Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht
17.04.2020.a, Tallinn, Tallinna kohtumaja
Tsiviilasja number
2-19-14019
Tsiviilasi
M-S M hagi Credit.ee OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/5287
Tsiviilasja hind
642,81 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: M-S M (isikukood xxxx); Hageja lepinguline esindaja: advokaat Janne-Liisa Ottis (Advokaadibüroo Sirel&Partnerid; e-post [email protected]); Kostja: Credit.ee OÜ (registrikood 11898079; asukoht F. Tuglase 19, 51014 Tartu); Kostja seaduslik esindaja J B Kostja lepinguline [email protected]).
Asja läbivaatamine
esindaja
Marleen
Abel
(e-post:
Kohtuistung 11.03.2020.a, edasi kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada osaliselt menetlus M-S M nõudes Credit.ee OÜ vastu alusetult tasutud summa tagastamiseks osas, mis ületab summat 642,81 eurot so summas 301,27 eurot.
2.Jätta M-S M hagi Credit.ee OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/5287 ja alusetult tasutud summade tagastamiseks ja kahju hüvitamiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4.Mõista M-S Mlt Credit.ee OÜ kasuks välja Credit.ee OÜ kantud menetluskulud summas 40 eurot. Hagejal tasuda väljamõistetud summa 40 eurot Credit.ee OÜ arvelduskontole nr EE167700771003792770 (LHV Pank).
5.M-S M poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb M-S Ml tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Hageja nõue ja põhjendused
1.M-S M esitas 12.09.2019.a Harju Maakohtule hagi Credit.ee OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/5287. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt suri J M 02.06.2015.a. J M ainupärijaks on hageja. Pärandaja pärimismenetluse käigus teostas kohtutäitur Kristiina Feinman pärandvara inventuuri. Pärandvara inventuuri käigus avaldas kohtutäitur Kristiina Feinman veebilehel www.ametlikudteadeanded.ee üleskutsemenetluse teate. Pärandvara inventuuri käigus selgitati välja, et pärandaja asjade ja õiguste väärtus oli kokku 6 164,40 eurot ja kohustusi oli summas 1 122,73 eurot. Pärast pärandvarast pärandaja kohustuste maha arvestamist oli pärandvara väärtuseks 2015. aastal 5 041,67 eurot. Pärandvarast kanti hageja arvelduskontole 4 197,56 eurot. Nimetatud summa kujunes peale pensioniosakutelt riiklike maksude ja panga teenustasude tasumist. Pensioniosakutelt tasutud tulumaksu tasus Swedbank AS hageja eest.
2.Viidatud 4 197,56 eurost tasus hageja üleskutsemenetluses tähtaegselt esitatud pärandaja võlgnevuse summas 754,12 eurot kohtutäitur Marek Laanemetsale, 1 800 ( so 3*600) eurot tasus hageja pärandaja teistele lastele K M, H M ja K M. Pärast eelnimetatud ülekannete tegemist ja teenustasude tasumist jäi hageja arvelduskontole pärandaja pärandvarast 1 469,14 eurot. Hageja selgitab, et kuigi pärandaja lapsed K M, H M ja K M ei olnud pärimistunnistuse kohaselt pärandaja pärijad, tegi hageja siiski neile ülekanded pärandaja pärandvara arvelt, sest tegemist oli pärandaja bioloogiliste lastega, kellel oli õigus saada osa pärandaja pärandvarast. Pärandaja matusekulud tasus pärandaja viimane tööandja xxxx ja matusekulusid pärandaja pärandvarast ei tasutud. Pärandaja pärandvara valitsemisega seotud kulusid ei olnud.
3.Kohtutäitur Elin Vilippus edastas 14.08.2019.a hagejale e-kirja koos dokumentidega, millega teavitas, et kostja on 12.08.2019.a esitanud täitemenetluse algatamise avalduse vastavalt Pärnu Maakohtu 27.02.2015.a otsusele tsiviilasjas nr 2-14-37822, ning et kohtutäitur on vastavalt eelnimetatud täitemenetluse algatamise avaldusele alustanud hageja suhtes täitemenetlust nr 022/2019/5287. Kostja ei teavitanud tähtaegselt oma nõudest kohtutäitur Kristiina Feinmani,
mistõttu ei täidetud kostja nõuet pärandvara arvelt 2015. aastal. Kuivõrd kostja ei esitanud oma nõuet tähtaegselt pärandaja pärimismenetlusse, on kostja nõude puhul tegemist üleskutsemenetluses tähtaegselt esitamata nõudega, mida ei olnud võimalik täita pärandvara arvelt vastavalt PärS §-le 142 peale pärandaja õiguste ja kohustuste väljaselgitamist.
