Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu hagi PP Trade OÜ, SP Mets OÜ vastu tehingu kehtetuks tunnistamise, tehingu alusel saadu üleandmise ja tehingu alusel saadud väärtuse osalise hüvitamise nõudes
Tsiviilasja hind
32 506,06 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu (registrikood 70000349), Lõõtsa 8a, 15176 Tallinn Hageja lepinguline esindaja: Katri-Helena Siirak, epost: [email protected] Kostja I: PP Trade OÜ (registrikood 11905773), asukoht E. Vilde tee 90-83, 12914 Tallinn Kostja II: SP Mets OÜ (registrikood 10921586), asukoht Sae Talu, Kose vald, Harjumaa, 75016 Kostja II lepinguline esindaja: vandeadvokaat Andres Past, e-post: [email protected]
Asja läbivaatamine
05. september 2017; 05. november 2018; 08. oktoober 2019
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Tunnistada kehtetuks PP Trade OÜ ja SP Mets OÜ vahel 29.09.2015 sõlmitud müügileping, millega läksid PP Trade OÜ omandist välja kinnistud registriosa numbritega xxx, xxx, xxx, xxx ja xxx.
3.Kohustada SP Mets OÜ-d andma nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr xxx omanikuna PP Trade OÜ sissekandmiseks ning asendada SP Mets OÜ nõusolek (tahteavaldus) käesolevas asjas tehtava kohtuotsusega.
4.Tuvastada PP Trade OÜ kohustus esitada kinnistusosakonnale kinnistamisavaldus kande tegemiseks, millega kantakse kinnistu registriosa nr xxx omanikuna sisse PP Trade OÜ ja asendada see käesolevas asjas tehtava kohtuotsusega.
5.Välja mõista SP Mets OÜ-lt tehingu alusel saadu väärtus summas 25 810,06 eurot.
6.Määrata kindlaks otsuse täitmise kord ja kohustada SP Mets OÜ-d tasuma käesoleva otsuse p-s 5 märgitud summa Maksu- ja Tolliameti tulukontole SEB Pank nr EE351010052031000004, tulukontole Swedbank nr EE522200221013264447 või tulukontole Nordea Bank nr EE873300333499990003, kasutades viitenumbrit 23960774.
7.Jätta menetluskulud 50% ulatuses PP Trade OÜ ja 50% ulatuses SP Mets OÜ kanda.
8.Määrata menetluskulud kindlaks selliselt, et neid kostjatelt välja ei mõisteta.
9.Harju Maakohtu 26.01.2017 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu jätta kehtima otsuse täitmist tagava abinõuna. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Kostjal I tekkis Eesti Vabariigi ees maksuvõlg. Kostja I põhivõlgnevus on kujunenud perioodil mai 2015 – märts 2016 deklareeritud, kuid tasumata jäetud käibemaksuvõlast ning tööjõumaksude võlast. Hageja tegi kostjale I perioodil 20.07.2015 - 23.05.2016 kokku 15 sundtäitmishoiatust. Kostja I maksunõuet ei täitnud. Kuivõrd kostja I maksuvõlga ei tasunud, alustas maksuhaldur MKS § 130 lg 1 alusel võla sundkorras sissenõudmist.
2.Maksuvõla sissenõudmist alustas maksuhaldur 21.08.2015 korraldusega nr 13-2.7/400197, millega arestis kostja I AS SEB Pank arvelduskontod ning kohustas krediidiasutust raha üle kandma maksuhalduri pangakontole. Kuivõrd maksuhalduri poolt läbi viidud toimingute
tulemusel ei õnnestunud kostjalt I maksuvõlga sisse nõuda, pöördus hageja MKS § 130 lg 2 alusel kohtutäituri poole, algatades täitemenetluse.
3.29.09.2015 sõlmisid kostja I ja kostja II notariaalse kinnistute müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt müüs kostja I kostjale II kinnisasjad registriosa numbritega xxx, xxx, xxx, xxx ja xxx. Viidatud tehingutega viis kostja I end varalisse seisu, milles tal ei olnud võimalik maksunõudeid täita.
4.Maksukohustuslaste registri andmetel oli kohtusse pöördumisel (seisuga 23.01.2017) kostja I maksuvõlg kokku 32 506,06 eurot, millest põhivõlg 24 969,70 eurot ning intress 7 536,36 eurot. Tähtpäevaks tasumata summadelt on maksuhaldur arvestanud intressi maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 115 lg 1 alusel, mis sätestab, et kui maksukohustuslane ei ole tasunud maksu seadusega sätestatud tähtpäevaks, on ta kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressi arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise või tasaarveldamise päevani, viimane kaasa arvatud. Vastavalt MKS § 117 lg 1 on intressimäär 0,06% päevas. Seisuga 23.01.2017 on kostja I poolt tasumata maksusummadelt arvestatud arvestuslik intress 7 426,85 eurot. Maksuhalduri ja kohtutäituri poolt sissenõude pööramisega kostja I varale ei ole kaasnenud hageja nõude rahuldamist.
