Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

S AS – nõue 4 527,90 eurot, tagasimakse 300,90 eurot, nõude jääk 4 227 eurot; O osaühing (loovutatud W OÜ-le, äriühing kustutatud 14.06.2017) – nõue 2 390,07 eurot, nõude jääk 0 eurot; AS S – nõue 14 668,12 eurot, tagasimakse 1 900,63 eurot, nõude jääk 12 767,49 eurot. Kohtumääruse põhjendused PankrS § 175 lg 1 järgi pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. PankrS § 175 lg 3 järgi kohus ei või keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, enne kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. 19.01.2021. a kuulas kohus ära võlgniku. Võlausaldajad selleks soovi ei avaldanud. PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse § 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. VÕS § 104 lg 4 ja lg 5 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohus ei ole tuvastanud PankrS § 175 lg 2 sätestatud aluseid võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Kohtu hinnangul on E. V. täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, esitanud iga-aastast aruandlust (I kd tl 149-150, I kd tl 184-186, II kd tl 3-8, II kd tl 35-39, II kd tl 67-68, II kd tl 116-117) ning konto väljavõtteid (II kd 85-95, II kd tl 118-140). Arvestades igakuise sissetuleku suurust ca 500-1500 eurot (II kd tl 83-84, II kd tl 141-143), ei ole võlgnikul olnud võimalik võlausaldajatele suuremas ulatuses väljamakseid teha. Võlgnikul puudus realiseeritav vara pankrotimenetluses, seega oli võlgnikul võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid üksnes igakuiselt saadava töötasu arvelt arvestades TMS § 132 lg 1 sätestatut. Võlgniku ülalpidamisel on kaks alaealist last. Kohtule on esitatud tõendid võlgniku igakuiste sissetulekute kohta (II kd tl 83-84, II kd tl 141-143). Võlgniku poolt esitatud tõendite alusel puudub kohtul alus kahelda võlgniku sissetulekute ja väljaminekute vastavuses tegelikkusele. Riigikohus on 30.10.2019. a tsiviilasjas 2-11-24696 tehtud lahendis selgitanud, et kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ei pruugi alati ja igas olukorras tähendada seda, et pankrotivõlgnik peab kohustustest vabastamise menetluse ajal otsima tasuvama töö ja et see, kui ta jätkab endise, vähetasustatud töö tegemist, kujutab endast kohustuste süülist rikkumist, mis annab aluse jätta ta kohustustest vabastamata. Kolleegium märgib, et kui võlgnikul on vastavalt asjaoludele mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades siiski olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane. Mõistlikkuse hindamisel tuleb seejuures võlaõigusseaduse § 7 lg 1 järgi arvestada seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab. Kohus on seisukohal, et võlgnik ei ole käesolevas menetluses oma sissetulekuid varjanud ega neid vähendanud. PankrS § 175 lg 4 järgi võlgnik peab vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Võlgnik on 18.10.2018. a ja 22.01.2021. a andnud kohtule vande kohustuste täitmise kohta. Võlgnik töötab xxxx. Kohtul puudub alus kahelda selles, et võlgnik on esitanud tõeseid andmeid enda töötamise kohta. Kohus leiab, et võlgnikule ei ole etteheidetav suurema sissetuleku

puudumine. Võlgnik on otsinud menetluse ajal tööd ka Eesti Vabariigis, kuid tulutult (II kd tl 4049). Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas xxxx 31.01.2017. a tehtud määruses asunud seisukohale, et ainuüksi asjaolu, et võlausaldaja hinnangul on võlgnik menetluse jooksul oma võlgnevust vähendanud ebapiisavalt, ei viita võlgniku süülisele käitumisele ega anna alust jätta teda kohustustest vabastamata, kui ta ei ole pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Kohus ei ole käesolevas menetluses tuvastanud võlgniku käitumises võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust. Eeltoodust tulenevalt kuulub E. V.’e taotlus rahuldamisele ning võlgnik tuleb pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. PankrS § 176 lg 1 järgi kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud. PankrS § 177 lg 1 järgi võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldaja võib PankrS § 177 lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist. PankrS § 174 lg 2 alusel kohus vabastab võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamisel usaldusisiku. Tulenevalt PankrS § 175 lg 7 avaldatakse teade võlgniku kohustustest vabastamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi võlgniku kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.