Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse hagi Eesti Vabariigi vastu omandiõiguse tuvastamiseks
Tsiviilasja hind
40 000 eurot
Menetlusosalised ja nende
Hageja: Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus (registrikood 80209151, asukoht HarjuRisti küla, Padise vald, Harju maakond, 76002);
esindajad
Hageja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Parik ja vandeadvokaat Jüri Leppik (Advokaadibüroo Leppik & Partnerid, e-post [email protected]); Kostja: Eesti Vabariik (Kultuuriministeeriumi kaudu, registrikood 70000941, asukoht Suur-Karja tn 23, 15067 Tallinn, e-post [email protected]); Kostja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Veikko Puolakainen ja vandeadvokaat Urmas Volens (Advokaadibüroo NOVE OÜ, e-post [email protected], [email protected]). Asja läbivaatamine Istungil osalenud menetlusosalised
02.06.2020 avalikul kohtuistungil Hageja seaduslik esindaja M. P., lepingulised esindajad vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Parik ja vandeadvokaat Jüri Leppik, kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen
Juures viibis
Sekretär Maarika Ramp
Resolutsioon
1.Rahuldada Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse hagi Eesti Vabariigi vastu omandiõiguse tuvastamiseks osaliselt.
2.Tuvastada, et skulptuuri Kolgata grupp ehk ametliku nimega Võidukaaregrupp [Skulptuur "Vōidukaaregrupp". 1370. - 1380. a-d (puit, polükroomia), vallasmälestiste reg nr 3861; koosseisus krutsifiks, Neitsi Maarja ja Apostel Johannese kujud], omandiõigus kuulub Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudusele.
3.Jätta Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse nõue rahuldamata osas, millega hageja palus tuvastada, et 1197 mündi, mis on määratletud V. K. ja K. T. 2012. aasta arheoloogilise aruande „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve HarjuRisti kirikus põrandate vahetusel 2010-2011. a“ lisas I (leidude nimekiri) numeratsiooni järjekohtadel 1-1197, omandiõigus kuulub Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudusele. Menetluskulud
4.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord
5.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Aastatel 2010-2011 toimusid Harju-Risti kirikus, mis on hageja omandis, pikihoone ja kooriruumi põranda restaureerimistööd. Tööde jaoks oli väljastatud Muinsuskaitseameti 09.08.2010 luba nr 6572 kehtivusega kuni 30.05.2011. V. K. ja K. T. koostatud „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Harju-Risti kirikus põrandate vahetusel 20102011. a“ kohaselt eemaldas ehituse käigus tööde teostaja OÜ Rändmeister pikihoone põhjapoolse pinkideridade puitpõranda. Tööde käigus selgus, et pinnas sisaldab sadu ajaloolisi hõbe- ja vaskmünte ning muude, põhiliselt metallesemete katkeid. Suurema osa leiumaterjali moodustas 1197 kesk- ja varauusaegset hõbe- ja vaskmünti, samuti mitmesugused ehted ja tarbeesemed. Kultuuriministri 24.11.2014 kirjas nr 5.2-1/1731 toodult on riik võtnud seisukoha, et Harju-Risti kiriku mündileiu omand kuulub MuKS § 30 lg 1 alusel riigile. Hageja palub, et kohus tuvastaks nimetatud 1197 mündi puhul, et müntide omand kuulub hagejale.