5.Hagis esitas hageja järgmised nõuded: rahuldada hagiavaldus ning tunnistada kehtetuks PP Trade OÜ ja SP Mets OÜ vahel 29.09.2015 sõlmitud müügileping, millega läksid PP Trade OÜ omandist välja kinnistud registriosa numbritega xxx, xxx, xxx, xxx ja xxx; asendada SP Mets OÜ ja PP Trade OÜ nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr xxx kande muutmiseks kohtuotsusega; muuta kinnistusraamatu registriosa nr xxx kannet selliselt, et kustutada kanne SP Mets OÜ kohta ning teha uus kanne, millega kanda korteriomandi omanikuna kinnistusraamatu registriossa nr xxx PP Trade OÜ; välja mõista SP Mets OÜ-lt tehingu alusel saadu väärtus summas 25 810,06 eurot tasumisega Maksu- ja Tolliameti tulukontole SEB Pank nr EE351010052031000004, tulukontole Swedbank nr EE522200221013264447, tulukontole Nordea Bank nr EE873300333499990003 kasutades viitenumbrit 23960774; jätta kõik menetluskulud kostjate kanda.
6.02.12.2019 täpsustas hageja oma nõuet ning palus rahuldada hagiavaldus ning tunnistada kehtetuks PP Trade OÜ ja SP Mets OÜ vahel 29.09.2015 sõlmitud müügileping, millega läksid PP Trade OÜ omandist välja kinnistud registriosa numbritega xxx, xxx, xxx, xxx ja xxx; kohustada SP Mets OÜ-d andma nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr xxx omanikuna PP Trade OÜ sissekandmiseks ning asendada SP Mets OÜ nõusolek (tahteavaldus) käesolevas asjas tehtava kohtuotsusega; tuvastada PP Trade OÜ kohustus esitada kinnistusosakonnale kinnistamisavaldus kande tegemiseks, millega kantakse kinnistu registriosa nr xxx omanikuna sisse PP Trade OÜ ja asendada see käesolevas asjas tehtava kohtuotsusega; välja mõista SP Mets OÜ-lt tehingu alusel saadu väärtus summas 25 810,06 eurot tasumisega Maksu- ja Tolliameti tulukontole SEB Pank nr EE351010052031000004, tulukontole Swedbank nr EE522200221013264447, tulukontole Nordea Bank nr EE873300333499990003 kasutades viitenumbrit 23960774; jätta kõik menetluskulud kostjate kanda.
Kostja I seisukoht
7.Kostjale I oli võimalik kohtuasja materjalid ja kirjaliku vastuse nõue ning kohtukutse kätte toimetada ainult postkasti jätmisega ja väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostja I hagile ei vastanud ja istungitel ei osalenud. Kostja II vastuväited hagile
8.Kostja II vaidles hagile vastu.
9.Kostja II ei vaidlusta asjaolu, et 29.09.2015 omandas ta notariaalse müügilepinguga kostjalt I kinnisasjad registriosa numbritega xxx, xxx, xxx, xxx ja xxx. Samuti ei vaidlusta kostja II, et ta sõlmis 14.01.2016 kostja I endise juhatuse liikmega P Pga kostja II juhatuse liikme lepingu.
10.Kostja II ei nõustu hagejaga selles, et antud juhul on täidetud tehingute tagasivõitmise ja kehtetuks tunnistamise kõik eeldused. Ei piisa ainult konstateerimisest, et pangakontode arestimine ei olnud tulemuslik, mistõttu nõuet ei ole rahuldatud. Sissenõudja (oma pädevuse piires) ja kohtutäitur peavad olema teinud kõik endast võimaliku, et nõuet täita, st TMS § 187 lg-s 2 sätestatud eeldus peab olema ka sisuliselt täidetud. Muu hulgas ei ole taotletud kostjalt I vara nimekirja esitamist, ei ole välja selgitatud tema majanduslikku seisundit ega tema lühiajaliste ja pikaajaliste kohustuste mahte, välja pole selgitatud kostja I võlgnikke, et pöörata sissenõue kostja I rahalistele õigustele vms.
11.Kostja II on kostjalt I 29.09.2015 omandatud kinnisasjade registriosa numbritega xxx, xxx, xxx, xxx ja xxx eest tasunud osaliselt nõuete tasaarvestamise teel ja suuremas osas sularahas. Asjaolu, et 29.09.2015 tõestatud müügilepingu p-s 3.2 oli sätestatud, et ostuhind on kostja II poolt kostja I pangakontole tasutud enne lepingu sõlmimist ei oma sisulist tähtsust. Olenemata sellest, et müügilepingus on pooled leppinud kokku täitmise viisina pangaarvelduse, on pooled seda muutnud ning arveldusviisi muutust ka aktsepteerinud. Seega omab tähtsust see, et pooled on arveldusviisi aktsepteerinud, müüja ehk kostja I on kostjalt II lepingus toodud müügisumma väärtuses rahalisi vahendeid saanud ning kinnitanud seda nii lisas 2 ja 3 toodud dokumente, kui ka müügilepingut allkirjastades.
