Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. november 2020, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-3006
Tsiviilasi
Natalia Jatskevitši hagi Credit.ee OÜ vastu sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamiseks 3500 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 3. septembri 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Natalia Jatskevitši apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Natalia Jatskevitš (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Igor Sumarok Vastustaja (kostja): Credit.ee OÜ (registrikood 11898079), juhatuse liige Jelena Bogdanova
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 3. septembri 2020 otsus ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada.
2.Sõnastada Tartu Maakohtu 3. septembri 2020 kohtuotsuse resolutsioon järgmiselt:
Tunnistada Natalia Jatskevitši suhtes lubamatuks sundtäitmine Harju Maakohtu
26.märtsi 2018 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-18-103870 alusel osas, milles ta on kohustatud kompromissi p 1.1. alusel tasuma Credit.ee OÜ-le viivist suuremas määras kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr.
4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Credit.ee OÜ kanda.
5.Välja mõista Credit.ee OÜ-lt Natalia Jatskevitši kasuks menetluskuluna maakohtus 1020 eurot ja ringkonnakohtus 990 eurot ning viivis väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle kohase täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Natalia Jatskevitš (hageja) esitas 24. veebruaril 2020 Credit.ee OÜ (kostja) vastu hagi sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamiseks. Hageja palus tunnistada tsiviilasjas nr 2-18-103870 tehtud Harju Maakohtu 26. märtsi 2018 määrusega kinnitatud kompromissi sundtäitmine lubamatuks osas, milles kompromissi alusel saadavast rahast arvestatakse viivise katteks rohkem kui võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Alternatiivselt palus hageja vähendada kohtumäärusega kinnitatud kompromissi viivisemäära seadusjärgse määrani. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja leidis, et kompromissilepingus sätestatud viivisemäär 0,25% päevas on ebamõistlik, ebaõiglane, hea usu põhimõtte vastane ja tühine. Hageja on tarbija ning tema suhtes tuleb kohaldada viivisemäära, mis on sätestatud käenduslepingus, st seadusjärgset viivisemäära. Samuti kohaldas kostja viivise arvutamisel ebaõigesti kohustuse täitmise järjekorda, mis suurendas viivise summat. Kompromissi sõlmimisel jäi hagejale arusaamatuks, et ta peab viiviseid tasuma esialgsest 11 korda kõrgemas määras. Kohtuliku kompromissi sõlmimise eesmärgiks oli võlgnevuse tasumise tähtaja ajatamine ja menetluse lõpetamine. Tegelikult oli tegemist käenduslepingu muutmisega, mitte kompromissilepinguga VÕS § 578 tähenduses. Viivisemäär, mis on kõrgem kui 24% aastas on tarbijaga sõlmitud lepingus üldreeglina tühine ning tuleb lähtuda seadusjärgse viivisemäära suurusest. Kuna käendatav kohustus tulenes laenulepingust, võib kohaldada tarbijakrediidilepingut reguleerivaid sätteid ning tulenevalt VÕS § 415 lg-st 1 on kompromissilepingus ettenähtud viivisekokkulepe tühine. Makseid tuleks arvestada lähtudes VÕS § 415 lg-st 2. Lisaks võib olla tegu tüüptingimusega VÕS § 35 lg 1 mõttes ning see on VÕS § 42 lg 1ja lg 3 p 5 alusel tühine. Kompromissilepingu sätted, millega on ette nähtud jooksev viivis ajal, mil võlgnik täidab kompromissi nõuetekohaselt, on ebamõistlikult kahjustavad.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt ei võtnud hageja enne kompromissi sõlmimist kostjaga ühendust kompromissi tingimuste täpsustamiseks või selgitamiseks. Hageja vastutas kostja kui laenuandja ees kõigi laenuvõtja kohustuste täitmise eest ning laenulepingus on kokku lepitud viivisemääras 0,25% päevas. Kompromissileping on VÕS §-s 578 sätestatud kompromissilepingu eriliik ning tegemist ei ole käenduslepingu muutmisega. Kostja ei ole kompromissilepingus viivisemäära sätestamisel käitunud pahauskselt. Tarbijakrediidi sätted ei kohaldu, kuna hageja oli esialgses õigussuhtes käendaja, mitte tarbijast laenusaajaks. Hagejal oli võimalik kompromissi tingimusi läbi rääkida. Hageja oli majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse eraisikust käendaja, mistõttu puudub alust kohaldada tema suhtes tarbijate kohta käivat tüüptingimuste regulatsiooni. Eesti kohtupraktikas ei ole sätestatud majandus- ja kutsetegevuses sõlmitavatele lepingutele viivisemäära ülempiiri, millest kõrgem viivisemäär on lepingutingimusena tühine. Kostja teatas, et on nõus vähendama täitemenetluse raames nõutud kõrvalnõudeid, sh viivist, täitemenetluse raames nõutud põhinõude summani ehk 3486,40 euroni.