2.Eesti Vabariigi valduses Eesti Kunstimuuseumi Niguliste muuseumis asub skulptuur Kolgata grupp ehk ametliku nimega Võidukaaregrupp. Gruppi kuuluvad krutsifiks, Neitsi Maarja ja Apostel Johannese kujud. Tegemist on hageja omandiga, mis anti 13.05.1959 Kultuuriministeeriumi valdusesse restaureerimise eesmärgil. Hageja päris Eesti Kunstimuuseumilt valduse õigusliku aluse kohta. 24.03.2017 ja 18.04.2017 kinnitati kostja õiguslik positsioon sellest, et Võidukaaregrupp on riigi omandis,
kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et Võidukaaregrupi omand kuulub talle. Hageja palub teise nõudena tuvastada, et Võidukaaregrupi omand kuulub hagejale. Hageja leiab, et kooskõlas AÕS § 90 lõikega 1 kuulub kohaldamisele valdaja omandi eeldus. Võidukaaregrupi osas pole vaidlust, et hageja õiguseelneja oli selle omanik enne kostjale valduse andmist ning kostjale anti üle üksnes valdus, mitte omand. Müntide osas on õiguslik vaidlus, kas tegemist oli peremehetute asjadega või mitte. Hageja leiab, et müntide näol ei ole tegemist peremehetute asjadega. Vaidust ei saa olla, et iga münt on kunagi olnud kellegi omandis. Hageja vaidlustab kostja seisukoha, nagu oleks müntide omandist loobutud, määratlemata, kelle kasuks omandist loobuti. Hageja leiab, et müntide omandist loobuti kiriku valdaja ja omaniku ehk hageja üld- ja eriõiguseellas(t)e kasuks, mööndes, et müntide omanikuks saab (leidmise aegne) pühakoja omanik. Samuti vaidlustab hageja seisukoha, nagu ei oleks müntide (iga mündi) või Võidukaaregrupi omanikku võimalik kindlaks teha. Käesoleval juhul kehtib vallasasjade omandi eeldus. Hageja ei nõustu seisukohaga, et müntide näol on tegemist leiuga MuKS § 30 lg 1 mõttes, kuivõrd antud definitsiooni alla ei kuulu vallasasjad, millel on omanik või mille omanik on võimalik kindlaks teha. Hageja leiab, et münte tuleb käsitleda mitte kogumina, vaid iga münti eraldiseisva asjana, mis toob kaasa selle, et münte ei saa käsitleda kultuuriväärtusega leiuna. MuKS § 30 lg 1 käsitleb vallasasja, mitte vallasasju/vallasasjade kogumit. Hageja meelest on riik asunud münte ebaõigesti käsitlema ühe kogumina. Hageja on tõendanud, et hageja on enne II maailmasõda eksisteerinud EELK Risti koguduse otsene üldõigusjärglane, st sama juriidiline isik. Võidukaaregrupp on kiriku oluline osa TSÜS § 55 lg 1 mõttes. Pühakoja valdajate isikuline järjepidevus kunagiste, isegi keskaegsete kogudustega, st üldõigusjärglus, ei oma tähtsust kuivõrd eksisteerib tehinguline ehk eriõigusjärglus. Kui kohus leiab, et ka üldõigusjärglus on asjas oluline, siis Risti koguds on de facto olemas olnud Risti kirikuhoone rajamise ajast, 14. sajandist. Hageja palub tuvastada, et 1197 mündi, mis on määratletud V. K. ja K. T. 2012. aasta arheoloogilise aruande „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Harju-Risti kirikus põrandate vahetusel 2010-2011. a“ lisas I (leidude nimekiri) numeratsiooni järjekohtadel 1-1197, omandiõigus kuulub Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudusele. Tuvastada, et Kolgata grupi ehk ametliku nimega Võidukaaregrupp [Skulptuur "Vōidukaaregrupp". 1370. - 1380. a-d (puit, polükroomia), vallasmälestiste reg nr 3861; koosseisus krutsifiks, Neitsi Maarja ja Apostel Johannese kujud], omandiõigus kuulub Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudusele. Jätta menetluskulud kostja kanda.
Kostja vastuväited hagile
7.Kostja vaidleb hagile vastu. Müntide osas kohaldub MuKS § 30 lg 2, mille kohaselt kultuuriväärtusega leid kuulub riigile. Tegemist on erisättega AÕS § 103 lg 2 suhtes, mis sätestab tõepoolest peitvara suhtes üldreegli, et see kuulub isikule, kelle kinnis- või vallasasjast see leiti. Riigi omand on seega tekkinud seadusest tulenevalt. Ei ole kahtlust, et müntide näol on tegemist suure ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku kultuuriväärtusega vallasasjaga. Ei ole võimalik kindlaks teha, kes on ajalooliselt olnud 13-18 sajandist pärit müntide omanik.
