Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
A.A. hagi B.B. vastu 19. juuni 2009. a lepingust taganemise tuvastamiseks, lepingu alusel saadu tagastamiseks ja omandiõiguse üleandmiseks vajalike tahteavalduste saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 16. oktoobri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.A. apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
25 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Ivo Kaurit Kostja (vastustaja): B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Mehis Adamson
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Tartu Maakohtu 16. oktoobri 2020. a otsus muutmata. 1(10)
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud A.A. kanda.
4.Määrata A.A. poolt B.B.le hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista A.A.lt B.B. kasuks välja 375 eurot.
5.Vabastada A.A. apellatsioonkaebustelt tasumisele kuulunud tasumata riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja) esitas 14. oktoobril 2019 Tartu Maakohtule hagi B.B. (kostja) vastu, milles palus tuvastada, et:
hageja taganes 7. oktoobril 2019 kehtivalt poolte vahel 19. juunil 2009 sõlmitud ülalpidamislepingust ja kinnistute üleandmislepingust ning asjaõiguslepingust (ülalpidamisleping); hagejal on võlaõiguslik nõue omandi tagasikandmiseks hagejale; kostjal on kohustus anda nõusolek omandi üleandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks, et: - kustutada kinnistusraamatu registriosa nr X (asukoht: X; X kinnistu) teise jakku kantud 1⁄2 mõttelise osa kaasomaniku kanne kostja kohta ja kanda kinnistusraamatusse kinnistu 1⁄2 mõttelise osa kaasomanikuna hageja ning - kustutada registriosa nr X (asukoht: X; X kinnistu) teise jao omanikukanne kostja kohta ning kanda kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna hageja.
Hageja palus vajadusel asendada kohtuotsusega kostja tahteavaldus anda nõusolek omandiõiguse üleandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks. Kui kohus ei tuvasta asjaõiguslepingust taganemise õigust, palus hageja alternatiivselt tuvastada, et hageja on 7. oktoobril 2019 kehtivalt taganenud poolte vahel 19. juunil 2009 sõlmitud ülalpidamislepingust ja kinnistute üleandmislepingust, ning 19. juuni 2009. a asjaõigusleping on tühine. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 2(10)
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 19. juunil 2009 notariaalse ülalpidamislepingu (võlaõigusseadus (VÕS) § 572 lg 1), mille kohaselt kohustus kostja hagejat tema eluajal ülal pidama ja hooldama. Samuti lepiti kokku, et ülalpeetaval on õigus kasutada tema kasutuses olevaid eluruume X kinnistul olevast elamust ning aiamaad. Hageja andis kostjale üle 1⁄2 mõttelist osa omandi X kinnistust ja X kinnistu omandi. Hageja on ülalpidamislepingust taganenud 2016. a-l (lahendatud tsiviilasjas nr 2-17-1760) ning uuesti 7. oktoobril 2019. Kostja ei ole täitnud ülalpidamislepingust tulenevaid koormisi, tingimusi ja ülalpidamis- ning hooldamiskohustusi ühe aasta jooksul enne taganemisavalduse esitamist. Kostja ei ole võimaldanud hagejale täielikku ülalpidamist, abistamist ega hooldust viisil, mida hageja võis mõistlikult oodata tema poolt üleantu väärtuse ning senise elukorralduse põhjal. Kostja ei ole taganud hagejale mõistlikku eluaset ega elamistingimusi. Hageja joogivesi on muutunud kasutus- ja joogikõlbmatuks. Hageja on pidanud kandma kulutusi joogivee analüüside tegemiseks, toidu, riiete, ravimite ja esmatarbekaupade ostmiseks, korstna pühkimiseks, muru niitmiseks, küttepuude saamiseks, tele- ja telefoniteenuste tasumiseks ja