XX hagi Y AS-i vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.10.2019 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
8388,78 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Y apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Asja lahendamise viis
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anne Värvimann (e-post:XXX) Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): Y AS (endise nimega AS Y, registrikood XXXXXXXX, asukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres (e-post:XXX) Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 18.10.2019 otsus jätta muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendusi.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus AS Y kanda.
4.Jätta asja materjalide juurde võtmata apellatsioonkaebusele lisatud dokumentaalsed tõendid.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise
1(11)
Tsiviilasi nr: 2-18-9152 menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetlus töövaidluskomisjonis
1.XX (edaspidi hageja või töötaja) esitas 12.02.2018 töövaidluskomisjonile (edaspidi TVK) avalduse, milles palus tuvastada Y AS-iga (edaspidi kostja või tööandja) sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel, mõista kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitis hageja 3 kuu keskmise töötasu ulatuses ning TLS § 100 lg 5 alusel hüvitis ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest.
2.TVK rahuldas töövaidlusasjas nr 4-1/289/18 11.05.2018 otsusega avalduse osaliselt, tuvastades töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetades töölepingu ja mõistis hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitise hageja 3 kuu keskmise töötasu 8388,78 euro ulatuses. TVK jättis rahuldamata hageja avalduse TLS § 100 lg 5 alusel hüvitise väljamõistmiseks.
3.Kostja sai töövaidluskomisjoni otsuse kätte 15.05.2018 ja taotles kohtult hageja avalduse osalist läbivaatamist hagimenetluses. Hageja TVK otsust ei vaidlustanud, seega on TVK otsus hageja avalduse TLS § 100 lg 5 alusel hüvitise väljamõistmise rahuldamata jätmiseks jõustunud. Hagiavalduse asjaolud
4.Hageja sõlmis 01.01.2001 AS D-iga töölepingu, mille kohaselt arvutatakse tema tööstaaži ettevõttes alates 01.06.1996. Seoses AS D ja kostja sõlmitud ühinemislepinguga toimus 01.04.2017 töölepingute üleminek ning algasid segadused lisatasude maksmisega. Vaatamata hageja küsimustele ei selgitanud kostja lisatasude arvestamise põhimõtteid ega esitanud arvestuskäiku. Peale poolte kirjavahetusi ja mitmeid suulisi vestlusi esitas kostja hagejale 10.01.2018 e-postiga töölepingu lõpetamise kirjaliku kokkuleppe teksti, millega hageja ei nõustunud ja volitas oma õiguste kaitseks ennast esindama töövaidluse lahendamiseks KK M OÜ-st. 11.01.2018 esitas hageja esindaja kostjale töösuhte lõpetamiseks kompromissettepaneku, mille kohaselt tuleks tööleping lõpetada alusel, mis tagaks hageja töötuks jäämisel talle sotsiaalsed garantiid, nt töötuskindlustushüvitise saamise, samuti ettepaneku maksta hagejale hüvitist summas, mida kostja päev varem oma ettepanekus hagejale oli teinud ja seetõttu võis seda aktsepteeritavaks pidada.
5.Tööandja vastas kompromissettepanekule 15.01.2018 töölepingu erakorralise ülesütlemisega, põhjendades seda usalduse kaotusega töötaja suhtes. Kostja märkis, et töötaja on oma lepingulise esindaja kaudu öelnud, et ta ei soovi kohaneda ettevõttes asetleidvate muutustega, esitanud esindaja kaudu ebaseadusliku nõude töölepingu lõpetamise aluse osas (mis sisuliselt tähendab rahaliste soodustuste väljapetmist riigi käest) koos ähvardusega rikkuda konfidentsiaalsuskohustust kasutades sealhulgas solvavaid väljendeid (nt tööandja on küüniliselt hoolimatu jms) ja esitades alusetuid süüdistusi (tööandja süüdistamine poolte kokkulepe peale surumises). Kostja leidis, et
2(11)
Tsiviilasi nr: 2-18-9152 tema usaldus töötaja vastu on kadunud, mis suurkliendihalduri ametikohal töötava töötaja suhtes tähendab, et sisuliselt ei ole tööandjal võimalik suunata töötajale lahendamiseks konfidentsiaalseid tööülesandeid. Töötajat karistati selle eest, et ta ei soovinud töösuhet lõpetada kostjale meelepärasel viisil ning võttis endale seadusega lubatud korras esindaja, kes püüdis lahendada tekkinud töövaidlust kokkuleppel esitades kostjale omapoolse ettepaneku olukorra lahendamiseks. Hageja esindaja KK kompromissettepanekus sisalduv ei ole mõjuv põhjus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks usalduse kaotuse põhjendustel. Tehtud ettepaneku oleks kostja saanud tagasi lükata.
6.Isegi juhul kui kohus leiab, et hageja esindaja kompromissettepanekus sisalduv on taunitav, siis ei anna see alust pikaajalise staažiga ja eeskujuliku töötaja töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tööandja poolt. TLS § 88 lg 3 kohaselt võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Kostja töötajat ei hoiatanud ega andnud töötajale võimalust oma käitumist muuta.
