A. T. hagi Osaühing Tallchart Faktooring vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas xxx, hüpoteegi kustutamiseks nõusoleku andmiseks ja tahteavalduse asendamiseks
Tsiviilasja hind
7000 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja A. T. (isikukood xxx), lepingulised esindajad vandeadvokaat Magnus Braun ja advokaat Ave-Ly Käsi Kostja Osaühing Tallchart Faktooring (registrikood 12468837), lepingulised esindajad vandeadvokaat A. Kasak ja vandeadvokaat Erik Lepikson
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses peale kohtuistungi toimumist
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Tunnistada sundtäitmine Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus menetluses olevas täiteasjas nr xxx lubamatuks osas, mis ületab intressinõuet 6000 eurot. Sundtäitmine jätkub rahuldamata nõude osas 166 000 eurot.
3.Jätta rahuldamata A. T.i hagi Osaühingu Tallchart Faktooring vastu hüpoteegi kustutamiseks nõusoleku andmiseks ja tahteavalduse asendamiseks.
4.Tühistada Harju Maakohtu 25.03.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-4421 seatud hagi tagamise abinõu, millega kohus peatas Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus menetluses oleva täitemenetluse täiteasjas nr xxx kuni tsiviilasjas nr 2-19-4421 tehtava lahendi jõustumiseni.
5.Teha kohtuotsus menetlusosalistele teatavaks kättetoimetamisega. Menetluskulude jaotus
6.Jätta menetluskulud 95% ulatuses A. T. kanda ning 5% ulatuses Osaühingu Tallchart Faktooring kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks mõistliku aja jooksul peale käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumist.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetluskulude jaotust ja suurust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks määrati. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja asjaolud
1.Hageja A. T. (edaspidi hageja) palub oma 22.03.2019 hagis tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas xxx; kohustada kostjat Osaühingut Tallchart Faktooring (edaspidi kostja) andma nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr xxx IV jakku I järjekohale kantud hüpoteegi kustutamiseks ja asendada vastav tahteavaldus kohtuotsusega. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.30.10.2015 sõlmisid A. T. ja kostja laenulepingu nr 2015-10-30/1. Kostja andis A. T. laenu 80 000 eurot. Laen kanti N OÜ arvelduskontole. Laenu pidi tagastama A. T. hiljemalt 30.10.2016. Intressi 1,5% laenujäägilt pidi A. T. tagastama kostja arvelduskontole iga kuu 30. kuupäeval alates 30.11.2015. Laenu mittetähtaegsel tasumisel pidi A. T. tasuma viivist 0,5% tähtajaks tasumata laenusummalt iga viivitatud päeva eest.
3.30.10.2015 sõlmisid hageja ja kostja hüpoteegi seadmise lepingu. Lepinguga seati hagejale kuuluvale kinnistule xxx (registriosa nr xxx) kostja kasuks hüpoteek 200 000 eurot igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. Hüpoteegiga olid tagatud kõik kostja nõuded hageja ja A. T. vastu, mis tulenevad kostja ja A. T. vahel sõlmitud laenulepingust ja tulevikus sõlmitavatest laenulepingutest ning nende võimalikest lisadest ja muudatustest ning eelviidatud laenulepingutest tulenevate nõuete sissenõudmisest tekkinud kulutustest.
4.Kostja esitas 06.12.2018 Tallinna kohtutäiturile Elin Vilippusele täitmisavalduse ja täitedokumendi. Kohtutäitur algatas täitemenetluse täiteasjas xxx. 06.12.2018 koostas kohtutäitur hagejale täitmisteate. 28.02.2019 arestis kohtutäitur hageja kinnistu. 01.03.2019 avaldas kohtutäitur väljaandes Ametlikud Teadaanded, et kinnistu müüakse enampakkumise teel. Kinnisasja arestimise akti kohaselt oli 21.11.2018 seisuga hüpoteegiga tagatud nõude suuruseks 174 400 eurot, millele lisanduvad täitekulud 6072 eurot.
5.Täitemenetluse läbiviimine on lubamatu. Kostjal puudub sissenõutavaks muutunud nõue. Laenulepingust tulenev nõue on A. T. poolt täidetud.
