Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik
Määruse tegemise aeg ja koht 9. november 2021, Tallinn Kohtuasja number
2-20-15099
Kohtuasi
Harku valla (Harku Vallavalitsuse kaudu) avaldus täisealisele isikule X-le eestkoste seadmiseks ja eestkostja määramiseks ning X kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäeva-ringsele erihooldusteenusele paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 8. jaanuari 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Harku vald (Harku Vallavalitsuse kaudu) (registrikood 75014132), lepinguline esindaja Jelena Mosin Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Ants Nõmmik Puudutatud isik C (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik D (isikukood XXXXXXXXXXX) Sotsiaalkindlustusamet (registrikood 70001975)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta tõendina vastu X 11. aprillil 2021 esitatud haigusjuhtumi digitaalne väljavõte perioodi 10. september 2020. a kuni 14. jaanuar 2021. a kohta.
2.Rahuldada X määruskaebus osaliselt.
3.Tühistada Harju Maakohtu 8. jaanuari 2021. a määrus osas, millega maakohus rahuldas täielikult avalduse (resolutsiooni p 1) ja määras X-le eestkostja nende ülesannete täitmiseks, mis ei puuduta X tervise seisundist tulenevalt tema elu korraldamist ja talle ravi tagamist (resolutsiooni p-d 7–10). Teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada avaldus osaliselt, seada X üle eestkoste üksnes tema
2-20-15099 tervist ja sellest tulenevalt elukorraldust puudutavates küsimustes ning määrata eestkostja üksnes tema elu korraldamiseks tervist toetaval viisil.
4.1.Rahuldada Harku valla (Harku Vallavalitsuse kaudu) avaldus osaliselt.
4.2.Paigutada X tema nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele üheks aastaks alates 8. jaanuarist 2021, s.o kuni 8. jaanuarini 2022 (k.a). Tunnistada määrus selles osas täidetavaks määruse edastamisega Harku Vallavalitsusele. Teatada määrusest Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikule.
4.3.Seada X üle eestkoste tema tervist ja sellest tulenevalt elukorraldust puudutavates küsimustes ning määrata tema eestkostjaks C. Eestkostja on eestkostetava seaduslik esindaja, kelle õigus ja kohustus on eestkostetava varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitsmine oma ülesannete piirides.
4.4.Eestkostja ülesandeks on X elu korraldamine X tervist toetaval viisil, sh X-le tervist toetavate elutingimuste ja ravi tagamine ning vajadusel selleks sotsiaalteenuste taotlemine.
4.5.X saab aru perekonnaõiguslike ja varaliste tehingute õiguslikest tagajärgedest.
4.6.Kohus otsustab X üle seatud eestkoste lõpetamise või pikendamise hiljemalt 8. jaanuaril 2026.
5.Rahuldada C taotlus ja vabastada ta eestkostja ülesannetest. Kohustada C esitama hiljemalt 1. detsembril 2021 Harju Maakohtule aruanne oma ülesannete täitmise, sh X vara valitsemise kohta kuni eestkostja ülesannetest vabastamiseni. Määrata X uueks eestkostjaks Harku vald (Harku Vallavalitsuse kaudu). Määrus on selles osas täidetav alates määruse edastamisest Harku Vallavalitsusele.
6.Peatada X kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamine kuueks kuuks alates 15. novembrist 2021 kuni 15. maini 2022 tingimusel, et X ei tarvita alkoholi, jätkab talle määratud ravi, sh järgib raviarsti juhiseid, tarvitab määratud ravimeid ja käib vajadusel arsti vastuvõtul ning võtab vastu tema tervist toetavaid teenuseid. Tunnistada määrus selles osas täidetavaks alates määruse edastamisest Harku Vallavalitsusele.
7.Jätta riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda ja kõik muud menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
2-20-15099
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja menetlusosaliste seisukohad
1.Harku vald (Harku Vallavalitsuse kaudu) (avaldaja) esitas 15. oktoobril 2020 Harju Maakohtule avalduse, milles palus seada viieks aastaks eestkoste täisealisele isikule X-le (puudutatud isik I), määrata eestkostjaks C (puudutatud isik II) ning paigutada puudutatud isiku I kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele.
1.1.Avalduse kohaselt on esimesed andmed puudutatud isiku I psüühilise haigestumise kohta 1994. a-st. Kuni 2013. aastani oli puudutatud isiku I diagnoosiks bipolaarne meeleoluhäire ja tema seisund oli rahuldav. Pärast seda on psüühiline haigus süvenenud ja diagnoositud on skisoafektiivne häire. Puudutatud isik I avaldab sellest ajast alates suurusluulu, pidades ennast tähtsaks arhitektiks ja ärimeheks. Samuti avaldab ta pidevalt ebarealistlikke plaane ja sooritab ebasoodsaid tehinguid. Psüühikahäire tõttu on puudutatud isiku I käitumine ebaadekvaatne, agressiivne ja maniakaalsusele kalduv. Ebaadekvaatset käitumist süvendab alkoholi tarvitamine. Puudutatud isik I on alates 2019. a-st jälgimisel ka kujuneva dementsuse kahtluse tõttu. Seda kahtlust toetavad radioloogilise uuringu leid ja psühholoogi tehtud vaimse võimekuse uuring. Puudatud isikul I ei ole paranemislootust.
1.2.Puudutatud isik I on viibinud kümme korda psühhiaatriakliinikus ravil ning viibib tahtest olenematul psühhiaatrilisel ravil ka avalduse esitamise seisuga ja seda teist korda lühikese aja jooksul. Neist esimene kord toimetati puudutatud isik 30. juulil 2020 psühhiaatriakliinikusse, kuna ta oli pikemat aega tarvitanud alkoholi, ei olnud võtnud meeleolu stabiliseerivaid ravimeid ning käitus agressiivselt ja ähvardas lähedasi. Muu hulgas tegi ta puudutatud isikule II tapmisähvarduse, mille kohta on tehtud politseile avaldus. Puudutatud isik I sai kahe nädala pärast psühhiaatriakliinikust välja ja helistas samal päeval puudutatud isikule II ja ähvardas talle kätte maksta. Pärast seda proovis puudutatud isik I kahel korra sisse tungida endise abikaasa Q koju, mõlemal juhul kutsuti talle politsei. Puudutatud isik I tungis kahel korral sisse ka puudutatud isiku II korterisse, kus elavad puudutatud isiku II tuttavad oma lastega. Ta ähvardas sealseid elanikke ja käitus ebaadekvaatselt. Lisaks varastas puudutatud isik I puudutatud isiku II haagissuvila ja helistas põhjuseta hädaabinumbrile. Politsei ja puudutatud isik II avastasid
10.septembril 2020, et haagissuvila on puudutatud isiku II suvila territooriumil ja puudutatud isik I on suvilasse sisse murdnud. Naabrid teatasid, et puudutatud isik I oli suvilas elanud juba nädal aega ja hirmutas naabreid, käies hilisõhtul naabrite ustele poolpaljalt koputamas ja neid endale külla kutsumas. Puudutatud isik I toimetati suvilast uuesti psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud isiku I käitumine eskaleerus ka ravil viibides ning kaaspatsientide ja personali suhtes esines nii verbaalselt kui füüsiliselt agressiivset käitumist. Tema käitumise kontrolli alla saamiseks ja ravimite süstimiseks tuli teda ohjeldada ja jõuga kinni hoida. Puudutatud isiku I raviarst avaldas, et pärast tahtevastase ravi lõppemist on vajalik puudutatud isik I paigutada hoolekandeasutusse ööpäevaringsele ravile.
1.3.Puudutatud isikul I esineb skisoafektiivse häire ja väljakujuneva dementsuse foonil püsiv käitumismuster, mis seisneb selles, et ta on püsivalt pidurdamatu, impulsiivse ja ebaadekvaatse käitumisega. Puudutatud isikul I on madal agressiooni vallandumise lävi, ta on avatult vaenulik ja põhjendamatult nõudlik. On tõenäoline, et senine käitumismuster, sh pidev perekonna ja lähedaste ähvardamine ja hirmutamine, varastamine ja vara kahjustamine jätkub. Puudutatud isik vajab pidevat ravi. Samas ei ole puudutatud isikul I haiguskriitikat ja ta ei tee ravikoostööd. Puudutatud isik I ei pea ennast haigeks ja ei mõista ravivajadust. Ta ei järgi ambulatoorselt ravisoovitusi, sh ei ilmu psühhoosivastase depooravi manustamise protseduuridele ega võta ravimeid suu kaudu. Samas tarvitab puudutatud isik I regulaarselt alkoholi, mis süvendab
2-20-15099 psüühikahäire kulgu ja põhjustab ebaadekvaatse käitumise püsimise. Füüsilise agressiivsuse ja ebaadekvaatse käitumise tõttu on ta ravita jäämisel reaalselt ohtlik.
1.4.Puudutatud isikul I on kaks poega: puudutatud isik II ja D (puudutatud isik III). Avaldaja vestles puudutatud isikuga II, kes soovib leida isale abi ja olukorrale lahenduse, kuna puudutatud isiku I haigusest tingituna on tema pere väljakannatamatus olukorras. Puudutatud isik III viibib kinnipidamisasutuses. Puudutatud isik II ja Q on ainsad inimesed, kes on püüdnud puudutatud isikut I aastate jooksul aidata, kuigi on vastu saanud ainult süüdistusi ja ähvardusi. Q ei ole enam võimeline puudutatud isiku I eest hoolt kandma, kuna tema tervis on muutunud väga halvaks. Q kannatas 28 aastat vaimse ja füüsilise vägivalla all, tal on diagnoositud depressioon ja ta on invaliidsuspensionil. Puudutatud isikul II on oma pere ja ta on kahe lapse isa. Ta on nõus olema puudutatud isiku I eestkostja. Puudutatud isiku II arvates tuleb puudutatud isik I abi saamiseks paigutada kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele, kuna ta on ohtlik nii endale kui ka teistele, eriti lähedastele. Puudutatud isiku I pere soovib ära hoida võimalikke uusi agressioone ja ähvarduste elluviimist.
1.5.Puudutatud isikul I ei ole alalist elukohta ega lähedasi, kes saaksid ja soostuksid tema eest füüsiliselt hoolt kandma. Arvestades puudutatud isiku I elukäiku, psüühilist seisundit ja sotsiaalset olukorda, ei ole reaalne, et talle ja tema lähedastele suudetakse tagada turvaline elukeskkond, kui puudutatud isik I ei ole kontrollitud hoolduskeskkonnas. Ta ei ole nõus minema avatud režiimiga hoolekandeasutusse. Vaimse võimekuse languse foonil ei ole tõenäoline, et puudutatud isikul I tekib haiguskriitika ja ta mõistab ravivajadust. Puudutatud isik I vajab kindlaid piire ja kinnist režiimi. Tema senine käitumismuster näitab, et ta käitub püsivalt ennast ja teisi ohustaval viisil.
