Nikolai Antonenko hagi Bauroc AS-i vastu saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks Viru Maakohtu 17. aprilli 2020. a otsus Nikolai Antonenko apellatsioonkaebus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Apellatsioonkaebuse hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik
1896 eurot 86 senti Hageja (apellant): Nikolai Antonenko (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Roman Golovenko Kostja (vastustaja): Bauroc AS (registrikood 10198948), esindajad vandeadvokaat Allar Aru ja vandeadvokaadi abi Rahel Behrsin kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1(11)
1.Tühistada Viru Maakohtu 17. aprilli 2020. a otsus täies ulatuses ning saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Hageja poolt 10. veebruari 2020. a menetlusdokumendis esitatud nõue töötasu saamiseks söögi- ja puhkepauside aja eest saata samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
Nikolai Antonenko (hageja, töötaja) esitas 8. novembril 2019 Viru Maakohtule taotluse töövaidlusasjas nr 4-1/1907/19 esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras hagina. Töövaidluskomisjon oli jätnud 9. oktoobri 2019. a otsusega rahuldamata hageja nõuded Bauroc AS-i (kostja) vastu ebatäpse tööaja arvestuse pidamise tuvastamiseks, saamata jäänud töötasu, sh ületunnitasu summas 46 eurot 20 senti, tulemustasu summas 89 eurot 18 senti ja tervisekontrolli tasu 16 eurot 35 senti, väljamõistmiseks.
Hageja palus kohtul tuvastada kostja poolt hageja tööajaarvestuse ebatäpne pidamine ning mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu, s.o ületunnitasu 61 eurot 29 senti. Hiljem 10. veebruaril 2020 esitatud menetlusdokumendis suurendas hageja nõuet, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista 1896 eurot 86 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja VKG Plokk OÜ-ga (hilisem ärinimi Roclite OÜ) 13. juunil 2012 töölepingu nr 79 (tööleping). Roclite OÜ õigusjärglaseks on Bauroc AS (kostja). Hageja asus alates 18. juunist 2012 tööle tootmis- ja tehnikaosakonda valveremondilukksepa ametikohale. Töölepingu lisa 9 kohaselt on töötaja töökohaks kostja tehas Kohtla-Järvel Ahtme linnaosas. Töötaja töötasu suuruseks on 5,45 eurot tunnis (töölepingu muudatus jõustus 1. märtsil 2019). Töölepingu p 4.1 kohaselt on töötaja tööle võetud täistööajaga ning p 4.2 järgi töötab töötaja vahetustega vastavalt kinnitatud graafikule. Hageja saabub hommikusse vahetusse tööle kell 7:40 ning asub täitma kostja korraldusi. Vahetuse lõpetab hageja vahetuse üleandmisega uuele vahetusele kell 20:10. Sama kehtib ka öise vahetuse puhul. Eeltoodust tulenevalt on hageja kostja käsutuses ning 2(11)
täidab tema korraldusi hommikuse vahetuse puhul alates kella 7:40-st kuni 20:10-ni ja öise vahetuse puhul kella 19:40-st kuni 08:10-ni. Kostja fikseerib tööaja hommikusel vahetusel alates kell 8:00-st kuni 20:00-ni ning öisel vahetusel alates kell 20:00-st kuni 8:00-ni. Kostja on jätnud hagejale arvestamata igas vahetuses 0,5 töötundi. Järelikult on kostja maksnud hagejale töötasu ettenähtust vähem. Tööandja korraldusest "Tööaja fikseerimine ja tööajaarvestus tootmises" koosmõjus töökorralduse reeglitega ning töölepingu p-ga 8.1, mille kohaselt on töötaja kohustatud täitma tööandja poolt kehtestatud või kehtestatavaid seaduslikke korraldusi, saab töötajat pidada tööandja käsutuses olevaks ajast, mil töötaja on saabunud tööandja asukohta ning pandud olukorda, kus ta on juriidiliselt kohustatud täitma oma tööandja juhiseid ja viimase jaoks tegutsema. Tööriietesse riietumine on hageja töökohustuse täitmine ning järelikult on sellele kulutatud aeg tööaeg. Hageja viitas mõiste "tööaeg" sisustamisel Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 4. novembri 2003. a direktiivi 2003/88/EÜ (tööaja korralduse teatavate aspektide kohta; direktiiv 2003/88) art 2 p-ile 1. Kostja arvestas hagejale 2019. a aprillis töötasu 1170 eurot 51 senti, mis on tööaja ebaõige arvestuse tulemusel väiksem, kui tegelikult pidanuks olema. Hageja tööaja arvestuse kohaselt peaks arvestatud töötasu suuruseks olema 1216 eurot 71 senti (545 + 381,50 + 130,80 + 159,41). Hagejale on 2019. a aprillis töötasu arvestatud vähem 61 eurot 29 senti (1216,71 – (1170,51 – 15,09)).