7.Tulenevalt töövaidluskomisjoni otsuse osaliselt jõustumisest on maakohtu menetluses hageja nõuded tuvastada Y AS-iga (edaspidi kostja või tööandja) sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel, mõista kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitis hageja 3 kuu keskmise töötasu ulatuses. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hagile vastu, palus selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda jätta. Vastuväidete kohaselt asus kostja pärast kahe ettevõtte ühinemist ümber vaatama kõigi töötajate tulemustasu maksmise korda. Kostja eesmärk ei olnud endiste AS D-i töötajate töötingimusi halvendada ja ta selgitas, et uus lisatasude süsteem on kõigile töötajatele soodsam. Poolte vahel õigusvaidlust seoses lisatasude maksmise tingimuste muutmisega ei tekkinud, kuid hageja jaoks tekitasid kolleegide töövaidlused kostjaga põhjendamatut vastumeelsust tööandja vastu. 22.12.2018 edastas kostja otsene juht SS muudetud lisatasude käskkirja hagejale tutvumiseks ning selgitas käskkirjas sisalduvaid muudatusi. Käskkirja allkirjastamisest hageja keeldus ning väitis, et muudetud lisatasude käskkirja näol on tegemist töölepingu olulise tingimuse muutmisega, millega ta nõus ei ole.
9.Hageja andis oma käitumisega mõista, et ta ei soovi enam kostja juures töötada ega ole huvitatud heade tööalaste suhete hoidmisest, kuid ise töölepingu lõpetamise avaldust kirjutada ei soovinud. Selle asemel asus hageja kostjalt nõudma, et viimane lõpetaks hagejaga töölepingu ise kas pikaaegse kohanematuse (TLS § 88 lg 1 p 2) või majanduslikel põhjustel (TLS § 89 lg 1), sest siis oleks hagejale säilinud õigus töötuskindlustushüvitisele. Kostja keeldus hageja ettepanekutest, kuivõrd õiguslikku alust hagejaga töölepingu erakorraliseks lõpetamiseks sellel ajahetkel ei olnud. Kostja edastas 10.01.2018 hagejale töölepingu lõpetamise kokkulepe, mille kohaselt lõpetatakse poolte vaheline töösuhe poolte kokkuleppel ning kostja kohustus hagejale tasuma lisaks lõpparvele ka täiendava „kokkuleppelise hüvitise“, mis vastas töötaja 2 kuu keskmisele töötasule. Kokkuleppeline hüvitis oli kostjapoolne tänuavaldus hagejale kauaaegse töö eest, seaduslik alus sellise summa nõudmiseks hagejal puudus. Samal päeval andis hageja teada, et talle kostja pakkumine ei sobi ning edaspidi suhtleb kostjaga hageja esindaja. 11.01.2018 jäi hageja haiguslehele, mistõttu
3(11)
Tsiviilasi nr: 2-18-9152 kohtumist poolte vahel korraldada ei õnnestunud.
10.11.01.2018 esitas hageja lepinguline esindaja kostjale kirja, milles heitis põhjendamatult ette küündimatut ning lugupidamatut suhtumist oma töötajatesse aga ka asjaolu, et kostja pole kaalunud hagejaga ka „teisel alusel“ töölepingu lõpetamist viidates, et sellisel juhul käituks kostja „hea ja inimestest hooliva tööandjana“. Hageja selline reaktsioon kostja poolsele ettepanekule oli kostja jaoks üllatav ja arusaamatu. Lisaks äärmiselt ebaviisakalt sõnastatud ettepanekule lõpetada hageja ja kostja vaheline tööleping ebaseaduslikult, pakkus hageja esindaja sõlmida poolte vahel veel täiendav kompromissleping, millega kostja kohustuks maksma hagejale 6900 eurot, kuid mille sisu ja eesmärk jäi kostja jaoks arusaamatuks ning mõjus eeskätt ähvardusena asuda avaldama kostja ärisaladust. Hageja ründav kriitika kostja suhtes oli alusetu ning ebaõiglane, sest töölepingu lõpetamise kokkuleppe vormistamisel tegi kostja hagejale väga vastutuleliku ettepaneku, nõustudes maksma hagejale koos lõpparvega ka kokkuleppelise hüvitise, kuigi hagejal selleks otsest õigust ei olnud.
