Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.

Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtueelne menetlus töövaidluskomisjonis

järgsest tööle naasmisest pidevate xxx all. Hageja oli stressiseisundis isegi siis, kui ta ei olnud parasjagu tööl, kuid teadis, et ta peab sinna järgmisel esmaspäeval või järgmisel päeval minema. Veel enam, hagejal diagnoositi xxx tõendist ja epikriisist nähtuvalt xxx, kirjutati välja hulk sümptomeid alandavaid ravimeid ja suunati xxx vastuvõtule. Hageja ütles 27.02.2020 e-kirja teel töölepingu erakorraliselt üles, milles hageja kirjutas: „Soovin töölepingu erakorraliselt üles öelda. Põhjuseks kiusamine töökohal ja ebaväärikas kohtlemine. Vaatamata korduvatele kirjalikele ja suulistele probleemidest teatamistele pole olukord muutunud. Töökeskkonna ebaturvalisuse tõttu on saanud kahjustada minu tervis. Töölepingu lõpetamise päev 5. märts“. E-kiri on saadetud e-posti aadressile: xxx. 28.02.2020 vastas Jõhvi Keskraamatukogu esindaja C e-kirja teel, et on hageja eeltoodud e-kirja kätte saanud ja märkis, et avalduses puuduvad põhjendatud viited tööandja poolt töölepingu olulise rikkumise kohta. Seejuures kohustas C hagejat andma üle pooleli olevad asjad ja teatas, et aktsepteerib korralist ülesütlemist 05.03.2020. 05.03.2020.a käskkirjaga nr xxx vabastas kostja hageja töölt töölepingu seaduse (TLS) § 85 lg 4 alusel 05. märtsil 2020.“ Hageja märkis, et kostjal puudus materiaalõiguslik alus hageja korraliselt töölt vabastamiseks, kuivõrd tööleping oli hageja poolt eelnevalt üles öeldud erakorraliselt. Kostja eesmärgiks oli seesuguse töölepingu lõpetamisega vältida edasiste kohustuste täitmist ja hagejale kahjuhüvitise maksmist. Kostja ei vaidlustanud erakorralist ülesütlemist 29.03.2020. Seega asus hageja seisukohale, et temapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine on TLS § 105 lg-st 1 tulenevalt kehtiv. Hageja nõudis TLS § 100 lg 4 alusel töölepingu olulise rikkumise tõttu kahju hüvitist 27 947,04 eurot. Kahju hüvitise suuruse määramisel tuli hageja hinnangul arvestada asjaolusid, mille kohaselt kui kostja ei oleks enda kohustusi hageja ees oluliselt rikkunud, saaks hageja töövaidluse kestmise ajal jätkuvalt tööl käia ja teenida igakuiselt tulu (saamata jäänud tulu); kui kostja ei oleks märkinud töötamise registris ebaõiget töösuhte lõpetamise alust, oleks hageja saanud töötukassalt hüvitist, hageja poolt saamata jääv tulu kuni uue töökoha leidmiseni (sh arvestades asjaolusid, mis võivad raskendada uue töökoha leidmist – nii töökoha kvalifikatsiooni, leidmise viivitus ja isikust tulenevad erisused), hüvitis hageja hingeliste kannatuste eest, mida kostja on enda rikkumise tulemusena hagejale tekitanud, arvestades sealjuures kostja, kui tööandja suhtumist hagejasse peale rikkumist. Oluline on ka kahju hüvitamise preventiivne aspekt, mittevaralise kahju puhul tuleb arvestada, et kahju hüvitise suurus peab olema piisav, et suunata kostjat edasiselt sellisest rikkumistest hoiduma. Hageja kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis on netos 3493,38 eurot (1 164,46 x 3 = 3 493,38). Hageja palus kahjuhüvitise suurendamist 24 kuu keskmise töötasu suuruseni ehk netosummas 27 947,04 euroni.