transpordiks. Hageja on pidanud abi paluma kolmandatelt isikutelt. Kostja ei ole neli aastat kinnistul käinud. Kostjal puudub igasugune huvi oma ülalpeetava (hageja) suhtes. Kuivõrd hageja on lepingust kehtivalt taganenud, tuleb kostjal saadu VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastada. Ülalpidamisleping on oma olemuselt kinkeleping. Ülalpidamist VÕS § 572 lg 1 mõttes saab pidada koormiseks sarnaselt VÕS § 265 lg-tes 1–3 sätestatuga. Kinkija saab oma eluajal kinkelepingust, mis ei ole seotud ühegi koormisega, taganeda, kui kingisaaja käitub kinkija suhtes jämedalt tänamatult. Asjaõiguslepingust taganemise võimatus ei saa olla takistuseks hagejale omandi tagasikandmiseks. Hageja palub alternatiivselt tuvastada asjaõiguslepingu tühisus ülalpidamislepingust ja kinnistute üleandmislepingust tuleneva aluse äralangemise tõttu.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tsiviilasjas nr 2-17-1760 on lahendatud samast ülalpidamislepingust tulenev vaidlus. Hageja uus etteheide on joogikõlbmatu vesi, kuid seda ei saa lugeda jämedaks tänamatuseks. Hageja ei ole joogiveega seonduvast probleemist kostjat teavitanud. Hageja väited ülalpidamislepingust tulenevate kohustuste rikkumise kohta on ebaõiged ning tõendamata. Kostja ei ole hageja eestkostja. Kostjal on kohustus hooldada hagejat tema 2009. a elukorralduse tasemel, kui viimane selleks soovi avaldab. Hageja ei ole kostjalt abi palunud. Kostja on kandnud kulusid elektrile, prügiveole, tasunud maamaksu ja tellinud korstnapühkija. Kostja on hagejale viinud mitme aasta küttepuud ja ehitanud elamusse sanitaarruumid. Kostja on käinud 2019. a alguses X kinnistul, kuid ukselukkude vahetamise tõttu tal kinnistule juurdepääs puudub. Hageja on kostja loata hõivanud kogu X kinnistul asuva elamu ning majutab seal enda elukaaslast. Seega ei ole hageja hooldamata ega abitu, vaid on enda käitumisega tekitanud olukorra, mis takistab kostja tegevust kinnisasjal.
3(10)
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis 16. oktoobri 2020. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostja menetluskulud kindlaks ning mõistis hagejalt kostja menetluskulude katteks välja 165 eurot. Samuti mõistis maakohus hagejalt riigituludesse hagi esitamisel tasutava riigilõivu 900 eurot. Otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled ülalpidamislepingu (VÕS § 572 lg 1). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on käitunud viisil, mis andis hagejale õiguse ülalpidamislepingust taganeda. VÕS § 575 järgi võib ülalpeetav ülalpidamislepingust taganeda samadel alustel ja korras nagu kinkija kinkelepingust VÕS § 268 lg 1 alusel VÕS § 267 p-des 1–3 ettenähtud juhtudel. Nõude rahuldamiseks tuleb tuvastada, kas on täidetud ülalpidamislepingust taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Hageja pidi tõendama konkreetse sündmuse ühe aasta jooksul enne taganemisavalduse esitamist, millest hagejal tekkis ülalpidamislepingust taganemise õigus. Ainuüksi väide, et kostja on jätnud täitmata lepinguga seotud koormised ja kohustused, ei saa olla piisav alus lepingust taganemiseks. Ajaliselt ainsaks piisavalt konkretiseeritud etteheiteks lepingust taganemiseks VÕS § 270 lg 1 tähenduses saab pidada hageja väidet, et tema joogivesi on sügisel 2019 muutunud kasutus- ja joogikõlbmatuks. Seega on hageja ülalpidamislepingust taganemise formaalsed eeldused täidetud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks ühe aasta jooksul enne taganemisavalduse esitamist ülalpidamislepingus kokkulepitud kohustusi rikkunud. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud ühtegi konkreetset sündmust, kus ta oleks kostjalt abi palunud, vaid on kinnitanud, et ei pea vajalikuks seda teha. Hageja ei ole kostjat teavitanud, et tal oleks vaja küttepuid, heina niita või abi liikumiseks ja transpordiks. Asjas esitatud tõendid ei toeta ka hageja väidet, nagu poleks kostja neli aastat hageja elukohas käinud. Tunnistaja C.C. ütluste järgi käis kostja hageja elukohas 19. mail 2018 ja 22. detsembril 2019. Muuhulgas ei ole hageja välja toonud, kas ning millisel põhjusel oleks kostja pidanud tegema elamus sanitaarremonti ajavahemikul 8. oktoobrist 2018 kuni 7. oktoobrini 2019. Lisaks on hageja kinnitanud, et sai kaevuvee joogi- ja kasutuskõlbmatuks muutumise kohta teada sügisel 2019 ning teavitas sellest kostjat esmakordselt 7. oktoobri 2019. a taganemisavalduses. Samuti ei ole hageja kordagi küsinud kostjalt raha konkreetse vajaduse täitmiseks. Olukorras, kus ülalpeetav (hageja) ei küsi abi ning väldib ülalpidajaga suhtlemist ja tema teavitamist ülalpidamise seisukohast olulistest asjaoludest, ei saa ülalpidajale (kostjale) ette heita võimalikku ülalpidamiskohustuse rikkumist. Asjaolu, et teised isikud on hagejat majapidamistöödes aidanud, ei tõenda, et kostja oleks oma kohustusi rikkunud. Kostja tegevust ei saa pidada ka jämedaks tänamatuseks VÕS § 267 p 1 mõttes. Kostja on tasunud kinnistute prügiveo eest, samuti elektriarveid ja maamaksu, mida tuleb pidada ülalpidamislepingu täitmiseks. VÕS § 574 järgi toimub ülalpidamine ja hooldamine ülalpeetava senise elukorralduse põhjal. Ülalpeetava elustandard ei tohi ülalpidamislepingu täitmise käigus langeda. Seega tuleb praeguses asjas võtta aluseks hageja elukorraldus ja -standard enne ülalpidamislepingu sõlmimist 2009. a-l. Tsiviilasjas nr 2-17-1760 on tuvastatud, et kinnistul asuvas elamus on 2009. a-l ja pärast seda tehtud mahukaid remonttöid, mis ületab sanitaarremondi mahtu. Hageja ei ole tõendanud, et hageja elustandard oleks pärast 4(10)
2016. a-t ning ühe aasta jooksul enne taganemisavalduse esitamist halvenenud. Seega ei ole täidetud materiaalsed eeldused VÕS § 268 lg 1 alusel 19. juuni 2009. a ülalpidamislepingust kehtivalt taganemiseks. Ülalpidamislepingu täitmisel tuleb pooltel teha mõistlikku koostööd. Ülalpidajal tuleb tunda huvi ülalpeetava vajaduste vastu, kuid see ei tähenda, et ülalpeetav ei võiks ise abivajaduse tekkides ülalpidaja poole pöörduda. Pooled peavad jõudma omavahelisele kokkuleppele, kuidas ülalpidamislepingu täitmine edaspidi toimub, sh täpsustama ülalpidamise konkreetsemaid tingimusi.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja palub 28. oktoobril 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata asi maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ebaselge, mille alusel on maakohus leidnud, et kostja on täitnud ülalpidamislepingust tulenevaid kohustusi ning hagejat täielikult ülal pidanud. Maakohus on jätnud tuvastamata, mis olid kostja kohustused, kuidas kostja neid täitis ja millest tuleneb hageja kohustus teavitada kostjat oma abi-, hooldus- või ülalpidamisvajadusest, kui need on ülalpidamislepingus märgitud. Ülalpidamislepingu kehtimise eeltingimuseks ei ole hageja pöördumine kostja poole. Arvesse tuleb võtta, et hageja on andnud kostja omandisse väärtusliku kinnistu, millele vastavat hooldust või ülalpidamist ei ole hageja kostjalt saanud. Kostja poole abipalvega mittepöördumine ei ole reaalseks takistuseks kostja kohustuse täitmiseks ega tähenda, et hageja ei tee vajalikku koostööd või hageja vajadused oleks ära langenud. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks püüdnud hageja poole pöörduda. Hageja on ümber lükanud kostja väited nii ukseluku vahetuse kui ka muude asjaolude kohta. Asjas on tuvastatud, et kostja ei ole vaidlusalusel perioodil hagejale hooldust või abi pakkunud ega telefoni teel hageja tervise ja vajaduste kohta uurinud. Kostja peab tundma huvi kohustuste korrektse täitmise vastu ja suutma tagasiulatuvalt tõendada, et ta on oma lepingulised kohustused täitnud. Maakohus leidis ebaõigesti, nagu oleks tõendamiskoormis hagejal. Samuti ei ole kostja tõendanud oma väiteid, millele on maakohus tuginenud. See muudab maakohtu otsuse ebaobjektiivseks. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja on korduvalt enne vaidlusalust perioodi pöördunud kostja poole hambaproteeside paranduseks raha ja igakuiselt 200 euro saamiseks. Kostja ei ole hageja nendele väidetele põhistatult vastu vaielnud. Arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht, et kostja ei ole õigustamatult ülalpidamislepingu tingimusi rikkunud. Jääb mulje, nagu oleks maakohus tuvastanud kostja rikkumised, ent pidas neid pooltevahelisest konfliktist tulenevalt õigustatuks. Lisaks ei ole maakohus tuvastanud väidetud konflikti olemust ja iseärasusi ega seda, kas ja kuidas see võis mõjutada kostja võimalusi oma kohustusi täita.
5(10)
Arusaamatu ja üllatuslik on maakohtu järeldus, et kostja tegevust ei saa pidada jämedaks tänamatuseks VÕS § 267 p 1 mõttes. Maakohus ei ole seda menetluse käigus arutanud ega otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud. Maakohus on pidanud ülalpidamislepingu sätteid ebapiisavaks ning jätnud põhjendamatult seaduse analoogiale tuginemata. Riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt vanuritele koduhooldusteenuse pakkumist reguleerivates õigusaktides on selgitatud, milline peab olema hooldusteenuse kvaliteet, eesmärgid ning mida hooldusteenuse ehk hooldamise ja abistamise all mõistetakse.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebusele lisatud juhiseid hooldusteenuse osutamise kohta ei saa praeguses asjas analoogia korras kohaldada. Pooled ei ole ülalpidamislepingut sõlmides nendele tuginenud ega nendes hiljem kokku leppinud. Hageja ei ole tõendanud, mida tema arvates täielik hooldus tähendab. Samas on hageja ise kohtuistungil kinnitanud, et ei vaja hooldust ega kõrvalabi, kuigi hagist ja apellatsioonkaebusest nähtub vastupidine seisukoht. Hageja pole kordagi osundanud vajadusele saada üldhooldusteenust väljaspool kodu (hooldekodu või vanadekodu teenust). Lisaks on hageja esitanud viidatud juhised hilinenult. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus jättis ülalpidamislepingu täitmise tuvastamata. Hageja ei ole välja toonud, millise kohustuse jättis kostja täitmata. Taganemise alus peab seonduma kindlate faktiliste sündmustega ja tähtaegadega, millele vastab mingi kostja kohustus. Tõendamiskoormis on hagejal. Puuduvad tõendid, et kostja ei ole hagejale vajalikku hoolitsust ja tervishoiuteenust taganud. Hageja hooldamine ja vajadusel tervisekeskuse külastamine on takistatud üksnes tema enda soovimatusest. Kostja peab eeldama hageja soove, sest hageja keeldub kostjaga suhtlemast. Kostja on taganud hagejale kuludeta elukoha, mis on oluliselt paremas olukorras kui 2009. a-l. Ainus konkreetne etteheide on kaevuvesi. Kostja on selle probleemiga võimaluste piires tegelenud, sest hageja kostjat elamusse ei luba. Muud välja toodud asjaolud ei ole lepingu taganemise aluseks. Hageja ei ole ka tunnistaja C.C. ütlustega tõendanud, et kostja rikkus ülalpidamislepingut või ei anna hagejale ülalpidamist muul viisil. Kostja ei registreeri