11.Hageja esindaja kiri mõjus kostjale otsese ähvarduse ja väljapressimisena, mille peale kostja kaalus ka politseisse pöördumist. Töötaja, kes oli mitme kuu vältel korduvalt avaldanud soovi ise töölt ära minna, vihjates, et tööandja võiks leida ka „muid võimalusi“ töötajaga töölepingu lõpetamiseks, oli asunud volitatud esindaja kaudu esitama avaldusi, mis olid ebaõiged, tööandjat laimavad, pettusliku eesmärgiga ning on käsitatavad otsese väljapressimisena, mistõttu ei pidanud kostja hagejaga töölepingu jätkamist võimalikuks ning lõpetas töölepingu erakorraliselt TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Hageja esindaja ähvardav kiri näitas selgelt hageja meelestatust kostja vastu ning kostjal oli selle pinnalt mõistlik alus eeldada, et töölepingu jätkamise korral ei ole poolte vahelist õhkkonda võimalik parandada. Kostja selgitab, et hageja eelnev hoiatamine ei oleks hageja väljapressiva käitumise tulemusel pöördumatult halvenenud suhteid parandanud. Lisaks läks hageja koheselt pärast kostja poolt tehtud töölepingu lõpetamise ettepanekut haiguslehele ning keeldus kostjaga ise suhtlemast. Hageja ebausaldusväärne ja omakasust ajendatud tegutsemine oli kestev ja seetõttu ei olnud enam mõistlikult oodatav, et hageja oma käitumist muudaks.
12.Alternatiivselt, kui kohus peaks leidma, et kostja poolne töölepingu ülesütlemine oli tühine ning töölepingu lõpetamine töövaidlust lahendava organi poolt on õigustatud, palub kostja kohtult vähendada kostja poolt maksmisele kuuluvat hüvitist. Esimese astme kohtu lahend
13.Maakohus rahuldas hagi, tuvastas, et hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine on tühine, lõpetas poolte vahel sõlmitud töölepingu alates 15.01.2018, mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 8 388,78 eurot, menetluskulud jättis kostja kanda.
14.Otsuse põhjenduste kohaselt on 15.01.2018 töölepingu ülesütlemise avaldusega tõendatud, et kostja lõpetas hagejaga töölepingu pärast hageja lepingulise esindaja KK 11.01.2018 kirja saamist põhjusel, et kostjale paistis hageja töötajana, kes oli mitme kuu vältel korduvalt avaldanud soovi ise töölt ära minna, kuid ei soovinud selleks avaldust esitada, vaid vihjas, et tööandja võiks leida muid võimalusi temaga töölepingu lõpetamiseks ning asus volitatud esindaja kaudu esitama avaldusi, mis olid ebaõiged, tööandjat laimavad, pettusliku eesmärgiga ning olid käsitatavad otsese väljapressimisena, mistõttu ei pidanud kostja enam hagejaga töölepingu jätkamist võimalikuks ning lõpetas hagejaga töölepingu erakorraliselt TLS § 88 lg 1 p 5 alusel.
4(11)
Tsiviilasi nr: 2-18-9152
15.Poolte kirjavahetusega on tõendatud, et enne töölepingu lõpetamist saatis kostja hagejale lisatasude muutmise käskkirja ja selgitava kirja lisatasude muutmise kohta ning, et hageja pidas lisatasude muutmist töötasu vähendamiseks, mida ta ei aktsepteerinud, vaid soovis jätkata töötamist endistel tingimustel. Poolte Skype ́i vestluse, töölepingu poolte kokkuleppel lõpetamise projekti, hageja esindaja KK 11.01.2018 kirjaga kostjale ja tunnistaja RR ütlustega on tõendatud, et pooled arutasid töölepingu lõpetamist erinevatel alustel, kusjuures hageja soovis töölepingu lõpetamisel saada kostjalt hüvitisi ning sotsiaaltagatisi Töötukassa poolt.
16.Töölepingu ülesütlemise teatest nähtuvalt ei ole hageja tööandjat petnud, varastanud, esitanud talle ebaõigeid andmeid, viinud teda tahtlikult eksitusse või käitunud muul viisil tööandjaga ebaausalt, mille tõttu võinuks tööandja töölepingu üles öelda TLS § 88 lg 1 p 5 alusel ja mitte kohaldada TLS §-s 88 lg 1 p-s 3 ettenähtud hoiatust või 97 lg 2 sätestatud etteteatamistähtaega.
17.Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja lepingulise esindaja 11.01.2018 kiri ei ole viisakas ega lugupidav pöördumine tööandja poole ja võib sisaldada ka põhjendamatuid või alusetuid etteheiteid tööandjale ja kallutamist töölepingu alusetule lõpetamisele töötukassa poolt hüvitiste saamise võimalusega, kuid sellega ei ole hageja toime pannud ühtegi TLS § 88 lg 1 p-s 5 nimetatud tegudest.
18.Kohus on seisukohal, et hagejale etteheidetavat tegu saab kvalifitseerida TLS § 15 lg 2 p-s 9 sätestatud töötaja kohustuse rikkumisena, mis kahjustab tööandja mainet või võib põhjustada klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu. Järelikult oli tööandjal õigus tuginedes TLS §-le 72 kasutada töötaja suhtes võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid. Ebaviisakas käitumine või sõnakasutus või ka kirjas tehtud ettepanekud töölepingu alusetu lõpetamise kohta, ei anna kohtu arvates alust töötaja suhtes usalduse kaotamiseks TLS § 88 lg 1 p 5 mõttes, töötajaga võinuks sellise käitumise eest töölepingu üles öelda TLS § 88 lg 1 p 3 alusel eeldusel, et tööandja oli töötajat varem sarnaste töölepingu rikkumiste eest hoiatanud.
