Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler
Otsuse teatavaks tegemise aeg
5. juuni 2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-6487
Tsiviilasi
Danske Bank A/S hagi XX ja YY vastu solidaarselt kahju hüvitamiseks, alternatiivselt YY vastu alusetult saadu väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21. oktoobri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Danske Bank A/S apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
159 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Danske Bank A/S (Taani Kuningriigi äriregistrikood 61126228), lepingulised esindajad vandeadvokaat Paul Keres ja advokaat Maris Vutt Hageja poolel iseseisva nõudeta kolmas isik House Capital OÜ (registrikood 12417596), lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres Kostja I XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II YY (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate ühine lepinguline esindaja Vladimir Seppik
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Danske Bank A/S 14. mai 2020. a korduv taotlus 20. novembril 2019 esitatud tõendite vastuvõtmiseks (apellatsioonkaebuse lisad 1-5).
2.Mitte võtta asja juurde XX ja YY 20. mail 2020 esitatud tõendit (Tallinna Ringkonnakohtu 15. aprilli 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-18947).
3.Jätta Harju Maakohtu 5. juuni 2020. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-17-6487 muutmata, kuid täiendada otsuse õiguslikke põhjendusi. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega jäeti Danske Bank A/S 26. septembri 2019. a taotlus 11. septembri 2019. a kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata ning XX ja YY 3. juuni 2019. a vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata (resolutsiooni p-d 1 ja 2).
4.Jätta Danske Bank A/S apellatsioonkaebus rahuldamata.
5.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Danske Bank A/S kanda ja House Capital OÜ menetluskulud tema enda kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Danske Bank A/S (hageja) esitas tsiviilasjas nr 2-14-7385 7. juulil 2015 Harju Maakohtule XX (kostja I) ja YY (kostja II) vastu vastuhagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja kahjuhüvitise 88 222 eurot või kostjalt II alusetult saadu 159 000 eurot. Menetluskulude palus hageja jätta kostjate kanda. Maakohus eraldas 24. aprilli 2017. a määrusega vastuhagi iseseisvasse menetlusse. Hageja esitas 1. aprillil 2019 hagi tervikteksti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 5. augustil 2008 lepingu, millega seati hageja kasuks kostjatele kuuluvatele Tallinnas Lai tn 20-1, Lai tn 20-3 ja Lai tn 20-4 asuvatele korteriomanditele (korteriomandid) hüpoteegid hüpoteegisummaga 843 633,76 eurot. Kostjad kohustusid lepinguga alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga koormatud korteriomandite suhtes. Hageja esitas kostjate korteriomandite suhtes eelnimetatud lepingu alusel 3. mail 2011 täitmisavaldused, mille alusel alustati täitemenetlused täiteasjades nr 024/2011/1268 ja 024/2011/1269 (täiteasjad). Kostjad esitasid 28. augustil 2011 tsiviilasjas nr 2-11-29868 hagi täiteasjades sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Harju Maakohus jättis hagiavalduse
4.oktoobri 2012. a kohtuotsusega rahuldamata. Kohtuotsus jõustus 7. oktoobril 2013. Kostjad esitasid 18. veebruaril 2014 tsiviilasjas nr 2-14-7385 täiteasjades sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kostjate taotluse alusel peatas kohus 10. märtsi 2014. a, 17. oktoobri 2014. a ja
