Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Deivi Vaht Kostja OÜ Y (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja Marina Smirnova
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu otsus osas, milles hageja palganõue rahuldati 1705 eurot ületavas osas. Sellega seoses muuta menetluskulude jaotust ja tühistada otsus väljamõistetavate menetluskulude osas. Muus osas jätta maakohtu otsus lõppjärelduses muutmata, muutes osaliselt selle põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
3.Jätta XX nõue tuvastada, et hageja ja kostja vahel 02.10.2017.a sõlmitud töölepingu tingimuste kohaselt oli tööaeg 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas ja töötasu 470 eurot brutos kuus läbi vaatamata.
4.Rahuldada XX hagi OÜ Y vastu töövaidluses osaliselt.
1(10)
5.Mõista välja OÜ-lt Y XX kasuks saamata jäänud töötasu ajavahemiku 02.10.2017.a kuni 07.08.2018.a eest summas 1705 eurot (bruto).
6.Mõista välja OÜ-lt Y XX kasuks viivis saamata jäänud töötasult summas 1705 eurot (bruto) arvates kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 2 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni.
7.Mõista välja OÜ-lt Y XX kasuks hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel summas 1 000 eurot.
8.Poolte menetluskulud maakohtus jätta 34% ulatuses hageja ja 66% ulatuses kostja kanda, poolte apellatsiooniastme menetluskulud jätta 6% ulatuses hageja ja 94% ulatuses kostja kanda.
9.Poolte menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks ja mõistab välja maakohus pärast otsuse jõustumist käesolevas tsiviilasjas. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus
1.XX (hageja) esitas 12.09.2018.a Harju Maakohtule hagi OÜ Y (kostja) vastu, milles palus tuvastada, et poolte 02.10.2017. a sõlmitud töölepingu tingimuste kohaselt oli tööaeg 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas ja töötasu 470 eurot brutos kuus, välja mõista kostjalt saamata jäänud töötasu ajavahemiku 02.10.2017-07.08.2018 1822,07 eurot brutotasuna, kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitis 1500 eurot ja viivis nimetatud summadelt VÕS § 113 lg 2 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni. Hageja töötas kostja juures lillepoes floristi ametikohal alates 02.10.2017.a. Töölepingu kohaselt asus töötaja tööle osalise tööajaga, tööaja kestust töölepingus märgitud ei ole ning selle kohta puudub ka konkreetne kokkulepe. Alates 02.08.2018. a ei lasknud kostja hagejat enam lillepoodi tööle. Kui hageja hommikul tööle tuli, käskis kostja seaduslik esindaja kirjutada alla töölt omal soovil lahkumisavaldusele. Hageja keeldus ning kostja seaduslik esindaja ajas hageja töölt minema. Sama kordus ka 03.08.2018.a. Hageja esitas kostjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis 07.08.2018.a e-kirja teel töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, sest tööandja käitus töötajaga ebaväärikalt ning ei kindlustanud tööga. Kuivõrd töölepingus ei olnud märgitud konkreetset tööaega, tuleb lugeda, et hageja töötas kostja juures täistööajaga. Töölepingu kohaselt oli töötaja töötasu 235 eurot brutos. Alates 2017. a on töötasu alammäär täistööajaga töötamise korral 470 eurot kuus ja 2018.a on kuutasu alammääraks täistööajaga töötamisel 500 eurot. Töötaja sai töötasu 2017. a oktoobris – detsembris igakuiselt 220,99 eurot. Töötaja sai töötasu 2018 a. jaanuar-aprill eest 213,24 eurot. Kokku on saamata jäänud töötasu 1822,07 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostja palub jätta hagi rahuldamata.
