Loo Properties AS-i hagi XXe vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2016/1871
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28. mai 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XXe ja Loo Properties AS-i apellatsioonkaebused Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
XXe apellatsioonkaebuse hind 0 eurot Loo Properties AS-i apellatsioonkaebuse hind 6 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Loo Properties AS (registrikood 12194245), esindaja vandeadvokaat Raul Markus Kostja XX (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja advokaat Henrik Kirsimäe
Kohtuistung
10. juuni 2020. a
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 28. mai 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-7394 menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta maakohtu menetluskulud 67% ulatuses Loo Properties AS-i kanda ning 33% ulatuses XXe kanda. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Jätta Loo Properties AS-i apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Jätta apellatsioonimenetluse kulud Loo Properties AS-i kanda.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. 1(9)
Tsiviilasi nr 2-16-7394 Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagiavalduse asjaolud
1.Loo Properties AS OÜ (hageja) esitas 10. mail 2016 Harju Maakohtule hagiavalduse XXe (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2016/1871.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid XXXXX OÜ (praeguseks XXXXX AS) ja hageja 2. veebruaril 2012 laenulepingu, mille alusel sai hageja laenu 1 252 192 eurot tagastamise tähtpäevaga 2. veebruar 2022 ja intressimääraga 16% aastas. XXXXX OÜ ja kostja sõlmisid 15. mail 2012 nõude loovutamise lepingu, millega kostja omandas hageja vastu
2.veebruari 2012 laenulepingust tuleneva nõude 95 562.39 eurot. Hageja ja kostja sõlmisid
15.mail 2012 laenulepingu, mille kohaselt kohustus hageja tagastama kostjale laenusumma 95 562.39 eurot koos intressiga määras 20% aastas hiljemalt 31. detsembriks 2014. Hageja ja kostja sõlmisid 15. novembril 2012 ühishüpoteegi seadmise lepingu, millega seati hagejale kuuluvatele kinnistutele kostja kasuks ühishüpoteek summas 300 000 eurot. Kohtutäitur Elin Vilippus alustas kostja 1. aprilli 2016 täitmisavalduse alusel täitemenetluse hageja suhtes. Täitedokumendiks on 15. novembri 2012 hüpoteegileping. Täimisavalduse kohaselt on nõude alus 15. mai 2012 laenuleping. Kostja nõuab täitemenetluses 255 010.86 euro maksmist, mis koosneb põhivõlast 95 562.39 eurot, intressist 50 268.44 eurot ja viivisest 109 180.03 eurot. Hageja arvates pole sundtäitmine lubatav, kuna kostjal puudub nõue hageja vastu. Kostja on esitanud sundtäitmiseks nõude, mis tuleneb tühisest 15. mai 2012 laenulepingust. Hageja leiab, et 15. mai 2012 laenulepingust tuleb eristada võlatunnistust põhivõla 95 562.39 euro laenu kohta ning võlgnetava summa tagasimakse tingimusi koos kõrvalkohustustega. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et kostjal on hageja vastu sissenõutav põhinõue ja sellelt arvestatud intress, mille sundtäitmist saab nõuda, palub hageja tunnistada sundtäitmine lubamatuks kogu viivise osas. Hageja leiab, et 15. mai 2012 laenuleping on sõlmitud esindajakohustuste jämeda rikkumisega ja heade kommete vastane. Selles lepingus sisalduvad kokkulepped laenu tagasimaksmise tähtaja (31. detsember 2014), intressi (20% aastas), viivise, leppetrahvi jm tingimuste osas on tühised vastuolu tõttu heade kommetega. Hageja tühistas lepingu
27.novembri 2012 avaldusega (tsiviilasjas nr 2-13-9733). Lisaks tugineb hageja sellele, et tühised on ka 15. novembri 2012 ühishüpoteegi seadmise lepingus sisalduvad kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe ja tagatiskokkulepe. Kostja vastuväited