12.Hageja võlausaldajate huvide kahjustamist tõendanud pole. Kostja II toonitab, et nimetatud kinnisasjade müügiga ei saanud toimuda võlausaldajate huvide kahjustumine, kuna kõnealuseid kinnisasju ei võõrandatud tasuta. Kostja II on kostjalt I omandatud kinnisasjade eest tasunud ning kostja I majanduslik olukord varalises mahus ei muutunud. Seega puudub hagejal igasugune alus väita, et kõnealune kinnisvaratehing kahjustas võlausaldajate, sh hageja, huve. Muu hulgas ei ole hageja tõendanud, et kinnistud oleksid müüdud alla turuhinna.
13.Hageja tugineb hagiavalduses TMS § 188 lg 2 ja PankrS § 117 lg 1 p 5, mille kohaselt eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Eelnimetatu seisukoha põhistamiseks toob hageja välja faktid, et kostja I võõrandas kinnistud 29.09.2015 ning kostja I juhatuse liikmeks müügilepingu sõlmimise hetkel oli P P. Töötamise registri andmete kohaselt lõppes P P tööleping kostja I äriühingus P P soovil päev pärast müügilepingu sõlmimist – s.o 30.09.2015 ning alates 13.01.2016 on P P kostja II juhatuse liige. Ühist majanduslikku huvi põhistab hageja asjaoluga, et nii kostja I kui kostja II põhitegevusalaks on metsavarumine ning võõrandatud kinnistuteks olid nn metsamaad ja
arvestades, et P P sai müügilepingu sõlmimise järel kostja II juhatuse liikmeks ning seega läksid võõrandatud kinnistud sisuliselt sama juhatuse liikme ja sama tegevusalaga tegutseva äriühingu valdusesse ja kontrolli alla. Kostja II vaidleb sellele vastu. Asjaolu, kas kostjal I oli P Pga töösuhe ja millise ajani, ei oma mingit puutumust ega seost kostjaga II ja seda lähikondsuse küsimuses. Tegemist on puhtalt kostja I tööõigusliku küsimusega, mille mõjutamiseks ja millesse sekkumiseks puudub kostjal II igasugune võimalus. Teiseks, hageja väljendus, et „P P sai müügilepingu sõlmimise järel kostja II juhatuse liikmeks“, on teadlikult kohut eksitav ja tegelikele asjaoludele mittevastav. Kostja II ja P P vaheline töösuhe loodi ca 4 kuud hiljem, kui toimusid kõnealused kinnisvaratehingud. Seega nimetatud tehingute hetkel ega ka peale seda ei omanud kostja I ega kostja II mingit sisulist majanduslikku ega ärilist sidet. Absurdne on ka hageja väide, et kuna P P sai müügilepingu sõlmimise järel kostja II juhatuse liikmeks, läksid seega võõrandatud kinnistud sisuliselt sama juhatuse liikme ja sama tegevusalaga tegutseva äriühingu valdusesse ja kontrolli alla. Kostja II hinnangul on tegemist ilmse hagejapoolse kontrollimata üldistusega. Kostja II juhib kohtu tähelepanu faktile, et kostja II on 29.09.2015 kostjalt I omandatud kinnistutest 4 kinnistut võõrandanud juba 14.10.2015 (xxx), 02.12.2015 (xxx) ja 14.12.2015 (xxx, xxx) seega oluliselt varem P P kostja II juhatuseliikme ametikohale asumist. Kostja II jaoks on eeltoodu põhjal hageja seisukoht, et kostja I poolt müüdud kinnistud läksid P P kontrolli alla, paljasõnaline ja tegelikele faktidele mittevastav. P P isikul ei olnud nimetatud kinnistutega 29.09.2015 müügitehingujärgselt mitte mingisugust puutumust. Kostja I endine juhatuse liige P P ei ole kostja II majandustegevusest kasusaaja. P P ei kuulu kostja II omanikeringi ega ole sinna ka kunagi kuulunud.
14.Kostja II jaoks on arusaamatu ka see, missugustele asjaoludele tuginedes soovib hageja tagasipöörata kõik tehingud. Kõnealune tehing on osadeks jagatav ning arvestades hageja nõuet kostja I vastu, mis on hagiavaldusest nähtuvalt 32 506,06 eurot, siis pole hageja taotlus kogu tehing, s.o 55 000 euro mahus, tagasipööramine millegagi põhjendatud. Nimetatud ulatuses ei saa isegi hüpoteetilist kahju hagejal olla tekkinud.
