XX avaldus Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse 24. mai 2019. a otsuse tühistamiseks täiteasjas nr 022/2015/3629
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21. oktoobri 2019. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse määruskaebus Menetlusosalised esindajad
Menetluse liik
ja
nende Avaldaja (võlgnik) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev Puudutatud isik 1 (määruskaebuse esitaja) Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus Puudutatud isik 2 (sissenõudja) Tallinna HoiuLaenuühistu (registrikood 11961369) Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 21. oktoobri 2019. a määruse resolutsioon muutmata, kuid täiendada määruse põhjendusi.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse menetlemise kulud jätta kohtutäitur Elin Vilippuse kanda. Kohtu selgitused Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates praeguse määruse ärakirja kättesaamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja
Tsiviilasi nr 2-19-8832 pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja puudutatud isikute seisukohad
XX (avaldaja või võlgnik) esitas 10. juunil 2019 Harju Maakohtule kaebuse Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse 24. mai 2019 otsuse tühistamiseks täiteasjas nr 022/2015/3629. Kaebuse kohaselt menetleb kohtutäitur täiteasjas nr 022/2015/3629 Tallinna HoiuLaenuühistu (sissenõudja) nõuet võlgnikult rahalise nõude sissenõudmiseks. 09. novembril 2017 koostas kohtutäitur kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse, mille alusel nõuti võlgnikult 4465 euro 40 sendi tasumist. 06. detsembri 2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-1717614 tühistas Tallinna Ringkonnakohus kohtutäituri 09. novembri 2017 tasuotsuse ja 11. detsembri 2017 otsuse osas, milles need tehti võlgniku suhtes ning kohustas kohtutäiturit vaatama uuesti läbi võlgniku 23. novembri 2017 kaebuse kohtutäituri 09. novembri 2017 tasuotsuse peale. Kohtutäitur rahuldas uuel läbivaatamisel 24. mai 2019 otsusega kaebuse osaliselt ning nõuab 24. mai 2019 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusega avaldajalt 2865 euro tasumist. Avaldaja hinnangul on kohtutäituri 24. mai 2019 otsus ja selle alusel 24. mail 2019 koostatud uus tasuotsus õigusvastased. Kohtutäitur on kaebuse uuel läbivaatamisel ignoreerinud Tallinna Ringkonnakohtu 06. detsembri 2018 määruse p-s 48 toodud selgitusi, mille kohaselt on võlgnik kohustatud tasuma täituri põhitasu pooles ulatuses arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt. Sisse nõudmata jäi 16 988.21 eurot, millelt täitemenetluse lõpetamise seisuga kehtinud kohtutäituri seaduse (KTS) § 35 lg 2 p-i 7 alusel arvestatuna oleks põhitasu suuruseks olnud 9,25% nõudest (kuid mitte üle 2300 euro), seega 1 571.41 eurot. Võlgniku kohustus oli sellest tasuda 1⁄2, seega 785.71 eurot, millele lisandub KTS § 32 lg 3 alusel käibemaks. Eeltoodust tulenevalt palub avaldaja tühistada kohtutäituri 24. mai 2019 otsuse ja uue tasuotsuse ning jätta menetluskulud kohtutäituri kanda. Kohtutäitur palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Täitemenetluse osas on jõustunud kaks erinevat Tallinna Ringkonnakohtu lahendit: 06. detsembri 2018 lahend tsiviilasjas nr 2-17-19176 ja 07. detsembri 2018 lahend tsiviilasjas nr 2-17-17614. Ühes lahendi leidis kohus, et sissenõudja nõude rahuldamine toimus