Viktor Kaboneni hagi Ene Reino vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr
XXXXXXXXXXXX
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
6000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 27. augusti 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Viktor Kaboneni apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
25. veebruar 2020
Menetlusosalised esindajad
RESOLUTSIOON
ja
(hageja): Viktor Kabonen (isikukood nende Apellant XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Robert Sarv Vastustaja (kostja): Ene Reino XXXXXXXXXXXX), esindaja Vambola Olli
(isikukood
1.Jätta Viktor Kaboneni apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tartu Maakohtu 27. augusti 2019 otsus muutmata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Viktor Kaboneni kanda.
Rahuldada Ene Reino menetluskulude kindlaksmääramise taotlus osaliselt ja mõista Viktor Kabonenilt Ene Reino kasuks välja menetluskulu 375 eurot. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Viktor Kabonen (hageja) esitas 25. septembril 2018. a Tartu Maakohtule hagi Ene Reino (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hageja palub tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX lubamatuks ja jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Hageja palus hagi tagamise korras peatada täitemenetlus täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX kuni asjas tehtud lahendi jõustumiseni. Hagiavalduse kohaselt kinnitas maakohus 27. aprillil 2009. a poolte kompromissi, mille kohaselt pidi hageja tasuma kostjale 500 000 krooni (31955 eurot 82 senti) hiljemalt 1. mail 2010. Kohtulahendi täitmiseks seati hageja omandis olevale kinnistule asukohaga XXXXXXX, registriosa number XXXXXXX, kostja kasuks hüpoteek summas üks miljon krooni. Hageja ei ole kostjale kompromissimäärusest tulenevat summat tasunud. Kostja ei ole kuni 2018. a kevadeni hagejalt kohustuse täitmist nõudnud ega osundanud kordagi kohustuse olemasolule. Kuna poolte ühine poeg elas kinnistul, nõustus kostja sellega, et hageja ei pea talle kompromissis märgitud summat maksma. Pooled leppisid kokku, et kuna kinnistu jääb hiljem pojale, ei müüda seda maha. Kostja elas kinnistul poolte ühise poja juures alates aprillist 2016 kuni aprillini 2018. Kostja ei nõudnud hagejalt rahalise kohustuse täitmist ligi kaheksa aasta jooksul. Kostja on seega loobunud nõudest hageja vastu. Kostja esitas 18. aprillil 2018 hageja vastu täitmisavalduse, täiteasi nr XXXXXXXXXXXX. Täitur arestis hagejale kuuluva kinnistu ning soovib selle võõrandada, kuna hüpoteek tagab kompromissimääruses sätestatud raha maksmise kohustust. Hageja leiab, et kuna kostja on pikaajalise ja muutumatu käitumisega loobunud hagejalt raha sissenõudmisest, on sundtäitmine hea usu põhimõtte vastane.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja on korduvalt pöördunud hageja poole ning nõudnud maakohtu määrusega kinnitatud kompromissi täitmist ja võla tasumist. Tegemist on võlaga, mida hageja ise tunnistas tsiviilasja 2-07-48638 arutamisel. Hageja pani seoses kostja nõudega võlg tasuda XXXXXXX kinnisasja 2018 veebruaris müüki, teatades sellest kostjale kirjalikult. Kostja möönab, et esitas oma nõudmised hagejale suuliselt, pöördudes korduvalt hageja poole telefoni teel nõudega tasuda maakohtu määruses kokku lepitud summa. Kostja ei pöördunud pikka aega kohtutäituri poole seepärast, et lootis hageja aususele. Kostja oli teadlik, et kohtutäituri poole pöördumine tekitab hagejale küllaltki suured täiendavad kulutused ning kasutas seda võimalust alles siis, kui oli selge, et hageja ei kavatse võlga tasuda