põhjus on see, et hageja töövõime vähenes ja ta ei suutnud oma tervise tõttu enam tööülesandeid täita, st tegemist oli hageja isikust tuleneva põhjusega. Hageja xxxhäirete ja xxx probleemide seostamine väidetava töökiusamisega (mida teised töötajad ei taju), on meelevaldne, samas võisid probleemid olla tingitud sellest, et hageja oli pikalt töölt eemal ning selle aja vältel kujunes uus tööülesannete täitmise praktika, mida hageja ei suutnud omaks võtta põhjusel, et 30 tööaasta jooksul oli tal kujunenud rutiin, mille kadumine põhjustas ärevust ja ebakindlust. Hageja väited, et kostja ei ole tema teateid töökiusamise kohta arvestanud, ei vasta tegelikkusele. Kostja direktori kt on vestelnud kõigi koosolekul viibijatega, mitte keegi ei tajunud, et kedagi oleks rünnatud, arutati tööalaseid probleeme kriitilises võtmes. D 28.10.2019 seletuskirjast nähtub, et ta oli rahulolematu sellega, kuidas hageja oma tööülesandeid täitis, kuid kriitika ei olnud suunatud isikule vaid sellele, kuidas saaks raamatukogu rohkem ja paremini oma lugejaid teenindada. Aktsepteeritav ei ole see, et hageja taotles direktorilt teise töötaja karistamist arusaadava põhjenduseta. Kostja direktori kt jõudis järeldusele, et töökeskkond vajab parandamist tervikuna ja korraldas selleks 05.11.2019 raamatukogus tööelu kvaliteedi töötoa ja koolituse „Meeskonna juhtimise põhitõed ja väljakutsed alustavatele juhtidele“, kus käsitleti muuhulgas toimetulekut erinevate inimtüüpidega ja erimeelsuste lahendamist kollektiivis, kust võtsid osa ka hageja ja D. Direktori kt pidas läbirääkimisi seminaripäeva korraldamiseks, mille teemaks oleks olnud vaimsete ohutegurite mõju töötaja tervisele. Seega tegi kostja pingutusi tööõhkkonna parandamiseks pärast eelmise direktori lahkumist tekkinud ebakindlas ja närvilises üldises olukorras. Samas ei tuvastanud kostja, et oleks objektiivselt olnud tegemist töökiusuga või kellegi ebavõrdse kohtlemisega. Lisaks ei vastanud hageja väited kiusamise jätkumise kohta pärast töösuhte lõppemist tõele. Hagejani jõudis kostja haigusleht 04.03.2020 ja hageja ei teavitanud kostjat uuest töövõimetuslehest, sh põhjusest, miks ta ei tulnud 05.03.2020 tööle ning seetõttu ei saanud kostja hageja töölt puudumist tööajatabelis märkida haiguslehel olevaks. Kostja juhtis tähelepanu asjaolule, et hageja ei viibinud juba jaanuari algusest tööl ja alates 27.01 oli ta töövõimetuslehel ning seetõttu ei olnud kellelgi objektiivselt võimalik teda enne avalduse esitamist ebaväärikalt kohelda ja kiusata. Pärast 05.11.2019 toimunud töötuba ei ole direktori kt poole pretensioonidega pöördutud ja sellest tegi kostja järelduse, et probleemid olid ületatud. Kostja hinnangul puudus põhjuslik seos kostja tegevuse ja hageja tervise halvenemise vahel. Kostja ei ole põhjustanud hageja tervise halvenemist, vastupidiselt kostja tegi endast kõik oleneva, et hageja taastuks ja suudaks terviseprobleemid ületada ning tööle naasta (andis vaba aega, võimaldas kodukontoris töötada, vähendas töökoormust, jättis töötasu endiseks). Kostja ei ole töökohustusi rikkunud, avalduses esitatud väited töökiusu ja ebaväärika kohtlemise kohta faktiline alus puudub. Kostja nõustus, et hageja avaldus oleks võimalik käsitleda kui erakorralist ülesütlemist TLS § 91 lg 3 alusel, mille põhjuseks oli töötaja halvenenud tervis. Hageja viited töövaidlusasjale B vs Jõhvi Vallavalitsus ei ole asjakohased ja käesoleva asjaga puutumus puudub. Kui hageja lahkus omal soovil vabatahtlikult töölt, pidi ta arvestama sellega, et tal puudub õigus saada Töötukassast töötuskindlustushüvitist.

