Asjaõigus › Omandiasjad

Tsiviilasi nr 2-19-10272 nähtub kostjate 1 ja 2 ning kolmanda isiku vahel sõlmitud ehitise ostu-müügilepingust. Hagejal pärimisõiguse tunnistust ei ole. Pärast ema surma jäi emale kuulunud vallasvara ehk pärandvara - s.o sisustuse esemed, fotoalbumid, riided jms majapidamistarbed hagejale. Hageja teadis, et ta on koos oma vendadega ema seadusjärgne pärija ning asus ema vara pärast tema surma valdama pärijana. Pärast ema matuseid lepiti kokku, et minnakse koos pärandi vastuvõtmist vormistama, kuid vennad kokkuleppest kinni ei pidanud. Hagejale ootamatult tulid kostjad 1 ja 2 2002. aasta alguses tema ja ema ühiseks koduks olnud majja ning tõstsid hageja sealt välja. Ühtlasi hakkasid kostjad emale kuuluvaid tarbeesemeid jagama. Hageja selgitab, et võttis pärandi vastu pärandvara valdama asumisega. Pärandi avanemise hetkel kehtinud seaduse kohaselt loetakse pärand vastuvõetuks ka notarile pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks avaldust esitamata olukorras, kui pärima õigustatud isik on asunud seaduses sätestatud tähtajal pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama. OO pärandvara hulka kuulus kinnistu Järvamaal, mille kostjad 1 ja 2 võõrandasid kolmandale isikule 25 000 krooni eest. Veel kuulub pärandvara hulka 1/2 UUU kinnistust. Kuna Järvamaal asuv kinnistu on kostjate 1 ja 2 poolt võõrandatud, on pärandvara üleandmise asemel hageja nõudeks hüvitada pärandvara väärtus selle müümise ajal vastavalt hageja pärandvara osale, s.o summas 266.30 eurot mõlemalt kostjalt. UUU kinnistu on siiani pärandvara hulgas ning hageja nõuab omaniku kande muutmist kinnistusraamatus vastavalt pärijate omandiõigusele, taotledes selleks tahteavalduste andmise asendamist kohtulahendiga. Kuna kinnistusraamatu kandest selgub, et kostja 1 omandiosale on seatud kostja 3 kasuks käsutuse keelumärge, taotleb hageja ka selle muutmiseks kostjalt 3 tahteavalduse andmise asendamist kohtulahendiga. Esimese astme kohtu määrus

Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et hagi on TsMS § 371 lg 2 p 2 tähenduses 2(4)

Tsiviilasi nr 2-19-10272 õiguslikult perspektiivitu, mistõttu võib kohus jätta selle menetlusse võtmata.

Hagiavalduses on hageja esitanud kostjate vastu nõuded OO (hageja ja kostjate 1 ning 2 ema) pärandvara koosseisu kuulunud Järvamaal asuva ehitise võõrandamise eest hüvitise saamiseks (hagiavalduse resolutiivosa p 2) ja kostjate kohustamiseks andma nõusolekud UUU kinnistu omanikukannete muutmiseks, sh kostjate nõusolekute kohtulahendiga asendamiseks (hagiavalduse resolutiivosa p 3 ja selle alapunktid 3.1. ja 3.2.), lisaks nõude kostja 3 vastu keelumärke kustutamiseks nõusoleku andmiseks kohustamiseks, sh kostja nõusoleku kohtulahendiga asendamiseks (hagiavalduse resolutiivosa p 4). Hageja hinnangul on kostjatel seadusest tulenevalt kohustus maksta pärandvara hulka kuulunud ehitise eest hüvitist (kostjatel 1 ja 2) ja anda eelnimetatud nõusolekud, sest hageja päris koos kostjatega 1 ja 2 ema vara.