19.Pooltel ei ole vaidlust, et hageja omas tööstaaži alates 01.06.1996, s.o 22 aastat. Kostja ei ole esile toonud, et hagejat oleks varem karistatud või TLS § 88 lg 3 alusel hoiatatud. Järelikult oli hageja puhul kuni antud töövaidluseni tegemist kohusetundliku ja tööandjale lojaalse töötajaga. Kuigi TsÜS § 115 lg-st 1 tulenevalt kehtib esindaja tehtud tehing esindatava suhtes, siis ei saa kohtu arvates volitatud esindaja kirja stiili ega väljendeid üksüheselt üle kanda esindatavale, kuivõrd tegemist on siiski täiesti erinevate persoonidega. Poolte Skype`i ja e-kirjavahetusega ning tunnistaja RR ütlustega on tõendatud, et läbirääkimised hageja ja kostja vahel töölepingu lõpetamise üle kulgesid rahumeelselt.
20.Kui nõustuda kostjaga ja kanda hagejale üksüheselt üle tema esindaja poolt saadetud kirja toon ja sisu ning pidada hageja ettepanekuid töölepingu lõpetamiseks ilma õigusliku aluseta eesmärgiga Töötukassa hüvitiste saamiseks ehk riigilt toetuste väljapetmisele kallutamiseks, muuks TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud ebaausaks teoks või võrdsustada see antud sättes loetletud tegudega, siis ei pea kohus antud tegu ikkagi piisavaks, et 22-aastase tööstaažiga lojaalse ja karistusi ega hoiatusi mitteomava töötajaga tööleping üles öelda TLS § 88 lg 1 p 5 alusel kohaldamata jättes TLS §-s 88 lg 1 p-s 3 ettenähtud hoiatust või 97 lg 2 sätestatud etteteatamistähtaega. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja ütles hagejaga töölepingu üles seadusest tuleneva aluseta, mis TLS § 104 lg 1 kohaselt on tühine.
5(11)
Tsiviilasi nr: 2-18-9152
21.Hageja taotles töölepingu lõpetamist alates 15.01.2018, mis oli tema viimaseks tööpäevaks ning kohus leiab, et TLS § 107 lg 2 alusel tuleb poolte vahel sõlmitud tööleping lugeda lõppenuks alates 15.01.2018.
22.Kohus on seisukohal, et TLS § 109 lg-st 1 tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kolme kuu keskmisele töötasule vastav hüvitis 8388,78 eurot. Keskmise töötasu suuruse osas pooltel vaidlust ei ole. Kohus on seisukohal, et kostja taotlusel hüvitise vähendamiseks alust ei ole, kuna hageja omas pikka tööstaaži ega olnud varasemalt töölepingu rikkumise eest karistatud ega ka hoiatatud TLS § 88 lg 1 p 3 järgi, kostja ei hoiatanud hagejat pärast hageja esindajalt kirja saamist ebaviisaka või ebakohase käitumise eest ega andnud talle võimalust oma käitumist muuta või parandada, kostjal puudus seaduslik alus töölepingu ülesütlemiseks ning tööleping öeldi üles ette teatamata. Kohus peab hageja ebaviisakat käitumist vabandavaks asjaoluks tunnistajate UU ja MM ütlustega tõendatud sellel perioodil kostja juures esinenud pinevat õhkkonda, mille tingis tööandjapoolne töötajate lisatasude muutmine, millega hageja ei nõustunud ja hirm töökoha kaotuse pärast. Kostja apellatsioonkaebus
23.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas ning teha selles osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, menetluskulud jätta vastustaja kanda.
24.Hageja ei suutnud esitada mitte ühtegi tõendit, millest võiks järeldada, et kostja on tööandjana kohelnud hagejat viisil, mis võiks anda hagejale kasvõi moraalse aluse tööandjat avalikkusega ähvardada, teha tööandjale etteheiteid või kirjutada tööandjale esindaja vahendusel lugupidamatul viisil.
25.Olgu märgitud seegi, et 2017.a kevadel antud lisatasude käskkirjaga, millest tekkis töötüli kostja ja tunnistajate M ja U vahel, hageja nõustus vaidlusteta. Eelneva taustal on kohus ilma igasuguste põhjendusteta jätnud tähelepanuta kostja poolt esitatud tõendid ja argumendid töösuhte lõpetamise asjaolude kohta.