Hageja esitas 10. veebruaril 2020 maakohtule haginõude suurendamise avalduse. Avalduse kohaselt töötas hageja 2017. a maist kuni 2019. a oktoobrini 382 töövahetust, sh 2017. a-l 113 töövahetust, 2018. a-l 148 töövahetust ja 2019. a-l 121 töövahetust. Kostja on arvestanud hagejale igas vahetuses 0,5 töötunni võrra tegelikust vähem tööaega. Kostja ei arvestanud hagejale kokku 191 töötundi (382 * 0,5), s.o 56,5 töötundi 2017. a-l (113 * 0,5), 74 töötundi 2018. a-l (148 * 0,5) ja 60,5 töötundi 2019. a-l (121 * 0,5). Hageja poolt töötatud aeg (s.o töötunnid) ületas normtunnid. Kostja poolt arvestamata töötunnid on ületunnitöö. Saamata jäänud töötasu arvestus on järgmine: 2017.
Hagejale on töötasu arvestatud vähem 1475 eurot 85 senti (408 eurot 50 senti + 572 eurot 76 senti + 494 eurot 59 senti). Lisaks ei ole kostja hageja poolt 10. veebruaril 2020 esitatud menetlusdokumendis märgitu kohaselt arvestanud alates 2019. a märtsist kuni 2019. a oktoobrini tööajana aega, mis oli töövahetuse jooksul kulunud söögi- ja puhkepausidele. Puhkamiseks ja einetamiseks hagejale antavad ajad peab kostja arvama tööaja hulka. Kokku on kostja poolt arvestamata 51,5 töötundi. Hageja poolt töötatud aeg (s.o töötunnid) ületas normtunnid. Kostja poolt arvestamata töötunnid on ületunnitöö. Saamata jäänud töötasu arvestus on järgmine: 51,5* 5 eurot 45 senti * 1,5 = 421 eurot 1 sent.
Kostja vaidles hagile vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt ei ole töölepingu seaduse mõistes tööks valmispaneku ja töökohalt lahkumise aeg tööaeg. Kostja on hageja tööaega õigesti arvestanud. Töötajad ei ole 3(11)
kohustatud kasutama kostja poolt pakutavat ühistransporti tööle ja töölt koju sõitmiseks ning võivad vabalt kasutada töölkäimiseks enda liiklusvahendeid või mistahes muud ühistransporti ning saabuda tööle vahetult enne tööülesannete täitmist arvestusega, et tööd hakatakse tegema kas kell 8:00 või vastavalt 20:00. Samuti võivad töötajad lahkuda töökohalt koheselt pärast tööaja lõppemist. Töölepingu seaduse (TLS) § 28 lg 2 p 2 kohaselt on kostja kohustatud maksma töötasu üksnes töö eest. Tööle sõitmise, tööle jõudmise ja tööks valmispaneku aeg ei ole tööülesannete täitmise aeg. Hageja ei täida vaidlusaluse 30 minuti jooksul tööülesandeid, mille pooled on töölepingu p-s 3 ja hageja ametijuhendis kokku leppinud. Seega ei saa hageja nimetatud aja eest nõuda ka tasu. Direktiiv 2003/88 ei ole otsekohalduv.
