Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask
Määruse tegemise aeg ja koht
03.09.2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-19-4480
Tsiviilasi
QQ kaebus Tallinna kohtutäitur Katrin Velleti 14.03.2019 otsusele täiteasjas nr 031/2009/5568 Avaldaja QQ (isikukood
XXXXXXXXXXX),
lepinguline esindaja Aase Sammelselg
Menetlusosalised
Puudutatud isik I: Tallinna kohtutäitur Katrin Vellet Puudutatud isik II: B4B Osaühing (registrikood 10951469), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev Puudutatud isik III: Osaühing Aktiva Finants (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Krista Raudsepp Puudutatud isik IV: Swedbank AS (registrikood 10060701), volitatud esindaja Külli Reinfeld Puudutatud isik V: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Anastasia Nezgovorova Puudutatud isik VI: Maksu- ja Tolliamet (registrikood 70000349), volitatud esindaja Karel Miisna Puudutatud isik VII: Politsei- ja Piirivalveamet (registrikood 70008747), volitatud esindaja Ursula Tropp Puudutatud isik VIII: Eesti Energia Aktsiaselts (registrikood 10421629), volitatud esindaja Aleksandr Tikka
Vaidlustatud kohtulahendid
Harju Maakohtu 28.01.2020 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
QQ määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
2-19-4480
1.Jätta Harju Maakohtu 28.01.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-19-4480 muutmata ja QQ määruskaebus rahuldamata.
Jätta QQ taotlus enda kohtuistungil ärakuulamiseks rahuldamata. 3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud QQ kanda.
4.Välja mõista QQ-lt B4B Osaühingu kasuks menetluskuluna ringkonnakohtus 240 eurot (käibemaksuta).
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 218 lg 3; tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 696 lg 1, § 698 lg-d 1 ja 2).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna kohtutäitur Katrin Vellet (kohtutäitur, puudutatud isik I) algatas B4B Osaühingu (puudutatud isik II) avalduse alusel QQ (avaldaja, võlgnik) suhtes täitemenetluse (täiteasi nr 031/2009/5568). Täitedokumendiks on Harju Maakohtu 10.12.2009 otsus tsiviilasjas nr 209-43693 ja sellest tuleneva nõude suurus on 6713,77 eurot.
2.Kohtutäitur teavitas avaldajat 17.01.2019 avaldajale kuuluva Harju maakonnas Harku vallas Harkujärve külas Oja põik 2 asuva kinnisasja (registriosa nr 10262002; edaspidi kinnisasi) ülevaatamisest 30.01.2019 ja vara arestimisest 04.02.2019. Avaldaja esitas kohtutäiturile taotluse kavandatud täitetoimingute edasilükkamiseks, mille kohtutäitur rahuldas 22.01.2019 teatega.
3.Kohtutäitur vaatas 06.02.2019 kinnisasja üle (edaspidi kinnisasja ülevaatus) ja koostas 07.02.2019 vara arestimise akti (edaspidi arestimisakt). Arestimisakti kohaselt on sundtäitmisega sissenõudjatena ühinenud Osaühing Aktiva Finants (puudutatud isik III, omandas nõude Luminor Bank AS-lt), Swedbank AS (puudutatud isik IV), YY (puudutatud isik V), Maksu- ja Tolliamet (puudutatud isik VI), Politsei- ja Piirivalveamet (puudutatud isik VII) ja Eesti Energia AS (puudutatud isik VIIII). Võlgnetava summa jääk 22.01.2019 seisuga on kokku 50 084,75 eurot.
4.Avaldaja esitas 18.02.2019 kohtutäituri tegevuse peale kinnisasjale sissenõude pööramisel kaebuse, milles palus tuvastada kohtutäituri poolt 06.07.2019 ja 07.07.2019 kinnisasja üleskirjutamise ja arestimise tühisus või alternatiivselt tühistada 07.02.2019 arestimisakt.
5.Kohtutäitur jättis 14.03.2019 otsusega avaldaja 18.02.2019 kaebuse rahuldamata.
6.Avaldaja taotles Harju Maakohtule 25.03.2019 esitatud kaebuses kohtutäituri 14.03.2019 otsuse ja 07.02.2019 kinnisasja arestimisakti tühistamist. Kohtutäitur ei selgitanud avaldajale enne kinnisasja ülevaatamist ja arestimisakti koostamist täitemenetluse seadustikust tulenevaid õigusi, mis tõi kaasa avaldaja õiguste olulise rikkumise. 2(15)
2-19-4480 Avaldajale jäi kohtutäituri tegevusest mulje, et sissenõude pööramine kinnisasjale on ainus ja vältimatu sundtäitmise abinõu. Seetõttu jäi välja selgitamata avaldaja vallasvara ja selle realiseerimisväärtus. Piisavaks ei saa pidada kümme aastat tagasi saadetud täitmisteates antud selgitusi. Avaldaja esitas kohtutäiturile 07.02.2019 enne arestimisakti koostamist taotluse täitetoimingu edasilükkamiseks, kuid kohtutäitur ei pööranud sellele tähelepanu. Kohtutäitur vastas taotlusele alles 13.02.2019 e-kirjaga, viidates üllatuslikult TMS §-le 44, milles ei ole täitetoimingu edasilükkamise alused ammendavalt sätestatud. Kohtutäitur peab täitetoimingu läbiviimise aja määramisel arvestama nii võlgniku kui ka sissenõudja huvidega. Lisaks lükkas kohtutäitur avaldaja taotlusel juba ühe korra täitetoimingud edasi. Avaldaja juhtis enne arestimisakti koostamist kohtutäituri tähelepanu selle aluseks oleva teabe ebaõigsusele. Kui kohtutäitur oleks avaldaja 07.02.2019 taotluses toodut sisuliselt hinnanud, ei oleks ta ebaõige sisuga arestimisakti koostanud. Kohtutäitur jättis 14.03.2019 otsuses tähelepanuta 08.03.2019 tasutud summa. Kohtutäitur arestis avaldaja vara suuremas ulatuses, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks. Kohtutäiturile ei saanud jääda märkamata, et kinnisasjal oli selle ülevaatamise ajal puitmaterjali ning sellest valmistatud ja veel valmimisjärgus olevaid esemeid, millele sissenõude pööramine võimaldanuks täidetava nõude rahuldada. Avaldaja juhtis sellele tähelepanu