1.6.Avaldajal on olnud puudutatud isikuga I minimaalne kokkupuude. Puudutatud isik I on soovinud tulla vastuvõtule, kuid ei ole kinni pidanud vastuvõtuaegadest. Seejuures on ta vastuvõtule ilmunud hommikul vara ja nõudnud kokkusaamist juhatajaga. Pärast ravile sattumist helistas puudutatud isik I sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhatajale uudiste saamiseks kuni kaksteist korda ööpäevas. Avaldaja arvates ei ole puudutatud isik I võimeline iseseisvalt kodustes tingimustes toime tulema ning talle ei ole võimalik tagada kodustes tingimustes pidevat järelevalvet. Puudutatud isiku I õigused ja vara vajavad kaitset. Seetõttu tuleks puudutatud isik I paigutada kinnisesse hoolekandeasutusse, kus talle on tagatud pidev ravi ja järelevalve. Ravita jäämisel on puudutatud isik I ettearvamatu ja ohtlik nii endale kui ka teistele. Puudutatud isik I ei ole oma tervisliku seisundi tõttu võimeline oma varalisi ja isiklikke õigusi kaitsma.
2.Maakohus võttis avalduse 6. novembri 2020. a määrusega menetlusse, määras puudutatud isikule I riigi õigusabi korras esindaja ning määras talle kohtupsühhiaatriaekspertiisi.
3.Maakohus kuulas 11. novembril 2020 videosilla vahendusel ära puudutatud isiku I, tema raviarsti R ja Pärnu Haigla sotsiaaltöötaja K. Puudutatud isik I avaldas, et tal ei ole eestkostet ega eestkostjat vaja ning ta ei taha kinnisesse asutusse minna. Puudutatud isik I ei taha mingil juhul, et eestkostjaks määratakse puudutatud isik II, kes on ta paljaks varastanud ja üritanud teda ära tappa. Puudutatud isik II on puudutatud isikut I neli korda peksnud. Puudutatud isikul I on eestkostja kandidaat olemas, aga ta ei ütle, kes see on. Puudutatud isik I oli enne psühhiaatriakliinikusse viimist suvilas, mille ta ehitas oma isaga, ja lihtsalt magas seal. Puudutatud isik II ei tahtnud teda sinna ja kutsus politsei, kes murdis aknad sisse ja viis puudutatud isiku I ära. Puudutatud isik I on lahutatud ja tal ei ole peale puudutatud isiku II peret. Puudutatud isik III on vangis ja puudutatud isik I temaga praegu
2-20-15099 ei suhtle. Puudutatud isiku I arvates tahetakse teda kinnisesse asutusse panna, et saada kätte raha, mille ta on ära peitnud. Raviarsti R väitel on puudutatud isikul I mitu kroonilist psüühilist haigust. Puudutatud isik I on oma perekonna, raviarsti ja võimu suhtes paranoiline ning raviarsti suhtes on toimunud üks vägivalla intsident. Puudutatud isik I teeb ravi osas minimaalselt koostööd. Tal on vaimse võimekuse langus ning ta on alates sügisest 2019 dementsuse suhtes jälgimisel. Puudutatud isik I on pidevalt pahur ja tal on madal agressiooni lävi. Ta vajab eestkostet ja kinnisesse asutusse paigutamist. Ta ei suuda adekvaatselt käituda ja enda huvides otsuseid teha. Puudutatud isiku I vaimse tervise prognoos on halb ja tervistumist ei ole loota. Praegu saab ta püsivat meeleolu stabiliseerivat ravi. Viimane kuu on puudutatud isik teinud range režiimi tõttu rohkem koostööd. Sotsiaaltöötaja K sõnul on tal olnud puudutatud isikuga I haiglas kokkupuude ning ta on aidanud puudutatud isikul I puudutatud isikule III kirju saata. Puudutatud isik I oma sõnul puudutatud isikuga II ei suhtle, ta kurdab, kui halva poja on ta kasvatanud. Väljaspool haiglat puudutatud isiku I vastu huvi ei tunta. Puudutatud isik I on väga trotslik ja ropendab palju. Tema suhtumine on aja jooksul turvalises keskkonnas viibides paranenud. Tulevikus ta siiski koostööd teha ei taha ja ütleb, et läheb pärast haiglat oma teed edasi ning hakkab ühe tuttava juurest teise juurde käima. Puudutatud isikul I ei ole kindlat elukohta olnud.
4.Puudutatud isiku III seisukoha järgi on ta puudutatud isiku I haiguslooga täielikult kursis ning need 30 aastat, mille vältel puudutatud isik I on olnud haige, ei ole olnud kerged. Puudutatud isik I on alates 90-ndatest käinud pidevalt haiglast sisse ja välja. Ta ei manusta iseseisvalt ravimeid ja tarvitab alkoholi. Tema luulud, agressioon ja viha puudutatud isiku II ja Q suhtes on maniakaalne. Puudutatud isik III on nõus hakkama puudutatud isiku I eestkostjaks, kuna on arvatavasti ainus, keda puudutatud isik I kuulab. Puudutatud isik I on mitu korda rääkinud, et teeb neile liiga, ning puudutatud isik III muretseb, et puudutatud isik I põgeneb haiglast ja viib oma sõnad ellu. Puudutatud isik III palub kohtul asja võtta täie tõsidusega ja reageerida enne, kui juhtub midagi, mida ei ole enam võimalik parandada.
5.Maakohus kuulas 25. novembril 2020 puudutatud isiku II videosilla vahendusel ära. Puudutatud isik II avaldas, et puudutatud isik I vajab eestkostet. Puudutatud isik I ei saa endaga hakkama ja vajab abi. Ta ei võta ravimeid ja on alkohoolik. Puudutatud isik II on nõus olema eestkostja. Puudutatud isik II saab puudutatud isikuga I lapsest saati väga kehvasti läbi. Puudutatud isik I on olnud 30 aastat vaimselt haige ja terroriseerinud Q. Q on praeguseks omadega täiesti läbi ja suures depressioonis ning tal on tõenäoliselt ka sclerosis multiplex. Puudutatud isik I jõi ja kamandas Q ning puudutatud isik I on puudutatud isiku II suhtes niivõrd halvasti meelestatud seetõttu, et puudutatud isik II on seda takistanud. Puudutatud isik II ei näe muud varianti kui paigutada puudutatud isik I kinnisesse asutusse. Puudutatud isik I ei ole ohtlik üksnes oma perele, vaid ka teistele. Ta sõidab joobeseisundis autoga ja ei saa ühiskonnas hakkama. Puudutatud isik II lubas puudutatud isikul I olla mingi aeg enda suvilas, et puudutatud isik I oleks võimalikult palju Q-st eemal. Puudutatud isik I ei tulnud seal endaga toime.
6.Sotsiaalkindlustusameti (puudutatud isik IV) seisukoha järgi on täidetud tingimused puudutatud isiku I tema nõusolekuta kinnisesse asutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamiseks. Puudutatud isikul I on tuvastatud 80% ulatuses töövõimetus ja talle on määratud raske puue kuni 21. juunini 2022. Avaldusest ja selle lisadest selgub, et puudutatud isikul I on diagnoositud skisoafektiivne häire ning on alust arvata, et välja on kujunemas ka dementsus. Eelnev ning
2-20-15099 avalduses ja selle lisades kirjeldatud käitumine kinnitavad, et puudutatud isikul I on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Puudutatud isiku I seisund ja toimetulek on alates sügisest 2020 tõsiselt halvenenud ning tema segadusseisund märgatavalt suurenenud. Ta ei ole võimeline seda asjakohaselt mõistma ega sellele hinnangut andma. Tema tegevused ja käitumine on muutunud suureks ohuks nii endale kui ka teistele. Puudutatud isiku I käitumine on ümbritsetavatele psüühikahäirete tõttu raskesti arusaadav ja väga hirmutav. Raskesti mõistetava käitumise süvenemist soodustab ka pideva toetusravi puudumine ja alkoholi kuritarvitamine. Talle on muutunud omaseks lahendada pingelisi ja arusaamatuid või talle olulisi olukordi lähedaste ahistamise, tapmisähvarduste, asjade lõhkumise ja varastamisega. Puudutatud isik I käitub seega püsivalt ennast ja teisi tugevalt häirivalt ja ohustavalt, mistõttu on ta endale ja teistele püsivalt ohtlik. Puudutatud isiku I seisund ja toimetulek on sedavõrd halvenenud, et tema heaolu tagamiseks tuleb kasutusele võtta rangemad ja püsivamad meetmed. Puudutatud isik I võtab vastu abi, mille vajadus on tema jaoks ilmne (söök, jook, raha), kuid ta sõltub siiski pidevast toetavast kõrvalabist. Ta ei ole võimeline oma elu ega abi iseseisvalt korraldama, sh võtma ravimeid, säilitama elukohta ja korraldama suhteid. Puudutatud isiku I ohutu toimetulek sõltub ennekõike keskkonnast, kus talle on tagatud järelevalve ja toetusravi ning võimalusel rehabiliteerivad ja taastavad tegevused. Kuna puudutatud isik I ei soostuks talle sobivaid teenuseid ise vastu võtma, ei ole praegu muude toetavate abinõude rakendamine võimalik.
7.Puudutatud isikule I määratud esindaja seisukoha järgi on avaldus põhjendatud. Puudutatud isikul I on raske psüühikahäire, mille tõttu ei ole ta võimeline oma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima. Puudutatud isik I viibib pikemat aega tahtevastasel ravil ja selle jooksul ei ole tema vaimse tervise seisund oluliselt paranenud, mistõttu tuleks ta pärast tahtevastase ravi lõppemist suunata ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele. Vestlustest puudutatud isikuga I on selgunud, et ta ei pea ennast vaimselt haigeks ja ei vaja enda arvates ravi. Puudutatud isik I peab kogu olukorda enda pikaajaliseks ja plaanitud tagakiusamiseks puudutatud isiku II, Q, kohaliku omavalitsuse, politsei ja psühhiaatriakliiniku personali poolt, mille eesmärgiks on tema vara kättesaamine ja tema kinnisesse asutusse paigutamine elupäevade lõpuni. Puudutatud isik I ei näe endal mingit süüd probleemides puudutatud isikuga II ja süüdistab paljudes oma hädades ka Q. Puudutatud isikul I ei ole jätkuvalt haiguskriitikat ning ta on ümbritsevate suhtes vaenulik. Ta arvab, et kõik teised on lollid ning tema on enda hariduse ja harituse tõttu teistest targem. Puudutatud isik I kinnitas, et tal on Tallinnas elukoht ja piisavalt vabu rahalisi vahendeid, et üksi hakkama saada. Ta peab ennast jätkuvalt heaks ja pikaajalist töökogemust omavaks tunnustatud arhitektiks, kuid ei vasta küsimusele, mis maju ja kuhu on ta projekteerinud. Puudutatud isik I vajab eestkostet maksimaalseks seadusega lubatud ajaks ja kõigi asjade ajamiseks. Eestkostjaks sobivaks isikuks on puudutatud isik II, kes on eestkostjaks määramisega nõus. Puudutatud isiku II sõnul ei ole puudutatud isikul I alalist elukohta. Kuna puudutatud isik II teda enda juurde elama ei võta, tuleb leida variant, mis tagab puudutatud isikule I normaalsed igapäevased elamistingimused.