2(10)
Töölepingus on märgitud, et töötaja asub tööle osalise tööajaga. Vastavalt töölepingule töötaja töötasu on 235 (bruto) eurot kuus. Kirjalikult sõlmitud töölepingus on fikseeritud kõik suulised kokkulepped, mis peavad sisalduma töölepingus. Töölepingus on viide tööpäeva kestusele: tööaja algus, lõpp ja vaheajad tööpäeva kestel tulenevad tehtava töö vajadusest. Kuna tehtava töö vajadus oli erinev, siis töölepingus ei olnud märgitud täpselt töötundide arv päevas. Pooltel oli kokkuleppe, et tööaeg ei saa olla pikem, kui töölepingu seaduse §-s 43 määratud 1⁄2 tööajast, s.o mitte rohkem kui 4 tundi päevas ja 20 tundi nädalas. Lähtudes eelnimetatud kokkuleppest oli töötaja töötasu 235 (bruto) eurot kuus, mis oli 1⁄2 2017. a kehtinud Eesti Vabariigis töötasu alammäärast. Tõele ei vasta hageja väide, et tema tööaeg oli kuude lõikes erinev. Lillepoes töötas täistööajaga osaühingu osanik ja juhataja, keda aitasid tema perekonnaliikmed. Hageja kutsuti tööle, kui oli vaja asendada põhikohaga töötanud töötajat. Puudus vajadus palgata hagejat tööle täistööajaks. Kostja poolt hagejale välja makstud töötasu vastab hageja poolt tegelikult töötatud tööajale ja töölepingus märgitud poolte kokkuleppele. Hageja töötas kostja juures 10 kuud, millest 3 kuud (01.05.2018-31.07.2018.a) hageja oli töövõimetu. 7 kuu jooksul ei esitanud hageja kostjale pretensioone tööaja või töötasu kohta. Hageja oli töövõimetuslehel 01.05.2018.-31.07.2018.a. Juunis tuli hageja tööle ja avaldas, et peale haigust ta rohkem tööle ei tule, kuna alustab 01.07.2018 oma äriga. Hageja lubas pärast töövõimetuslehe lõppemisel esitada kostjale avalduse töölepingu lõppemise kohta. Hageja võttis ära kõik oma isiklikud asjad ja lahkus töölt. Kuna 31.07.2018.a hageja tööle ei tulnud ja avaldust töölepingu lõppemise kohta ei esitanud, siis 02.08.2018 kl 14.18 kostja saatis hagejale e-kirja, kus nõudis hageja tööleilmumist. 02.08.2018 tuli hageja tööle ja teavitas tööandjat, et haigusleht on lõppenud, kuid tööle hageja tulla ei saa, kuna ta vormistab haiguslehte. 07.08.2018. a hageja kostjale saadetud e-kirjas esitatud väide, et teda ei lubatud tööle, ei vasta tegelikkusele. Sellest tulenevalt mõistis kostja, et hageja ei soovi tööle tulla ja saatis hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Kostja palub kohtul kohaldada aegumist hageja töötasu nõudele. Hagejale oli teada tema õiguste rikkumine alates esimese töötasu saamisest 2017 oktoobri kuu eest, s.o alates 12.11.2017. a. Maakohtu otsuse põhjendused
3.Maakohus jättis läbi vaatamata hageja nõude tuvastada, et töölepingu tingimuste kohaselt oli tööaeg 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas ja töötasu 470 eurot brutos kuus; rahuldas hagi ülejäänud osas osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu ajavahemiku 02.10.2017-07.08.2018.a eest 1822,07 eurot (bruto), viivise sellelt summalt seaduses sätestatud määras ja hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel summas 1000 eurot. Hageja menetluskulud jäid 84,95% ulatuses kostja kanda. Maakohus määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suuruse ja mõistis kostjalt välja hageja menetluskulud 1282,75 eurot. Maakohus tuvastas, et: - pooled sõlmisid 02.10.2017.a töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juures tööle lillemüüjana floristi ametikohale; - pooled leppisid kokku osalises tööajas, töötasu suuruseks leppisid kokku 235 eurot (bruto) kuus; - 07.08.2018.a esitas hageja tööandjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse TLS § 91 lg 2 p 1 alusel alates 07.08.2018.a ja kostja on avalduse kätte saanud ega ole seda vaidlustanud; 3(10)