3.Kostja palub jätta hagi rahuldamata. 15. mai 2020 laenuleping ei ole osadeks jagatav ning hageja ei saa seetõttu tugineda nii lepingu tühisusele kui selle tühistamisele. Kostja hinnangul on poolte vahel tsiviilasjas nr 2-13-9733 lahendatud asjaolu, et poolte vahel on võlasuhe. Laenu tagastamise tähtaja ja intressi muutmine ei ole heade kommetega vastuolus, sest põhinõue jäi samaks ja hageja rahaliste kohustuste maht kostja ees vähenes intressi kogusumma vähenemise tõttu. Sanktsioone lepingu rikkumiste puhuks ei ole alus lepingutingimuste vastastike väärtuse tasakaalu võrdlusel arvesse võtta. Hageja ei ole tühistanud laenulepingut seaduses sätestatud tähtaja jooksul nõuetekohaselt. Hageja oli teadlik lepingust, sest hageja seadusliku esindaja teadmine tuleb omistada hagejale. Hageja viited seadusliku esindaja poolsele usaldussuhte rikkumisele ei oma puutumust kostjaga. 2(9)
Tsiviilasi nr 2-16-7394 Võrreldes esialgse laenulepingu tingimustega vähenes 15. mai 2012 laenulepingu järgne rahaliste kohustuste maht. Intressi tõstmine 16%-lt 20%-le ei kujuta endast olulist kõrvalekaldumist senisest vastastikuste kohustuste väärtusest. Intressimäära tõstmine 4% võrra jääb pikaajaliste laenude keskmise intressimäära piiresse. Intressimäär 20% tuleneb pooltevahelisest praktikast. Hageja esindaja ei ole laenulepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisel rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Lepingud ei olnud vastuolus hageja huvidega. Kostja ei teadnud ega pidanud teadma esindaja kohustuste rikkumisest. Tagatiskokkuleppe abstraktsus on lahendatud Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2015 lahendiga tsiviilasjas nr 2-13-9733. Maakohtu otsus
4.Harju Maakohus rahuldas 28. mai 2019 otsusega osaliselt hagi ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 022/2016/1871 lubamatuks viivise 85 250.13 euro sissenõudmisel. Ülejäänud osas, s.o põhinõude 95 562.39 eurot, intressi 50 268.44 eurot ja viivise 23 929.87 eurot tasumise nõuete sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2016/1871 jättis kohus hagi rahuldamata. Kohus tühistas ka Harju Maakohtu 8. juuni 2016 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud ning jättis hagiavalduse viivise vähendamise nõudes läbivaatamata. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.
5.Maakohtu hinnangul ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: - XXXXX OÜ ja hageja sõlmisid 2. veebruaril 2012 laenulepingu, mille alusel sai hageja laenu 1 252 192 eurot tagastamise tähtpäevaga 2. veebruar 2022 ja intressimääraga 16% aastas; - XXXXX OÜ ja kostja sõlmisid 15. mail 2012 nõude loovutamise lepingu, millega kostja omandas hageja vastu 2. veebruari 2012 laenulepingust tuleneva nõude 95 562.39 eurot; - Hageja ja kostja sõlmisid 15. mai 2012 laenulepingu, mille kohaselt kohustus hageja tagastama kostjale laenusumma 95 562.39 eurot koos intressiga määras 20% aastas hiljemalt 31. detsember 2014; - Hageja ja kostja sõlmisid 15. novembril 2012 ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega seati hagejale kuuluvale kinnisasjale kinnistusraamatu registriosa numbriga 13722002 hüpoteek summas 300 000 eurot ja milline leping sisaldab kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepet ja tagatiskokkulepet; - Kostja täitmisavalduse, 15. novembri 2012 lepingu ja 15. mai 2012 laenulepingu alusel on hageja suhtes algatatud täitemenetlus täiteasjas nr 022/2016/1871.
6.Maakohus leidis, et kuna Tallinna Ringkonnakohus on 30. detsembri 2015 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-13-9733 p-s 24 tuvastanud, et poolte vahel on sõlmitud laenulepingust tulenev kehtiv võlasuhe ja see otsus on jõustunud, siis on see pooltele TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt siduv. Seega välistab ringkonnakohtu otsus hageja õiguse põhjendada 15. mai 2012 laenulepingu kehtetust asjaoludega, mis on ilmnenud enne tsiviilasjas nr 2-13-9733 otsuse jõustumist. Kohus asus seisukohale, et hageja põhjendused laenulepingu kehtetuse osas (lepingu heade kommetega vastuolu, lepingu tühistamine) on asjaolud, mis olid ilmnenud enne Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2015 tsiviilasjas nr 2-13-9733 jõustumist. Siiski pidas maakohus vajalikuks hageja väiteid sisuliselt analüüsida, sest kohtud ei ole varem lahendanud sisuliselt poolte vaidlust tagatiskokkuleppe ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepete kehtivuse ning viivise vähendamise üle.