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ning jättis hagejalt kostja menetluskulud välja mõistmata. Maakohus leidis, et poolte vahel sõlmitud kohtulik kompromiss on materiaalõiguslikult kompromissileping VÕS § 578 tähenduses, millest tekkisid pooltele uued õigused ja kohustused. Kohtumäärusest ei nähtu, et pooled oleksid soovinud muuta sõlmitud käenduslepingut või käendaja vastutust. Vaatamata kohtu selgitustele, ei ole hageja ära näidanud, miks on sõlmitud kompromiss tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 või lg 2 alusel. Ainuüksi viivisemäär ei saa kaasa tuua lepingu vastuolu heade kommetega. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Sama lõige täpsustab, et käendaja vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise tasumise eest. Seega tagas käendusleping laenulepingust tulenevat viiviste nõuet. Kuna nii laenulepingus kui kompromisslepingus on kokku lepitud viivisemääras 0,25% päevas, ei saa asuda seisukohale, et hageja on kompromisslepingu sõlmimisel sattunud kehvemasse olukorda, leping on sõlmitud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või poolte kohustuste vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses. Kompromissi puhul jääb eelduslikult kestma ka kompromissi aluseks olev võlasuhe. Seega oleks hagejal ka ilma kompromisslepinguta käenduslepingu alusel kohustus tasuda kostja nõutud viivist. Kohtule ei ole selge, miks on kompromiss vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei ole tõendanud, et tegemist oli tüüptingimusega. Kostja on teatanud nõusolekust vähendada täitemenetluse raames nõutud viivist põhinõude summani ehk 3486,40 euroni. Seega ei näita kostja käitumine, et hagejal ei olnud võimalik kompromissi tingimusi läbi rääkida. Asjaolu, et hageja ei süvenenud piisavalt pakutava kompromissi tingimustesse, ei muuda neid tüüptingimusteks. Hagejal kui tarbijal on õigus tugineda tarbijakäenduslepingut reguleerivatele sätetele, kuid need ei piira poolte vahel sõlmitava lepingu viiviste määra.
Maakohus jättis rahuldamata ka hageja alternatiivse taotluse vähendada viivise määra seadusjärgse määrani. Hagejal oleks tulnud viivise vähendamise taotlus esitada tsiviilasjas nr 2-18-103870.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja rõhutab, et kohtuliku kompromissi sõlmimise eesmärgiks oli võlgnevuse tasumise tähtaja ajatamine ja menetluse lõpetamine, mitte aga kohustuste muutmine ega ümberkujundamine viisil, et kinnitatud kompromissi täitmisel võlgnetav summa suureneb võrreldes esialgse summaga. Viivise suurendamisel 0,25%-ni kasvas võlgnevus peaaegu kolm korda. Kuna kompromissi sõlmimisel oli hageja tarbija, kohalduvad tarbijakaitse sätted. Seega on viivisemäär tühine ja tuleb lähtuda seadusjärgsest määrast. Maakohus jättis hindamata käenduslepingu, mille p 10 järgi kohustus käendaja oma kohustuste täitmisega viivitamise korral tasuma laenuandjale viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Seetõttu leidis maakohus ekslikult, et kompromissi sõlmimisega ei ole hageja olukord halvenenud. Kui käenduslepingust tulenev viivisemäär ei rakendu mistahes põhjusel, on kostja eksitanud hagejat käenduslepingu sõlmimisel. Seega on käendusleping vastuolus heade kommetega ja tühine ning viivisemääraks tuleb lugeda sarnaselt VÕS § 143 lg-s 2 ettenähtud käendaja vastutuse piirmäär. Kui lähtuda maakohtu seisukohast, et tegemist on kompromisslepinguga, mis tõi pooltele kaasa uued õigused ja kohustused, puudub kostjal viivise nõude õigus, sest hageja on täitnud kompromissimäärust nõuetekohaselt. Hageja ei nõustu maakohtuga, et kompromissi tingimused ei ole tüüptingimused.