8.Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti kohaselt avaldas puudutatud isik I vestlusel, et tal ei ole vaimse tervisega kunagi probleeme olnud. Puudutatud isik I eitab ravivajadust ja väljendab, et tunneb ravimite võtmisel ainult häirivaid kõrvaltoimeid. Ta peab haiglaravile sattumise põhjuseks puudutatud isiku II ja Q valekaebusi. Ta ei ole enda sõnul kedagi rünnanud ning
2-20-15099 hoopis puudutatud isik II on teda mitu korda peksnud. Puudutatud isik I arvab, et saab oma elu korraldamisega hästi hakkama. Maakler olevat leidnud talle Nõmmel üürikorteri ja ta tahaks leida tööd arhitektina. Puudutatud isiku I sõnul on tal kõrgem haridus arhitektuuri erialal ja ta on kogu elu tegelenud äriga. Alkoholi pruukis ta iga päev ja umbes 400 g viina päevas. Puudutatud isikul I on raske psüühikahäire, s.o skisoafektiivne häire (F25.2), millega kaasub kerge kognitiivsete funktsioonide häire (F06.7) ja alkoholisõltuvus (F10.2). Puudutatud isik orienteerub üldjoontes õigesti ajas ja kohas, kuid mitte situatsioonis. Tal esinevad meeleolu ja tahteaktiivsuse taseme tõusu ja languse perioodid, luulumõtted, ebaadekvaatne ja agressiivne käitumine, maniakaalse ja düsfoorilise meeleoluga ägenemised ning püsivalt suurus- ja paranoilise luulu mõtted. Samuti on tal põhihaiguse tõttu kognitiivsete funktsioonide langus, s.o kerge mälu, õppimise ja täidesaatvate ja sotsiaalsete kognitiivsete funktsioonide häiritus. Puudutatud isik I ei ole võimeline oma tegude tähendusest kestvalt aru saama ega neid juhtima. Tema vaimne seisund ei luba tal langetada otsuseid, teha toiminguid ja teostada valimisõigust. Puudutatud isik I vajab eestkostjat seadusandlusega maksimaalselt lubatud ajaks ja ülesanneteks. Eestkostja nõusolekuta ei või ta ühtegi tehingut teha. Puudutatud isik I ei saa aru abielu sõlmimise ja muude perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest. Tema tervislik seisund võimaldab tal osaleda kohtuistungil ja kuulata ta ära. Eestkostja isiku suhtes ei suuda ta oma tahet väljendada. Puudutatud isik I vajab pidevat psühhiaatrilist ravi. Ta ei saa ravivajadusest aru ja tema tervislik seisund halveneb ravita jäämisel. Kui puudutatud isikut I ei paigutata ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega hooldusteenusele, võib ta olla ohtlik. Tema ohtlikkus endale ja teistele seisneb agressiivses ja ohtlikus käitumises ümbritsevate ja eelkõige pereliikmete suhtes, samuti ohtlikkuses enda elule ja tervisele, kuna tal ei ole suutlikkust iseseisvaks elukorralduseks ja ravirežiimi täitmiseks. Puudutatud isiku I suhtes ei ole võimalik kasutada muid abinõusid kui paigutamine ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega hooldusteenusele. Maakohtu määrus ja põhjendused
9.Harju Maakohus rahuldas 8. jaanuari 2021. a määrusega avalduse, paigutas puudutatud isiku I kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele kuni 8. jaanuarini 2022, seadis puudutatud isiku I üle kõigi asjade ajamiseks eestkoste ja määras puudutatud isiku II viieks aastaks eestkostjaks, luges puudutatud isiku I teovõimetuks abielu sõlmimise ja muude perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest arusaamise suhtes ja valimisõiguse tähenduses ning määras, et puudutatud isikul I ei ole õigust iseseisvalt tehinguid teha. Ekspertiisikulud ja riigi õigusabi kulud jättis maakohus riigi kanda, ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
10.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on täidetud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 105 lg 1 p-des 1–3 sätestatud alused puudutatud isiku I kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamiseks.
10.1.Puudutatud isikul I on ekspertiisiakti järgi raske psüühikahäire, mis piirab kestvalt tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isik I ei tule ravi ja igapäevase eluga toime.
10.2.Puudutatud isik I on raske psüühikahäire tõttu endale ja teistele ohtlik. Tema ohtlikkus seisneb agressiivses ja ohtlikus käitumises ümbritsevate, eelkõige pereliikmete suhtes, samuti ohtlikkuses enda elule ja tervisele, kuna ta ei ole suuteline oma elu iseseisvalt korraldama ja ravirežiimi täitma. Puudutatud isik I on püüdnud tungida Q korterisse ja puudutatud isiku II suvilasse ja korterisse, käitunud agressiivselt haiglas ja ähvardanud puudutatud isiku II korteris
2-20-15099 endale võõraid inimesi. Puudutatud isiku I agressiivsus on vallandunud psüühikahäire tõttu. Kuigi puudutatud isik I vajab pidevat psühhiaatrilist ravi, ei saa ta ravivajadusest aru ja tema eelnev käitumine näitab, et pideva järelevalve ja ravita on ta psüühikahäirest tingitud elamuste tõttu ohtlik.
10.3.Arvestades puudutatud isiku I haigust, haiguskriitika ja koostöö puudumist ning ohtlikkust, ei ole muude abimeetmete kasutamine peale kinnisesse asutusse paigutamise võimalik. Varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks ja puudutatud isik I vajab tugevdatud jälgimisrežiimiga ööpäevaringset hooldusteenust, mida ei saa talle vabaduses kindlustada. Puudutatud isiku I käitumine ja olek on ka ravi foonil olnud kärsitu, pahur, ettearvamatu ja vägivaldne. Vähem kontrollitud keskkonnas võib ta teenuselt omavoliliselt lahkuda. Kuivõrd puudutatud isikul I ei ole haiguskriitikat, ei võta ta järelevalveta ravimeid regulaarselt. Kinnises asutuses saab teda paremini motiveerida ja suunata vajalikke ravimeid võtma. Kinnises asutuses on seega tagatud puudutatud isiku I ohutus endale ja teistele, samuti turvaline ja kontrollitud elukeskkond. Kinnisesse asutusse paigutamata jätmisel jätab puudutatud isik I ravimite võtmise hooletusse ja põhjustab olukordi, millega seab ohtu nii enda kui ka teiste elu, tervise ja vara.
11.Puudutatud isiku I üle tuleb seada eestkoste, kuna ta on piiratud teovõimega isik, kelle huve ei ole võimalik kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu.
11.1.Asjas kogutud tõendid, eelkõige ekspertiisiakt, kinnitavad avalduses toodut. Puudutatud isik I ei saa oma vaimse tervise seisundit arvestades kestvalt aru oma tegude tähendusest ja ei suuda oma tegusid adekvaatselt juhtida. Puudutatud isik I ei saa aru oma majanduslike, õiguslike ja tervislike huvide olemusest ega suuda nende eest seista. Ta ei ole psüühikahäirete tõttu võimeline lahendama ka sotsiaalse elu küsimusi. Puudutatud isikule I tuleb seega määrata eestkostja kõigi asjade ajamiseks, sh hoolduse ja ravi korraldamiseks. Seetõttu tuleb lugeda, et puudutatud isik I on tunnistatud valmisõiguse tähenduses teovõimetuks ja ta kaotab hääleõiguse. Puudutatud isiku I seisundit arvestades ei saa talle jätta ka teovõimet perekonnaõiguslike tehingute tegemiseks. Kogutud tõendite põhjal ei ole puudutatud isik I võimeline iseseisvalt tegema mistahes tehinguid. Asjaolu, et kohus ei määra tehingute suurust, mida puudutatud isik I võib eestkostja nõusolekuta teha, ei tähenda, et ta ei tohiks eestkostjaga kooskõlastatult teha pisitehinguid.
11.2.Kuna teisi eestkostjaks sobivaid füüsilisi isikuid ei ole, tuleb puudutatud isiku I eestkostjaks määrata puudutatud isik II, kes on andnud selleks nõusoleku. Puudutatud isik I küll ei nõustunud puudutatud isiku II eestkostjaks määramisega, kuid ekspertiisiakti järgi ei suuda ta eestkostja isiku suhtes tahet avaldada. Ka puudutatud isik III oli nõus olema puudutatud isiku I eestkostja, kuid vanglas viibimise tõttu on tal eestkostja ülesannete täitmine raskendatud.
11.3.Perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg 4 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 526 lg 2 p 5 ja lg 3 kohaselt ei või aeg, millal kohus hiljemalt otsustab eestkoste lõpetamise või pikendamise, olla pikem kui viis aastat, mistõttu kontrollib kohus eestkoste jätkumise vajadust hiljemalt 8. jaanuaril 2026.
12.Ekspertiisikulud ja riigi õigusabi kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda ja muud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebus
13.Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.
