Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

1(6)

2-11-2347

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul kohtumääruse kättetoimetamisest. Määruskaebust ei saa esitada peale viie kuu möödumist määruse tegemisest arvates. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Viru Maakohus 08. novembri 2013 määrusega lõpetas Z M (edaspidi ka võlgnik I) ja A M (edaspidi ka võlgnik II) pankrotimenetlused raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist ning algatas võlgnikute suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Usaldusisikud ei olnud määratud ja võlgnikud ise täidavad oma kohustusi. Eespool nimetatud määruses selgitas kohus võlgnikele, et üks kord aastas nendel tuleb esitada kohtule aruanne oma sissetulekute ja kohustuste täitmise kohta. Esimese aruande esitamise tähtaeg oli 10. novembril 2014. Kohus tuvastas, et nimetatud tähtajaks ei ole võlgnikud kohtule aruannet esitanud, samuti ei ole võlgnikud teatanud põhjustest, miks avaldust esitada ei ole õnnestunud ning andis võlgnikele täiendava tähtaja aruande esitamiseks. Võlgnikud esitasid 07. aprillil 2015 oma Swedbank AS-i pangakontode väljavõtted perioodi 01. jaanuar 2014 – 31. detsember 2014 eest ja 05. mail 2015 esitasid aruande, mille kohaselt on võlgnikud XXX.

2(6)

2-11-2347 Kohus pidas 22. mail 2015 kohtuistungi, milles selgitas võlgnikele Viru Maakohtu 13.12.2012 ja 08.11.2013 määruste resolutsiooni sisu ning andis täiedavaja tähtaja 2 kuud võlausaldajatele tehtava makse teostamiseks ja vastava aruande esitamiseks. Võlgnikud ei ole kohtule tähtaegselt aruannet esitanud. Võlausaldaja I teatas 19. veebruaril 2016 kohtule, et tal puudub nõue võlgniku I vastu, sest võlausaldaja I nõue summas 17,56 eurot on lõplikult tasutud 05. juulil 2012. Võlgnikud esitasid 26. veebruaril 2016 kohtule üksnes oma kontoväljavõtted ajavahemiku 08. november 2013-31. detsember 2015 eest, kuid aruannet ei ole kohtule seni esitatud. Võlgnikud esitasid 13. jaanuaril 2017 kohtule üksnes oma kontoväljavõtted ajavahemiku 01. jaanuar 2016-31. detsember 2016 eest, kuid aruannet ei ole kohtule seni esitatud. Kohus küsis võlausaldajatelt (Z M võlausaldajad - Swedbank AS, Osaühing VKG Elektrivõrgud ja Bigbank AS ning A M võlausaldaja – Aktsiaselts Inges Kindlustus) seisukohta võlgadest vabastamise menetluse lõpetamiseks. Võlausaldaja I ei vastanud kohtunõudele. Võlausaldaja I teatas 19. veebruaril 2016 kohtule, et tal puudub nõue võlgniku I vastu, sest võlausaldaja I nõue summas 17,56 eurot on lõplikult tasutud

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

3(6)