MAAKOHTU LAHEND
5.Maakohus jättis 17. aprilli 2020. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks õigusabikulud 1475 eurot 85 senti ja kütusekulu 40 eurot 52 senti ning viivise menetluskuludelt (1516 eurot 37 senti) alates maakohtu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Otsuse põhjenduste kohaselt puudus hagejal hagi muutmiseks mõjuv põhjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 2 mõttes ning kohus ei nõustunud hagi muutmisega saamata jäänud töötasu nõude osas lõunapauside eest. Seega vaatas kohus nõudeid läbi samas ulatuses, nagu töövaidluskomisjon. Pooled ei vaidle selle üle, et alates 14. veebruarist 2019 lähtuvad pooled töösuhtes tööajagraafikust, mille kohaselt algab tööpäev kl 8:00 ja lõpeb kl 20:00 ning õhtuse vahetuse korral algab tööpäev kl 20:00 ja lõpeb kl 8:00. Maakohus nõustus kostjaga selles, et direktiiv 2003/88 ei ole otsekohalduv. Töö korraldamisel ja töötingimustest teavitamisel tuleb tööandjal juhinduda töölepingu seadusest. Maakohus nõustus kostjaga, et hageja lähtumine bussigraafikust tulenevast ajast (buss saabub 7:40 ja lahkub 20:10 ja öise vahetuse korral kell 19:40 ning lahkub 08:10) on ekslik. Tööandja poolt ühistranspordi pakkumine töötajale on võimalus kasutada tööle jõudmiseks tööandja tasuta transporti. Kui selline bussigraafik töötajale ei sobi, on tal võimalik kasutada alternatiivseid võimalusi tööle jõudmiseks arvestusega, et tööd peab ta alustama töögraafikus märgitud tööajal. Ekslik on töötaja seisukoht, et tööandja korraldus "Tööaja fikseerimine ja tööajaarvestus tootmises" p-s 2.1 märgitud töötaja kohustused "töötaja on kohustatud tööle jõudes minema riietusruumi, riietuma tööriietesse ning minema tsehhi...", reguleerib töötaja tööaega. Maakohus oli seisukohal, et nimetatud korraldus ei reguleeri töötaja tööaega, vaid sellest tuleneb tööandja kohustus järgida töötervishoiu ja tööohutuse seaduse sätteid. Kui tööandja ja töötaja leppisid kokku tööaja alguses kell 8:00, siis üldjuhul tuleb selle all mõista, et töötaja peab alustama sel kellaajal kokkulepitud töö tegemist. Kahtlemata ei ole tööle jõudmise ja töölt lahkumise aja puhul tegemist ületunnitööga. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja esindajad esitasid menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja menetluskulud 11 438 eurot 51 senti 4(11)
(käibemaksuta), sh lepinguliste esindajate kulud 11 375 eurot ja sõidukulud (kütusekulu) 63 eurot 51 senti. Maakohus leidis, et kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks tuleb rahuldada osaliselt. Kohus pidas põhjendatud ja vajalikuks esindaja kuluks 1475 eurot 85 senti. Kohus leidis, et istungil osalemisega kantud kütusekulu 22 eurot 99 senti ei kuulu hagejalt väljamõistmisele.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Hageja palub 18. mail 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 1475 eurot 85 senti ning saata saamata jäänud töötasu nõue söögi- ja puhkepauside eest maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt saabus hageja tööle ja lahkus töölt nii tööandja korraldatud ühistranspordi kui ka isikliku sõidukiga. Sõltumata sellest, mil viisil jõudis hageja tööle ja lahkus töölt, oli hageja kohustatud jõudma tööandja territooriumile (tehasesse) teatud aeg enne töövahetuse algust, et panna ennast tööks valmis (s.o tööriiete selga panemiseks ja töövahetuse vastuvõtmiseks) ning lahkuma tööandja territooriumilt teatud aeg pärast töövahetuse lõppu. Hageja on seisukohal, et tööks valmispaneku aeg on tööaeg. Hageja ei lähtunud arvestuse tegemisel busside sõidugraafikust. Hageja ei ole väitnud, et direktiiv 2003/88 on otsekohalduv. Kuna Eesti seadused ei sätesta, kas tööks valmispaneku aeg on tööaeg, viitas hageja direktiivi 2003/88 art 2 p-le 1, mille kohaselt on tööaeg iga ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi kooskõlas siseriiklike õigusaktide või tavadega. Isikukaitsevahendite ja tööriiete valimise, väljaandmise, kandmise, arvestuse, tagastamise korra punktist 3.13 tuleneb, et kaitsevahendite ja tööriiete kasutamine on kohustuslik vastavalt töö iseloomule. Töötaja otsesel juhil on keelatud töötajaid ilma ettenähtud kaitsevahenditeta tööle lubada. Sellest nähtub otseselt, et tööriietesse riietumine on hageja töökohustuse täitmine ning järelikult on sellele kulutatud aeg tööaeg. Hageja on seisukohal, et töötasu nõude esitamine söögi- ja puhkepauside eest ei olnud hagi muutmine. Nõude suurendamise avaldus esitati enne 17. veebruaril 2020 toimunud kohtuistungit, seega eelmenetluses. TsMS § 376 lg 3 teine lause sätestab, et eelmenetluses hageja poolt hagiga seotud uute asjaolude esitamisel eeldatakse, et hageja täiendab nendega hagi alust. Maakohus oleks pidanud hageja nõuet menetlema, sest täidetud olid TsMS § 376 lg-s 2 sätestatud eeldused. Maakohus ei ole põhjendanud, miks puudub mõjuv põhjus TsMS § 376 lg 2 mõttes hagi muutmiseks.