2-20-15099 Määruskaebuse väidete kohaselt ei nähtu maakohtu määrusest, mis andis alust avalduse täies ulatuses rahuldada. Ei ole selge, miks oli puudutatud isikule I vaja määrata eestkostja, rääkimata tema kinnisesse asutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele paigutamisest. Puudutatud isik I vastas vestlusel esindajaga kõigile esindaja küsimustele igati adekvaatselt. Puudutatud isikul I ei ole sellist rasket psüühikahäiret, mis piiraks tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Seetõttu ei saa ta ohustada ka ei enda ega teiste elu, tervist või julgeolekut. Puudutatud isik I on esindajale mitmeid kordi kinnitanud, et ta ei ole endale ega teistele mingil viisil ohtlik. Avaldust ei saanud seega rahuldada. Puudutatud isik I on juba pikemat aega viibinud tahtest olenematul statsionaarsel ravil. Tema vaimse tervise seisund on praeguseks selline, et see lubab tal viibida kodus, teha tööd ja ravida ennast ambulatoorselt. Puudutatud isikul I on mitu lähedast, kes on avaldanud valmisolekut tema pidevaks ja pikemaajaliseks toetamiseks. Puudutatud isikul I on piisavalt raha, et üürida endale korter, samuti võib ta elama asuda puudutatud isiku II tallu, mis seisab tühjana. Puudutatud isik I on endine arhitekt, kes võib kuni vanaduspensionini töötada ehitus- või arhitektuuriettevõttes nõuandjana või konsultandina. Puudutatud isik I palub taastada oma teovõime ja valimisõiguse. Puudutatud isik I ei soovi mingil juhul eestkostjaks puudutatud isikut II, kes peksis puudutatud isiku I vaeseomaks ja varastas ta raha. Puudutatud isik II pani 22. aprillil 2020 puudutatud isikule I jala ette, mille tagajärjel puudutatud isik I kukkus. Siis hakkas puudutatud isik II teda käte ja jalgadega peksma. Selle tulemusel murdus puudutatud isikul I viis ribi, kaks sõrmeluud ja üks hammas. Seda nägid pealt ka Q ja puudutatud isiku I lapselaps. See oli neljas kord, kui puudutatud isik II puudutatud isikut I peksis. Puudutatud isik I politseisse ei pöördunud, kuna lootis, et puudutatud isik II palub vabandust. Mõne päeva pärast läks olukord hullemaks ja puudutatud isik I kutsus endale kiirabi. Puudutatud isik I pidi kolm kuud voodis lamama. Selle kohta algatati ka kriminaalasi, mis lõpetati tõendite puudumise tõttu. Puudutatud isik III võib hakata puudutatud isiku I hooldajaks, kui ta vanglast vabaneb. Puudutatud isik I soovib, et ta viidaks Tallinnasse, mitte Jämejalga. Tallinnas on puudutatud isiku I perekond ja tuttavad, kes saavad teda vaatama tulla ja teda toetada, kui pandeemia on möödas.
14.Puudutatud isik II vaidleb määruskaebusele vastu. Puudutatud isiku I vaimset tervist on hinnanud arstid, kelle arvates ei saa ta ühiskonnas hakkama ja on ümbritsevatele ohtlik. Seetõttu on puudutatud isik I täna Viljandis Jämejala haigla kinnises osakonnas järelevalve all.
15.Puudutatud isik IV vaidleb määruskaebusele vastu, jäädes maakohtule esitatud seisukoha juurde. Puudutatud isiku I suhtes ei ole võimalik rakendada muid abinõusid kui ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamine.
16.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Asjaolud, mis tingisid vaidlustatud määruse tegemise, ei ole ära langenud. Puudutatud isiku I suhtes rakendatud abinõud on põhjendatud. Maakohus on määruskaebuses väidetuga juba arvestanud, mh selgitanud, et peale puudutatud isiku II ei ole teisi eestkostjaks sobivaid füüsilisi isikuid. Puudutatud isiku I poolt määruskaebuses esitatu ei ole usaldusväärne. Puudutatud isik I on agressiivne ja kaldub vägivaldsusele. Ei ole välistatud, et tema lähedased on enda kaitseks puudutatud isiku I käitumisele proportsionaalselt reageerinud.
17.Puudutatud isik III vaidleb määruskaebusele vastu. Puudutatud isiku I käitumine on ebaadekvaatne ning korralik ravi kinnises asutuses on ainus lahendus.
2-20-15099
18.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks. Menetluse edasine käik
19.Ringkonnakohus kuulas puudutatud isiku I 8. oktoobril 2021 isiklikult ära. Puudutatud isik I avaldas, et ta on terve ning tema kinnihoidmiseks ja talle eestkostja määramiseks ei ole põhjust. Tema arvates ei vaja ta oma elu korraldamiseks eestkostjat ja ta saab ise hakkama. Oma terviseseisundit hindas ta heaks. Küsimuse peale, kas ta vitamiine või mingeid ravimeid praegu tarvitab, vastas ta, et võtab liitiumi. Puudutatud isik I kinnitas, et osakonnas on rahulik ning mingeid tülisid ei ole tal olnud. Kaaselanikud on rahumeelsed, kuid arvestades nende seisundit, ei ole neist vestluskaaslasi. Puudutatud isik I teadis, millal ta esmalt Pärnu haiglasse paigutati, ning millal ta toodi vaidlustatud kohtumääruse alusel Viljandisse (Jämejalasse). Puudutatud isik I avaldas soovi elada normaalset elu, sõita autoga. Talle oli oluline, et ta saaks vabalt liikuda, mitte käia õues üksnes saatjaga. Ta soovis asuda omaette elama pojale kuuluvasse maamajja, kust üürnikud on just välja läinud. Seal elamiseks oli ta korraldamas kuivade küttepuude ostmist, kuid selleks oli tal vaja esmalt teada, kas ta pääseb kinnisest osakonnast välja. Küsimuse peale, millest puudutatud isik I elada kavatseb, avaldas ta, et ta saab iga kuu töövõimetuspensioni ning nimetas selle suuruse. Ta teadis, et praegu korraldab tema rahaasju tema eestkostjaks määratud poeg Sten (puudutatud isik II). Samuti avaldas ta, et soovib tööd leida ja on hariduselt arhitekt. Puudutatud isik I kinnitas, et suhted eestkostjaks määratud pojaga on olnud halvad ning tema haiglas oleku ajal ei ole tal pojaga kontakti olnud. Ta on proovinud võtta telefoni teel ühendust oma endise abikaasaga, kuid tema kõned on nüüd blokeeritud. Puudutatud isik I avaldas kahtlust, et tema poeg on tema kinnisesse asutusse paigutamise korraldanud. Ta rääkis, et neil oli olnud tüli ja poeg oli teda peksnud, kuid ta on pojale andeks andnud selle. Küsimuse peale, kes võiks olla poja asemel tema eestkostja, arvas puudutatud isik I, et kui peab eestkostja jääma, siis las jääb poeg. Kohalikku omavalitsust ta eestkostjaks ei soovinud. Puudutatud isikule I oli arusaamatu, et temalt oli lisaks muule ära võetud ka valimisõigus. Küsimuse peale, kas ta on poliitilise eluga kursis ja sooviks kohalike omavalitsuste valimisel osaleda, vastas ta jaatavalt. Küsimuse peale, kas ta teab, keda valida, vastas ta, et ta valiks EKRE-t.
20.Ringkonnakohus kuulas samal päeval telefoni teel ära ka puudutatud isiku II. Küsimuse peale, kuidas ta kavatseb korraldada isa elu pärast 8. jaanuari 2022, kui isa kinnises asutuses viibimist ei pikendata või kui oleks alus lõpetada isa kinnisesse asutusse paigutamine varem, vastas ta, et ei ole sellele mõelnud ega suuda seda teha. Puudutatud isik II avaldas, et ta on määratud isa eestkostjaks, kuna Harku Vallavalitsus veenis teda eestkostja ülesandeid täitma, kuigi tegelikult ei suuda ta eestkostja ülesandeid täita ega soovi olla eestkostja. Ta tõi esile, et kõik minevikus toimunud sündmused ei võimalda tal emotsionaalselt olla oma isa eestkostja. Eeskostjaks ei saaks olla ka tema ema, kelle terviseseisund on halvenenud ja kelle eest ta peab nüüd ise hoolitsema. Samuti ei saaks eestkostjaks olla tema vend, sest ta viibib vangistuses.
21.Ringkonnakohus tegi 11. oktoobril 2021 seisukoha nõude SA-le Viljandi Haigla, avaldajale ja puudutatud isikule II.
2-20-15099 Ringkonnakohus palus SA-l Viljandi Haigla esitada seisukoha selle kohta, kas puudutatud isiku I paigutamine ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele kinnises hoolekandeasutuses on arsti hinnangul tema terviseseisundit arvestades jätkuvalt vajalik, või on võimalik tema suhtes kohaldada muid abimeetmeid. Ringkonnakohus palus avaldajal esitada seisukoha selle kohta, kes võiks olla puudutatud isiku II eestkostja ülesannetest vabastamise korral puudutatud isiku I eestkostja ning kas ja kuidas saab avaldaja puudutatud isiku I eestkostja ülesannetest vabastamise korral korraldada puudutatud isiku I elu tema kinnisest asutusest vabanemise järel 8. jaanuaril 2022 või enne seda, kui alused tema kinnises asutuses hoidmiseks peaksid olema ära langenud. Ringkonnakohus palus puudutatud isikul II esitada seisukoha selle kohta, kas ja miks soovib puudutatud isik II, et ta vabastataks eestkostja ülesannetest.
22.Avaldaja esitas 15. oktoobril 2021 seisukoha, mille järgi võiks puudutatud isik II jääda puudutatud isiku I eestkostjaks. Kui kohus peaks siiski puudutatud isiku II eestkostja ülesannetest vabastama, tuleks kaaluda Viljandi Linnavalitsuse eestkostjaks määramist. Puudutatud isik viibib ööpäevaringsel erihooldusteenusel SA-s Viljandi Haigla. Ta vajab suure tõenäosusega teenuse pikendamist ja teda ravitakse ka edaspidi väljaspool Harku valda. Viljandi Linnavalitsus saaks puudutatud isiku I viibimiskohta arvestades eestkostja ülesandeid paremini täita. Puudutatud isikut I ei saa enam Harku vallaga seotuks pidada. Puudutatud isikul I ei ole Harku vallas kinnisvara ega kohta, kuhu elama asuda. Samuti ei ole tal seal avaldajale teadaolevalt ühtegi lähedast ega sõpra, kes oleks nõus ta enda juurde elama võtma. Kui puudutatud isik I ei peaks vajama kinnises asutuses osutatava ööpäevaringse erihooldusteenuse pikendamist, tuleb ta Sotsiaalkindlustusameti kaudu suunata ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Puudutatud isik I ei ole võimeline iseseisvalt hakkama saama ja tal ei ole haiguskriitikat. Ööpäevaringse erihooldusteenuse järjekord on pikk, ulatudes mitme aastani.
23.SA Viljandi Haigla raviarst ja psühhiaater G esitas 19. oktoobril 2021 seisukoha, mille järgi on puudutatud isikul I jätkuvalt raske psüühikahäire (skisoafektiivne häire), mis on kroonilise kuluga, vajab elukestvat ravi ja piirab puudutatud isiku I võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Puudutatud isiku I häire sümptomid on praegu raviga kontrolli alla saadud ja tema seisund on stabiliseerunud. Esinenud ei ole haiguse ägenemisi ja ta ei ole vajanud haiglaravi. Samas ei ole puudutatud isikul I haiguskriitikat ning tema ravimotivatsioon on osaline ja vähene. Puudutatud isik I on ka kontrollitud keskkonnas tihti ravi vastu protestinud ja jätnud ravimid (meeleolu stabilisaatori) võtmata. Depoosüste antipsühhootikumiga on puudutatud isik saanud ettenähtud intervalli tagant. Kuna puudutatud isikul I ei ole haiguskriitikat ja ta ei mõista ravivajadust, on suur tõenäosus, et ta katkestab väljaspool kontrollitud keskkonda ravi ja tarvitab alkoholi. Selle foonil võib psüühikahäire ägeneda ja puudutatud isik I käituda ebaadekvaatselt ja ohtlikult. Puudutatud isik I vajab vägivaldse käitumise riski vähendamiseks kontrollitud ja struktureeritud keskkonda, kus on tagatud ravimite manustamine ja ei ole ligipääsu alkoholile. Samas võib kaaluda ka praeguse teenuse lõpetamist, kuid see tuleks asendada näiteks ebastabiilse remissiooniga psüühikahäirega inimestele mõeldud ööpäevaringse teenusega või ööpäevaringse erihooldusteenusega.
