Ants-Endel Sõrra avaldus Restart SB OÜ pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 9. novembri 2020 määrus Ajutise halduri nimetamata jätmine ja menetluse lõpetamine
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ants-Endel Sõrra määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindaja
Määruskaebuse esitaja (võlausaldaja): Ants-Endel Sõrra (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Vastustaja (võlgnik): Restart SB OÜ (registrikood 10935967), esindajad vandeadvokaat Carri Ginter ja vandeadvokaadi abi Mari Karja
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 9. novembri 2020 määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud Ants-Endel Sõrra kanda.
3.Määrata Restart SB OÜ määruskaebemenetluses kantud menetluskulude suuruseks 557 eurot 74 senti (koos käibemaksuga) ning mõista Ants-Endel Sõrralt Restart SB OÜ kasuks välja 557 eurot 74 senti.
Kohustada Ants-Endel Sõrrat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt Restart SB OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Edasikaebamise kord Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas on menetlusosalisel õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Muus osas ei ole käesolev määrus edasikaevatav Riigikohtule (PankrS § 5 lg 2 ja § 15 lg 5). Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD
1.Ants-Endel Sõrra (võlausaldaja) esitas 1. oktoobril 2020 Tartu Maakohtule avalduse Restart SB OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks koos taotlusega pankrotiavalduse tagamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt väljastas võlgnik võlausaldajale 28. augustil 2019 garantiikirja, mille alusel garanteeris võlgnik võlausaldaja ja A.A. vahel 28. augustil 2019 sõlmitud laenulepingust tulenevate A.A. kohustuste täitmist summas kuni 85 000 eurot. A.A. oma lepingulist kohustust tagastada võlausaldajale hiljemalt 28. augustiks 2020 laen 76 000 eurot koos intressidega 6840 eurot ei täitnud, mistõttu esitas võlausaldaja võlgnikule 15. septembril 2020 nõude garantiikirja alusel väljamakse tegemiseks summas 82 840 eurot hiljemalt 21. septembril 2020. Võlgnik ei ole käesoleva ajani ühtegi väljamakset teinud. Võlausaldajale teadaolevalt on võlgnik vahetult pärast laenulepingu lõpptähtaja saabumist
28.augustil 2020 asunud oma vara võõrandama, sh on võlgnik võõrandanud kõik seni liiklusregistris tema nimel olnud sõidukid. Võlgnikul puudub kinnisvara ja võlausaldajale teadaolevalt ei ole võlgnikul ka muud sellist vallasvara, mille arvelt oleks võimalik täita garantiikirjast tulenev nõue. Võlausaldajale teadaolevalt puudub võlgnikul käesoleval ajal reaalne majandustegevus. Eelnevat arvestades on ilmne, et võlgniku võimalik vara ei kata tema kohustusi ning selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, vaid võlgnik on püsivalt maksejõuetu.
2.Maakohus rahuldas 6. oktoobri 2020 määrusega võlausaldaja pankrotiavalduse tagamise avalduse ja arestis pankrotiavalduse tagamiseks võlgniku arvelduskontod võlausaldaja nimetatud krediidiasutustes ja välismaa krediidiasutuste Eesti filiaalides kokku 82 840 euro ulatuses võlausaldaja kasuks.