ka 07.02.2019 taotluses. Alaealiste lastega pere eluaseme müük äriühingu mitteolulise nõude rahuldamiseks ei ole proportsionaalne olukorras, kus võlgnikul on muud vara ja püsiv sissetulek. Kohtutäitur põhjendas kinnisasjale sissenõude pööramist ekslikult kõigi sissenõudjate nõuete oletusliku summaga. Samas saab kohtutäitur TMS §-st 149 tulenevalt otsustada teistes menetlustes olevate nõuete sundtäitmisega ühinemise üle alles pärast õiguspärase arestimisakti koostamist. Enne seda tehtud otsused lubada teistel sissenõudjatel täitemenetlusega ühineda on vaidlusaluste täitetoimingute hindamisel ainetud. Kohtutäitur peab seega korraldama täitemenetlust üksnes tema menetluses oleva sissenõudja avalduse alusel ega saa põhjendada kinnisasjale sissenõude pööramist kõigi nõuete oletusliku summaga. Arestimisaktis on täitemenetlusega ühinenud nõuetena märgitud ebaõigesti osaliselt lõpetatud täiteasjad nr 035/2012/2964, 035/2013/440 ja 022/2014/2275. Eesti Vabariigil puuduvad nõuded täiteasjades nr 034/2012/3515, 034/2012/3513, 034/2012/3512 ja 034/2012/3511. Avaldajal puudus võimalus leppida puudutatud isikuga II kokku kinnisasja hinnas. Jääb arusaamatuks, mis alusel on kohtutäitur hinnanud kinnisasja väärtuseks 72 000 eurot. Kinnisasja tegelik väärtus on sellest kordades suurem. Kohtutäitur on arestimisaktis võtnud aluseks hüpoteegipidaja nõude summas 258 265,97 eurot, kuigi avaldaja kohustus hüpoteegipidaja ees on tegelikult 222 018,94 eurot. Kinnisasjal asuvas elumajas on puidutöökoda, milles on võimalik teha tisleritööd. Samuti asuvad kinnisasjal kaks sauna, mida on võimalik välja üürida. Kohtutäitur oleks seega saanud kinnisasja määrata sundvalitsemisele. Kohtutäituri väide, et puidutöökoda majandav ettevõte kuulub avaldajale ja tema abikaasale, ei ole õige, kuna seda kasutab oma majandustegevuses Tisleristuudio OÜ. On arusaamatu, miks kohtutäitur välistab sundvalitsemise avaldaja perekonna elukorraldusele tuginedes, kui avaldaja on kohtutäiturile kinnitanud sundvalitsemise võimalikkust. 3(15)
2-19-4480
7.Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Kohtutäitur teavitas avaldajat 15.12.2009 täitmisteates tema õigustest ja kohustustest ning sellest, et kohtutäitur on kohustatud tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks. Kuna avaldaja oma kohustust ei täitnud, pööras kohtutäitur sissenõude talle teadaolevale avaldaja varale. Kohtutäitur on arestinud ka avaldaja muud vara, sh pangakontod ja töötasu, selgitades sealjuures toimingute olemust ja vaidlustamise korda. Avaldaja teavitas kohtutäiturit vallasvara olemasolust, millele saab avaldaja hinnangul pöörata sissenõude, alles kinnisasja arestimisakti koostamise päeval. Avaldaja ei ole siiani kohtutäituriga vallasvara realiseerimise eesmärgil ühendust võtnud. Kohtutäiturile ei ole jätkuvalt teada, kas avaldajale kuulub vallasvara ning milline on selle koosseis ja väärtus. Kaebuse esitamise eesmärk on pigem täitemenetluse venitamine kui avaldaja õiguste kaitsmine. Arvestades avaldaja vara suhtes esitatud nõuete suurust, on alust arvata, et vallasvarast ei piisa nõuete rahuldamiseks. Kohtutäitur saab enne kinnisasja enampakkumisele panemist hinnata ka võlgniku vallasvara väärtust ja pöörata sissenõude esmalt vallasvarale. See ei muuda aga kinnisasja arestimisakti tühiseks. Taotluse arestimisakti koostamise edasilükkamiseks esitas avaldaja, viibides 07.02.2019 arestimisakti koostamise juures. Kohtutäitur tutvus taotlusega ja selgitas suuliselt, et taotluses toodud asjaolud ei anna alust arestimisakti koostamise edasilükkamiseks ning jättis selle rahuldamata. 13.02.2019 e-kirjas antud selgituse mõte ei olnud välistada kohtutäituri täitetoimingu edasilükkamise õigus. Taotluses välja toodud asjaolud ei olnud arestimisakti koostamist välistavad, vaid pigem aluseks kinnisasja realiseerimise peatamisele. Hüpoteeginõude jäägi puhul lähtus kohtutäitur hüpoteegipidaja 17.01.2019 esitatud andmetest. Kaebusele lisatud hüpoteegipidaja vastus avaldaja päringule on tehtud pärast arestimisakti koostamist, mistõttu kohtutäitur ei saanud sellega arestimisakti koostades arvestada ja avaldaja ei saa sellele tugineda. Täitemenetlus on kestnud juba ligikaudu kümme aastat. Kohtutäitur on pööranud sissenõude avaldaja pangakontodele ja töötasule, kuid see ei ole andnud tulemust. Ainus vara, mille arvelt on kohtutäituri teada võimalik nõudeid rahuldada, on avaldajale kuuluv kinnisasi. Kui avaldaja omab muud vara, mille arvelt nõudeid rahuldada, oleks ta võinud taotleda sissenõude pööramist esmalt vallasvarale ja seejärel kinnisvarale. Varale sissenõude pööramise järjekorra saab kohtutäitur lahendada eraldi. Ei ole teada, kas avaldaja kinnisasjal olevas töökojas asuv puitmaterjal kuulub avaldajale või kinnisasjal tegutsevale äriühingule. Arestimisakti koostamise seisuga ei olnud kohtutäiturile esitatud usaldusväärseid tõendeid avalduses toodud vallasvara väärtuse kohta, mistõttu ei oska kohtutäitur hinnata selle arestimise võimalikkust ja otstarbekust. Vallasvara omamine ei välista kinnisvara arestimist. Avaldaja saab vallasvara ise realiseerida ja oma võlgnevused tasuda. Kohtutäitur seadis avaldaja kinnisasjale käsutamise keelumärke 19.01.2010 ja koostas arestimisakti 07.02.2019. Teised sissenõudjad said seega TMS § 148 lg 1 ja § 149 lg 1 alusel täitemenetlusega ühineda enne arestimisakti koostamist.
