Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

2-18-6789 * kokkuleppe juurde oli tööandja, AS Linford koostanud maksegraafiku, mille kohaselt oli hageja kohustatud iga kuu tasuma kahjuhüvitisena 574.07 eurot; * kokkuleppes oli tingimus, et hageja tagab oma kohustuste täitmise tööandja, AS-i Linford ees hüpoteegi seadmisega oma kodule, Xxxx; * hageja oli nõus allkirjastama tööandja poolt koostud kokkuleppe, kuna tööandja lubas, et hagejale ei teki sellest õigusrikkumisest mingeid negatiivseid tagajärgi, ta saab edasi töötada rahvusvaheliste vedude autojuhina, talle ei kaasne karistusregistrisse kantavat karistust ja kokkuleppelise hüvitise summa teenib ta oma tööandja juures töötades välja mõistliku ajaga, sest tööandja suurendab järgmisest aastast ka palka. Hageja leiab, et algne nõue (st tööandja nõue töötaja ehk hageja vastu) puudus, mistõttu ei olnud ka nõuet, mida loovutada siinses asjas kostjale. Hagejal ei ole kohustust tasuda kostjale 47 158.08 eurot. Kostja kui sissenõudja lähtub täitemenetluses täitedokumendist, milline ei ole kohtulahend, mille tekkeks ei ole poolte vahel toimunud kohtuvaidlust ega kohtuvälise vaidlust lahendava organi juures peetud muud õigusvaidlust. Asjas 3-2-1-134-07 on Riigikohus asunud seisukohale, et kui ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi täiturile esitamist läbi vaadanud, tuleb tõlgendada TMS § 221 lg 1 laiendavalt ja lubada võlgnikul esitada hagi ka põhjendusega, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud. Käesoleval juhul olid kaks isikut 17.01.2017 sõlminud omavahel kokkuleppe, et üks on teisele kahju tekitamise tõttu võlgu summa 37 746.81 eurot ja samad pooled olid sellesisulise kokkuleppe sõlminud ka 06.02.2017 notariaalses vormis hüpoteegi seadmise ja sundtäitmisele allumise lisakokkulepetega. Isikud tegutsesid nende kokkulepete sõlmimisel õigussuhtes, mida reguleerib töölepingu seadus. Võlausaldaja oli võlgnikule tööandjaks ja tööandja esitas töötajale etteheite, et viimane on talle lepingu täitmisel kahju põhjustanud, tööandjale kuuluv töövahend on Suurbritannia tollis kinni peetud ja sellega ei ole võimalik vedusid vedada, samuti olevat töötaja põhjustanud õigusabi kulutuse ja tööandja olevat tasunud õigusrikkumisel kohaldatud trahvi. Töösuhte korral ei kohaldu kahju hüvitamise VÕS üldosa 5. peatükk, kuna töölepinguseaduse 4. peatükk on esimese jaoks erisätte tähendusega. Erinevalt VÕS 5. peatüki regulatsioonist vastutab töötaja tema poolt kahju eest ainult süü olemasolul (VÕS § 104, TLS § 72). Süü olemasolu ja süü vormi peab TLS § 72 toodut arvestades tõendama tööandja, kuna vaid siis on tema poolt õiguskaitsevahendite kohaldamine õiguspärane ja lubatav. Tööandja peab kahju hüvitamise nõude olemasolu korral vastavalt TLS § 74 lg 4 toodule esitama nõude 12 kuu jooksul arvates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui 3 aastat pärast kahju tekkimist. Tööandja ei ole töötaja vastu esitanud kahju hüvitamise nõuet TLS § 74 lg 4 toodud 12 kuu jooksul. Nõude tekkimisest ja asjaoludest sai tööandja teada oma veoki kinnipidamise päeval Suurbritannia tollis, so.18.07.2016. Hageja teatas juhtunust telefonitsi kohe oma tööandjale ja andis talle ka juurdlust läbi viiva tolliametniku kontaktid. Hageja tegi seda juba seetõttu, et ta valdab väga halvasti inglise keelt ning temaga läbiviidavad tolliprotseduuride dokumenteeritud sisu jäi talle enamuses osas arusaamatuks. Tööandja esindaja suhtles seetõttu ise ka vastavate tolliametnikega. Kui ka eeldada, et mingi osa kahjust selgus tööandjale hiljem (näiteks auto tagastamisega 21.12.2016 seonduv) siis pidanuks tööandja oma nõude esitama hiljemalt 22.12.2017. Tööandja ei ole hageja vastu oma kahjuhüvitise nõuet kunagi esitanud. Isegi, kui tööandjal oleks hageja vastu hüvitisnõue, on ta selle maksmapaneku võimaluse minetanud seoses nõude aegumisaga. Hagejate teadaolevalt loovutas tööandja 14.12.2017 oma nõude kostjale, kes alustas hageja vastu täiemenetluse oma 01.01.2018 avalduse esitamisega. Nõue, millele tugineb kostja, ei muutu olemasolevaks seetõttu, et ta on selle omandanud nõude algselt omanikult. Hageja leiab, et sellist kahju põhjustamistest tulenevat nõuet nagu tööandja

