Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

2(9)

2-19-16272 töövõimetoetust 31 päeva eest, 31×13,79=427,49 eurot). Septembris on aga 30 päeva ja seega võlgniku sissetulek on 413,7 eurot. Kohtutäitur on põhjendamatult leidnud, et kaebuse lahendamisel ei pea töövõimetoetuse kinnipidamise määra kontrollima, kuna on olemas kohtutäituri varem tehtud 04.07.2019 otsus, mis on Harju Maakohtu menetluses (tsiviilasi y-yy-yyyyy) ja mis ei ole jõustunud. 04.07.2019 otsuses toodud faktilised asjaolud on teistsugused, kuna kohtutäitur tegi selle otsuse võlgniku 08.03.2019 kaebuse kohta.

2-19-16272 suurus oli 13,79 eurot päevas. Seega moodustab võlgniku septembrikuus 2019 väljamaksmisele kuuluv töövõimetoetus 427,49 eurot (31 päeva × 13,79 eurot) ning väär on võlgniku väide, et kohtutäituri 07.10.2019 otsuses sisalduvad töövõimetoetuse suuruse arvutused on ebaõiged. Kohtutäitur ei keeldunud võlgniku majandusliku olukorra hindamisest põhjusel, et selline hinnang on juba varem antud, vaid seetõttu, et võlgniku 12.09.2019 kaebus ei sisalda asjaolusid, mis annaksid aluse asuda võlgniku majanduslikku olukorda teistkordselt hindama – kohtutäiturile teadaolevalt ei ole võlgniku majanduslik olukord muutunud.

2-19-16272 TMS § 131 lg 2 ja TMS 132 lg 1 kohaldamise eeldusi tuleb hinnata arestimisakti koostamisel. Võlgnik ei ole 12.09.2019 kaebuses esile toonud ühtegi asjaolu, mis viitaks võlgniku töövõimetoetuse arestimise aluseks olevate asjaolude muutumisele. Kohtutäiturile ei ole esitatud võlgniku poolt ühtegi dokumenti, millest nähtuks võlgniku poolt ka tegelikkuses mingite erikulude kandmine, mis ei ole hõlmatud Statistikaameti arvestusliku miinimumiga ja tingiks vajaduse arestimisele mittekuuluva summa suurendamiseks arestimise määra vähendamise kaudu ning oleks aluseks raha tagastamisele.

Kuivõrd võlgnik esitas kohtutäiturile kaebuse 12.09.2019, saab vaidlus olla üksnes augustikuu töövõimetoetuses. Augustis 2019 oli 31 päeva, võlgnikule määratud töövõimetoetuse suurus moodustab 13,79 eurot, seega on laekumine septembrikuus 427,49 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kohtutäituri 07.10.2019 otsus seaduslik, põhjendatud ja ilma arvutusvigadeta. Tulenevalt TsMS § 175 lg-st 31 jäävad kohtutäituri võimalikud õigusabikulud tema enda kanda. Avaldaja menetluskulud jäävad tulenevalt TsMS § 172 lg-test 1 ja 10 avaldaja kanda. Avaldajalt kuulub puudutatud isiku Aktiva Finants OÜ kasuks väljamõistmisele 190 eurot, millele lisanduvad viivised TsMS § 177 lg 4 alusel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5(9)