kohtutäituri kaasabil ja teises viidati, et nõude rahuldas võlgnik omal initsiatiivil. Puudub vaidlus, et kohtutäitur algatas täitemenetlused, sissenõudja nõue rahuldati võrreldes täitmisavalduses avaldatuga vähendatud ulatuses (esialgse 92 230.73 euro asemel 75 242.52 eurot) ja sissenõudmata jäänud summaks arvestati 16 988.21 eurot; võlgnik müüs endale kuuluva kinnisasja ning saadud tulemist rahuldati sissenõudja nõue; enne vara realiseerimist viis kohtutäitur läbi mitmeid täitetoiminguid ja võlgnik ei vaidlustanud täitemenetluse kestel läbiviidud toiminguid; lähtuvalt konkreetse täitemenetluse asjaoludest tuli täituril tasu maksmise kohutuse tuvastamisel kohaldada KTS § 41 lg-t 2; võlgnikul on täitekulude tasumise kohustus ning kohtutäituril tuli uue otsuse tegemisel lähtuda kehtivatest tasumääradest. Kohtutäituril on õigus tasule. Kohtutäituri tasu vähendatud suuruses arvutamist reguleerib KTS § 41 lg 2. Sissenõudja nõue rahuldati 75 242.52 euro ulatuses ja 2(6)
Tsiviilasi nr 2-19-8832
seda pärast täitemenetluse alustamist. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et seda on tehtud kohtutäituri otsese tegevuseta (enampakkumise läbiviimiseta). Kohtutäitur kohaldas KTS § 41 lg-t 2. Sissenõudmata jäi kogu sissenõudja poolt täitmisele esitatud nõudest kohtu hinnangul 16 988.21 eurot ning ka selle summa puhul tuli kohtutäituril kohaldada KTS § 41 lg-s 2 sätestatut, mida kohtutäitur praegusel juhul ka tegi. Sissenõudja oma seisukohta tähtaegselt ei esitanud.
Maakohtu määrus
6.Harju Maakohus rahuldas 21. oktoobri 2019 määrusega esitatud avalduse, tühistas kohtutäituri 24. mai 2019 otsuse ja 24. mai 2019 tasu otsuse ning kohustas kohtutäiturit avaldaja kaebust uuesti läbi vaatama ning jättis menetluskulud kohtutäituri kanda.
7.Menetlusosaliste vahel on vaidlus selle üle, kas kohtutäitur on õigusvastaselt põhitasu arvestamisel lähtunud ka rahuldatud nõude osast või tuleb põhitasu arvestada üksnes sissenõudmata jäänud summalt. Kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid, maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt (KTS § 41 lg 2). Kohtutäitur on kaebuse uuel läbivaatamisel 24. mai 2019 otsuses leidnud, et lisaks sissenõudmata 16 988.21 eurole tuleb kohtutäituri tasu arvestada ka 75 242.52 eurolt, mille ulatuses rahuldati sissenõudja nõue otse sissenõudjale. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-17-19176 asunud seisukohale, et antud juhul tuleb kohtutäituri tasu arvestamisel lähtuda sissenõudmata jäänud summast, s.o 16 988.21 eurot. Seetõttu oleks kohtutäitur pidanud 24. mai 2019 otsuse tegemisel arvestama põhitasu üksnes eelviidatud sissenõudmata summalt. Sissenõudja esitas täitemenetluses nõude võlgniku vastu 92 230.73 euro sissenõudmiseks. Võlgnik on sissenõudjale otse tasunud võlgnevuse 75 242.52 eurot. Seega jäi täitemenetluses sissenõudmata 16 988.21 eurot, millelt tuleb arvestada põhitasu. Kuna 24. mai 2019 tasu otsusega määras täitur võlgniku poolt tasumisele kuuluva põhitasu ka otse sissenõudjale tasutud osalt ning seega suuremas ulatuses, kui Tallinna Ringkonnakohtu 06. detsembri 2018 määruses antud juhistes kirjas, oleks pidanud kohtutäitur avaldaja kaebuse rahuldama ning tegema uue vähendatud põhitasu otsuse. Seega tuleb avaldaja kaebus rahuldada, täituri 24. mai 2019 otsus ja tasu otsus tühistada ning kohustada täiturit võlgniku kaebust uuesti läbi vaatama.
