvastamist on leidnud asjaolud, mis vastavad töölepingu põhitunnustele. Kohus pidas hageja vande all antud seletusi usaldusväärseks, sest neid kinnitas ka hageja kirjavahetus kostja juhatuse liikmetega. Kostja vastuväited töölepingu mitte sõlmimise kohta on paljasõnalised ja otsitud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et tegemist on muu võlaõigusliku lepinguga kui töölepinguga. Hageja on vande all kinnitanud, et ta ütles 14. veebruaril 2020 kostjale kirjalikult esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemisavaldusega lepingu TLS § 91 lg 2 p 2 alusel üles, sest kostja viivitas oluliselt töötasu maksmisega. Seda kinnitab ka hageja 5. mai 2020. a e-kiri GG-le. Ülesütlemisavaldus vastab ka vorminõuetele, sest hageja kinnitas kohtule vande all, et kostja sai kirjaliku ülesütlemisavalduse kätte kostja kontoris 14. veebruaril 2020 ja hageja ütles sealsamas ka ülesütlemise põhjuse. Mitme kuu eest töötasu maksmata jätmisega on kostja oluliselt viivitanud töötasu maksmisega, mistõttu on hageja mõjuval põhjusel töölepingu üles öelnud. Samuti on hageja töölepingu üles öelnud mõistliku aja jooksul, sest 14. veebruaril 2020 keeldus tööandja kahe eelmise kuu töötasu maksmisest. Hageja ei pidanud töösuhte erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, sest hagejalt ei saa mõistlikult nõuda lepingu jätkamist tasu saamata seaduses ette nähtud etteteatamistähtaja möödumiseni. Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks töölepingu erakorralise ülesütlemise töövaidlusorganis vaidlustanud. Seega lõppes tööleping TLS § 91 lg 2 p 2 alusel 14. veebruaril 2020. Katseajal saab töötaja töölepingu üles öelda korraliselt. Kuivõrd praeguses asjas on hageja töölepingu üles öelnud erakorraliselt TLS § 91 lg 2 p 2 alusel, siis on hagejal õigus nõuda TLS § 100 lg 4 alusel hüvitist. Kuivõrd töösuhte lõppemise aluseks on kostja kohustuste raske rikkumine, siis on põhjendatud kostjalt välja mõista TLS § 100 lg 4 alusel hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kostja ei esitanud tööajaarvestust, mis lükkaks ümber hageja esitatud tööajaarvestuse, mistõttu võttis kohus keskmise töötasu arvestamisel aluseks hageja esitatud tööajaarvestuse. Samuti tuleb kostjalt välja mõista puhkusehüvitis hagis märgitud ulatuses. Põhjendatud on ka hageja taotlus kostja töötamise registrisse kannete tegemise kohustamiseks. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus on otsuse rajanud suurel määral hageja vande all antud seletusele. Hageja ei ole esitanud töölepingu sõlmimist, saamata jäänud töötasu ja töölepingu ülesütlemist puudutavate väidete tõendamiseks ühtegi tõendit. Hageja ei olnud pankrotihaldurit teavitanud väidetavast tööle asumisest, mis kinnitab, et hageja ei ole tööle asunud ega töölepingut sõlminud. Seda tõendab ka vastava märke puudumine töötamise registris ja tööjõumaksude deklareerimata jätmine kostja poolt. Hageja otsis tööd ja pöördus selles osas GG, kes on mitmete äriühingute seaduslik esindaja, poole, aga hageja selgitas, et ta ei saa töölepingut sõlmida, sest eraisiku pankrotimenetluse tõttu võtab suurema osa töötasust pankrotihaldur. Kuivõrd hageja ei soovinud või ei saanud kostjaga töölepingut sõlmida, siis tegi hageja kostjale ettepaneku, et ta võtab W OÜ-lt laenu ja maksab selle töötasudest tagasi. Kuna hageja on vande all antud seletuses kinnitanud, et ta ei ole töötasu saanud, siis on tõendatud, et töösuhet tal kostjaga ei olnud, sest töölepingu tunnuseks on tasu saamine. W OÜ juhatuse liige GG tasus laenu hageja pangakontole kuue erineva maksega.
Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 4 alusel tühistada osas, millega kohustati kostjat tegema hageja töölepingulise suhte kohta kanded Maksu- ja Tolliameti töötamise registris (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6). Hageja loobus apellatsiooniastmes nimetatud haginõudest (kd II, tl 30 ja pöördel). TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kolleegiumi hinnangul puuduvad TsMS § 429 lg-s 4 sätestatud alused hagist loobumise vastuvõtmata jätmiseks. Seega tuleb osaline hagist loobumine vastu võtta, tühistada selles osas TsMS § 645 lg 1 järgi maakohtu otsus ja menetlus lõpetada. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Kolleegium lahendab menetluslikud küsimused.