2-11-2347 Kohus, tutvunud võlgnikute pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse aruannetega, võlgnikute konto väljavõtetega, võlausaldajate seisukohaga, leiab, et võlgnikute kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud. Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 175 lg 1 järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Vastavalt PankrS § 175 lg 2 punktile 2 võib kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Samuti eeldab PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. PankrS § 175 lg 3 alusel ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, enne kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. PankrS § 175 lg 4 alusel peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Võlgniku kohustusest vabastamise menetluse algatamise määruse ja kohtunõuetega on võlgnikutele korduvalt selgitatud PankrS § 173 sättest tulenevaid kohustusi kohustustest vabastamise menetluse kestel. Võlgnikutele on selgitatud nii suuliselt kui kirjalikult aruannete esitamise kohustust ning võlgniku ülesandeid kohustusest vabastamise menetluse raames. Võlgnikud ei ole pärast võlgadest vabastamise menetluse algatamist esitanud tähtaegselt asjakohast võlgniku aruandeid. Võlgnikud esitasid kohtule üksnes oma kontoväljavõtted. Sellega rikkusid võlgnikud PankrS §-173 sätestatud kohustust andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlausaldaja I teatas kohtule, et tal puudub nõue võlgniku I vastu, sest võlausaldaja I nõue summas 17,56 eurot on lõplikult tasutud 05. juulil 2012. Võlgnik I ei ole võlausaldajatele II ja III teinud ühtegi väljamakset. Võlgnik II ei ole võlausaldajale IV teinud ühtegi väljamakset. Kohus järeldab, et ilmselgelt ei huvitu võlgnikud menetlusest ja seeläbi ka võlgade tasumisest ei formaalselt ega sisuliselt. Kohtu hinnangul on võlgnikud PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi süüliselt rikkunud olles kohustuste täitmisel raskelt hooletu. Kohtu hinnangul ei ole võlgnikud kohustustest vabastamise menetluse jooksul andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning on süüliselt jätnud oma kohustused täitmata. Võlgnikute käitumine on olnud võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevusena ja süülise käitumisena. Puuduvad objektiivsed põhjused, miks võlgnikud ei saanud aruandeid kohtule esitada. Sedavõrd pika aja jooksul ja korduvalt aruande esitamata jätmine on kohtu hinnangul võlgnikute tahtlik tegevus. Eeltoodust tulenevalt on võlgnikud rikkunud PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi, mistõttu esineb alus võlgnikute pankrotimenetluse täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja nende kohustustest vabastamisest keeldumiseks PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel. 4(6)

2-11-2347 Võlgnikud ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks lõpparuandeid kohtule esitanud. Võlgnikud ei esitanud kohtu nõudel kohtule taotlusi kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks. Kohtu poolt korraldatud kohtuistungile kohustuste täitmise kohta teabe andmiseks ja võlgniku vande andmiseks võlgnikud ei ilmunud. Sellega rikkusid võlgnikud PankrS § 175 lg-s 4 sätestatud kohustust anda vande all kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kuna võlgnikud kohtu määratud tähtaja jooksul teavet oma kohustuste täitmisest ei andnud, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast PankrS § 175 lg 4 alusel. PankrS § 175 lg 8 kohaselt kui kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Kuivõrd kohus keeldub võlgniku kohustustest vabastamast, tuleb võlgniku kohustustest vabastamise menetlus lõpetada. Tulenevalt PankrS § 172 lg-st 4 vabastab kohus võlgniku kohustusest vabastamise menetluse lõpetamisel usaldusisiku. Kuna usaldusisiku kohustusi täitis võlgnik isiklikult ja usaldusisikut eraldi määratud ei olnud, siis usaldusisikut ei vabastata. Tulenevalt PankrS § 175 lg-st 7 avaldab kohus teate võlgniku kohustustest vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. PankrS § 175 lg 6 esimese lause alusel, määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud või sellest keeldunud, võivad võlausaldaja ja võlgnik esitada määruskaebuse. Menetluskulud Kooskõlas TsMS § 172 lg 1 ja lg 7, hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kui kohus algatab hagita menetluse isiku tegevuse või avalduse tõttu, võib kohus jätta menetluskulud menetluse põhjustanud isiku kanda, kui menetlus on põhjendamatu ja põhjustati isiku poolt tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus leiab, et kuna võlgnikud jätsid võlgades vabastamise menetluses enda kohustused täitmata ja kohus keeldus võlgnikke kohustustest vabastamast, on asjaolusid arvestades õiglane jätta kõik menetluskulud võlgnikute kanda. Kohus jätab menetluskulud võlgniku I kohustustest vabastamise menetluse osas võlgniku I kanda ja võlgniku II kohustustest vabastamise menetluse osas võlgniku II kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Võlausaldajad on osalenud menetluses oma töötajate kaudu, mistõttu ei saa nendel olla lepingulise esindaja kulusid. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et võlausaldajad oleks teinud muid 5(6)

2-11-2347 toiminguid, millega kaasneksid võlausaldajatele menetluskulud. Kohus järeldab, et võlausaldajatel menetluskulud puuduvad. Menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.