8.Avaldaja kaebuse rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud kohtutäituri kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel. Määruskaebus
9.Kohtutäitur esitas 19. novembril 2019 maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha asjas uue määruse, millega jätta kaebus rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtutäitur palus jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
10.Maakohus jättis kohtutäituri hinnangul tähelepanuta, et täiteasjas on tehtud ka Tallinna Ringkonnakohtu 07. detsembri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-17-17614, mille p-s 16 jõuti järeldusele, et täitemenetluse objektiks oleva vara võõrandamine ei toimunud väljaspool täitemenetlust ja sõltumata kohtutäituri tegevusest. Täitemenetluse lõpetas kohtutäitur sissenõudja nõude rahuldamisel, hoolimata sellest, et kinnisasja müümine ei toimunud 3(6)
Tsiviilasi nr 2-19-8832 täitemenetluse seadustiku § 102 mõttes kohtutäituri kontrolli all.
11.Maakohtu määrusest ei selgu, mis staatust omavad täitmisele esitatud ja sissenõudjale tasutud summad, kuidas pidi kohtutäitur tõlgendama TlnRK lahendi nr. 2-17-19176 punkti 47 ja selles viidatud riigikohtupraktikat või miks pidi nendest tulenevad põhimõtted kohaldamata jätma.
12.Kohtutäituri hinnangul tuleb praegusel juhul määrata põhitasu väljaspool täitemenetlust tasutud ja sissenõudja nõudest sissenõudmata jäänud osalt ning seda KTS § 41 lg-s 2 sätestatud ulatuses. Sellist tasuotsust on pidanud võimalikuks näiteks Tallinna Ringkonnakohus 23. oktoobri 2019 lahendis tsiviilasjas nr 2-19-3968 ja Tartu Ringkonnakohus 21. oktoobri 2019 lahendis tsiviilasjas nr 2-17-19183.
13.Puudub vaidlus, et menetluse objektiks oleva vara müügist rahuldati sissenõudja nõue 75 242.52 euro ulatuses ja seda pärast täitemenetluse alustamist. TlnRK on oma lahendis leidnud, et seda on tehtud kohtutäituri otsese tegevuseta. Seega on kohtutäitur kohaldanud KTS § 41 lg-t 2 Riigikohtu lahendites viidatud viisil. Vastupidisel juhul oleks kohtutäituril õigus nõuda sissenõutud summalt täistasu. Kohtutäiturile jääb arusaamatuks, mille poolest erineb praegune olukord nõude refinantseerimisest või raha maksmisest otse sissenõudjale. Kohus on jätnud need asjaolud tähelepanuta. Varasemas kohtumenetluses on leitud, et täitemenetluses jäi sissenõudmata 16 988.21 eurot. See kinnitab, et 75 242.52 euro ulatuses sai sissenõudja nõue rahuldatud. Ka selle summa puhul tuli kohtutäituril kohaldada KTS § 41 lg-s 2 sätestatut.
14.Maakohus jättis põhjendamata, millise õigusnormi vastu kohtutäitur uut otsust koostades eksis. Menetluse edasine käik
15.Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
16.Sissenõudja nõustus määruskaebusega.
17.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus täiendab osaliselt maakohtu määruse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659).