7.1.Pooli teavitati kohtukoosseisu liikmetest 12. märtsi 2021. a kirjaga. Kohtukoosseisu vahetumise tingis asjaolu, et 19. veebruari 2021 istungiks oli asja arutamise koosseisu Tallinna Ringkonnakohtu esimehe 17. detsembri 2020. a käskkirjaga nr 11-1/7 määratud maakohtu kohtunik Reena Nieländer, kuid kuna istung lükati kostja taotlusel edasi, siis taastus tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaaniga kinnitatud kohtukoosseis. Tulenevalt TsMS § 20 lg 1 teisest lausest, kui eelmine kohtukoosseis on kogunud ja uurinud tõendeid, ei pea uus koosseis seda kordama, kui pooled seda ei taotle. Kostja ei ole taotlenud apellatsioonkaebuses esitatud taotluse (hageja vande all ülekuulamine) uuesti lahendamist.
7.2.Kostja esitas 19. märtsil 2021 menetlusdokumendiga dokumentaalseid tõendeid. Kostja ei ole vastavalt TsMS § 652 lg-le 4 uute tõendite esitamise lubatavust põhjendanud. Lisaks uutele tõenditele esitas kostja tõendid, mis on juba ringkonnakohtu 4. jaanuaril 2021 tehtud määrusega vastu võetud (pankrotihaldur Maie Klemmeri 30. novembri 2020. a e-kiri ning üheksa maksekorraldust). Hageja ei ole nõus uute tõendite vastuvõtmisega. Kolleegium jätab uued tõendid TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta (19. märtsi 2021 menetlusdokumendi lisad 1–3).
8.Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas nende vahel on sõlmitud tööleping ja kas sellest tulenevalt on hagejal kostja vastu nõudeid. Kolleegium leiab, et maakohus jättis täitmata selgitamiskohustuse, sest ei selgitanud pooltele asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ega asjaolude tõendamiskoormist. Olukorras, kus maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, ja selle tõttu on vaja esitada uusi asjaolusid ning tõendeid, peab ringkonnakohus võimaldama pooltele maakohtu selgituskohustuse rikkumise kõrvaldamiseks neid esitada sõltumata sellest, kas neile on tuginetud apellatsioonkaebuses (vt Riigikohtu 3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 12). Nimetatud rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada. Pooltele anti 4. jaanuari 2021. a määrusega tähtaeg seisukohtade ja tõendite esitamiseks (kd II, tl 27–28).
8.1.Kolleegiumi hinnangul ei muuda apellatsioonkaebusega esitatud väited ja tõendid maakohtu lõppjäreldust ebaõigeks. Kolleegium leiab, et kostja ei ole TsMS § 230 lg 1 järgi tõendanud, et pooled ei olnud töösuhtes või nende vahel oli muu tsiviilõigusega reguleeritav suhe. Kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse TLS § 1 lg 2 järgi, et tegemist on töölepinguga. Üksnes siis, kui on ilmne, et pooled ei olnud töösuhtes, tuleb sõltumata poolte väidetest lugeda tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut.
8.2.Kolleegium ei nõustu kostja etteheitega, et maakohus rajas otsuse suurel määral hageja vande all antud seletusele. Kolleegium leiab, et maakohus on kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud ning otsustanud seejärel oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Eri liiki tõenditel ei ole erinevat tõendiväärtust ega kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232 lg 2). Maakohus ei rajanud otsust üksnes hageja vande all antud seletusele, vaid ka dokumentaalsetele tõenditele (väljatrükid e-kirja- ja sõnumivahetusest). Olukorras, kus hageja vande all antud seletus haakub teiste asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega, saab kohus otsust tehes menetlusosalise vande all antud seletusele tugineda (vt Riigikohtu 8. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 15).
8.3.TLS § 4 lg 2 kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult. Samas on töölepingu kirjalik vormistamine eelkõige tööandja kohustus, kuid vorminõude järgimata jätmine ei too sama paragrahvi lõike 4 järgi kaasa töölepingu tühisust. Kui töölepingut ei ole sõlmitud kirjalikult, võib selle sõlmida ka kaudse tahteavaldusega, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 3). Kolleegium võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud, millest tulenevalt asus hageja kostja pakutud tingimustel tööle ja kostja ei vaielnud tema tööle asumisele vastu.
