Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

Asjaolud ja taotluse sisu 1.Kohtule 19.10.2019. a esitatud kaebuse kohaselt on avaldaja töövõimetu, töötu ning sai teada Eesti Töötukassalt, et kohtutäitur Katrin Vellet arestis 20% tema töövõimetoetusest ja töötukassa kandis Kohtutäiturile Avaldaja töövõimetoetusest 42,41 eur täiteasjas nr. 031/2014/65. Võlgnik esitas Kohtutäiturile 12.09.2019 kaebuse, milles leidis, et Kohtutäituri tegevus on ebaseaduslik ja palus tagastada töövõimetoetuse 42,41 eur. Võlgniku sissetulekuks on töövõimetoetus 13,79 päeva eest ja sotsiaaltoetus 34.01 eur. Võlgnik on kohustatud maksma eluaseme eest üüri 250 eur, kommunaalkulud. Võlgnik peab ostma endale toidu, ravimid, isiklikud tarbed, riided, kingad ja muud isiklikud asjad. Kohtutäitur lahendas Võlgniku Kaebuse ja tegi 07.10.2019 otsuse, millega jättis Kaebuse rahuldamata. Avaldaja leiab, et Kohtutäituri Otsus on ebaseaduslik, kuna Kohtutäitur ei ole hinnanud Avaldaja kulusid ja ei ole hinnanud mh seda, kas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on tagatud Võlgniku toimetulek minimaalselt vajalikus määras (kulutused eluasemele, toidule, riietele, ravimitele, transpordile jms) ning ei ole analüüsinud, kas sissenõude pööramine on lubatav TMS § 131 lg 2 järgi ja seda, millises täpsemas ulatuses võib töövõimetoetusele sissenõude pöörata. Riigikohus on tsiviilasja nr 2-18-4482 punktis 18.3 märkinud, et alates 9. jaanuarist 2018 tuleb töövõimetoetusele sissenõude pööramise lubatavust otsustades kohaldada TMS § 131 lg-t 2 koos TMS § 132 lg-ga 12. Kohtutäituri põhjendamatult jättis tähelepanuta ja hindamata asjaolu, et Võlgnik vastavalt üürilepingule on kohustatud maksma eluaseme eest üüri 250 eur kuus ja kommunaalkulud. Kohtutäitur jättis hindamata ka asjaolu, et võlgnik peab ostma endale toidu, ravimid, isiklikud tarbed, riided, kingad ja muud isiklikud asjad. Avaldaja leiab, et on väär Kohtutäituri Otsuse põhjendus, et Kaebuse peab jätma rahuldamata, kuna „04.02.2018 tehtud töövõimetoetuse arestimise akt (Arestimise akt) ja selle 13.06.2018 ja 31.01.2019 muutmise teated (Teated) vastavad seaduses sätestatud õigusnormidele.“ Kohtutäitur 04.02.2018 Arestimise aktis ei ole hinnanud Avaldaja kulusid ja ei ole hinnanud mh seda, kas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on tagatud Võlgniku toimetulek minimaalselt vajalikus määras (kulutused eluasemele, toidule, riietele, ravimitele, transpordile jms). Seega Arestimise akt ei vasta õigusnormidele ja on ebaseaduslik. Avaldaja leiab, et on põhjendamatu ja ei vasta tegelikkusele Kohtutäituri Otsuse põhjendus, et Kohtutäitur 13.06.2018 ja 31.01.2019 Teadetega muutis Kohtutäituri esialgse Arestimise akti. Avaldaja leiab, et ei ole olemas Kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 arestimise akte, millega oleks tühistatud/muudetud Kohtutäituri 04.02.2018 Arestimise akt. Avaldaja leiab, et Teadetega ei saa tühistada/muuta Arestimise akti. Kohtutäitur ei ole arutanud Võlgnikuga Kohtutäituri Teateid. Teated ei ole lisatud Otsuse juurde. Avaldaja leiab, et Teated ei ole arestimise aktid või Arestimise akti muutmise aktid ja nende alusel ei saa arestida Võlgniku töövõimetoetust ning põhjendada Otsust. Kohtutäitur Otsuses ise kinnitab, et Teated on ainult lihtteated Eesti Töötukassale ja seega selliste teadetega, mille adressaadiks on Eesti Töötukassa ja saa muuta Arestimise akti. Avaldaja leiab, et Otsus on ebaseaduslik ka seoses sellega, et Kohtutäitur ebaõigesti arvutas Võlgniku töövõimatuse sissetuleku. Kohtutäitur võttis aluseks Võlgniku töövõimatuse sissetuleku 427,49 eur septembri kuus (septembris 2019 on võlgnikule arvestatud töövõimetoetust 31 päeva eest, 31x13,79=427,49 eur, 2019 aastal). Septembris on aga 30 päeva ja seega Võlgniku töövõimetuse sissetulek on 413,7 eur. Avaldaja leiab, et see on oluline viga, mis mõjutab Otsuse tervikuna ja juba selle alusel Otsus on ebaõige ja kuulub tühistamisele. Avaldaja leiab, et on põhjendamatu Kohtutäituri Otsuse põhjendus, et „Oma kaebust raha tagastamiseks põhjendab võlgnik oma sissetulekuga ja erinevate kuludega, mida on ta kohustatud Lk 2 (11)