8.Skulptuuri Võidukaaregrupp puhul ei ole kostja kunagi tunnistanud või omaks võtnud, et hageja on skulptuuri omanik. Hageja õigusvõime tekkis 2004, mistõttu ei ole tal kunagi olnud ka skulptuuri valdust. Tänane AÕS ja selles sätestatud valduse ja omandi kaitse põhimõtted kehtestav regulatsioon jõustus 01.12.1993. Kui hageja väitel kaotas ta valduse 1959. aastal, siis tuleb valduse kaotuse tagajärgi hinnata siis kehtinud
seaduste alusel, mitte täna kehtiva AÕSi alusel. Pole võimalik üheselt väita, et valdus aastal 1959 tähendas ühtlasi vara omandit. Hageja pole esitanud ka tõendeid, millest oleks võimalik järeldada, et tema on skulptuuri Võidukaaregrupp omanik. Kõnealuse vara omanik on vähemalt alates taasiseseisvumisest olnud Eesti Vabariik, enne seda kuulus vara Eesti NSV-le. Erinevalt hagejast on riik ka vähemalt AÕS jõustumisest 01.12.1993 olnud vara valdaja. Seega on valdaja omandi eeldust võimalik rakendada praegu hoopis riigi suhtes.
9.Hageja käsitlus lähtub väärast eeldusest, et mündid annetati kirikule ja muutusid sellega koguduse omandiks. Kostja arvates ei ole võimalik vaid müntide kirikust leidmise faktist järeldada, et tegemist oli teadliku annetusega ja omandist loobumisega kiriku kasuks. Kostja arvates ei ole usutav hageja arvamus, et kõik leitud mündid võisid lihtsalt juhuslikult põrandale pudeneda annetuste kogumiskohast väljavõtmisel. Fakt on see, et hagejal ei olnud enne müntide leidmist mitte mingit teadmist, et mündid kiriku põranda all asuvad. Peitvara erinebki muudest vallasasjadest just seeläbi, et see on pikka aega olnud oma peidukohas ja jäänud seetõttu avastamata. Seega, kui üldjuhul tuleb eeldada, et asi kuulub sellele isikule, kelle kinnis- või vallasasjas see paikneb, ei kehti see eeldus juhul, kui erilised asjaolud, nagu asja vanus või muud omadused, asja leidmise või maasse sattumise viis, annavad alust lugeda selle ümberlükatuks tekitades kahtluse esemete kuuluvuse üle.
10.Arheoloogide (K., T.) mõlemad analüüsid kinnitavad selgelt ja ühemõtteliselt, et tegemist on unikaalse ja läbi aegade suurim analoogse leiuga Eestis. Risti mündileiu näol on tegemist Eesti ajaloo jaoks olulise kompleksiga, mis on unikaalne nii oma terviklikkuse, koostise, üldarvu kui ka leiusituatsiooni ja – konteksti korrektse fikseerimise poolest. Selline leid kuulub riigile, nii nagu sätestab selgelt MuKS § 30 lg 2, mis on erinorm AÕS § 103 ja 104 suhtes.
11.Leiu kultuuriväärtuslikuna määratlemine ei saa toimuda iga üksiku eseme suhtes eraldi. Leiu kultuuriväärtus ei sõltu sellest, kas tegemist on ühe leiuga (üks münt) või müntide kogumiga. Ei ole kahtlust, et mündid jäävad vallasasjadeks mõlemal juhul. Kuid kultuuriväärtust ei saa antud juhul hinnata kitsalt iga üksiku mündi suhtes eraldi, sest kultuuriväärtus tervikuna sõltub paljuski konkreetse leiu kontekstist, ajalisest ja ruumilisest kontekstist ning suurim kultuuriväärtus on leitud asjadel just kogumis. Eelnevat kinnitab nii MKA selgitav kiri kui arheoloogide uuringuande ja selle lõppjärelduste osa. Samas omab konkreetne leid kultuuriväärtust ka siis, kui vaadata igat münti eraldi. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused
12.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega, uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, kuulanud pooled kohtuistungil ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
13.Asjas puudub vaidlus, et aastatel 2010-2011 toimusid Harju-Risti kirikus, mis on hageja omandis, pikihoone ja kooriruumi põranda restaureerimistööd. Tööde käigus selgus, et pinnas sisaldab sadu ajaloolisi hõbe- ja vaskmünte ning muude, põhiliselt metallesemete katkeid. Suurema osa leiumaterjali moodustas 1197 kesk- ja varauusaegset hõbe- ja vaskmünti, samuti mitmesugused ehted ja tarbeesemed. Täiendavalt asus Harju-Risti kirikus skulptuur Kolgata grupp ehk ametliku nimega Võidukaaregrupp, mis anti 13.05.1959 Kultuuriministeeriumi valdusesse restaureerimise eesmärgil. Skulptuur asub käesoleval hetkel Eesti Vabariigi valduses Eesti Kunstimuuseumi Niguliste.