15.Kostja II palus jätta hagi rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
16.Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse, asjas esitatud tõenditega ning kuulanud pooled ära kohtuistungil, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
17.Kohus kvalifitseerib hageja nõude tehingu täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõudena. TMS §-de 187 ja 188 järgi on täitemenetluses tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks järgmised eeldused (vt ka Riigikohtu 26.04.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 17 ja 20.12.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.1):
sissenõudjal on võlgniku vastu sissenõutav nõue ja selle rahuldamist võlgniku vara arvel õigustav täitedokument (TMS § 187 lg 2);
sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (TMS § 187 lg 2);
võlgnik on tehingu teinud kolme aasta jooksul enne seda, kui sissenõudja on esitanud hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks (TMS § 188 lg 1);
võlgnik tegi tehingu teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks (TMS § 187 lg 1 esimene lause, § 188 lg 1);
teine pool teadis sissenõudja huvide kahjustamisest tehingu tegemise ajal või pidi seda teadma (TMS § 188 lg 1) Juhul, kui on sõlmitud kinkeleping, on see tagasivõidetav, kui see on sõlmitud kuni kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist ja pool ei tõenda, et lepinguga sissenõudja huve ei kahjustatud (TMS § 189 lg 1). Kohus on hagi rahuldamise eeldusi ja tõendamist vajavaid küsimusi pooltele selgitanud asjas toimunud esimesel istungil (kd I, tl 148-150).
18.Alljärgnevalt analüüsib kohus kõigi ülalmärgitud eelduste kui asjaolude esinemist ja tõendeid käesolevas tsiviilasjas. Sissenõudjal on võlgniku vastu sissenõutav nõue ja selle rahuldamist võlgniku vara arvel õigustav täitedokument (TMS § 187 lg 2)
19.TMS § 2 lg 1 p 12 kohaselt on täitemenetluse seadustiku alusel täidetavaks täitedokumendiks muu hulgas maksuhalduri haldusakt maksukohustuste ja muude rahaliste kohustuste sundtäitmise kohta. Haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt.
20.21.08.2015 korraldusega nr 13-2.7/400197 alustas maksuhaldur maksuvõla sissenõudmist ja arestis kostja I AS SEB Pank arvelduskontod ning kohustas krediidiasutust raha üle kandma maksuhalduri pangakontole (kd I, tl 19). Seega on hagejal kostja I vastu täitedokument TMS § 2 lg 1 p 12 mõttes. Kostja II täitedokumendi olemasolule ja sissenõutavaks muutumisele vastu ei vaielnud (vt protokoll, kd I, tl 148)
21.18.04.2016 esitas hageja MKS § 130 lg 2 alusel Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale täitmisavalduse nr 13-19/87 (kd I, tl 22). Hageja on tõendanud, et tema avalduse alusel on algatatud täitemenetlus, mida viib läbi kohtutäitur M R (kd I, tl 155). Sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (TMS § 187 lg 2)
22.Hageja on esitanud väite, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist ja on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni ehk täidetud on TMS § 187 lg 2 sätestatud eeldus hagi rahuldamiseks. Hageja on esitanud selle tõenduseks kohtule kohtutäitur M. Re e-kirja, milles ta kinnitab, et ei ole tuvastanud kostjal I vara olemasolu ega nõudeid kolmandate isikute vastu (kd I, tl 155). Kohus loeb selle tõendiga tõendatuks, et kostjal I puudub vara, mille arvelt kohustused hageja ees täita. Kostjad ei ole vaidlustanud seda, et täitemenetluse käigus ei ole nõuet täidetud. Samas leiab kostja II, et temal vara puudumine on tõendamata. Kuivõrd kostjal I kui võlgnikul puudub registrisse kantud vara ja ka muud nõude täitmiseks olemasolevat vara ei ole täitemenetluses tuvastatud, siis hageja on veenvalt põhistanud ja kohtutäituri selgitustega (kd I, tl 155) tõendanud, et nõude
pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Kohus ei nõustu kostja II väidetega nagu oleks teostatud ainult kostja I konto arestimine ja täitur ei oleks püüdnud nõuet rahuldada muid abinõusid kasutades. Kohtutäitur on enda kirjas sissenõudjale (kd I, tl 155) põhjalikult selgitanud, et ta ei ole tuvastanud võlgnikul mistahes registervara ega nõudeid kolmandate isikute vastu. Seega ei saanudki täitur rakendada muid abinõusid, kui arestida kostja I kontod. Riigikohus on rõhutanud, et võlgnik peab ka ise aktiivselt tegutsema täitemenetluses vara võõrandamise ja nõude täitmise eesmärgil. Kohus on asjas toiminud esimesel eelistungil juhtinud Riigikohtu praktikale tähelepanu ja kostjale II selgitanud, et kui kostjad tahavad väita, et on olemas vara, mille arvelt nõue täita, siis peavad nad seda tõendama (kd I, tl 148 pöördel). Selliseid väiteid ega tõendeid kostjad kohtu ette toonud ei ole. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjad ümber lükanud väidet, et kostjal I puudub piisav vara nõude täitmiseks. Kohus loeb ülalmärgitu alusel tuvastatuks, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist ja on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (TMS § 187 lg 2). Pooled on sõlminud kinke iseloomuga lepingu, mis on tagasivõidetav, kuna see on sõlmitud vähem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist ja pool ei ole tõendanud, et ta lepinguga sissenõudja huve ei kahjustatud (TMS § 189 lg 1)
23.29.09.2015 sõlmitud müügilepingu (kd I, tl 9-13) p 3.1 kohaselt müüs kostja I kostjale II kinnisasjad registriosa numbriga xxx hinnaga 20 000 eurot, registriosa numbriga xxx hinnaga 10 000 eurot, registriosa numbriga xxx hinnaga 10 000 eurot, registriosa numbriga xxx hinnaga 5 000 eurot ja registriosa numbriga xxx hinnaga 10 000 eurot. Müügilepingu p 3.2 kohaselt on ostuhind (kokku 55 000 eurot) kostja II poolt kostja I pangakontole tasutud enne müügilepingu sõlmimist.