kandma. Kohtutäitur leiab, et see asjaolu ei anna alust kehtiva arestimise akti alusel õigustatult võlgniku sissetulekust kinnipeetud raha tagastamiseks, vaid see võib omada tähtsust arestimisakti enda, mille alusel on kinnipidamine tehtud, vaidlustamisel” Avaldaja leiab, et selline Kohtutäituri põhjendus on ebaseaduslik ja vastuolus TMS-ga ja Riigikohtulahendiga, mille kohaselt Kohtutäitur on kohustatud hindama Võlgniku majandusliku olukorda. Avaldaja leiab, et on põhjendamatu Kohtutäituri Otsuse põhjendus, et Kohtutäitur ei pea Kaebuse lahendamisel töövõimetoetuse kinnipidamise määra kontrollima, kuna on olemas Kohtutäituri varem tehtud 04.07.2019 otsus, mis on menetluses Harju Maakohtus ts.asjas 2-19-10606 ja mis ei ole jõustunud. Avaldaja leiab, et selline Kohtutäituri seisukoht on ebaseaduslik. Avaldaja leiab, et seadus ei luba Kohtutäituril jätta Otsus põhjendamata põhjusel, et varem oli tehtud veel mingi kohtutäituri otsus. Avaldaja leiab, et selline Kohtutäituri seisukoht on ebaseaduslik ja juba selle alusel peab lugema, et Otsus on ebaseaduslik. On oluline ka see, et 04.07.2019 otsuses toodud faktilised asjaolud on teistsugused, kuna Kohtutäitur tegi selle otsuse Võlgniku 08.03.2019.a. kaebuse kohta. Kohtutäitur saatis Võlgnikule Otsuse 07.10.2019 e-kirjaga (lisa 4, kohtutäituri 07.10.2019 e-kiri). E-kirjas Kohtutäitur teatas Võlgnikule, et e-kirja kättesaamise kinnituse mittesaatmisel loetakse dokument saatmisest kolme tööpäeva möödumisel saajale kättetoimetatuks TMS § 10 lg 2 ja TsMS § 3141 alusel. Võlgnik ei ole kinnitanud e-kiri kättesaamist, seega peab lugema, et Otsus on Võlgnikule kättetoimetatud 11.10.2019.a. Võlgniku kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale võib menetlusosaline esitada otsuse kättetoimetamisest arvates 10 päeva jooksul kaebuse Harju Maakohtule. Seega kaebus on esitatud õigeaegselt. Tallinna kohtutäitur Katrin Velleti seisukoht

Lk 3 (11)