11.veebruari 2015. a määrustega täiteasjades täitemenetluse. Kohus jättis kostjate hagi rahuldamata. Kohtuotsus jõustus 29. oktoobril 2018. Korteriomandid võõrandati 14. jaanuari 2019. a enampakkumisel ostuhinnaga 900 000 eurot. Kostjate tegevuse tõttu ei saanud hageja täitemenetlusega täiteasjades edasi minna, kostjatele kuuluvate kinnistute sundmüügist saadava tulemi arvelt enda nõuet rahuldada ega nõude rahuldamisest saadavat raha enda majandustegevuses kasutada. Kostjad käitusid tahtlikult heade kommete vastaselt, esitades üksteise järel kaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Kostjad püüdsid teises hagis tuua kunstlikult välja asjaolusid varasemas menetluses esitatust erinevalt, tuginedes tehingute tühisusele, olles teadlikud tühisuse aluste puudumisest. Kostjad rikkusid kohustust alluda kohesele sundtäitmisele. Hagejal jäi kostjate tegevuse tõttu majandustegevuses saamata 88 222 eurot tulu. Kostja II rikkus korteriomandite väljaüürimisega hageja pandiõigust ja sai alates 1. aprillist 2014 kuni kinnistute võõrandamiseni 14. jaanuaril 2019 korteriomandite väljaüürimiselt igakuist tulu 2900 eurot. Kostjate vastuväited
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjate vastuväidete kohaselt ei käitunud kostjad heade kommete vastaselt. Kostjad ei ole hagi tagamise taotluse esitamisel tuginenud teadlikult valeandmetele või esitanud hagi tagamise põhjendamiseks võltsitud dokumente. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 391 lg 1 ei võimalda kahjuna hüvitada saamata jäänud tulu. Hagi on hagis märgitud asjaolude õigsust 2 (9)
eeldades võimatu rahuldada. Hageja on kohustatud tõendama, et tal jäid laenulepingud sõlmimata põhjusel, et tal ei olnud hagi tagamise tõttu saamata jäänud raha puudumise tõttu võimalusi laenude väljaandmiseks klientidele, kes selleks soovi avaldasid. Hageja ei ole tõendanud, et kostja II sai üüritulu hagis märgitud ulatuses. Kostja II ei ole hageja pandiõigust rikkunud. 5. augusti 2008 hüpoteegi seadmise lepingu p 1.5.1 kohaselt teadis hageja üürilepingu sõlmimisest ning oli sellega nõus. Kostja II ei ole hageja arvel midagi saanud. Hageja ei ole tõendanud, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 333 järgi oli vajalik hageja nõusolek üürilepingu sõlmimiseks. Maakohtu otsus
3.Harju Maakohus jättis 21. oktoobri 2019. a otsusega hagi kostjate vastu solidaarselt kahju 88 222 euro hüvitamiseks rahuldamata ja kostja II vastu alusetult saadu 159 000 euro väljamõistmiseks läbi vaatamata. Samuti tühistas maakohus 26. septembri 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise. Hageja taotluse protokolli parandamiseks ja kostjate vastuväite kohtu tegevusele jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jäid hageja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puudusid. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt kahju hüvitamist kahel alternatiivsel alusel: heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahjuna võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 8 alusel ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe rikkumisena tekitatud kahjuna. Maakohus kontrollis VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt esmalt, kas hagejal on õigus kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppest tulenevate kohustuste rikkumise eest nõuda kostjatelt kahju hüvitamist lepingulisel alusel. Vaidlust ei ole, et 5. augusti 2008. a lepingus leppisid hageja ja kostjad kokku igakordse omaniku kohustuses alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Maakohtu hinnangul ei tulene kohese sundtäitmise kokkuleppest ega ka täitemenetluse seadustikust kinnisasja omanikule või kokkuleppe sõlminud isikule kohustust teha aktiivseid toiminguid või hoiduda teatud tegevusest. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 11 sätestab võlgniku õiguse esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Viidatud sättest nähtub mh, et kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe eesmärgiks on anda lepingule täidetavus täitedokumendina, mitte välistada kinnisasja omaniku õigus esitada sundtäitmisele vastuväiteid. Eelnevat arvestades leidis maakohus, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise ja hagi tagamise korras täitemenetluse peatamise taotlemisega tekitatud võimaliku kahju ärahoidmine ei ole kohesele sundtäitmisele allumise kohustuse eesmärgiks. Seega ei ole hagejal võimalik nõuda kostjatelt kahju hüvitamist kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe rikkumisele tuginedes. Seejärel kontrollis maakohus, kas kostjad on hagejale tekitanud kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Maakohtu leidis VÕS § 1045 lg 1 p 8 tõlgendades, et korduva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine ja hagimenetluses hagi tagamise taotluse esitamine saab olla heade kommetega vastuolus siis, kui võlgnik esitab hagis või hagi tagamise avalduses teadvalt valeandmeid või põhistab oma taotlust võltsitud dokumendiga, samuti siis, kui võlgnik on teadlik oma kohtusse pöördumise õiguse puudumisest. Vaidlust ei ole, et kostjad on sundtäitmist vaidlustanud korduvalt – esmakordselt tsiviilasjas nr 2-11-29868 hagi esitamisega ning teistkordselt tsiviilasjas nr 2-14-7385 hagi esitamisega. Maakohtu arvates ei tõendanud hageja asjaolusid, millest nähtub kostjate poolt teadvalt valeandmete esitamine või võltsitud dokumentidele tuginemine tsiviilasjas nr 2-14-7385 esitatud hagis ja täitemenetluse peatamiseks esitatud avaldustes. Kuigi kostjad soovisid põhjendada tsiviilasjades nr 2-11-29868 ja 2-14-7385 sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet samade asjaoludega, siis nähtub Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2013. a otsusest tsiviilasjas nr 2-11-29868, et Harju Maakohus jättis 29. augusti 2012. a määrusega rahuldamata kostjate taotluse hagi aluse muutmiseks. Hagi aluse muutmisega nõustumisest keeldumise 3 (9)
tagajärjeks loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses (TsMS § 372 lg 6). Korduvalt samas nõudes esitatud hagi põhjendamine asjaoludega, mille menetlemisest kohus on eelnevalt teises kohtuasjas keeldunud, ei ole võimalik samastada valeandmete või ebaõigete andmete teadvalt esitamisega, kuivõrd asjaolude puudumist ei ole jõustunud kohtuotsusega tuvastatud. Maakohtu hinnangul ei olnud kostjad teadlikud asjaoludest, millest võib tuleneda nende käitumise heade kommetega vastuolu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi teistkordsel esitamisel. Tsiviilasjas nr 2-14-7385 hagi esitamise ajal puudus TMS § 221 rakenduspraktika osas, mis käsitles korduva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise lubatavust. Selge rakenduspraktika puudumine nähtub mh sellest, et Tallinna Ringkonnakohus pidas
21.augusti 2017. a määruses tsiviilasjas nr 2-14-7385 korduva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist lubatavaks. Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides on kehtivat õigust selgitatud alles Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määruses tsiviilasjas nr 2-14-7385. Asjaoludest ei nähtu, et kostjad olid hagi esitamise ajal või pärast seda kuni viidatud Riigikohtu määruse tegemiseni teadlikud sellest, et neil puudus õigus esitada korduvat sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Kostjad ei pidanud õigusliku regulatsiooni ebaselgust arvestades oma õiguse puudumist teadma. Eeltoodut arvestades ei ole hageja tõendanud kostjate tahtlikku heade kommete vastast käitumist ja hagejal puudub õigus nõuda kostjatelt kahju hüvitamist. Maakohus märkis, et hageja ei tõendanud, et kostjate poolt võlgnetava summa mittetasumise tõttu jäi mõni laenuleping sõlmimata (VÕS § 128 lg 4). Laenulepingute sõlmimata jäämine ei nähtu mh tõendina esitatud eksperdi arvamusest. Seetõttu