7.Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud TsÜS § 86 lg 2 järgset tühisuse esmast eeldust, milleks on hageja sundolukord 15. mai 2012 laenulepingu sõlmimisel. Samuti leidis maakohus, et laenulepingus kokkulepitud intressimäära ei saa pidada selliseks, mis annaks järeldada, et laenu ja selle eest makstava tasu vahekord tasakaalust heade kommete vastaselt väljas oleks. Kohus märkis, et isegi kui oleks võimalik lugeda laenu ja selle eest makstava tasu vahekord tasakaalust heade kommete vastaselt väljas olevaks, ei ole 3(9)
Tsiviilasi nr 2-16-7394 vahekord tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, et see võiks õigustada TsÜS § 86 lg 1 kohaldamist. TsÜS § 86 lg 2 ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele, sest hageja ei ole tõendanud lepingu sõlmimist sundolukorras. Lisaks ei ole hageja tõendanud asjaolusid, millest nähtuvalt teadis kostja hageja sundolukorrast lepingu sõlmimise ajal. Kohus on eeltoodu põhjal seisukohal, et poolte vahel sõlmitud 15. mai 2012 laenuleping ei ole tühine ning hageja ei saa lepingu tühisusega põhjendada sundtäitmise lubamatust.
8.Maakohus leidis, et tõendamist ei leidnud hageja TsÜS § 131 lg 1 alusel tehingu tühistamise eeldused. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et lepingutingimused ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Muid väiteid, mis annaksid alust lugeda laenulepingud hageja huvisid kahjustavaks, hageja esile ei ole toonud. Kohtu hinnangul ei ole hageja välja toonud ega tõendanud ka faktilisi asjaolusid, mille põhjal saaks omistada kostjale teadmist YYi väidetavate juhatuse liikme kohustuste rikkumise kohta. Hageja ei ole 27. novembri 2012 lepingu tühistamise avalduses (tsiviilasja nr 2-13-9733 raames) käsitlenud muid lepinguid peale 15. novembri 2012 sõlmitud lepingu (hüpoteegi seadmise leping). Kohus on seisukohal, et dokument sisaldab TsÜS § 68 lg 2 mõistes otsest tahteavaldust, sest sellest nähtub sõnaselgelt tahe tuua kaasa õigusliku tagajärjena
15.novembri 2012 lepingu tühistamine. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolusid, millest nähtuvalt oleks kostja pidanud hageja tahteavaldusest saama aru, et tahteavaldus hõlmab lisaks selles märgitud lepingule ka muude lepingute tühistamist. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et 15. mai 2012 laenulepingu tühistamise eeldused puuduvad. Hageja ei ole teinud kostjale tahteavaldust laenulepingu tühistamiseks, mistõttu ei ole laenulepingu tehingu tühistamise tõttu kehtetu.
9.Kohus leidis, et ka 15. novembri 2012 ühishüpoteegi seadmise lepingus sisalduv kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe ja tagatiskokkulepe ei ole tühised, sest hageja ei ole välja toonud ega tõendanud faktilisi asjaolusid, mille põhjal saaks omistada kostjale teadmist YYi väidatavate esindajakohustuste rikkumise kohta. Üksnes kostja kui ettevõtja kogemusega sellist teadmist põhjendada ei saa. Kohus nõustus, et tagatiskokkuleppe on käsitletav globaalse tagatiskokkuleppena, kuid käesoleval juhul on selgelt määratletav kokkuleppe sõlmimise ajal olemasolevate nõuete ring. Kostja nõuded hageja vastu tulenevad 15. mai 2012 laenulepingust ning olid seega olemas enne tagatiskokkuleppe sõlmimist. Kohus on seisukohal, et tagatiskokkulepe ei ole eeltoodut arvestades tühine osas, milles ühishüpoteegiga on tagatud kõik kostja nõuded hageja vastu, mis tulenevad 15. mai 2012 laenulepingust.