tagastamiseks. 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimisakt on kohtutäituri poolt osaliselt tühistatud kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 teatega pärast seaduse muudatuste jõustumist ulatuses, mis tagab võlgnikule seadusest tuleneva arestimisele mittekuuluva miinimumi ning on täiendatud kohtutäituri 04.07.2019 otsusega töövõimetoetuse arestimise lubatavuse ja arestimise ulatuse põhjendamise osas, mille üle on pooleli vaidlus tsiviilasjas nr 2-19-10606. Kohtutäitur leidis, et võlgniku töövõimetoetusest kinnipidamise teostamine septembris 2019 omab õiguslikku alust, on tehtud arestimisaktis märgitud ulatuses ning pärast kinnipidamise tegemist on võlgnikule tagatud vahendeid seadusest tulenevas määras võlgniku minimaalseks toimetulekuks. Võlgniku poolt kaebuses nimetatud igapäevased kulutused on hõlmatud TMS-s § 131 ja §-s 132 nimetatud arestimisele mittekuuluva summaga ja nende kulude põhjal (isegi, kui kulude kandmine võlgniku poolt oleks tõendatud) ei ole täitemenetluses võimalik suurendada arestimisele mittekuuluvat summat. Võlgnik ei nõustunud kohtutäituri seisukohaga ning esitas 21.10.2019 kaebuse kohtule. Võlgniku 21.10.2019 kaebuse kohaselt on kohtutäituri 07.10.2019 otsus ebaseaduslik tulenevalt Riigikohtu 20.03.2019 lahendist tsiviilasjas nr 2-18-4482. Otsuses puudub hinnang võlgniku kuludele, töövõimetoetusele sissenõude pööramise lubatavusele, töövõimetoetuse arestimise ulatusele, võlgniku minimaalseks toimetulekuks seaduses sätestatud arestimisele mittekuuluva summa tagamisele. Võlgnik on seisukohal, et kohtutäituri 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimisakt ei vasta õigusnormidele ja seda ei saa täita, kuna akt ei sisalda kohtutäituri hinnangut võlgniku kuludele ega võlgniku minimaalseks toimetulekuks seaduses sätestatud arestimisele mittekuuluva summa tagamisele. Võlgniku seisukohalt kohtutäituri 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimisakti ei ole muudetud 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadetega. Arestimisakti on kohtutäitur kohustatud muutma ainult aktiga. Kuna 13.06.2018 ja 31.01.2019 koostas kohtutäitur teateid, mitte akte, siis nendega ei ole kohtutäituril võimalik muuta 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimisakti. Võlgnik on seisukohal, et kohtutäituri otsuses sisalduv võlgnikule septembrikuus 2019 väljamaksmisele kuuluva töövõimetoetuse suuruse arvutamine ei vasta tegelikkusele. Võlgnik väidab, et tema septembrikuu 2019 töövõimetoetuse määr oli 13.79 eurot päevas ning kuna septembris on 30 päeva, siis moodustab septembris 2019 võlgniku töövõimetuse suurus kokku 413.70 eurot. Sellest tulenevalt on kõik kohtutäituri otsuses sisalduvad arvutused ebaõiged ja otsus kuulub tühistamisele. Võlgnik on seisukohal, et käesoleva kaebuse lahendamisel ei saa kohtutäitur keelduda võlgniku majandusliku olukorra hindamisest tuginedes 04.07.2019 otsusele, mille üle on pooleli vaidlus. Võlgnik on seisukohal, et kuna 04.07.2019 otsus on tehtud 08.03.2019 kaebuse kohta, mille asjaolud erinevad 12.09.2019 kaebuses nimetatud asjaoludest, siis ei ole kohtutäituril võimalik sellele tugineda käesoleva kaebuse lahendamisel.

Lk 4 (11)