2-19-16272 Kaebaja on 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise akti vaidlustanud tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx. Kaebaja ei ole 12.09.2019 kaebuses toonud esile uusi asjaolusid võrreldes tsiviilasjaga nr y-yyyyyyy. Kui võlgnik oleks toonud esile uusi asjaolusid, millest lähtudes tekiks kohtutäituril kohustus uuesti hinnata sissetuleku arestimise ulatust, oleks kohtutäitur teinud seda oma otsuses TMS § 134 lg 1 alusel. Kaebaja ei ole kaebuses kohtutäiturile ega maakohtule toonud välja, millised asjaolud on muutunud. Vaatamata sellele kontrollis kohtutäitur 07.10.2019 otsuse tegemisel täiendavalt, kas kaebuses toodud võlgniku sissetulek on muutunud. Määruskaebuses ei ole kaebaja jätkuvalt selgitanud, millises osas on olukord muutunud ega ole esitanud vastavaid tõendeid. Kaebaja leiab, et kohtutäituri 07.10.2019 otsus on ebaseaduslik, kuna kohtutäitur ei ole hinnanud võlgniku majanduslikku olukorda. Selles osas ei ole võlgnik kohtutäiturile kaebust esitanud ega väitnud seda ka maakohtule kaebust esitades. Seega on kohtueelne menetlus läbimata. Kohtutäitur märgib siiski, et tegemist on paljasõnalise väitega, kuna kohtutäitur hindas võlgniku töövõimetoetusele sissenõude pööramist oma 03.07.2019 ja 04.07.2019 otsustes (tsiviilasjad nr x-xx-xxxxx ja y-yy-yyyyy). Kas otsused on õiguspärased, otsustatakse nimetatud tsiviilasjade raames. Võlgniku 12.09.2019 kaebuses nimetatud kulud on hõlmatud Statistikaameti arvestusliku miinimumiga. Arestimisele mittekuuluva summa suurendamiseks peaks esinema seaduslik ja mõistlik alus. Kohtutäitur ei tuvastanud, et täiteasjas esineks seaduslik alus võlgniku sissetulekust arestimisele mittekuuluva summa suurendamiseks. Kohtutäitur ei nõustu avaldaja menetluskulude nimekirjas Harju Maakohtu 10.12.2019 määrusega tutvumisele kulunud ajaga 1,5 tundi, ning määruskaebuse ettevalmistamisele, põhjendamisele ja koostamisele kulunud ajaga 3 tundi. Arvestades asja keerukust, on põhjendatud ajakuluks vastavalt 0,5 tundi ja 1 tund.

2-19-16272 Menetluskulude teiste menetlusosaliste kanda jätmine ei ole põhjendatud, kuna avaldaja on ise oma järjepidevate kaebustega tekitanud pooltele ebamõistlikke kulusid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Määruskaebuse rahuldamiseks ja Harju Maakohtu 10.12.2019 määruse muutmiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6 ja § 659). Vastuseks määruskaebuse väidetele leiab ringkonnakohus järgnevat.

Asja materjalidest nähtuvalt on kohtutäitur K. Vellet avanud täitemenetluse nr 031/2014/65 Harju Maakohtu 16.01.2014 otsuse nr x-xx-xxxxx ja sissenõudja Aktiva Finants OÜ avalduse alusel. Avaldaja töövõimetoetusele on sissenõue pööratud kohtutäituri 04.02.2018 arestimisaktiga, mis on osaliselt tühistatud (muudetud) kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadetega vastavalt toimunud seadusemuudatustele.

Ringkonnakohus nõustub kohtutäituri, sissenõudja ja maakohtu seisukohaga, et eelkõige tuleb TMS § 131 lg 2 ja § 132 lg 12 kohaldamise eeldusi hinnata arestimisakti koostamisel, mitte arestimisakti alusel igakordsel summa kinnipidamisel, kui vahepealses ajal ei esita võlgnik uusi tõendeid, mis võiks kaasa tuua arestimisakti muutmise/täiendamise vajaduse. Vastasel juhul koormaks see kohtutäiturit ebaproportsionaalselt ning takistaks täitemenetluse kiiret ja efektiivset läbiviimist. Igakuised kinnipidamised toimuvad arestimisakti alusel ning igakuiselt on võlgnikul võimalik vaidlustada raha kinnipidamist kui täitetoimingut. Vastupidisele seisukohale ei anna alust asuda ka avaldaja viidatud Riigikohtu lahendid nr 3-21-166-16 ega 2-18-4482, sest ka nendes lahendites on analüüsitud TMS § 131 lg 2 ja 132 lg 12 kohaldamist just arestimisakti koostamise kontekstis. TMS § 114 lg 5 kohaselt kehtib arestimisakt, kuni nõue täidetakse. 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise akt on tänaseni kehtiv.

TMS § 134 lg 1 sätestab, et kui muutuvad tingimused, millest lähtudes on arvestatud sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, muudab kohtutäitur arestimisakti võlgniku või sissenõudja avalduse alusel. Sellise taotluse esitamise eelduseks on sissetuleku arestimise aluseks olevate asjaolude muutumine. Isegi kui käsitada võlgniku 12.09.2019 esitatud kaebust arestimisakti muutmise/täiendamise taotlusena (TMS § 133 lg 1 teine lause), ei ole avaldaja (peale umbmäärase viite eluaseme üürile 250 eurot kuus, kommunaalkuludele ning toidu, ravimite, riiete jms kuludele) esile toonud, millised on need konkreetsed asjaolud, mis on vahepealsel ajal muutunud ning tingiksid arestimisakti täiendamise. Kuigi vastavat taotlust ei ole esitatud, on kohtutäitur vaidlustatud otsuses täiendavalt kontrollinud, kas võlgniku sissetulek on vahepealsel ajal muutunud ning kas esineb alus arestimisele mittekuuluva summa suurendamiseks. Kohtutäitur oli seisukohal, et võlgnik ei ole esitanud ühtegi dokumenti, millest nähtuks mingisuguste erikulude kandmine, mis ei ole hõlmatud Statistikaameti arvestusliku miinimumiga ning tingiks arestimisele mittekuuluva summa suurendamist arestimise määra vähendamise kaudu