ega vormista talle kuuluval kinnistul käimisi, kuid kostja on mitmel korral viibinud kinnistul, kui C.C. seal ei viibinud. C.C. ütlused ja hageja istungi antud selgitused kinnitavad, et hageja palus esmalt abi C.C.lt, mitte kostjalt. Hageja on alles kohtuvaidluses palunud abi hambaproteeside parandamiseks ja igakuise rahalise toetuse saamiseks. Taganemisavalduses ei ole hageja sellele tuginenud. Seega kostja ei saanud ega pidanud nendele hageja väidetele põhistatult vastu vaidlema. Tsiviilasjas nr 2-16-1760 tuvastatu kohaselt ei ole pooled ka rahalise toetuse andmises kokku leppinud. Seega ei ole kostjal kohustust maksta hagejale igakuiselt 200 eurot. Samas ei ole hageja soovinud lepingu muutmist. Seejuures jääb hagejale tema pension, sest kostja on tasunud kõik kommunaalkulud (elekter, puud, vesi, kanalisatsioon, maamaks, prügivedu). Hageja 10. novembri 2020. a seletuskirjas on esitatud uus väide, et ilma aktiivse suhtlemiseta ei saa lugeda hooldajat (kostjat) oma kohustusi nõuetekohaselt täitnuks. 6(10)
Pooled ei ole suhtlemise sageduses kokku leppinud. Samas ei vajagi teatud ülalpidamistoimingud (nt arvete tasumine, elamu korrastamine) reaalset suhtlust. Hageja 12. novembri 2020. a isiklik seletuskiri on ebaselge ja arusaamatu. Hageja pole selles esitatud nõudeid käesolevasse menetlusse esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid pooled ülalpidamislepingu, mille kohaselt pidi kostja hagejat tema eluajal ülal pidama ja hooldama ning hageja andis kostjale üle talle kuuluva 1⁄2 mõttelise osa X kinnistust ja X kinnistu (I kd, tl-d 110–112). Hageja taganes 7. oktoobril 2019 ülalpidamislepingust kostja lepingu rikkumise tõttu ning tegi ettepaneku kinnisomandi tagasikandmiseks (I kd, tl-d 20–21). Hageja väitel ei ole kostja täitnud ülalpidamislepingust tulenevaid kohustusi ja on käitunud hageja suhtes jämedalt tänamatult. Hageja arvates annab eeltoodu talle õiguse nõuda kinnisomandi tagasikandmist ning kinnistusraamatu kande muutmiseks kostja tahteavalduse asendamist kohtuotsusega. Maakohus leidis, et hageja ei ole ülalpidamislepingust kehtivalt taganenud, kuna materiaalsed eeldused ei ole täidetud ning jättis hagi rahuldamata. Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled selle üle, et ülalpidamislepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Pooled vaidlevad lepingust taganemise materiaalsete eelduste esinemise üle.
8.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja materjalide põhjal ka menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
8.1.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus jaotanud tõendamiskoormise ebaõigesti ja teinud esitatud tõenditest ebaõigeid järeldusi. Seetõttu on maakohus hageja arvates põhjendamatult leidnud, et kostja ei ole ülalpidamislepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ning kostja käitumist ei saa käsitleda jämeda tänamatusena VÕS § 267 p 1 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja etteheited põhjendatud. Maakohus leidis õigesti, et hageja pidi tõendama, et tal oli VÕS § 575 alusel õigus lepingust taganeda, st esines mõni VÕS §-s 267 nimetatud alustest (vt ka Riigikohtu 3. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-5184, p 13). Alles siis oleks saanud kostja esitada vastuväiteid ja neid tõendada. Samuti on maakohus ringkonnakohtu arvates asjas esitatud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt. Tunnistaja C.C. 7(10)
ütlustest, et tema on kostjat X kinnistul ja elamus näinud 19. mail 2018 (ja hiljem veel 22. detsembril 2019), ei saa järeldada, et rohkem ei ole kostja kinnistul käinud.