10.Kohus pidas aga osaliselt põhjendatuks hageja viivise vähendamise taotlust. Poolte vahel kokku lepitud intressimääraks on 20% aastas. VÕS § 113 lg 1 lause 3 järgi on laenulepingule kohalduv seadusest tulenev viivisemäär seega samuti 20% aastas. Kokkulepitud viivisemäär on 0,25% päevas võlgnetavalt summalt, millele vastab viivisemäär 91,25% aastas. Kokkuleppeline viivisemäär 91,25% aastas on oluliselt suurem poolte vahel kokku lepitud intressimäärast kui VÕS § 113 lg 1 lauses 2 märgitud viivisemäärast. Kostja ei ole tõendanud kostjale kahju tekkimist ega majanduslikku seisundit, mis põhjendaks kostja vajadust saada viivist suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud. Eeltoodut arvestades vähendas kohus kostja viivisenõuet hageja vastu lähtudes VÕS § 113 lg 1 lauses 3 sätestatud viivisemäärast, jättes kohaldamata kokkuleppelise viivisemäära. Seadusjärgset viivisemäära arvestades on kostja viivisenõude suuruseks 23 929.87 eurot (95 562,39 x 20% : 365 x 457 = 23 929,87). Seega saab lugeda kostja viivisenõude põhjendatud suuruseks ajavahemiku 1. jaanuar 2015 kuni 1. aprill 2016 eest 23 929.87 eurot. Hageja apellatsioonkaebus
11.Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse hagi rahuldamata jäetud osas.
4(9)
Tsiviilasi nr 2-16-7394 Hageja leiab, et maakohus on hageja väiteid sundolukorra esinemise kohta ekslikult põhjendamatuteks ja tõendamist vajavateks lugenud, sest mida rohkem on tehingu vastastikuste soorituste väärtus ühe poole kasuks tasakaalust väljas, seda enam on tõenäoline, et kannatanud pool tegi tehingu sundolukorras. Hageja on toonud esile ja tõendanud, et 15. mai 12 nõude loovutamise leping, millega omandas kostja hageja vastu nõude ja luges sellega enda nõude AS-i XXXXX vastu rahuldatuks, on sõlmitud samal päeval, kui kostja kutsuti tagasi AS-i XXXXX juhatusest. Seega on ilmne, et nõude omandamisega hageja vastu soovis kostja omandada paremini tagatud nõude, kui oli tema esialgne nõue AS-i XXXXX vastu. Ka suurem intressimäär ning lühem tagasimakse tähtaeg kahjustab laenusaajat pannes laenusaaja äärmiselt ebasoodsatesse tingimustesse. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et tsiviilasjas nr 2-13-9733 tehtud lepingu tühistamise avaldust ei saa mõista kui ka 15. mai 2012 nõude loovutuse- ja laenulepingu tühistamise avaldusena. Maakohus on ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormise kui leidis, et 15. novembri 2012 hüpoteegilepingu sundtäitmise- ja tagatiskokkuleppe sõlmimisel esindajakohustuste rikkumist pidi hageja tõendama. Kuna selline tehing väljub igapäevase majandustegevuse raamest, peab seadusjärgne esindaja tegutsema kõrgendatud hoolsusega, kaaludes ja hinnates igakülgselt esindaja huve. Hageja ei nõustu, et tagatiskokkulepe ei ole tühine. Selles ei ole ära näidatud 15. mai 2012 sõlmitud lepingut. Hageja hinnangul sõlmiti ja allkirjastati 15. mai 2012 leping
15.novembri 2012 ühishüpoteegi seadmise lepingust hiljem, kui kostjale ja YYile sai teatavaks, et viimane kutsutakse hageja juhatusest tagasi, et tagada kostja nõuet. Seega tagab globaalne kokkulepe just tulevikus tekkivaid kohustusi. Hageja taotleb viiviste vähendamist nullini, sest kostja teenis 15. mai 2012 lepinguga 4% aastas täiendavat intressi. Kostja apellatsioonkaebus
12.Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse menetluskulude jaotuse osas. Kuna kohus rahuldas hagi vaid 33,43% ulatuses ja jättis hagi 66,57% ulatuses rahuldamata, siis on põhjendatud jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi proportsionaalselt hagi rahuldatud ulatusega. Vastused apellatsioonkaebustele
13.Menetlusosalised paluvad jätta vastaspoole apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
14.Kolleegium leiab, et hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada, mistõttu jätab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi rahuldamata ja maakohtu otsuse hagi osalise rahuldamise osas muutmata.