4(15)
2-19-4480 Täitemenetlusega ühinemise otsuste vaidlustamise tähtaeg on möödunud. Teiste täitemenetluste nõuete jääkide õigsuse eest vastutavad ühinenud sissenõudjad. Kohtutäitur ei saa pärast ühinemist iseseisvalt hinnata, kas ühinemine on endiselt põhjendatud või mitte, vaid seda peab tegema ühinenud sissenõudja. Kui võlgnik ei nõustu kohtutäituri määratud arestitud asja hinnaga, võib ta selle vaidlustada ja kohtutäitur taotleb sellisel juhul uue hindamise korraldamist kohtult. Kohtutäitur esitaski Harju Maakohtule 19.03.2019 taotluse uue hindamise korraldamiseks (tsiviilasi nr 2-19-4149). Puudub võimalus avaldaja kinnistut sundvalitseda, kuna tegu on elumajaga, mida avaldaja kasutab oma pere eluasemena. Elumajas on küll puidutöökoda, kuid seal majandav ettevõte kuulub avaldajale ja tema abikaasale ning on nende elatusallikaks. Kohtutäitur on kinnisasja üle vaadanud ja on veendunud, et ruumid ei sobi ettevõtlusega tegelemiseks, eriti tingimusel, et elumaja jääb avaldaja perekonna valdusesse.
8.Puudutatud isikud III-IV ja VI-VIII vaidlesid kaebusele vastu ja taotlesid selle rahuldamata jätmist, nõustudes kohtutäituri 14.03.2019 otsuses esitatud põhjendustega.
9.Puudutatud isikud II ja V avaldusele ei vastanud.
10.Harju Maakohus jättis 28.01.2020 määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata ning avaldaja menetluskulud tema enda kanda ja puudutatud isikute menetluskulud nende endi kanda. Kohtutäitur on 15.12.2009 täitmisteates teavitanud avaldajat tema õigustest ja kohustusest, sh võlgnevuse vabatahtlikult tasumise võimalusest ning selle tegemata jätmise tagajärgedest. Avaldaja on seega teadlik, et kohtutäitur on kohustatud täitedokumendi täitmiseks võtma tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud. Kõnealune täitemenetlus on kestnud 10 aastat. Seaduse mõte ei saa olla see, et kohtutäitur teavitab enne iga täitemenetluses tehtavat toimingut võlgnikku uuesti tema õigustest täitemenetluses. Selgituste andmata jätmine ei toonud kaasa seda, et avaldaja elukohas jäi välja selgitamata vallasvara ja selle realiseerimisväärtus. Avaldajal oli ja on jätkuvalt võimalus vallasvara arvelt oma kohustused sissenõudjate ees vabatahtlikult täita. Vallasvara omamine ei välista kinnisasja arestimist. Avaldaja ei ole tõendanud, et on võtnud kohtutäituriga ühendust vallasvara realiseerimise eesmärgil. Vara arestimise järjekorra määrab kohtutäitur, kuulates eelnevalt ära sissenõudja ettepaneku ning arvestades, et sissenõudja nõue tuleb rahuldada kiireimal viisil ja võlgniku õigustatud huvid ei saa kahjustada. Olukorras, kus täitemenetlus oli kestnud 10 aastat, ei saanud avaldaja huvid kinnisasja arestimisega kahjustada. Avaldaja esitas arestimisakti koostamisel kohtutäiturile taotluse arestimisakti koostamise edasi lükkamiseks. Vaidlus puudub selles, et kohtutäitur selgitas avaldajale suuliselt, et taotluses toodud asjaolud ei anna alust arestimisakti koostamise edasilükkamiseks ning selgitas 13.02.2019 kirjas, et taotlus jäi TMS § 44 alusel rahuldamata. Seadus ei näe ette täitemenetluse edasilükkamist võlgniku taotlusel. Kohtutäituril tuli arestimisaktis lähtuda hüpoteegipidaja 17.01.2019 esitatud andmetest ning avaldaja ei saa tugineda tõendile, mis on esitatud pärast arestimisakti koostamist. Keelumärge on seatud juba 19.01.2010, mistõttu ei saa arestimistoimingud tulla avaldajale üllatusena. 5(15)
2-19-4480 Täitemenetlusega on ühinenud mitu sissenõudjat ja nõuete jääk on 50 084,75 eurot. Kohtutäitur on teatanud, et talle teadaolevalt on avaldaja ainus vara, mille arvelt saab nõudeid rahuldada, arestitud kinnisasi. Avaldaja ei ole tõendanud, et tal on muud vara, mille arvelt oma kohustusi täita ega kinnisasja arestimisakti koostamise seisuga kohtutäiturile vallasvara väärtuse kohta tõendite esitamist. Vallasvara omamine ei välista iseenesest kinnisvara arestimist. Kohtutäitur pööras sissenõude avaldaja kinnisasjale 19.01.2010 kinnisasja käsutamise keelumärke seadmisega ning koostas arestimisakti 07.02.2019. Teistel sissenõudjatel oli õigus ühineda täitemenetlusega enne arestimisakti koostamist TMS § 148 lg 1 ja § 149 alusel. Avaldaja ei ole vaidlustanud täitemenetlusega ühinemise otsuseid. Kuna avaldaja vaidlustas kohtutäituri määratud kinnisasja hinna, taotles kohtutäitur TMS § 74 lg 8 alusel uue hindamise korraldamiseks eksperdi määramist kohtult. Avaldaja ei saa seega vastuväidet kinnisasja hinnale esitada kaebuses arestimisaktile. Õiguskirjanduse kohaselt on sundvalitsemine praktikas erandlik võimalus hüpoteegi realiseerimiseks ning sellel võib mõtet olla eelkõige juhul, kui tagatav võlg on väike, kinnisasja majandamise kaudu on võimalik see mõistliku aja jooksul rahuldada vilja (eelkõige üüri või rendi) arvel ning soov on, et hüpoteek tagaks ka hiljem sissenõutavaks muutuvaid nõudeid ega lõpeks täitemenetluse tulemusena. Praegusel juhul on arestitud avaldaja ja tema perekonnaliikmete eluase ning seda ei ole võimalik välja üürida. Samuti ei ole sundvalitsemine otstarbekas, kuna tagatav võlg ei ole väike ning avaldaja ei ole tõendanud, et kahe sauna üürimisega on võimalik võlg rahuldada mõistliku aja jooksul. Puidutöökoda väidetavalt oma majandustegevuses kasutav Tisleristuudio OÜ on CC isikus tasunud täitemenetluses 50 eurot. Ühekordset 50 eurost makset ei saa pidada avaldaja eest kohustuse täitmiseks. Sundvalitsemine ei ole seega põhjendatud. Eelnevast lähtuvalt ei anna avaldaja väited alust kohtutäituri otsuse ega arestimisakti tühistamiseks. Sissenõude pööramist avaldaja ja tema alaealiste laste elukohaks olevale varale ei saa pidada ebaproportsionaalseks olukorras, kus täitemenetlus on kestnud 10 aastat. Menetluse asjaolusid arvestades on TsMS § 172 lg 1 alusel õiglane jätta avaldaja menetluskulud tema enda kanda ja puudutatud isikute menetluskulud nende endi kanda.