ja loodab nõude aegumisele. Kostja käitumine ei ole andnud põhjust eeldada, et kostja loobub hagejalt võla nõudmisest. Kostja ei ole käitunud oma õiguste teostamisel seadusevastaselt. Kostja eesmärgiks ei ole olnud hagejale kahju tekitamine. Hageja väide, et tal pole olnud võimalik võlga tasuda, on väär. Hageja töötas pidevalt Soomes ja liisis endale sõiduauto Mercedes Benz. Hageja nõue ei ole rahuldatud, ajatatud ega tasaarvestatud. Nõude sissenõudmine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Hagi ei kuulu seega rahuldamisele.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 27. augusti 2019. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tartu Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja 175 eurot. Tartu Maakohus tühistas Tartu Maakohtu 26. septembri 2018. a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõu – täitemenetluse peatamise täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja suhtes kostja 18. aprilli 2018 avalduse alusel algatatud sundtäitmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohtu hinnangul võib hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine olla TMS § 221 järgi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks, kui sundtäitmine on hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohus leidis, et hageja ei saanud vähemalt 2018. a alguses olla arvamusel, et kostja on nõudest loobunud. Kohus järeldas seda 20. veebruari 2018 kirjast, milles kohaselt hageja kavatseb kompromissmäärusest tuleneva nõude täitmiseks temale kuuluva kinnistu (või selle osa) võõrandada. Kirja alusel on võimalik järeldada, et kostja esitas hagejale täitemenetluse algatamise eelselt kohtumääruse täitmiseks nõude vähemalt ühel korral. Täitemenetluse algatamine 20. aprillil 2018 ei saanud seega olla hagejale üllatuslik. Maakohus leidis, et asjaolu, et kostja elas 2016.a aprillist kuni 2018. a aprillini hagejale kuuluval kinnisasjal poolte ühise poja juures, ei mõjuta kompromissmäärusest tulenevaid kohustusi. Hageja väide, et pooled sõlmisid kokkuleppe kinnistu pärandamiseks poolte ühisele pojale, millisel juhul ei pea hageja kostjale maksma kompromissis märgitud rahasummat, ei oma asja lahendamisel tähtsust ning on tõendamata. Täitemenetluse aluseks olev kohtumäärus on kehtiv, seda ei ole muudetud ega tühistatud. Kostja ei ole oma nõudest loobunud. Kostja käitumise vastuolulisus oma nõude sissenõudmisel ja kostja õiguste kuritarvitamine ei ole tuvastatud. Vabatahtlikult täitmata täitedokumendi kohtutäiturile sundtäitmisele andmine on seadusest tulenev õigus ning sellise tegevuse vaidlustamiseks nõude aegumistähtaja jooksul peavad esinema erandlikud asjaolud. Maakohus on leidis, et kostja ei ole käitunud vastuolus hea usu põhimõttega.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX lubamatuks. Hageja palub jätta menetluskulud kogu ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus oluliselt tõendite objektiivse hindamise kohustust, ning tegi sellest tulenevalt sisuliselt ebaõige otsuse. Maakohus leidis, et kui hageja kirjutas 2018. a veebruarikuu lõpus kostjale kirja, siis arvestas ta „kogu aeg“ raha maksmise kohustusega. Tegemist on väära järeldusega, mis ei põhine tõenditel ning mida
20.veebruari 2018. a kirjast ei ole võimalik välja lugeda. Hageja on kogu menetluse jooksul tuginenud sellele, et kostja ei ole hagejalt kaheksa aasta jooksul võla tasumist nõudnud, kostja elas kinnistul mitmeid aastaid koos poolte ühise pojaga ning tekitas sellega hagejas veendumuse, et ta enam võlga ei nõua ja kinnistu jääb poolte ühisele lapsele. Need asjaolud on erandlikud asjaolud, mille alusel tuleb sundtäitmine lubamatuks tunnistada. Kostja pöördus hageja poole umbes kaheksa aastat hiljem, s.o 2018. a veebruaris, esitades täitmisavalduse 2018. a aprillis. Maakohtu väide, et hagejale ei saanud tulla üllatusena täitmisavalduse esitamine, on absurdne ja elukauge. 