7(9)

2-19-16272 ning oleks aluseks kaebaja taotletud summa tagastamisel. Ringkonnakohus nõustub nende seisukohtadega. Kohtutäitur on hinnanud võlgniku sissetulekuid, kulusid ja seda, kas pärast kinnipidamise teostamist jääb võlgnikule alles seaduses sätestatud arestimisele mittekuuluv summa võlgniku minimaalseks toimetulekuks.

Maakohus on avaldajale õigesti selgitanud sissetuleku arvutamisega seonduvat (määruse p 11). Määruskaebuses nimetatud osas vastuväiteid esitatud ei ole.

Kuivõrd 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimisakt (tühistatud osaliselt 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadete alusel), mille alusel on töövõimetoetusest 09.09.2019 tehtud kinnipidamine, on jõus, siis puudus kohtutäituril alus 42,41 euro tagastamiseks. Kehtiva arestimisakti alusel toimuv kinnipidamine on õiguspärane.

Maakohus jättis TsMS § 172 lg-te 1 ja 10 alusel menetluskulud avaldaja kanda. O. L palub määruskaebuses jätta Aktiva Finants OÜ maakohtus tekkinud menetluskulud tema enda kanda. Seega vaidlustab avaldaja maakohtu menetluskulude jaotust. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. TsMS § 172 lg 10 kohaselt kannab kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse ja notari ametitoimingu tegemise taotluse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult puudutatud isiku 2 menetluskulud TsMS § 172 lg-te 1 ja 10 alusel avaldaja kanda, arvestades, et avaldaja põhjustas menetluse, tema avaldus jäeti rahuldamata, ning põhjendamatu menetluse alustamisega tekitas ta teistele menetlusosalistele menetluskulusid. Seega ei muuda ringkonnakohus maakohtu menetluskulude jaotust.

Avaldaja vaidlustab ka Aktiva Finants OÜ menetluskulude kindlaksmääramist. Maakohtus tekkisid puudutatud isikul 2 menetluskulud seoses õigusabiteenuse kasutamisega (tunnihind 95 eurot, õigusabile kulutatud aeg kokku 2 tundi). Maakohus on avaldajalt Aktiva Finants OÜ kasuks välja mõistnud menetluskulu 190 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 175 lg 1 alusel on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 18.05.2010 määrus nr 3-2-1-43-10, p 19; 03.06.2013 määrus nr 3-2-1-65-13, p 18). Diskretsioonipiiride ületamist praegusel juhul ringkonnakohtule ei nähtu ning ringkonnakohus ei leia, et maakohus oleks menetluskulude kindlaksmääramisel eksinud. Seega määras maakohus Aktiva Finants OÜ esindajakulud kindlaks õigesti.

Ringkonnakohus jätab määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja (avaldaja) kanda. Määruskaebuse menetlemisega seonduvalt tekkis Aktiva Finants OÜ-l lepingulise esindaja kulu 357,50 eurot (ilma käibemaksuta), mis sisaldab 10.12.2019 kohtumääruse ja määruskaebusega tutvumist ning seisukoha kujundamist (15 min – 27,50 eurot), vastuse koostamist määruskaebusele ja kohtule esitamist (3 tundi – 330 eurot). Aktiva Finants OÜ taotleb TsMS § 177 lg 4

8(9)

2-19-16272 alusel avaldajalt väljamõistetud menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni menetluskuludelt viivise tasumist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Lepingulise esindaja tunnihind oli 110 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei sisalda Aktiva Finants OÜ 21.01.2020 menetluskulude nimekiri (dtl 170) küll ülearuseid tegevusi, kuid määruskaebusele vastuse koostamise ja kohtule esitamise ajakulu 3 tundi on üle paisutatud. Määruskaebuse vastuse mahtu ja asja keerukust arvestades peab ringkonnakohus vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks nimetatud osas 1,5 tundi. Menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). Kokku moodustab vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja tasu 192,50 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.