19.Asjas omavad tähtsust järgmised asjaolud: Kohtutäituri menetluses oli võlgniku suhtes täiteasi nr 022/2015/3629. Selle esemeks oli võlgniku omandis olevale kinnistule sissenõudja kasuks seatud hüpoteegi realiseerimine. Sundtäitmisele esitatud nõude suurus oli 92 230.73 eurot. 23. jaanuari 2017 määrusega kinnitas Harju Maakohus kompromissi tsiviilasjas nr 215-18012, mille p-i 1.3 kohaselt kohustus võlgnik sissenõudjale tasuma 70 000 eurot hiljemalt 31. oktoobril 2017. 25. septembril 2017 täitis võlgnik kompromissist tulenevad kohustused sissenõudja ees täies ulatuses, sõlmides notari juures kinnisasja müügi- ja asjaõiguslepingu ning tasudes müügihinnast sissenõudja pangakontole 75 242.52 eurot. Notar tasus 25. septembril 2017 oma deposiitkontolt kohtutäiturile 4 465.40 eurot selgitusega „022/2015/3629 ja 4(6)
Tsiviilasi nr 2-19-8832 3630 X“. 04. oktoobri 2017 otsusega lõpetas kohtutäitur täitemenetluse täiteasjas nr 022/2015/3629. 9. novembri 2017 tasu otsusega määras täitur võlgniku poolt tasumisele kuuluva põhitasu suuruseks 4 465.40 eurot. Võlgnik esitas kohtutäituri 9. novembri 2017 otsusele kaebuse, mille kohtutäitur jättis
11.detsembri 2017 otsusega rahuldamata. Võlgnik vaidlustas kohtutäituri 11. detsembri 2017 ja 9. novembri 2017 otsused kohtus mh põhjendustega, et võlgniku hinnangul ei arvestanud täitur kohtutäituri põhitasu määramisel asjaoluga, et sundtäitmisele esitatud rahaline nõue rahuldati väljaspool täitemenetlust vähendatud ulatuses. Võlgniku kaebust menetleti tsiviilasjas nr 2-17-19176. Lõpplahend selles tsiviilasjas on
17.aprillil 2019 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 06. detsembri 2018 määrus. Selle määrusega rahuldas kohus võlgniku kaebuse osaliselt ja kohustas kohtutäiturit vaatama võlgniku 23. novembri 2017 kaebus uuesti läbi. Kohtutäitur vaatas võlgniku 23. novembri 2017 kaebuse uuesti läbi ja tegi 24. mail 2019 uue otsuse kaebusele ja tasuotsuse, millega nõudis võlgnikult kohtutäituri põhitasu tasumist summas 2 865 eurot (sh käibemaks).
20.Määruskaebusmenetluses on vaidluse all küsimus, kas kohtutäituri uus, s.o 24. mai 2019 tasuotsus on õiguspärane. Maakohus on vaidlustatud määruses märkinud, et kohtutäituri 24. mai 2019 tasuotsus ei vasta tsiviilasjas nr 2-17-19176 tehtud 06. detsembri 2018 kohtumääruses märgitule. Kohtutäituri hinnangul on maakohtu määrus nõuetekohaselt põhjendamata. Kolleegium nõustub kaebajaga osaliselt, kuid on seisukohal, et selline rikkumine ei anna praegusel juhul alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus saab maakohtu määruse põhjendusi täiendada (TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659).
21.TsMS § 457 lg 1 ja § 461 lg 1 kohaselt koostoimes § 463 lg-ga 2 on jõustunud kohtumäärus menetlusosalistele kohustuslik ja seda tuleb täita. TsMS §-st 371 tuleneb põhimõte, mille kohaselt ei või asja lahendamine minna vastuollu juba poolte vahel sama vaidluse kohta tehtud siduva lahendiga. Jõustunud lahendi saab uuesti üle vaadata vaid uute asjaolude ilmsikstulekul ja TsMS § 702 lg-s 2 sätestatud aluste esinemisel. Praegu ei ole asjas esitatud teistmisavaldust TsMS § 702 lg 1 mõttes. Seega ei saa kohus võtta uut seisukohta küsimustes, mis on Tallinna Ringkonnakohtu 06. detsembri 2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-19176 juba lahendatud. See tähendab, et kohus ei saa asuda sisuliselt uuesti analüüsima, kas täitemenetluse nr 022/2015/3629 esemeks olnud vara võõrandamine ja sissenõudjale nõude osaline rahuldamine toimus kohtutäituri aktiivse tegevuse tulemusena, kuidas see mõjutab sissenõudjale tasutud summade käsitlust täitemenetluse seadustiku (TMS) tähenduses, s.t kas tegemist on nõude refinantseerimisele sarnase olukorraga, ning kas kohtutäituri põhitasu tuleb arvestada vaid täitmata jäänud summalt. Kuigi formaalselt on tegemist uue kohtutäituri tasu otsusega, pole otsuse aluseks olev faktiliste asjaolude kogum muutunud – kohtutäituri otsus on tehtud võlgniku 23. novembri 2017 kaebuse kohta ja selle kaebuse osas on kohus menetlusosalistele siduva seisukoha juba võtnud. Maakohus on seega õiguspäraselt võtnud asja lahendamise aluseks tsiviilasjas nr 2-17-19176 tehtud 06. 5(6)
Tsiviilasi nr 2-19-8832 detsembri 2018 kohtumääruses väljendatud seisukohad.