11.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale 25.02.2020 määruskaebuse. Harju Maakohus ei pidanud 01.06.2020 põhjendatuks määruskaebust rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
12.Avaldaja taotleb määruskaebuses maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega rahuldada avaldus. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus palub avaldaja jätta kohtutäituri kanda. Maakohus järeldas ekslikult, et kohtutäituri selgitamiskohustus tuleb kogu täitemenetluse kestel lugeda täidetuks täitmisteate saatmisega. Ei ole eluliselt usutav, et õigusalase hariduseta isik suudab 10 aasta eest saadud selgitusi meeles pidada ja neid tehtava toimingu kontekstis mõista. 6(15)
2-19-4480 Kohtutäitur asus kinnisasja üle vaatama ja pildistama, andmata avaldajale mistahes selgitusi. Kohtutäituri tegevusest jäi avaldajale ebaõige mulje, et sissenõude pööramine kinnisasjale on ainus ja vältimatu sundtäitmise abinõu. Avaldaja elukohas jäi seega välja selgitamata avaldaja vallasvara ja selle realiseerimisväärtus. Maakohus ei ole andnud avaldajale võimalust anda selles osas selgitusi, rikkudes uurimisprintsiipi ja jättes välja selgitamata olulise asjaolu. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et avaldaja saavutas puudutatud isikuga II kokkuleppe maksegraafikus, mida avaldaja on täitnud. Maakohus leidis üllatuslikult, et vaidlus puudub selles, et kohtutäitur selgitas avaldajale suuliselt, et 07.02.2019 taotluses toodud asjaolud ei anna alust kinnisasja arestimisakti koostamise edasilükkamiseks. Avaldaja esindaja tegi arestimisaktile märke selle kohta, et kohtutäitur ei lahendanud enne akti koostamist esitatud taotlust ning on nii kohtule kui ka kohtutäiturile esitatud kaebuses välja toonud, et kohtutäitur ei pööranud tema 07.02.2019 taotlusele tähelepanu. Avaldaja selgitas kohtutäiturile, et andmed nõuete, sh hüpoteegipidaja nõude suuruse kohta ei ole õiged. Kohtutäitur ei pööranud sellele tähelepanu. Avaldaja ei nõustu maakohtuga, et kohtutäituril puudub kohustus kontrollida tema koostatud menetlusdokumentidesse kantavate andmete õigsust, eriti siis, kui andmete ebaõigsusele on juhitud tähelepanu. Kohtutäiturile oli täitemenetluse registri vahendusel kättesaadav teave osade nõuete lõppemise kohta arestimisakti koostamise seisuga. Kohtutäitur ei teinud enne arestimisakti koostamist tööd seaduses nõutava hoolega ja jättis enne selle koostamist olulised asjaolud välja selgitamata. Kohtutäitur pidi täitetoimingute valikul lähtuma üksnes kõnealuses täitemenetluses täidetavast nõudest, mis on 07.01.2020 seisuga 3433,05 eurot. Kohtutäiturile ei saanud jääda märkamatuks, et avaldaja elukohas oli vara ülevaatamise ajal avaldajale kuuluvat puitmaterjali ja sellest valmistatud ning veel valmimisjärgus olevaid esemeid, millele sissenõude pööramine võimaldanuks täitmisel oleva nõude rahuldada. Alaealiste lastega pere eluaseme müük äriühingu mitteolulise nõude rahuldamiseks ei ole sellises olukorras kohane. Avaldaja esitas kohtutäiturile ja kohtule hulgaliselt fotosid vara kohta, mida maakohus ei ole määruses hinnanud. Maakohtu järeldus, et vallasvara omamine ei välista kinnisasja arestimist, on vastuolus seadusega. Tõendamata on sissenõudja nõusolek avaldaja kinnisvarale sissenõude pööramiseks ja sissenõudja seisukoha ära kuulamine enne kinnisasjale sissenõude pööramist. Kindlaks ei ole tehtud, et tagatav võlg on umbes 50 000 eurot, mistõttu maakohus ei saanud sellele tugineda. Samuti ei ole vaidlustatud määrusest võimalik aru saada, millise täitemenetluse täitmine on kohtu arvates avaldaja suhtes lubatav. Maakohus ei tuvastanud, kas kinnisasjale keelumärke seadmisel toimus ka selle arestimine. Kohtutäitur peab täitemenetlust korraldama üksnes tema menetluses oleva sissenõudja nõude alusel ja saab alles pärast arestimisakti koostamist otsustada teistes menetlustes olevate nõuete sundtäitmisega ühinemise üle. Maakohtu seisukoht, et avaldaja on vaidlustanud kohtutäituri määratud kinnisasja hinna, on väär. Avaldaja heidab kohtutäiturile ette arestimisakti ebaõigete hindamise aluste kandmist. Maakohus on hinnanud kinnisasja sundvalitsemisega seonduvat pealiskaudselt ja ebaõigetest asjaoludest lähtudes. Sundvalitsemine on võimalik, kuid selle küsimuse saab lahendada pärast arestimisaktiga seotud vaidluse lõppemist. Maakohus ei saanud hinnata sundvalitsemise 7(15)
2-19-4480 võimalikkust, kuna esitatud ei ole TMS §-s 162 ettenähtud avaldust. Maakohus pidanuks hindama üksnes kohtutäituri kohustust lükata vara arestimine edasi ja selgitada välja alternatiivse sissenõudmise võimaluse olemasolu.
13.Kohtutäitur taotleb vastuses määruskaebuse rahuldamata ning menetluskulude avaldaja kanda jätmist. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning kohtutäitur jääb 14.03.2019 otsuses ja maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Avaldaja viidatud vallasvara on väga spetsiifiline ja selle realiseerimine täitemenetluses on vähetõenäoline. Seda kinnitab asjaolu, et avaldaja ei ole siiani suutnud vallasvara oma kohustuste täitmiseks ise müüa. Avaldaja kaebuse lahendamisel tuleb kohtul lähtuda nendest asjaoludest, mis kehtisid arestimisakti koostamise ajal. Arestimisakti koostamisel määratud kinnisasja hinna aluseks olevate asjaolude vaidlustamine tähendabki kinnisasja hinna vaidlustamist. Kohtutäitur päris vahetult enne arestimisakti koostamist hüpoteegipidajalt andmeid avaldaja kohustuse jäägi kohta ning arvestas nendega arestimisaktis.
14.Puudutatud isikud II-V ja VII nõustuvad vastustes maakohtu määruse põhjendustega ning taotlevad määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulude avaldaja kanda jätmist.
15.Puudutatud isikud VI ja VIII määruskaebusele ei vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna selle tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg
p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
17.Avaldaja on määruskaebuses taotlenud enda kohtuistungil ärakuulamist. TsMS § 667 lg 3 järgi lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Maakohus on avaldaja 03.12.2019 kohtuistungil ära kuulanud ning avaldaja ei ole määruskaebuses põhjendanud täiendava suulise ärakuulamise vajadust. Eelnevast lähtuvalt ei pea ringkonnakohus vajalikuks kuulata avaldajat kohtuistungil ära ja jätab avaldaja vastava taotluse rahuldamata. Avaldaja sai esitada vastuväited maakohtu määrusele määruskaebuses.