4.Pärast seadusest tulenevate kohustuste täitmist ja ülalnimetatud ülekannete tegemist jäi hagejale pärandvarast 1 469,14 eurot. Nimetatud summa kasutas hageja koos oma igakuise sissetulekuga oma jooksvate isiklike kulude katteks. Arvestades, et hageja on pärandvara kasutanud jooksvate kulude katteks erinevatel aegadel ning koos isikliku sissetulekuga, on käesoleval hetkel raskendatud jooksvate kulude tegemise tõendamine. Hageja leiab, et eluliselt on usutav, et ca 4 aastat hiljem, ei ole tal enam 1 469,14 eurot alles, mille arvelt võimalikke pärandaja kohustusi täita. Arvestades, et kostja ei esitanud oma nõuet tähtaegselt, on hageja kohustatud täitma kostja nõude üksnes ulatuses, mis pärandvarast 14.08.2019.a seisuga alles on (nimetatud kuupäeval sai hageja kostja nõudest teada). Kostja nõudest teadasaamise hetkel ei olnud hagejal enam pärandvara alles. Seega ei ole hageja kohustatud kostja nõuet täitma ning täitemenetlus nr 022/2019/5287 on hageja hinnangul lubamatu.
5.Hageja esitas 21.10.2019.a menetlusdokumendis uue nõude ja palus lisaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele ka kohustada kohtul kostjat tagastama hagejale täiteasja nr 022/2019/5287 raames hageja poolt tasutud summa 944,08 eurot. Hageja täpsustas oma nõuet 20.03.2020.a menetlusdokumendis ja selgitas, et vastavalt kohtutäitur Elin Vilippuse poolt edastatud teatele tasus hageja täiteasja nr 022/2019/5287 raames kohtutäituri arvelduskontole summa 944,08 eurot. Kuigi hageja täitis täiteasja nr 022/2019/5287 nõude vabatahtliku täitmisaja jooksul, arestis kohtutäitur siiski hageja arvelduskonto ning 18.09.2019.a seisuga oli hageja tasunud täiteasja nr 022/2019/5287 raames kohtutäituri arvelduskontole kokku 1 452,47 eurot. 16.03.2020.a kinnitas kohtutäituri esindaja e-kirja vahendusel, et 16.03.2020.a seisuga on kohtutäitur hagejale tagastanud 881,99 eurot. Seega, hageja on täiteasja nr 022/2019/5287 raames tasunud 570,48 eurot (kostja nõude summas 508,08 eurot, kohtutäituri põhitasu summas 26,40 eurot ja täitemenetluse alustamise tasu summas 36 eurot) + kostja viivisenõude summas 72,33 eurot, mitte 944,08 eurot. Kuivõrd kohtutäitur on hagejale tagastanud 881,99 eurot, palub hageja kohustada kostjat tagastama hagejale täiteasja nr 022/2019/5287 raames tasutud summa 641,81 eurot (põhinõue + täitemenetluse kulud 570,48 eurot + viivisenõue 72,33 eurot = 642,81 eurot). Kostja vastuväited ja põhjendused
6.Kostja ei võta hagiavaldust õigeks ja vaidleb hagile täies ulatuses vastu. Kostja selgitab, et kostja nõude aluseks on Pärnu Maakohtu 27.02.2015 maksekäsk tsiviilasjas nr 2-14-37822. Asjas ei ole vaidlust selles, et hageja on J M pärija, mistõttu esitas kostja hageja vastu täitmisavalduse. Kostja selgitab, et kostja nõude suuruseks on 508,08 eurot, kuna J M on täitemenetluses tasunud nõude osaliselt summas 284,59 eurot. Nõudele lisandub viivis summas 72,33 eurot, seega oli kostja kogunõue hageja vastu 508,08+72,33= 580,41 eurot.