7.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja on hageja tööaega korrektselt arvestanud. Hageja ei pea töövahetuse eelselt ega töövahetuse järgselt tööülesandeid täitma. Hageja on alati olnud teadlik tööaegadest, neid aktsepteerinud ega pole muul ajal tööülesandeid täitnud, mis annaks talle aluse kõnealuse töötasunõude esitamiseks. Kostja rõhutab, et kui tööandja ja töötaja lepivad töö algusajaks kokku kell 8:00, siis täpselt sellest kellaajast tuleb töötajal alustada kokkulepitud töö tegemist. Ebaõige on hageja arusaam, et alates kella 8.00-st töötaja alles siseneb riietusruumi, riietub ja seejärel läheb tootmisruumi. Tööle sõitmise, tööle jõudmise ja tööks valmispaneku aeg ei ole tööülesannete täitmise aeg. 5(11)
Tööaeg hakkab tööülesannete täitmise alustamise hetkest ja lõpeb tööülesannete täitmise lõpetamise hetkega. Maakohus on õigesti tuvastanud, et viidatud direktiiv 2003/88 ei ole otsekohalduv ning tööaja regulatsioonide osas tuleb kohaldada töölepingu seaduse sätteid. Söögi- ja puhkepauside eest saamata jäänud töötasu nõude esitamine oli hagi muutmine, milleks puudus mõjuv põhjus. 10. veebruaril 2020 kohtule esitatud menetlusdokumendis on hageja hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid oluliselt muutnud. Hageja on hagi alust muutnud pärast hagi menetlusse võtmist. Seega eeldab hagi muutmine kostja või kohtu nõusolekut. Kostja ei ole andnud hagi muutmiseks nõusolekut. Hageja ei nimetanud maakohtu menetluses ühtegi põhjust, miks ta ei saanud söögi- ja puhkepauside eest saamata jäänud töötasu nõuet esitada kohe TVK menetluses või hiljemalt hagiavalduses. Hagi muutmine põhjustas ka menetluse viibimist. Hagejal puudub kostja vastu söögi- ja puhkepauside tasustamata jätmise nõue. Hageja on alati olnud teadlik ja aktsepteerinud muudatust, et alates 1. märtsist 2019 on vahetuse pikkuseks 12 tundi, aga tööaja hulka arvestatakse sellest 11,5 tundi ning ülejäänud 0,5 tundi arvestatakse lõunapausiks, mida ei tasustata. Hageja töötasus ei kaotanud, sest hageja töötasu suurenes proportsionaalselt summa võrra, millises ulatuses tasustatav tööaeg vähenes.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel täies ulatuses tühistada ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja poolt 10. veebruari 2020. a menetlusdokumendis esitatud nõue töötasu saamiseks söögi- ja puhkepauside aja eest tuleb saata maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
9.Asja materjalidest nähtuvalt palus hageja algselt kohtule esitatud hagis tuvastada ebatäpse tööaja arvestuse pidamise ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 2019. a aprillikuu eest saamata jäänud töötasu, s.o ületunnitasu 61 eurot 29 senti. Hageja leidis, et kuna ta saabub tööle 20 minutit enne töövahetuse algust ning lahkub töölt 10 minutit pärast vahetuse lõppu, siis viidatud 30 minuti jooksul kokku on ta kostja (tööandja) käsutuses ning kostjal tuleks talle maksta selle aja eest töötasu. 