24.Puudutatud isik II esitas 19. oktoobril 2021 seisukoha, mille järgi ei soovi ta enam puudutatud isiku I eestkostja olla. Puudutatud isik I põeb haigust, millele ei ole ravi, ja ta ei saa iseseisvalt hakkama. Puudutatud isik II ei taha puudutatud isiku I ohtlikkuse tõttu viimase läheduses enam kunagi viibida. Puudutatud isikule II käib eestkostjaks olemine üle jõu.
2-20-15099 Puudutatud isiku II ema on samuti raske puudega ning ei saa oma igapäevase elukorraldusega enam hakkama ja vajab puudutatud isiku II abi. Lisaks on puudutatud isikul II kaks alaealist last ja tema jaoks on väga oluline neile aega leida. Puudutatud isik II aitab ka puudutatud isikut III, kes on juba seitse aastat vanglas viibinud. Puudutatud isikuga I seonduv tuletab puudutatud isikule II meelde halbu aegu ja ta ei taha seda enam kannatada. Puudutatud isik II soovib stabiilset ja rahulikku elu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
25.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 osaliselt rahuldada ja vaidlustatud määrus tuleb tühistada osas, millega maakohus rahuldas täielikult avalduse ja määras puudutatud isikule I eestkostja nende ülesannete täitmiseks, mis ei puuduta tema tervise seisundist tulenevalt tema elu korraldamist ja talle ravi tagamist. Tühistatud osas tuleb teha uus määrus, millega rahuldada avaldus osaliselt, seada puudutatud isiku I üle eestkoste üksnes tema tervist ja sellest tulenevat elukorraldust puudutavates küsimustes ning määrata eestkostja üksnes tema elu korraldamiseks tervist toetaval viisil. Lisaks tuleb TsMS § 530 alusel rahuldada senise eestkostja taotlus tema ametist vabastamiseks ning määrata puudutatud isikule I uus eestkostja. Kohtu algatusel tuleb TsMS § 540 alusel peatada puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamine.
26.Ringkonnakohus kontrollib esmalt maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust puudutatud isiku I üle eestkoste seadmise ja talle eestkostja määramise osas (I) ning lahendab maakohtu määratud eestkostja taotluse enda ametist vabastamiseks ja määrab uue eestkostja (II). Seejärel kontrollib kolleegium maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust puudutatud isiku I kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise osas ning otsustab puudutatud isiku I kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamise peatamise (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I
27.Kolleegiumi hinnangul on maakohus eestkostevajaduse ulatuse tuvastamisel ja eestkostja ülesannete määramisel rikkunud menetlusõiguse norme ning see on viinud ebaõige lahendi tegemiseni. Maakohus ei kuulanud puudutatud isikut I vahetu mulje saamiseks isiklikult ära (maakohus kuulas puudutatud isiku I ära videosilla vahendusel) ja jättis puudutatud isiku I arusaamisvõime piisaval määral välja selgitamata. Samuti andis maakohus ülemäärase tähenduse ekspertiisiaktis sisalduvatele põhjendamata hinnangutele ega hinnanud piisavalt muid puudutatud isiku I arusaamisvõime kohta kogutud tõendeid.
28.Ringkonnakohus selgitab, et kohus määrab PKS 203 lg 1 järgi täisealisele isikule eestkostja, kui ta ei suuda kasvõi osaliselt vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Eestkostja määramise eesmärgiks on piiratud teovõimega isikut aidata ja tagada tema õiguste ja huvide kaitse osas, milles ta ise seda ei suuda. Seetõttu tuvastab kohus eestkostjat määrates esmalt, kas ja millises osas on isiku teovõime piiratud, st millises osas ei suuda isik oma tegudest aru saada või neid juhtida ja vajab eestkostet. Kui kohus tuvastab, et isik on piiratud teovõimega ning vajab seetõttu osas või kõigis eluvaldkondades eestkostet, tuleb isiku õiguste ja huvide kaitseks määrata talle eestkostja. Eestkostja ülesandeks saab olla eestkostetava õiguste ja huvide kaitse üksnes neis eluvaldkondades, milles isiku enda teovõime on piiratud ja milles ta vajab eestkostet (vt Riigikohtu 23. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-15, p 13; 9. novembri 2011. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p-d 20 ja 21).
2-20-15099 Isiku eestkostevajaduse ja selle ulatuse tuvastab kohus asjas kogutud tõendite alusel. Kohtul peab tõendite alusel olema võimalik piisavalt täpselt tuvastada, millises osas on isiku teovõime psüühikahäire tõttu piiratud ning millises osas suudab isik hoolimata oma psüühikahäirest oma tegudest aru saada ja neid juhtida. Seejuures peab kohus TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (vt Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 20).
29.Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti järgi on puudutatud isikul I skisoafektiivne häire (F25.2), millega kaasub kerge kognitiivsete funktsioonide häire (F06.7) ja alkoholisõltuvus (F10.2). See on kooskõlas puudutatud isiku I varasema haiguslooga (vt nt avaldusele lisatud SA Pärnu Haigla 8. oktoobri 2020. a vastus päringule ja Harju Maakohtu 30. oktoobri 2020. a määruse tsiviilasjas nr 2-20-13891 väljavõte). Alates 2019. a-st on puudutatud isik I jälgimisel ka kujuneva dementsuse kahtluse tõttu. Puudutatud isik I sai skisoafektiivse häire diagnoosi 2013. a-l, enne seda oli tal diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire (vt avaldusele lisatud SA Pärnu Haigla 8. oktoobri 2020. a vastus päringule). Puudutatud isik I esitas 11. aprillil 2021 uue tõendina haigusjuhtumi digitaalse väljavõtte perioodi 10. september 2020. a kuni 14. jaanuar 2021. a kohta, millega ta soovib tõendada, et ta on vaimselt terve. Kolleegium võtab selle TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1 I lause alusel uue tõendina vastu. Kõnealuses väljavõttes on puudutatud isiku I seisundiks SA Pärnu Haiglast väljakirjutamisel märgitud „paranenud“ ning näitajad „CGI-S 6->5; CGI-I 3“. SA Viljandi Haigla 19. oktoobri 2021. a seisukohast järeldub, et puudutatud isik I kirjutati SA Pärnu Haiglast välja 14. jaanuaril 2021. Avaldaja suhtles oma 15. aprilli 2021. a seisukoha järgi puudutatud isiku I raviarsti psühhiaatri Raine Pilliga, kes selgitas, et näitajad „CGI-S 6->5; CGI-I 3“ tähendavad, et puudutatud isiku I paranemine väljavõtte perioodil oli minimaalne. Psühhiaater R. Pilli märkis, et kõige olulisem osa väljavõttest on ravikokkuvõtte soovitused ja ravisoovitused, mille järgi vajab puudutatud isik I kontrollitud ja psühhoaktiivsete ainete vaba keskkonda ning toetusravi tagamist põhihaiguse (F25) dekompensatsiooni ärahoidmiseks. Puudutatud isiku I arusaam, et ta oli SA Pärnu Haiglast väljakirjutamisel psüühilisest haigusest paranenud, on seega ekslik. Puudutatud isiku I raviarstide R ja Gi avaldatu kohaselt on skisoafektiivne häire krooniline psüühiline häire, millest tervistumist ei ole loota ja mis vajab elukestvat ravi (vt R 11. novembri 2020. a ärakuulamisel avaldatu ja SA Viljandi Haigla 19. oktoobri 2021. a seisukoht). Seda kinnitab ka asjaolu, et puudutatud isik I on pärast skisoafektiivse häire diagnoosi saamist vajanud häire ägenemise tõttu korduvalt haiglaravi.
30.Samas ei saa kolleegiumi hinnangul asjas kogutud tõendite, sh puudutatud isiku I isikliku ärakuulamise põhjal kogetu alusel teha järeldust, et puudutatud isik I ei suuda oma tegude tähendusest kestvalt üldse aru saada.