Vaidlustatud määruses on maakohus asunud seisukohale, et hagis esitatud sooritusnõuetega ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada, sest hageja pärimisõigus OO pärandvarale on tuvastamata. Maakohtu määrusest saab seega järeldada, et hagi on perspektiivitu, sest hageja ei ole esitanud lõppeesmärgi s.o hagis märgitud soorituste saavutamiseks kõiki vajalikke nõudeid. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu, sest Riigikohus on selgitanud, et hagejal ei ole vajadust esitada tuvastushagi juhul, kui tema õigusliku huvi aitab tagada ka samas menetluses esitatud sooritushagi, mille rahuldamise eelduseks on vastava õigussuhte tuvastamine, st hageja taotletud eesmärgi saab saavutada sooritushagiga (vt RKTKo 19. aprill 2011, nr 3-2-1-12-11, p 37; 24. september 2012, 3-21-105-12, p 18 ja 17. detsember 2012, nr 3-2-1-157-12, p 14). Hageja sooritusnõuded hüvitise saamiseks ja kostjate kohustamiseks kinnistusraamatu kande parandamiseks nõusoleku andmiseks on esitatud eeldusel, et hageja on OO seadusjärgne pärija. Hageja on tuginenud sellele, et ta on asunud pärandi avanemise ajal kehtinud PärS § 118 sätestatud tähtaja jooksul pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama, mistõttu tuleb ta lugeda PärS § 117 lg 3 järgi pärandi vastuvõtnuks. Rahuldamaks hageja nõude kostjatelt pärandvara hulka kuulunud ehitise võõrandamise eest hüvitise saamiseks, peab kohus tuvastama, kas kostjad on käsutanud hageja omandit tema nõusolekuta. Rahuldamaks nõude nõusoleku andmiseks kinnistusraamatu kande parandamiseks, peab kohus tuvastama, kas kostjad on kohustatud sellist nõusolekut andma. Selle eeldusena tuleb tuvastada, kas kinnistusraamatu kanne kinnisasja omanike kohta on ebaõige. Olukorras, kus hageja arvates seisneb kinnistusraamatu kande ebaõigsus selles, et see ei vasta OO seadusjärgsele pärimisele, saab kohus hinnata kinnistusraamatu kande aluseks olnud kinnistamisavalduse kehtivust. Nõuete rahuldamiseks tuleb tuvastada, kas kinnistusraamatu kande aluseks võetud pärimistunnistus OO pärandi kohta on välja antud ebaõigesti ning kes ja millises ulatuses olid OO ehitise ja kinnistu pärijad.

Riigikohus on selgitanud, et pärimisõiguse tunnistuse eraldi vaidlustamine ei ole vajalik. Pärimistunnistus tõendab üksnes pärimisõigust ning sellega luuakse avalikult usaldatava dokumendi näol eeldus pärimisõiguse (ja seeläbi ka pärijate omandiõiguse) olemasolu kohta, mis on kohtus siiski ümberlükatav, kui see ei vasta tegelikkusele. Seega ei mõjuta pärimistunnistuse olemasolu või puudumine iseenesest pärimisõigust ega selle ulatust (RKTKo 8. veebruar 2006, nr 3-2-1-121-05, p 36).

Kolleegium leiab, et kuna asja lahendamisel on võimalik ja tuleb sisuliselt hinnata pärimistunnistuse kehtivust ja selle väljaandmise õigsust ning tuvastada, kes olid OO 3(4)

Tsiviilasi nr 2-19-10272 pärijad ja ehitise ning kinnisasja omanikud, jättis maakohus hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel ennatlikult menetlusse võtmata ning asi tuleb saata tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Arvestades TsMS § 230 lg-st 1 tulenevat üldist tõendamiskohustust, on maakohus iseenesest õigesti märkinud, et hagejal tuleb tõendada oma väidet, et on ema pärandvara valdama asumisega pärandi vastu võtnud, kuid praegusel juhul ei ole see asjakohane, sest TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamisel ei hinnata tõendeid (vt nt RKTKm 01.02.2017, 3-2-1-146-16, p 9).

(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.