Keskraamatukogu ja see korraldati Kultuuriministeeriumi rahalise toetuse eest. Läbirääkimiste pidamine seminaripäeva „Vaimse ohutegurite mõjudest“ korraldamiseks võis toimuda, kuid seminaripäeva ei toimunud.

Kostja taotlus ja seisukohad

vähendamiseks) erinevatel konkurssidel, muu hulgas Jõhvi Vallavalitsuse poolt välja kuulutatud konkursil kostja direktori ametikoha täitmiseks. Vaatamata asjaolule, et hageja vastas kõikidele seaduses ja konkursi korralduses sätestatud nõuetele ning peale hageja ühtegi teist kandidaati polnud, kuulutati konkurss 04.11.2020 korraldusega nr 2549 nurjunuks. Seda tehti põhistamata haldusaktiga, ilma selleks kehtivat seadusest tulenevat alust omamata. Hageja vaidlustas selle ja esitas vastava vaideavalduse Jõhvi Vallavalitsusele 30.11.2020. Hageja hinnangul näitab eelnev seda, et töökius ja ametipositsiooni kuritarvitamine jätkub hageja suhtes ka töösuhte lõppemise järgselt. C oleks tema haldusalas korraldatud konkursiga saanud luua olukorra (kui konkurssi oleks viidud läbi õiguspäraselt), kus hageja oleks nimetatud ametisse ja hagejale ei oleks tekkinud enam täiendavat varalist kahju. Selle asemel jätkas kostja sisuliselt enda subjektiivse tahte järgi seaduste valikulist täitmist ja hagejale kahju tekitamist. TLS § 100 lg-st 4 tulenev õiglane hüvitis täidab kahju hüvitamise eesmärgi (hüvitab reaalselt tekkinud ja tulevikus tekkiva varalise kahju, tekkinud mittevaralise kahju ning täidab ka preventiivset eesmärki), ei saa olla väiksem kui hagi täies ulatuses rahuldamine. Hageja jäi enda hagiavalduses, töövaidluskomisjonis esitatud muudes kirjalikes seisukohtades avaldatu ja asjas esitatud tõendite juurde. Kohtuotsuse põhjendused

§ 85 lg 1 alusel (dtl 190-191); -Eesti Töötukassa 09.03.2020 nr xxx otsuse alusel jäeti hagejale töötuskindlustushüvitis määramata (dtl 193). Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv ja TLS § 100 lg 4 alusel nõutava kahju hüvitise suuruse ja põhjendatuse üle.

resolutsiooni punktis 2 (dtl 256), põhjendava osa punktides 37 (dtl 261) ja 46 (dtl 263). Kohus on seisukohal, et kuivõrd kostja ei ole esitanud töövaidlusorganisse nõuet töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, on ülesütlemine algusest peale kehtiv. Tööleping on lõppenud avalduses esitatud põhjustel ja vastaval õiguslikul alusel, mis on kindlaks tehtud ja lahendatud töövaidluskomisjoni otsusega ning millega on kohus õiguslikult seotud. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus töölepingu ülesütlemise põhjuseid enam tuvastama. Seetõttu ei hinda kohus hageja ja kostja seisukohti, vastuväiteid ega tõendeid töölepingu erakorralise ülesütlemise aluste ja põhjustega seonduvalt.

töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. TvLS § 59 lg 11 kohaselt töövaidluskomisjoni otsuse osalise vaidlustamise korral jõustub otsus osas, mida kohtus ei vaidlustatud. Kohus on töövaidlusasja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsuse resolutsiooniga selle vaidlustamata osas. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-176-14 punktides 10, 11 ja 12 kokkuvõtvalt sedastanud, et töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamisel kehtivad mõlemale poolele ühesugused põhimõtted, st et juhul, kui töövaidluskomisjon jätab rahuldamata või rahuldab talle esitatud avalduse osaliselt, siis on avaldajal võimalus taotleda maakohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldamata osas ja vastaspoolel on võimalus taotleda maakohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldatud osas. Töövaidluskomisjoni otsus jõustub selle osalisel vaidlustamisel, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Seega juhul, kui töötaja esitab töövaidluskomisjonile taotluse mõista tööandjalt välja töötasu ja töövaidluskomisjon rahuldab selle nõude osaliselt, siis on tegemist olukorraga, kus töötaja peab töövaidluskomisjonile otsusega mittenõustumise korral esitama hagi selleks, et tema töötasu nõue rahuldataks täielikult. Kuivõrd hageja ei esitanud maakohtule hagi töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistmata jäetud töötasu saamiseks, siis järelikult jõustus töövaidluskomisjoni otsus selles osas, millega töövaidluskomisjon jättis hageja nõude rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus sellega, et töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga, kuid leidis, et kuna kostja taotles maakohtult kõigi hageja töövaidluskomisjonile esitatud nõuete läbivaatamist, siis tuli hagimenetluses menetleda kogu hageja töövaidluskomisjonile esitatud saamata jäänud töötasu nõuet. Riigikohus eeltoodud seisukohaga ei nõustunud. Kuigi kostja taotluse sõnastuse kohaselt ei ole selles täpsustatud töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluse korras läbivaatamise ulatust, nähtub selle sisust kolleegiumi arvates kostja soov vaadata hagimenetluses läbi töövaidluskomisjonile esitatud avaldus üksnes osas, millega töövaidluskomisjon oli hageja nõude rahuldanud. Kostja taotluseks ei saanud mõistlikult võttes olla see, et hagimenetluses vaieldaks ka kostjalt välja mõistmata jäänud töötasu üle, st töövaidluskomisjoni otsuse selle osa üle, mis tehti kostja kasuks. Eeltoodut arvestades leidis Riigikohus, et hageja töövaidluskomisjonile esitatud avaldust ja selle täiendust oli võimalik hagimenetluses menetleda vaid osas, milles töövaidluskomisjoni otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 3828 eurot 21 senti. Kuivõrd hageja ei vaidlustanud tähtaegselt töövaidluskomisjoni otsust osas, millega jäeti rahuldamata töötasu nõue 3487 euro 74 sendi (7315 eurot 95 senti – 3828 eurot 21 senti) saamiseks, on töövaidluskomisjoni otsus selles osas jõustunud (nagu õigesti leidis maakohus). Kohus lähtub Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-176-14 punktides 10 kuni 12 antud juhistest. Kohus on seisukohal, et kuivõrd hageja ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust selles osas, millega jäeti rahuldamata hageja kahjuhüvitis 20 987, 28 euro ulatuses, on töövaidluskomisjoni otsus jõustunud ja kohus on töövaidluskomisjoni otsusega seotud selle vaidlustamata osas (TvLS § 59 lg 11). Seega on antud juhul TLS § 100 lg-st 4 tulenevalt hageja nõudeks kahjuhüvitis suuruses 6986,76 eurot, mida kohus saab asjas menetleda. Sega hageja kahjunõuet summas 20 987,28 eurot ja sellega seonduvaid asjaolusid ja tõendeid kohus otsuses ei käsitle.