6.Kostjal ei ole täitemenetluses nõuet 174 400 eurot, sh intress 14 400 eurot. A. T. on tagastanud kostjale intresse vähemalt 8400 eurot: 28.01.2016 N OÜ poolt 1200 eurot, R OÜ poolt 28.07.2016 1200 eurot, 30.09.2016 1200 eurot, 28.10.2016 1200 eurot, 30.11.2016 1200 eurot, 29.12.2016 1200 eurot, 01.03.2017 1200 eurot.
7.Laenulepingus sätestatud viivisemäär on ebamõistlikult kõrge ja tarbijat kahjustav. Laenulepingus kokku lepitud viivisemäär 0,5% päevas on tühine. Kostja saab nõuda seadusjärgset viivist.
8.Laenulepingust tulenev nõue on lõppenud tasaarvestusega. Kostja ainuosanik ja kostja nimel kõik lepingud volituse alusel sõlminud J. V. ja A. T. pidasid 2016 alguses läbirääkimisi, et A. T. annaks
J. V. laenu 85 000 eurot. Laenulepingud pidi koostama A. T.. Laenusumma pidi kantama J. V. arvelduskontole. A. T. koostas laenulepingu projektid märtsis 2016. Laenulepingud pidid pooled allkirjastama omakäeliselt. Selline oli pooltevaheline praktika. A. T. andis J. V. 2016 kevadel sularahas laenu kokku 85 000 eurot. Laen anti üle elamus xxx. J. V. palus teha laenulepingud ümber, et laen on antud sularahas. J. V. keeldus laenulepinguid allkirjastamast.
9.2016 suve lõpul teatas J. V. A. T.ile, et J. V. puuduvad vahendid laenu tagastamiseks. Kuivõrd kostjal oli laenuleping A. T., siis leppisid J. V. ja A. T. kokku, et nõuded tasaarvestatakse järgmiselt: A. T.i põhinõue 85 000 eurot J. V. vastu tasaarvestatakse kostja põhinõudega 80 000 eurot A. T. vastu. Lepiti kokku, et A. T. tasub kostjale intressimaksed vastavalt 30.10.2015 laenulepingus kajastatud summale, millest arvestatakse maha 5000 eurot. A. T. kohustus tasuma intressimakseid 9400 eurot. Peale intressimaksete tasumist puudusid pooltel üksteise suhtes nõuded.
10.J. V. väitis, et on kostja kohustuse üle võtnud vastavalt J. V. ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppele juhindudes VÕS § 175 lg 2. A. T. nõustus kohustuse ülevõtmisega. J. V. väitel oli J. V. volitus vastava tehingu tegemiseks. A. T. ei tekkinud J. V. sõnade osas kahtlusi. Kostja nimel sõlmis lepinguid ja tegi kõiki tehinguid lisaks juhatuse liikmele volituse alusel ka J. V..
11.Kuna nõue on täidetud, on hagejal õigus nõuda hüpoteegi enda nimele kandmist või kustutamist. Hageja taotleb kinnisasja omanikuna kostja kasuks seatud hüpoteegi 200 000 euro kustutamist.
12.Tulenevalt kostja vastusest märgib hageja, et A. T. ja J. V. tegid koos äritegevust ca 15 aastat. A. T. ja J. V. on sõlminud lugematul arvul nii kirjalikke kui ka suulisi kokkuleppeid. A. T. ja J. V. on üksteisele teinud pangaülekandeid ja andnud sularaha sadades tuhandetes eurodes. A. T. ja J. V. kohtusid sõpradena ja äripartneritena tihedalt. Suusõnalised kokkulepped olid tavapärased. Pooltevahelised laenukokkulepped olid igapäevase majandustegevusega kooskõlas.
13.Märtsis 2016 sularaha üleandmise juures viibis A. V.. Tõendamata on, et J. V. endal oli piisavalt rahalisi vahendeid, et mitte laenu vajada. Põhjus, miks J. V. soovis just sularahas laenu saada ja mitte maksta endale kuuluvast äriühingust dividende, võib seisneda selles, et sularaha saamisel ei pidanud J. V. raha saamist deklareerima ning seeläbi oli J. V. võimalik enda poolt välja pakutud skeemi elluviimise teel optimeerida maksukohustust.