ilmunud võlgnik ega tema esindaja kaebuse arutamisele, et kaebust täiendada või täpsustada. Selle asemel esitas võlgnik kaebuse kohtule põhjendustega, mida oleks võlgnik võinud esitada juba kohtutäiturile ja mida oleks kohtutäituril võimalik lahendada otsusega. Kohtutäitur leiab sellise võlgniku käitumist pahatahtlikuks. Jääb arusaamatuks võlgniku seisukoht, et olukorras, kus võlgnik taotleb raha tagastamist, peab kohtutäitur otsuses kaebusele hindama võlgniku kulusid, töövõimetoetusele sissenõude pööramise lubatavuse, töövõimetoetuse arestimise ulatuse ja kas pärast raha kinnipidamist jääb võlgnikule alles seaduses sätestatud arestimisele mittekuuluv summa võlgniku minimaalseks toimetulekuks. Selline võlgniku eeldus on kohtutäituri arvates ebaõige ja ei oma õiguslikku alust. Võlgniku töövõimetoetusele on sissenõue pööratud kohtutäituri 04.02.2018 arestimisaktiga, mis on osaliselt tühistatud (muudetud) kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadetega. TMS § 114 lg 5 kohaselt kehtib arestimisakt, kuni nõue täidetakse. Igakuiselt peab võlgniku suhtes kohustatud kolmas isik Eesti Töötukassa kinni võlgniku töövõimetoetusest osa vastavalt kohtutäituri 04.02.2018 arestimisaktis ja selle 13.06.2018 ja 31.01.2019 osalise tühistamise teadetes (arestimise muudatused) märgitud tingimustele ja ulatuses. Seega ei pööra kohtutäitur sissenõude võlgniku sissetulekule iga kuu eraldi koostades selle kohta uut iseseisvat arestimisakti, mida omakorda on võlgnikul võimalik vaidlustada sisuliselt. Igakuiselt toimuvad kinnipidamised eelpool nimetatud töövõimetoetuse arestimisakti alusel ning igakuiselt on võlgnikul võimalik vaidlustada raha kinnipidamist, kui täitetoimingut. Samadel alustel tehtud igakuiste kinnipidamiste vaidlustamise mõistlikkus ja otstarbekus on kindlasti küsitav ning kohtutäituri arvates ei ole mõõdukas meede võlgniku õiguste kaitseks. Töövõimetoetusele sissenõude pööramist ei ole võlgnikul seisuga 12.09.2019 enam võimalik vaidlustada eelkõige kaebetähtaja möödumise tõttu. Samuti on võlgnik töövõimetoetusele sissenõude pööramist juba tähtaegselt vaidlustanud, mille kohta on pooleli kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-19-10606. Samuti taotles võlgnik kohtutäiturilt oma kulude ja vähese sissetuleku põhjendusel töövõimetoetuse arestimise ulatuse muutmist, mille kohta on pooleli kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-19-10607. Kohtutäitur on seisukohal, et täitemenetluse igal staadiumil on võlgnikul õigus esitada kohtutäiturile taotlus TMS § 133 lg 1 ja 134 lg 1 alusel arestimise muutmiseks või tühistamiseks, kuid sellise taotluse esitamise eelduseks on sissetuleku arestimise aluseks olevate asjaolude muutumine. Võlgniku 12.09.2019 kaebuses ei ole toodud ühtegi asjaolu, mis viitaks võlgniku töövõimetoetuse arestimise aluseks olevate asjaolude muutumisele. Kaebuses on otseselt väljendatud võlgniku taotlus raha tagastamiseks, kuna tema sissetulekust ei jätku kõikide soovitud kulude katmiseks. Kohtutäitur selgitas oma 07.10.2019 otsuses, et selline taotluse põhjendus ei ole asjakohane ega anna aluse raha tagastamiseks. Lisaks sellele kontrollis kohtutäitur oma otsuse tegemisel täiendavalt (vaatamata selle, et kaebuses sellist taotlust ei sisaldunud) võlgniku kaebuses kirjeldatud kulusid ning leidis, et nad ei oma sellist iseloomu, et nende katmiseks tuleb võlgnikule tagada rohkem vahendeid kasutamiseks, kui seda on seadusega ettenähtud. Samuti hindas kohtutäitur kas võlgniku töövõimetoetusest kinnipidamise tegemiseks jätkuvalt esineb alus, kas kinnipidamise suurus vastab arestimisaktis sätestatule ja kas pärast raha kinnipidamist jääb võlgnikule alles seaduses sätestatud arestimisele mittekuuluv summa võlgniku minimaalseks toimetulekuks. Eelpool toodust tulenevalt väär on võlgniku väide, et kohtutäitur 07.10.2019 otsuse tegemisel ei hinnanud võlgniku kulusid ja kas pärast kinnipidamise teostamist jääb võlgnikule alles seaduses sätestatud arestimisele mittekuuluv summa võlgniku minimaalseks toimetulekuks. Jääb arusaamatuks võlgniku eeldus, et kohtutäitur pidi oma otsuses hindama töövõimetoetusele sissenõude pööramise lubatavuse ja arestimise ulatuse. Kohtutäitur on arvamusel, et need asjaolud ei avalda mõju võlgniku 12.09.2019 taotlusele raha tagastamiseks kulude põhjendusel, vaid omavad tähtsust töövõimetoetusele sissenõude pööramisel. Sellest tulenevalt palub kohtutäitur jätta võlgniku kaebus selles osas rahuldamata. Kohtutäitur rõhutab, et 09.09.2019 raha kinnipidamise hetkel ja ka tänaseks ei ole kohtutäituri arestimisakt ja selle

Lk 5 (11)

muutmise teated tühistatud, peatatud ega kehtetuks tunnistatud, seega kuuluvad täitmisele. Kehtiva arestimisakti alusel toimunud kinnipidamine on õiguspärane.