15.Kostja apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel rahuldada ja maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas ja kindlaksmääramise osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse, millega jaotab menetluskulud maakohtust erinevalt.
16.Esmalt selgitab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamise ulatust (TsMS § 651 lg 1). Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi täiteasjas nr 022/2016/1871 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks põhivõla 95 562 euro 39 sendi, intressi 50 268 euro 44 sendi ja viivise 23 929 euro 87 sendi osas. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse menetluskulu jaotuse osas. Pooled ei vaidlusta seega maakohtu otsust osas, millega maakohus tunnistas täiteasjas nr 022/2016/1871 sundtäitmise lubamatuks viivise 85 250 euro 13 sendi sissenõudmiseks. Lisaks ei ole maakohtu otsust vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagiavalduse läbi vaatamata hageja alternatiivses 5(9)
Tsiviilasi nr 2-16-7394 nõudes viivise vähendamiseks. Maakohtu otsus on vaidlustamata osas jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg 1 alusel apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
17.Kolleegiumi hinnangul järeldas maakohus asjas esitatud asjaolusid ja tõendeid arvestades õigesti, et hageja viivise vähendamise taotlus on osaliselt põhjendatud, mistõttu on vaidlusaluses täiteasjas sundtäitmine summas 85 250 eurot 13 senti lubamatu, kuid ülejäänud osas ei ole tuvastatud, et kostja nõuaks täiteasjas nr 022/2016/1871 sundtäitmist alusetult. Õige ei ole hageja väide, et maakohtu otsus on põhjendamata. Maakohus on hageja esitatud väiteid piisavalt analüüsinud, sh vastanud valdavas osas ka hageja apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimustele, mistõttu vastab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse väidetele lühidalt üksnes järgmist.
18.Vastavalt TMS § 221 lg-le 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama paragrahvi lg 11 sätestab, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.
19.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas kostjal on õigus realiseerida hageja kinnisasi poolte vahel 15. mail 2012 sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude täitmiseks, eelkõige kas võlaõiguslikud tagatiskokkulepe ja laenuleping on kehtivad ning, kas maakohus jagas laenulepingu tühisuse aluseks olevate heade kommete vastasust tingivate ning TsÜS § 131 järgi tehingu tühistamise eelduseks olevate asjaolude tõendamiskoormise poolte vahel õigesti.
20.Maakohus on vaidlustamata asjaoluna tuvastanud, et täiteasjas nr 022/2016/1871) algatati kostja täitmisavalduse ja 15. novembril 2012 poolte vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud ühishüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu (notariaalakt nr 5464) alusel täitemenetlus.
21.Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti leidnud, et hüpoteegi seadmise kokkuleppe aluseks olev tagatiskokkulepe ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe kehtivad, ning sundtäitmisele esitatud nõue tuleneb poolte vahel 15. mail 2012 sõlmitud laenulepingust, mis on samuti kehtiv. Kolleegium nõustub vastavate maakohtu põhjendustega neid kordamata (TsMS § 654 lg 6).