14.Hageja on esitanud kostja vastu nõude tuvastada, et 1197 mündi, mis on määratletud V. K. ja K. T. 2012. aasta arheoloogilise aruande „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve
Harju-Risti kirikus põrandate vahetusel 2010-2011. a“ lisas I (leidude nimekiri) numeratsiooni järjekohtadel 1-1197, omandiõigus kuulub hagejale. Samuti palub hageja tuvastada, et Eesti Vabariigi poolt Kolgata grupi ehk ametliku nimega Võidukaaregrupp [Skulptuur "Vōidukaaregrupp". 1370. - 1380. a-d (puit, polükroomia), vallasmälestiste reg nr 3861; koosseisus krutsifiks, Neitsi Maarja ja Apostel Johannese kujud], omandiõigus kuulub hagejale. Kostja vaidleb hageja nõuetele vastu põhjendusel, et hageja ei ole tõendanud skulptuuri omandiõigust ning mündid kuuluvad kostjale lähtuvalt asjaolust, et tegemist on suure kultuuriväärtusega leiuga.
15.Kohus analüüsib esmalt hageja nõuet, millega hageja palub tuvastada omandiõigus skulptuurile Võidukaaregrupp. Kohus on seisukohal, et hageja vastava nõude alus saab olla asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1, mille kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 82 lg-st 1 tulenevalt peab omanik vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Antud juhul puudub vaidlus, et skulptuuri Võidukaaregrupp valdus on kostjal. Kohus on hagejale 29.08.2019 määruses selgitanud, et AÕS § 82 lg-st 1 tulenevalt peab omanik vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Hageja on asunud seisukohale, et hageja omandiõigus tuleneb AÕS § 90 lg-s 1 sätestatud eeldusest, mille kohaselt vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
16.Kohus on seisukohal, et lähtuvalt AÕS § 90 lg-s 1 sätestatud eeldusest, mille kohaselt iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, esineb kohtul alus asuda seisukohale, et skulptuuri Võidukaaregrupp omand kuulub hagejale. Nimelt puudub asjas vaidlus, et kuni 1959. aastani asus skulptuur Harju-Risti kirikus ning see anti kirikust välja restaureerimise eesmärgil. Antud asjaolu on tõendatud 13.05.1959 teatega (dtl 193), millest ilmneb, et Risti koguduse õpetajal palutakse skulptuur anda Kultuuriministeeriumi käsutusse selle restaureerimise eesmärgil. Seega on tõendamist leidnud, et 1959. aastal oli skulptuur Risti koguduse valduses ning AÕS § 90 lg 1 kohaselt tuleb eeldada, et ka omandis.
17.Kohus leiab, et hageja on esitanud ka tõendid, mis kinnitavad, et hageja, mis registreeriti juriidilise isikuna 2004. aastal, on 1959. aastal, kui kogudus andis välja skulptuuri valduse, eksisteerinud Risti koguduse õigusjärglane. Nimelt ilmneb Harju Maavalitsuse 26.07.1995 otsusest nr 7880 (dtl 267), et Risti kirik kui nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud vara loeti õigusvastaselt võõrandatuks ning loeti tõendatuks, et kirik kuulus õigusvastase võõrandamise ajal EELK Risti kogudusele kui endisele omanikule ning hageja tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks. Samuti ilmneb Padise Vallavalitsuse 24.04.2000 korraldusest nr 136m (dtl 269), et anti korraldus tagastada Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti kogudusele õigusvastaselt võõrandatud Risti kiriku hoone. Lisaks nähtub Siseministeeriumi 05.06.2019 kirjast (dtl 266), et Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus oli vastavalt 1993 kehtinud „Kirikute ja koguduste seadusele“ kantud Siseministeeriumis 10.08.1993 Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liitude registrisse registrinumbriga 71800158 ning kogudusele väljastati vastav tunnistus ja registreerimiskaardile kanti asutamiskuupäevaks aasta 1870 (sellise daatumi esitas Siseministeeriumile Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikuvalitsus). 2002. aastal kehtima hakanud „Kirikute ja koguduste seaduse“ kohaselt kanti kogudus Tallinna Linnakohtu registriosakonnas usuliste ühenduste registrisse, mis on mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri osa, registrikoodiga 80209151 ja registrikaardil märgiti esmamainimise ajaks 1870; samuti kanti registrikaardile endine
Siseministeeriumis väljastatud registrinumber 71800158. Sellel registrikaardil olev esmakande aja kuupäev (10.08.2004) fikseerib vaid koguduse kandmise usuliste ühenduste registrisse Tallinna Linnakohtu registriosakonna poolt ega väljenda koguduse kui juriidilise isiku esmakannet juriidilise isikuna ja õigusvõime teket. Kohus leiab, et nimetatud tõendid kogumis tõendavad, et hageja on Risti kirikus enne Nõukogude okupatsiooni tegutsenud koguduse õigusjärglane, kuna Risti kogudus on loetud Nõukogude ajal võõrandatud vara suhtes õigustatud subjektiks ning Risti kogudus on kõnealuses kohas tegutsenud juba 1870. aastast.
