Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kätte toimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue Viru Maakohtule on 12.02.2019 esitatud S B hagi Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas XXX. Hagiavaldusest nähtub, et Viru Maakohtu 05.06.2013 otsusega tsiviilasjas 2-13-3085 mõisteti S B Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) kasuks välja kokku 9 590.00 eurot (s.o matusekulude hüvitist 447.38 eurot ja ohvri ülalpeetavale 02.02.2010 - 30.11.2012 makstud hüvitis 9 142.62 eurot) ning riigilõiv summas 450.00 eurot. Tsiviilasjas 2-13-3085 nõudis Sotsiaalkindlustusamet S B regressi korras tagasi kulutusi, mida ta on OAS § 7 lg 1 alusel kandnud vägivallakuriteo ohvri ülalpeetava ülalpidamiseks (s.o 9 142.62 eurot) ja ohvri matusekulude hüvitamiseks (s.o 447.38 eurot). Kohus rahuldas hagi õigeksvõtul põhineva otsusega. Hagi õigeksvõtu ajal oli S B tervis korras ning ta arvas, et vanglast vabanemise järgselt on ta võimeline temalt väljamõistetud summat oma tööga teenima ja tasuma. Ülalpidamiseks tehtavad kulutused on perekonnaseadusest (PKS) lähtuvalt elatis (PKS § 100 lg 1). Seega tsiviilasjas 2-13-3085 tehtud Viru Maakohtu 05.06.2013 otsusest tuleneva nõude osa summas 9 142.62 eurot on sisuliselt elatise nõue. Isiku võime sissetulekut teenida ehk töövõime on arvesse võetav oluline asjaolu elatise väljamõistmise lahendamisel. Pärast Viru Maakohtu 05.06.2013 otsuse tegemist on aga asjaolud oluliselt muutunud. 19.05.2015 Sotsiaalkindlustusameti otsusega nr XXX tunnistati hageja 70% ulatuses töövõimetuks. 02.05.2018 Töötukassa töövõime hindamise otsusega nr XXX leiti, et hagejal on puuduv töövõime. Viru Maakohtu 05.06.2013 otsuse tegemisele järgselt on hageja tervis oluliselt halvenenud, mh on oluliselt langenud tema töövõime ning ta on muutunud töövõimetuks. Kuna hagejal on puuduv töövõime, siis ei ole ta ka võimeline töötama ega sissetulekut teenima. Kui hageja tervis oleks korras, saaks ta pärast vangistusest vabanemist hakata teenima sissetulekut ja selle arvelt ka nõuet tasuma. Kui isik on viibinud pikaaegselt kinnipidamisasutuses, ei saa ka eeldada, et ta hakkab koheselt teenima riigi keskmist sissetulekut. Rakse on leida töökohta, kuna tööoskused on kadunud ning puuduvad vajalikud suhted, usalduse võitmine võtab samuti aega. Statistika andmetele tuginedes ka siis, kui hageja tervis oleks korras, suudaks ta vabaduses teenida ca 659.00 eurot kuus. Arvestades 2018 aasta alampalga määra, saab täitemenetluses täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 1 ja lg 12 alusel palgalt suurusega 659.00 eurot kinni 2 (13)

pidada 217.60 eurot. Igakuise makse summas 217.60 eurot korral oleks võlgnevus summas 9 142.62 eurot kustutatud 42 kuu ehk 3,5 aasta jooksul. Pärast vanglast vabanemist oleks aga hageja ainukeseks sissetulekuks töövõimetoetus summas 368.00 eurot kuus. Hageja peab nimetatud summa arvelt rahuldama elementaarsed vajadused (eluasemekulud, toidukulud, riietuse jm enda eest hoolitsemise kulud, ravimikulud, transpordikulud, sidekulud jmt). Tulenevalt hageja raskest tervislikust seisundist peab ta oma tervise eest hoolitsemisele kulutama rohkem, kui inimesed keskmiselt tema eas. Antud juhul, kus töövõime puudumise tõttu saab hageja ainukeseks sissetulekuks olla töövõimetoetus summas 368.00 eurot, saab täitemenetluses TMS § 131 lg 1 p 61 ja lg 2 ning § 132 lg 12 alusel antud töövõimetoetuse summast kuus kinni pidada 32.20 eurot. Igakuise makse summas 32.20 eurot korral kuluks võlgnevuse summas 9 142.62 eurot kustutamiseks aega 284 kuud ehk 23,5 aastat. Hageja leiab, et tema tervislikus seisundis toimunud olulistest muutustest tulenevalt, on nõudesumma 9 142.62 eurot tasumine muutnud tema jaoks ülejõukäivalt koormavaks. Maksekoormus, mis 3,5 aasta asemel on 23,5 aastat, on väga oluline koormuse suurenemine. Seega ei saa eeldada, et hageja suudaks kogunõude summas 9 142.62 eurot tasuda. Kuna hagejalt mõistetud elatise summas 9 142.62 eurot väljamõistmise aluseks olevad asjaolud on oluliselt muutunud, on hagejal tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 497 alusel õigus nõuda elatise suuruse vähendamist hagimenetluses. On olemas õiguslik alus elatisenõude summa vähendamiseks määrani, mil see tema sissetulekute juures oleks võimalik kustutada sama perioodi jooksul, nagu see oleks tõenäoliselt võimalik olukorras, kui tema tervis ja töövõime oleksid korras, ehk siis 42 kuu jooksul. Lähtudes igakuisest maksimaalsest võimalikust maksest summas 32.20 eurot, oleks õigustatud nõude suurus antud juhul 1 353.00 eurot. Hageja palub vähendada seega tsiviilasjas 2-13-3085 Viru Maakohtu 05.06.2013 otsusega temalt välja mõistetud elatise summat 9 142.62 eurot summani 1 353.00 eurot ja vastavalt tunnistada TMS § 221 lg 1 ja 2 alusel täitemenetlus seda summat ületavas osas lubamatuks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Hagiavalduses leiab hageja, et tsiviilasjas 2-13-3085 tehtud Viru Maakohtu otsusest tuleneva nõude osa summas 9 142.62 eurot on sisuliselt elatise nõue. Kostja sellega ei nõustu. Tsiviilasjas 2-13-3085 mõisteti hagejalt kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudes kostja kasuks välja kokku 9 590.00 eurot. Hageja mõisteti süüdi kuriteos, mille tagajärjel vägivallakuriteo ohver suri (kohtuotsus kriminaalasjas 1-10-12769). Tulenevalt ohvriabi seadusest maksiski kostja ohvri ülalpeetavale seaduses ette nähtud hüvitist ajavahemikul 02.02.2010 – 30.11.2012. Seega nõuab kostja hagejalt tagasi kuriteoohvri ülalpeetavale makstud riiklikku kahjuhüvitist, mitte elatist. Hagejal ei ole perekonnaseadusest tulenevat kohustust ohvri ülalpeetavale ülalpidamist anda. Hüvitise maksmine on lõppenud ja seda enam ei jätkata. Elatist makstakse aga iga kalendrikuu eest ette.