2-18-6789 temalt TLS põhimõtetega vastuolus olevalt püüdis 17.01.2017 kokkuleppe sõlmimisele kallutamisega saavutada, tegelikult ei ole olemas. See kokkulepe ei ole kehtiv, see on tühine algusest peale, eelkõige seetõttu, et TLS § 2 sätestatust kõrvale kaldudes on pooled leppinud töötaja kahjuks kokku, et ta tunnistab oma rahalist kohustust tagasivõtmatult (so. vabastab tööandja tõendamiskoormise täimisest kahju suurust tõendada või ka vaidlustada kahju tekitamise asjaolusid, süü vormi, suurus jms. tähtsust omavaid asjaolusid). 14.06.2019 menetlusdokumendis on hageja selgitanud, et kostja väide, et tubakaaktsiisi tasumise tõttu sai ta kätte oma veoki, on usutav vaid olukorras, kus veoki omanik ja Suurbritannia Piirivalveamet sõlmisid sellise sisuga kokkuleppe. Kui veoki omanik, s.o AS Linford tasus aktsiisi vastavalt saavutatud kokkuleppele Suurbritannia võimudega, siis on 19 120.30 euro tasumine käsitletav kostja rahalise kohustuse täitmisena kokkuleppe alusel, mitte hageja poolt väidetud sooritatud teo alusel. Hageja ei ole sellise kokkuleppe pooleks olnud ega ole aktsiisi tasumise tõttu tubakat tagasi saanud. II Kostja vastuväited Kostja ei tunnista hagi. Hageja on tekitanud kostjale suures summas varalist kahju ja on kahju tekitamist korduvalt tunnistanud. Hageja ei ole kahju tekitamise fakti mitte kunagi vaidlustanud. Hageja peeti 18.07.2016 Suurbritannias Doveri piiripunktis kinni AS-ile Linfordi kuuluva veoki xxxx (registreerimismärgiga xxx ja haagisega xxxx (registreerimismärgiga xxxx), millesse hageja oli ebaseaduslikult peitnud 84 kg tubakatooteid. Kuna hageja peeti Suurbritannias kinni olukorras, kus hageja üritas siseneda riiki suure kogus ebaseadusliku tubakatoodetega, pidas kohalik piirivalve kinni nii hageja kui ka AS-i Linford igapäevases majandustegevuses kasutuses olnud auto koos haagisega. 21.12.2016 otsusega kohustas Suurbritannia piirivalveamet tasuma AS-i Linford 16 640.40 naela (s.o 19 120.30 eurot) aktsiisi tulenevalt asjaolust, et hageja oli peitnud veoautosse 84 kg tubakatooteid ja soovis neid maksuvabalt riiki toimetada. Nimetatud summa tasumine oli möödapääsmatu ja vajalik selleks, et AS-il Linford oleks üldse võimalik tema igapäevases majandustegevuses kasutatav auto koos haagisega Suurbritanniast kätte saada. Selleks, et Suurbritannias hageja poolt tekitatud olukorda lahendada oli AS-il Linford vaja pöörduda abi saamiseks professionaalsete juristide poole. Õigusteenuse kasutamise vajadus oli tingitud hageja ebaseaduslikust tegevusest ja selle tulemusena pidi AS Linford tasuma õigusabi eest kokku 3026.51 eurot. Lisaks eeltoodule tekitas hageja tegevus olukorra, kus AS-i Linford igapäevases majandustegevuses kasutatav veoauto koos haagisega oli Suurbritannia ametivõimude käes ja seda polnud võimalik ajavahemikus 18.07.2016 - 31.01.2017 majandustegevuses tulu teenimise eesmärgil kasutada. Kõnealune olukord oli tingitud asjaolust, et Suurbritannia ametivõimud keeldusid veoauto vabastamisest senikaua, kuni oli pooleli 84 kg tubakatoodete veo avastamise järgselt algatatud menetlus. Vastav otsus tehti 21.12.2016. Selle viivituse tagajärjel tekkis AS-ile Linford ulatuslik varaline kahju, sest nii auto kui ka haagis seisid ilma, et neid oleks olnud võimalik majandustegevuses kasutada. AS Linford arvestuse kohaselt tekitab seisev auto ühes kalendrikuus ca 5800 eurot kahju (s.o saamata jäänud tulu). Hageja kasutuses olnud veoauto ja haagis olid sisuliselt uueväärsed ja maksavad kokku ca 560 000 eurot. Arvestades seda kui palju on AS Linford investeerinud, et autot ja haagist osta (auto ega haagis pole liisingus) on selge, et nende kasutamise võimatuse korral tekib äriühingule märkimisväärses summas rahaline kahju. Hageja on nii 17.01.2017 kokkuleppes kui ka 06.02.2017 notariaalses kokkuleppes kinnitatud kahju tekitamist. Seejuures on 17.01.2017 kokkuleppes selgelt lahti kirjutatud kogu tekitatud kahju selle liikide kaupa ja välja toodud kõik kahju summad. See oli ka üks põhjus miks konkreetne kokkulepe sõlmiti 17.01.2017 – AS Linford soovis kokkuleppe sõlmida alles siis, kui on täpselt teada, milline kahju tekib ja milline on kahju suurus. AS Linford pole kuidagi