18.Seoses kostja poolt esitatud vastuväidetega, et kostja on saanud skulptuuri omanikuks asjaõigusseaduse alusel ning et kirik ei saanud ENSV ajal vara omada, märgib kohus järgmist. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus asjas on tuvastamist leidnud, et kuni 1959. aastani oli skulptuuri valdaja ning seeläbi ka omanik Risti kogudus, ning Risti kogudus andis tolleaegsele Kultuuriministeeriumile üle üksnes skulptuuri valduse selle restaureerimise eesmärgil, ei ilmne käesolevas asjas asjaolusid või tõendeid, mis kinnitaksid, et kostja on saanud skulptuuri omandi. Kostja on küll käesoleval ajal skulptuuri valdaja, kuid kooskõlas AÕS § 90 lõikes 1 sätestatuga prevaleerib hageja kui varasema valdaja õigus. Asjaolu, et ka kostja ise on leidnud, et skulptuur peaks asuma Risti koguduse valduses, ilmneb kultuuriministri 30.08.1996 määruse lisast 3 (dtl 257), mille kohaselt skulptuuri Võidukaaregrupp asukoht on Harju-Risti kirikus. Kostja väide, et Nõukogude ajal ei saanud kirik vara omada, ei ole kohtu hinnangul käesolevas asjas asjakohane, kuna Risti koguduse valdus ja omand nimetatud skulptuurile eksisteerisid juba enne Nõukogude okupatsiooni.
19.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja vastav nõue kuulub rahuldamisele ning kohus tuvastab, et skulptuuri Kolgata grupp ehk ametliku nimega Võidukaaregrupp [Skulptuur "Vōidukaaregrupp". 1370. - 1380. a-d (puit, polükroomia), vallasmälestiste reg nr 3861; koosseisus krutsifiks, Neitsi Maarja ja Apostel Johannese kujud], omandiõigus kuulub Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudusele.
20.Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõuet 1197 mündi omandiõiguse tuvastamiseks. Antud juhul on poolte vahel vaidlus, kus kirikust leitud müntide näol on tegemist varaga, mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, s.o peitvaraga AÕS § 103 lg 1 mõttes. Kohus leiab, et müntide näol on tegemist varaga, mille puhul ei ole omanikku võimalik kindlaks teha. Nimelt ilmneb asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaandest, et peitvara leiu esemeks on vallasasjad, millel on teatav (oluline) väärtus, kuid millel ei ole omanikku või mille omanikku, sh pärijaid ei ole võimalik kindlaks teha ning mis on seetõttu peremehetud. Peitvara erisus seisneb selles, et see on olnud pikka aega oma peidukohas (nt maasse kaevatuna või muul viisil peidetuna) ja jäänud avastamata. Leiu peitvarana kvalifitseerimisel tuleb lähtuda sellest, et võimatus teha kindlaks vara omanikku on kausaalses seoses sellega, et vara on olnud (pikka aega) peidetud ja kättesaamatu (Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne 2014, Paul Varul jt, lk 465).