3 (13)

Hageja tugineb hagiavalduses TsMS §-le 497, mille kohaselt võib nõuda elatise suuruse muutmist hagimenetluses, kui elatisenõude aluseks olevad asjaolud muutuvad. Antud juhul ei ole tegemist elatise nõudega. TsMS § 497 ei ole antud juhul kohaldatav ka seetõttu, et hüvitis on välja makstud ja seda enam muuta ei saa. Tagasiulatuvalt võib elatist nõuda kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist (PKS § 108). Lisaks sätestab PKS elatise miinimumsuuruse (mida kohus saab küll muuta). OAS seob ülalpeetavale makstava hüvitise ohvri eelneva sissetulekuga ning määrab protsendi (OAS § 14). Seega on kuriteoohvri hüvitise ja elatise summa kujunemine seotud erinevate alusandmete ja eeldustega. Hageja ei saa seega tuginedes TsMS § 497 nõuda kuriteoohvrile makstud riikliku hüvitise suuruse muutmist isegi arvestades, et tegemist on ohvri ülalpeetavale makstava hüvitisega. Seisuga 05.04.2019 on kohtutäituri vahendusel kostja nõudest tagastatud 2 071.98 eurot ja tasumata on 7 518.02 eurot. Seega ei vasta hageja arvutused oletatava tagasimakse aja osas mingil juhul tulevikus võimalikule reaalsusele. Lisaks on tegemist nii või teisiti oletusega. Ajas võivad muutuda nii toetuste summad, võla sissenõudmise tingimused ning teadmata on kas või millist sissetulekut hageja võiks saama hakata. Hagejal on sissetulek ka vanglas viibides, sest vastasel juhul ei oleks kohtutäituril võimalik pea igakuiselt hageja suhtes sissenõuet täita. Nende summadega ei ole hagiavalduse arvutustes arvestatud. Isegi juhul, kui osa tagastatud summast arvestada matusekulu hüvitise katteks, on hageja praeguseks kohtutäituri vahendusel tagastanud suurema summa kui 1 353.00 eurot (2 017.98 (tagastatud summa) – 447.38 (matusekulu) = 1 624.60 eurot). Seega tekib küsimus, kas hagiavalduse rahuldamisel peaks kostja osa tagastatud summast omakorda hagejale tagastama. Kostja sellega ei nõustu ega pea seda põhjendatuks ega ohvriabi seadusega kooskõlas olevaks. Kostja ei nõustu ka hagiavalduses toodud ajaliste arvestustega. Sisuliselt leiab hageja, et pärast vanglast vabanemist peaks tema kohustus kahju hüvitamiseks saama piiratud 3,5 aastaga. Sellise ajalise piirangu kehtestamine ei ole kostja hinnangul põhjendatud. Esiteks on hageja toime pannud vägivallakuriteo, mille tagajärjel ohver suri ja tema laps jäi isata, mis ei ole võrreldav mistahes rahalise summa või tahtlikult kahju tekitanud täiskasvanud isiku kahju hüvitamise kohustusega. Teiseks ei leia kostja, et hageja vastutus peaks pärast vanglast vabanemist piirduma võlgnevuse tasumisega vaid 3,5 aasta jooksul. Seaduses on kehtestatud summalised piirid täitemenetluse läbi viimiseks, mis arvestavad ka isikute toimetulekut. Kuivõrd hageja leiab, et sisuliselt oli tegemist elatisega, ei näe kostja ka võimalust, et vanemat kohustataks elatist maksma 3,5 aasta jooksul ja elatise maksmine lõpetataks enne seaduses sätestatud vanusepiiri või muud tingimust. Ka seetõttu ei saa kostja nõustuda hagiavalduses toodud tõlgendusega. Hageja on jätnud märkimata 2013 aastal tuvastatud püsiva töövõimetuse. Hageja on välja toonud, et pärast 05.06.2013 kohtuotsust on tema tervis oluliselt halvenenud ning ta on muutunud töövõimetuks. Samas oli hageja juba 05.06.2013 kohtuotsuse tegemise ajal teadlik oma terviseprobleemidest ning sai nendega arvestada hagi õigeks võtmisel. Hageja täiendavad seisukohad Hageja ei nõustu kostja väitega, et ta oli juba 05.06.2013 kohtuotsuse tegemisel teadlik oma terviseprobleemidest ning sai nendega arvestada hagi õigeks võtmisel. Asjaolu, et hagejal oli