18.Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja väitega, et võlgnikul vallasvara olemasolu välistab sissenõude pööramise võlgnikule kuuluvale kinnisasjale. Kui kriminaal- ja väärteoasjade täitmisel näeb seadus ette sissenõude pööramise järjekorra (TMS § 198), siis muude rahaliste nõuete puhul määrab vara realiseerimise järjekorra TMS § 53 lg-st 3 tulenevalt kohtutäitur, arvestades sealjuures, et sissenõudja nõue tuleb rahuldada kõige kiiremal viisil ning et võlgniku õigustatud huve ei või kahjustada. Kohtutäitur ei ole seega kohustatud enne kinnisasjale sissenõude pööramist pöörama sissenõuet võlgniku vallasvarale, vaid tal tuleb valik langetada sissenõudja ja võlgniku õigustatud huvide kaalumise teel. Ainuüksi asjaolu, et võlgnikul võib olla täitmisel oleva nõude väärtuses arestitavat vallasvara, ei välista seega kinnisasja arestimist. Küll aga peab kohtutäitur võlgniku vara arestimisel 8(15)
2-19-4480 arvestama TMS § 53 lg-st 1 tuleneva ülearestimise keeluga, st kohtutäitur ei või arestida rohkem võlgniku vara, kui on vaja sissenõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks, välja arvatud juhul, kui sissenõudja nõude rahuldamine muul viisil ei ole võimalik.
19.Järgnevalt tuleb seega hinnata, kas kohtutäitur võis pöörata sissenõude avaldajale kuuluvale kinnisasjale, sh kas kohtutäitur on arestinud rohkem avaldaja vara, kui on vajalik sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks. Avaldaja tugineb sellele, et kohtutäitur ei võinud kinnisasjale sissenõuet pöörata, kuna selle väärtus ületab täitmisel oleva nõude suurust ja avaldajale kuulub vallasvara, millele sissenõude pööramise teel saaks sissenõudja nõude rahuldada. Hindamaks avaldaja väidet, tuleb kõrvutada sissenõudja nõuet arestitud vara väärtusega. Kui arestitud vara väärtus ületab sissenõudja nõude suuruse, tuleb hinnata, kas sissenõudja nõude rahuldamine on võimalik ka võlgniku muu vara arvelt.
19.1.Kõigepealt tuleb võtta seisukoht selle osas, kas kohtutäitur pidi avaldaja kinnisasjale sissenõude pööramisel arvestama üksnes täiteasjas nr 031/2009/5568 täitmisel oleva nõudega või ka täitemenetlusega ühinenud sissenõudjate nõuetega. Nõude jääk koos täitekuludega täiteasjas nr 031/2009/5568 oli arestimisakti koostamise seisuga arestimisaktist nähtuvalt 4173,40 eurot. Koos teiste täitemenetlusega ühinenud sissenõudjate nõuetega, mis on arvestatud 22.01.2019 seisuga, on võlgnetav summa kokku 50 084,75 eurot. Märkida tuleb, et avaldaja ei ole vaidlustanud kohtutäituri otsuseid, millega kohtutäitur lubas teistel sissenõudjatel menetluses osaleda. Lisaks on väär avaldaja arusaam, et teised sissenõudjad ei saanud enne arestimisakti koostamist täitemenetlusega ühineda. TMS § 148 lg 1 alusel loetakse arestimine kehtivaks alates asjast, kui arestimisakt on võlgnikule kätte toimetatud, või ajast, kui kinnistusraamatusse kantakse keelumärge, kui see toimub enne akti võlgnikule kättetoimetamist. Kohtutäituri 19.01.2010 avalduse alusel on kinnistusraamatusse kantud keelumärge 03.02.2010, mis tähendab, et kinnisasja sai lugeda alates sellest hetkest arestituks. Teised sissenõudjad said seega täiteasjaga nr 031/2009/5568 ühineda alates 03.02.2010. Sissenõudja ühinemisel teise täitemenetlusega täitemenetlused ühendatakse (vt Riigikohtu 16.12.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 15), st nõuete täitmine toimub edaspidi ühes täitemenetluses. Vara arestimisel peab kohtutäitur seega arvestama kõigi sissenõudjate nõuetega, mis tähendab TMS § 53 lg 1 kontekstis seda, et kõigi sissenõudjate nõuded tuleb liita ja alles seejärel saab hinnata, kas on toimunud vara ülearestimine. Seda seisukohta toetab ka TMS § 149 lg 2, mille kohaselt on täitemenetlusega ühinenud sissenõudjal samad õigused kui sissenõudjal, kelle avalduse alusel kinnisasi arestiti. Kui täitemenetlusega on ühinenud teised sissenõudjad, tuleb seega edasiste täitetoimingute läbiviimisel arvestada ka nende huvidega.