30.1.Maakohus on eelkõige ekspertiisiaktile tuginedes leidnud, et puudutatud isik I ei suuda raske psüühikahäire tõttu oma tegudest kestvalt aru saada ega neid juhtida ning vajab eestkostet kõigi asjade ajamiseks. Sisuliselt on seega maakohus leidnud, et puudutatud isiku I teovõime on piiratud kõigis eluvaldkondades. Ekspertiisiaktis on põhiliselt kirjeldatud puudutatud isiku I varasemat haiguslugu ja seisundit skisoafektiivse häire ägenemise perioodidel. Puudutatud isiku I psüühilise seisundi kirjelduse puhul ei ole kohati võimalik eristada, millised tähelepanekud käivad puudutatud isiku I seisundi kohta ekspertiisi tegemise ajal ja millised puudutatud isiku I seisundi kohta kogu haiglas viibimise aja vältel. Puudutatud isiku I psüühilise seisundi kirjelduse all on tsiteeritud SA Pärnu Haigla 8. oktoobri 2020. a vastust avaldaja päringule, mis on koostatud ajal, mil puudutatud
2-20-15099 isik oli SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikus tahtest olenematul ravil olnud pisut vähem kui kuu aega (puudutatud isik I hospitaliseeriti 10. septembril 2020). Samuti on puudutatud isiku I psüühilise seisundi kirjelduse all tsiteeritud psühhiaatri Ivo Tatari 27. oktoobril 2020 tsiviilasjas nr 2-20-13891 koostatud ekspertiisiakti (vt Harju Maakohtu 30. oktoobri 2020. a määruse tsiviilasjas nr 2-20-13891 väljavõte). Praeguses asjas vestles ekspert puudutatud isikuga I
14.detsembril 2020, mil puudutatud isik I oli psühhiaatriakliinikus olnud pisut üle kolme kuu. Ekspertiisiaktis on märgitud, et puudutatud isik I teeb ravi osas koostööd, kuid ei ole kirjeldatud, kas ja kuivõrd on puudutatud isiku I seisund ja sellest lähtuvalt ka arusaamisvõime ravi tulemusel paranenud. Puudutatud isiku I raviarst avaldas juba 11. novembri 2020. a ärakuulamisel, et kuigi puudutatud isikuga I oli septembris ja oktoobri alguses palju probleeme, on novembrikuu olnud range režiimi toimel rohkem koostööle suunatud. See näitab, et puudutatud isiku I põhiline psüühikahäire, s.o skisoafektiivne häire, allub ravile ja pikemaajalise ravi toimel hakkavad psüühikahäire sümptomid taanduma. Ekspertiisiaktis ei ole aga kirjeldatud, milline on või võiks olla puudutatud isiku I arusaamisvõime erinevatest eluvaldkondadest, kui skisoafektiivne häire on raviga kontrolli all. Asjaolu, et puudutatud isiku I kognitiivsed funktsioonid (mälu ja õppimine ning täidesaatvad ja sotsiaalsed kognitiivsed funktsioonid) on kaasuva haiguse tõttu kergelt häiritud ning püstitatud on ka dementsuse kahtlus, ei näita veel, et ta ei suudaks oma elu üldse iseseisvalt korraldada ega mõistaks ühegi tehingu tagajärgi. Avalike andmete põhjal on puudutatud isiku I n-ö põhihäireks olev skisoafektiivne häire episoodiliselt esinev häire (vt https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/20 psyhhoos.htm). See tähendab, et häire ägenemise perioodid vahelduvad osalise või täieliku remissiooniga. Seda kinnitab ka asjaolu, et puudutatud isik I on alates skisoafektiivse häire diagnoosi saamisest 2013. a-l oma elu korraldamisega suuremalt jaolt ise hakkama saanud ja vajanud häire ägenemise tõttu haiglaravi üldjuhul pikkade perioodide tagant. Praeguse asja ning tsiviilasjade nr 2-14-50363, 2-19-11986 ja 2-20-13891 materjalidest nähtub, et puudutatud isik I on alates 2013. a-st elanud nii üksi kui ka endise abikaasa juures. Ei ole teada, et Sotsiaalkindlustusamet või mõni kohaliku omavalitsuse üksus oleks tema iseseisvat toimetulekut toetanud muul moel kui toetuste maksmisega. Avaldaja on avalduses ka kinnitanud, et tema kokkupuude puudutatud isikuga I on olnud minimaalne. SA Pärnu Haigla
8.oktoobri 2020. a vastuse järgi on puudutatud isik I alates 1994. a-st viibinud psüühikahäire tõttu haiglaravil kümme korda. Asja materjalidest ei tulene selgelt, mitmel korral neist vajas puudutatud isik I haiglaravi skisoafektiivse häire tõttu. Avalduse, SA Pärnu Haigla 8. oktoobri 2020. a vastuse, ekspertiisiakti ja kohtute infosüsteemi andmete (vt tsiviilasjad nr 2-13-70096, 2-14-50363, 2-19-11986 ja 2-20-13891) alusel on puudutatud isik I vajanud skisoafektiivse häire ägenemise tõttu haiglaravi (sh tahtest olenematut ravi) kokku kuuel korral, s.o kahel korral 2013. a-l, ühel korral 2014. a-l, ühel korral 2019. a-l ning kahel korral 2020. a-l. SA Viljandi Haigla 19. oktoobri 2021. a seisukoha järgi viibib puudutatud isik I alates
14.jaanuarist 2021 Viljandi haiglas erihooldusteenusel. Seisukohast tuleneb, et puudutatud isikul I ei ole küll kinnises asutuses viibimise ajal tekkinud haiguskriitikat ja ta peab enda kinnisesse asutusse paigutamist ebaõiglaseks, kuid ta on käitunud rahumeelselt, tema seisund on stabiliseerunud ja ei ole esinenud põhihäire ägenemisi. Kolleegium kuulas puudutatud isiku I
8.oktoobril 2021 tema viibimiskohas ka isiklikult ära ning veendus vahetu mulje põhjal, et puudutatud isiku I seisund on stabiliseerunud, kuid puudutatud isikul I ei ole jätkuvalt haiguskriitikat. Samas ei tekkinud kohtul vahetult tajutu põhjal muljet, et puudutatud isik I ei saaks oma elu korraldamise ja varaliste õiguste kaitsega üldse hakkama. Puudutatud isik I orienteerus enda isikus, ajas, kohas ja situatsioonis ning oli võimeline pidama sisulist vestlust ja andma selgitusi oma elu korraldamise erinevate aspektide kohta. Tema mõttekäik oli jälgitav ja ta vastas kohtu küsimustele adekvaatselt. Puudutatud isik I avaldas, et elaks ära oma
2-20-15099 töövõimetuspensionist ja oskas nimetada selle suuruse. Puudutatud isik soovis leida ka tööd ja tõi välja, et on hariduselt arhitekt. Seda kinnitab tsiviilasjas nr 2-14-50363 tehtud 23. aprilli 2014 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt, mille järgi on puudutatud isik I lõpetanud Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi arhitektuuri eriala. Puudutatud isik I soovis teostada ka valimisõigust ja oskas nimetada erakonna, mida valida.
30.2.Kolleegium leiab eeltoodu põhjal, et puudutatud isik I on üldjoontes võimeline oma õigusi ja huve ise kaitsma ega vaja eestkostet kõigis eluvaldkondades. Küll aga on puudutatud isiku I teovõime piiratud oma terviseseisundi mõistmisel. Puudutatud isikul I ei ole ka pärast pikaajalist ravi tekkinud haiguskriitikat ja ta peab ennast terveks. See näitab, et puudutatud isiku I puuduv arusaamisvõime oma terviseseisundist on kestva iseloomuga ning ta ei suuda oma tervise huvides ise vajalikke otsuseid langetada. Haiguskriitika puudumise tõttu ei mõista puudutatud isik I ravivajadust ning katkestab varasemale kogemusele tuginedes varsti pärast kontrollitud keskkonnast vabanemist ravi ja hakkab kuritarvitama alkoholi. SA Viljandi Haigla 19. oktoobri 2021. a seisukoha järgi on puudutatud isik I isegi kontrollitud keskkonnas tihti ravi vastu protestinud või jätnud ravimid võtmata. Kuivõrd skisoafektiivne häire eeldab järjepidevat ravi ja alkohol süvendab selle kulgu, viivad ravi katkestamine ja alkoholi kuritarvitamine suure tõenäosusega uute haigusepisoodideni, mis halvendavad haiguse üldist prognoosi. Seetõttu vajab puudutatud isik I kolleegiumi hinnangul eestkostet tervisevaldkonnas, mis hõlmab nii puudutatud isikule I vajalikku ravi kui ka seda toetavaid elutingimusi ja sotsiaalteenuseid. Samas ei kinnita asjas kogutud tõendid ning kohtu vahetu mulje puudutatud isiku I arusaamisvõimest seda, et ta ei saaks aru perekonnaõiguslike ja varaliste tehingute õiguslikest tagajärgedest ega oleks võimeline teostama valimisõigust. Ainuüksi ekspertiisiaktis sisalduva üldsõnalise järelduse alusel ei saa kohus seda tuvastada, kui asjas kogutud muud tõendid eksperdi järeldust ei kinnita.
31.Eeltoodut arvestades vajab puudutatud isik I abi tervist puudutavates küsimustes oma õiguste ja huvide kaitseks, sh tervist toetavate elutingimuste loomisel ning vajadusel terviseseisundit toetavate sotsiaalteenuste taotlemisel. Sellist abi ei saa praegusel juhul osutada volituse andmise ega perekonnaliikmete või muude abiliste vahendusel, mistõttu vajab puudutatud isik I oma huvide ja õiguste kaitseks tervisevaldkonnas eestkostjat. Puudutatud isik I ei ole volitanud kedagi oma terviseküsimustega tegelema ning kuna praeguseks on puudutatud isiku I teovõime tervisevaldkonnas piiratud ja puudub haiguskriitika, ei saa ta ka enam kehtivat volitust anda (vt ka Riigikohtu 9. novembri 2011. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 21). Arvestades, et puudutatud isik II ja puudutatud isiku I endine abikaasa ei soovi puudutatud isikuga I kontakti ning puudutatud isik III kannab vanglas karistust, ei ole puudutatud isikul I ka perekonnaliikmeid, kes tagaksid tema huvide kaitse tervisevaldkonnas, ega ole teada ka muid abilisi, kes oleksid valmis seda tegema. Ühtlasi ei oleks üksnes abistamine piisav, sest puudutatud isiku I elu korraldamiseks selliselt, et on tagatud tema tervise säilimine, võib osutuda vajalikuks ka tema esindamine (nt sotsiaalteenuste taotlemisel vms). Seega tuleb puudutatud isikule I määrata eestkostja. Arvestades puudutatud isiku I eestkostevajadust, tuleb tema üle seada eestkoste üksnes tema tervist ja sellest tulenevalt elukorraldust puudutavates küsimustes ning määrata eestkostja ülesandeks puudutatud isiku I elu korraldamine tema tervist toetaval viisil, sh tervist toetavate elutingimuste ja ravi tagamine ning vajadusel selleks sotsiaalteenuste taotlemine. Mh tuleb eestkostjal korraldada puudutatud isiku I elu pärast kinnisest hoolekandeasutusest vabanemist
2-20-15099 viisil, mis toetab puudutatud isiku I tervist, ja arvestada seda, et puudutatud isikul I ei ole püsivat elukohta, kuhu kinnisest asutusest vabanemise järel elama asuda. Seejuures tuleb eestkostjal PKS § 179 lg 4 järgi koosmõjus PKS §-ga 202 küsida eestkostetava elu korraldades viimase arvamust ning arvestada seda niivõrd, kuivõrd see on eestkostetava terviseseisundist arusaamise võimet arvestades võimalik.
32.Ülaltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt eestkoste seadmise ja eestkostja ülesannete ulatust puudutavas osas. Ülejäänud osas ei anna määruskaebuse väited kolleegiumi hinnangul alust maakohtu määrust eestkoste osas tühistada. Kuigi puudutatud isik I vaidlustas maakohtu määruse ka osas, millega maakohus määras eestkostjaks puudutatud isiku II, nõustus puudutatud isik I ärakuulamisel sellega, et puudutatud isik II eestkostjaks määrati. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et maakohus ei oleks võinud puudutatud isikut II eestkostjaks määrata. Maakohus eelistas põhjendatult eestkostjana füüsilist isikut, kes oli eestkostjaks määramisega nõus ja sobis eestkostetava huve kaitsma. II
33.Kuigi puudutatud isik II oli maakohtu menetluse ajal nõus olema puudutatud isiku I eestkostja, esitas ta ringkonnakohtule taotluse, milles palus vabastada end eestkostja ülesannetest. Kohus võib PKS § 197 lg 1 järgi eestkostja vabastada, kui eestkostja oma kohustuste olulise rikkumise tõttu või muul põhjusel ei vasta enam eestkostjale esitatavatele nõuetele või kui eestkostja ülesannete jätkumine kahjustaks eestkostetava huve. Kohus vabastab eestkostja PKS § 197 lg 2 I lause järgi omal algatusel või õigustatud huvi omava isiku taotluse alusel ning eestkostja vabastamisel teeb kohus PKS § 197 lg 3 I lause järgi korralduse eestkoste edasiseks teostamiseks. Mõjuval põhjusel eestkostja vabastamise ja uue eestkostja määramise korda reguleerib täiendavalt TsMS § 530. Kuigi üldjuhul lahendab vastava taotluse esimese astme kohus, on taotlus esitatud ringkonnakohtule ning ringkonnakohus on puudutatud isiku I ja II selles küsimuses ära kuulanud. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik lahendada praegusel juhul taotlus ringkonnakohtul.