Nagu on eelpool selgitatud on võlgniku töövõimetoetusele sissenõue pööratud kohtutäituri 04.02.2018 arestimisaktiga. TMS § 134 lg 1 kohaselt kui muutuvad tingimused, millest lähtudes on arvestatud sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, muudab kohtutäitur arestimisakti võlgniku või sissenõudja avalduse alusel. 10.06.2018 jõustus täitemenetluse seadustiku muudatused, mille kohaselt suurenes võlgniku sissetulekust arestimisele mittekuuluv osa. 13.06.2018 koostas kohtutäitur teade Eesti Töötukassale, milles selgitas, kuidas peab viimane tegema kinnipidamisi uue õiguskorra järgi. 25.01.2019 avaldas Statistikaamet oma kodulehel arvestusliku elatusmiinimumi uue määra. 31.01.2019 koostas kohtutäitur teate Eesti Töötukassale, milles selgitas, kuidas peab viimane tegema kinnipidamisi uue õiguskorra järgi. Nimetatud teadete sisu ja eesmärk on viia 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise akti kooskõlla seaduste muudatustega võlgnikule kasutamiseks jääva summa. Muus osas jäi kehtima 04.02.2018 arestimisakt. Kohtutäitur tegutses heas usus viies oma 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise akti seadusega kooskõlla. Kohtutäitur on seisukohal, et 13.06.2018 ja 31.01.2019 teated vastavad kohtutäituri määrustiku §-s 20 sätestatule vorminõuetele, kuid juhul, kui kohus asub teistsugusele arvamusele, siis leiab kohtutäitur, et dokumentide vormistamise nõude rikkumine ei too kaasa dokumenti õigustühisuse. Sellele viitab ka asjaolu, et Eesti Töötukassa täidab akti ja selle muudatusi korrektselt. Kohtutäituri arvates kaevata akti muudatusi, mida tehti võlgniku huvides ja mis vastab seaduse nõuetele, on arusaamatu ja nende tühistamise nõudega seab võlgnik ennast ise kehvemasse olukorda, kuna kehtima jääks sellisel juhul kehtetus määras aktis sätestatu. Eelpool kohtutäitur juba selgitas, et 09.09.2019 kinnipidamisel täitis Eesti Töötukassa kohtutäitur Katrin Vellet ́i 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise akti arvestades 13.06.2018 ja 31.01.2019 muudatustega. Käesoleva asja raames ei ole vaidlust selles, et kohtutäituri 04.09.2018 töövõimetoetuse arestimisakt on muudetud 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadetega. Kaebuses toodud põhjendused ei anna alust arvata, et kohtutäitur ei ole oma 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise akti muutnud 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadetega. Asjaolu, et 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadete pealkiri ei ole võlgnikule meelepärased ei muuda dokumentide sisu ja eesmärki. Kohtutäitur selgitab, et juhul, kui võlgniku arvates ei ole kohtutäituri valitud täitemenetluse sundmeede mõõdukas või on selle meetme kasutamine väär, siis on võlgnikul võimalik täitetoimingut vaidlustada. Tänaseks täitetoimingu (04.02.2018 arestimisakti 13.06.2018 ja 31.01.2019 muudatusi) vaidlustamise tähtaeg möödunud. 12.09.2019 kaebuses ei ole võlgnik vaidlustanud arestimisakti muudatusi ega viidanud sellele. Sellest tulenevalt kohtutäituri 04.02.2018 arestimisakti 13.06.2018 ja 31.01.2019 muudatuste õigsuse üle vaidluse lahendamine ei ole hetkel kohtu pädevuses. Kohtutäitur teatab, et võlgnik vaidlustas kohtutäituri 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimisakti 13.06.2018 ja 31.01.2019 muudatusi tähtaegselt ning nende kehtivuse üle on pooleli kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-19-12494. Eelpool toodust tulenevalt palub kohtutäitur jätta võlgniku kaebus sellel osas rahuldamata.