4 (13)

juba 05.06.2013 kohtuotsuse tegemise ajal tervisega probleeme, ei muuda valeks hageja seisukohta, et pärast nimetatud kohtuotsuse tegemist on asjaolud oluliselt muutunud. Sotsiaalkindlustusameti 18.06.2013 otsus nr XXX tehti pärast 05.06.2013 kohtuotsuse tegemist ning 2,5 kuud hiljem hageja poolt hagi õigeks võtmist. Hageja ei võinud enne Sotsiaalkindlustusameti otsuse saamist täielikult teada/ mõista oma töövõimetuse tegelikku ulatust ja olemust. Sotsiaalkindlustusameti 18.06.2013 otsuses on mh märgitud, et seoses keskmise raskusega funktsioonihäiretega on tööde valik mõõdukalt piiratud, ei sobi pideva sundasendi ja füüsilise koormusega töö. Hageja tervislik seisund on ka oluliselt halvenenud pärast Sotsiaalkindlustusameti 18.06.2013 otsust. 19.05.2015 Sotsiaalkindlustusameti otsusega nr XXX tunnistati hageja 70% ulatuses töövõimetuks. Nimetatud otsuses on märgitud, et võrreldes eelmise töövõimetusekspertiisiga on hageja tervislik seisund halvenenud. Töövõimetus suurenes 20% võrra. Võrreldes 2013 aastaga olid 2015 aastaks hagejal lisandunud ka teised tervislikud probleemid. Seega on eksitav kostja väide, et hageja oli 2013 aastal teadlik praeguseks väljakujunenud tervislikust seisundist. Pärast 2013 aastat on hageja tervis oluliselt halvenenud, mh on oluliselt langenud tema töövõime ning ta on muutunud töövõimetuks. Hageja läbis vanglas viibimise ajal 01.09.2012 - 18.06.2014 keevitaja kutseõppe. Seega oli hageja maakohtu 05.06.2013 otsuse tegemise ajal omandamas keevitaja ametioskusi. Hageja poolt 03.04.2013 hagi õigeksvõtmise ajal oli seega põhjendatud alus eeldada, et ta saab tulevikus teenida normaalset sissetulekut. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kostja poolt tasutud hüvitise näol on tegemist elatisega. See hüvitis on mõeldud ülalpeetava ülalpidamiseks, mis PKS § 100 lg 1 kohaselt on elatis. Seda hageja seisukohta ei väära ka kostja poolt viidatud PKS § 96, mille kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Ülalpidamise ehk elatise maksmise aluseid esineb ka muudes suhetes, kui ainult alanejate ja ülenejate sugulaste vahel. Näiteks reguleerivad PKS § 72-79 elatise maksmist lahutatud abikaasale. Antud vaidluse kontekstis näevad ülalpidamise ehk elatise maksmise kohustuse ette OAS paragrahvid. Samas ei muuda see kohustuse olemuslikku sisu – tegemist on ikka ülalpidamiskulude hüvitamisega ehk elatise maksmisega. Ohvrile hüvitise maksmise aluseks on ohvri kaotatud sissetuleku ehk ülalpidamiskulude katmise allika vähenemine (OAS § 10 lg 1 p 1 ja § 11) ning ohvri ülalpeetavale hüvitise maksmise aluseks on ülalpidamiskulude katmise allika kadumine (OAS § 10 lg 1 p 3, § 14 ja 11). Asjaolu, et hüvitise esmaseks maksjaks on riik ei muuda makse (kohustuse) sisulist olemust. Hageja leiab, et kostja poolt märgitu kuriteoohvri hüvitise ja elatise summa kujunemise kohta antud asjas tähtsust ei oma. Elatise summa kujunemise alused ei määratle, kas tegemist on elatisega või mitte. Elatiseks kvalifitseerub makse või kohustuse selle eesmärk. Kui makse või kohustus on suunatud ülalpidamise andmisele/ ülalpidamiskulude katmisele, on tegemist elatisega. Samuti ei sõltu ega saakski sõltuda elatise suuruse määramise võimalike aluste erinevustest, kas ja mil määral võib elatise maksmiseks kohustatud isik nõuda elatise suuruse muutmist.