hüvitisnõudele vastuväiteid ainult hagejapoolse töölepingu ülesütlemise põhjustanud tööandja kohustuse rikkumise olulisuse astme ja rikkumise asjaolude kohta, mis võiks anda alust hüvitise vähendamiseks. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hagejapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine on TLS § 105 lg 1 ja 2 kohaselt kehtiv ja tööleping on lõppenud 05.03.2020 TLS § 91 lg 2 p 1 ja 3 alusel. Sellest järelduvalt on TLS § 100 lg 4 eeldus täidetud, mille kohaselt on kostja, tööandjana oluliselt töölepingut rikkunud. TLS § 105 lg 1 järgi on kostja kaotanud õiguse esitada vastuväiteid ülesütlemise tühisuse osas. Seega on hageja õigustatud nõudma/ saama hüvitist TLS § 100 lg 4 tulenevalt. Kohtu hinnangul on töövaidluskomisjon põhjendatult TLS § 100 lg 4 kohaselt hüvitise väljamõistmisel arvestanud asjaoludega, mis annavad aluse kolme kuu keskmise töötasu suurusest suurema hüvitise määramiseks, so, et: -hageja oli pikaajaline töötaja alates 01.08.1989 kuni 05.03.2020 (so 30,5 aastat); -töötamise registris tegi hageja kostja suhtes ebaõige kande töölepingu lõpetamise aluse kohta, mille tõttu ei saanud hageja töötuskindlustushüvitist ja tal puudus sissetulek ka töötasu näol; -hageja poolt töölepingu ülesütlemise põhjused olid seotud kostja tegevusetusega, st kostja lubas kaastöötajatel hagejat kohelda ebaväärikalt ja töö jätkumine oleks ohtu pannud hageja tervise; -kostja lõpetas käskkirjaga TLS § 85 lg 4 alusel töölepingu ebaseaduslikult, eirates sisuliselt hageja erakorralist töölepingu lõpetamist. Hüvitise määramisel tuli aluseks võtta hageja poolt esitatud keskmise töötasu andmed, mille kohaselt hageja ühe kuu keskmine töötasu on brutosummas 1410,60 eurot ja netosummas 1164,46 eurot. TLS § 100 lg 4 alusel kahjuhüvitise välja mõistmine hageja kuue kuu keskmise töötasu 6986,76 euro (neto) ulatuses on põhjendatud ja kõiki asjaolusid ning mõlema poole huve arvestades õiglane. Hageja kahjunõude suuruseks on 6986,76 eurot. Kostja vaidles eelmärgitud nõudele vastu ning leidis, et kahjuhüvitis 6 kuu keskmise töötasu ulatuses on ebamõistlikult suur ja kostja suhtes ebaõiglane (dtl 306, 313). Täiendavalt märkis kostja kokkuvõtvalt, et ei ole rikkunud töölepingut viisil, mis annaks aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 punktide 1 ja 3 alusel. Kostja hinnangul on hageja väited töökiusamise kohta ebaõiged ja tõendamata ning esile ei ole toodud, milles seisnes väidetav alandamine ja kiusamine. Kostja asus seisukohale, et kui kostja ja kaastöötajad juhivad isiku tähelepanu reaalsele vajadusele täita oma tööülesandeid või puudustele otseste töökohustuste täitmisel, siis see ei ole kvalifitseeritav töökiusamisena ega alandamisena. Kostja leidis, et hageja töölepingu erakorralise lõpetamise tegelik põhjus on see, et hageja töövõime vähenes ja ta ei suutnud oma tervise tõttu enam tööülesandeid täita, st tegemist oli hageja isikust tuleneva põhjusega. Hageja ärevushäirete ja psüühiliste probleemide seostamine väidetava töökiusamisega (mida teised töötajad ei taju), on meelevaldne (dtl 233-239). Kohus leiab, et hageja hüvitise nõue 6986,76 euro (6 kuu keskmise töötasu) ulatuses on põhjendatud ja õiglane. Kohus on tuvastanud, et asjas esinevad TLS § 100 lg 4 hüvitise väljamõistmise eeldused. Kostja koostas omal algatusel alusetu ja tühise 05.03.2020 käskkirja nr xxx, mille alusel tegi kostja ebaõige töölepingu lõppemise aluse kohta kande töötamise registrisse. Seejuures ei saanud kostjal hageja erakorralise töölepingu ülesütlemise avalduses sisalduvast jääda arusaama nagu oleks hageja töölepingu üles öelnud korraliselt (TLS § 85 lg 1). Hageja on viidanud sellele, et põhinevalt töötamise registris olevast töölepingu lõppemise aluse ebaõigest kandest ei ole hageja saanud töölepingu lõpetamise järgselt töötuskindlustushüvitist. Kohus märgib, et kostja on oma tegevusega seadnud hageja raskesse majanduslikku olukorda, kuivõrd sellise hüvitise õigus oleks hagejal olnud, kui töötamise lõppemise kohta oleks registrisse kostja poolt märgitud õige töölepingu lõppemise alus (TLS