Lk 6 (11)

päeva, siis moodustab septembris 2019 võlgniku töövõimetus kokku 413.70 eurot. Sellest tulenevalt on kõik kohtutäituri otsuses sisalduvad arvutused ebaõiged ja otsus kuulub tühistamisele.

Vastavalt Eesti Töötukassa 19.05.2019 otsuse nr xxx punktile 3.1 makstakse töövõimetoetust igakuiselt eelmise kalendrikuu eest jooksva kalendrikuu 10. kuupäevaks taotlusel näidatud viisil. Sellest tulenevalt sai võlgnik septembrikuus 2019 töövõimetoetust eelmise kuu ehk augustikuu 2019 eest (sarnaselt töötasuga). Augustis 2019 on 31 päeva. Võlgnikule määratud töövõimetoetuse suurus moodustab 13.79 eurot päevas. Seega võlgniku septembrikuus 2019 väljamaksmisele kuuluv töövõimetoetuse suurus moodustab 427.49 eur (31 päeva x 13.79 eurot). Eelpool toodust tulenevalt väär on võlgniku väide, et kohtutäituri 07.10.2019 otsuses sisalduvad töövõimetoetuse suuruse arvutused on ebaõiged. Kohtutäitur palub jätta võlgniku kaebus sellel osas rahuldamata.

Kohtutäitur ei keeldunud võlgniku majanduslikku olukorra hindamisest põhjusel, et selline hinnang on juba antud varem. Kohtutäitur keeldus võlgniku majandusliku olukorda hindamisest põhjusel, et võlgniku 12.09.2019 kaebus ei sisalda asjaolusid, mis annaksid aluse võlgniku majandusliku olukorra hindamisele asumiseks teistkordselt ehk kohtutäiturile teadaolevalt ei ole võlgniku majanduslik olukord tänaseks muutunud. Kohtutäitur nõustub võlgniku kaebuses toodud väitega, et võlgniku 08.03.2019 kaebuse asjaolud ja eesmärgid erinevad käesoleva 12.09.2019 kaebuse asjaoludest ja eesmärkidest. Võlgniku 08.03.2019 kaebuse sisu ja eesmärk on eelkõige kohtutäituri 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise akti vaidlustamine. Käesoleva kaebuse sisu ja eesmärk on aga Eesti Töötukassa poolt võlgniku töövõimetoetusest 09.09.2019 kinnipeetud summa 42.41 eurot tagastamine. Võlgnikul ei olegi enam võimalik vaidlustada arestimisakti kehtivust käesoleva 12.09.2019 kaebusega, kuna selle kaebetähtaeg on möödunud. Oma 07.10.2019 otsuses selgitabki kohtutäitur, et 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimisakti akti üle on pooleli vaidlus tsiviilasjas nr 2-19-10606 ning tulenevalt TMS § 114 lg 4,5 kehtib arestimisakt alates akti kättetoimetamisest võlgniku suhtes kolmandale isikule kuni arestimisakti tühistamiseni, muutmiseni, peatamiseni seaduses sätestatud alustel. Tänaseks ei ole kohtutäituri 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimisakti tühistatud (sh ka kohtu poolt) ega selle täitmist peatatud. Kohtutäitur on seisukohal, et 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimisakt on õiguspärane, kuid võlgnik kohtutäituriga ei nõustu ning kaitseb oma seisukohti tsiviilasjas nr 2-19-10606. Kuna Eesti Töötukassa poolt võlgniku töövõimetoetusest 09.09.2019 kinnipidamise teostamise õiguspärasust tuleb kohtutäituril eelkõige hinnata kinnipidamise aluseks oleva arestimisakti olemasolu ja selle kehtivuse, siis märkis kohtutäitur oma 07.10.2019 otsuses, et kohtutäituri 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimisakt on olemas ja see on kehtiv, kuigi on vaidlustatud tsiviilasjas nr 2-19-10606. Eelpool toodust tulenevalt väär on võlgniku arusaam, et kohtutäitur keeldus võlgniku majandusliku olukorra hindamisest seetõttu, et taon seda juba varem teinud. Kohtutäitur ei hinnanud võlgniku majanduslikku olukorda teistkordselt eelkõige seetõttu, et võlgniku 12.09.2019 kaebusest ei tule välja võlgniku majandusliku olukorra muutmise asjaolusid, mida kohtutäitur pole varem hinnanud.