5.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Kostja jääb oma varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab ise teha uue otsuse, millega rahuldab hagi (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel (TsMS § 652 lg 8).
6.Hageja esitas sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamise hagi. Pooltel on tekkinud vaidlus, kas hageja peab kompromissi p-s 1.3 kokkulepitud graafiku alusel kompromissi p-des 11.1- 1.2 märgitud summadele tasuma lisaks ka viivist p-s 1.3 kokkulepitud määras 0, 25 % päevas põhivõlalt (3486,40 eurot). Kostja nõuab hagejalt viivisena 5721,77 euro tasumist, mida kostja on nõus kompromissi korras vähendama põhivõla suuruseni. Hageja taotleb kohtult tunnistada tsiviilasjas nr 2-18-103870 tehtud Harju Maakohtu 26. märtsi 2018 määrusega kinnitatud kompromissi sundtäitmine lubamatuks osas, milles hageja kohustus kompromissi alusel tasuma viivist suuremas määras kui on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS)
§ 113 lg 1 teises lauses. Alternatiivselt palus hageja vähendada kohtumäärusega kinnitatud kompromissi viivisemäära seadusjärgse suuruseni. 7.Pooled on ringkonnakohtule kinnitanud, et 26. märtsil 2018 kinnitatud kompromissi täitmiseks ei ole täitemenetlust alustatud. Ringkonnakohus märgib, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on võimalik esitada TMS § 221 alusel õiguskaitsevahendina üldjuhul alustatud täitemenetluses. Riigikohtu
28.aprillil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 tehtud otsuse p 19 järgi ei ole TMS § 221 lg 1 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine välistatud ka enne täitemenetluse alustamist, kui seda võib lähitulevikus eeldada. Selliselt on võimalik täitemenetluse alustamist takistada ja hagi rahuldamata jätmise korral ei kaasneks viivitust täitemenetluses. Kostja on menetluses olnud jätkuvalt seisukohal, et hageja ei ole kompromissi viivise tasumise osas täitnud ja võlgneb kostjale viivisena 5721, 77 eurot, mida tal tuleb vastavalt kompromissi p-dele 1.1 ja 1.3 tasuda alates jaanuarist 2020 osamaksetena 250 eurot kuus (kostja e-kiri hagejale, lk 40-41). Seetõttu peab ringkonnakohus antud juhul sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lubatavaks enne täitemenetluse algatamist.
8.Maakohus kontrollis kompromissi kehtivust TsMS § 430 lg 8 alusel ja jättis hagi rahuldamata. Maakohus põhjendas hagi rahuldamata jätmist sellega, et hageja ei ole ära näidanud, miks kompromiss on tühine TsÜS § 86 lg 1 või 2 alusel ning üksnes viivise määr ei saa tuua kaasa kompromissi tühisust. Ka ei ole hageja tõendanud, et viivisekokkulepe oleks tüüptingimus ning asjas ei kuulu kohaldamisele tarbijakrediidi sätted.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtu poolt kinnitatud kompromissi (täitedokumendi) sisu vastab materiaalõiguslikult VÕS § 578 sätestatud kompromisslepingule. Tegemist on kahepoolse lepinguga, mille sõlmimisele on kohaldatavad TSÜS-s ja VÕS-s sätestatud tehingute tegemise ja lepingu sõlmimise normid. Kompromiss ei tohi olla vastuolus heade kommete ja seadusega. Maakohus on pooltele põhjendatult selgitanud, et TsMS § 430 lg 8 kohaselt saab kompromissi tühistada või selle tühisusele tugineda üksnes kompromissi kui täitedokumendi alusel toimuva täitemenetluse hagiga lubamatuks tunnistamise menetluses (lk 80).