2-18-6789 soovinud hagejat eksitada või tema huve kahjustada. Samuti ei saa AS-ile Linford kuidagi olla ette heidetav hageja enda süüline tegevus, mille tagajärjel kahju tekkis. Arvestades eeltoodud asjaolusid nende kogumis on ilmselge, et hagejale on väga hästi teada, mis põhjusel ta Suurbritannias kinni peeti ja milline oli tema süülise tegevuse läbi tekitatud kahju. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja: 1) tekitas oma endisele tööandjale AS-ile Linford 84 kg ebaseadusliku salakaubaveoga varalist kahju summas 37 746.81 eurot, 2) on oma rikkumist korduvalt tunnistanud, 3) on nõustunud tekitatud kahju hüvitama ning 4) on nõustunud oma kohustuste täitmise tagamiseks talle kuuluvale kinnisasjale hüpoteegi seadmisega summas 55 000 eurot. Hageja on ka peale kõnealuste kokkulepete sõlmimist käitunud selgelt pahatahtlikult, sest pole vaatamata 17.01.2017 kokkuleppes maksegraafiku kokku leppimisele reaalselt asunud AS-ile Linford tekitatud kahju hüvitama. Hageja on üksnes oma kohustuste täitmist edasi lükanud. Kuna hageja polnud rahaliste vahendite puudumise tõttu suuteline 17.01.2017 kokkuleppest tulenevaid kohustusi täitma, loovutas AS Linford oma nõude 14.12.2017 kostjale, kes esitas 01.01.2018 avalduse täitemenetluse alustamiseks hagejale kuuluva kinnisasja võõrandamiseks. Seega ei saa vaidlust olla ka selles, et hagejal oli enne täitemenetluse alustamist ca 1 aasta aega asuda oma rahalisi kohustusi täitma, kuid hageja polnud rahaliste vahendite puudumise tõttu suuteline oma võlgnevust tasuma ja seetõttu tuli alustada hagejale kuuluva kinnisvara suhtes täitemenetlust. Hageja vastutab kostjale tekitatud kahju eest, sest soovis ilma makse maksmata viia Suurbritanniasse ebaseaduslikult 84 kg tubakatooteid. Igale mõistlikule isikule on arusaadav, et salakaubavedu pole lubatud ja on õigusvastane. TLS § 16 lg 1 sätestab, et töötaja peab täitma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral töötaja vastutab lepingu rikkumise eest, määratakse tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi (TLS § 16 lg 2). TLS § 74 lg 1 sätestab, et kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, siis vastutab ta tekitatud kahju eest kogu ulatuses. Hageja on kutseline autojuht. Igale keskmisele mõistlikule isikule on teada ja arusaadav, et illegaalne tubakatoodete vedu ei ole seadusega lubatud. Samuti ei saa olla vaidlust selles, et kõnealused tubakatooted ei saanud sattuda hageja juhitud autosse kuidagi juhuse tahtel, vaid isik oli nende seal olekust teadlik ja oli need hoolikalt ära peitnud lootuses mitte vahele jääda. AS-i Linford ja hageja vahel sõlmitud töölepingus ja individuaalse vastutuse kindlustuse lepingus oli samuti selgelt ja üheselt kokku lepitud, et töötaja vastustab süüliselt tööandjale kahju tekitamise eest. Hagejale ei saanud olla kuidagi üllatuslik, et illegaalsete tubakatoodete veo avastamisel vastava riigi tolliametnike poolt järgnevad täiendavad rahalised väljaminekud, võimalikud karistused ja kahju tekkimine tööandjale. Kokkuvõttes on ilmne, et ebaseaduslikult 84 kg tubakatoodete veoautosse peitmine ja nende üle piiri vedamine on ilmselgelt süüline tegevus VÕS § 104 lg 5 mõttes, sest tegemist oli tahtliku õigusrikkumisega ja töötaja vastutab seeläbi tekitatud kahju eest. Kostja leiab, et AS-i Linford ja hageja vahel 17.01.2017 sõlmitud kokkulepe pole tühine nagu hageja ekslikult väidab. Hageja väidab paljasõnaliselt, et 17.01.2017 kokkulepe on tühine, mistõttu pole hagejal kostja ees mistahes kohustusi. AS Linford on hagejale selgitanud kõiki kahju tekkimise aluseks olevaid asjaolusid enne kõnealuse kokkuleppe sõlmimist ja hageja on neist kogu aeg teadlik olnud ja nende seisukohtadega nõustunud. Keegi pole kunagi sundinud hagejat kõnealust kokkulepet allkirjastama. Üksnes asjaolu, et hageja on asunud ca 1, 5 aastat peale kokkuleppe sõlmimist kohtumenetluses paljasõnaliselt väitma, et tema hinnangul on kokkulepe tühine ei muuda kokkulepet tühiseks.