14.Kohtutäiturile esitatud täitmisavalduses on kostja arvestanud viivist 0,5% päevas tasumata summalt ehk 400 eurot päevas alates 31.10.2016 – 21.11.2018. Viivisenõue on 300 400 eurot. Märkusena on lisatud, et lubatud on 80 000 eurot. Väärad on kostja väited 0,13% viivisemäära osas. Tegemist on tagantjärgi loodud viivisemääraga vältimaks laenulepingus kokku lepitud viivisemäära tühisuse tuvastamist. Kostja saab nõuda seadusjärgset viivist 8% aastas tagastamata summalt ehk perioodi 31.10.2016-21.11.2018 eest 13 182,78 eurot.
15.Käesolevas asjas ei kohaldu VÕS § 11 lg 3 sätestatud kirjaliku vormi nõue, kuivõrd kohustuse ülevõtmise leping ei ole A. T.i ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu lisaks. Kostja kohustus tasuma A. T. J. V. asemel tema poolt suulise laenulepingu alusel A. T. sularahas saadud laenu.
16.Kostja poolt J. V. kohustuste ülevõtmine ei ole vastuolus ÄS §-ga 159. Tegemist ei ole laenu andmise ega laenu tagamisega. J. V. oli kohustuse ülevõtmisel kostja ainuosanik, mistõttu ei eeldanud ühingusisene kooskõlastus tehinguks kirjalikku vormi. Isegi kui kohustuste ülevõtmine saaks olla käsitletav laenu andmise või tagamisena, tuleb kostja vastuväide jätta arvestamata. ÄS §le 159 tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja vastus
17.Hageja nõue on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
18.Hageja on A. T. poeg.
19.A. T. on perioodil 2008-2016 toime pannud erinevaid kuritegusid varalise kasu eesmärgil. A. T.il oli endal rahapuudus. A. T. oli eelnevalt sõlmitud laenulepingute alusel kohustusi J. V.ga seotud
ettevõtete ees 400 000 euro ulatuses. Usutav ei ole, et A. T.il oli vahendeid 85 000 euro laenamiseks J. V.. Usutav ei ole, et laenu anti sularahas ning lepingut vormistamata. Varasemalt toimusid kõik laenu andmised pangaülekannetega.
20.J. V. ei vajanud A. T. 2016 laenu. J. V. kuulub mitmeid kinnisasju ja 13 ettevõtet. J. V. kuuluv T OÜ omas 2016 majandusaasta aruande kohaselt omakapitali 4 823 215 eurot ning vaba raha 676 649 eurot. Nimetatu tõendab otseselt J. V. finantsvõimekust.
21.A. T. on veel 01.03.2017 tasunud laenulepingust tulenevat intressi 1200 eurot. Laenulepingus oli kokku lepitud intressimäär 1,5% laenujäägilt. A. T.il ei olnud kohustust tasuda fikseeritud intressi 1200 eurot kuus. Seega veel 01.03.2017 oli laenujääk 80 000 eurot. Laenusummat ei tasaarvestatud 2016 suvel. Ebausutav on, et A. T. tasaarvestab nõude, millega kaotab 5000 eurot ja nõustub veel maksma tervelt laenusummalt intressi.
22.Isegi kui A. T. oleks andnud J. V. laenu 2016 suvel 85 000 eurot, siis puuduvad tõendid, et kostja on üle võtnud J. V. kohustuse tagastada A. T. väidetava laenusumma. J. V. ei ole kostja juhatuse liige. J. V. ei saanud kostja nimele võtta kohustust 85 000 eurot tagastamiseks või tasaarvestuse tegemiseks.
23.Täitemenetluse käigus sissenõutav viivisemäär on madalam kui laenulepingus kokku lepitud. Laenusumma 80 000 eurot muutus sissenõutavaks 31.10.2016. Kostja esitas avalduse täitemenetluse algatamiseks 06.12.2018. Kostjal oleks olnud õigus nõuda viivist 309 600 eurot ehk 384% ulatuses põhinõudest. Kostja nõuab viivise tasumist 80 000 eurot ehk 0,13% päevas ja 47,45% aastas. 0,13% viivist päevas ei ole ebamääraselt kõrge. A. T. palus kanda laenusumma enda äriühingu kontole ning tegi väidetavaid laenuintressimakseid oma ettevõttega seotud kontodelt. A. T. ei olnud laenulepingus tarbija. A. T. tegutses laenu võttes oma majandustegevuses.