3.Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu. Vastuväidete kohaselt on ajutise halduri nimetamine antud juhul välistatud, kuna tegemist on ebaselge nõudega. Nõude ebaselgust tõendab võlausaldaja nõude sissenõutavuse puudumine. Nimelt omandas võlgniku praegune osanik X võlgniku
4.septembril 2020 toimunud enampakkumisel ja alates 9. septembrist 2020 on võlgniku juhatuse liikmeks B.B.. Kuna garantiinõue on võlausaldaja poolt 15. septembril 2020 saadetud võlgniku endisele juhatuse liikmele C.C.le, mitte B.B.le võlgniku registrijärgsele aadressile X, puudub võlausaldajal võlgniku vastu sissenõutavaks muutunud nõue. Lisaks vaidles võlgnik vastu nii
laenulepingu kui garantiikirja kehtivusele, leides, et nimetatud dokumendid on koostatud pahatahtlikult tagantjärele selleks, et taastada enampakkumise eelne olukord, mil võlgniku majandustegevust ja varasid kontrollis endine juhatuse liige C.C.. Võlgniku hinnangul viitab nimetatud dokumentide võltsitusele asjaolu, et mõlemad vaidlusalused dokumendid on allkirjastatud omakäeliselt ning väidetav laen 76 000 eurot anti üle sularahas, seda olukorras, kus samad isikud on teised dokumendid allkirjastanud digitaalselt ja raha on makstud panga ülekandega. Lisaks oli laenusaaja A.A. näol 28. augustil 2019 tegemist võlgniku ainuosanikuga, kelle laenukohustusi võlgnik tagas. Selline tegevus on aga vastuolus äriseadustikus (ÄS) sätestatud laenukeelu põhimõtetega (ÄS § 159 lg-d 3 ja 4), millega pidid nii laenusaaja A.A. võlgniku omanikuna kui võlgniku tolleaegne juhatuse liige C.C. arvestama. Tulenevalt asjaolust, et võlausaldaja, kes pankrotiavalduses väidab, nagu oleks võlgnik pahatahtlikult asunud end varatuks tegema, on ise koostöös võlgniku endise juhatuse liikme C.C.ga ostnud võlgnikult viis sõidukit OÜ-le X ning saanud ühe sõiduki tasuta enda ettevõttesse X, on ilmne, et võlausaldajal võlgniku vastu väidetavat nõuet tegelikkuses ei eksisteeri. Lisaks eeltoodule märkis võlgnik, et ta ei ole maksejõuetu, sest võlgnikul on jätkusuutlik majandustegevus (tegevusvaldkonnaks transport, transporditeenuste osutamine ja vahendamine Eesti piires), arvelduskontol on sõidukite müügist laekunud raha ning võlgniku vastu ei ole sissenõutavaks muutunud nõudeid, mis oleksid suuremad võrreldes võlgniku varaga.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus jättis 9. novembri 2020 määrusega ajutise halduri nimetamata ja lõpetas pankrotiavalduse menetluse. Maakohus rahuldas võlgniku 21. oktoobri 2020 määruskaebuse ja tühistas Tartu Maakohtu 6. oktoobri 2020 pankrotiavalduse tagamise määruse. Maakohus jättis pankrotiavalduse läbivaatamise ja määruskaebuse lahendamisega seotud menetluskulud võlausaldaja kanda ja määras võlgniku menetluskulude rahaliseks suuruseks 1080 eurot koos käibemaksuga (lepingulise esindaja kulud), mille mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja. Maakohus määras, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni. Maakohus tagastas võlgniku arvelduskontole nr X Advokaadibüroo SORAINEN AS-i poolt võlgniku eest
21.oktoobril
Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE062200221059223099 määruskaebuselt tasutud riigilõivu 50 eurot selgitusega „riigilõivu tagastus“. Võlausaldaja tugineb võlgniku maksejõuetuse põhistamisel pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaoludele, st võlgnik hävitab, peidab või raiskab oma vara või teeb raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel ta on muutunud maksejõuetuks, või on muul viisil tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse. Maakohus leidis, et võlausaldaja pankrotiavalduse alusel tuleb jätta ajutine haldur nimetamata PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel, s.o võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leidis, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlausaldaja väite kohaselt tuleneb tema nõue võlgniku poolt 28. augustil 2019 väljastatud garantiikirja rikkumisest, s.o kohustuse täitmata jätmisest, mistõttu on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist summas 82 840 eurot (tagastamata laen 76 000 eurot ja intress 6840 eurot). Võlausaldaja on 15. septembril 2020 võlgnikule vastava nõude – teha garantiikirja alusel väljamakse hiljemalt 21. septembril 2020 – esitanud, kuid võlgnik ei ole oma kohustust täitnud.