19.2.Avaldaja on vaielnud vastu arestimisaktis märgitud võlgnetava summa suurusele. Avaldaja väitel on osa täitemenetlusega ühinenud täiteasju lõpetatud aegumise või nõude rahuldamise tõttu või neis on tunnistatud sundtäitmine lubamatuks. Esiteks tuleb märkida, et kohtutäiturile 18.02.2019 esitatud kaebuses avaldaja vastavat väidet ei esitanud, seega kohtutäituril ei olnud võimalik selle osas oma 14.03.2019 otsuses seisukohta kujundada. Teiseks, täitemenetluse seadustik ei näe kohtutäiturile ette võimalust hinnata ühepoolselt ümber täitemenetlusega ühinenud sissenõudjate 9(15)
2-19-4480 nõuete suurust. Kohtutäitur saab arestimisakti koostamisel lähtuda talle teiste sissenõudjate poolt esitatud nõuete jääkidest, kui enne arestimisakti koostamist ei ole tema tähelepanu juhitud sellele, et nõuete jääk ei vasta tegelikkusele. Täitemenetluse osalisel, kes on seisukohal, et arestimisaktis märgitud nõuete jääk on vale, tuleb seega esmalt esitada kohtutäiturile põhjendatud taotlus selle muutmiseks. Arvestada tuleb seejuures nõuete jääki arestimisakti koostamise ajal, kuna kohtutäitur ei pea hakkama arestimisakti muutma pärast iga selle koostamist toimunud laekumist. Seejärel saab kohtutäitur küsida taotluse osas teiste täitemenetluse osaliste seisukohta ja vajadusel arestimisakti parandada. Ainuüksi vale võlgnetava summa märkimine arestimisaktis ei anna aga alust arestimisakti tühistamiseks. Antud juhul olid teiste sissenõudjate nõuete suurused märgitud juba kohtutäituri 17.01.2019 kirjas, milles ta teavitas täitemenetluse osalisi, sh avaldajat, kinnisasja ülevaatuse ja arestimise toimumise kuupäevadest (kd II, tl 19-20). Avaldajal oli seega võimalus juhtida sellele kohtutäituri tähelepanu ka enne arestimisakti koostamist. Kohtutäitur ei pidanud avaldaja 07.02.2019 taotluses esitatud üldsõnalise väite alusel, et sissenõudjate nõuete summa on ebaselge, üle kontrollima kõigi sissenõudjate nõudeid. Alust arestimisakti muutmiseks (ega ka tühistamiseks) ei anna jõustumata kohtuotsus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohta kahes ühinenud täiteasjas. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on Tallinna Ringkonnakohus 27.03.2020 otsusega tühistanud Harju Maakohtu 06.11.2019 otsuse, millega maakohus tunnistas sundtäitmise täiteasjades nr 022/2013/7424 ja 022/2013/7430 lubamatuks (tsiviilasi nr 2-19-6362). Tallinna Ringkonnakohtu 27.03.2020 otsus ei ole veel jõustunud, kuna avaldaja on esitanud selle peale Riigikohtule kassatsioonkaebuse, mille menetlusse võtmine ei ole veel otsustatud. Ringkonnakohus möönab, et võlgnetava summa jääk võib arvestades avaldusele lisatud kohtutäiturite otsuseid ja õiendit (kd I, tl 23-28) olla väiksem arestimisaktis märgitust. Küll aga ei ole ühtegi kaebuse p-s 4 viidatud täitemenetlust täielikult lõpetatud, vaid kõigis neis jätkub täitemenetlus täitekulude osas. Lisaks moodustavad kaebuse p-s 4 märgitud täiteasjades sissenõudjate nõuded – arvestamata jätkuvalt täitmisel olevaid täitekulusid – arestimisaktis märgitud nõude jäägist väga väikse osa (1281,69 eurot ehk ligikaudu 2,6%). Märkida tuleb, et kui täitemenetluses jõutakse kinnisasja müügi ja sellest saadud tulemi jaotamiseni, tuleb kohtutäituril niikuinii arvestada sissenõudjate nõuete suurusi tulemi jaotamise seisuga ja määrav ei ole arestimisaktis märgitud nõuete suurus.
19.3.Avaldaja on heitnud määruskaebuses ette ka arestimisakti kinnisasja hinna kohta ebaõigete andmete kandmist. Nimelt on avaldaja hinnangul arestimisaktis märgitud hüpoteegipidaja nõude jääk 258 265,97 eurot vale. 24.03.2019 kaebuses kohtule on avaldaja märkinud, et hüpoteegipidaja nõude tegelik jääk on 222 018,94 eurot. Kuna kohtutäitur peab kinnisasja hindamisel TMS § 144 lg-st 1 tulenevalt arvestama ka kinnistusraamatusse kantud hüpoteeki, tuleb enne arestimisakti koostamist kindlaks teha hüpoteegiga tagatud nõude jääk. Kohtutäitur on selgitanud, et lähtus hüpoteegipidaja nõude jäägi puhul hüpoteegipidaja 17.01.2019 vastusest kohtutäituri 16.01.2019 järelpärimisele (kd I, tl 92). Avaldaja on seevastu tuginenud hüpoteegipidaja 27.02.2019 e-kirjale (kd I, tl 29), milles on väljendatud hüpoteegipidaja nõude jääk e-kirja saatmise seisuga. Kuna arestimisakt on koostatud 07.02.2019, ei saanud kohtutäitur selle tegemisel arvestada avaldaja väljatoodud 10(15)
2-19-4480 hüpoteegipidaja nõude jääki. Ringkonnakohtu hinnangul on kohtutäituri poolt hüpoteegipidaja nõude jäägi väljaselgitamise ja arestimisakti koostamise vahele jäänud ajavahemik ka mõistliku pikkusega. Isegi kui avaldaja oli arestimisakti koostamise seisuga hüpoteegipidaja nõuet võrreldes 17.01.2019 seisuga mingil määral vähendanud, ei too see kaasa arestimisakti tühistamist. Praeguses asjas ei ole võimalik võtta seisukohta, kas arestimisaktis märgitud kinnisasja hind vastab tegelikkusele. Kuigi TMS § 74 lg 7 näeb ette, et võlgnik ja sissenõudja võivad kohtutäituri määratud hinna kohtutäiturile esitatava kaebusega vaidlustada TMS §-s 217 sätestatud korras, peab kohtutäitur TMS § 74 lg 8 kohaselt taotlema hinna vaidlustamise korral uue hindamise korraldamiseks eksperdi määramist kohtult. Kohtutäituril ega ka kohtul ei ole seega võlgniku kaebust läbi vaadates võimalik võtta kohtutäituri määratud hinna suuruse osas sisulist seisukohta. Kohtutäitur on ka juba esitanud kohtule taotluse uue hindamise korraldamiseks eksperdi määramiseks (tsiviilasi nr 2-19-4149). Eelnevast lähtuvalt saab käesoleva asja lahendamisel lähtuda arestimisaktis märgitud kinnisasja hinnast, mis on 72 000 eurot.
19.4.Kinnisasja väärtus (72 000 eurot) ületab seega täitmisel olevate nõuete jääki (50 084,75 eurot). See tähendab, et kohtutäitur võis TMS § 53 lg-st 1 tulenevalt kinnisasja arestida üksnes juhul, kui sissenõudja nõude rahuldamine muul viisil ei olnud võimalik. Avaldaja on seisukohal, et tal oli arestimisakti koostamise ajal vallasvara, millele sissenõude pööramine oleks võimaldanud täitmisel oleva nõude rahuldada. Samas on avaldaja täitmisel oleva nõude all silmas pidanud üksnes täiteasja nr 031/2009/5568 nõude jääki, mis oli arestimisakti koostamise seisuga 4173,40 eurot. Avaldaja ei ole väitnud, et talle kuuluva vallasvara arvelt oleks olnud võimalik täita ka sundtäitmisega ühinenud sissenõudjate nõuded (kokku 50 084,75 eurot). Seetõttu ei ole võimalik järeldada, et sissenõudjate nõuete rahuldamine oli võimalik muul viisil kui kinnisasja arestimise teel. Ringkonnakohus lisab siiski, et igal juhul puudub alus asuda seisukohale, et avaldajale kuuluva puitmaterjali ja sellest valmistatud ja valmistamisjärgus olevatele esemetele sissenõude pööramise teel oleks võimalik rahuldada kõik täitmisel olevad nõuded. Avaldaja ei ole esitanud andmeid talle väidetavalt kuuluva vallasvara koosseisu ega väärtuse kohta. Asja materjalide hulgas on üksnes avaldaja 18.02.2019 kaebusele ja 28.11.2019 taotlusele lisatud fotod puidust valmistatud esemetest (kd I, tl 13-19; kd II, tl 71-72). Mitu fotot on sama puidust eseme kohta ning kokku on puidust valmistatud esemeid kuus, millest osa on veel valmimisjärgus. Avaldaja 23.12.2019 vastusele on lisatud ka fotod töökojas olevast puitmaterjalist (kd II, tl 165-168). Puitmaterjal on näha ka paaril kohtutäituri poolt 06.02.2019 kinnisasja ülevaatusel tehtud fotol (kd II, tl 97-98). Isegi kui eeldada, et fotodelt nähtuvad puidust esemed ja puitmaterjal kuuluvad avaldajale, on äärmiselt ebausutav, et nende väärtus vastab täitmisel olevate nõuete jäägile. Tõenäoliselt ei saaks fotodelt nähtuva vallasvara arvelt katta ka üksnes puudutatud isiku II täitmisel olevat nõuet. Samuti on küsitav vallasvara likviidsus, mida näitab ka asjaolu, et avaldaja ise ei ole vallasvara müünud ja selle arvelt sissenõudjate nõudeid rahuldanud.