24.Tulenevalt hageja seisukohast märgib kostja, et hageja ei ole tõendanud, et A. T. ja J. V. on 15aastase tutvuse jooksul sõlminud mitmeid suulisi lepinguid ja andnud sularaha üle vähemalt sadades tuhandetes eurodes. Laenusuhted A. T.i ja J. V. vahel või nendega seotud ettevõtete vahel olid kirjalikud.
25.Hageja esitatud laenulepingu projektid ei tõenda, et need on koostatud märtsis 2016. Ei ole võimalik kontrollida, kas metaandmed kuuluvad avatud faili juurde või mitte. Isegi kui projektid oleks koostatud 2016, siis ei tõenda see laenulepingu sõlmimist A. T.i ja J. V. vahel. Usutav ei ole, et laenulepingu projekt oli valmis, aga A. T. ja J. V. otsustasid selle sõlmida suuliselt.
26.Täitmata on TsÜS § 118 lg 2 toodud eeldused. A. T. ei saanud eeldada J. V. volitust. Selline osaniku kohustuse ülevõtmine on vastuolus ÄS § 159 toodud ärikeelu põhimõttega ning tehing oleks tühine. Oluline ei ole, kas äriühing annab osanikule laenu, tagab seda või võtab üle osaniku kohustuse tagastada laen. Seadus ei sätesta, et laenukeeldu rikkuv tehing on tühine üksnes juhul, kui leiab aset võlausaldajate huvide kahjustamine või kui osaühingul on väikeosanikke, keda tuleb kaitsta.
27.Hageja väited seoses J. V. sooviga hoiduda kõrvale maksukohustustest, on tõendamata. Tegemist on hageja spekulatsioonidega. Kohtu põhjendused
28.Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega, kuulanud üle tunnistajad ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt ja tuleb rahuldada osaliselt.
29.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
30.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 11 täpsustab, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lg 1 p-des 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 2 lg 1 p 19 nimetatud täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja või laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku või registerpandiga koormatud eseme omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või registerpandiga tagatud nõude rahuldamiseks.
31.Poolte vahel ei ole vaidlust, et 30.10.2015 notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise lepingu, kinnistamisavalduse ja asjaõiguslepinguga on seatud kostja kasuks hüpoteek esimesele järjekohale hagejale kuuluvale kinnistule asukohaga xxx summas 200 000 eurot (I kd tl 7-9), millega on tagatud kõik kostja nõuded A. T.i ja/või A. T.i vastu, mis tulenevad A. T.i ning kostja vahel tulevikus sõlmitavatest laenulepingutest ning nende võimalikest lisadest ja muudatustest, samuti nõuete sissenõudmisest tekkivad kulutused, kohtuliku sundtäitmise kulud, kindlustushüvisest, hüpoteegi sissekandmisest ja omanikule tagasiloovutamisest tekkivad kulutused, kulud notarile ja kinnistusosakonnale. Kokku lepiti, et kinnistu igakordne omanik kohustub alluma kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Kostja esitas 06.12.2019 kohtutäiturile täitmisavalduse, mille alusel alustas kohtutäitur Elin Vilippus 06.12.2019 hageja suhtes täitemenetluse täiteasjas nr xxx (I kd tl 10-12).
32.Hüpoteek annab pandiõigusena hüpoteegipidajale õiguse rahuldada hüpoteegiga tagatud nõue koormatud kinnisasja arvel (asjaõigusseaduse (AÕS) § 276 lg 1, § 325 lg 1, § 352 lg 1). Asjaõigusena annab hüpoteek kinnisasja realiseerimise õiguse, sõltumata sellest, kas kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik. 30.10.2015 lepingus on pooled leppinud kokku ja kinnistusraamatusse on kantud kinnisasja igakordse omaniku kohustus alluda kohesele sundtäitmisele. Kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas nr 3-2-1-104-08, p 12). 30.10.2015 notariaalse lepingu kohaselt on pooled kokku leppinud, et hüpoteegiga on tagatud kõik kostja nõuded A. T.i ja/või A. T.i vastu, mis tulenevad A. T.i ning kostja vahel tulevikus sõlmitavatest laenulepingutest ning nende võimalikest lisadest ja muudatustest, samuti nõuete sissenõudmisest tekkivad kulutused, kohtuliku sundtäitmise kulud, kindlustushüvisest, hüpoteegi sissekandmisest ja omanikule tagasiloovutamisest tekkivad kulutused, kulud notarile ja kinnistusosakonnale.