ei saaks hageja nõuda kostjatelt kahju hüvitamist isegi siis, kui kostjad oleksid käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt. Viimasena kontrollis maakohus VÕS § 1037 lg 1 alusel hageja alternatiivset nõuet kostja II vastu alusetult saadu 159 000 euro väljamõistmiseks ja leidis, et see tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbivaatamata. Hageja põhjendas nõuet kostja II vastu sellega, et kostja II sai hüpoteegiga koormatud korteriomandite väljaüürimisest igakuist üüritulu 2900 eurot ning ei ole kandnud kinnistute haldamisega seotud kulusid. Kostja II on hageja pandiõiguse arvel teeninud kokku 159 000 eurot ja seeläbi alusetult rikastunud. Maakohus leidis, et hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtub kostja II poolt hageja kui hüpoteegipidaja õiguste kahjustamine AÕS § 333 mõttes. Hüpoteekidega koormatud korteriomandite kolmandate isikute kasutusse andmisega teostab korteriomanik enda õigust kinnisasja vallata, kasutada ja käsutada. Hageja ei ole põhjendanud oma nõuet sellega, et tema sundtäitmisele esitatud nõuet ei ole rahuldatud üürinõude arvel. Seejuures ei ole hageja välja toonud asjaolusid, millest nähtuvalt oleks täitemenetluses pööratud sissenõue üürinõudele. Seetõttu ei saa asja lahendamisel kohaldada ka AÕS § 344. Eeltoodut arvestades ei ole kostja II vastu esitatud alternatiivse nõude rahuldamine isegi hageja avaldatud asjaolude õigsuse korral võimalik. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja läbivaatamata ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi tühistatud osas maakohtule uueks arutamiseks. Koos apellatsioonkaebusega esitas hageja uued tõendid (apellatsioonkaebuse lisad 1–5) ja taotluse hageja asendamiseks House Capital OÜ-ga või tema menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kaasamiseks. Apellatsiooniastme menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus ekslikult, et kostjad ei pidanud enne Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määruse tegemist olema teadlikud, et neil puudus õigus esitada korduvat sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Maakohus tõlgendas VÕS § 1044 lg-t 2, § 1045 lg 1 p 8 ja TMS § 221 lg-t 11 valesti. Hageja nõue kostjate vastu solidaarselt kahju 88 222 euro hüvitamiseks põhineb väitel, et kostjad esitasid heade kommete vastaselt järjestikku kohtusse kaks sundtäitmise lubamatuks 4 (9)
tunnistamise hagi, et vältida korteriomandite sundvõõrandamist täitemenetluses. Hagis ja apellatsioonkaebuse p-s 2.1.1 toodud faktiliste asjaolude kronoloogia põhjal tuleb järeldada, et kostjad pidid olema alates 2011. a oktoobrist teadlikud sellest, et nende nõude materiaalõiguslikud alused on sisutud. Selleks, et isikule oleks võimalik omistada heade kommete vastane käitumine, ei pea kohus olema teinud lõplikku menetluslikku otsustust selle kohta, kas esitatud hagi on perspektiivitu või mitte. Heade kommete vastane käitumine seisnes praegusel juhul asjaolus, et kostjad esitasid perspektiivituid hagisid, eesmärgiga takistada täitemenetluse läbiviimist. Teise isiku majandustegevuse põhjendamatut piiramist on kohtupraktikas peetud heade kommete vastaseks mitmel korral, eeskätt globaalsete tagatiskokkulepete osas. Vaidlust ei saa olla, et vastuolus heade kommetega on ka selline käitumine, kus majandusvabadust piiratakse alustel, mis on teadaolevalt ebaõiged või eesmärkidel, mida saavutada ei saa. Maakohus tuvastas vastuoluliselt, valesti ja põhjendamatult, et asjatundja arvamusega ei ole hageja tõendanud saamata jäänud tulu suurust ja selleks, et saamata jäänud tulu saaks nõuda, tulnuks hagejal ära näidata, et hagejal jäid sõlmimata konkreetsed laenulepingud. Kui kostjad ei oleks esitanud tsiviilasjas nr 2-14-7385 hagi ega teist täpselt samadel faktilistel