Puudutatud isiku/sissenõudja seisukoht

Lk 7 (11)

koormata kohtutäiturit ja sissenõudjat ning kohut, igakuiselt samasisuliste kaebustega esitamisega. Täitemenetluse kestel on garanteeritud võlgnikule TMS alusel arestimisele mittekuuluvad summad. Kohtutäitur on tuvastanud, et võlgnikul puudub igasugune muu realiseeritav vara oma kohustuste täitmiseks. Võlgniku kohustus ainuüksi Aktiva Finants OÜ-le on ts 2-13- 45900 Kohtuotsusega väljamõistetud 46434,60 EUR. Sissenõudja kohtuotsus on täitmisel alates jaanuar 2014, ning seni on laekunud 5 aasta jooksul vaid 779,97 EUR. Kohtutäitur on töövõimetoetuse arestimise akti koostanud 04.02.2018. a1, mis on osaliselt tühistatud 13.06.2018. a ja 31.01.2019 aktide alusel. Arestimisaktid on arvestanud kehtiva seaduse ja võlgniku ülalpidamisel oleva isikuga. Kohtutäitur ei ole ületanud diskretsioonipiire. Nimetatud arestimisaktid on jõus ja kehtivad. Avaldaja on aga vaidlustanud toimingu, mille alusel on Eesti Töötukassa kandnud kohtutäiturile töövõimetustoetusest kinni peetud ja 09.09.2019. a üle kantud summa. Võlausaldaja selgitab, et vastuväited avaldaja majandusliku olukorra hindamisest vm, on kohased arestimisakti vaidlustamisel, mitte aga arestimisakti alusel tehtud toimingu vaidlustamisel. TMS § 131 lg 2 ja TSM 132 lg 12 kohaldamise eeldusi tuleb hinnata arestimisakti koostamisel, mitte aga arestimisakti alusel igakordsel summa kinnipidamisel. Käesoleval juhul avaldaja tegevus, iga kinnipidamise alusel kaebuse ja selle kaebuse osas kohtule kaebuse esitamine (mille alusel on algatatud hulgaliselt tsiviilasju nagu võlausaldaja algselt välja tõi), on ilmselgelt kohtutäiturit, kohut ja võlausaldajaid ebaproportsionaalselt koormav ning takistab täitemenetluse kiiret ja efektiivset läbiviimist. Arvestades täimisel oleva asja menetlemise aega, võlgnevuse suurust ja avaldaja sissetuleku suurust, on õiglane avaldaja töövõimetoetuse arestimine. Kinnipidamiste tegemata jätmine ei võimaldaks puudutatud isiku II nõudeid üleüldse rahuldada ja täitmine suure tõenäosusega ebaõnnestub seoses nõuete aegumisega, mis ei ole õiglane puudutatud isiku II/sissenõudja suhtes. Arvestades kinnipeetava summa suurust, mis jääb vahemikku 40-43 eurot, jääb avaldajale kätte üle 380 euro, mis on suurem kui Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum 215,44 eurot. Sest lisaks omab avaldaja mittearestitavat sissetulekut sotsiaaltoetuse näol. Puudutatud isik II märgib, et avaldaja ei ole 12.09.2019 kaebuses vaidlustanud kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 teateid. Avaldaja on alles kohtule esitatud kaebuses asunud väitma, et nimetatud teated on õigusvastased. Seega ei ole saanud kohtutäitur 07.10.2019 otsusega seda küsimust lahendada. TMS § 217 lg 1 järgi võib täitemenetluse osaline esitada kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel kohtutäiturile kaebuse kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TMS § 217 lg 5 kohaselt teeb kohtutäitur kaebuse kohta motiveeritud otsuse ja toimetab selle menetlusosalistele kätte. Kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale võib menetlusosaline TMS § 218 lg 1 järgi esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. Kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaevata ei saa. Eeltoodust tulenevalt on avaldajal nimetatud väidete osas kohtueelne menetlus läbimata, mistõttu tuleb jätta avaldaja väited selles osas tähelepanuta TMS § 218 lg 1 alusel. Samuti ei ole avaldaja oma 12.09.2019. a kaebuses esile toonud, et kohtutäitur ebaõigesti arvutas võlgniku töövõimatuse sissetuleku. Kohtutäitur võttis aluseks Võlgniku töövõimatuse sissetuleku 427,49 eur septembri kuus (septembris 2019 on võlgnikule arvestatud töövõimetoetust 31 päeva eest, 31x13,79=427,49 eur, 2019 aastal). Septembris on aga 30 päeva ja seega Võlgniku töövõimetuse sissetulek on 413,7 eur. Eeltoodust tulenevalt on avaldajal nimetatud väidete osas kohtueelne menetlus läbimata, mistõttu tuleb jätta avaldaja väited selles osas tähelepanuta TMS §