26.Tõenditest nähtuvalt oli hageja soov ja huvi 2017.a lõpus töösuhe lõpetada (kostja 12.06.2018 taotluse lisad 6-7, RR ütlused). Kostja ei ole selleks soovi üles näidanud. Hageja ei soovinud töösuhet lõpetada seaduslikul viisil, esitades ise selleks avalduse, sest sellisel juhul ei oleks talle säilinud töötuskindlustushüvitised. Kohtumisel RR ja OO-ga teatas hageja, et ta töölt lahkuda, aga ei sooviks teha seda tühjade kätega. Kostja tuli hagejale vastu ja tegi ettepaneku, et töösuhe lõpetatakse poolte kokkuleppel 2 kuu palga hüvitisega, millele hageja vastuväiteid ei esitanud. (tunnistaja RR ütlused, kostja 12.06.2018 taotluse lisa 4 – Skype vestlus).
27.Töölepingu lõpetamise projekti saanuna katkestas hageja suhtluse tööandjaga ning asus oma esindaja kaudu oma tööandjat ähvardama, et saavutada endale sobivad tingimused töölepingu lõpetamiseks. Ähvardus seisnes selles, et ta hakkab oma tööandjat laimama ning avaldama avalikkusele ebaõigeid andmeid selle kohta, kuidas tööandja oma töötajaid halvasti kohtleb (kostja 12.06.2019 taotluse lisa 7 - KK kiri).
28.Hageja ähvardused kostja aadressil olid tõsiseltvõetavad ning võisid elluviimisel kostjat tõsiselt kahjustada. Kostja ja konkureeriva meediamaja Q vahel oli 2017.a lõpus tõsine konkurents töötajate pärast ning kardeti tõsiselt, et hagejapoolne
6(11)
Tsiviilasi nr: 2-18-9152 meediasseminek kahjustab kostja olukorda. Mitmed töötajad, kelle töölevõtmise suhtes tundis kostja suurt huvi, olid jäänud laimavate ja konfliktsete ekstöötajate ütlustel põhinevate uudislugude tõttu tööle tulemata või läbirääkimised katkestati.
29.Kohtu järelduste kohaselt oli hageja tööl väidetavalt valitseva hirmuõhkkonna ja järjest halvenevate töötingimuste ohver. Tegelikkuses oli tegemist isikuga, kes soovis töölt lahkuda ning teha seda samasugustel avalik-õiguslikke hüvesid säilitaval viisil nagu mõned tema kolleegid, kallutades tööandjat pettusele ja ähvardades selle skeemi selgeks õppinud esindaja kaudu tööandjat avaliku laimuga.
30.Kohus leidis ka ise, et töötaja tegu tuleb kvalifitseerida vähemalt rikkumisena, mis võib põhjustada klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu. Seega on kohus tuvastanud usaldamatuse tekkimise võimaluse, mis RK praktika kohaselt on piisav TLS § 88 lg 1 p 5 alusel töölepingu lõpetamiseks. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas saaks ülaltoodud viisil usalduse kaotanud töötaja hoiatamine juba kaotatud usaldust taastada. RR ütlustest nähtuvalt oli kostja juba ühemõtteliselt keeldunud M ja U õigusvastast praktikat hagejaga seoses kordama.
31.Hoiatamine on asjakohane juhul, kui töötaja rikub oma kohustusi hooletusest, ebapädevusest või muul „ausast eksimusest“ tingitud põhjusel. Hoiatamine ei ole asjakohane ebaausa käitumise korral. Ebaaus käitumine tingib usalduse kaotuse juba iseenesest, seevastu muudel juhtudel saab töötaja edaspidi rakendada paremaid töövõtteid, olla hoolsam jne, et töökohustuste rikkumist vältida.
32.Kohus määras hagejale kolme kuu keskmisele töötasule vastava hüvitise, arvestamata käesoleva kaasuse asjaolusid ja rakendamata TLS § 109 lg-st 1 tulenevat diskretsiooni. Kohus jättis hüvitise suuruse määramisel arvestamata jätmised asjaolud: 1) Töösuhe lõppes lõppkokkuvõttes töötaja algatusel, kes küll soovis seda lõpetada ebaausal viisil, mis taganuks talle töötuhüvitised; 2) Töösuhte lõpetamine oli hageja, mitte kostja soov; 3) Kostja ei olnud hageja suhtes töölepingut rikkunud; 4) Kostja oli läbirääkimistes hagejaga aus ja vastutulelik, pakkudes kõigest hoolimata hagejale 2 kuupalga suurust kokkuleppelist lahkumishüvitist, millest hageja keeldus; 5) Ajal, millal pooled pidasid läbirääkimisi ja kuni 11.01.2018 ei olnud kummalgi poolel õigust öelda töölepingut üles tingimustel, mis võimaldanuks hagejal nõuda kostjalt mistahes hüvitisi; 6) Kohus tuvastas, et hageja käitus tööandjaga taunimisväärselt rikkus TLS-st tulenevaid kohustusi. Vastus apellatsioonkaebusele
33.Vastustaja vaidles esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud jätta teise poole kanda.