asjaoludel põhinevat sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, oleks hageja saanud realiseerida hüpoteegi ja kasutada saadud tulemit oma majandustegevuses. Konkreetsete laenulepingute sõlmimata jätmise tõendamiskoormuse hagejale panemine on ebamõistlik ja vastuolus krediidiasutuste seaduse (KAS) § 88 lg-st 1 tuleneva pangasaladuse hoidmise kohustusega ning jätaks krediidiasutused õiguskaitseta. Lisaks võimaldab VÕS § 127 lg 6 kahju ulatuse kindlaks määrata kohtul. Hagejal ei saanudki jääda 843 633,76 euro ulatuses konkreetsed laenulepingud sõlmimata, sest vastasel juhul ei oleks hageja saanud aktsiakapitali miinimumnõuetele mittevastavuse tõttu krediidiasutusena tegutseda (KAS § 35). Maakohus tõlgendas valesti AÕS § 333, kui leidis, et hageja heidab kostjale II ette korterite väljaüürimist ja sellest tulu saamist. Hageja etteheide põhineb sellel, et kostja II taotletud hagi tagamine tsiviilasjas 2-14-7385 peatas õigustamatult täitemenetluse kostja II suhtes, mistõttu kostjal II õnnestus hageja arvel teenida korteriomanditelt üüritulu kokku 159 000 eurot. Kostja II rikkus hageja pandiõigust olenemata sellest, kas tema käitumist saab pidada heade kommete vastaseks või hüpoteegi seadmise lepingu rikkumiseks. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulude paluvad kostjad jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium täiendab maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega jäeti hageja 26. septembri 2019. a taotlus
11.septembri 2019. a kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata ja kostjate 3. juuni 2019. a vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2). Pooled ei ole eeltoodud maakohtu otsustuste peale vastuväiteid apellatsioonimenetluses esitanud (TsMS § 660 lg-d 1 ja 2).
7.Esmalt lahendab kolleegium menetluslikud taotlused. Hageja esitas 14. mail 2020 korduva taotluse apellatsioonkaebusega esitatud tõendite vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus on 8. jaanuari 2020. a määrusega otsustanud jätta vastu võtmata apellatsioonkaebuse lisad 1-5 (II kd, tl 63-64). Kolleegium ei näe põhjust oma varasemat seisukohta tõendite vastuvõtmata jätmise osas muuta. Hageja saab võimalikule rikkumisele tugineda kassatsioonkaebuses (TsMS § 696 lg 2). 5 (9)
Kostjad on 20. mai 2020. a seisukohaga esitanud dokumentaalse tõendi – Tallinna Ringkonnakohtu 15. aprilli 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-18947. Võib eeldada, et kostjad taotlevad nimetatud tõendi asja juurde võtmist, et tõendada kostja II majanduslikku olukorda. Kolleegiumi hinnangul ei ole tõendi esitamine lubatav. Kostjad ei ole tõendi esitamise lubavust põhjendanud ning TsMS § 652 lg 4 järgi jätab ringkonnakohus selle tähelepanuta.
8.Hageja esitas kostjate vastu solidaarselt 88 222 euro suuruse kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamise nõude, leides, et tegemist on heade kommete vastase tahtliku käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 8) ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe rikkumisega tekitatud kahjuga. Alternatiivselt nõudis hageja kostjalt II 159 000 euro (üüritulu) väljamõistmist.
9.Esmalt käsitleb kolleegium kostjate vastu esitatud kahju hüvitamise nõuet. Hageja nõude aluseks on asjaolu, et kostjad takistasid täitemenetluse läbiviimist kahe järjestikuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega ning seeläbi tekkis hagejal saamata jäänud tulu. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel ja leidis, et tõendamata on kostjate tahtlik heade kommete vastane käitumine. Maakohtu järeldust, et hagejal ei ole võimalik nõuda kostjatelt kahju hüvitamist lepingulisel alusel (kohese sundtäitmise allumise kokkuleppe rikkumine), ei ole hageja apellatsioonkaebuses vaidlustanud.