33.Võlaõigusseadus (VÕS) § 396 lg 1 järgselt on laenulepingu sõlmituks lugemise primaarne eeldus see, et üks isik kohustub andma teisele isikule raha (laenu) ning viimane võtab kohustuse selle laenuandjale tagasi maksta. Laenulepingu alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis peab hageja üksnes põhistama (usutavaks tegema), et kostjal ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et kostjal on sissenõutav nõue ulatuses, milles kostja soovib täitemenetlust korraldada. Seega peab kostja ennekõike tõendama seda, et on raha laenulepingu alusel üle kandnud selle täitmiseks.
34.Kohtule esitatud tõendist nähtuvalt sõlmisid kostja, keda esindas J. V. ja A. T. 30.10.2015 laenulepingu (I kd tl 6). Laenulepingu alusel andis kostja A. T. laenu 80 000 eurot tähtajaga 30.10.2016. Lepingupooled leppisid kokku, et kostja kannab laenu A. T.i korraldusel N OÜ arvelduskontole hiljemalt 30.10.2015. Lepingupooled leppisid üleantava laenu intressiks kokku 1,5% kuus laenujäägilt, mida A. T. kohustus tasuma igakuiselt 30. kuupäeval alates 30.11.2015. Laenu tagastamisega viivitamisel kohustus A. T. tasuma iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest 0,5% viivist tähtajaks tagasi maksmata laenusummalt. Lepingus leppisid lepingupooled kokku, et laenulepingust tekkinud nõue on tagatud 30.10.2015 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu, kinnistamisavalduse ja asjaõiguslepinguga (I kd tl 6).
35.Hageja väitel ei ole kostjal käesoleval ajal A. T.i vastu nõuet. A. T. ja kostja on nõuded tasaarvestanud. A. T. andis märtsis 2016 suulise laenulepingu alusel J. V. laenu sularahas 85 000 eurot. Kostja, keda esindas J. V., võttis 2016 suvel üle J. V. ja kostja vahel sõlmitud suulise lepinguga kohustuse tasuda A. T. J. V. laenukohustuse 85 000 eurot. A. T. nõustus kohustuse üle võtmisega. Kuna pooltel olid teineteise vastu nõuded, siis leppisid pooled kokku, et nõuded tasaarvestatakse järgmiselt: A. T.i põhinõue 85 000 eurot tasaarvestatakse kostja nõudega 80 000 eurot. A. T. pidi tasuma kostjale veel intressimaksed vastavalt laenulepingule, millest on maha arvatud 5000 eurot. A. T. kohustus tasuma intresse 9400 eurot, mille järgselt pooltel üksteise suhtes nõuded puudusid. Kostja hageja väidetega ei nõustu. A. T. ja J. V. ei ole sõlminud märtsis 2016 suulist laenulepingut. A. T. ei ole andnud J. V. sularahas 85 000 eurot. Tasaarvestust ei ole toimunud.
36.Kohtul tuleb seega vaidluse lahendamiseks tuvastada, kas A. T. on andnud J. V. suulise laenulepingu alusel märtsis 2016 laenu 85 000 eurot.
37.Tõendamist ei ole leidnud, et A. T. on andnud J. V. märtsis 2016 suulise laenulepingu alusel laenu sularahas 85 000 eurot.
38.Tunnistaja A. T. on tunnistanud, et andis märtsi esimeses pooles või keskpaigas 2016 aadressil xxx J. V. laenu sularahas 85 000 eurot, mille võttis seifist, tähtajaga kuus kuud kuni aasta. Sularaha andmise juures viibis A. V. (II kd tl 11, 12, 12 pöördel, 14 pöördel, 15 pöördel). Tunnistaja J. V. ütluste kohaselt ei ole tema saanud sularahas A. T. laenu märtsis 2016 85 000 eurot. Tunnistaja J. V. ütluste kohaselt ei ole tema olnud A. T.i kontoris samaaegselt A. T.i ja A. V. (II kd tl 19, 20 pöördel).
39.Kuna tunnistajate A. T. ja J. V. vande all antud seletused on teineteisele täies ulatuses vastukäivad ning kohtul puudub alus pidada kummagi poole ütlusi kaalukamaks, siis kohus hindab järgnevalt, kas kirjalikult esitatud tõendid ning tunnistaja A. V. ütlused toetavad hageja väiteid ja A. T.i vande all antud ütlusi, et A. T. on andnud J. V. märtsis 2016 oma kontoris sularahas laenu 85 000 eurot.