10.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et hageja ei ole esitanud asjaolusid, miks kompromiss on tühine TsÜS § 86 alusel. TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus otsust tehes tugineda üksnes asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada, kuid kohus ei ole otsust tehes seotud poolte poolt esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7). Hageja tugineb oma nõudes asjaolule, et vaatamata sellele, et ta on kompromissi vastavalt kokku lepitud maksegraafikule kohaselt täitnud (ei ole kompromisslepingut rikkunud), võlgneb ta kompromissi p 1.1 järgi kostjale ikkagi kogu kohase täitmise perioodi eest viivisena 0, 25 %ni päevas põhivõlalt ehk kokku 5721, 77 eurot. Hageja märgib, et kuna kompromisslepinguga luuakse uus kohustus ja määratakse selle täitmise viis, siis tuleb eeldada, et kohustus täidetakse nõuetekohaselt, kui see on täidetud vastavalt kompromisslepingus sätestatule. Viivis on kohustuse rikkumisele vastav õiguskaitsevahend. Kompromisslepingu sätted, kus on ettenähtud jooksev viivis ajal, mil võlgnik täidab kompromissi nõuetekohaselt on hageja jaoks ebamõistlikult kahjustavad (lk 73). Maakohus ei ole nimetatud hageja väidete osas seisukohta võtnud, millega on rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8).
11.Kompromissi p 1.1 kohaselt kohustusid võlgnikud (hageja ja P. Jatskevits) solidaarselt tasuma avaldajale 4488,32 eurot (sh põhivõlg 3486,40 eurot) ja alates 21. märtsist 2018 viivist
0, 25 % põhivõlgnevuse jäägilt (s.o 3486,40 eurolt) päevas kuni põhinõude rahuldamiseni. Kompromissi p 1.3 kohaselt kohustusid võlgnikud tasuma p-s 1.1 nimetatud rahasummad (koos p-s 2 nimetatud menetluskuludega) avaldaja arveldusarvele iga kuu 15. kuupäevaks alates aprillist 2018 summas 250 eurot kuus kuni võla täieliku tasumiseni. Kostja arvestusest kompromissi täitmise kohta (lk 40-41) nähtub, et hageja on perioodil 20. aprill 2018 kuni 31. detsembrini 2019 teinud kompromissi täitmiseks vastavalt p-le 1.3 makseid kokku summas 4700, 32 eurot, sh on hageja tasunud kompromissi p-s 1.1. kokku lepitud põhivõla 3486, 40 eurot. Kostja on samal perioodil (st ajal, mil hageja täitis kompromissi vastavalt kokkulepitule) arvestanud hagejale kogu põhivõla summalt igakuuliselt viivist määraga 0, 25 % päevas, kokku perioodi eest 20.04. 2018 – 31. detsember 2019, st kuni kompromissi p-des 1.1 ja 1.2 ettenähtud maksete tegemiseni (va jooksev viivis). Seega on põhjendatud hageja väide, et kuigi ta täitis kompromissi põhivõla tasumise osas nõuetekohaselt, peaks ta kompromisslepingu p-de 1.1 ja 1.3 koosmõjus ikkagi tasuma sama perioodi eest täiendavalt viivist. Ringkonnakohus märgib, et igakuine arvestuslik viivis ( viivise arvestus 30 päeva eest: 3486 x 0, 25% x 30 päeva = 261,45 eurot) ületaks kompromissi p-s 1.3 kokkulepitud kuumakse 250 eurot suurust.