2018. a sündmused ei tähenda, et kostja oleks eelnevalt järjepidevalt võlgnevuse tasumist nõudnud või et hageja oleks saanud mõistlikult arvestada võla tasumise kohustusega. Tegemist ootamatu negatiivse üllatusega ning kohtu vastupidine seisukoht ei põhine asjas esitatud tõenditel ja väidetel. Kostja poolt telefonitsi võla tasumise nõudmine ei ole leidnud tõendamist. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis otseselt kinnitaks telefoni teel võla tasumise nõudmist. Maakohus leidis, et täitemenetluse alustamiseks avalduse esitamine kaheksa aasta möödumisel ei olnud hea usu põhimõtte vastane ning vastustajale ei olnud avalduse esitamisega soovi tekitada apellandile kahju. Maakohus ei ole kostja tegevuste motiive põhjalikult arutanud. Võlgnevuse tasumise nõudmine ja täitemenetluse alustamine olid hageja jaoks suureks üllatuseks. Kostja ei esitanud nõudeid ligi kaheksa aasta vältel. Hageja arvas tõsimeeli, et kompromissi kohaselt võlgnetavat summat ei pea enam maksma, kuna kostja ei avaldanud huvi selle tasumise vastu ning elas kaks aastat kinnistu teisel korrusel. 8-aastase vaikimise järel puhkes poolte vahel tüli, mille käigus ei suudetud jõuda üksmeelele kinnistu renoveerimise küsimuses ning selle peale hakkaski kostja „võla“ tasumist nõudma. Arvestades kompromissi sõlmimisest möödunud passiivsuse aega, on selge, et täitemenetluse alustamise ajendiks osutus kättemaksumotiiv.
5.Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Väide, et kohus on rikkunud tõendite objektiivse hindamise kohustust, on alusetu. Hageja seisukoht, mille kohaselt oli kostja poolt kompromissi täitmise nõudmine talle üllatuseks, on otsitud ja pahatahtlik ega ole eluliselt usutav. Hageja pidi kompromissi sõlmimisel aru saama, et selles võetud kohustust tuleb täita. Kompromissi sõlmimine oli hageja vaba tahe, kusjuures kostja vähendas oma hagis esitatud nõuet poole võrra. Kostja on korduvalt nõudnud hagejalt rahalise kohustuse täitmist. Hageja pöördus 2018. a veebruaris kirjalikult kostja poole ja palus teatada nõude suuruse ja konto, kuhu raha võla kustutamiseks kanda ega väljendanud oma pöördumises üllatust, et peab kompromissist tulenevat kohustuse täitma. Kostja eeldas hageja poolt võetud kohustuse vabatahtlikku täitmist. Kostja pidas seejuures silmas asjaolu, et kohtulahendi sundtäitmine toob hagejale kaasa üsna suure täiendava rahalise kohustuse ning esitas kohtutäiturile avalduse maakohtu määruse sundtäitmiseks alles siis, kui oli ilmne, et hageja ei täida kompromissis võetud kohustust. Kostja nõue hageja vastu, mis tuleneb kohtumäärusest tsiviilasjas 2-07-48638, ei ole rahuldatud, ajatatud ega tasaarvestatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
7.Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta hageja maakohtu poolt tuvastatut, et hageja ja kostja sõlmisid 22. aprillil 2009. a tsiviilasjas nr 2-07-48638 kompromissi, mille kohaselt peab hageja
tasuma kostjale 500 000 krooni (31955 eurot 82 senti) hiljemalt 1. maiks 2010 ning kohustuse täitmisega viivitamisel kohustub kostja tasuma hagejale viivist. Hageja ei ole kompromissmäärusest tulenevat kohustust kostja ees täitnud. Kinnistule asukohaga XXXXXXX, registriosa number XXXXXXX, on seatud kostja nõude tagamiseks hüpoteek. Hageja suhtes on kostja 18. aprilli 2018 avalduse alusel algatatud täitemenetlus. Hageja väitel on täitemenetluse algatamine õigusvastane ja lubamatu. Apellatsioonkaebuse kohaselt tekitas see, et kostja ei nõudnud hagejalt kaheksa aasta jooksul võla tasumist ja elas kinnistul mitmeid aastaid koos hageja ja kostja ühise pojaga hagejas veendumuse, et kostja temalt võlga ei nõua.