19.5.Kuna sissenõudjate nõuete rahuldamine muul viisil kui kinnisasja arestimisega ei olnud võimalik, ei ole kohtutäitur rikkunud TMS § 53 lg-s 1 sätestatud ülearestimise keeldu. Samuti ei ole avaldaja kinnisasja arestides eksitud täitemenetluses kehtiva 11(15)
2-19-4480 proportsionaalsuse põhimõtte vastu. Täitemenetlus täiteasjas nr 031/2009/5568 oli arestimisakti koostamise ajal kestnud juba ligikaudu 9 aastat ja selle aja jooksul oli õnnestunud täita ligikaudu 38% täitmisel olevast nõudest ning avaldaja suhtes oli käimas veel hulgaliselt teisi täiteasju. Arestimisakti koostamise seisuga oli täiteasjas nr 031/2009/5568 toimunud viimane laekumine nõude katteks 09.02.2015 (kd I, tl 83). Avaldaja kinnisasja arestimine oli seega sissenõudjate nõuete rahuldamiseks vajalik ega kahjustanud avaldajat ebamõistlikult. Võlgniku kaitse ei saa minna nii kaugele, et sissenõudjate nõuete rahuldamine muutub võimatuks. Avaldaja on määruskaebuses esmakordselt väitnud, et maakohus ei ole selgitanud välja puudutatud isiku II ettepanekut vara arestimise järjekorra osas ega tõendanud, et puudutatud isik II nõuab sissenõude pööramist kinnisasjale. Kohtutäitur ei saanud seega kohtueelses menetluses ega maakohus vaidlustatud määruses vastavate väidete osas seisukohta võtta. Ringkonnakohus märgib siiski, et kuigi TMS § 149 lg-st 1 võib jääda ekslik mulje, et sissenõude pööramine kinnisasjale eeldab sissenõudja eraldi avaldust, ei ole see vajalik ja kinnisasjale sissenõude pööramiseks piisab TMS § 23 kohasest täitmisavaldusest. Kohtutäitur saab täitmisavalduse alusel rakendada kõiki õigusaktides ette nähtud sunniabinõusid sissenõudja nõude rahuldamiseks (vt analoogia alusel Riigikohtu 20.03.2019 määrus tsiviilasjas nr 2184482, p 17.1). Kui kohtutäitur jättis sissenõudja ettepaneku enne vara arestimise järjekorra määramist ära kuulamata, ei saa see kuidagi rikkuda avaldaja õigusi olukorras, kus sissenõudja seisukohtadest nähtub heakskiit kinnisasja arestimisele.
20.Avaldaja tugineb määruskaebuses jätkuvalt sellele, et kohtutäitur ei selgitanud talle enne kinnisasjale sissenõude pööramist tema õigusi ja kohustusi, mis omakorda viis avaldaja huvide olulise kahjustamiseni. TMS § 8 lg-st 1 tuleneb kohtutäiturile kohustus selgitada täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. TMS § 55 p 4 järgi on arestimine tühine ja sellest ei tulene õiguslikke tagajärgi arestimise kohta käivate menetlusnormide olulise rikkumise korral, mh kui võlgnikku ei ole olulises osas teavitatud tema õigustest täitemenetluses ja see tõi kaasa võlgniku õiguste rikkumise. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtutäituri selgitamiskohustus ei tähenda, et ta peaks enne iga täitetoimingut võlgnikule eraldi selgitama täitetoimingut reguleerivate sätete sisu ja nendega seotud õigusi. Täitemenetluses aitab võlgniku õigusi kaitsta eelkõige talle menetlusdokumentide kättetoimetamine ja edastamine ning selle tagamine, et võlgnik on teadlik oma õigusest vaidlustada kohtutäituri otsuseid ja tegevust. Selles osas ei ole avaldaja kohtutäiturile etteheiteid teinud. Käesoleval juhul on kohtutäitur lisaks eelnevale teavitanud avaldajat 17.01.2019 kirjaga kavandatavatest täitetoimingutest ehk kinnisasja ülevaatusest ja selle arestimisest, jättes avaldajale piisavalt aega kujundada nende toimingute osas seisukoht ja esitada omapoolsed vastuväited. Märkida tuleb, et arestimisaktist nähtuvalt viibis 06.02.2019 toimunud kinnisasja ülevaatuse juures ka avaldaja õigusteadmistega lepinguline esindaja. Kinnisasja arestimine ei saanud seega avaldajale tulla üllatusena, arvestades ka seda, et kohtutäituri avaldusel oli kinnisasjale keelumärge seatud juba 03.02.2010 ja tegu ei olnud esimese kinnisasja arestimisaktiga, mille kohtutäitur koostas (kd I, tl 96-98). Ka juhul, kui kohtutäiturit saaks pidada selgitamiskohustust rikkunuks, ei ole see viinud avaldaja huvide olulise kahjustamiseni. Avaldaja väitel viis kohtutäituri poolne selgituste 12(15)
2-19-4480 andmata jätmine ja hooletus selleni, et avaldaja elukohas jäi välja selgitamata avaldaja vallasvara ja selle realiseerimisväärtus. Samas leidis ringkonnakohus eelnevalt, et avaldaja vallasvara arvelt ei oleks olnud sissenõudjate nõudeid võimalik rahuldada.