10. veebruari 2020. a menetlusdokumendis (II kd, tl-d 8–11) suurendas hageja nimetatud nõuet 1475 euro 85 sendini, paludes välja mõista saamata jäänud töötasu alates maist 2017 kuni oktoobrini 2019. Samas 10. veebruari 2020. a menetlusdokumendis asus hageja lisaks tuginema sellele, et töötajale vahetuse jooksul puhkamiseks ja einestamiseks ette nähtud söögi- ja puhkepausid tuleb arvestada tööaja hulka ning sellest lähtuvalt on kostja jätnud hagejale alates märtsist 2019 kuni oktoobrini 2019 tasumata veel 421 eurot 1 sendi. Maakohus leidis vaidlustatud otsuses (põhjenduste p-s 6), et asudes nõudma töötasu ka söögi- ja puhkepauside eest, on hageja 10. veebruari 2020. a menetlusdokumendis muutnud hagi alust ning kostja ei ole hagi muutmiseks nõusolekut ei andnud (TsMS § 376 lg 1). Maakohus leidis, et käesoleval juhul puudub TsMS § 376 lg 2 mõttes mõjuv põhjus hagi muutmiseks ning kohus ei nõustunud hagi muutmisega saamata jäänud töötasu nõude 6(11)
osas söögi- ja puhkepauside eest. Kohus märkis, et arutab üksnes nõuet ebaõige tööaja arvestamise tuvastamise ja saamata jäänud töötasu nõudeid tööle saabumise ja töölt lahkumise aja eest, s.o samas ulatuses, mida arutati TVK menetluses.
10.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu käsitlusega, nagu oleks hageja 10. veebruari 2020. a menetlusdokumendis TsMS § 376 lg 1 tähenduses hagi muutnud. TsMS § 376 lg 1 järgi võib hagi eset või alust pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist muuta üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt nõustub kohus hagi muutmisega üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui senises menetluses esitatud faktiväited ja tõendid võimaldavad muudetud hagi lahendada eeldatavasti kiiremini ja säästlikumalt. TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi ei peeta hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist.
10.1.Osas, milles hageja suurendas nõuet tööks valmispaneku aja ja vahetuse lõpetamise aja eest töötasu saamiseks, on tegu TsMS § 376 lg 4 p-s 2 nimetatud juhtumiga (nõude suurendamisega), mida hagi muutmiseks ei peeta.
10.2.Nõue töötasu saamiseks söögi- ja puhkepauside aja eest on ringkonnakohtu hinnangul hageja uus nõue. Uue nõude esitamist (kõrvuti algsega) TsMS § 376 ei reguleeri (vt nt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 55). Maakohtul tulnuks otsustada esmalt nimetatud nõude menetlusse võtmine (TsMS § 372 lg 1). Nõude menetlusse võtmiseks ega liitmiseks n-ö põhimenetlusega (TsMS § 374) ei olnud seejuures kostja nõusolek vajalik. Nõude menetlemise üle tulnuks otsustada sõltumata sellest, kas maakohus pidas võimalikuks vaadata seda nõuet läbi käesolevas tsiviilasjas (koos varem esitatud nõudega) või mitte. Viimasel juhul saanuks nõue läbi vaadata eraldi menetluses. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks otsustanud hageja poolt söögi- ja puhkepauside aja eest töötasu saamise nõude menetlusse võtmise. Ringkonnakohus ei ole ka tuvastanud, et seda nõuet vaadataks läbi mõnes teises tsiviilasjas. TsMS § 11 lg 1 järgi vaatavad kõiki tsiviilasju esimese astme kohtuna läbi maakohtud. TsMS § 9 lg 3 kohaselt ei vaata kõrgema astme kohus tsiviilasja läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
10.3.Eelmärgitut arvestades tuleb hageja 10. veebruari 2020. a menetlusdokumendis sisalduv nõue (421 eurot 1 sent) söögi- ja puhkepauside aja eest töötasu saamiseks saata maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
10.4.Ringkonnakohus märgib, et isegi kui nõustuda (hüpoteetiliselt) maakohtu käsitlusega hagi muutmise kohta, oleks kohtul tulnud võtta hagi muutmise vastuvõtmise (menetlusse võtmise) kohta selge seisukoht juba enne kohtuotsuse tegemist. Kohtu selge seisukohavõtt olnuks mh vajalik selleks, et kostjale oleks selge, milline on menetluses olev nõue (vt ka Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15). Toimikust nähtuvalt on kostja teinud asjatuks osutunud toiminguid kõnealusele nõudele vastamisel, nt on vastuses apellatsioonkaebusele esitatud nõudele mh sisulisi vastuväiteid (II kd, tl-d 148–153). TsMS § 2 järgi tuleb kohtul püüda lahendada tsiviilasi võimalikult väikeste kuludega. 7(11)