22.Apellatsioonkaebuses esitatud etteheite kohaselt pani maakohus hagejale TsÜS § 86 lg 2 sätestatud subjektiivsete asjaolude tõendamisel ületamatu tõendamiskoormise. Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine. Maakohus on kolleegiumi arvates põhjendatult leidnud, et laenuleping ei ole tühine TsÜS § 86 alusel. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-83-13 p 13; RKTKo 21.11.2008, 3-2-1111-08, p 23). Riigikohus on selgitanud, et lisaks eelnevale on tehing TsÜS § 86 lg 2 järgi heade kommetega vastuolus mh ka siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (s.o sundolukorras), ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Riigikohus on selgitanud, et tehingu tühisuse tuvastamiseks vastastikuste soorituste väärtuste ebakõla korral tuleb esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning alles seejärel kontrollida, kas isik tegi 6(9)
Tsiviilasi nr 2-16-7394 tehingu sundolukorras ning kas tehingu teine pool teadis või pidi teadma lepingupartneri sundolukorrast. (RKTKo 25. september 2013, nr 3-2-1-83-13 p 13). Seega pidi hageja kui tehingu tühisusele tuginev pool tõendama, et tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning tooma välja asjaolud, mis kinnitavad tema sundolukorda. Maakohus on laenulepingu sisu ja lepingu sõlmimise asjaolusid hinnates põhjendatult leidnud, et laenulepingust tulenevad kohustused ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seejuures on maakohus laenulepingust tuleneva laenu ja selle eest makstava tasu (intressi) vahekorra hindamisel õigesti lähtunud krediidiasutuste poolt samal ajal kohaldatud intressimäärast mitte aga võrrelnud vaidlusalust intressimäära varasemalt hageja ja XXXXX AS vahelise laenulepingu tingimusega intressimäära kohta, nagu leiab hageja.
23.Kolleegium märgib, et kuna ei ole tuvastatud TsÜS § 86 lg 2 p-is 2 nimetatud objektiivseid ebasoodsaid tingimusi ühe poole jaoks, puudub tulenevalt Riigikohtu poolt kujundatud praktikast ja õiguskirjanduses väljendatud seisukohtadest (Varul, P jt Tsiviilseadustiku üldosas seadus. Kommenteeritud väljaanne, lk 275-278) iseenesest vajadus kontrollida TsÜS § 86 lg 2 preambulas nimetatud kannatanud poolest tulenevaid subjektiivseid asjaolusid (rasked asjaolud). Seega ei oma ka määravat tähtsust maakohtu hinnang, et hageja ei ole tõendanud asjaolusid, millest nähtuvalt teadis kostja hageja sundolukorrast lepingu sõlmimise ajal. Ringkonnakohus märgib siiski, et kostja pidi esmalt kohtule arusaadavalt selgitama ja põhistama, millistele asjaoludele tuginedes ta väidab, et sõlmis laenulepingu sundolukorras ja seejärel tulnuks kostjal tõendada, et ta rasketest asjaoludest ei teadnud ega pidanudki teadma. Seega sai hageja teha kohtule eluliselt arusaadavaks, mis asjaolud kinnitavad lepingu sõlmimist sundolukorras. Seda ei ole aga hageja teinud, vaid märkinud ainult üldsõnaliselt, et laenulepingu hageja esindajana allkirjastanud YY on kostja lähikondne ja tema mõju all, lähikondsust konkreetselt sisustamata ja tõendamata. Samuti ei täpsustanud hageja, kuidas ainuüksi neist asjaoludest järeldada, et hageja sõlmis laenulepingu sõltuvussuhtest tingituna. Maakohus on hagejale seda
15.aprilli 2019 määruses ka piisavalt selgitanud (tl 22-25, I kd).
24.Iseenesest on õige hageja arusaam, et ta võis vaidlusaluse laenulepingu tühistada ka kaudse tahteavaldusega. Samas ei saa asjaolude alusel, et hageja on esitanud kirjaliku avalduse
15.novembri 2012 ühishüpoteegi seadmise lepingu tühistamiseks ning on tsiviilasjas nr 213-9733 esitatud hagiavalduses viidanud selle konkreetse lepingu sõlmimise kontekstis oma endise juhatuse liikme esindajakohustuse rikkumisele, tuvastada kaudse tahteavalduse olemasolu 15. mai 2012 laenulepingu tühistamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei saa otsene tahteavaldus konkreetselt 15. novembri 2012 ühishüpoteegi seadmise lepingu tühistamiseks, olla kaudseks tahteavalduseks lisaks avalduses märgitud lepingule ka muude, määratlemata lepingute tühistamiseks. Maakohus on seega õigesti märkinud, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuvalt kostja teadis või pidi teadma tahet tühistada laenuleping.