21.Avaldaja heidab kohtutäiturile ette ka avaldaja 07.02.2019 täitetoimingu edasilükkamise taotluse tähelepanuta jätmist enne arestimisakti koostamist. Samuti heidab avaldaja maakohtule ette, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et kohtutäitur selgitas avaldaja esindajale suuliselt, et 07.02.2019 taotluses esitatud asjaolud ei anna alust arestimisakti koostamise edasilükkamiseks. Avaldaja esindaja esitas taotluse täitetoimingu edasilükkamiseks alles arestimisakti koostamise juures viibides. Kohtutäiturile ei ole ette nähtud aega vastavasisulise taotluse läbivaatamiseks ja temalt ei saanud oodata selle sisulist läbivaatamist enne arestimisakti koostamist, kuna vastasel juhul saaks võlgnik arestimisakti koostamist pidevalt takistada. Kohtutäitur edastas avaldajale teate arestimisakti koostamise aja edasilükkamise kohta juba 22.01.2019 (kd II, tl 21 pöördel). Esitades taotluse arestimisakti koostamise aja edasilükkamiseks samal ajal selle koostamisega, pani avaldaja ennast ise olukorda, kus tema taotlust ei saanud enne arestimisakti koostamist sisuliselt läbi vaadata. Lisaks tuleb märkida, et võlgnikul ei ole subjektiivset õigust nõuda täitetoimingu edasilükkamist. TMS §-st 44 lähtuvalt võib kohtutäitur täitetoimingu edasi lükata sissenõudja avalduse või kohtu vastava lahendi alusel või täitemenetluse läbiviija vahetumisel. Asjaolu, et kohtutäitur oli varem avaldajale vastu tulnud ja tema taotlusel täitetoimingu edasi lükanud põhjusel, et avaldajal ei olnud võimalik 30.01.2019 võimaldada kinnisasjaga tutvumist, ei andnud avaldajale alust oodata, et kohtutäitur teeb seda uuesti. Kohtutäitur võttis avaldaja taotluse osas kirjaliku seisukoha 13.02.2019 e-kirjas (kd I, tl 9), jättes selle rahuldamata. Avaldaja õigusi ei ole sellega rikutud ja kui ta leiab, et arestimisaktis sisalduvad andmed on valed, on tal võimalus esitada kohtutäiturile taotlus nende parandamiseks.
22.Avaldaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta on sõlminud puudutatud isikuga II maksegraafiku ega ole välja toonud, kuidas väidetav maksegraafiku sõlmimine mõjutab asja lahendust. Puudutatud isik II ei ole vastuses määruskaebusele maksegraafiku sõlmimist kinnitanud, vaid on nõustunud maakohtu määruse põhjendustega täies ulatuses ning on pidanud kinnisasja arestimist proportsionaalseks. Puudutatud isik II soovib seega kinnisasjale sissenõude pööramisega jätkamist.
23.Avaldaja heidab määruskaebuses maakohtule ette sundvalitsemisega seonduva pealiskaudset ja ebaõigetest asjaoludest lähtuvat hindamist, leides mh, et maakohus ei saanud hinnata sundvalitsemise võimalikkust. Üldreeglina toimub varale sissenõude pööramine selle arestimise ja müügi teel (TMS § 52 lg 1). Kinnisasja puhul on selle müügi asemel võimalik kinnisasi määrata ka sundvalitsemisele (TMS § 52 lg 2). TMS § 162 lg-st 1 lähtuvalt saab kinnisasja sundvalitsemisele määrata alles pärast selle arestimist ning seda saab teha üksnes kohus kohtutäituri, sissenõudja või võlgniku avalduse alusel. Arestimisakti koostamine ei takista seega kinnisasja sundvalitsemisele määramist, vaid on selle eelduseks ja ei tähenda veel kinnisasja müüki. Seetõttu puudub alus heita kohtutäiturile ette seda, et ta ei ole enne arestimisakti koostamist hinnanud kinnisasja sundvalitsemisele määramist. Praeguses asjas ei tulnud seega hinnata kinnisasja 13(15)
2-19-4480 sundvalitsemise võimalikkust. Kui avaldaja leiab, et kinnisasi tuleb müümise asemel määrata sundvalitsemisele, on tal võimalik pöörduda vastava avaldusega kohtu poole.
24.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Menetluskulude nimekirja on tähtaegselt esitanud üksnes puudutatud isik II. Selle kohaselt on õigusabi osutatud 3 h ulatuses (kohtutoimikuga tutvumine – 1,2 h; täiteasjas nr 031/2009/5568 kohtutäiturilt saadud dokumentidega tutvumine ja analüüs – 1 h; 29.05.2020 menetlusdokumendi koostamine ja esitamine kohtule – 0,8 h). Puudutatud isiku II lepingulise esindaja tunnitasu suurus on 120 eurot (käibemaksuta). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (Riigikohtu 11.02.2015 määrus nr 3-2-1-115-14, p 14). Arvestades vandeadvokaatide tunnitasude suurusi, on puudutatud isiku II lepingulise esindaja tunnitasu ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ning vajalik. Samas leiab ringkonnakohus, et puudutatud isiku II lepingulise esindaja õigusabile kulunud aeg ei ole tervikuna põhjendatud ja vajalik. Jääb arusaamatuks, miks on lisaks käesoleva asja toimikuga tutvumisele eraldi välja toodud kohtutäiturilt täiteasjas nr 031/2009/5568 saadud dokumentidega tutvumine ja analüüs, kuna kohtutoimikus on olemas kõik täiteasja nr 031/2009/5568 dokumendid, mis omavad käesoleva asja lahendamise seisukohast tähtsust. Ringkonnakohus ei pea seega täiteasja nr 031/2009/5568 dokumentidega tutvumisele ja analüüsile kulunud aega põhjendatuks. Ülejäänud osas, s.o 2 tunni ulatuses on puudutatud isiku II lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud ja vajalik. Puudutatud isik II ei ole kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega palunud menetluskulusid välja mõista koos käibemaksuga. Maksu- ja Tolliameti käibemaksukohustuslasena registreerimise otsingu tulemusest nähtuvalt on puudutatud isik II käibemaksukohustuslane. Menetluskulud tuleb seega TsMS § 174 lg-st 10 lähtuvalt välja mõista käibemaksuta. Eeltoodule tuginedes mõistab ringkonnakohus avaldajalt puudutatud isiku II kasuks välja menetluskuluna ringkonnakohtus 240 eurot (2 h × 120 eurot).
25.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2).
26.Avaldaja on tasunud määruskaebuselt riigilõivu 50 eurot. Riigilõivu seaduse (RLS) § 59 lg 15 kohaselt tasutakse hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda avalduse esialgsel esitamisel maakohtule. RLS § 59 lg 10 järgi tasutakse kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Avaldaja on seega tasunud riigilõivu enam 35 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 150 lg 1 p 1 järgi tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. TsMS § 150 lg 4 järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. TsMS §
14(15)
2-19-4480 150 lg 6 alusel lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.
(allkirjastatud digitaalselt)
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.