12.Ringkonnakohus leiab, et kompromissi p 1.1 on kokkulepitud viivisemäära osas tühine TsÜS § 86 lg 2 ja 3 alusel vastuolu tõttu heade kommetega. Ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse p-s 10, et kokkuleppe tulemusel tekkis olukord, et hageja pidi tasuma viivist 0,25 % põhivõlalt ka selle perioodi eest, kui ta kompromissi nõuetekohaselt täitis, st viivitust ei esinenud. See ei ole kooskõlas viivise kui õiguskaitsevahendi eesmärgiga. Viivis on õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral (VÕS § 101 lg 1 p 6). TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus mh juhul, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralistest vajadustest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui TSÜS § 86 lg 2 p 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Ringkonnakohus ei lähtu tehingu heade kommetega kooskõla hindamisel üksnes viivise abstraktsest suurusest, vaid viivise määra tuleb hinnata koos kompromisslepingu muude oluliste tingimuste ja asjaoludega. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et viivise kokkulepe on hagejat ebamõistlikult kahjustav, st et kompromissi p-s 1.1. kokkulepitud viivise määr koosmõjus poolte kokkuleppega tasuda põhivõlg osade kaupa on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, mistõttu saab eeldada, et kostja pidi teadma kompromissi sõlmimisel nn muust asjaolust TsÜS § 86 lg 2 tähenduses. Tavakäibes ei ole isikul üldjuhul võimalik arvestada sellise ohuga, et kokkulepe näeb viivise tasumist (sisuliselt õiguskaitsevahendi kohaldamist) ette ka siis, kui seda täidetakse. Hageja ei pidanud suutma seda ette näha. Kompromissist arusaamist viivise kohaldumise ja kogusuuruse osas mõjutas kompromissi raskesti arusaadav sõnastus. TsÜS § 86 lg 4 teise lause järgi on heade kommete vastase intressi või muu sellesarnase laenu kasutamise ajast sõltuva tasu maksmiseks kohustatud poolel õigus maksta intress VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Õiguskirjanduses on selgitatud, et TsÜS § 86 lg 4 tähenduses tuleb mõista intressi all igasugust tasu, mis on käsitatav tasuna raha kasutamise eest ka juhul, kui mõistet „intress“ ei kasutata (P. Varul. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud
väljaanne. lk 281). Säte võimaldab olukorda, et tehingu üks osa on kehtiv ja üks osa tühine ning kohaldub ka käesoleval juhul. Kuna hageja soovib tühise viivisemäära asemel tasuda kostjale viivist kompromissi p 1.1 alusel seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi, siis on see TsÜS § 86 lg 4 alusel võimalik. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maakohtu poolt tehtud viide Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09 ei ole asjakohane, kuna selles ei ole käsitletud heade kommete vastast viivise kokkulepet.
13.Kostja vastuväited apellatsioonkaebusele seisnevad kokkuvõtvalt/põhiliselt selles, et hagejal oli piisavalt läbirääkimisvõimalusi ja sisulise kohtuotsusega võrreldes on hageja oluliselt soodsamas olukorras. Tarbijakrediidi analoogia antud juhul ei kohaldu. Kompromissi tingimused olid keeleliselt mõistetavad ja korrektsed, sellise viivistingimuse olemasolu on praktikas tavapärane. Tegemist ei ole uue kohustusega. Maksetähtaja määramine oli kostjale vajalik selleks, et lihtsamini jälgida, kas hageja täidab kompromissi. Tegemist ei olnud tüüptingimusega. Ringkonnakohus märgib, et kostja vastuväited hagile ja apellatsioonkaebusele ei anna alust jätta kaebust/ hagi rahuldamata. Olukorras, kus ringkonnakohus on tuvastanud poolte kokkuleppe viivise määra osas tühisuse heade kommete tõttu, ei oma asjas tähtsust, kas hagejal oli kokkuleppe sõlmimisel piisavalt läbirääkimisvõimalusi ja kas tegemist oli uue kohustusega või oli tegemist kokkuleppega käenduslepingu täitmiseks. Kostja väited, et hageja oleks sisulise kohtuotsuse tegemisel võrreldes vaidlustatud kompromissiga paremas olukorras, on oletuslikud ja tõendamata, sest tsiviilasjas nr 2-18-103870 kohus sisulist otsust ei teinud vaid menetlus lõpetati kompromissi sõlmimisega. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et kompromissleping ei ole tüüptingimustel sõlmitud leping, nagu tuvastas ka maakohus. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga selles, et tegemist oli heas eesti keeles koostatud ja kohtupraktikas tavapärase kokkuleppega. Ringkonnakohus leiab vastupidiselt, et kohtupraktikas on tavatu leppida kokku viivise kui õiguskaitsevahendi kohaldamises viisil, mis ei ole sõltuvuses kohustuse rikkumisest.