11.Saamata jäänud töötasu nõude tööks valmispaneku ja töölt lahkumise aja eest on maakohus ringkonnakohtule arusaadavalt läbi vaadanud 10. veebruari 2020. a menetlusdokumendis märgitud suurendatud ulatuses, kuna hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõttes pidas maakohus nõude esitamist tasu saamiseks söögi- ja puhkepauside aja eest. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tööks valmispaneku ja töölt lahkumise aja eest töötasu saamise nõude lahendamisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning jätnud osaliselt täitmata eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392 lg 1, § 351 lg 1). Need vead võivad olla viinud maakohtu ebaõigete lõppjäreldusteni ning on maakohtu otsuse tühistamise aluseks.
11.1.Tööandjal on TLS § 28 lg 2 p 2 järgi kohustus maksta töötajale töötasu kokkulepitud tingimustel. TLS § 5 lg 1 p-st 5 tulenevalt on töötasu üldjuhul kokku lepitud töölepingus. TLS § 5 lg 1 p 7 järgi tuleb töölepingus kokku leppida ka ajas, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid (tööaeg). Kui tööandja ja töötaja lepivad kokku, et tööaeg jaguneb arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt (summeeritud tööaeg), peab tööandja TLS § 6 lg 6 kohaselt teatama töötajale ka tööajakava teatavaks tegemise tingimused. Üldjuhul täidab töötaja tööülesandeid kokkulepitud tööajal, kuid TLS § 44 lg 1 võimaldab pooltel leppida kokku, et töötaja kohustub tegema ületunnitööd, st töötama üle kokkulepitud tööaja. Summeeritud tööaja arvestuse korral on ületunnitöö kokkulepitud tööaega ületav töö arvestusperioodi lõpul. Kui pooled on leppinud kokku, et ületunnitöö hüvitatakse rahas, maksab tööandja TLS § 44 lg 7 alusel töötajale 1,5-kordset töötasu (vt Riigikohtu 16. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-15, p 13). Töölepingu seadus ega muu õigusakt ei sätesta summeeritud tööaja arvestamise ega ületunnitöö kindlakstegemise ja hüvitamise täpsemat korda.
11.2.Ringkonnakohtu hinnangul on kostja ja maakohus tõlgendanud mõistet "tööaeg" TLS § 5 lg 1 p 7 tähenduses liiga kitsalt. Põhjendamatu on lugeda tööajaks ainult seda aega, mil töötaja teeb vahetult töölepingus kokku lepitud tööd. Tööajaks tuleb ringkonnakohtu arvates lugeda mh aega, mil töötaja täidab tööandja huvides muid töö iseloomust tulenevaid kohustusi (vt ka TLS § 15 lg 2 p 1). Töörõivastesse ümberriietumise aeg võib sõltuvalt üksikjuhtumi asjaoludest samuti kuuluda tasustatava tööaja hulka. Juhul kui tööandja on kohustanud töötajat tööl olles töörõivaid kandma ning töötaja ei tohi neid rõivaid teel tööle ja töölt koju kanda või ei saa töörõivaste kandmist väljaspoolt töökohta riiete (silmatorkava) välimuse tõttu töötajalt mõistlikult oodata, tuleb ümberriietumisele kuluvat mõislikku ajavahemikku (nii enne tööülesannete täitmise alustamist kui ka pärast ülesannete täitmise lõpetamist) arvestada tasustatava tööaja hulka. Määravat tähtsust ei ole sellel, kas tööandja on kehtestanud töörõivaste kandmise kohustuse tööohutuse või tervishoiu nõuete tõttu või muudel kaalutlustel.