2-18-6789 AS-i Linford nõue pole aegunud. Hageja väide, mille kohaselt peab tööandja esitama kahju hüvitamise nõude 12 kuu jooksul, pole asjakohane. Antud juhul sõlmisid AS Linford ja hageja kokkuleppe kahju hüvitamiseks, sest kostja tunnistas oma süüd ja oli valmis kahju hüvitama. Hageja käsitluse kohaselt ei võimaldaks kehtiv seadus üldse tööandja ja töötaja vahel kahju hüvitamise kokkuleppeid sõlmida, vaid tööandja peaks igal juhul esitama hagiavalduse kohtusse. Selline käsitlus on ilmselgelt ekslik ja seaduse tegelikku mõtet moonutav. Seega on ka täiesti asjakohatu ja ebaõige hageja väide, mille kohaselt on kostja nõue aegunud. III Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Vastavalt TMS § 221 lg 11 kohaselt Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Kohus, tutvunud asjas kogutud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja palub tunnistada sundtäitmise täiteasjas nr xxxx lubamatuks. Hageja on seisukohal, et nimetatud täiteasja aluseks olev hageja ja AS Linford vahel 17.01.2917 sõlmitud kokkulepe on tühine, mistõttu puudus AS-il Linford nõue hageja vastu ja seega ei olnud kostjal võimalik vastavat nõuet omandada. Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja väited, et hageja ja AS Linford vahel sõlmitud kokkulepe on tühine, paljasõnalised ja tõendamata. Keegi ei sundinud hagejat vastavat kokkulepet allkirjastama, üksnes asjaolu, et hageja on 1,5 aastat peale kokkuleppe

2-18-6789 sõlmimist asunud paljasõnaliselt väitma, et tema hinnangul on kokkulepe tühine, ei muuda kokkulepet tühiseks. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja töötas autojuhina AS-is Linford ja tema tööülesandeks oli 2016. aasta suvel vedude vedamine Saksamaalt Suurbritanniasse. Samuti pole poolte vahel vaidlust selle üle, et hageja peeti 18.07.2016 Suurbritannia Doveri piiripunktis kinni seoses deklareerimata tubaka (84 kg) olemasoluga autos. Hageja kasutada olnud veok jäi tollikontrolli alale ja hagejale endale määrati trahv piiriületuse korra ja tollikorralduse nõuete rikkumise eest, mille tasus hageja eest tema tööandja, AS Linford. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja AS Linford on 17.01.2017 sõlminud kokkuleppe (tl 10 - 11), mille kohaselt on hageja tunnistanud, et 18.07.2016 arestiti Suurbritannia ametivõimude poolt Doveri piiripunktis AS-ile Linford kuuluv veok xxxx, registreerimisnumbriga xxxx ja haagis xxxx, registreerimisnumbriga xxxx, mida juhtis hageja, seoses asjaoluga, et hageja transportis veokis salakaubana 84 kg tubakat. Samas kokkuleppes on hageja tunnistanud oma kohustust hüvitada AS-ile Linford nimetatud teoga tekitatud kahju kokku summas 37 746.81 eurot maksegraafiku alusel. Kokkuleppe p 3 kohaselt oli hagejal juhul, kui ta tähtaegselt kokkulepet ei täida, kohustus tasuda iga maksmise tähtpäevast möödunud päeva eest tasumata summalt viivist arvestusega 0,2% päevas iga viivitatud päeva eest. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja AS-i Linford vahel 17.01.2017 sõlmitud kokkuleppe tagamiseks on 06.02.2017 notariaalselt sõlmitud hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping (tl 36 – 39), millega hageja ja AS Linford on kokku leppinud hüpoteegi seadmises summas 55 000 eurot hagejale kuuluvale kinnistule asukohaga xxxx, kinnistusregistri registriosa nr xxxx AS Linford kasuks. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et 14.12.2017 nõude loovutamise ja hüpoteegi loovutamise lepinguga (tl 40 – 43) on AS Linford loovutanud kostjale AS-i Linford ja hageja vahel 17.01.2017 sõlmitud kokkuleppest tuleneva nõude hageja vastu summas 37 746.81 eurot ja kinnistusregistri registriossa nr xxxx kantud kinnistule seatud hüpoteegi. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selle üle, et Tallinna kohtutäitur K. P. on alustanud täitemenetlust täiteasjas nr xxxx kostja täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel. Täitedokumendiks on Tallinna notar M. O. ́e notariaalakt 06.02.2017 nr 235 – hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping; Tallinna notar M. O. ́e notariaalakt 14.12.2017 nr 2949 – nõude loovutamise ja hüpoteegi loovutamise leping; 17.01.2017 kokkulepe (tl 33). Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ja AS Linford vahel sõlmitud kokkulepe ja hüpoteegi seadmise leping tühine või mitte, kas nõue on aegunud ja kas hagejal on kohustus tasuda kostjale nõude loovutamise alusel 47 158.08 eurot. Lepingu tühisus Hageja on seisukohal, et tema ja AS Linford vahel 17.01.2017 sõlmitud kokkulepe on tühine eelkõige seetõttu, et TLS § 2 sätestatust kõrvale kaldudes on pooled kokku leppinud töötaja (s.t hageja) kahjuks, et ta tunnistab oma rahalist kohustust tagasivõtmatult (s.o vabastab tööandja tõendamiskoormise täitmisest kahju suurust tõendada või vaidlustada kahju tekitamise asjaolusid, süü vormi, suurust jms tähtsust omavaid asjaolusid. TLS § 2 kohaselt käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine, välja arvatud, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on käesolevas seaduses ette nähtud.

2-18-6789 Kohus on eelnevalt välja toonud, et hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja, töötades AS-is Linford autojuhina, peeti 18.07.2016 Suurbritannia Doveri piiripunktis kinni seoses deklareerimata tubaka olemasoluga autos. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et tema oli ebaseaduslikult peitnud 84 kg tubakatooteid AS-ile Linford kuuluvasse veoautosse xxxx registreerimisnumbriga xxxx ja haagisesse registreerimisnumbriga xxxx ning üritas tubakatooteid Suurbritanniasse toimetada, jättes nendelt maksud maksmata. 21.12.2016 Piirivalve läbivaatusotsusega (tl 101 – 106) on tõendatud, et kaubik xxxx registreerimisnumbriga xxxx ja haagis xxxx registreerimisnumbriga xxxx arestiti Piirivalve poolt ja määrati, et arestitud kaubik ja haagis tagastatakse aktsiisi summas 16 640.40 naela (s.o 19 120.30 eurot) tasumisel. 16.01.2017 maksekorraldusega (tl 107) on tõendatud, et AS Linford on nimetatud summa tasunud. Hageja väited, et aktsiisisumma 16 640.40 naela määrati vastavalt hageja ja Suurbritannia Piirivalve omavahelisele kokkuleppele ja hageja ei olnud vastava kokkuleppe pooleks, on kohtu hinnangul paljasõnalised ja tõendamata. Hageja ei ole tõendanud, et Suurbritannia Piirivalvel on seadusest tulenev õigus tasumisele kuuluva aktsiisisumma osas aktsiisi tasumise kohustust rikkunud isikuga mingisuguseid kokkuleppeid sõlmida. Samuti pole hageja tõendanud, et AS-il Linford oli võimalik arestitud veok koos haagisega tagasi saada ilma aktsiisi tasumata. Hageja väited, et AS Linford oleks võib-olla arestitud veoki ja haagise kätte saanud ka ilma aktsiisi tasumata, on oletuslikud ja põhjendamata. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et Suurbritannia Piirivalve otsusega määratud aktsiisi tasumise kohustus 16 640.40 naela on põhjuslikus seoses hageja tegevusega 84 kg tubaka ebaseaduslikult üle piiri toimetamisel ehk vastava summa tasumise kohustus tulenes hageja ebaseaduslikust tegevusest. Arvetega nr 498-2016, 534-2016, 769-2016, 846-2016 ja 029-2017 (tl 108 – 112) on tõendatud, et AS Linford on eespool kirjeldatud olukorra lahendamiseks pöördunud õigusabi saamiseks OÜ Advokaadibüroo Lillo & Partnerid poole ja kandnud sellest tulenevalt õigusabi kulusid kokku 3026.51 euro ulatuses. Hageja väited, justkui ei oleks tõendatud, et kantud õigusabikulud on seotud tema ebaseadusliku tegevusega, on alusetud. Viidatud õigusabi kulude arvetel on kirjeldatud, milliste teenuste eest nimetatud arved on esitatud, samuti on viidatud veokile registreerimisnumbriga xxxx ja haagisele registreerimisnumbriga xxxx. AS Linford on seoses asjaoluga, et kaubik Xxxx registreerimisnumbriga xxxx ja haagis Xxxx registreerimisnumbriga xxxx olid