40.Kohus on seisukohal, et kohtule esitatud laenulepingud (tl 28-29) ei tõenda, et A. T. oleks andnud J. V. laenu sularahas 85 000 eurot. Lepingud on allkirjastamata. Tunnistaja A. T.i ütluste kohaselt koostas laenulepingud tema ning laenulepingud olid valmis, kui J. V. sai sularahas laenu (II kd tl 13 pöördel). Usutavad ja veenvad ei ole A. T.i ütlused, et A. T. ei küsinud laenulepingutele allkirja, kui lepingud olid valmis ning andis raha üle sularahas, kuigi lepingus on kirjas, et laen kantakse laenusaaja pangakontole. Hagiavalduse punktis 24 (I kd tl 2 pöördel) on hageja väitnud, et kuna raha anti sularahas, siis ei olnud enam asjakohane laenulepingutes viidatud kohustus tasuda laenusummad arvelduskontole ning A. T. pidi laenulepingud ümber tegema. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, et A. T. oleks vastavad laenulepingud ümber teinud ja need edastanud J. V. allkirjastamiseks. Usutav ja veenev ei ole, et koostatakse kaks laenulepingut, kui raha antakse üle kogusummas. Vastuolulised on A. T.i ütlused, et tema koostas vastavad laenulepingud. Kohtule hageja poolt esitatud tõenditest nähtuvalt on laenulepingud edastanud A. T.ile hageja (II kd tl 45-51). Kostja on veenvalt kohtule põhistanud, et laenulepingute metaandmed ei tõenda, et need on koostatud märtsis 2016, kuna metaandmeid saab muuta (I kd tl 171-173). Lisaks on hageja ise kohtule väitnud, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi sõnul on võimalik laenulepingute loomise aeg kindlaks teha üksnes failide loomiseks 2016 kasutatud sülearvuti kõvaketast uurides. Laenulepingute elektrooniliste failide ja nende metaandmete abil ei ole võimalik laenulepingute loomise/muutmise aega usaldusväärselt tuvastada (II kd tl 47 pöördel). Hageja väited, et poolte vahel oli sõlmitud mitmeid suulisi lepinguid ja sularaha on antud üle sadades tuhandetes eurodes, on tõendamata ning ei tõenda, et märtsis 2016 andis A. T. J. V. 85 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kohtule esitatud allkirjastamata laenulepingud ei toeta hageja väidet, et lepingud on koostatud lepingus toodud kuupäevadel ning, et laenulepingud tõendavad, et A. T. on andnud J. V. sularahas märtsis 2016 laenu 85 000 eurot.
41.Laenu andmist ei toeta ka tunnistaja A. V. ütlused. Tunnistaja A. V. ütluste kohaselt tuli J. V. märtsi 2016 keskpaigas A. T.i kontorisse samal ajal, kui tunnistaja viibis A. T.i kontoris. A. V. ei oska öelda, mis summas ning mis asjus raha üleandmine toimus. Tunnistaja ei oska ka täpselt öelda,
mis kupüürides raha anti, üksnes eeldab, et võisid olla 500 euro suurused kupüürid. Tunnistaja ei ole ka kindel, kas raha võeti seifist (II kd tl 16-17). Tunnistajate A. V. ja A. T.i ütlused ka ei kattu ning on vastuolulised. Tunnistaja A. T. väitel printis ta laenulepingud koheselt välja peale J. V. lahkumist (II kd tl 13 pöördel). Tunnistaja A. V. ütluste kohaselt tema laenulepingud ei näinud ning laenulepinguid välja ei prinditud tema juures olekul ning A. T. ruumist ei lahkunud (II kd tl 17 pöördel). Tunnistaja A. T. väitel saatis A. T. J. V. peale raha andmist välja garaaži ukseni (II kd tl 16). Tunnistaja A. V. sõnul lahkus J. V. ise (II kd tl 17). Lisaks tunnistaja J. V. väitel ei ole tema koos A. V.ga viibinud A. T.i kontoris (II kd tl 20 pöördel). Eeltoodus tulenevalt on kohus seisukohal, et tunnistaja A. V. ütlused ei tõenda ega toeta hageja väiteid, et A. T. on andnud J. V. märtsis 2016 sularahas laenu 85 000 eurot.