Ringkonnakohtu seisukoht
34.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendusi. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus ei ole asja materjali põhjal tuvastanud kaebuses viidatud olulist menetlusnormide rikkumist. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele toob ringkonnakohus esile järgmist. 7(11)
Tsiviilasi nr: 2-18-9152
35.Asja materjalidest nähtub, et: - Hageja sõlmis 01.01.2001 AS D-iga töölepingu, mille kohaselt arvutatakse tema tööstaaži ettevõttes alates 01.06.1996. - Seoses AS D ja kostja sõlmitud ühinemislepinguga toimus 01.04.2017 töölepingute üleminek. - Kostja saatis hagejale 2017.a detsembris käskkirja lisatasude maksmise süsteemi kohta, paludes sellele hageja allkirja. - Hageja leidis, et käskkiri on tema jaoks kahjulik, kuna uus kord vähendab tema töötasu suurust. - Pooled pidasid läbirääkimisi töölepingu lõpetamiseks. - Kostja edastas hagejale 10.01.2018 e-postiga töölepingu lõpetamise kirjaliku kokkuleppe teksti, millega hageja ei nõustunud. - 11.01.2018 esitas hageja esindaja kostjale kirja, mille sisuks oli mh töösuhte lõpetamise kompromissettepanek. - 15.01.2018 esitas kostja hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse, põhjendades seda usalduse kaotusega töötaja suhtes.
36.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv ning kas ja millises ulatuses kostjal on kohustus maksta hagejale hüvitist. Vastates apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuse väidetele käsitleb kolleegium esmalt töölepingu lõpetamise kehtivusega seonduvat ning seejärel sellest tulenevat hüvitisenõuet.
37.Töölepingu ülesütlemise kehtivust vaidlustades on hageja tuginenud mh sellele, et kostjal ei olnud seadusest tulenevat alust töölepingut TLS § 88 lg 1 p 5 järgi üles öelda. Maakohus leidis, et hageja rikkus töölepingust tulenevaid kohustusi, kuid asus seisukohale, et rikkumine ei olnud selline, mis õigustas töölepingu ülesütlemist sellest eelnevalt hoiatamata.
38.TLS § 88 lg 1 p 5 järgi tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Hageja on töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivust vaidlustades väitnud seda, et kostja rikkus TLS § 88 lg-s 3 sätestatud kohustust teda enne ülesütlemist hoiatada. Kostja väidetest nähtuvalt puudus tal kohustus hagejat enne hoiatada, kuna hageja kohustuste rikkumine oli eriliselt raske. TLS § 88 lg 3 kohaselt võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Seega eeldab töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 5 alusel üldjuhul töötaja hoiatamist. Nagu maakohus õigesti esile tõi on TLS § 88 lg-s 3 sätestatud hoiatamise eesmärk anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda ning tööandja vabaneb hoiatamiskohustusest üksnes juhul, kui tuvastatud on TLS § 88 lg 3 teises lauses nimetatud asjaolud, mille tõttu hageja ei saanud kostjalt hoiatamist oodata. Seisukohta, et tööandjal on kohustus hoiatada töötajat mh TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud rikkumise korral, toetab tööõiguses kehtiv ülesütlemiskaitse põhimõte, mille kohaselt tuleb võimalusel töölepingu ülesütlemisest hoiduda ja kasutada seda viimase meetmena, kui töösuhte jätkamine ei ole enam võimalik. Eelnevat hoiatamist ei ole TLS § 88 lg 3 teise lause kohaselt vaja, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Sellise rikkumisega on eelkõige hõlmatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud asjaolud (VÕS § 196 lg 2). Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas puudub töötaja
8(11)
Tsiviilasi nr: 2-18-9152 rikkumise eriline raskus. Kohustuse rikkumine on käitumine viisil, mis ei ole kooskõlas konkreetses võlasuhtes poolelt oodatava käitumisega ning lepingut on võimalik ühepoolselt lõpetada, kui rikkumise toimepanija rikkumise raskus sellist äärmuslikku õiguskaitsevahendit õigustab.