Võlgniku vastuväidete kohaselt ei ole võlausaldaja võlgnikku enda väidetavast nõudest informeerinud, saates garantiinõude võlgniku endisele juhatuse liikmele C.C.le. Samuti on võlgnik seisukohal, et nii 28. augusti 2019 laenuleping kui 28. augusti 2019 garantiikiri on võltsitud ja tagantjärele vormistatud pärast võlgnikult sõidukite ostmist ning müügihinna tasumist, eesmärgiga võlgnikule makstud raha tagasi saada. Kuna võlausaldaja ise on koostöös endise juhatuse liikmega ostnud võlgnikult viis sõidukit hinnaga 15 000 eurot ja ühe sõiduki saanud tasuta enda ettevõttesse, on tegemist valeväitega, nagu oleks võlgnik asunud pahatahtlikult end varatuks tegema. Sõidukite võõrandamine ei tähenda, et võlgniku majandustegevus oleks lõppenud või, et võlgnik oleks majanduslikes raskustes. Võlgnikul on sõidukite müügist laekunud raha ja võlgniku vastu ei ole sissenõutavaks muutunud nõudeid, mis oleksid suuremad võrreldes võlgniku varaga. Maakohus märkis, et võlausaldaja ja võlgniku esitatud väidete ja vastuväidete taustal ei pidanud kohus ilma täiendava kontrollimiseta võimalikuks lugeda võlausaldajal nõude olemasolu kahtlusteta tõendatuks. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on garandil üldjuhul õigus esitada võlausaldajale kas garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide) või esitada garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära. Kuna võlgnik vaidles nõudele põhjendatult vastu, kuid võlausaldajal nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab kummagi menetlusosalise poolt täiendavate tõendite esitamist ning nende põhjal asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Kuivõrd pankrotiseadus ei näe ette võimalust võlausaldajal selge nõude puudumisel nimetada ajutist haldurit ainuüksi võlgniku väidetavale maksejõuetusele tuginedes, tuleb võlausaldaja pankrotiavalduse alusel jätta ajutine haldur nimetamata ja pankrotiavalduse menetlus lõpetada. Maakohus jättis menetluskulud PankrS § 15 lg 6 kohaselt võlausaldaja kanda.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
5.Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist, v.a osas, millega tunnistati võlgniku menetluskulud osaliselt põhjendamatuks ja uue määruse tegemist, millega nimetada võlgnikule ajutine pankrotihaldur ja jätta menetluskulud võlgniku kanda. Määruskaebuse kohaselt ei nähtu kohtumäärusest kaalutlusõiguse teostamist. Võlausaldaja nõue on selge ja tõendatud. Pankrotiavaldusega on võlausaldaja esitanud tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta. Asjaolud, et võlgnikul on alates 9. septembrist 2020 uus juhatuse liige ning, et võlgniku uueks e-posti aadressiks on X, ei oma tähtsust garantiikirjast tuleneva võlausaldaja nõude sissenõutavaks muutumise aja osas. Nimelt on garantiikirja p 3 kohaselt ette nähtud, et võlausaldaja peab saatma garantiikirja alusel võlgniku poolt maksmisele kuuluva summa kohta nõude võlgniku e-posti aadressile: X, mida võlausaldaja ongi käesoleval juhul teinud, mistõttu on garantiikirjast tulenev võlausaldaja nõue võlgniku vastu muutunud sissenõutavaks alates 21. septembrist 2020. Siinjuures osutab võlausaldaja, et võlgnik on võlausaldaja 15. septembril 2020 e-posti teel saadetud nõude kätte saanud ka käesolevas kohtumenetluses 20. oktoobril 2020. Väärad ja paljasõnalised on võlgniku väited nagu oleks garantiikiri ja laenuleping nö tagantjärgi vormistatud. Võlgnik ei ole oma väiteid tõendanud. Laenuleping ja garantiikiri on allkirjastatud omakäeliselt põhjusel, et laen on laenusaajale antud sularahas. Asjaolu, et laenusaaja oli võlgniku varasem ainuosanik, ei muuda garantiikirja ega laenulepingut võltsituks ega tühiseks.
6.Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Võlgnik palub menetluskulud jätta võlausaldaja kanda.