9.1.Maakohtu tuvastatud ja menetlusosaliste vaidlustamata asjaolude kohaselt sõlmisid pooled 5. augustil 2008 ühishüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise ja hüpoteegi seadmise lepingu, asjaõiguslepingu ja kinnistamisavalduse (edaspidi leping), mille alusel seati Tallinnas Lai 20-1, 20-3 ja 20-4 asuvatele kostja II korteriomanditele (korteriomandid) hüpoteegid kogusummas 843 633,76 eurot. Kostja II võttis kohustuse alluda hageja nõudel sundtäitmisele hüpoteegisumma ulatuses (lepingu p-d 2.1 ja 3.2; V kd, tl 11-17). Hageja avalduste alusel algatati hüpoteekide realiseerimiseks kostjate vastu täitemenetlused nr 024/2011/1268 ja 024/2011/1269. Kostjad esitasid 28. juunil 2011 hageja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, paludes ühtlasi hagi tagamise korras sundtäitmine peatada (tsiviilasi nr 2-1129868, esimene sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi). Harju Maakohus jättis 4. oktoobri 2012. a otsusega kostjate hagi rahuldamata, tühistades ka hagi tagamise (V kd, tl 18-25). Maakohtu otsus jõustus 7. oktoobril 2013 (V kd, tl 37). Kostjad esitasid uue hagiavalduse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, paludes ühtlasi hagi tagamise korras sundtäitmine peatada (tsiviilasi nr 2-14-7385, teine sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi). Täitemenetlus oli täiteasjades kohtu määruste alusel peatatud. Hageja nõuab saamata jäänud tulu perioodi 10. märts 2014 kuni 29. oktoober 2018 eest, mis koosneb saamata jäänud intressitulust (82 409 eurot) ja saamata jäänud lepingutasudest (5813 eurot). Hageja leiab, et kui kostjad oleksid 843 633,76 eurot tähtaegselt tagastanud, oleks hageja saanud nimetatud summa ulatuses kasutada oma omakapitali laenude väljastamiseks ja teenida sellelt keskmist intressitootlust vahemikus 1,6 % kuni 2,4 % aastas, samuti saanud lepingutasusid. Selguse huvides märgib kolleegium, et hageja nõudis tsiviilasjas nr 2-15-4981 esimese sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamise tõttu saamata jäänud tulu perioodi 1. juuli 2011 kuni 7. oktoober 2013 eest 75 393,12 eurot (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981, p 1).
9.2.Kohtupraktikas on leitud, et pole välistatud, et hageja vastutab hagi tagamisega kostjale kahju tekitamise eest muul alusel. Näiteks juhul, kui hageja on hagi tagamise taotluse esitamisel tuginenud teadlikult valeandmetele või kui ta on esitanud hagi tagamise taotluse põhjendamiseks võltsitud dokumente, võib tema selline tegevus olla kvalifitseeritav tahtliku heade kommete vastase tegevusena VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981, p 13 ja selles viidatud kohtupraktika).
9.3.Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja maakohtu seisukohta, et kostjad ei olnud teise sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise ajal või pärast seda kuni Riigikohtu
21.veebruari 2018. a määruse tegemiseni teadlikud sellest, et neil puudus õigus esitada korduvalt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. 6 (9)
Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendusega, et kostjad ei ole toime pannud VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi kvalifitseeritavat õigusvastast tegu ning seda TsMS § 654 lg 6 järgi täies ulatuses ei korda (maakohtu otsuse p 7). Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on need asjaolud tõendanud, siis on kostjatel vastutusest vabanemiseks võimalik tõendada, et kahju tekitanud isik ei olnud õigusvastase teo toimepanekus süüdi. Hageja pidi nõude eeldusena tõendama, et kostjate tegu oli vastuolus heade kommetega ning nende tahtlus oli suunatud kannatanu kahjustamisele, sest tahtlus on VÕS § 1045 lg 1 p 8 puhul õigusvastasuse element. Samuti piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks sellest, et kostjad mõistsid oma käitumise õigusvastasust ja möönsid, et see võib tuua hagejale kaasa kahju. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, et kostjad käitusid teist sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitades tahtlikult heade kommete vastaselt, viies kohtud tahtlikult hagi tagamiseks eksitusse. Maakohus tuvastas, et kostjad soovisid esimeses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis hagi alust muuta, kuid maakohus seda TsMS § 376 lg 1 alusel ei lubanud (Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-1129868, p 48; V kd, tl 26-36). See tingis ka kostjate poolt teise sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise, mille menetlemist pidas ringkonnakohus samas asjas tehtud
21.augusti 2017. a määrusega võimalikuks. Eeltoodust saab teha hageja arvamusest vastupidise järelduse – kostjad ei saanud olla teadlikud oma kohtusse pöördumise õiguse puudumisest. Maakohus on hageja väiteid ja tõendeid nõuetekohaselt hinnanud ning ei ole eeltoodud asjaolu tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selles osas maakohtu otsust tühistada.
