Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse pikendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 25. septembri 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende Avaldaja Sihtasutus Pärnu Haigla (registrikood 90004527) esindajad ringkonnakohtus Puudutud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), määratud esindaja vandeadvokaat Ants Nõmmik Harku vald (Harku Vallavalitsuse kaudu) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 25. septembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-13891 muutmata.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates praeguse määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa, või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja (avaldaja) esitas 23. septembril 2020 Pärnu Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ja tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani. Taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik 10. septembril 2020 kell 17.37 tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Alates 11. septembri kella 17.37-st kuni 23. septembri 2020 kella 10.00-ni viibis puudutatud isik haiglaravil ravikokkuleppel, pärast seda vormistati 23. septembril 2020 kell 10.00 tema suhtes uuesti tahtest olenematu ravi otsus vastavalt PsAS § 11 lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatule.
2.Taotlusele oli lisatud psühhiaatri arvamus tahtest olenematu ravi kohaldamise vajaduse kohta. Arvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (maniakaalne skisoafektiivne häire F25.2). Tal on lisaks sotsiaalprobleemid – puudub toetav keskkond ja suhted, kuna alkoholi liigtarbimise ja meeleoluhäire tõttu „kõik sillad põletatud“. Puudutatud isik toodi haiglasse politseiga, kuna ta murdis sisse poja suvilasse, kuhu tal luba minna pole. Poja sõnul teatasid naabrid, et puudutatud isik kõnnib tänaval paljalt ringi. Kuu aja eest oli ta ähvardanud poega tappa, mistõttu taotles poeg lähenemiskeeldu. Puudutatud isik on ebaadekvaatne, agressiivselt meelestatud, maniakaalsusele kalduv. Toetusravi ta ei tarvita, kuid tarvitab alkoholi, mis ebaadekvaatset käitumist veelgi süvendab. Haiglaravil viibides puudutatud isiku seisund halvenes. Tal püsib kõrgenenud aktiivsuse ja mõttekäigu desorienteeritusega rahutus, mille käigus on tal valmisolek käituda inventari ja ümbritsevate isikute suhtes agressiivselt. Puudutatud isik vajab turvalist ja kontrollitud ravikeskkonda ning meeleolu stabilisiseerivat ja psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega, lisaks rahutust ja agressiooni leevendavat ravi veeni- või lihasesiseste süstetena. Puudutatud isik on ettearvamatu käitumise tõttu ohtlik peamiselt teistele.
3.Pärnu Maakohus rahuldas 23. septembri 2020. a määrusega avalduse osaliselt ja rakendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikus tähtajaga kuni neli päeva alates puudutatud isiku tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 27. septembri 2020 kella 10.00-ni.
4.Maakohus jätkas puudutatud isikul ravitähtaja kuni 40 päevani pikendamise taotluse lahendamiseks vajalike toimingute tegemist, määras puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja, küsis esindajalt ja elukohajärgselt eeskosteasutuselt kirjalikud seisukohad ning kuulas ära puudutatud isiku ja tema raviarsti.
5.Ärakuulamisel orienteerus puudutatud isik õigesti ajas, kohas ja enda isikus, kuid haigust ja haiglaravi vajadust ega agressiivsust teiste inimeste suhtes ei tunnistanud. Puudutatud isiku suhtumine oli üleolev ja ebaadekvaatne. Ta andis vastukäivaid selgitusi enda elukorralduse kohta ning ründas verbaalselt raviarsti. Raviarsti arvamuse kohaselt on puudutatud isik ravita jäämisel füüsilise agressiivsuse ja ebaadekvaatse käitumisega reaalselt ohtlik. Puudutatud isik haigust ta ei tunnista, ravi nõus ta vastu võtma ei ole ning ravimi süstimiseks on tulnud teda ohjeldada ja jõuga kinni hoida.
6.Määratud esindaja toetas avaldust tahtest olenematu ravi pikendamiseks psühhiaatriahaiglas kuni 40 päevani.
MAAKOHTU MÄÄRUS JA PÕHJENDUSED
7.Pärnu Maakohus pikendas 25. septembri 2020. a määrusega (vaidlustatud määrus) esialgse õiguskaitse raames puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise ja Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikusse paigutamise tähtaega kuni 40 päevani alates 23. septembri 2020 kella 10.00-st. Maakohus lubas puudutatud isiku suhtes kasutada meeleolu stabiliseerivat ja psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega (ravimite manustamine süstetena ja tablettravina), lisaks rahutust ja agressiooni leevendavat ravi veeni- või lihasesiseste süstetena. 2 (4)
Tutvunud avalduse ja sellele lisatud puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentidega ning kuulanud ära isiklikult puudutatud isiku ja tema raviarsti, leidis maakohus, et esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused 40 päevani on täidetud. Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 teisele lausele. Puudutatud isikul on diagnoositud (maniakaalne) skisoafektiivne häire, kuigi isik ise eitab psühhiaatrilist diagnoosi ja haigusseisundit, väites, et on varem haiglas olnud seoses depressiooniga. Puudutatud isikul ei ole saadud ravile vaatamata tekkinud arusaamist enda haigusest ega ravivajadusest. Tema seisundi parandamiseks on hädavajalik regulaarne ravi kontrollitud ja stabiilses keskkonnas pikema aja kui nelja päeva jooksul. Haiglaravil olles puudutatud isiku seisund halvenes. Kuna isik on praegu agiteeritud ega nõustu raviga, ei ole alust oodata, et 27. septembriks 2020 puudutatud isiku haiglaravi vajadus ära langeb või et tal tekib haiguskriitika ja ravisoostumus. Puudutatud isik ei ole suuteline enda olukorda adekvaatselt hindama ega langetama teadlikku otsust ravikokkuleppe sõlmimiseks. Seetõttu ei ole muu psühhiaatriline abi praegu küllaldane ega võimalik. Puudutatud isiku ohtlikkust eelkõige teistele kinnitavad hospitaliseerimisele eelnenud ja järgnenud asjaolud. Haiglas olles ründas puudutatud isik füüsiliselt õdesid. Ärakuulamisel oli puudutatud isik täiesti ebaadekvaatne, andis vastukäivaid selgitusi enda elukorralduse kohta ning ründas verbaalselt raviarsti. Ravita jäämisel võib puudutatud isiku haigus süveneda ja sellega kahjustub ka tema enda tervis veelgi. See omakorda vähendab tema sotsiaalset toimetulekut ühiskonnaliikmena ning suutlikkust enda eest hoolitseda.