25.Maakohus ei ole eksinud ka selles, et hageja ei tõendanud nn kohese sundtäitmise ja tagatiskokkuleppe puhul nende tühistamise eeldust TsÜS § 131 lg 1 järgi. Tehingu tühistamise õiguse tekkimine osundatud sätte alusel eeldab, et tehingu teine pool teadis või pidi tehingu tegemise ajal esindaja kohustuste rikkumisest teadma. Arvestades, et vaidlusaluse laenulepingu järgi on hageja igal juhul kehtivalt nõude loovutamisega saanud hageja ja XXXXX AS (enne XXXXX OÜ) 2. veebruaril 2012 laenulepingust tuleneva nõude 95 562 eurot 39 senti, millise suurusega nõuete puhul on tagatisvahendina hüpoteek laialdaselt kasutusel, ning hageja ei suutnud oma esindaja ja kostja kooskõlastatud tegutsemist esindatava kahjuks tõendada, ei esine praegusel juhul erandlikke asjaolusid, et jaatada kostja teadmist või teadma pidamist sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumise kohta.
7(9)
Tsiviilasi nr 2-16-7394
26.Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuigi tagatiskokkulepe on sõnastatud nn globaalse tagatiskokkuleppena, saab see olla tühine eelkõige tulevikus tekkivate nõuete osas. Praegusel juhul on tuvastatud, et kostja nõuded hageja vastu tulenevad 15. mail 2012 sõlmitud laenulepingust ja olid olemas enne tagatiskokkuleppe sõlmimist. Seega olid tagatud nõuded konkreetselt määratletud ja tagatise andjale teada, mistõttu on selles osas kokkulepe lubatud.
27.Hageja hinnangul on tagatiskokkulepe sõlmitud just tulevikus tekkivate kohustuste osas, sest 15. novembril 2012 ei olnud 15. mai 2012 dateeritud lepinguid veel sõlmitud, vaid need on koostatud ja allkirjastatud hiljem. Kuigi hageja ei ole antud väidet tõendanud, on Riigikohus oma praktikas leidnud, et ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal (intellektuaalne võltsimine), ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (RKTKo 9. aprill 2020, nr 2-17-14766 p15 ja seal viidatud praktika). Laenulepingu sõlmimise saab lugeda tõendatuks sõltumata sellest, kas 15. mai 2012 kuupäeva kandvat dokumenti käsitada deklaratiivse võlatunnistusena, millega pooled kinnitasid varasema laenulepinguga võetud kohustusi, või tagantjärele VÕS § 396 lg 2 alusel kirjalikult vormistatud laenulepinguna.
28.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult rahuldanud hageja esitatud taotluse viivise vähendamiseks osaliselt ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust vähendada viivist 0 euroni.
29.Ringkonnakohus leiab kokkuvõtlikult, et hagi on õigesti rahuldatud osaliselt, sest ei ole tuvastatud, et kostja nõuaks vaidlustatud täiteasjas nr 034/2010/861 sundtäitmist muus osas kui osaliselt viivise osas, alusetult.
30.Lisaks eelnevale vaidlevad pooled apellatsioonimenetluses ka selle üle, kelle kanda tuli jätta maakohtu menetluse kulud. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus (vt nt RKTKo 04.12.2013, 3-2-1-136-13, p 18). Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vastava kaalutlusotsustuse tegemisel ületanud diskretsioonipiire, sest otsustus menetluskulude jaotuse kohta on sisuliselt motiveerimata. Ringkonnakohus kõrvaldab selle minetuse ja märgib, et kuna hagi rahuldati vähem kui pooles ulatuses, tuleb jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega protsendi täpsusega. Arvestades, et hageja nõudis täiteasjas nr 022/2016/1871) sundtäitmise lubamatuks tunnistamist kokku summas 255 010 eurot 83 senti (põhivõlg 95 562.39, intress 50 268.44, viivis seisuga 1. aprill 2016 109 180 eur), millest hagi rahuldati summas 85 250 eurot 13 senti s.o 33% ulatuses, mistõttu tuleb menetluskuludest 33% jätta kostja ning 67% hageja kanda.
31.Ülalnimetatud põhjendustel jätab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid rahuldab kostja apellatsioonkaebuse ja jaotab menetluskulud maakohtust erinevalt. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad tema kaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebus rahuldamise ja tema menetluskulude jaotuse taotluse rahuldamise tõttu jäävad ka tema apellatsioonkaebuse menetlemise kulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.
32.Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse
8(9)
Tsiviilasi nr 2-16-7394 kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.