10.Praeguses asjas puudub vaidlus, et hageja nõuab hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist, mis on õiguslikult kvalifitseeritav TsMS § 391 alusel. Kuna hagi esitamise ajal kehtinud kohtupraktika kohaselt ei olnud TsMS § 391 lg 1 alusel hüvitatav saamata jäänud tulu, esitas hageja hagi deliktiõiguslikul alusel.
10.1.Kolleegiumi hinnangul tuleb hageja nõude lahendamisel kohaldada ka TsMS § 391 lg 1 p 1. Eeltoodud asjaolu on tingitud kohtupraktika muutumisest. Riigikohus leidis 30. aprilli 2020. a tsiviilasja nr 2-17-2152 otsuse p-s 14, et TsMS § 391 lg 1 kaitse-eesmärgiks on kaitsta kostjat ka saamata jäänud tulu kui kahju tekkimise eest. Ringkonnakohus on andnud pooltele võimaluse TsMS § 391 kohaldamise eelduste osas oma seisukoha esitamiseks.
10.2.TsMS § 391 alusel kahju hüvitamise peamiseks erinevusteks võrreldes VÕS 53. peatükis reguleeritud deliktilise vastutusega on esiteks asjaolu, et TsMS § 391 ei eelda nõude rahuldamiseks kahjustaja süü ega õigusvastasuse tuvastamist. Eeltoodud alusel kahju hüvitamine eeldab hagi tagamise ja hagejale tekkinud kahju vahel põhjusliku seose tuvastamist (VÕS § 127 lg 4) ning seejärel hageja nõutava kahju hüvitatavust (VÕS § 127 lg 2). Kohtupraktikas on leitud, et saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 12). Hagejal kui pangal tuli saamata jäänud tulu hüvitamiseks tõendada, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada, tal jäi raha majandustegevuses kasutamata (välja laenamata) ja seega tulu saamata just hagi tagamise tõttu täitemenetluse peatamisel.
10.3.Maakohus on hageja nõude deliktiõiguslikul alusel lahendamisel leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et kostjate poolt võlgnetava summa mittetasumise tõttu jäi mõni laenuleping sõlmimata (maakohtu otsuse p 8). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja esitatud asjatundja arvamus ei tõenda, et täitemenetluses saamata jäänud raha 843 633,76 euro puudumise tõttu polnud hagejal võimalusi laenude väljaandmiseks klientidele, kes selleks soovi avaldasid (I kd, tl 49-51). Maakohus on õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud VÕS § 127 lg-t 4 ja § 128 lg-t 4. Hageja ei ole tõendanud, et tal jäid laenulepingud sõlmimata seetõttu, et tal polnud (täitemenetluses saamata jäänud) raha puudumise tõttu võimalusi laenude 7 (9)
väljaandmiseks klientidele, kes selleks soovi avaldasid. Kui hageja suutis eeltoodust hoolimata teenindada kõiki oma laenukliente, ei ole saamata jäänud tulu hüvitamise nõudel alust. Hageja hinnangul ei saa hagejale sellist tõendamiskoormist nõude esitamisel panna ning talle tuleks tagada abstraktse kahju hüvitisena vähemasti turupõhine intress raha kasutamise eest.