8.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole ülalpidamislepingust kehtivalt taganenud, kuna hageja poolt kostjale omistatud ülalpidamislepingust tulenevad rikkumised (VÕS § 267 p 3) ning jäme tänamatus (VÕS § 267 p 1) ei ole asjas tõendamist leidnud. Hageja pidi tuginema elulistele asjaoludele ning sisustama VÕS § 267 p-des 1 ja 3 sätestatud taganemise alused. Maakohus on asjaolude esitamise ja tõendamise vajadust hagejale eelmenetluses ka selgitanud (I kd, tl-d 104–105). Hageja ei ole aga kostjale tehtud etteheited TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendanud. Üksnes hageja üldine seisukoht, et kostja ei ole hagejat ülal pidanud, teda hooldanud või taganud mõistlikku eluaset ja elamistingimusi, ei anna alust väita, et kostja on lepingujärgseid kohustusi rikkunud ning taganemise materiaalsed eeldused on täidetud. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et ta oleks vaidlusalusel perioodil kostjalt mingite kulude kandmist nõudnud. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud käsitlusega, et hageja nõutav hooldamise määr tuleks kindlaks teha Eesti sotsiaalteenuste kvaliteedijuhisest ja Väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse kvaliteedijuhisest lähtuvalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole need juhised poolte vahel sõlmitud ülalpidamislepingu lepingu sisustamisel asjakohased. Hageja ei ole nimetatud juhistele maakohtu menetluses tuginenud ning puuduvad tõendid, et kostja oleks võtnud endale lepinguga kohustuse osutada hagejale koduteenust (kodus hooldamise teenust) sotsiaalhoolekande seaduse mõttes. Hageja viidatud juhiseid ülalpidamislepingu sõlmimise ajal veel ka ei eksisteerinud. Hageja on lisanud kõnealused juhised apellatsioonkaebusele (II kd, tl-d 12– 26). Ringkonnakohus ei käsitle juhiseid tõenditena (TsMS § 229 lg-d 1 ja 2), mistõttu puudub vajadus otsustada nende asja materjalide juurde võtmise üle. Ringkonnakohus märgib, et jäme tänamatus VÕS § 267 p 1 mõttes on hinnanguline kategooria, mis peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase vastu. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (vt Riigikohtu 22. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-17, p 15; 22. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 12). Ringkonnakohtu arvates on maakohus vaidluse lahendamisel põhjendatult ja menetlusnorme rikkumata eelmärgitud asjaoludest lähtunud.
8.3.Iseenesest on õige, et ülalpidajal (kostjal) tuleb tunda huvi ülalpeetava (hageja) vajaduste kohta. Samas ei nõustu ringkonnakohus hageja seisukohaga, nagu ei peaks hageja olukorras, kus ta vajab abi, ise kostja poole pöörduma. Maakohus on põhjendatult märkinud, et praegusel juhul on hageja ja kostja vaheliste pingeliste suhete tõttu kostjal raskendatud pakkuda hagejale tavapärast perekondlikku hoolitsust. Hageja on ka kinnitanud, et ta ei ole pidanud vajalikuks kostjalt abi küsida (I kd, tl 105, tl 154 pöördel). Sellises olukorras ei saa kostjale etteheiteid teha. Samuti ei saa kostja kuidagi mõjutada, et hagejal on teisi abilisi või et hageja on ise teinud rahalisi kulutusi (nt eluasemele, toidule, riietele). Lisaks ei ole hageja tõendanud, et pärast ülalpidamislepingu sõlmimist on tema abivajadus suurenenud või elukorraldus halvenenud. 8(10)
8.4.Muus osas kordab hageja apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses väljendatud seisukohti. Maakohus on neid hageja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks väidetele veelkord vastata.