5 (13)

Kostja on väitnud ka, et elatise muutmist saab nõuda vaid tulevikku suunatult ning nõuda ei saa juba väljamõistetud elatise muutmist tagasiulatuvalt. Hageja nõuabki elatise vähendamist alates hagi esitamise ajast, mitte tagasiulatuvalt. Hageja taotleb selle summa vähendamist, mida ta veel tasunud ei ole. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus hagejalt mõisteti välja elatis ühe summana, mitte perioodiliselt igakuiselt tasumisele kuuluvate maksetena. Sellise lahenduse korral on küll kogu summa koheselt sissenõutav, kuid reaalselt tasumisele kuuluv on nõue üksnes ulatuses, milles võlgniku varaline seis seda maksmise ajal võimaldab. Sarnaselt perioodiliste maksetena väljamõistetud elatisega (kus kohtuotsusega määratud osamaksete summast moodustub samuti üks kogusumma), peab ka ühe terviksummana välja mõistetud elatise puhul võlgnikul olema võimalus nõuda elatise vähendamist, kui elatise tasumise ajal elatisenõude aluseks olevad asjaolud oluliselt muutuvad. Hageja on temalt nõutavat summat võimaluste kohaselt tasunud, kuid elatisenõude aluseks olevad asjaolud on oluliselt muutunud ja hageja taotleb nüüd temalt väljamõistetud elatisesumma vähendamist. Kui kohus leiab, et õigusaktid ei võimalda ühe summana väljamõistetud elatise vähendamise nõudmist elatisenõude aluseks olevate asjaolude olulisel muutumisel, palub hageja tunnistada sellise võimaluse puudumine ehk sellekohase regulatsiooni puudumine Põhiseaduse vastaseks. Nimetatud regulatsiooni puudumine riivaks ennekõike PS §-s 12 sisalduvat üldist võrdsuspõhiõigust. PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Elatise kohustuse suurus sõltub seega võlgniku suutelisusest elatist maksta. Hageja poolt vanglas viibimise ajal kostjale toimunud maksed on tasutud hageja vanematelt hageja vangla kontole kantud summadest. Ülalpidamiskulude katteks tasutud summa tuleb arvutada järgmiselt 2 017.98 (tasutud summa) – 447.38 (matusekulu) – 450.00 eurot (riigilõiv) = 1 120.60 eurot. Seega on hageja poolt senini ülalpidamiskulude katteks tasutud 1 120.60 eurot. 08.07.2019 leidis hageja täiendavalt, et elatis sarnaneb saamata jäänud tuluga. Kui lapsevanemad ja/ või abikaasad elavad koos, on mõlema lapsevanema tulu pere tulu, sh ka lapse tulu. Lapsevanemate lahuselu või abielu lahutamise korral kaetakse see saamata jäänud peretulu osa elatise maksmisega. Elatis sarnaneb kahju hüvitisega, kuna saamata jäänud tulu on üks kahju alaliik (VÕS § 128 lg 2). Matusekulude hüvitise suuruse vähendamist ei ole hageja hagis taotlenud. Kui kohus siiski leiab, et tegemist ei ole elatisega, palub hageja hüvitist vähendada VÕS § 140 lg 1 alusel. Hagejale on teadmata, kas kuriteo ohver oli kindlustatud. Võimalik, et hüvitise määramisel selgitas kostja välja kindlustuse puudumise. Hageja on praeguseks vanglast vabanenud. Tema sissetulek piirdub töövõimetoetusega summas 192.00 eurot kuus. Nimetatud sissetulekust ei piisa täiskasvanud isiku ülalpidamiseks, mistõttu veel muude kohustuste tasumine ei ole selle arvelt mõeldav.

6 (13)