- kostja esitas 08.08.2018.a hagejale töölepingu ülesütlemisavalduse alates 08.08.2018.a TLS § 88 lg 1 p 3 alusel; - töölepingu p 1.5 kohaselt asus töötaja asunud kostja juurde tööle osalise tööajaga, tööaja algus, lõpp ja vaheajad tööpäeva kestel tulenevad tehtava töö vajadustest ning on reguleeritud töökorralduse reeglites või muus ettevõtte siseses dokumendis; - töökorralduse reegleid või muud dokumenti, kus oleks kirjas aeg, millal hageja peab täitma tööülesandeid olemas ei ole; - hageja oli kostja ainuke töötaja ning kindlat ning regulaarset graafikut, mille alusel hageja tööl käis, kostja ei koostanud; - kostja märkis hageja tööaja lillekaupluses olevasse kalendrisse; - kostja seaduslik esindaja muutis ka varem kokkulepitud tööaegu ning kutsus hagejat ootamatult tööle väljaspool kalendris märgitud aega vastavalt tekkinud vajadusele. Tööleping lõppenud töötaja initsiatiivil TLS § 91 lg 2 p 1 alusel alates 07.08.2018.a. Kui tööandja ei nõustunud töötaja lepingu ülesütlemise avalduse sisuga, oleks ta pidanud ülesütlemise vaidlustama, mitte esitama hagejale omakorda töölepingu ülesütlemise avaldust (TLS § 105 lg 1 ja Riigikohtu vastav praktika, nt RKTKo nr 3-2-1-120-05, p-d 10-12). 08.08.2018. a, kui kostja esitas hagejale omapoolse avalduse töösuhte lõpetamiseks, oli tööleping juba lõppenud ning seega ei saanud tööandja töölepingut ka üles öelda. Eeltoodust tulenevalt kohus ei kontrollinud, kas töötajal esines alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus hüvitise saamiseks kuni kolme kuupalga ulatuses TLS § 100 lg 4 alusel. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada mõlema poole huve, väljamõistetud hüvitis peab olema õiglane. Arvestades hageja töötatud aega kostja juures (ca 10 kuud) ning asjaolusid töölepingu lõpetamisel, on kohtu arvates õiglane mõista kostjalt hageja kasuks välja kahe kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 1000 eurot. Kohtus kujunes läbi kahe istungi menetlusosalisi ning nende kehakeelt ja omavahelist suhtlust jälgides veendumus, et kostja väited hageja lubadustest pärast töövõimetuslehe lõpetamist uuesti töövõimetuslehele jäämise ning mitte töölenaasmise kohta vastavad tõele. Tööandja väiteid töötaja töövõimetuslehele jäämisega ähvardamisest kinnitas muuhulgas ka tunnistaja, mistõttu ka hageja ise on kostjaga käitunud vastuoluliselt. Hageja töötasu nõue ei ole aegunud, kuivõrd TLS § 29 lg 9 järgi on selle nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat arvates töötasu sissenõutavaks muutumisest. TLS § 5 lg 1 p 7 kohaselt peab töölepingu kirjalikus dokumendis sisalduma muuhulgas aeg, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid (tööaeg). TLS § 43 lg 1 järgi eeldatakse, et töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul (täistööaeg), kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud lühemas tööajas (osaline tööaeg). Vastavalt TLS § 6 lg 6, kui tööandja ja töötaja lepivad kokku, et tööaeg jaguneb arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt (summeeritud tööaeg), peab tööandja lisaks käesoleva seaduse §-s 5 nimetatule teatama töötajale tööajakava teatavaks tegemise tingimused. TLS § 28 lg 2 kohaselt on tööandja eelkõige kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel. Töölepingule kohaldatakse võlaõigusseaduse sätteid. VÕS § 29 lg 1 järgi lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Tööandja on kohtule selgitanud, et tema sooviks oligi võtta hageja tööle selliselt, et hageja pidigi tegema tööd vastavalt tööandja vajadusele. Samas ei konkretiseerinud ega täpsustanud seda tööandja
4(10)