34.Puudutatud isik II avaldas kohtule telefoni teel ärakuulamisel soovi vabaneda eestkostja ülesannetest ning selgitas kohtule kirjalikult esitatud seisukohas oma soovi põhjuseid. Puudutatud isik II tõi esile, et ta ei taha puudutatud isiku I ohtlikkuse ja negatiivsete mälestuste tõttu viimase läheduses enam kunagi viibida, talle käib eestkostjaks olemine üle jõu, ta peab toetama oma ema, kes on raske puudega ja vajab tänaseks igapäevast abi ning tal on kaks alaealist last, kes vajavad tema aega. Ka puudutatud isik I on määruskaebuses avaldanud, et ta ei soovi, et puudutatud isik II on tema eestkostja. Kuigi puudutatud isik I nõustus ärakuulamisel, et puudutatud isik II võib jääda vajaduse korral tema eestkostjaks, tõi ta esile, et tal on olnud pojaga konfliktsed suhted. Samuti kinnitasid mõlemad, et kogu puudutatud isiku I kinnises asutuses viibimise ajal ei ole nad omavahel suhelnud. Neil asjaoludel leiab kolleegium, et puudutatud isiku II jätkamine eestkostjana ei vasta enam puudutatud isiku I huvidele, kuna eestkoste teostamine eeldab pidevat suhtlust ja head läbisaamist eestkostja ja eestkostetava vahel ning eestkostjal peab olema piisavalt aega, et seista eestkostetava õiguste ja huvide eest ning korraldada tema elu. Seda arvestades tuleb puudutatud isik II vabastada eestkostja ülesannetest. Arvestades seda, et maakohus määras eestkostja kõigi eestkostetava asjade ajamiseks, sh varalistes küsimustes, tuleb puudutatud isikul II esitada PKS § 194 alusel hiljemalt 1. detsembril
2-20-15099 2021 maakohtule aruanne oma ülesannete täitmise kohta kuni eestkostja ülesannetest vabastamiseni. Vastuseks puudutatud isiku I 13. oktoobri 2021. a taotlusele saada teavet selle kohta, kuidas tema senine eestkostja on ajanud tema rahaasju, selgitab kolleegium, et kooskõlas PKS § 193 lg-ga 1 teostab eestkostja tegevuse üle järelevalvet Harju Maakohus. Seetõttu tuleb puudutatud isikul I vastava taotlusega pöörduda Harju Maakohtu poole.
35.Kuna puudutatud isik I vajab endiselt tervisevaldkonnas ringkonnakohus puudutatud isikule I uue eestkostja.
eestkostjat, määrab
35.1.Kolleegium juhindub sellest, et PKS §-de 204 ja 205 mõtte järgi tuleb eestkostjat määrates eelistada füüsilist isikut juriidilisele isikule ning neid mõlemaid omakorda valla- või linnavalitsusele (vt Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 22). Üksnes juhul, kui eestkostjaks ei leita sobivat füüsilist ega juriidilist isikut, määrab kohus PKS § 205 lg 3 järgi eestkostjaks valla- või linnavalitsuse, millega täisealine eestkostetav on kõige tugevamalt seotud. Seejuures on täisealine kõige tugevamalt seotud mh selle valla- või linnavalitsusega, kust ta pärit on, kus ta on suurema osa ajast elanud, millega ta on säilitanud olulised sidemed, kus asuvad tema lähedased või vara või kus on tema rahvastikuregistrijärgne elukoht. Erinevate kohalike omavalitsuste kaalumisel tuleb kohtul mh arvestada nii läheduse (seotuse) kui kestvuse põhimõtet, st isikule eestkostjaks määratav kohalik omavalitsus peab suutma võimalikult efektiivselt ja mõistlikult korraldada eestkostetava huvide kaitset nii praegu kui ka tulevikus (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 22. detsembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 2-16-4855, p 10; Tallinna Ringkonnakohtu 3. septembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-77034, p 24).
35.2.Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtule teada eestkostjaks sobivaid füüsilisi isikuid. Maakohtu menetluses olid eestkostjaks määramisega nõus puudutatud isik II ja puudutatud isik III. Puudutatud isik II ei soovi enam mõjuvatel põhjustel eestkostja olla ning puudutatud isik III kannab vanglas karistust, mistõttu ei saa ka tema eestkostja ülesandeid täita. Muid sobivaid füüsilisi isikuid ei ole maakohtu menetluses selgunud ning ka avaldaja (Harku Vallavalitsus) ei ole osanud neid ringkonnakohtule nimetada. Samuti ei ole kohtule teada antud, et mõni juriidiline isik võiks olla puudutatud isiku I eestkostjaks. Olukorras, kus kohtule ei ole teada füüsilisi ega juriidilisi isikuid, kes oleksid nõus asuma täitma eestkostja ülesandeid, ei ole kohtul muud võimalust, kui määrata PKS § 205 lg 3 järgi eestkostjaks valla- või linnavalitsus, millega eestkostetav on kõige tugevamalt seotud. Kuigi puudutatud isik I avaldas 8. oktoobri 2021. a ärakuulamisel, et ta ei soovi eestkostjaks kohalikku omavalitsust ja eelistab eestkostjana pigem puudutatud isikut II, ei ole kujunenud olukorras kohtul võimalik puudutatud isiku I arvamusest juhinduda ja peab määrama uueks eestkostjaks kohaliku omavalitsuse, millega on puudutatud isikul I kõige tugevam seos.
35.3.Ringkonnakohtu hinnangul on puudutatud isikul I kõige tugevam seos PKS § 205 lg 3 tähenduses Harku vallaga. Rahvastikuregistri andmetel on puudutatud isik sündinud Raplamaal. Tema rahvastikuregistrijärgne elukoht on alates 5. detsembrist 1994 XXX (nimetatud ka taluks) kuulub puudutatud isikule II. Puudutatud isiku I lisa-aadressina on rahvastikuregistris märgitud WWW, kus elab puudutatud isiku I endine abikaasa. Praeguse asja ning tsiviilasjade nr 2-14-50363, 219-11986 ja 2-20-13891 materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik I elanud nii oma
2-20-15099 rahvastikuregistrijärgses elukohas kui ka seal märgitud lisa-aadressil, samuti puudutatud isiku II suvilas PPP. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 16. aprilli 2014. a tsiviilasjas nr 2-14-50363 esitatud taotlusele lisatud psühhiaatri arvamusest nähtub, et puudutatud isik I elas enne 2013. a novembris Pärnu haiglasse tahtest olenematule ravile sattumist puudutatud isiku II suvilas. Pärast haiglast vabanemist läks puudutatud isik I tagasi Tallinnasse, kuid tema endine abikaasa ei võtnud teda enda juurde ja saatis ta elama TTT. Puudutatud isiku I pojad tegid TTT korteri korda ja puudutatud isik I asus sinna elama. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 12. augusti 2019. a tsiviilasjas nr 2-19-11986 esitatud taotlusele lisatud psühhiaatri arvamuse järgi hakkas puudutatud isik I vahepealsel ajal sageli endise abikaasa juures käima, kes võttis ta lõpuks enda juurde elama. Puudutatud isiku II 25. novembri 2020. a ärakuulamisel avaldatust ja puudutatud isiku I 25. veebruaril 2021 kohtule edastatud käsikirjalisest selgitusest järeldub, et pärast 2019. a-l haiglast vabanemist elas puudutatud isik I nii endise abikaasa juures kui ka puudutatud isiku II suvilas. Viimane kord, s.o 2020. a septembris, toimetati puudutatud isik I Pärnu haiglasse puudutatud isiku II suvilast, kus tal ei olnud luba viibida. Alates 14. jaanuarist 2021 viibib puudutatud isik I ööpäevaringsel erihooldusteenusel Viljandi haiglas, mis asub Viljandi vallas Jämejala külas Pärna tee 3. Puudutatud isikule I ei kuulu kinnistusraamatu andmetel kinnisvara. Puudutatud isiku I perekonnaliikmed, sõbrad ja tuttavad elavad Tallinnas ning ta soovib kinnisest asutusest vabanedes minna Tallinnasse. Puudutatud isik I avaldas 13. augusti 2021. a seisukohas, et ta võiks asuda elama tallu, kuhu ta on sisse kirjutatud, st Harku vallas asuvasse TTT korterisse. Sama avaldas puudutatud isik I 8. oktoobri 2021. a ärakuulamisel. Kuna puudutatud isik I on enim seotud Harku vallaga, tuleb puudutatud isiku I eestkostjaks määrata avaldaja, s.o Harku Vallavalitsus. Harku vallas asuv korter on olnud üle 25 aasta puudutatud isiku I rahvastikuregistrijärgne elukoht ja puudutatud isik I on seal ka reaalselt elanud ja soovib sinna haiglast vabanedes naasta. Kolleegium ei nõustu avaldajaga, et puudutatud isiku I eestkostjaks tuleks määrata Viljandi Linnavalitsus või Viljandi Vallavalitsus. Puudutatud isiku I ainus seos Viljandi vallaga väljendub selles, et ta viibib alates 14. jaanuarist 2021 Viljandi haiglas ööpäevaringsel erihooldusteenusel ning see ei anna alust pidada neid kohalikke omavalitsusi puudutatud isikuga I kõige tugevamalt seotuks.
36.Neil põhjendustel rahuldab kolleegium puudutatud isiku II taotluse enda eestkostja ülesannetest vabastamiseks ja määrab uueks eestkostjaks Harku Vallavalitsuse. III
37.Kolleegiumi hinnangul ei anna määruskaebuse väited alust tühistada maakohtu määrust osas, millega maakohus paigutas puudutatud isiku kinnisesse hoolekandeasutusse. Küll aga tuleb ringkonnakohtul muutunud asjaolude tõttu omal algatusel peatada puudutatud isiku I kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamine.