Lk 8 (11)

218 lg 1 alusel. Lisaks avaldaja viitab, et sissetulekust teeb kinnipidamisi Eesti Töötukassa. Nagu käesoleva vastuse lisadest 2 ja 3 nähtub on töötukassale esitatud arvestamise alused, mille kohta teeb Töötukassa isa arvestust ja kinnipidamist. Ekslik on avaldaja arusaam nagu peaks kohtutäitur igakuiselt hindama ja analüüsima avaldaja majanduslikku olukorda, avaldaja kulusid, arestimise lubatavust ja arestimise määra põhjendatust. Kohtutäitur on asjakohaselt viidanud, et kohtutäituri poolt avaldaja töövõimetoetuse arestimise lubatavust ja arestimise määra põhjendatust hindas kohtutäitur oma 04.07.2019 otsuses, mis on võlgnikule kätte toimetatud. Kohtutäituri 04.07.2019 otsusest nähtub, et kohtutäitur on põhjalikult ja ammendavalt selgitanud avaldajale töövõimetoetuse kinnipidamise asjaolusid, sh täiendavalt hinnanud avaldaja majanduslikku seisundit. Nimetatud otsuse osas esitas avaldaja kaebuse, mida kohus lahendas tsiviilasjas nr 2-1910606, kus jäi avaldaja kaebus rahuldamata (nimetatud määrus ei ole küll hetkel jõustunud). Eelpool toodust tulenevalt ei ole õiged avaldaja väited nagu ei oleks kohtutäitur hinnanud töövõimetoetuse arestimise lubatavust ja arestimise määra põhjendatust. Avaldaja rõhutab, et kohtutäitur on teinud täiteasjas nr 031/2014/65 töövõimetoetuse arestimisakti 04.02.2018. Asjaolu, et kohtutäitur on seoses seaduse muudatustega 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimisakti osaliselt tühistatud 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadete alusel, ei tähenda, et kohtutäitur oleks pidanud koostama uue töövõimetoetuse arestimisakti. Võttes arvesse eelpool toodut leiab puudutatud isik II, et kuivõrd akt, mille alusel on töövõimetoetusest tehtud kinnipidamine, on jõus (s.o 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimisakt, mis tühistati osaliselt 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadete alusel), siis puudus kohtutäituril alus ka vaidlustatud summa tagastamiseks. Samuti puudutatud isik II leiab, et olukorras, kus kohtud on mitme tsiviilasja raames juba leidnud (2-19-10606, 2-19-10607, 2-19-13857), et avaldajal puudub alus kaebuste esitamiseks igakordse kinnipidamise kohta, kuna 04.02.2018 arestimisakt on kehtiv ja jõus, siis on äärmiselt pahatahtlik ja teisi menetlusosalisi koormav, esitades jätkuvalt identseid kaebuseid kohtutäiturile (kus palutakse igakuiselt kinnipeetud summa tagastada) ja sealt edasi kohtule. Kohtumääruse põhjendused

Lk 9 (11)

avaldaja majanduslikku olukorda, avaldaja kulusid, arestimise lubatavust ja arestimise määra põhjendatust (tl 22-23).

Lk 10 (11)

võimalikud õigusabikulud käesolevas tsiviilasjas tema enda kanda. Avaldaja menetluskulud jäävad tulenevalt TsMS § 172 lg-test 1 ning 10 avaldaja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik

Lk 11 (11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.