vajadust ükski dokument. Kostja on väitnud, et poolte vahel oli kokkuleppe, et tööaeg ei saa olla pikem, kui töölepingu seaduse §-s 43 määratud 1⁄2 tööajast, s.o mitte rohkem kui 4 tundi päevas ja 20 tundi nädalas, kuid selle kokkuleppe olemasolu kostja kohtule tõendanud ei ole. Hageja on väitnud, et ta töötas kostja juures 108-162 töötundi kuus. Tööandja esitas tööaja arvestuse tabelid, mille kohaselt tegi hageja tööd 68-84 tundi kuus (tl 35-38). Hageja väitis, et kostja esitatud tööaja arvestuse tabelid ei vasta tegelikkusele ja tema neid varem näinud ei ole. Tööajaarvestuse tabelid ei ole raamatupidaja poolt allkirjastatud, seega on nende usaldusväärsus madal. Ka ei ole tööaja arvestuse tabelid vastavuses kostja väidetud kaupluse lahtioleku aegadega. Nii on kostja väitnud, et kaupluse lahtioleku aeg laupäeval oli 10:0017:00, samas tööaja arvestuse tabelite kohaselt töötas hageja laupäeviti 09:00- 20:00 (tl 71, 3538). Seega ei ole võimalik üheselt tuvastada, millise koormusega hageja tegelikult töötas, samuti ei ole tabelitest võimalik järeldada, et hageja oligi tööle võetud koormusega 20 tundi nädalas ja 80 tundi kuus nagu väidab kostja. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et töölepingu sõlmimise dokumendis tööaja märkimise kohustus ei ole ainult formaalse iseloomuga. Kokkulepitud tööajast sõltub see, millise aja jooksul on tööandjal õigus töötajat tööle rakendada ja töötaja saab planeerida oma töövaba aja kasutamist. Töölepingu seaduse mõttega ei ole kooskõlas tööaja kokkuleppimine viisil, kus aeg, millal töötaja peab tööülesandeid täitma, on määratud ebaselgelt ja mitmeti mõistetavalt (TRK 2-13-35026). Kohus on seisukohal, et tööandja on iseenesest rikkunud TLS § 5 lg 1 p-s 7 sätestatud nõuet, kuivõrd kokkulepe tööaja osas ei ole piisavalt selge ja üheselt mõistetav. Samuti ei ole töötajat tööajast piisavalt ning kohaselt ette teavitatud. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et hageja töötas täistööajaga ning talle tuli tasuda miinimumtöötasu. Kostja TLS § 43 lg 1 sätestatud eeldust ümber lükanud ei ole. Kostja hageja poolt esitatud vähemtasutud palga arvestusele vastu vaielnud ei ole. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata jäänud töötasu ajavahemiku 02.10.2017.a kuni 07.08.2018.a eest summas 1822,07 eurot. Samuti tuleb viidatud summalt välja mõista viivis arvates kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 2 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni. Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb osaliselt rahuldada, mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu summas 1822,07 eurot, hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel summas 1000 eurot ning viivis saamata jäänud töötasult võlaõigusseaduses sätestatud määras. Apellatsioonkaebus
4.Apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldas, menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus jättis tähelepanuta, et töösuhte käigus ega ülesütlemisavalduses ei esitanud hageja pretensioone töötasu suurusele. Töötasu suurust miinimumpalga ulatuses ei saa automaatselt põhjendada töölepingus kokku leppimata jäänud tööaja kestusega. Kostja selgitas, et pooled leppisid suuliselt kokku, et tehtava töö vajadus on erinev, kuid tööaeg ei ole pikem, kui 4 tundi päevas, 20 tundi nädalas ja 80 tundi kuus. Eelnevast tulenevalt lepiti hageja palga suuruseks 235 (bruto) eurot kuus, mis oli 1⁄2 2017. a Eesti Vabariigis kehtinud töötasu alammäärast.
5(10)
Tööaja arvestuse kohaselt perioodil oktoober 2017 - aprill 2018 arvestas kostja raamatupidaja hagejale töötasu. Graafikust tuleneb, et hageja tööaeg oli 68 – 84 tundi kuus, mis ei ületa kokkulepitud määra. Hagejale makstud töötasu vastab seetõttu tegelikult töötatud tööajale. Hageja ei esitanud tõendeid oma väidete tõendamiseks, et ta töötas kostja juures 108-162 töötundi kuus. Tööajaarvestuse tabelid ei ole raamatupidaja poolt allkirjastatud, kuna need tabelid täitis osaühingu juhataja ja andis üle raamatupidajale töötasu arvestamiseks. Kohtuistungil osaühingu juhataja kinnitas, et tabelites märgitud andmed on täidetud tema poolt ja andmed vastavad tõele. Hageja ei esitanud tööaja arvestuse