7.Hageja on hagiavalduses selgitanud J M pärimismenetluse inventuuri läbiviimist. Kostjal ei ole alust arvata, et hageja oleks pärandvara inventuuris sisalduvaid varasid ja kohustusi märkinud hagiavalduses ebakorrektselt. Hagiavaldusest selgub, et pärast seadusest tulenevate kohustuste täitmist ja ülekannete tegemist jäi hagejale pärandvarast alles 1 469,14 eurot. Kostja nõustub hagejaga selles, et pärast inventuuri tegemist on pärija vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest piiratud pärandvara väärtusega. Samas ei ole pärimismenetluse inventuuriakt õigustloova tähendusega, st võlausaldajal on õigus esitada nõue pärija vastu ka pärast pärandvara inventuuri lõppemist. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et ta rikastus pärandvara arvelt vähemalt 1 469,14 euro ulatuses. Kuigi pärija on enda väitel pärandvara ära kulutanud jooksvateks
kuludeks, ongi kostja hinnangul tegemist rikastumisega pärandvara arvelt (1469,14 euro ulatuses), kuna kulutused on tehtud pärandvara arvelt. Hageja on pärandvara arvelt saanud oma rahalisi vahendeid säästa. Hageja selgitab, et PärS § 143 eesmärk on kaitsta pärandi inventuuriga vastu võtnud pärijat, kuivõrd pärast inventuuri ei ole võimalik pärija vastu esitada nõudeid, mis on suuremad kui pärast inventuurist tulenevate kohustuste täitmist allesjäänud pärandvara. Samas kaitseb antud säte ka võlausaldajat, kuna võlausaldajal on võimalik esitada oma nõudeid pärija vastu ka pärast inventuuri lõppemist, st sätte eesmärgiks ei ole välistada õigeaegselt inventuuri esitamata jäetud nõuete esitamist. Kohtu põhjendused
8.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ja kuulanud ära poolte esindajad, on seisukohal, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
9.Täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama sätte lg 2 järgi TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
10.Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste faktiliste asjaolude üle: hageja on 02.06.2015.a surnud J M pärija (dtl 9), pärimistunnistus väljastati 17.11.2015.a; asjas viidi läbi üleskutsemenetlus ja pärandvara inventuur ning pärast seadusest tulenevate kohustuste täitmist ja teistele pärandaja lastele ülekannete tegemist jäi hagejale pärandvarast 1 469,14 eurot (dtl 12-13, 50), kohtutäitur Elin Vilippuse menetluses on täiteasi nr 022/2019/5287 ja täitedokumendiks on Pärnu Maakohtu 27.02.2015 maksekäsk tsiviilasjas nr 2-14-37822, millega kohustati võlgnik J Md tasuma avaldajale Credit.ee OÜ põhinõudeid summas 400,00 eurot ja kõrvalnõudeid summas 327,67 eurot ning hüvitama riigilõivu 45,00 eurot ja menetluskulu 20,00 eurot, samuti kohustati võlgnik J Md tasuma avaldajale Credit.ee OÜ täiendavalt viiviseid järgmiselt: põhinõudelt – 0,367500% päevas summalt 400,00 eurot alates 28.02.2015.a, võlgnik on kohustatud tasuma viiviseid kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni ulatuses. Täitemenetluses täidetava nõude sisuks oli võlg summas 508,08 eurot ja lisanduv viivis (dtl 44, 142-143).
11.Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas täitedokumendi alusel toimuv täitemenetlus on pärija suhtes õiguspärane. Hageja leiab, et kuivõrd ta on saadud pärandvara aja jooksul ära tarvitanud, siis ei ole tal enam pärandvara alles, mille arvelt tal oleks võimalik kostja nõuet täita. Samuti on hageja seisukohal, et sundtäitmine on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, kuivõrd kostja on oma nõude sundtäitmisele pööramisega põhjendamatult venitanud.
12.Pärimisseaduse (PärS) § 143 järgi pärast inventuuri tegemist on pärija vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest piiratud pärandvara väärtusega. Kui pärija on käesoleva seaduse § 141 lõikes 1 nimetatud nõude täitnud enne inventuuri tegemist, vastutab ta seeläbi ülejäänud võlausaldajatele tekitatud kahju eest, kui ta kohustuse täitmise hetkel teadis või pidi teadma, et
pärandaja võlausaldajate nõuded võivad ületada pärandvara väärtuse. Üleskutsemenetluses tähtaegselt esitamata nõuete täitmise eest vastutab pärija pärast inventuuri tegemist üksnes ulatuses, milles ta on temale nõudest teatamise hetkel veel pärandvara arvel rikastunud.