Hageja ei ole tööd leidnud. Hagejal on tervislikust seisundist tulenevalt tegutsemispiirangud. Hagejal on küll keevitaja kutseoskused, kuid tervisehäirete tõttu ta sel erialal töötada ei saa. Hageja tervise tõttu on ka teistes ametites töö leidmine vähetõenäoline. Hageja majandusliku olukorra ja tema terviseseisundist tulenevate sissetuleku teenimise takistuste tõttu, palub ta kahjuhüvitist vähendada. Täies ulatuses kahju hüvitamise nõudmine paneb hageja äärmiselt keerulisse ning lootusetusse majanduslikku olukorda ning on seetõttu tema suhtes äärmiselt ebaõiglane. Hageja ei oota ega taotle juba tasutud võlgnevuse tagastamist tervikuna ega osaliselt. Hageja ei taotle ka matusekulude ega riigilõivukulude hüvitise vähendamist, vaid üksnes ohvri ülalpeetavale kostja poolt makstud hüvitisesumma 9 142.62 eurot hüvitamiskohustuse vähendamist. Kostja täiendavad seisukohad Hageja soov on vabaneda võlgnevuse edaspidisest tasumisest. Hageja on toime pannud teo, mille tagajärjel ohver suri. Tegemist oli kahju õigusvastase tahtliku tekitamisega, millest ei ole võimalik vabaneda ka pankrotimenetluses kohustustest vabastamise tagajärjel. Nii nagu ka elatise maksmise kohustusest (pankrotiseadus § 176 lg 2). Hageja on aga järjekindlalt püüdnud vältida nõude tasumist. Enne tsiviilasjas 2-13-3085 kohtuotsuse tegemist soovis hageja kompromissi sõlmimist, kuid seejärel soovis haginõude peatamist üheks aastaks, mistõttu jäi ka kompromiss sõlmimata (kohtuotsuses, asja käik). Viru Maakohus pikendas 11.04.2014 määrusega tsiviilasjas 2-141749 täitemenetlust hageja avalduse alusel kuni 30.07.2014. Viru Maakohtu 19.02.2015 määrusega jäeti hageja järgmine avaldus täitemenetluse peatamiseks rahuldamata. Tulenevalt OAS § 10 lg 2 arvatakse kuriteoohvri riiklikust hüvitisest hüvitise suuruse arvutamisel maha kõik summad, mida kahju kannatanud isik on seoses vägivallakuriteost põhjustatud kahjuga saanud või on õigustatud saama muust allikast kui kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult. Seega juhul, kui kostjal oleks olnud andmeid kindlustusandjalt hüvitise saamise kohta, oleks sellega vajadusel ja põhjendatuse korral kindlasti arvestatud. Hageja leiab, et ülalpidamiskulude katteks on tasutud 1 120.60 eurot, arvestades hageja poolt tagastatud summast maha matusekulu ja riigilõivu. Kostja aga riigilõivu sisse ei nõua. Hageja on kohtutäituri vahendusel kostjale tagastanud kuriteoohvri riiklikust hüvitisest 2 071.98 eurot. Seega on kogunõudest ehk 9 590.00 eurost hageja poolt tagastamata 7 518.02 eurot. Pärast 27.03.2019 ei ole hagejalt laekumisi olnud. 08.07.2019 teatas hageja, et ta on vanglast vabanenud. Arvestades, et hagejalt ei ole alates aprillist 2019 laekumisi olnud, siis ei ole kohtutäituril olnud võimalik reaalselt sissenõudmist teostada ning kostja nõude täitmine ei ole otseselt hageja rahalist olukorda ega tema hakkama saamist mõjutanud. Lisaks märgib kostja, et 02.05.2018 on hagejal tuvastatud puuduv töövõime. 28.05.2019 tuvastati hagejal osaline töövõime. Seega on hageja tervislik seisund paranenud võrreldes hagi esitamise hetkega (12.02.2019) ning nüüdseks on muutunud ka hagi esitamise aluseks olnud asjaolud. Puuduv töövõime ei välista alati tulu teenimist, ammugi ei välist tulu teenimise võimalust osaline töövõime. Ka seetõttu leiab kostja, et oleks ennatlik praeguses olukorras kahju summat vähendada.

7 (13)

Hageja palub hüvitist vähendada VÕS § 140 lg 1 alusel, leides, et kahju hüvitamine täies ulatuses oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või mõistlikult vastuvõetamatu. Kuivõrd kahju hüvitamise aluseks on hageja tahtlik tegu, mille tagajärjel ohver suri ja laps jäi isata, ei ole kostjale teada asjaolusid, mille alusel lugeda põhjendatuks hageja vastutuse summas 1 353.00 eurot piirdumist. Hageja leiab ka, et kogunõude tasumine on tema jaoks muutunud ülejõukäivalt koormavaks. Arvestades, et hageja ei ole pärast vangist vabanemist võlasummat vähendanud, ei saa kostja selle väitega nõustuda ning leiab jätkuvalt, et kostja nõue ei ole hageja majanduslikku olukorda pärast vanglast vabanemist mõjutanud. Kostja loodab, et hagejal õnnestub leida talle sobivat tööd ning ta võtab vastutuse oma teo eest. Hageja on oma tahtliku tegevusega ise kahjunõude põhjustanud ning mistahes rahaline nõue hageja vastu ei ole võrreldav selle tagajärjega, mille ta oma teoga põhjustas. Seetõttu ei ole kahju hüvitamine (siinjuures märgib kostja, et maksis kuriteoohvri ülalpeetavale hüvitist vaid vähem kui kolme aasta jooksul ja ülalpeetav on seniajani alaealine) hageja suhtes ei ebaõiglane ega ka mitte mõistlikult vastuvõetamatu. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, hinnates asjas esitatud tõendeid ning arvestades poolte seisukohti, leiab, et hagiavaldus ei ole põhjendatud ning rahuldamisele ei kuulu. Toimiku materjalidest nähtub ning pooled ei vaidle, et Viru Maakohtu 05.06.2013 hagi õigeksvõtul põhineva otsusega tsiviilasjas 2-13-3085 mõisteti S B ohvriabi seaduse alusel Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) kasuks välja kokku 9 590.00 eurot (sh matusekulude hüvitist 447.38 eurot ja ohvri ülalpeetavale 02.02.2010 - 30.11.2012 makstud hüvitis summas 9 142.62 eurot) ning riigilõiv summas 450.00 eurot (tlk 133 - 134). Nimetatud otsus on täitmisel täitemenetluses XXX. Hageja on seisukohal, et Viru Maakohtu 05.06.2013 otsusega väljamõistetud ohvri ülalpeetavale tasutud hüvitise summas 9 142.62 eurot näol on tegemist elatise nõudega. Hageja palub väljamõistetud elatise summat vähendada, kuna tema tervislik seisund on Viru Maakohtu 05.06.2013 otsuse tegemise ajast alates oluliselt halvemaks muutunud, hageja on töövõimetu. Hageja ei ole võimeline sissetulekut teenima ega nõutud summat tasuma. Hageja palub vähendada seega tsiviilasjas 2-13-3085 Viru Maakohtu 05.06.2013 otsusega temalt välja mõistetud elatise summat 9 142.62 eurot summani 1 353.00 eurot ning tunnistada TMS § 221 lg 1 ja 2 alusel täitemenetlus seda summat ületavas osas lubamatuks. Kostja leiab, et ohvri ülalpeetavale tasutud hüvitise puhul ei ole tegemist elatisega, vaid kahjuhüvitisega, mida ta on ohvri alaealise lapsele hageja poolt toime pandud kuriteo tagajärjel tasunud. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 2 sätestab, et lõikes 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Riigikohus on selgitanud, et TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus ning et seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi,