38.Kuigi maakohus eksis puudutatud isiku I kinnisesse hoolekandeasutusse paigutades menetlusõiguse normide vastu, kui jättis puudutatud isiku I vahetult ära kuulamata ja tegi seda videosilla vahendusel, ei anna nimetatud rikkumine alust maakohtu määrust selles osas tühistada. Ringkonnakohus kuulas puudutatud isiku I ise vahetult ära ning ringkonnakohtul ei ole asjas kogutud tõendite valguses kahtlust, et maakohus paigutas 8. jaanuaril 2021 põhjendatult puudutatud isiku I kinnisesse hoolekandeasutusse.
38.1.Maakohus leidis õigesti, et isiku saab paigutada SHS § 105 lg 1 järgi tema nõusolekuta hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama, kui on täidetud kõik nimetatud
2-20-15099 sättes sisalduvad tingimused, sh 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama ja 3) varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik. Samuti asus maakohus määruse tegemise ajal esinenud asjaolusid arvestades põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku I puhul on need tingimused täidetud. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
38.2.Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul I on raske psüühikahäire (skisoafektiivne häire (F25.2)). Maakohtu määruse tegemisele eelnes puudutatud isiku I psüühikahäire ägenemine, mille ajal ei olnud puudutatud isik I võimeline oma käitumisest aru saama ega seda juhtima SHS § 105 lg 1 p 1 tähenduses. Puudutatud isiku I käitumine oli ebaadekvaatne ja agressiivne ning juhitud psüühikahäirest. Puudutatud isiku I väide, et tal ei ole sellist rasket psüühikahäiret, mis võiks piirata tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida, ei ole kooskõlas asjas kogutud tõenditega.
38.3.Põhjendatud on ka maakohtu järeldus, et kui puudutatud isik I oleks jäetud kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata, oleks ta olnud SHS § 105 lg 1 p 2 tähenduses ohtlik eelkõige teistele, kuid oleks võinud oma ettearvamatu käitumisega ohtu seada ka ennast. Puudutatud isik I ähvardas enne psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile sattumist puudutatud isikut II, üritas kahel korral sisse tungida endise abikaasa koju ning tungis kahel korral sisse puudutatud isiku II korterisse, kus elavad puudutatud isiku II tuttavad oma lastega. Ta varastas puudutatud isiku II haagissuvila ja murdis sisse puudutatud isiku II suvila territooriumile. Puudutatud isiku I käitumine eskaleerus ka tahtest olenematul ravil viibides, puudutatud isik I oli kaaspatsientide ja personali suhtes nii verbaalselt kui ka füüsiliselt agressiivne. Ka varem on puudutatud isik I olnud häire ägenemise perioodidel verbaalselt ja füüsiliselt agressiivne ning vaenulikult meelestatud eelkõige oma lähedaste, sh poegade ja endise abikaasa suhtes (vt tsiviilasjad nr 2-13-70096, 2-14-50363, 2-19-11986). Kuigi puudutatud isiku I psüühiline seisund hakkas 2020. a novembris paranema, avaldas ta veel kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimise ajal, s.o 14. detsembril 2020 spontaanselt paranoilist luulu ja oli madala ärrituslävega, samuti ei olnud tal tekkinud haiguskriitikat. Arvestades, et puudutatud isiku I psüühikahäire sümptomid ei olnud veel piisavalt kontrolli alla saadud, ta pidas ennast terveks ja eitas ravivajadust, oleks ta jätnud kinnisesse asutusse paigutamata jätmisel suure tõenäosusega ravikuuri pooleli ja tema psüühikahäire oleks koos agressiivsuse sümptomitega ägenenud. Nii praeguse asja kui ka tsiviilasjade nr 2-14-50363 ja 2-19-11986 materjalidest nähtub, et varem on puudutatud isik I haiglast vabanedes ambulatoorse ravi peagi katkestanud. Psüühikahäire ägenemise korral oleks varasemale kogemusele tuginedes olnud pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isik I oleks olnud teistele ohtlik, kuid võinud ettearvamatu käitumisega ohtu seada ka ennast. Asjaolu, et puudutatud isik I kinnitas talle määratud esindajale mitu korda, et ta ei ole endale ega teistele mingil viisil ohtlik, ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.
38.4.Maakohtu määruse tegemise ajal ei olnud ilmselt muude abimeetmete kasutamine puudutatud isikust I endast tulenevatel põhjustel võimalik, mistõttu oli täidetud ka SHS § 105 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus. Nagu märgitud, ei olnud puudutatud isiku I psüühikahäire sümptomid veel piisavalt kontrolli alla saadud ning samal ajal ei olnud tal ka haiguskriitikat ja ta eitas ravivajadust. Seda arvestades ei oleks tõenäoliselt õnnestunud puudutatud isikut I väljaspool kinnist asutust ravimeid võtma motiveerida ja alkoholi kuritarvitamist vältida.
2-20-15099
38.5.Eeltoodut arvestades ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määrust puudutatud isiku I kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamise osas tühistada.
39.Samas tuleb arvestada seda, et puudutatud isiku I terviseseisund on tänaseks paranenud ja olukord võrreldes paigutamise ajaga muutunud.
39.1.Kui isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on ära langenud, lõpetab kohus TsMS § 539 lg 1 järgi määrusega isiku kinnisesse asutusse paigutamise, mh võib kohus teha seda omal algatusel. TsMS § 540 lg 1 järgi võib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrusega kuni üheks aastaks mh omal algatusel ka peatada ning siduda peatamisega tingimusi ja kohustusi. Peatamine pakub vähem piiravat alternatiivi isiku kinnises asutuses hoidmisele olukorras, kus isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise eeldused ei ole veel täies ulatuses täidetud, kuid on alust arvata, et isik suudaks ilmselt tavaellu pöördudes hakkama saada, järgiks ravirežiimi ega kujutaks enam ohtu endale või teistele (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne. § 540 kommentaarid). Kuigi üldjuhul lahendab isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise või peatamise esimese astme kohus, on ringkonnakohus puudutatud isikud I ja II selles küsimuses ära kuulanud ja selgitanud välja teiste puudutatud isikute seisukohad. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik lahendada praegusel juhul ka puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamise peatamise või lõpetamise küsimus ringkonnakohtul.
39.2.Kolleegiumi hinnangul ei ole puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamise eeldused täielikult ära langenud, st ei ole alust veel lõpetada tema kinnisesse asutusse paigutamist, kuid ringkonnakohtu hinnangul saab puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamise tingimuslikult peatada. Puudutatud isikul I on küll jätkuvalt raske psüühikahäire, kuid selle sümptomid on saadud pärast maakohtu määruse tegemist raviga kontrolli alla ja tema seisund on stabiliseerunud. Seda kinnitab nii puudutatud isiku I ärakuulamisel kohtul tekkinud vahetu mulje kui ka SA Viljandi Haigla 19. oktoobri 2021. a seisukoht. Kohtule ei ole teada, et puudutatud isik I oleks olnud hoolekandeasutuses viibimise ajal agressiivne või mingil kujul ohtlik endale või teistele. Küll aga on esinenud juhtumeid, kus ta on keeldunud meeleolu stabiliseerivatest ravimitest. Samas on puudutatud isik I saanud antipsühhootikumiga depoosüste ettenähtud intervalli tagant ning arsti arvamusest ei nähtu, et puudutatud isik I oleks sellele vastumeelsust väljendanud. Kohtule kinnitas puudutatud isik I, et võtab liitiumi (meeleolu stabiliseeriv ravim) ega avaldanud selles osas vastumeelsust. Arsti arvamuse kohaselt võib kaaluda puudutatud isikule I praeguse teenuse lõpetamist ja teiste teenuste osutamist, kuid puudutatud isiku I vägivaldse käitumise riski vähendamiseks vajab ta kontrollitud ja struktureeritud keskkonda, kus on tagatud ravimite manustamine ja ei ole ligipääsu alkoholile, sest ravi katkestamise ja alkoholi tarvitamise foonil võib psüühikahäire ägeneda ja puudutatud isik I käituda ebaadekvaatselt ja ohtlikult. Eelnevat arvestades on ringkonnakohtu hinnangul puudutatud isiku I seisund paranenud tänaseks sedavõrd, et alternatiivina kinnisele hoolekandeasutusele saab rakendada muid abinõusid tingimusel, et puudutatud isik I täidab kohtu määratud kohustusi, st puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamine tuleb TsMS § 540 lg 1 alusel peatada ja seada TsMS § 540 lg 2 alusel selleks tingimused ja kohustused.
2-20-15099
39.3.Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlik peatada puudutatud isiku I kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamise kuueks kuuks tingimusel, et puudutatud isik I ei tarvita alkoholi, jätkab talle määratud ravi, sh järgib raviarsti juhiseid, tarvitab määratud ravimeid ja käib vajadusel arsti vastuvõtul, ning võtab vastu tema tervist toetavaid sotsiaalteenuseid. Kui puudutatud isik I rikub kinnisesse asutusse paigutamise peatamise aja vältel kohtu määratud kohustusi, tühistab kohus TsMS § 540 lg 2 alusel peatamise. Ringkonnakohtu hinnangul võib sellisel viisil kinnisesse asutusse paigutamise peatamine koos lisatingimustega motiveerida puudutatud isikut I ka kinnise asutuse väliselt hoiduma alkoholist ja jätkama talle määratud vajalikku ravi, andes talle ühtlasi võimaluse näidata, et ta ei vaja selleks tingimata kinnisesse asutusse paigutamist.
39.4.Andmaks eestkostjale aega korraldada puudutatud isiku I elu vastavalt tema terviseseisundist tulenevatele vajadustele, peatab ringkonnakohus puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamise alates 15. novembrist 2021.
40.Eeltoodut arvestades ei ole alust maakohtu määrust puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamise osas tühistada, kuid kolleegium peab põhjendatuks puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamine kuueks kuuks tingimuslikult peatada. III
41.Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 531 lg 1 alusel hakkab määrus eestkostet puudutavas osas kehtima ja on täidetav alates määruse teatavakstegemisest avaldajale. Puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamise peatamise osas tunnistab ringkonnakohus määruse TsMS § 541 lg 4 alusel täidetavaks alates määruse kättetoimetamisest avaldajale. TsMS § 531 lg 2, lg 4 I lause ja lg 7 ning TsMS § 541 lg 1 I lause, lg 2 I ja II lause ja lg 6 alusel tuleb määrus edastada puudutatud isikule I ja talle määratud esindajale, puudutatud isikutele II ja III, rahvastikuregistrile eestkoste kohta kande tegemiseks ning SA-le Viljandi Haigla.
42.Ringkonnakohus jätab TsMS § 172 lg 3 alusel puudutatud isikule I riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda ja ülejäänud menetlusosaliste kulud nende enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.