21.Kohus on seisukohal, et Risti kirikust leitud mündid vastavad peitvara tunnustele, kuna tegemist on vallasasjadega, nende omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, need on olnud pikemat aega kiriku põranda all peidus ja jäänud avastamata. Hageja väite, et iga isik, kes mündi kirikusse jättis, möönis, et selle omandi saab kirik omanik, lükkab kohtu hinnangul ümber V. K. ja T. T. 16.08.2016 analüüs „Täiendusi Harju-Risti kiriku arheoloogiliste leidude eksperdianalüüsile“. Nimelt ilmneb täiendava analüüsi
lehekülgedelt 3-4, et väide, nagu pärineks enamik leitud münte rahapaku ning altarite ümbrusest ning seega on suurimas osas tegemist annetuste kogumiskohast väljavõtmisel pudenenud müntidega, ei vasta tõele. Harju-Risti kabelist leitud keskaegsete müntide, nagu ka muude esemeleidude puhul ei ole võimalik täheldada erilist koondumist peavõi kõrvalaltarite juures, vaid need on lõunalöövi leidude järgi otsustades levinud enamvähem ühtlaselt kogu pikihoone alal, kuigi idapoolsest osast leiti münte mõnevõrra rohkem kui lääneosast. Kuna pärast reformatsiooni ja kirikute sekulariseerimist kõrvalaltarid likvideeriti, siis ei saa nende võimaliku asukoha lähedusest leitud hilisemaid münte annetustena käsitleda (dtl 181-182). Kohus on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt on asjatundja arvamusega ümber lükatud väide, et tegemist on annetustega, mille suhtes münte omanud isikutel oli kavatsus jätta need kiriku omandisse.
22.Hageja on menetluses esitanud väite, et arheoloog V. K.s, kes on Tallinna Ülikooli teadur, ja arheoloog T. T., kes on Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu liige, ei ole objektiivsed ning nende esitatud arvamusi ei saa käsitleda usaldusväärsete tõenditena. Kohus leiab, et hageja väide on põhjendamatu ning kohtul puudub igasugune alus asuda seisukohale, et arheoloogid V. K.s ja T. T. või K. T. on kallutatud või esitanud ebaobjektiivseid seisukohti, mis ei lähtu nende tegelikest erialastest teadmistest. Seega loeb kohus asjatundjate V. K., T. T. ja K. T. esitatud arvamused usaldusväärseteks tõenditeks ning peab võimalikuks käesoleva otsuse koostamisel nendele tugineda.
23.Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et kirikust leitud müntide näol on tegemist peitvaraga AÕS § 103 mõttes. Kohtu hinnangul ei esine vaidlust küsimuses, et enne kaevamistööde algust puudus hagejal faktiline teadmine selle kohta, et kõnealused mündid kirikus asusid. Hageja väide, et on üldteada asjaolu, et kiriku põranda all leidub münte, ei ole asjakohane, kuna see ei tõenda hageja teadmist konkreetsete müntide olemasolu kohta. Samuti on kohus seisukohal, et müntide endisi omanikke ega nende pärijaid ei ole võimalik kindlaks teha, kuna tegemist on 13.-18. sajandist pärit esemetega, millel puuduvad endise omanikuga seostamist võimaldavad kuuluvustunnused.
24.Täiendavalt lähtub kohus müntide leidmise ajal kehtinud muinsuskaitseseaduse (MuKS) redaktsiooni § 30 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest, ehitisest, veest või veekogu põhjaladestustest leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega vallasasi, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. MuKS § 30 lg 2 kohaselt kuulub kultuuriväärtusega leid riigile. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus kohus on tuvastanud, et müntide näol on tegemist vallasasjadega, millel ei ole omanikku ning omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, on järgnevalt asja lahendamise aspektist keskse tähtsusega küsimus, kas tegemist on kultuuriväärtusega leiuga.
25.Kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et kõnealuste müntide näol on tegemist kultuuriväärtusega leiuga MuKS § 30 mõttes. Nimelt ilmneb V. K. ja K. T. analüüsi „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Harju-Risti kirikus põrandate vahetusel 20102011. a“ leheküljelt 22, et ligi 1200 mündi näol on tegemist läbi aegade suurima analoogse leiuga Eestis. Risti kiriku leiukollektsiooni müntide näol on tegemist Eesti
ajaloo jaoks olulise kompleksiga, mis on unikaalne nii oma terviklikkuse, koostise, üldarvu kui ka leiusituatsiooni ja –konteksti korrektse fikseerimise poolest (dtl 48).