8.Kostja õigusvastase käitumise all on hageja asja materjalide kohaselt pidanud silmas mitte kostja deliktilist käitumist, vaid kostjapoolset hea usu põhimõtte kuritarvitamist ja teistele isikutele kehtivate seaduslike õiguste realiseerimisel kahju tekitamist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. TMS § 221 lg 1 esimese lause järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Kui hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine on vastuolus hea usu põhimõttega, saab ka see iseenesest olla aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele TMS § 221 järgi (vt Riigikohtu 12. detsembri 2018 otsus tsiviilasjas 2-17-9391, p 16.1). Hageja tugineb oma nõudes pika ajavahemiku möödumisele pooltevahelise kompromissi kinnitamisest kuni täitemenetluse algatamiseni kostja poolt. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks oma nõude sundtäitmise algatamisel ligikaudu kaheksa aasta möödumisel kompromissi kinnitamisest käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. TsÜS § 157 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud (vt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-131-11, p 11). Ainuüksi pikemaajaline nõude sissenõudmata jätmine seda ei ole. Asja materjalide põhjal ei olnud poolte vahelised suhted kompromissi kinnitamisest kuni täitemenetluse algatamiseni head. Asja materjalidest ei nähtu ka seda, et pooled oleksid pidanud omavahelisi läbirääkimisi kompromissist tuleneva kohustuse täitmise üle muul viisil, kui kompromissis on kokku lepitud.
9.Hageja väitel sai ta tugineda kostjapoolsele nõudest loobumisele. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et kostja elas alates aprillist 2016 koos poolte ühise pojaga kinnistul, mida koormab kostja nõude tagamiseks seatud hüpoteek, ei ole tõlgendatav kohtulikus kompromissis kokkulepitud nõudest loobumisena. Tegemist oli poolte ühise poja kasutuses olnud eluruumidega. Võlasuhe lõpeb VÕS § 207 lg 1 järgi siis, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. Nõudest loobumise kokkuleppe võib küll sõlmida vaikimisega, kuid see või olla oletuslik ning reeglina ei too nõude esitamata jätmine kaasa nõudest loobumist (vt Võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, § 207 komm 4.1. 2). Hageja ei ole püüdnud oma kohustust täita. Hageja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et esineks muu mõistlik võimalus sõlmitud kompromissi täitmiseks. Hageja ei ole tuginenud ka sellele, et kinnisasja sundmüüki oleks võimalik ära hoida. Vastupidi, hageja on kirjas kostjale selgitanud, et ta pani ise kinnisvarabüroo kaudu kinnistu müüki.
Ekslik on hageja seisukoht, mille kohaselt oleks kostja pidanud enne täitemenetluse algatamist kirjalikult hageja poole pöörduma. Täitemenetluse algatamiseks ei pidanud kostja hagejat ette hoiatama ega andma täiendavat tähtaega. Samuti ei pea kostja põhjendama, miks tal seda raha vaja läheb.
12.Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust ja kindlaksmääratud suurust maakohtu menetluses.
13.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulu esindajakulu 450 eurot. Hageja on esitanud kostja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Pooled vaidlesid põhiliselt selle üle, kas kostja on nõudest loobunud ning kas täitemenetluse alustamine on hea usu põhimõttega vastuolus. Tegemist ei olnud seega õiguslikult keskmisest keerulisema vaidlusega. Arvestades esitatud dokumente, ei olnud vaidlus ka mahukas. Ringkonnakohus leiab seega, et kostja esindaja ajakulu on ringkonnakohtu menetluses põhjendatud viie tunni ulatuses. Kostja esindaja tunnitasu 75 eurot ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kostja esindaja tunnitasu on seega põhjendatud. Kuna kostja ei ole käibemaksukohustuslane ega saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, on kulude hüvitamine TsMS § 174 lg 10 järgi võimalik koos käibemaksuga. Kostja esindajakulu on seega põhjendatud summas 375 eurot (käibemaksuga) (75*5).
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.