39.Kostja on asjas tuginenud sellele, et hageja soovis omaalgatuslikult töölepingu lõpetamist, survestades kostjat töölepingu lõpetamiseks hageja soovitud alusel. Hageja esindaja 11.01.2018 kirjast nähtub, et kostjale tehti ettepanek lõpetada hagejaga tööleping TLS § 88 lg 1 p 2 alusel. Ringkonnakohtu arvates on kostja jätnud tähelepanuta hageja väited selle kohta, mis viis hageja soovini kostjaga töösuhe lõpetada. Nagu eelpool esile toodud, sõlmis hageja 01.01.2001 AS D-iga töölepingu, mille kohaselt arvutatakse tema tööstaaži ettevõttes alates 01.06.1996. Seega oli tegemist pikaajalise tööstaažiga töötajaga. Asja materjalidele on lisatud hagejaga sõlmitud tööleping ja selle lisad, mille järgi tasuti hagejale lisatasu (I kd, 64-69). Seoses AS D ja kostja sõlmitud ühinemislepinguga toimus 01.04.2017 töölepingute üleminek. 17.02.2017 kirjast (I kd, tlk 70) nähtub teade töötajatele sh hagejale ühinemislepingu sõlmimise kohta ning selle kohta, et ettevõtte ülemineku korral lähevad muutmatul kujul üle töölepingud ja muud töösuhtest tulenevad õigused ning kohustused. Asja materjalidele lisatud hageja töölepingu lisa 2 järgi (I kd, tlk 67) kehtis lisatasu kokkuleppe kuni 31.12.2011. Poolte vahel puudub vaidlus, et hagejale tasuti ka peale ühinemislepingu sõlmimist lisatasu ning see nähtub ka hageja kontoväljavõttest (I kd, tlk 56). Asja materjalidele lisatud poolte kirjavahetusest (I kd, tlk 13-15) nähtub, et kostja saatis hagejale 2017.a detsembris käskkirja lisatasude maksmise süsteemi muutmise kohta, paludes sellele hageja allkirja. Hageja leidis, et käskkiri on tema jaoks kahjulik, kuna uus kord vähendab tema töötasu suurust. Kostja teatas, et lisatasusüsteemi käskkiri on tüüptingimus ning töötaja ei ole võimeline selle sisu muutma ning, et vanadel tingimustel ei ole võimalik enam jätkata. Hageja asjas esiletoodud väidete järgi põhjustas peamiselt just segadus lisatasude arvestamise põhimõtetega ning kostja survestamine, et hageja allkirjastaks temale senisest kahjulikumad lisatasu arvestamise reeglid, soovi töölepingu lõpetamiseks. Ringkonnakohtu arvates on kostja nimetatu jätnud arvestamata, väites läbivalt, et kuna hageja enda soov oli töölepingu lõpetamine, siis ettepanekud lõpetada tööleping hageja soovitud alustel, olid ebaseaduslikud.
40.Apellatsioonkaebuses on kostja väljendanud, et hageja ei ole väitnud, et tema sissetulekud vähenesid ning maakohus on selle ebaõigesti tuvastanud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses tõi hageja esile, et uus lisatasude süsteem, mida teda allkirjastama survestati, oli tema jaoks kahjulikum. Nii töövaidluskomisjonile esitatud avalduses kui hagiavalduses tõi hageja esile, et tööandja juures esinesid segadused töötasu arvestamisega ning tööandja ei olnud võimeline selgitama töötasu kujunemise arvestuskäiku.
41.Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus hindas tunnistajate ütlusi erapoolikult või tuvastas nende ütluste alusel asjaolusid, mis polnud vaidluse lahendamiseks asjakohased. Tunnistajate ütlustega soovis hageja tõendada, et töölepingu lõpetamise asjaoluks oli mh töökohal tekkinud pingeline õhkkond. Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostja, et tunnistajad hageja väiteid toetasid. Kuivõrd töölepingu lõpetamise soovi kujunemist on hageja põhjendanud ka ebasoodsa töökeskkonnaga ei saa maakohtule ette heita tunnistajate ütlustega arvestamist.
42.11.01.2018 hageja esindaja kirjast nähtub, et kostjale tehti ettepanek lõpetada hagejaga tööleping TLS § 88 lg 1 p 2 alusel. TLS § 88 lg 1 p 2 järgi tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige, kui töötaja ei ole
9(11)
Tsiviilasi nr: 2-18-9152 pikka aega tulnud toime tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse, töökohale sobimatuse või kohanematuse tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata (töövõime vähenemine). Kostja väidete kohaselt oli hageja taunimisväärseks käitumiseks kostja kallutamine pettusele, st töölepingu lõpetamiseks alusel, mida kostja kohaldada ei saanud. Kostja väidetest nähtub, et ta peab hageja käitumist ebakohaseks osas, milles hageja soovis töölepingu lõpetamist koondamise tõttu (apellatsioonkaebuse p 21, 25, 32). Ringkonnakohus osutab, et 11.01.2018 kirjast ei nähtu, et hageja ettepanekut lõpetada tööleping koondamise tõttu. Miks kostja jaoks oli põhimõtteliselt vastuvõetamatu hagejaga töölepingu lõpetamine TLS § 88 lg 1 p 2 alusel jääb samas selgusetuks. Hageja on vaidluses sellisele vastuolulisele käitumisele ka viidanud (I kd, tlk 112). Nimelt on kostja hagejale saadetud töölepingu ülesütlemisavalduses mh esile toonud, et „Tööandjal on õigus teha ümberkorraldusi, näiteks selleks, et suurendada organisatsiooni efektiivsust ja kaasajastada tööprotsesse muutunud oludega. Tänapäevases kiirelt muutuvas keskkonnas pole mõeldav, et tööandja sisemised protsessid on muutumatud. Normaalne töösuhe eeldab töötja valmisolekut täiendada end ja kohaneda muutunud oludega. Vastasel korral pole tööandjal võimalik ümberkorraldusi teha tööprotsessides, mille tulemusel kannatab kogu organisatsioon, sh teised töötajad, kes soovivad edasi areneda koos tööandjaga. Töötaja, kes ei soovi kohaneda ega edasi areneda, tekitab kaasaegses töökeskkonnas probleeme, mis takistavad nii organisatsiooni kui ka teisi töötajaid. Sellega tekitab töötaja paratamatult kollektiivis pingeid, mis häirib usalduslikku töökeskkonda. XX on esindaja kaudu öelnud, et tema ei soovi kohaneda“.