11.3.Eelmärgitut toetab kaudselt ka Euroopa Kohtu praktika mõiste "tööaeg" sisustamisel direktiivis 2003/88. Kuigi töövrõivastesse riietumise aja kuulumist tööaja hulka ei ole Euroopa Kohtu senistes lahendites käsitletud, tuleneb kohtu järjekindlast praktikast, et direktiivi 2003/88 art 2 p 1 määratleb mõistena "tööaeg" igat ajavahemikku, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning 8(11)
tegutseb või täidab oma kohustusi kooskõlas siseriiklike õigusaktide või tavadega ning seda mõistet tuleb käsitada vastandina puhkeaja mõistele, kuna need kaks mõistet on vastastikku teineteist välistavad (vt nt Euroopa Kohtu 10. septembri 2015. a otsus C-266/14 (Audiencia Nacional (Hispaania) eelotsusetaotlus) Federación de Servicios Privados del sindicato Comisiones obreras (CC.OO.) versus Tyco Integrated Security SL, Tyco Integrated Fire & Security Corporation Servicios SA, p-d 25–27 koos nendes viidatud varasema praktikaga). Seoses poolte väidetega märgib ringkonnakohus, et direktiivi 2003/88 sätetele ei saa käesolevas vaidluse lahendamisel küll vahetult tugineda, kuna direktiiv on adresseeritud üksnes Euroopa Liidu liikmesriikidele. Selleks, et eraõigussuhte subjektidele saaks direktiivist õiguseid ja kohustusi tekkida, peab liikmesriigi seadusandja direktiivi eesmärgid esmalt riigisisesesse õigusesse üle võtma, nt uue seadusega kehtestama või olemasolevas seadustes muudatusi tegema. Direktiiv 2003/88 on Eesti kehtivas õiguses üle võetud 1. juulil 2009 jõustunud töölepingu seadusega. Kuigi direktiiv ei ole otsekohaldatav, saavad direktiivi sätted ja Euroopa Kohtu asjakohane praktika olla aluseks mõiste "tööaeg" tõlgendamisel ka töölepingu seaduses.
11.4.Kostja (ja ka maakohus) on leidnud, et kui töötaja oleks kohustatud alles töövahetuse alguseks (kl 8.00 või kl 20.00) jõudma riietusruumi, riietuma ja minema tootmisruumi, oleks kostjal (tööandjal) keeruline korraldada tootmistegevust, sest kõik töötajad ei pruugi ühe sama aja jooksul nimetatud toiminguid teha – keegi riietub kiiremini, keegi aeglasemalt jne. Ringkonnakohtu hinnangul on tööandjal võimalik ohte tootmistegevuse toimimisele vältida, kehtestades töökorralduse reeglites, ametijuhendis vms dokumendis töötajatele ajalised piirid kõnealuste toimingute tegemiseks (sh riiete vahetamiseks).
12.Praegusel juhul on hageja välja toonud, et tema ametijuhendi (I kd, tl-d 103–106, tõlge tl-d 114–116) p 9 järgi on töötaja kohustatud kandma tööandja poolt väljastatud tööriietust ja isikukaitsevahendid ning suhtuma hoolivalt nende kasutamisse. Kostja poolt kehtestatud töökorralduse reeglite (I kd, tl-d 20–32, tõlge tl 44) p 3.3.1 järgi on töötaja kohustatud tegema töölepingus kokkulepitud tööd, täitma õigeaegselt ja täpselt tööandja korraldusi ning täitma vahetu juhi korraldusi. Töökorralduse reeglite p 4.3 kohaselt peab töötaja alustama tööd reeglite p-des 4.1 ja 4.2 ette nähtud ajal s.o saabuma töökohale kindlaksmääratud ajal, vajadusel vahetama riided ning tegema muud vajalikud ettevalmistused tööülesannete täitmise alustamiseks. Ümberriietumise kohtusust on sisuliselt kinnitanud ka kostja oma vastuväidetes, mh vastuses apellatsioonkaebusele (II kd, tl-d 148–153), leides samas, et töökohustuste täitmise alustamiseks vajalike ettevalmistavatele toimingutele (sh riiete vahetamisele) kuluv aeg ei ole tasustatav tööaeg.