8 (13)

mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu 15.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Esmalt tuleb aga vaidluse lahendamiseks võtta kohtu hinnangul seisukoht, kas kostja poolt kuriteo ohvri alaealisele lapsele ohvriabi seaduse alusel tasutud ning hagejalt väljamõistetud hüvitise puhul on tegemist elatisega või mitte. OAS § 7 lg 1 kohaselt on vägivallakuriteo tagajärjel hukkunud ohvril ja ohvri ülalpeetavatel õigus saada hüvitist. Hüvitise määramise otsustab Sotsiaalkindlustusamet (OAS § 18). Vägivallakuriteo tagajärjel hukkunud ohvri ülalpeetavale makstakse hüvitist OAS § 11 alusel arvutatud ohvri eelnevast tulust, vastavalt kas 75, 85 või 100% (OAS § 14). Ühe ohvri kohta ei maksta hüvitist rohkem kui 9 590.00 eurot (OAS § 15). Pärast hüvitise maksmist läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuse üle riigile (OAS § 31). Hageja mõisteti süüdi kuriteos, mille tagajärjel vägivallakuriteo ohver suri (kohtuotsus kriminaalasjas, tlk 135-141). Tulenevalt ohvriabi seadusest maksiski kostja ohvri ülalpeetavale seaduses ette nähtud hüvitist, hüvitis on hagejalt kostja kasuks välja mõistetud. Selles osas pooltel vaidlus puudub. PKS § 96 sätestab, et ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. PKS § 102 lg 2 alusel vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Kohus nõustub siinjuures hagejaga, et ülalpidamise ehk elatise maksmise aluseid esineb ka muudes suhetes, kui ainult alanejate ja ülenejate sugulaste vahel, s.o näiteks elatise maksmine lahutatud abikaasale (PKS § 72-79). Kohus nõustub hagejaga ka, et kuigi üldjuhul antakse elatist raha perioodilise maksmisega (PKS § 100 lg 1), näeb ka PKS § 75 lg 2 ette võimaluse elatis välja nõuda ühe terviksummana. Hageja leiab ka, et elatis sarnaneb saamata jäänud tuluga. Kui lapsevanemad ja/ või abikaasad elavad koos, on mõlema lapsevanema tulu pere tulu, sh ka lapse tulu. Lapsevanemate lahuselu või abielu lahutamise korral kaetakse see saamata jäänud peretulu osa elatise maksmisega. Elatis sarnaneb kahju hüvitisega, kuna saamata jäänud tulu on üks kahju alaliik (VÕS § 128 lg 2). Kohus ei saa nõustuda, et kostjalt ohvri alaealisele ülalpeetavale tasutud hüvitise puhul on tegemist elatisega perekonnaseaduse mõttes. Kohus nõustub kostjaga, et hagejal ei ole perekonnaseadusest tulenevat kohustust ohvri ülalpeetavale ülalpidamist anda. Hagejalt on kuriteo toime panemise tõttu välja mõistetud seaduses ettenähtud hüvitis. Kostja maksis kuriteo ohvri ülalpeetavale hüvitist ajavahemikul 02.02.2010 - 30.11.2012, hüvitise maksmine on nüüdseks lõppenud. Ohvriabi seaduse seletuskirja p 3.2 ja 3.3. nähtub, et käesoleva eelnõu raames mõistetakse ohvriabi avaliku teenusena, mille eesmärgiks on säilitada või parandada ohvri toimetulekuvõimet. Ohvriabi hõlmab ohvri nõustamist ja abistamist erinevate asutustega suhtlemisel. Õigus ohvriabile on kõigil isikutel, kes on langenud hooletuse või halva kohtlemise, füüsilise, vaimse või seksuaalse vägivalla ohvriks (eelnõu § 3), st ohvriabisaamiseks on õigustatud iga inimene, kellele on põhjustatud kannatusi või tekitatud kahju. Eelnõuga hüvitatakse lisaks füüsilise tervise taastamisega seotud kuludele ka vaimse tervise taastamisega seotud kulusid. Eelnõu laiendab ravikulude hüvitamist ka