MÄÄRUSKAEBUS
8.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt ei nähtu vaidlustatud määrusest õiguslikke aluseid tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Puudutatud isik andis kõigile määratud esindaja poolt esitatud küsimustele adekvaatsed vastused. Vaidlust ei ole, et puudutatud isik ei põe rasket psüühikahäiret, mis piiraks tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Seetõttu ei ohusta ta ka iseenda ega teiste elu, tervist ega julgeolekut. Puudutatud isikut sunniti nii käituma, millest teised on järeldanud, et tal on psüühilise haiguse nähud. Tegemist on otsitud põhjusega tema ravil hoidmiseks. Kuna haiglas mingisugust ravi ei kohaldata, on puudutatud isik tahtevastasele ravile paigutatud ebaseaduslikult.
9.Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. Avaldaja ja kohalik omavalitsus paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata, sest täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi (koosmõjus TsMS §-ga 659) maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.
11.Maakohus on nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Maakohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset kuni neli päeva
23.septembri 2020. a määrusega ning pikendanud psühhiaatriahaiglasse paigutamist vaidlustatud määrusega kuni 40 päevani.
12.Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega, et puudutatud isiku puhul esinesid PsAS § 11 lg 1 p-des 1–3 sätestatud eeldused. Puudutatud isikul on diagnoositud maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.2), s.o raske psüühikahäire PsAS § 11 lg 1 p 1 mõttes, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida (dtl 22-23, 117-119). 3 (4)
Puudutatud isiku käitumine on olnud enne hospitaliseerimist ja haiglas viibides ebaadekvaatne ja agressiivne, mida tõendavad kiirabikaart ja vägivallajuhtumi teavituslehed (dtl 5, 8-12). Veendumus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, on tekkinud määratud esindajal ja maakohtul isiku ärakuulamisel (dtl 51-52). Täidetud on ka PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus, s.o et haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut, ning PsAS § 11 lg 1 p 3 tingimus, st et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Maakohus on teinud kindlaks, et puudutatud isikule ei piisa muudest psühhiaatrilise abi meetmetest, sest tal puudub haiguskriitika ning tema koostöövalmidus raviks puudub.
13.Psühhiaatri arvamusest nähtub, et lisaks psüühilise tervise raskele häirele on puudutatud isikul ka sotsiaalprobleemid – puudub toetav keskkond ja suhted. Kerge kognitiivsete funktsioonide häirest (F06.7) ja segatüüpi skisoafektiivne häirest (F25.2) tulenevalt esineb puudutatud isikul püsiv käitumismuster, mille järgi on ta püsivalt pidurdamatu, impulsiivse ja ebaadekvaatse käitumisega. Puudutatud isik vajab pikaajalist viibimist range kontrolliga keskkonnas nii enda kui ka teiste turvalisuse tagamiseks. Ravimitena vajab rahutust leevendavat ravi antipsühhootikumide või rahustitega, lisaks meeleolu stabiliseerivat ravi meeleolu stabilisaatoritega.
14.Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatri arvamus üks tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi tuvastamisel hindama. Tegemist on eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamisega. Puudutatud isiku seisukoht ei lükka ümber psühhiaatri hinnangut ega saa olla PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel ja ravivajaduse üle otsustamisel määravaks. Psühhiaatri arvamuse kohaselt on puudutatud isiku käitumine mõjutatud tema psüühikahäirest ning oma seisundist lähtuvalt ei ole ta võimeline otsustama ravivajaduse üle. Kolleegium leiab, et asjas esitatud ja kogutud tõenditega on määruskaebuse väited ümber lükatud.
15.Samuti nähtub asja materjalidest, et puudutatud isiku määruskaebuses esitatud väide, et teda psühhiaatriakliinikus ei ravita, ei vasta tegelikkusele. Raviarsti kinnitusel on puudutatud isikule ravimeid manustatud ja nende manustamist jätkatakse maakohtu loal ka edaspidi. Ravimite saamist kinnitas puudutatud isik ka ärakuulamisel maakohtule, kus märkis, et nende mõju on halb.
16.Ringkonnakohtus kantud menetluskulud on põhjendatud jätta TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.
17.Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule tulenevalt TsMS §-st 543. (allkirjastatud digitaalselt)
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.