24.Hageja on esitanud kohtule kostja I AS SEB Pank arvelduskontode väljavõtted, mis kajastavad perioodi 01.12.2014 – 10.03.2016 tehinguid (kd I, tl 160-202). Nimetatud arvelduskontodelt ei nähtu, et kostjale I oleks kostjalt II laekunud raha müügilepingus kajastatud kinnistute müügi eest (nagu märgitud notariaalses müügilepingus).
25.Kostja II esitas menetluses väite, et on kostjalt I 29.09.2015 omandatud kinnisasjade eest tegelikkuses tasunud osaliselt nõuete tasaarvestamise teel (summas 10 316 eurot) ja suuremas osas sularahas (summas 44 684 eurot). Ta leiab, et asjaolu, et 29.09.2015 tõestatud müügilepingu p-s 3.2 oli sätestatud, et ostuhind on kostja II poolt kostja I pangakontole tasutud enne lepingu sõlmimist, ei oma sisulist tähtsust. Olenemata sellest, et müügilepingus on pooled leppinud kokku täitmise viisina pangaarvelduse, on pooled seda kostja II väitel muutnud ning arveldusviisi muutust ka aktsepteerinud. Kostja II on esitanud kohtule tõendina kassa väljamineku orderi nr 1/29.09.2015 (kd I, tl 109) ja tasaarveldusakti nr 1-9/2015 (kd I, tl 108). Esitatud tõendite kohaselt on kinnistute eest tasutud 44 684 eurot sularahas ja 10 316 eurot tasaarvestatud varasema nõudega.
26.Hageja on vaidlustanud nende tõendite ehtsuse, sh selle, et dokumendid on reaalselt allkirjastatud dokumentides märgitud kuupäeval ehk 29.09.2015.a. Hageja esitas põhistused, mille kohaselt tal on kahtlused, et dokumendid on vormistatud tagant järele, et tehinguid usutavaks muuta. 05.11.2018.a toimunud kohtuistungil taotles kostja II tõendite usaldusväärsuse kinnitamiseks kassa väljamineku orderi ja tasaarvestusakti (dateeritud 29.09.2015) osas dokumendi ekspertiisi läbiviimist nende allkirjastamise aja kindlaks
tegemiseks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis. Hageja oli ekspertiisi tegemisega nõus. Kohus rahuldas kostja II taotluse ekspertiisi läbiviimiseks. Kostja II esitas dokumentide originaalid ekspertiisi läbiviimiseks kohtule 02.11.2018.
27.19.06.2019 väljastas Eesti Kohtuekspertiisi Instituut ekspertiisiakti nr 19E-DM0011. Eksperdid kõrvutasid kahte verisooni – kas dokumendid allkirjastati septembris 2015 või alles nende väljailmumisel kohtumenetluses (koopiatena esitati need esmakordselt koos kostja II vastusega veebruaris 2017 ja originaalidena novembris 2018). Ekspertide arvamusest nähtuvalt peavad eksperdid tõenäolisemaks teist versiooni. Eksperdid jõudsid arvamusele, et on tõenäolisem, et 29.09.2015 kuupäeva kandvad dokumendid nimetusega kassa väljamineku order ja tasaarveldusakt nr 1-9/2015 on koostatud ja väljundatud mitte dokumentides näidatud kuupäeval 29.09.2015, vaid hiljem peale 12.05.2016. Sama arvamust kordasid eksperdid ka 29.08.2019 kirjas - kostja II täiendavatele küsimustele vastates.
28.TsMS 277 lg-s 4 on sätestatud, et kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja. Kohus jätab kostja II esitatud kassa väljamineku orderi nr 1/29.09.2015 (kd I, tl 109) ja tasaarveldusakti nr 1-9/2015 (kd I, tl 108) tõenditena arvestamata, kuivõrd ekspertide arvamusega on nende ehtsus ümber lükatud. Kinnistute eest reaalne tasumine osaliselt sularahas ja osaliselt tasaarvestusega on seega tõendamata. Täiendavalt märgib kohus, et kostjad ei ole tõendanud tasaarvestatava nõude olemasolu (st tasaarvestuse materiaalsete eelduste esinemist).