42.Kostja on tõendanud, et A. T.il on J. V.ga seotud ettevõtete ees ainuüksi laenukohustusi ligi 400 000 eurot (I kd tl 100-104, 126-126a (dtl 506)). Lisaks oli A. T.il võetud käesoleva nõude aluseks olev laen 80 000 eurot. Seega ei ole ka usutav, et A. T.il oli vaba raha andmaks laenu J. V.. Tunnistaja A. T.i väited, et tunnistajal oli kasutada endale kuuluva äriühingu S OÜ sularaha kassa, kus oli 160 000 eurot (II kd 10 pöördel, tl 12), on vastuolulised. Tunnistaja on väitnud, et kogus sularahakassat paar aastat ehk 2015-2016. Eluliselt ei ole usutav, et A. T. oleks võtnud kostjalt laenu 80 000 eurot intressiga 1,5% kuus, kui A. T.il oli kasutada endal intressivabalt raha ning seejuures veel laenanud intressivabalt ilma kirjaliku lepinguta sularahakassast J. V. 85 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kohtule ei ole piisavalt põhistatud ja tõendatud, et A. T.il oli rahalisi vahendeid laenu andmiseks J. V..
43.Kostja on tõendanud, et J. V. ei olnud vaja märtsis 2016 laenata A. T.ilt 85 000 eurot. Kostja on kohtule esitanud tõendid, millest nähtub, et J. V. kuulub mitu kinnisasja ning 13 ettevõtet. J. V. kuuluv T OÜ omas 2016 majandusaasta aruande kohaselt omakapitali 4 823 215 eurot ja vaba raha summas 676 648 eurot (I kd tl 127-141). Kohus toetab kostja seisukohta, et J. V. kuuluvate kinnisasjade ja ettevõtete nimekiri tõendab otseselt J. V. finantsvõimekust. Seega ei ole usutav, et J. V. oli vaja laenata 85 000 eurot A. T.ilt. Hageja väited, et J. V. võis laenata raha selleks, et vältida maksukohustust, on asjakohatud ja tõendamata.
44.Asjaolu, et usutavad ei ole hageja väited, et A. T. on andnud J. V. laenu 85 000 eurot, milline on tasaarvestatud kostja käesoleva nõudega A. T. vastu, tõendab ka see, et A. T. on veel 01.03.2017 tasunud kostjale laenujäägilt 80 000 eurolt intressi 1200 eurot. Seega ka A. T. ise pidas veel märtsis 2017 laenukohustuseks kostja ees 80 000 eurot.
45.Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendamist leidnud, et A. T. on andnud J. V. sularahas 2016 märts laenu 85 000 eurot.
46.VÕS § 197 lg 1 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kuna kohus on tuvastanud, et A. T. ei ole andnud J. V. sularahas 2016 märts laenu 85 000 eurot, siis kohus ei hinda hageja väiteid seoses tasaarvestusega ning nimetatud väitega seoses esitatud tõendeid. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et A. T. on laenulepingust nr xxx tuleneva nõude kostja ees täitnud muude vahenditega.
47.Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendamist leidnud, et A. T. on laenulepingust nr 2015-10-30/1 tuleneva põhinõude kostja eest täitnud. Seega ei ole sundtäitmine lubamatu põhinõude 80 000 euro osas täiteasjas xxx.
48.Hageja väitel puudub kostjal täitmisavalduses nimetatud nõue summas 174 400 eurot. Puudub vaidlus, et kostja nõue on täitmisavalduse kohaselt 174 400 eurot järgmiselt: 1) põhivõlgnevus 80 000 eurot, 2) intress 1,5% kuus perioodil 30.10.2015-30.10.2016 summas 14 400 eurot, 3) viivis lepingu alusel 0,5% päevas tagastamata summalt ehk 400 eurot päevas perioodi 31.10.201621.11.2018 eest summas 300 400 eurot, mida on vähendatud lubatud määrani ehk põhinõude summani 80 000 eurot.