§ 91 lg 2 p 1 ja 3). Ka menetluse ajal ei ole kostja töötamise registris õiget töölepingu lõppemise aluse kannet sisse viinud, millise tegevusetusega on kostja hagejale kahju tekitanud. Lisaks arvestab kohus eeltooduga kogumis seda, et hageja näol oli tegemist staažika töötajaga, kes töötas hageja juures vaidlustamata asjaoluna ca 30,5. aastat ja kostja tegevusetuse tõttu oli hageja sunnitud pikaajalise töölepingu erakorraliselt lõpetama ja seeläbi kaotas hageja töökoha ja saadava tulu töötasu näol. Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja suhtumine hagejasse ei olnud asutusele kohaselt väärikas ega objektiivne, mistõttu arvestab kohus hüvitise määramisel preventatiivsusega, suunatavalt edasiselt rikkumise hoidumiseks ja mittevaralise aspektiga, mis seisneb hagejale tekkinud üleelamistes ja tervise kahjustamises. Kohus ei nõustu kostja üldsõnalise vastuväitega, et 6 kuu kahjuhüvitis oleks ebamõistlikult suur. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid ega tõendeid, mille alusel saaks kohus kaaluda hüvitise määra vähendamist. Kostja on esitanud ka vastuväited, mis seisnevad selles, et kostja ei ole töölepingut rikkunud, tööalast kiusamist, ebaväärikat kohtlemist ja alandamist ei ole toimunud. Hageja töövõime vähenemisest tingituna ei suutnud hageja töökohustusi täita ja teised töötajad täitsid hageja tööülesandeid. Tööülesannete täitmisele ja puudustele tähelepanu juhtimist ei saa käsitleda töökiusamiseni ega alandamisena. Esmalt märgib kohus, et kostja ei ole asjas tõendanud, et hageja oleks väidetavalt alanenud töövõimest tulenevalt täitnud tööülesandeid puudulikult või et hageja ei suutnud töökohustusi täita, teised töötajad pidid hageja ülesandeid täitma või, et kostja oleks hageja tähelepanu tegemata või puudulikult teostatud töö osas juhtinud. Lisaks ei ole kostja tõendanud, et kostja oleks eeltoodu osas hagejale hoiatusi ja pretensioone esitanud. Samas ei ole eelnev käesoleva vaidluse objektiks ja kohus jätab eeltoodu tähelepanuta. Kohus jätab kostja vastuväited, mis baseeruvad johtuvalt eeltoodust sellel, et kostja ei rikkunud töölepingut, töökiusu, ebaväärikat kohtlemist ja alandamist ei esinenud (sisuliselt töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alus ja põhjused puudusid), tööleping ei lõppenud erakorraliselt (ebaõige töölepingu lõppemise alus), asjas arvestamata. Kohus kordab, et kostja ei saa olukorras, kus ta ei ole vaidlustanud TLS § 105 lg 1 järgi hageja, kui töötajapoolset töölepingu erakorralist ülesütlemist, hageja hüvitisnõude vastu esitada vastuväidet, et ta ei ole oma töölepingulisi kohustusi rikkunud. Selline vastuväide toetub ülesütlemise tühisusele, mis on vastuolus TLS § 105 lg 1 ja 2 põhimõttega. Seetõttu tuleb kostja väidet, et ta ei ole töölepingut rikkunud, hinnata käesolevas menetluses kui asjakohatut, mille tõendamine oleks tarbetu. Tulenevalt eeltoodust ei ole põhjendatud ka kostja väide, et TLS § 100 lg 4 tuleneva hüvitisnõude esitamisel kohtusse tuli hagejal töölepingu ülesütlemise aluseid ehk põhjendatust tõendada. TLS § 105 lg 1 ja 2 nõuab hagi või avalduse esitamist ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, mis tähendab seda, et nimetatud hagi või avalduse esitamata jätmisel ei pea hüvitisnõude maksmapanemiseks kohtus enam tõendama ülesütlemise aluse – tööandjapoolne kohustuste oluline rikkumine – olemasolu, sh asjaolusid. Vastasel korral kaotaks TLS § 105 oma mõtte (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-11). Eeltoodud põhjendustel ja hageja oluliste huvide riivest lähtuvalt on kohtu hinnangul 6 kuu keskmise töötasu ulatuses, so 6986,76 euro (6 x 1164,46=6986,76 eurot, netos) suurune hüvitise väljamõistmine proportsionaalne kostjapoolse rikkumisega ning on seega põhjendatud. Kohus rahuldab hagi ja mõistab hageja kasuks kostjalt välja hüvitise summas 6986,76 eurot.

Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus määrab hageja menetluskulud TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks eraldi määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pullerits Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.