29.Hageja leiab, et kuna rahade liikumist (ostuhinna tasumist) tehingu teostamise protsessis ei toimunud, oli tegu rahatu tehinguga ja selle tulemusel jäi äriühing ilma nii varast kui ka rahast. Sama kahtlust väljendas esimesel asjas toimunud eelistungil ka kohus. Ühtlasi tundus kohtule eluliselt ebausutav, et kostjal oli kassas 44 684 euro ulatuses rahalisi vahendeid, millest kinnistute müügihind tasuda. Samuti juhtis kohus tähelepanu sellele, et tegu võis olla näiliku tehinguga, andes pooltele võimaluse esitada täiendavaid tõendeid, et neid kahtlusi ümber lükata (vt istungi protokoll, kd I, tl 148-150). Kostjad kohtu kahtlusi millegagi ümber lükata ei suutnud ja ühtegi tõendit sedavõrd suure suma sularaha olemasolu kohta kohtule ei esitanud. Täiendavalt ilmnes, et ka sularaha order on tagant järele vormistatud. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kinnistute eest reaalne tasumine on tõendamata. Kohus leiab, et kinnistute võõrandamistehingu näol on tegu näiliku tehinguga.
30.TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Asjaolude ja asjas esitatud tõendite alusel asub kohus seisukohale, et kostjate tegelik tahe oli suunatud kinnisasjade tasuta võõrandamisele, kuigi nad jätsid mulje müügitehingu tegemisest. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühine. Kohus selgitab enda seisukohti alljärgnevalt.
31.Kohus on seisukohal, et kinnistu vormilise müügitehingu näol oli tegu näiliku tehinguga, mis on tühine ja tegelikkuses soovisid kostja I ja kostja II sõlmida kinnistu kinke iseloomuga võõrandamise kostjale II. Kohus on veendunud, et kinnisasi anti kostjalt I üle kostjale II tasuta (st oli tegu kinke iseloomuga tehinguga) alljärgnevatel põhjustel.
Erisus lepingus märgitud tasumise viisis (tasutud pangaülekandega enne tehingu sõlmimist) ja väidetavas tegelikkuses (tasutud 44 684 eurot sularahas ja 10 316 eurot tasaarvestatud varasema nõudega).
Ostuhinna tasumine suures summas (44 684 eurot) sularahas ei ole tavapärane ega eluliselt usutav. Tavakäibes tasutakse kinnistute eest sedavõrd suuri summasid pangaülekandega.
Niivõrd suure summa sularaha (44 684 eurot) olemasolu kostjal I ei ole tavapärane ega eluliselt usutav. Vaatamata kohtu palvele tuua kohtu ette tõendid, millest nähtuks sedavõrd suure summa sularaha olemasolu kostja I kassas (müügihetkel), kostjad selliseid tõendeid kohtu ette ei toonud.
Sularaha tasumine kostjale I on tõendamata.
Tasaarvestuse materiaalsete eelduste esinemine (10 316 euro suuruse nõude tasaarvestamise osas) on tõendamata.
Kostja II ei suutnud esitada kohtumenetluses adekvaatseid põhjendusi, miks oli kinnisasjade müük vajalik just sel hetkel, mil need müüdi. Maksuvõla sissenõudmist alustas maksuhaldur 21.08.2015 (kd I, tl 19). Kinnistud võõrandas kostja I 29.09.2015 (kd I, tl 9-13). Seega toimus kinnistute võõrandamine pisut enam kui üks kuu peale seda, kui hageja oli asunud nõuet kostja I suhtes sundtäitma. Sealjuures oli kostja I enda võlgnevusest ka ise teadlik, kuivõrd see tulenes perioodil mai 2015 – märts 2016 kostja I poolt deklareeritud, kuid tasumata jäetud käibemaksuvõlast ning tööjõumaksude võlast ja maksuvõlalt arvestatud intressidest. Hageja on edastanud kostjale I alates 20.07.2015 igakuiselt ka maksuvõla meeldetuletusi ja nõudeid võlgnevuse tasumiseks. Olukorras, kus kostjale I oli teada, et hagejal on tekkinud kostja vastu suur nõue, oli kostjal I kasulik end võimalikult varatuks teha.
Kinnistud on müüdud 29.09.2015 (kd I, tl 9-13) ja peatselt peale seda – 19.11.2015 on äriühing võõrandatud P Plt P Ple ning määratud 16.03.2016 kostja I ainsaks juhatuse liikmeks Venemaa kodanik A P, keda kohtul pole õnnestunud leida. Kohtul on kahtlused, et tegu on variisikutega – kohtul ei ole õnnestunud saada A Pilt (ega kostjalt I) mistahes seisukohti ja ka menetlusdokumentide kättetoimetamine on olnud raskendatud. Kohtul jääb sellisest käitumisest mulje, et kostjatel I ja II oli tahe teha äriühing varatuks ja anda selle juhtimine üle raskesti tabatavale variisikule, et vältida võlausaldaja(te) nõuete reaalset täitmist.