Võlausaldaja ei ole põhistanud võlgniku maksejõuetust PankrS § 10 lg 2 p-i 3 mõttes. Võlgnik on esitanud tõendid enda majandustegevuse ja selle kohta, et võlgniku vara ületab tema kohustusi. Antud juhul on võlausaldaja nõue ebaselge PankrS § 15 lg 3 mõttes. Lisaks puudub ka maksejõuetuse põhistamise alus PankrS § 10 lg 1 p-de 1-5 mõttes, mis tegelikult oleks pidanud välistama võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusse võtmise PankrS § 14 lg 1 p-i 2 alusel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-ga 6 ja §-ga 659 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata.
8.Vaidlustatud määrusega on maakohus jätnud PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel ajutise halduri nimetamata. Viidatud sätte kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nõuet ei saa lugeda selgeks, kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest (vt nt Riigikohtu 6. märtsi 2006 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10). PankrS § 15 lg 3 p 1 on suunatud eelkõige sellele, et ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Nõuet ei saa lugeda selgeks, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu.
9.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlusest. Võlgnik on nõudele vastu vaielnud ja ringkonnakohtu arvates on ta piisavalt põhistanud asjaolu, et võlausaldaja nõue ei ole PankrS § 15 lg 3 p 1 tähenduses selge. Praegusel juhul on võlausaldaja ja võlgniku vahel vaidlus garantiikirja ehtsuse üle. Kohus ei saa jätta tähelepanuta võlgniku väiteid selle kohta, et 1) võlausaldaja garantiikirjast tulenev nõue ei ole muutunud sissenõutavaks (sh on võlgnik esitanud garantiinõude tühistamise avalduse võlausaldajale); 2) võlausaldajal puudub nõue võlgniku vastu; 3) garantiikiri (ning laenuleping) on tagantjärgi allkirjastatud, tegemist on fiktiivse dokumentiga. Nende asjaolude kindlakstegemine eeldab tõendite hindamist, asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Kuna võlausaldaja nõue ei ole PankrS § 15 lg 3 p 1 tähenduses selge, ei analüüsi ringkonnakohus väiteid võlgniku maksejõuetuse kohta.
10.Eelneva tõttu jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
11.Võlausaldaja on palunud tühistada maakohtu määruse ka menetluskulude jaotuse ja kindlaks määratud menetluskulude suuruse osas, kuid samas ei ole määruskaebuses välja toonud, millises ulatuses on võlgniku menetluskulud põhjendamatud või ülemäärased. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud menetluskulud võlausaldaja kanda PankrS § 15 lg 6 kohaselt.
Samuti on maakohus TsMS § 175 lg 1 alusel hinnanud võlgniku lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohtule ei nähtu, et maakohus oleks lepingulise esindaja kulude hindamisel ületanud diskretsioonipiire.
12.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja (määruskaebuse esitaja) kanda. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Võlgniku menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud määruskaebemenetluses kokku 900 eurot (ajakulu 7,1 tundi). Ringkonnakohus on seisukohal, et võlgniku lepinguliste esindajate keskmine tunnitasu (126 eurot 76 senti koos käibemaksuga) on mõistliku suurusega. Samas leiab ringkonnakohus, et võlgniku menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ega vajalikud. Ringkonnakohtu menetluses on võlgnik esitanud sisuliselt kaks menetlusdokumenti, s.o määruskaebuse vastuse ja menetluskulude nimekirja. Arvestades määruskaebuse vastuse keerukust ja mahtu, samuti seda, et selles menetlusdokumendis on olulises osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud väiteid, on põhjendatud ajakuluks määruskaebuse vastuse koostamise eest 4 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamise eest 0,4 tundi. Võlgniku põhjendatud ja vajalikud kulud määruskaebemenetluses on seega 557 eurot 74 senti (ajakulu 4,4 tundi, koos käibemaksuga). See summa tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista. Vastavalt esitatud taotlusele tuleb määrata, et võlausaldajal tuleb tasuda väljamõistetud menetluskuludelt ka viivist.
13.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Tulenevalt PankrS § 5 lg-st 2 koostoimes § 15 lg-ga 5 ei saa määrust vaidlustada osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (määruse resolutsiooni p 1). TsMS § 178 lg 1 ja § 179 lg 3 alusel saab vaidlustada menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist (määruse resolutsiooni p-d 2, 3 ja 4). TsMS § 178 lg 3 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.