26.Samuti võtab kohus arvesse Muinsuskaitseameti 20.09.2019 kirjas (dtl 293-295) toodud selgitusi kulutuuriväärtusega leiu tuvastamise osas. Muinsuskaitseamet on avaldanud, et kui kultuuriväärusega leiud leitakse arheoloogilise uuringu käigus, käsitletakse kultuuriväärtuse hindajana uuringut läbiviivat pädevat arheoloogi, kelle otsustusi hindab ja kinnitab Muinsuskaitseamet uuringuaruande heakskiitmisel. Antud juhul taotles arheoloog V. K.s 02.05.2011 Muinsuskaitseametilt luba arheoloogilisteks uuringuteks ning järelevalveks (dtl 297). Selle juurde esitas arheoloog 02.05.2011 Harju- Risti kiriku arheoloogiliste uuringute ja järelevalve programmi, milles on märgitud detailsem uuringu plaan ja kavandatavad tegevused (dtl 298-299). Selle juurde esitas arheoloog uuringu tegevuskava. Muinsuskaitseamet väljastas loataotluse alusel 05.05.2011 uuringuloa nr 7258 (dtl 300) mälestiste või muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste uurimistöödeks, milles sisaldus ühtlasi 02.05.2011 uurimistööde programmi kooskõlastus Muinsuskaitseameti poolt. Pärast arheoloogiliste väljakaevamiste lõpetamist koostas arheoloog V. K.s selle kohta uuringuaruande (dtl 27-169). Muinsuskaitseamet kiitis uuringuaruande heaks 25.02.2015 kooskõlastamise komisjoni protokollilise otsusega (dtl 301-312) ning täiendavalt 06.03.2015, kui MKA maakonnainspektori poolt tehti vastav kanne kultuurimälestiste registrisse (dtl 314). Täiendavalt on Muinsuskaitseamet oma 20.09.2019 kirjas avaldanud, et Harju-Risti leiukollektsiooni müntide näol on tegemist Eesti ajaloo jaoks olulise kompleksina, mis on unikaalne nii oma terviklikkuse, koostise, üldarvu kui ka leiusituatsiooni ka – konteksti korrektse fikseerimise poolest. Sellest johtub leiukogumisse kuuluvate müntide kultuuriväärtus nii üksikuna, kus mündi kultuuriväärtus tuleb hinnata seonduvalt selle leidmise situatsioonist ja kontekstist, kui nende kogumis (dtl 294-295). Kohus leiab, et eeltoodud tõenditega on kogumis tõendatud, et Risti kirikust leitud müntide näol on tegemist kultuuriväärtusega leiuga. Samuti on kohtu hinnangul lähtuvalt Muinsuskaitseameti kirjast alus asuda seisukohale, müntidel on kultuuriväärtus nii eraldiseisvalt kui kogumis, mistõttu on põhjendamatu hageja väide, et müntidel puudub kultuuriväärtus, kui käsitleda neid üksikult eraldiseisvate vallasasjadena.
27.Seoses hageja väitega, et Muinsuskaitseameti nägemus on ebaobjektiivne, märgib kohus, et kohus saab kultuuriväärtuse hindamisel lähtuda üksnes asjatundjate arvamusest, kuna kohtul endal puuduvad antud valdkonnas eriteadmised. Kohtul puudub alus kahelda käesolevas asjas arvamusi esitanud arheoloogide või Muinsuskaitseameti ametnike erapooletuses ning professionaalsuses. Seega asub kohus seisukohale, et kohtul on võimalik lähtuda üksnes nende esitatud hinnangutest ning kohus on jõudnud veendumusele, et vaidlusaluste müntide näol on tegemist olulise kultuuriväärtusega varaga, mis kooskõlas müntide leidmise ajal kehtinud MukS § 30 lg 2 redaktsiooniga kuulub kostjale.
28.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata osas, millega hageja palus tuvastada, et 1197 mündi, mis on määratletud V. K. ja K. T. 2012. aasta arheoloogilise aruande „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Harju-Risti kirikus põrandate vahetusel 2010-2011. a“ lisas I (leidude nimekiri) numeratsiooni järjekohtadel 1-1197, omandiõigus kuulub Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudusele.
29.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 125 alusel on hagihind 40 000 eurot. Menetluskulud
30.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi osaliselt, s.o hageja kahest nõudest kuulus rahuldamisele üks, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
(digitaalselt allkirjastatud) Kristi Rickberg Kohtunik Tallinna ringkonnakohtu 18.03.2021 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 29.06.2020 kohtuotsus.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.