8.4.Maakohus tuvastas, et hageja töölepingu erakorralise ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused olid täidetud. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Tööleping lõppes hageja erakorralise ülesütlemisega TLS § 91 lg 2 p 2 alusel 14. veebruaril 2020. Kolleegium järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ja neid ei korda. Asjaolu, et töötaja esitas kooskõlas TLS § 95 lg-ga 1 tööandjale töölepingu lõpetamise kirjaliku avalduse, saab tõendada kõigi tsiviilkohtumenetluse seadustikus lubatud tõenditega. Seadusest ei tulene, et seda asjaolu tuleb tõendada teatud liiki või teatud vormis tõenditega. Töötaja peab TLS § 95 lg 2 teise ja kolmanda lause järgi põhjendama erakorralist ülesütlemist ja seda peab tegema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Samas ei mõjuta viidatud lõikes nimetatud kohustuse rikkumine ülesütlemise kehtivust.
8.5.Kostja väidab, et hageja ei olnud pankrotihaldurit teavitanud väidetavast tööle asumisest. Kolleegiumi hinnangul ei lükka see asjaolu hageja väiteid ega tõendeid ümber. Hageja võis sellega rikkuda küll oma pankrotimenetlusest tulenevaid kohustusi, kuid see ei tähenda seda, et tema ja kostja vahel ei saanud olla töölepingulist suhet.
8.6.Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et töösuhte puudumist tõendab vastavate kannete puudumine töötamise registris ja tööjõumaksude deklareerimata jätmine kostja poolt. Tegemist on tööandja kohustustega ning need asjaolud ei tõenda töösuhte puudumist.
8.7.Kostja tugineb ka sellele, et hageja ei soovinud kostjaga töölepingut sõlmida ning hageja sai W OÜ-lt laenu. W OÜ juhatuse liige GG tasus laenu hageja pangakontole kuue erineva maksega (kd II, tl 6–14). Kolleegium leiab, et nimetatud tõenditest ei saa teha kostja soovitud järeldust, et hageja ja kostja vahel töösuhe puudub. Nimetatud tõendid üksnes tõendavad, et W OÜ kandis hageja pangakontole teatud rahasummasid ning W OÜ ja hageja vahel võis olla võlasuhe.
8.8.Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud töötasu suuruse ja mõistnud kostjalt hageja kasuks välja töötasu 2766 eurot, puhkusehüvitise 337,34 eurot ja TLS § 100 lgs 4 sätestatud hüvitise 2556 eurot. Töötasu suuruse kokkulepet on võimalik tuvastada hageja vande all antud seletuse ning sellega haakuva e-kirjavahetuse ja sõnumite põhjal (kd I, tl 170–
171, 174–175 pöördel). Maakohtu tuvastatu kohaselt leppisid pooled töötasus kokku netosummana. Seega on kostja kohustatud väljamaksetelt kandma tulumaksu üle Maksu- ja Tolliameti pangakontole, sest esitatud asjaoludest ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud „ümbrikupalga“ maksmises. Maakohus on töötasu suuruse kokkuleppe tuvastamisel põhjendatult tuginenud hageja tööaja arvestuse tabelitele, sest suulise töölepingu puhul puuduvad töötajal reeglina kirjalikud tõendid töötasu kokkuleppe kohta. Kuna töösuhtes on töötaja nõrgemaks pooleks ja töölepingu kirjalik vormistamine on eelkõige tööandja kohustus, siis peab kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kandma tööandja. Kostjale oli selgitatud ning talle anti võimalus esitada apellatsiooniastmes vastuväited ja neid väiteid tõendavad tõendid tingimuslikult ka juhuks, st töösuhet küll tunnistamata, kui kohus siiski tuvastab töösuhte ning asub hindama sellest tulenevaid hageja nõudeid töötasu, puhkusehüvitise ja ülesütlemishüvitise saamiseks. Kostja sisulisi vastuväiteid hageja arvestusele ei esitanud.
9.Kuigi kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse tervikuna, ei ole ta menetluskulude vaidlustamiseks argumente esitanud. Apellatsiooniastmes loobus hageja ühest haginõudest. Kolleegiumi hinnangul ei mõjuta nõudest loobumine menetluskulude jaotust ning muus osas maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust ega kindlaksmääramist muuta. Menetluskulude jaotus
10.Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 kohaselt kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja apellatsiooniastmes ei esitanud. Seega rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.