9 (13)

psühholoogilisele nõustamisele ja psühhoteraapiale (eelnõu § 12). Õigusabi kättesaadavus tagatakse ohvrile menetluses oleva riigi õigusabi seaduse eelnõuga (https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/fe2db46d-0167-3bac-a2abfddd942dcd83/Ohvriabi%20seadus). Ohvriabi seadusest tulenevat hüvitist on seega kohtu hinnangul võimalik saada vaid isikul, kellele on põhjustatud mistahes kannatusi või tekitatud kahju. Elatise saamise eelduseks on aga seaduses sätestatud teised tingimused. Elatise saamiseks ei pea isikule mistahes kannatusi ega kahju tekitatud olema. Kui hageja ei oleks oma tegevusega ohvrile ega tema ülalpeetavale kahju tekitanud, ei oleks ka kostjal põhjust ohvri lapsele seaduses sätestatud hüvitist tasuda. OAS §-s 10 on sätestatud hüvitise määramise alused, mis on kohtu hinnangul oma olemuselt kahju hüvitamise eeldused. Seda kinnitab ka asjaolu, et hüvitist seaduse alusel ei maksta ainult ohvri ülalpeetavale, vaid ka nt kannatanutele. Samuti nimetab seadus otse ka varalist kahju (nt matusekulud), mida tuleb hüvitise määramisel arvestada. OAS § 30 ja 31 panevad sõltuvusse hüvitise saamise võimalusi tsiviilhagiga. Tsiviilhagi esemeks on sellistel juhtudel kahju hüvitamise nõue, mis tuleneb võlaõigusseaduse vastavatest sätetest, mitte aga perekonnaseadusest. Kohus nõustub siinjuures kostjaga ka, et PKS sätestab elatise miinimumsuuruse (mida kohus saab küll muuta), OAS seob ülalpeetavale makstava hüvitise ohvri eelneva sissetulekuga ning määrab protsendi (OAS § 14). Seega on ka kuriteoohvri hüvitise ja elatise summa kujunemine seotud erinevate alusandmete ja eeldustega. Kui asuda seisukohale, et ohvri lapsele tasutud hüvitise puhul on tegemist siiski elatise nõudega, tuleb ka möönda Sotsiaalkindlustusameti võimalust pöörduda hagiga kohtusse hüvitise suurendamiseks, kui hageja varaline olukord peaks muutuma paremaks. Selline olukord ei oleks aga kohtu hinnangul kooskõlas ei ohvriabi seaduse eesmärgi ega õiguskindluse põhimõttega. Kohus on seega eelnevast tulenevalt kokkuvõtvalt seisukohal, et kostja poolt hageja kuriteo tagajärjel ohvri alaealisele lapsele tasutud hüvitisega ei ole tegemist elatisega, vaid kahjuhüvitisega. Kuivõrd tasutud hüvitise puhul ei ole tegemist elatisega, on ka selle vähendamine TsMS §§ 497 ja 459 alusel kohtu hinnangul põhjendamatu. Hageja on palunud juhul, kui kohus leiab, et tegemist ei ole elatise nõudega, väljamõistetud hüvitist vähendada VÕS § 140 lg 1 alusel. VÕS § 140 lg 1 kohaselt kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Nimetatud sätte eesmärk on anda kohtule alus kalduda konkreetse juhtumi asjaolusid silmas pidades kõrvale kahju täieliku hüvitamise põhimõttest ning vähendada kahjuhüvitist, kui kahju täieliku hüvitamise kohustus oleks üksikjuhtumi asjaolusid arvestades kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Hageja tugineb vastuväidete esitamisel muuhulgas oma töövõimetusele, s.o et tema tervislik seisund on pärast Viru Maakohtu 05.06.2013 otsuse tegemist oluliselt halvenenud, ning et ta ei

10 (13)

olnud oma tervislikust seisundist maakohtu menetluse ajal teadlik ega saanud sellest tulenevalt vastuväidet esitada. Kohtule on tõendina esitatud Sotsiaalkindlustusameti 18.06.2013 otsus, millest nähtub, et hageja on tunnistatud osaliselt, s.o 50% ulatuses, töövõimetuks (tlk 59). Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et hageja ei olnud ei 03.04.2013 hagi õigeksvõtu ega ka 05.06.2013 otsuse tegemise ajal oma tervislikust seisundist teadlik. Ei ole usutav ka, et hageja tundis end 03.04.2013 hagi õigeksvõtu ning 05.06.2013 otsuse tegemise ajal hästi, kuid pöördus mistahes põhjustel arsti poole ning selle tagajärjel tuvastati tal osalise töövõime kaotus. Sotsiaalkindlustusameti otsuse tegemine ei saa iseenesest hageja tervist mõjutada. Eeldatavasti pidi hageja siiski juba enne hagi õigeks võttu ning Viru Maakohtu 05.06.2013 otsuse tegemist teadma, millist tööd on tal võimalik teha ning kas töö tegemine on tema puhul üleüldse võimalik. Toimiku materjalidest nähtub ka, et 19.05.2015 Sotsiaalkindlustusameti otsusega nr XXX tunnistati hageja 70% ulatuses töövõimetuks (tlk 9). 02.05.2018 Eesti Töötukassa töövõime hindamise otsusega nr XXX leiti, et hagejal on puuduv töövõime (tlk 13-14). Eesti Töötukassa 28.05.2019 töövõime hindamise otsusest nr XXX nähtub aga, et hagejal on tuvastatud osaline töövõime 12.04.2019 - 11.04.2022 (tlk 120-121). Alusetud on seega hageja väited, et tema tervis aina halveneb. Eesti Töötukassa 28.05.2019 otsustest nähtub, et see vastupidi tasapisi paraneb. Hagejal ei ole seega kohtu hinnangul veenvalt põhjendanud ega tõendanud, et tema tervislik seisund oli pärast maakohtu Viru Maakohtu 05.06.2013 otsuse tegemist muutunud selliselt, et tema puhul oleks põhjendatud väljamõistetud kahjuhüvitise vähendamine. Kohus on seisukohal ka, et töövõimetuse tuvastamine või seda enam osaline töövõime ei tähenda koheselt, et isikul puudub võimalus tulu teenida. Hageja on praeguseks vanglast vabanenud. Hageja väited, et vanglast vabanemisel on tal võimatu tööd leida, on kohtu hinnangul paljasõnalised ning vaid oletuslikku laadi. Kohus möönab, et hageja puhul võib töö leidmine pikaajalise vanglas viibimise tõttu ning tema tervislikust seisundist tulenevalt olla raskendatud, kuid kindlasti ei saa kohus nõustuda, et see on täiesti võimatu. Kohus nõustub siinjuures kostjaga ka, et alaealisele lapsele tasutud kahju hüvitamise aluseks on olnud hageja tahtlik tegu, mille tagajärjel ohver suri ja laps jäi isata. Hageja on oma tahtliku tegevusega kahjunõude põhjustanud ning mistahes rahaline nõue tema vastu ei ole võrreldav selle tagajärjega, mille ta oma teoga põhjustas. Seetõttu ei ole ka kahju hüvitamine hageja suhtes ei ebaõiglane ega ka mitte mõistlikult vastuvõetamatu. Hageja on palunud kindlustusseltsidelt välja nõuda andmed kuriteo ohvri elukindlustuse olemasolu kohta. Kuivõrd kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kuriteo ohver kindlustatud ei olnud (tlk 152-158), ei ole ka seetõttu kahju hüvitamise vähendamine põhjendatud. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et praegusel juhul puuduvad alused, mis annaksid aluse hagi rahuldamiseks, väljamõistetud hüvitise vähendamiseks ja sundtäitmise täiteasjas XXX lubamatuks tunnistamiseks 1 353.00 eurot ületavas osas. Kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata. Poolte vahel on vaidlus ka, kui palju on hageja kostjale nõude alusel tasunud, kuid kuna kohus jätab hagi täies ulatus rahuldamata, ei oma ka antud asjaolu praegusel juhul tähtsust.