13.Kohus nõustub iseenesest hagejaga selles, et pärija vastutab üleskutsemenetluses tähtaegselt esitamata nõuete täitmise eest piiratult - üksnes eeldusel ja ulatuses, milles temale üleläinud pärandvara on veel säilinud. Kuid see ei tähenda, et pärija vastutus lõpeb pärast pärija poolt pärandvara enda hüveks ära tarbimist vaid pärija vastutab üleskutsemenetluses tähtaegselt esitamata nõuete täitmise eest pärast inventuuri tegemist üksnes muude pärandaja muude kohustuste täitmisest ülejäänud pärandvara ulatuses. Kohus osundab, et PärS § 143 lg 3 mõttest ei tulene kuidagi seadusandja tahet välistada pärast üleskutsemenetlust kõikide esitamata jäänud kohustuste täitmine, vaid PärS § 143 lg 3 mõte on see, et pärija vastutaks hilinenud nõudega võlausaldajate ees vaid juhul, kui ta pärandvara arvel veel rikastunud on. Seega PärS § 143 lg 3 seondub eelkõige kohustuste täitmise järjekorraga PärS §-s 142. Kui üldiselt vastutab pärija pärandaja võlausaldaja ees siis, kui ta PärS § 142 lg 1 kohustuste täitmise järjekorda rikub (nt täidab annaku, samas on võlausaldajatele võlad veel maksmata), siis PärS § 143 lg 3 tuleneb, et hilinenud nõudega võlausaldaja sellisele rikkumisele tugineda ei saa.
14.Seega on võlausaldaja enda riisiko, kui ta ei esita tähtaegselt üleskutsemenetluses oma nõuet ja venitab selle esitamisega väga kaua, kuivõrd pärija võib teha pärandvarast annakuid, täita pärandaja kohustusi nende võlausaldajate ees, kes on samuti jätnud oma nõude esitamata üleskutsemenetluses, kuid esitavad oma nõude enne oma nõudest teatamisega liiga kaua venitanud võlausaldajat.
15.Hageja on esile toonud, et rikastus pärandvara arvelt vähemalt 1 469,14 euro ulatuses kuid on nimetatud summa kasutanud oma jooksvateks kuludeks erinevatel aegadel. Kohus leiab, et PärS § 143 lg 3 saab tõlgendada selliselt, et säte teeb viite soorituskondiktsiooni käigus rikastumise äralangemise vastuväitele. PärS § 143 lg 3 sõnastus sätestab sisuliselt pärija vastutuse välistamiseks pärija rikastumise äralangemise, s.t kui pärija pärandvara arvel rikastumine on mingil põhjusel ära langenud, ei vastuta ta ka üleskutsemenetluses tähtaegselt esitamata nõuete täitmise eest. Kui rikastumine on ära langenud VÕS § 1033 lg 1 mõttes ning pärija saab sellele tugineda, siis pärija ei pea hilinenud nõudega võlausaldaja nõuet täitma. VÕS § 1033 lg 1 sätestab, et saaja ei pea saadut tagastama ega selle väärtust hüvitama ulatuses, milles ta ei ole saadu hävimise, äratarvitamise või kahjustumise tõttu või muul põhjusel saadu või selle väärtuse võrra rikastunud.
16.Hageja tugineb sellele, et saadud pärand on täitemenetluse alustamise hetkeks ära tarvitatud, Saadu äratarvitamise kohta on õiguskirjanduses väljendatud seisukohta, et kui saaduks on rahasumma, tuleb rikastumise äralangemine kõne alla üksnes juhul, kui konkreetne saajale üleantud rahasumma temalt varastatakse, kaob või läheb muul viisil tema valdusest välja. Kuna rahasumma äratarvitamine võimaldab saajal säästa muid kulutusi, ei too rahasumma äratarvitamine reeglina kaasa rikastumise äralangemist (VÕS kommenteeritud väljaanne III, 2009, lk 597).