10.4.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väiteid ei anna alust maakohtust teistsuguse järelduse tegemiseks. Eeltoodud põhimõtet põhjusliku seose tuvastamisel on Riigikohus selgitanud ka eespool viidatud tsiviilasja nr 2-15-4981 otsuse p-s 16, kus hageja nõudis kostjalt II esimese sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamise tõttu kahjuna saamata jäänud tulu hüvitamist. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et asjaolu, et hageja on krediidiasutus, ei anna põhjust hageja suhtes teistsuguse tõendamisstandardi kasutamiseks. Nõustuda ei saa hageja väitega, et ta ei saanud tõendeid esitada, sest see oleks tinginud pangasaladuseks olevate andmete avaldamise. TsMS § 38 lg 1 p 6 võimaldab menetluse kinniseks kuulutamist pangasaladuse hoidmiseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole saladuse kaitse huvist suurem. Vaatamata hageja enda põhjendustele ei nõua hageja turupõhist intressi raha kasutamise eest, vaid saamata jäänud intressitulu on välja arvutatud filiaali laenuportfelli keskmise tootluse alusel (vt arvamuse p 4.1; I kd tl 50). Samuti ei ole tegemist VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaldamise olukorraga, sest nende sätete kohaldamine eeldab, et kahju tekitamine on kindlaks tehtud ning tõendamisraskused puudutavad üksnes nõude suurust.
10.5.Kuivõrd üks nõude eeldustest puudub, ei pea kolleegium vajalikuks hinnata hagejale tekkinud kahju hüvitatavust VÕS § 127 lg 2 järgi.
11.Hageja vaidlustab maakohtu otsust ka osas, millega maakohus jättis hageja alternatiivse nõude kostja II vastu TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Maakohus leidis, et isegi kui eeldada hageja esitatud asjaolude õigsust, ei ole hageja nõude rahuldamine võimalik. Hageja selgitab apellatsioonkaebuses, et ei heida kostjale II ette korterite väljaüürimist ja sellest tulu saamist, vaid rikkumise aluseks on asjaolu, et kohest sundtäitmist takistades kostja II rikastus, teenides täitemenetluse peatamise ajal üüritulu 159 000 eurot. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et eespool viidatud tsiviilasjas nr 2-15-4981 nõudis hageja kostjalt II lepingu p-de 2.3 ja 2.7 alusel leppetrahvi 16 872,67 eurot selle eest, et kostja II andis hageja loata vaidlusalused korteriomandid kolmanda isiku kasutusse väljaspool tavapärast majandusja kutsetegevust, kahjustades sellega hageja huve. Seega saaks hageja AÕS § 333 järgi nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 ja § 161 lg 2 alusel osas, mida leppetrahv ei katnud. Praeguses asjas nõuab hageja kostjalt II väidetavalt teenitud üüritulu väljaandmist. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja sellisel viisil esitatud nõuet kostja II vastu – üüritulu väljaandmine – ei saa hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral ühegi õigusnormi alusel rahuldada. Üürinõudele pööratakse hüpoteegi realiseerimisel sissenõue TMS § 139 alusel koos kinnisasjaga ning hüpoteegipidajal on õigus nõuda üürnikult kinnisasja omaniku asemel kohustuse täitmist enda kasuks kohtutäiturile, sh õigus esitada hagi üürniku vastu kohustuse täimiseks sel viisil (AÕS § 344). Kinnisasja ja üürinõude arestimisel ei muutu hüpoteegipidaja üürileandjaks.
12.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maakohus on põhjendamatult vastuhagi eraldi hagina menetlusse võtmisel teinud koopiad tsiviilasja nr 2-14-7385 materjalidest. Enamus nendes neljas köites olevatest dokumentidest ei oma praeguse asja lahendamisel tähtsust ning puudus vajadus nende asja juurde võtmiseks.
13.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetluskulud jäävad TsMS § 167 lg 2 alusel tema enda kanda. Kostjatel menetluskulude puudumise tõttu jäävad nende suurus kindlaks määramata. 8 (9)
14.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.