32.Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kinnistu vormilise müügitehingu näol oli tegu näiliku tehinguga, mis on tühine ja tegelikkuses soovisid kostja I ja kostja II sõlmida kinnistu kinke iseloomuga võõrandamist kostjale II. Kostja I küll võõrandas enda kinnisasja näiliselt tasulise tehinguna, kuid reaalselt selle eest mingit raha ei saanud. Kohus leiab, et ülalmärgitud kinnisasja müügitehingu näol on eeltoodud põhjustel tegu kinke iseloomuga tehinguga.
33.Alljärgnevalt analüüsib kohus, kas võlgnik tegi tehingu teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks (TMS § 187 lg 1 esimene lause, § 188 lg 1).
34.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12 tehtud otsuses (p 10) leidnud järgnevat. Võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi (vt ka Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 12). Seejuures ei ole oluline, et võlausaldajate huvide kahjustamine oleks olnud tehingu tegemise põhiliseks eesmärgiks. Võlausaldajate huvid on kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega saavutatav eelis mõjutab negatiivselt
võlausaldajate huve ning tehingu selline mõju pidi olema võlgnikule äratuntav. Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ning olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlgniku võlausaldajate huvidele. Kui võlgnik võib tehingu sõlmimisel arvestada sellega, et võlausaldajate vara võib tehingu tulemusel väheneda, kuid vaatamata sellele tehingu siiski teeb, on tegemist võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega. Hinnates tehingu tagajärgi võlausaldajatele, ei ole määrav, et võlgnik just sellist konkreetset negatiivset tagajärge soovis, mis tehinguga saabus.
35.Kohtu hinnangul on oluline märkida, et vaidlustamata asjaoludel võõrandas kostja I kinnistud 29.09.2015 ning kostja I juhatuse liikmeks müügilepingu sõlmimise hetkel oli P P. Töötamise registri andmete kohaselt lõppes P P tööleping kostja I äriühingus P P soovil päev pärast müügilepingu sõlmimist – s.o 30.09.2015 ning alates 13.01.2016 on P P kostja II juhatuse liige. Nii kostja I kui kostja II põhitegevusalaks on metsavarumine ning võõrandatud kinnistuteks olid nn metsamaad. Sellest jääb kohtul mulje, et kostja I ja kostja II olid ühiste majanduslike huvide ja juhtorgani liikmete kaudu seotud ning kostja II pidi olema teadlik tehingute sisust ja võlausaldajaid kahjustavast iseloomust.
36.Veelgi olulisem on võlausaldajate huvide kahjustamisest arusaamise hindamisel tehingute sisu. Kostja I ja kostja II vahel sõlmitud kinnistute müügilepingu tulemusel on võetud hagejalt kui sissenõudjalt võimalus oma nõuete rahuldamiseks kostja I suhtes, sest viimasel puuduvad varalised ja rahalised vahendid nõude täitmiseks. Kostja I võõrandas kinnistud nende omandi eest vastusooritust saamata. Selliselt tegutsedes vähendas kostja I enda vara. Tehinguga saavutatu mõjutas negatiivselt võlausaldajate huve ning tehingu selline mõju pidi olema võlgnikule äratuntav. Kostjad ei ole tõendanud, et nad lepinguga sissenõudja huve ei kahjustatud. Kohus leiab ülalmärgitule tuginedes, et tegu on tehinguga, mille võlgnik tegi teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks. Arvestades kostja I maksuvõla olemasolu ja suurust tehingu toimumise hetkel ning asjaolu, et müügilepinguga võõrandas kostja I tasuta viis talle kuuluvat kinnistut leiab kohus, et kinnistute mitte võõrandamise korral oleks kostjal I olnud vara, mille arvelt saanuks hageja oma nõude rahuldada. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et kinnistute võõrandamisega kahjustas kostja I sissenõudja huve, kuna võõrandamise tagajärjel muutus sissenõudja nõuete rahuldamine võimatuks. Kostjad ei ole tõendanud, et kostja II ei teadnud ega pidanudki teadma tehingu tegemise ajal võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et tegu oli kinke iseloomuga tehinguga, pidi võlausaldajate huvide kahjustamine olema arusaadav ka tehingu teisele poolele ehk kostjale II.
37.TsMS § 189 lg 1 ja 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Kohus võib samadel alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom.