8.5.Kuna ülalpidamislepingust taganemise materiaalsed eeldused on täitmata, siis puudub vajadus täiendavalt hinnata hageja nõuet kinnistusraamatu muutmiseks vajalike tahteavalduste andmiseks kohustamiseks.
8.6.Eeltoodud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.
9.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse või suuruse osas.
10.Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 165 lg 3 ja § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.
11.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
11.1.Kostja esindaja esitas 1. veebruaril 2021 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid 575 eurot (käibemaksu ei lisandu). Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust. Kostja esindaja M. Adamson on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 5 tunni 45 minuti ulatuses tunnitasuga 100 eurot (käibemaksu ei lisandu). Kostja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).
11.2.Hageja ei ole kostja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitanud.
11.3.TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Taotluse kohaselt on kostja esindaja teinud järgmised toimingud: tutvus apellatsioonkaebusega ja suhtles kliendiga (1 tund 30 minutit), koostas apellatsioonkaebusele vastuse ja tutvus maakohtu lahendiga (2 tundi), tutvus hageja
10.novembri 2020. a ja 12. novembri 2020. a menetlusdokumentidega ning koostas sellele vastuse (1 tund 30 minutit), tutvus hageja menetluskulude nimekirjaga (15 minutit) ning tutvus ringkonnakohtu määrustega ja edastas need kliendile (30 minutit). Ringkonnakohtu hinnangul maakohtu lahendiga ja apellatsioonkaebusega tutvumise, kliendiga suhtlemise ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamise toimingute ajakulu tuleks vaadelda ühtsena. Ringkonnakohus nõustub, et aega kulub ka menetlusdokumentidega tutvumisele ja kliendiga suhtlemisele, kuid peab seda osaks vastuse koostamisest apellatsioonkaebusele. Arvestades, et kostja esitas apellatsioonkaebuse vastuses seisukohad ka hageja 10. novembri 2020. a ja 12. novembri 2020. a menetlusdokumentidele, ei ole eraldi ajakulu nende dokumentidega tutvumisele ja 9(10)
vastamisele põhjendatud. Samuti ei ole põhjendatud eraldi ajakulu ringkonnakohtu määrustega tutvumisele ja nende kliendile edastamisele. Apellatsioonkaebuse,
10.novembri 2020. a ja 12. novembri 2020. a menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning kostja poolt nendele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades võib pidada vastuse koostamise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 3 tundi 30 minutit. Samuti on põhjendatud ja vajalik kulu hageja menetluskulude nimekirjaga tutvumine (15 minutit). Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 100 eurot (käibemaksuta) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks (käibemaksuta) 375 eurot (100 eurot × 3 tundi 45 minutit) ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja.
12.Ringkonnakohtu 13. novembri 2020. a määrusega on hageja apellatsioonkaebuse esitamisel 900 euro ulatuses riigilõivu tasumisest vabastatud (II kd, tl-d 33–34). TsMS § 190 lg 4 esimesest lausest tuleneb, et kui hageja on saanud menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, tuleks hagejalt seega mh välja mõista riigilõiv, mille tasumisest ta oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. Samas on hageja kõrges eas pensionär ning tema ainukeseks sissetulekuks on pension, mis 2019. a-l oli X eurot X senti. Muu vara hagejal puudub. Ringkonnakohtule ei ole teada, et hageja majanduslik seisund oleks praeguseks oluliselt paranenud, mistõttu peab kohus põhjendatuks kohaldada TsMS § 190 lg-s 7 sätestatut ning vabastada hageja tema majanduslikust seisundist lähtuvalt kõnealuse menetluskulu riigituludesse tasumise kohustusest.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
Indrek Parrest
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.