14.Ringkonnakohus märgib, et hageja sõlmis kompromisslepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Kompromissi sõlmimine hageja suhtes algatatud hagimenetluses ei seondu kuidagi hageja kutse- või majandustegevusega. Asja materjalide kohaselt esitas kostja hageja vastu tsiviilasjas nr 2-18-103870 nõude käenduslepingu alusel. Seadus ei erista tarbijat kui füüsilist isikut VÕS § 143 lg-s 1 käenduse andmisel selle alusel, kas tehing tehakse majandus- või kutsetegevuses või väljaspool seda. Seega ei ole asjakohased kostja väited selles, et hagejat ei saa pidada tarbijaks seetõttu, et ta oli esialgses õigussuhtes käendaja.
15.Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse alusel hageja nõude, tuleb menetluskulud mõlemas kohtuastmes jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirjade kohaselt on hageja menetluskulu maakohtus kokku 2280 eurot, sh kulutused õigusabile 16,5 h ulatuses tasumääraga 120 eurot(h (koos käibemaksuga) ja riigilõiv 300 eurot (lk 81). Hageja menetluskulu suurus ringkonnakohtus on 990 eurot, sh õigusabi 5,75 h ulatuses ja riigilõiv 300 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohuslane. Kostja vaidlustas hageja lepingulise esindaja tasu suurust 120 eurot/h. Kostja leiab, et arvestades asja vähest keerukust ja mahtu, ei ole tegemist mõistliku tasu suurusega. Kostja ei nõustu, et hageja esindajal kulus hagi koostamisele 8h, samuti on ebamõistlik töö tegemisele kulutatud aeg 5h. Ka hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise korral palub kostja jätta
menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel hageja kanda ja alternatiivselt hinnata kulunud töötundide arvu ja tööühiku hinna mõistlikkust. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud teiselt poolelt välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus märgib, et arvestades asjaolu, et kohus tuvastas kohtu poolt jõustunud kohtumäärusega kinnitatud kompromisslepingu osalise tühisuse heade kommetega vastuolu tõttu, ei saa kohus nõustuda kostja seisukohaga, et tegemist oli lihtsa võla- ja lepinguõiguse küsimusega. Hageja kasutatud õigusabiteenuse tunnihind 120 eurot/h (koos käibemaksuga) ei ole ebamõistlikult kõrge. Riigikohus on oma praktikas aktsepteerinud tunnitasu suurusena 156,25 eurot tunnis (koos käibemaksuga), 153 eurot tunnis (käibemaksuta) ja 170 eurot tunnis (ilma käibemaksuta) (vt RKTKm 01.10.2013, 3-2-1-91-13, p 13; RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14 ja 27.02.2017, 3-2-1-159-16, p 24). Muuhulgas viitas Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-115-14 (p 14), et ajakirjanduses avaldatu kohaselt oli juba 2008. aastal advokaadi keskmine tunnitasu 127,82 eurot ning see on aastatega eelduslikult tõusnud. Kuigi hagejat ei esinda vandeadvokaat, siis vaatamata sellele ei ole eeltoodut arvestades tema tasumäär 120 eurot/ (koos käibemaksuga) ebamõistlikult kõrge. Samas ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et hageja esindamiseks maakohtus kulunud töötundide arv 16, 6 h on ülepaisutatud. Maakohus menetles asja kirjalikus menetluses. Hageja esindaja koostas hagiavalduse, millise sisu pikkus on 3,5 lk ja kirjaliku seisukoha pikkusega 1 lk. Hagi täpsustuses parandas hageja üksnes ebatäpse viite kohtumäärusele, millega kohtulik kompromiss oli kinnitatud, milliseks toiminguks ei saanud professionaalsel esindajal kuluda 3h. Tegemist oli esindaja enda kirjavea parandamisega, millist kulu ei pea vastaspool kandma. Arvestades nimetatud dokumentide mahtu ja õigusteenuse kvaliteeti peab ringkonnakohus maakohtu menetluses põhjendatud ajakuluks hageja esindamisel 6h, kokku summas 720 eurot (koos käibemaksuga). Kokku on põhjendatud hageja menetluskulu koos riigilõivuga maakohtus 1020 eurot. Ringkonnakohtus on põhjendatud ajakulu hageja esindamisel taotletud 990 eurot, sh riigilõiv 300 eurot. Hageja põhjendatud menetluskulud tuleb koos viivisega kostjalt välja mõista.
(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt ) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.