11 (13)

Hageja on leidnud ka, et kui õigusaktid ei võimalda ühe summana väljamõistetud elatise vähendamise nõudmist elatisnõude aluseks olevate asjaolude olulisel muutumisel, palub ta tunnistada sellise võimaluse puudumine ehk sellekohase regulatsiooni puudumine Põhiseaduse vastaseks. Nimetatud regulatsiooni puudumine riivaks hageja hinnangul ennekõike PS §-s 12 sisalduvat üldist võrdsuspõhiõigust. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 15 lg 1 teine lause sätestab, et igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist. Vastavalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimesele lausele võib Riigikohus asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel tunnistada kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti, välislepingu või selle sätte, samuti õigustloova akti andmata jätmise, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Seega on hageja vaidlustatud säte/ akti põhiseaduspärasust kohtul võimalik hinnata vaid siis, kui seda saab lugeda asjassepuutuvaks. Kohtupraktika kohaselt on säte/ akt asjassepuutuv juhul, kui kohus peaks seda kohtuasja lahendamisel kohaldada ja mille kohaldades peab kohus otsustama selle PS-le mittevastavuse korral teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 10; Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 15, Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-140-12, p 18). Säte/ akt on asjassepuutuv kui on täidetud kaks tingimust: sätet/ akti tuleb asja lahendamisel kohaldada ja see on asja lahendamise seisukohalt otsustava tähendusega. See tähendab, et selle põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral. Kuivõrd kohus leidis, et väljamõistetud hüvitise puhul ei ole tegemist elatisega, on kohus seisukohal, et antud asjas ei ole hageja vaidlustatud säte/ akt kohaldatav ega asja lahendamise seisukohalt otsustava tähendusega. Hageja taotlus tunnistada võimaluse puudumine ehk sellekohase regulatsiooni puudumine juhul, kui õigusaktid ei võimalda ühe summana väljamõistetud elatise vähendamise nõudmist elatisnõude aluseks olevate asjaolude olulisel muutumisel Põhiseaduse vastaseks, tuleb jätta seega läbi vaatamata. Kõik kohtuotsuses käsitlemata poolte väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi täies ulatuse rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt, määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid, menetluskulude rahalise suuruse. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

12 (13)

Kostja ei ole menetluskulude hüvitamist nõudnud. Toimiku materjalidest ei nähtu ka, et kostjal oleks menetluskulud tekkinud. Kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud seega puuduvad. Toimiku materjalidest nähtub, et hagejale oli antud nii riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud kui ka menetlusabi riigilõivu tasumisel (tlk 39, 46-47). TsMS § 179 lg 1 alusel menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. TsMS § 190 lg-te 2 ja 4 alusel menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Käesoleva tsiviilasja hind on 6 000.00 eurot. RLS Lisa 1 kohaselt tasutakse hagilt hinnaga kuni 6 000.00 eurot riigilõiv summas 425.00 eurot. Hagejalt tuleb seega riigi kasuks välja mõista hagiavalduse esitamisel tasumata jäänud riigilõiv summas 425.00 eurot. Kohus selgitab ka, et TsMS § 179 lg-te 5, 6 ja 9 alusel kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutus võib käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud lahendi sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. Hageja riigi õigusabi tasu ja kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda, kuna hagejale anti riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Hageja riigi õigusabi kulud määrab kohus eraldi määrusega. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik

13 (13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.