38.Kohus saab tunnistada kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne seda, kui sissenõudja on esitanud hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks (TMS § 188 lg 1) või kinke iseloomuga tehingu puhul kahe aasta jooksul enne hagi esitamist (TMS 189 lg 1 ja 2). Vaidlustatud tehingud (kinnistute müügilepingud) sõlmiti 29.09.2015. Hageja esitas hagi kohtusse 24.01.2017 ehk vähem kui poolteist aastat peale tehingu tegemist. Kuivõrd kohus tuvastas, et kostja I ja kostja II on teinud kinnisasjade võõrandamise tehingu (mis on kinke
iseloomuga) vähem kui kaks aastat enne tagasivõitmise hagi kohtusse esitamist, tuleb tehing tagasi võita ja kohus tunnistab tehingu kehtetuks. Kostjal II on tekkinud kohustus anda tehingute alusel saadu välja (TMS § 195 lg 1)
39.TMS § 195 lg-s 1 on sätestatud, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Kinnistu registriosa numbriga xxx on hagi esitamise seisuga endiselt kostja II omandis ja kostjal II tuleb kinnistu kostjale I välja anda. Kuivõrd kinnisomandi osas on kinnistusraamatu kandel õigustloov tähendus, tuleb kinnistu tagastamiseks kanda kinnistusraamatusse nimetatud kinnistu omanikuna sisse kostja I.
40.TsÜS § 68 lg-s 5 (ja ka TMS §-s 184) on sätestatud, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavalduse asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. Kinnistusraamatuseaduse (edaspidi KRS) § 341 lg 1 sätestab, et kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. Lähtudes KRS §341 lg-st 8, TsÜS § 68 lg-st 5 ja TMS §-st 184 tuvastab kohus kostjate kohustuse anda nõusolekud kostja I omanikukande tegemiseks kinnistu registriosa numbriga xxx omanikuna.
41.TMS § 195 lg 2 kohaselt kohaldatakse tagasivõitmise õiguslikele tagajärgedele PankrS § 119 lg-tes 2-4 sätestatut. PankrS § 119 lg 3 sätestab, et tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävitamise või kahjustamise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest.
42.Kostja II võõrandas kinnistu registriosa numbriga xxx 02.12.2015 kinnistamisavalduse alusel edasi R O (isikukood XXX) ja K K (isikukood XXX) kaasomandisse hinnaga 30 000 eurot (kd I, tl 48-54). Kostja II võõrandas kinnistud registriosa numbritega xxx ja xxx 14.12.2015 kinnistamisavalduse alusel edasi XXX OÜ-le (registrikood XXX) hinnaga vastavalt 8 111 eurot ja 8 212 eurot (kd I, tl 55-67). Kostja II võõrandas kinnistu registriosa numbriga xxx 14.10.2015 kinnistamisavalduse alusel edasi R K (isikukood XXX) ja R M (isikukood XXX) kaasomandisse hinnaga 5 000 eurot (kd I, tl 68-72). Kuivõrd kostja II võõrandas eelnimetatud kinnistud edasi, siis tehingu kehtetuks tunnistamisel ei ole kostjal II võimalik saadut ehk kinnistuid kohtutäituri käsutusse enam tagasi anda. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et täidetud on PankrS § 119 lg-s 3 toodud eeldus - saadu väljaandmine kostja II poolt ei ole kinnistute edasi võõrandamise tõttu võimalik ning kostja II teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Seega peab kostja II hüvitama tehingute alusel saadu väärtuse.
43.Kostja I omandisse tagasivõidetava kinnistu (kinnistu registriosa numbriga xxx) hinnanguline turuväärtus oli hagiavalduse esitamise seisuga 2,79 ha * 0,24 (kinnistute keskmine ruutmeetri hind samas piirkonnas, vt kd I, tl 73) = 6 696 eurot. Kostjad sellele arvutuskäigule vastu ei vaielnud. Kuivõrd kostja I maksuvõlg hagi esitamise seisuga oli 32 506,06 eurot, leidis hageja, et kostja II peab PankrS § 119 lg-st 3 tulenevalt hüvitama tehingu alusel väärtuse osaliselt ehk
32 506,06 – 6 696 = 25 810,06 eurot. Kostja sellele arvutuskäigule vastu ei vaielnud ja kohus leiab, et arvutuskäik on korrektne. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt II välja mõista tehingu alusel saadu väärtus summas 25 810,06 eurot. Otsuse täitmise kord
44.TsMS § 445 lg-s 1 on sätestatud, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga.
45.Hageja on palunud määrata kindlaks otsuse täitmise kord ja kohustada SP Mets OÜ-d tasuma käesoleva otsuse p-s 5 märgitud summa Maksu- ja Tolliameti tulukontole SEB Pank nr EE351010052031000004, tulukontole Swedbank nr EE522200221013264447 või tulukontole Nordea Bank nr EE873300333499990003, kasutades viitenumbrit 23960774. Hagejal on õigus anda juhiseid, millisele kontole ja millise viitenumbriga ta raha tasumist soovib. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab taotluse. Menetluskulud
46.Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud kostjate kanda, kuivõrd kohus rahuldab hagi täies ulatuses. TsMS § 165 lg-s 1 on sätestatud, et kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. Kohus leiab, et TsMS § 165 lg 1 esimese lause alusel tuleb jätta menetluskulud võrdsetes osades kostjate kanda – st kummagi kostja kanda jääb 50% menetluskuludest. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
47.TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuivõrd hagejal ei ole menetluskulusid tekkinud, määrab kohus menetluskulud kindlaks selliselt, et neid kostjatelt välja ei mõista.
/allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.