17.Kohus leiab, et ka PärS § 143 lg 3 tuleb sisustada lähtudes eelpoolviidatud tõlgendusest. Vastasel juhul võiksid kõik pärijad pärast seaduses sätestatud kohustuste ja kulutuste kandmist saadud pärandvara viivitamatult ära tarbides või kulutades välistada igasuguse vastutuse üleskutsemenetluses õigeaegselt esitamata jäänud kohustuste ees. See aga ei saa olla seaduse mõte. See, et hageja on pärimisega saadud summa (1 469,14 eurot) väidetavalt ära tarbinud, ei tähenda, et ta ei oleks viidatud summa arvel veel rikastunud, kuivõrd nende kulutuste tõttu, mis on tehtud pärandvara arvelt, on hageja oma rahalisi vahendeid säästnud.
18.Hageja on ka leidnud, et sundtäitmine on käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega. Kuivõrd kostja on J M suhtes tehtud kohtulahendi hageja suhtes sundtäitmisele esitamisega viivitanud ca 3,9 aastat, on hagejal seetõttu tekkinud ootus, et kõik pärandaja võlgnevused ja kohustused on täidetud ning täiendavalt ta J M võlgnevusi tasuma ei pea. Kohus hagejaga ei nõustu.
19.VÕS § 6 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohus ei saa kuidagi nõustuda hageja seisukohaga, et jõustunud kohtulahendi sundtäitmisele esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus selgitab, et Eesti õiguses ei ole seadusandja pidanud vajalikuks sätestada õigust lõpetavat tähtaega või aegusmistähtaega, mille jooksul võlausaldaja peaks igal juhul teatama oma nõudest ning mille möödumisel võlausaldaja oma nõuet pärija vastu maksma panna enam ei saa või oleks pärijal õigus pärandaja kohutuste täitmisest keelduda. Samuti ei ole seadusandja kehtestanud tähtaega, mille jooksul peab sissenõudja täitedokumendi sundtäitmiseks kohtutäituri poole pöörduma. Kuivõrd eriregulatsiooni ei ole, tuleb lähtuda TsÜS üldiste nõuete aegumistähtaegadest.
20.Käesoleval juhul on täitedokumendiks jõustunud kohtulahend. TsÜS § 157 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Riigikohus on selgitanud, et „aegumistähtaja jooksul saab nõude maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel (RKTKo nr 3-2-1-137-06, p 23; nr 3-2-1-105-08, p 16; nr 3-2-1132-09, p 12 nr 3-2-1-70-09, p 11, 3-2-1-128-14). Selliseid erandlikke asjaolusid kohtu ette toodud ei ole. Kuigi hageja on seisukohal, et kostja on kuritahtlikult sundtäitmisega viivitanud, et saada hagejalt suuremat viivist, ei ole kostja väidetav kuritahtlikkus tõendamist leidnud.
21.Täiteasjas nr 022/2019/5287 nõudis kostja hagejalt viivist summas 72,33 eurot. Kostja on selgitanud, et viivist ei ole arvestatud selle aja eest, mis jääb pärandaja surma ja täitemenetluse alustamise vahele (ca 3,9 aastat). Kostja on viivist arvestatud perioodi 28.02.2015-18.04.2015 eest (50 päeva) laenu põhivõlgnevuselt suuruses 400 eurot viivisemääraga 0,3675% päevas ning seega viivis summas 72,33 eurot muutus sissenõutavaks veel J M eluajal. Kohus kontrollis www.viivisekalkulaator.ee abil kostja viivisearvutust ning nõustub kostja arvutuskäiguga, viivist on arvestatud ca 50 päeva eest. PärS § 130 lg 1 järgi lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Seega on ka kostja viivisenõue parandaja vastu pärijale üle läinud. Kostja on küll temal pärandaja vastu olnud nõude sundtäitmisele pööramisega viivitanud, kuid asja materjalist ei nähtu, et viivitamine oleks seotud kostja pahatahtlikkuse ning oma õiguste kuritarvitamisega.