49.Hageja väitel, kuivõrd A. T. on füüsiline isik ehk tarbija, on laenulepingus sätestatud viivisemäär ebamõistlik, tarbijat kahjustav ja seega tühine. Kostja hageja väitega ei nõustu. Täitemenetluses sissenõutav viivis 0,13% päevas on oluliselt madalam laenulepingu alusel nõutavast viivisest 0,5% päevas. A. T. tegutses laenu võttes oma majandustegevuses.
50.Kohus toetab hageja seisukohta, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist (VÕS § 415 lg 1 ls 1) ning VÕS § 415 lg 1 sätestatust tarbija kahjuks kõrvale kalduv kokkulepe on tühine (VÕS § 421 ls 1). VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus toetab hageja sisukohta, et asjaolu, et kostja on täitemenetluses vähendanud viivisemäära lubatud määrani ehk põhinõude suuruseni, ei muuda laenulepingus kokku lepitut ja kostja nõude aluseks olnud viivisemäära. Puudub vaidlus, et laenulepingu punkti 1.5 (I kd tl 6) kohaselt kohustus laenusaaja tasuma iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest viivist 0,5% tagasi maksmata laenusummalt. Seega laenulepingus kokku lepitud viivismääraks oli 182,5% aastas, mis on kõrgem seadusjärgsest viivisemäärast. Kohus on aga seisukohal, et A. T. tegutses laenu võttes oma majandustegevuses ning ei ole lepingus tarbijaks. Tarbijakaitseseaduse (TKS) § 2 lg 1 p 1 alusel tarbija on füüsiline isik, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema majandus- või kutsetegevusega. Lepingu punkti 1.2 (I kd tl 6) kohaselt kohustus kostja kandma laenu A. T.i korraldusel N OÜ arvelduskontole. Puudub vaidlus, et A. T. oli N OÜ juhatuse liige. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on laenulepingu alusel tagastanud intresse kostjale samuti N OÜ ning R OÜ (I kd tl 20--26), mille juhatuse liikmeks ning osanikuks oli A. T.. Seega arvestades esitatud asjaolusid ning tõendeid, on kohus seisukohal, et A. T. ei olnud laenulepingus tarbija ning on tegutsenud enda majandustegevuses. Seega ei laiene A. T. tarbijakaitse sätted. Kuigi lepingus kokkulepitud viivisemäär on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks. Kohus on käesoleval juhul leidnud, et laenulepingu pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning seega ei ole tegemist erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega (vt ka Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-5-13, p 48-49). Lisaks on kostja vähendanud viivis põhinõude suuruseni. Eeltoodust tulenevalt ei ole sundtäitmine täiteasjas xxx lubamatu viivisenõude 80 000 eurot osas.
51.Hageja on tõendanud, et A. T. on laenulepingu aluse tasunud kostjale intressi 8400 eurot (I kd tl 20-26). Seega on sundtäitmine täiteasjas xxx lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks intressi katteks rohkem kui 6000 eurot.
52.Asjaõigusseadus (AÕS) § 349 lg 1 kohaselt, kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud, võib koormatud kinnisasja igakordne omanik nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Hageja on kinnisasja omanikuna esitanud kohtule nõude kinnistusraamatu registriossa nr 11245002 kantud kinnistu katastritunnusega xxx, asukohaga xxx I järjekohale kostja kasuks kantud hüpoteegi summas 200 000 eurot kustutamiseks ja tahteavalduse asendamiseks kohtuotsusega. Kuna kohus ei ole tuvastanud, et kostja nõude aluseks olevast laenulepingust tulenev nõue on rahuldatud, siis jätab kohus hageja nõude hüpoteegi kustutamiseks ja tahteavalduse asendamiseks rahuldamata. Menetluskulud
53.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt tuleb menetluskulud jätta 95% ulatuses hageja kanda ning 5% ulatuses kostja kanda.
54.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumist (TsMS § 177 lg 2). Kohtu poolt seatud hagi tagamise abinõu tühistamine
55.Harju Maakohus rahuldas enda 24.03.2019 määrusega hageja taotluse hagi tagamiseks ja peatas Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus menetluses oleva täitemenetluse täiteasjas nr xxx kuni käesolevas asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni.
56.Kooskõlas TsMS § 386 lg 4 tühistab kohus ülalviidatud määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Kostjal tuleb pöörduda käesoleva kohtumääruse täitmiseks peale käesoleva lahendi jõustumist ise kohtutäituri poole täitemenetluse jätkamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Atonen kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.