43.Eeltoodust nähtub, et kostja pidas hagejat kohanematuks. Neil asjaoludel ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud kostja väide, et hageja, tehes kostjale ettepaneku lõpetada temaga tööleping TLS § 88 lg 1 p 2 alusel, esitas tööandjale ebaseadusliku nõude, soovides riigi käest soodustusi välja petta.
44.Kuigi nõustuda tuleb maakohtuga selles, et hageja lepingulise esindaja 11.01.2018 kiri ei ole viisakas ja lugupidav, leiab ringkonnakohus, et põhjendatult asus maakohus seisukohale, et kostjal oli kohustus enne hagejaga töölepingu ülesütlemist hagejat hoiatada, kuivõrd puudus kohustuse rikkumise selline eriline raskus, mis õigustas töölepingu ülesütlemist ilma hoiatamata. Kolleegiumi arvates võimaldab TLS § 88 lg 3 teine lause jätta töötaja hoiatamata ka juhul, kui hoiatamisega ei ole võimalik saavutada eesmärki anda töötajale võimalus oma käitumist parandada. Seega, kui töötaja on käitunud viisil, mis põhjustas tööandja usalduse kaotuse tema vastu, tuleb asjaolude kohaselt hinnata, kas töötaja sai oodata, et tööandja teda enne töölepingu ülesütlemist hoiataks. Antud juhul oleks tööandja pidanud töötajale andma teada, et lugupidamatu pöördumine tööandja poole ei ole aktsepteeritav.
45.Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg 2 alusel kolme kuu keskmise töötasu. Kostja leiab, et maakohus mõistis hüvitise välja ebaõigesti. TLS § 109 lg 1 esimene lause sätestab, et kui töövaidlusorgan lõpetab töölepingu TLS § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Samas sätestab TLS § 109 lg 1 teine lause, et töövaidlusorgan võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Seega on seadusandja TLS § 109 lg 2 teise lausega jätnud töövaidlusorganile kaalumisruumi töötajale tööandjalt väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Töövaidlusorgan võib kalduda kõrvale töötaja kolme kuu keskmise töötasu suurusest hüvitisest ja hüvitist kas vähendada või suurendada.
46.TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7. peatüki sätteid. Seega hõlmab TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike ning
10(11)
Tsiviilasi nr: 2-18-9152 selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju. TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitise maksmise kohustus on TLS § 107 lg 2 kohaldamise eelduseks. See tähendab, et kui töövaidlusorgan lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel, peab ta omal algatusel mõistma tööandjalt töötaja kasuks välja TLS § 109 lg 1 esimese lause alusel kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise, välja arvatud, kui töötaja avaldab, et ta ei soovi hüvitist. Käesolevas asjas soovis hageja hüvitist. Töövaidlusorgan peab TLS § 109 lg 1 teist lauset kohaldama töötaja kasuks juhul, kui töötaja esitatud asjaolud ja tõendid annavad selleks alust ning töötaja peab selle sätte kohaldamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates on maakohus asjaolusid hinnates ja poolte huve kaaludes leidnud põhjendatult, et on kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 3 kuu suurune töötasu hüvitis. Selline kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda ainult juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Praeguses asjas ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud, mistõttu puudub ringkonnakohtul alus maakohtu otsustusse sekkuda. Sellest tulenevalt ei ole kolleegiumil alust hüvitise suurust muuta.
47.Apellatsioonkaebuses esitas kostja taotluse võtta asja materjalide juurde täiendavaid tõendeid. Kostja põhjendas oma taotlust sellega, et maakohtus keelas kohus kostjal esitada küsimusi tunnistajatele MM-le ja UU-le, kes esindas neid töövaidluses kostjaga ning nende töövaidluse asjaolude kohta. Kuna poolte väidetest nähtub, et nimetatud tunnistajatega lõpetati töölepingud koondamise tõttu, kuid hageja ei ole nõudnud kostjalt talle etteheidetava sisuga kirjas enda koondamist, siis ei ole tegemist asjakohaste tõenditega. Töövaidlused ei ole identsed. Seega keeldub kohus esitatud tõendite juurdevõtmisest, kuna need ei ole asjakohased. Menetluskulude jaotus
48.Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis jäävad poolte ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt. Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus juhindudes TsMS § 177 lg 1 p-st 2.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu Ulvi Loonurm
Indrek Soots
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.