22.Kohus märgib, et üksnes mõistlikkuse ja õigluse põhimõtte järgimise eesmärki silmas pidades ei saa kohus tunnistada jõustunud kohtulahendi sundtäitmist lubamatuks. Põhiseadusest tulenevalt peab olema igale isikule tagatud varaliste õiguste efektiivne kohtulik kaitse. Nii peab olema varaliste õiguste efektiivne õiguslik kaitse tagatud ka kostjale, kes on saanud hageja õiguseellase suhtes täitedokumendi jõustunud kohtulahendi näol ning on algatanud jõustunud kohtuotsuse täitmiseks täitemenetluse. Kostjale peab olema tagatud võimalus realiseerida talle kuuluvaid õigusi, mida on jõustunud kohtulahendiga tunnustatud. Täitemenetluse lubamatuks tunnistamine riivab efektiivset õiguskaitset tagavaid põhiõigusi. Seega saab vastav riive olla lubatav üksnes juhul, kui see toimub teise isiku põhiõiguste kaitse eesmärgil ja on proportsionaalne. Kohus on seisukohal, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks käesoleval juhul alust ei ole. Eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et sundtäitmine täiteasjas nr 022/2019/5287 oli lubatav.
23.Kuivõrd hageja tasus vabatahtliku täitmise aja jooksul kohtutäiturile täiteasjas nõutava summa, esitas hageja kostja vastu lisaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudele ka alusetult tasutud summade tagastamise nõude. 20.03.2020.a menetlusdokumendis palus hageja kohustada kostjat tagastama hagejale täiteasja nr 022/2019/5287 raames tasutud summa 642,81 eurot (põhinõue 508,80 + täitemenetluse kulud 62,40 eurot + viivisenõue 72,33 eurot = 642,81 eurot). Täitemenetluse kulude tagasinõudmist kostjalt põhjendab hageja asjaoluga, et kuivõrd kostja on alustanud õigusvastast täitemenetlust, on kostja kohustatud tagastama hagejale ka hageja poolt tasutud täiteasja nr 022/2019/5287 kulud summas 62,40 eurot (kohtutäituri põhitasu 26,40 eurot + täitemenetluse alustamise tasu 36 eurot = 62,40 eurot).
24.Hageja palus 21.10.2019.a menetlusdokumendis lisaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele ka kohustada kostjat tagastama hagejale täiteasja nr 022/2019/5287 raames hageja poolt tasutud summa 944,08 eurot. Hageja vähendas 20.03.2020.a menetlusdokumendis oma nõuet ja palus kohustada kostjat tagastama hagejale täiteasja nr 022/2019/5287 raames hageja poolt tasutud summa 642,81 eurot. Haginõude vähendamiseks ei ole vajalik kostja või kohtu nõusolek. Kohus käsitleb viidatud nõude korrigeerimist osaliselt nõudest loobumisena TsMS § 428 lg 1 p 3 mõttes ja lõpetab 301,27 euro osas menetluse.
25.Seega hageja on esitanud kostja vastu alusetu rikastumise nõude summas 581,13 eurot ja õigusvastase kahju hüvitamise nõude summas 62,40 eurot. VÕS § 1028 järgi kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.
26.Kohus on seisukohal, et kuivõrd sundtäitmine täiteasjas nr 022/2019/5287 oli lubatav, ei ole hageja nõuded alusetult tasutud summa 581,13 eurot tagastamiseks ja kahju summas 62,40 eurot hüvitamiseks põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Seega jääb hagi täies ulatuses rahuldamata.
27.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
28.TsMS § 442 lg 5 p1 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. Tulenevalt TsMS § 122 lg 1 ja § 134 lg 3 on käesoleva tsiviilasja hinnaks 642,81 eurot. Menetluskulude jaotamine ja rahalise suuruse kindlaksmääramine
29.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuivõrd kohus hagi ei rahulda, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
30.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist. Kostja palub menetluskuluna hüvitada tema esindajate sõidukulud
kohtuistungile ja tagasi kokku summas 40 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 2 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Kohus leiab, et kostja transpordikulu on põhjendatud kohtuistungil esindajate osalemise eest. Riigikohus on oma lahendi nr 3-2-1-65-13 p-s 17 leidnud, et eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu. Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti või autokütuse maksumus. Kostja tegutsemiskoht on Tartu linnas. Kostja osales istungil nii seadusliku kui ka lepingulise esindaja kaudu. Kohtule on esitatud dokumentaalsed tõendid, mille kohaselt on kostja nimetatud kulu kandnud, seega tuleb see hagejalt kostja kasuks välja mõista.
31.TsMS § 177 lg 2 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on sellise taotluse esitanud, seega tuleb hagejat kohustada arvates määruse jõustumisest tasuma hüvitamiselt kuuluvatelt menetluskuludelt (40 eurot) viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni täitmiseni.
32.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.