Suurbritannia ametivõimude poolt arestitud ning sellest tulenevalt ei olnud tal võimalik nimetatud sõidukit ja kaubikut ajavahemikul 18.07.2016 – 31.12.2016 kasutada, arvestanud temale saamata jäänud tulu näol tekkinud kahju suuruseks 15 600 eurot. Kostja on kohtule esitanud AS Linford saamata jäänud tulude arvestuse (tl 115), nimetatud arvestusest nähtub, et AS Linford on ühe veoauto pealt teeninud ühes kuus kasumit 5766.78 eurot. Kuivõrd AS-ile Linford kuulunud veoauto ja haagis oli Suurbritannias ebaseadusliku tegevuse tõttu kinni peetud ligikaudu 6 kuuks, siis jäi AS-il Linford ajavahemikul 18.07.2016 – 31.12.2016 saamata tulu kokku 34 600.68 euro ulatuses. AS-i Linford ja hageja vahel 17.01.2017 sõlmitud kokkuleppest nähtub, et vastavalt nimetatud kokkuleppele pidi hageja hüvitama AS-ile Linford saamata jäänud tulust tekkinud kahju 15 600 euro ulatuses (tl 10). Kohtu hinnangul on põhjendamatud hageja väited, et kostja ei ole veenvalt tõendanud saamata jäänud tulu. Kohus on eelnevalt välja toonud, et AS Linford arvestuse kohaselt oleks ta juhul, kui temale kuulunud veoautot ja haagist ei oleks Suurbritannias 6 kuuks kinni peetud, saanud 18.07.2016 – 31.12.2016 tulu kokku 34 600.68 euro ulatuses. Hagejalt on AS Linford soovinud saamata jäänud tulude hüvitamist 15 600 euro ulatuses. Kohus leiab, et isegi kui veoauto ekspluateerimise vältimatute kuludena arvestada lisaks kütusekulule ja juhi töötasule ning komandeeringukulude veel auto ja haagise amortisatsioon, liikluskindlustuse maksed, varakindlustuse kulu, veose kindlustuse kulu, teemaksud, raskeveokivahendi maksud jms, siis ei oleks nimetatud kulud niivõrd suured, et võiksid mõjutada hageja ja AS-i Linford vahel kokku lepitud 15 600 euro hüvitamise kohustust. Kohus juhib hageja tähelepanu asjaolule, et AS

2-18-6789 Linford ei ole nõudnud hagejalt kogu perioodil 18.07.2016 – 31.12.2016 saamata jäänud tulu hüvitamist, vaid üksnes 15 600 euro ulatuses saamata jäänud tulude hüvitamist. AS-i Linford ja hageja vahel sõlmitud töölepingu p 9.1 kohaselt oli töötajal ehk hagejal kohustus täita kohaselt ja täpselt ning mitte rikkuda Eesti Vabariigi, Euroopa Liidu õigusaktide ja rahvusvaheliste konventsioonide (CMR, AETR, ADT, TIR) sätteid, UK immigratsiooni ja varjupaiga seadusest tulenevaid kohustusi ja tööandja poolt töösisekorraeeskirjade jt ettevõttesiseste aktidega kehtestatud tingimusi; olla hoolas ja järgida täpselt liiklus- ja tööohutuse nõudeid, autojuhile kehtestatud töö-, puhke- ja sõiduajareegleid, veoeeskirju, veose veoks vastuvõtmisel ja saajale üleandmisel dokumentide korrektset täitmist; kanda täielikku materiaalset vastutust tema poolt süülise käitumisega (s.o tahtlikult või ettevaatamatuse, hooletuse tõttu) tööandjale põhjustatud kahjude eest (tl 152 – 155). TLS § 16 lg 1 kohaselt töötaja peab täitma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Vastavalt TLS § 16 lg 2 töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral töötaja vastutab lepingu rikkumise eest, määratakse tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et hageja tegevust ebaseaduslikult 84 kg tubakatoodete veoautosse peitmisel ja selle üle piiri vedamisel, tuleb käsitleda tahtliku õigusrikkumisena. Hageja pidi kutselise autojuhina teadma, et suures koguses tubakatoodete salajane üle piiri toimetamine ei ole seadusega lubatud tegevus. Töölepingu lõpetamisel 21.07.2016 on hageja oma allkirjaga kinnitanud, et AS Linford on teda korduvalt hoiatanud ja teavitanud, et salakauba vedamine on seadusega keelatud ning töötajaga, kes on toime pannud salakauba vedamise, lõpetatakse koheselt tööleping (tl 79). Hageja ei ole väitnud, et ta polnud tubakatoodete autosse peitmisest teadlik. Hageja on AS-iga Linford 17.01.2017 sõlmitud kokkuleppe punktis b (tl 10) oma eksimust tunnistanud. Hageja ei ole käesolevas tsiviilasjas väitnud, et ta pole temale etteheidetud tegu toime pannud. Seega on hageja töölepingut rikkunud. TLS § 74 lg 1 kohaselt kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, vastutab ta rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Hageja ja AS Linford vahel 17.01.2017 sõlmitud kokkulepe on hageja poolt allkirjastatud. Hageja ei ole selgitanud, milles tema hinnangul seisnes AS Linford tegevus hageja eksitamisel või tema huvide kahjustamisel eespool viidatud 17.01.2017 kokkuleppe sõlmimisel. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja on teovõimetu ega ole seetõttu võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima. Samuti pole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et hageja polnud mingisugusel muul põhjusel võimeline 17.01.2017 kokkuleppe sõlmimisel oma tegudest aru saama. 17.01.2017 kokkuleppest nähtuvalt on AS Linford nõustunud kahju summas 37 746.81 hüvitamisega maksegraafiku alusel ajavahemiku 25.01.2017 – 25.05.2023 jooksul. Kohtu hinnangul oli hagejale võimaldatud enam kui 6 aasta pikkune maksegraafik mõistlik ning hagejal oli reaalne võimalus seda täita. Hageja ei ole väitnud, et igakuiste tagasimaksete summa oleks olnud tema jaoks ebamõistlikult suur ja seetõttu ei oleks ta kunagi reaalselt suutnud maksegraafikut täita. 06.02.2017 hageja ja AS Linford vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping on sõlmitud notariaalselt. Nimetatud lepingust (tl 36 – 39) nähtub, et notar on lepingupooltele hüpoteegi seadmise aluseks olnud asjaolusid selgitanud. Hüpoteegi seadmise lepingu p 2.1.6 kohaselt on hageja (omanik) avaldanud ja kinnitanud, et lepingus toodud omaniku avaldused ja kinnitused ei sisalda ühtki ebaõiget väidet ega jäta mainimata ühtki asjaolu, mille vastu osalejatel võiks selle lepingu eesmärki arvesse võttes olla äratuntav huvi ning mida teades ei oleks osalejad seda lepingut sõlminud või oleks seda teinud teistel tingimustel (tl 37). Hageja ei ole tõendanud,

2-18-6789 et ta ei olnud 06.02.2017 hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisel võimeline oma tegudest aru saama või neid juhtima. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja väited 17.01.2017 kokkuleppe tühisuse osas on paljasõnalised ja tõendamata. Nõude aegumine Hageja on seisukohal, et nõue on aegunud tulenevalt TLS § 74 lg 4. Vastavalt TLS § 74 lg 4 tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Nõude tekkimisest sai AS Linford teada veoki kinnipidamisel Suurbritannia tollis 18.07.2016. Isegi kui eeldada, et mingi osa kahjust selgus AS-ile Linford hiljem, näiteks auto tagastamisega 21.12.2016, siis pidanuks ta kahju hüvitamise nõude esitama hiljemalt 22.12.2017. Hageja selgituste kohaselt ei ole AS Linford oma kahjuhüvitamise nõuet hageja vastu kunagi esitanud, mistõttu on ta nõude maksmapaneku võimaluse minetanud. Kohtu hinnangul on hageja seisukoht ekslik. Hageja väide, et AS Linford ei ole temalt kunagi kahju hüvitamist nõudnud, on vale. Kohtule on esitatud hageja ja AS-i Linford vahel 17.01.2017 sõlmitud kokkulepe (tl 10 – 11), milles hageja on tunnistanud AS-ile Linford kuulunud sõidukis salakaubana 84 kg tubaka vedamist Suurbritanniasse ja tunnistanud nimetatud teost tulenevat kohustust hüvitada AS-ile Linford tekkinud kahju summas 37 746.81 eurot maksegraafiku alusel ajavahemikul 25.01.2017 – 25.05.2023. Vastava kokkuleppe on hageja ja AS Linford sõlminud enne TLS § 74 lg 4 sätestatud tähtaja möödumist. Nimetatud kokkuleppe sisust nähtuvalt soovis AS Linford hagejalt kahju hüvitamist 37 746.81 euro ulatuses. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et kuna hageja tunnistas tema tegevuse tõttu tööandjale tekitatud kahju ja sõlmis AS-iga Linford kokkuleppe kahjuhüvitise tasumiseks maksegraafiku alusel, siis ei pidanud AS Linford igal juhul hagiavaldusega hiljemalt 22.12.2017 kohtu poole pöörduma. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja seisukoht nõude aegumise osas on põhjendamatu. Nõude loovutamine 15.10.2019 toimunud kohtuistungil on hageja märkinud, et tema hinnangul ei võlgne ta salatubaka vedamisest ega võla tunnistamisest, samuti deklaratiivse võlatunnistuse andmisest kostjale midagi. Samal kohtuistungil on hageja möönnud, et võlgnevus võis eksisteerida AS-i Linford eest, kuna seal oli tegemist töösuhtega (tl 157 pöördel, tl 158). Kohus on eelnevalt välja toonud, et pooled vahel ei vaidle selle üle, et 14.12.2017 on AS Linford loovutanud kostjale AS-i Linford ja hageja vahel 17.01.2017 sõlmitud kokkuleppest tuleneva nõude hageja vastu summas 37 746.81 eurot ja kinnistusregistri registriossa nr xxxx kantud kinnistule seatud hüpoteegi. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 167 lg 1 kohaselt nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest

2-18-6789 tulenevad õigused. Käesoleval juhul ei ole hageja välja toonud asjaolusid, millest tulenevalt oleks loovutamine seadusest tulenevalt keelatud või et kohustust ei oleks saanud kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale täita. Seega tuleb lugeda, et AS-il Linford oli õigus oma nõuet hageja vastu kostjale loovutada. VÕS § 164 lg 2 kohaselt nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Kuna nõude loovutamisega on kostja astunud AS-i Linford asemele, siis on tal samad õigused, mis endisel võlausaldajal AS-il Linford. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatud hageja väited justkui ei oleks tal kostja ees kohustusi. Hageja kohustus 17.01.2017 kokkuleppe täitmiseks 17.01.2017 kokkuleppe punktis 1 on hageja tunnistanud tagasivõtmatult oma kohustust AS Linford ees kokku summas 37 746.81 eurot (tl 10). Riigikohus on 20.06.2018 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-14-50307 selgitanud, et olemuselt on võlakiri käsitatav võlatunnistusena, millega üks isik tunnistab teise isiku ees võlakohustuse olemasolu. Riigikohtu praktika kohaselt võib võlatunnistus olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid või deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. 02.05.2018 kohtuotsuses tsiviilasjas 2-13-34922 on Riigikohus selgitanud, et seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms. VÕS §s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (p 12.2). Deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldubki esmajoones VÕS § 396 lg 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna (p 12.3). Kohus on seisukohal, et arvestades 17.01.2017 kokkuleppe teksti (kokkuleppe punkti 1 sõnastust ja asjaolu, et maksegraafikus on kahjuhüvitist käsitletud laenusummana) ja kokkuleppes toodud selgitusi kokkuleppe sõlmimise asjaolude kohta, siis tuleb 17.01.2017 kokkulepet käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena. 02.05.2018 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-13-34922 on Riigikohus märkinud, et Riigikohtu praktika kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Lisaks võib võlatunnistusest tulenevale nõudele esitada mh lepingu kehtivust või nõuete aegumist puudutavaid vastuväiteid (p 13.1). Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et tal ei ole 17.01.2017 kokkuleppe punktis 1 tunnistatud võlga. Samuti on kohus eelnevalt selgitanud, et hageja väited lepingu tühisuse ja nõude aegumise osas on paljasõnalised ja põhjendamata. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagejal on 17.01.2017 kokkuleppest tulenev võlakohustus, mille AS Linford on 14.12.2017 loovutanud kostjale. Seega on hagejal käesoleval ajal täitmata rahaline kohustus kostja ees ja sellest tulenevalt ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldused täidetud. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata.

2-18-6789 Menetluskulude jaotus Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 177 lg 1 p 2 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.