12.1.Kuivõrd maakohtu käsitlus, nagu ei saa riiete vahetamise aeg kuuluda tööaja hulka, võib olla käesolevas asjas ekslik, võib materiaalõiguse ebaõige kohaldamine olla viinud maakohtu ebaõigete lõppjäreldusteni.
12.2.Kostja võib olla teinud maist 2017 kuni oktoobrini 2019 ületunnitööd (TLS
lg 1), kuna senises menetluses tuvastatu põhjal on kostja nõudnud töörõivastesse riietumist töökohal ning hageja on neid kostja nõudmisi järginud. Ületunnitöö tuleb TLS § 44 lg 6 järgi üldjuhul hüvitada töötajale vaba aja 9(11)
andmisega ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses. Üksnes juhul, kui pooled on kokku leppinud ületunnitöö hüvitamises rahas, peab tööandja maksma TLS § 44 lg 7 alusel töötajale 1,5-kordset töötasu. Maakohus ei ole praegusel juhul mh kindlaks teinud, kas pooled on kokku leppinud ületunnitöö hüvitamise rahas. Sellise kokkuleppega seonduvat ei ole maakohus toimikust nähtuvalt pooltega menetluses ka arutanud. Samas on nende asjaolude väljaselgitamine hagi lahendamise seisukohalt oluline.
12.3.Samuti ei ole maakohus pooltega arutanud, milline aeg võiks kostjaga sarnast tööde tegeval töötajal enne tööülesannete täitmisele asumist ja pärast ülesannete täitmise lõpetamist riiete vahetamisele mõistlikult kuluda.
12.4.Seoses apellatsioonkaebuse väidetega lisab ringkonnakohus, et töövahetuse vastuvõtmise ja üleandmise toimingud võivad kuuluda töötaja tööülesannete hulka ning sellisel juhul on nendele kuluv aeg tasustatav tööaeg (TLS § 5 lg 1 p 7). Samas tuleb hagi lahendamiseks praeguses asjas tuvastada, kas vahetuse vastuvõtmise ja üleandmise toimingud olid hageja ametikohal (valveremondilukksepp) tööandja poolt nõutavad ning kas neid väidetavaid ülesandeid täitis kostja graafikujärgse vahetuse ajal või väljaspool seda.
13.Ringkonnakohus leiab, et ei saa eelmärgitut arvestades nõuet töötasu saamiseks tööks valmispaneku ja töölt lahkumise aja eest ise sisuliselt lahendada. TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus eelmenetluses muu hulgas välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele. Asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise esmakordsel tuvastamisel apellatsiooniastmes rikutaks kassatsioonimenetluse eripära, arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.
14.Samuti kontrollib kohus TsMS § 392 lg 4 järgi eelmenetluses mh hagi menetlusse võtmise õigsust ja menetluse lubatavuse eeldusi. Hageja on esitatud käesolevas ajas ka tuvastusnõude – tuvastada ebatäpse tööaja arvestuse pidamine. TsMS § 368 järgi võib hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks esitada juhul, kui hagejal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hageja peab sellist huvi hagi lubatavuse eeldusena ka põhistama (TsMS § 235). Tuvastushuvi puudumisel võib kohus kaaluda hagi menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel või jätta juba menetlusse võetud hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi. Kuivõrd kohtul tuleb hageja sooritusnõude (tasu saamine tööks valmispaneku ja töölt lahkumise aja eest) kostja poolt peetud tööajaarvestuse õigsust niikuinii hinnata, võib hagejal tuvastuvhuvi ringkonnakohtu arvates puududa. Hageja ei ole oma õiguslikku huvi tuvastusnõude esitamise osas senises menetluses põhistanud ning maakohus ei ole seda hagejalt ka nõudnud.
10(11)
15.Eelmärgitut arvestades tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis. Maakohtul tuleb asi läbi vaadata ja lahendada käesolevas otsuses esitatud seisukohtadest lähtudes, mh teha otsuses viidatud eelmenetluse toimingud.
16.Kuivõrd nõue töötasu saamiseks tööks valmispaneku ja töölt lahkumise aja eest saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuses sisalduvaid etteheiteid, mis puudutavad tõendite väidetavat ebaõiget või puudulikku hindamist ning faktiliste asjaolude väära tuvastamist. TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel.
17.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.