22.Kohus saab praeguses menetluses kontrollida, kas kohtutäituri uus otsus vastab tsiviilasjas nr 2-17-19176 tehtud 06. detsembri 2018 kohtumäärusele ning sellega seonduvalt uue otsuse tegemise ajal kehtinud KTS ja TMS sätetele. Arutlusele ei saa seejuures uuesti tulla küsimus sellest, kas kohtutäituri põhitasu tuleb arvestada vaid sissenõudmata jäänud summalt, sest selles osas on kohus oma seisukoha juba väljendanud.
23.Kohtutäitur on 24. mai 2019 kohtutäituri põhitasu väljamõistmise otsuses määranud kohtutäituri põhitasu suuruseks 2 865 eurot (sh käibemaks 477.50 eurot). Samal kuupäeval tehtud kohtutäituri otsusest võlgniku kaebusele on kohtutäitur selgitanud sellise summa kujunemist. Kohtutäitur on määranud põhitasu lähtudes sissenõudjale laekunud summast (75 242.52 eurot) KTS § 35 lg 1 ja KTS § 41 lg 2 alusel 2 115 eurot. Lisaks on kohtutäitur määranud põhitasu sissenõudmata jäänud summalt (16 988.21 eurot) KTS § 35 lg 1 ja KTS § 41 lg 2 alusel 750 eurot.
24.Kohtutäituri arvamus, et praegusel juhul tuleks tasu määrata nii sissenõudmata kui ka sissenõudjale tasutud summadest lähtuvalt, ei ole kooskõlas tsiviilasjas nr 2-17-19176 jõustunud kohtumäärusest tulenevate kohtu seisukohtadega. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-17-19176 tehtud 06. detsembri 2018 kohtumääruse p-des 47 ja 48 asunud seisukohale, et täitemenetluses nr 022/2015/3629 esile toodud asjaoludel pidi võlgnik maksma kohtutäituri põhitasu arvestatuna vaid sissenõudmata jäänud summalt KTS § 41 lg 2 alusel. Seda põhjusel, et vähendatud nõude täitmine toimus kohtutäituri otsese aktiivse tegevuseta. Tallinna Ringkonnakohtu viidatud lahend on jõustunud. Käesoleva määruse p-des 22 ja 23 märgitud põhjustel, võtab kolleegium sellise seisukoha asja lahendamisel aluseks. Kohtutäituri 24. mai 2019 tasuotsuses arvestas kohtutäituri põhitasu nii sissenõudmata jäänud summalt kui ka sissenõudjale tasutud summalt. Seega ei vasta kohtutäituri tasu otsus KTS § 41 lg-s 2 sätestatule.
25.Kaebuse lahendamisel ei oma praegu tähendust tsiviilasjas nr 2-17-17614 märgitu. Seda põhjusel, et viidatud tsiviilasjas oli vaidluse all täitemenetluse nr 022/2015/3629 lõpetamise otsuse õiguspärasus ja selles tsiviilasjas tehtud lõpplahend ei anna siduvaid seisukohti kohtutäituri tasu suuruse ja selle arvestamise aluste küsimuses.
26.Eespool märgitud põhjustel jääb määruskaebus rahuldamata.
MENETLUSKULUD
27.Määruskaebuse rahuldatama jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlusega seotud menetluskulud kohtutäituri kanda (TsMS § 171 lg 1, § 172 lg 1). Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.