tabelites märgitud kaupluse lahtioleku aja kohta vastuväiteid, kuna kuni 2018.a. veebruarini kauplus laupäeval töötas 09.00 – 20.00 ja alates 2018 märtsi kuust kaupluse lahtioleku aeg laupäeval oli 10:00-17:00. Seetõttu on ekslik kohtu järeldus, et kaupluse lahtioleku aeg laupäeval ja tööaja arvestuse tabelis märgitud hageja tööaeg on vastuolus. Lillepoes töötas põhikohaga ja täistööajaga kostja osanik. Hagejal oli haige selg, mille tõttu ta ei saanud töötada täiskoormusega ja iga päev. Hagejat kutsuti tööle, kui oli vaja asendada põhikohaga töötanud töötajat. Töölepingu sõlmimisel oli kokkuleppe, et hageja töötab laupäeval terve tööpäeva alates 09.00 kuni 20.00 (alates 2018 märtsi kuust kaupluse tööaeg oli muudetud: alates 10.00 kuni 17.00). Nädala jooksul hageja pidi töötama 2-3 tööpäeva keskmise tööajaga mitte rohkem kui 9 tundi, so kokku 20 töötundi nädalas. Tööaeg oli märgitud kalendris, kuid vastavalt tööandja vajadusele ja hageja nõusolekul varem kooskõlastatud tööaeg võis muutuda. Hageja väidab, et tema tööaeg oli kuude lõikes erinev, näiteks töötas hageja novembris 141 tundi, jaanuaris 108,5 tundi, aprillis 162 tundi. Teiste kuude kohta pole hageja tööaja arvestust ja nõudeid esitanud, mis tõendab seda, et 2017 oktoobri ja detsembri kuus, 2018 veebruari ja märtsi kuus hageja töötas osalise tööajaga vastavalt poolte poolt kooskõlastatud tööaja normile. Maakohus mõistis põhjendamatult välja töötasu 546,62 eurot (182,21 eurot x 3 kuud) kolme kuu eest (alates 01.05.2018-31.07.2018), millal hageja oli töövõimetu. Kui hageja töötas nõutust rohkem, oleks tal õigus saada ületunnitöö arvel vaba aega. Hageja pole esitanud nõuet töötasu osas ületunnitöö eest. Hageja korduv üritamine tööle naasta tõendab seda, et hagejale sobisid töölepingu tingimused ja ta oli huvitatud töösuhete jätkumisest kostjaga töölepingus kokkulepitud tingimustel. Hageja hüvitise suuruse arvestus ei ole kostjale arusaadav. Hageja palub tuvastada, et hageja ja kostja vahel 02.10.2017.a sõlmitud töölepingu tingimuste kohaselt oli tööaeg 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas ja töötasu 470 eurot brutos kuus, kuid hüvitise arvestuse aluseks hageja võtab 500 eurot kuus. Hüvitise suuruse määramisel palus kostja, et kohus arvestaks seda asjaolu, et hagejal puudusid alused töölepingu ülesütlemiseks tööandja poolse töölepingu tingimuste rikkumise tõttu. Kostja poolse töölepingu tingimuste puudumise tõendamiseks kostja tõendas tunnistaja CC kohtule antud ütlusega, et tunnistaja nägi, kuidas hageja lahkus kauplusest ja kuulis kuidas hageja ütles oma tööandjale, et hageja vormistab haiguslehe 6 kuuks.
6(10)
Kostja kordab maakohtus esitatud väiteid Tööinspektsioonile ja töötajale helistamise kohta ning neid tõendavate kõneeristuste kohta. Kostja kinnitab, et ootas hagejat tööle ja tal puudusid alused mitte lubada hageja tööle. Samas leiab kostja, et töölepingu p 1.5 kohaselt ei olnud hageja kohustatud tööle tulema juhul, kui kostjal puudub selles vajadus. Samal ajal kostjal oli kohustus tasuda hagejale lepingus kooskõlastatud töötasu summas 235 eurot kuus (bruto) vaatamata sellele, kas kostja kutsub hagejat tööle ja tagab hagejat tööga või mitte. Kostja leiab, et hageja väide tööle tulemise soovi kohta on ebaloogiline, kuna hagejal oli õigus istuda kodus ja kui kostja teda ei kutsu tööle, siis saada ka töötasu ilma töötamata. Arvestades, et hageja töötas kostja juures 7 kuud, ei tõendanud töötamist täistööajaga ega seda, et töölepingu ülesütlemise aluseks olid kostja olulised rikkumised, on alus vähendada hüvitist 232,5 euroni kuus (bruto) või vabastada kostjat hüvitise tasumisest hagejale. Hageja poolt on valesti arvestatud saamata jäänud töötasu summa 1822.07 eurot. Hageja toodud arvestustest ilmneb, et tasumata jäänud töötasu suuruseks pidi olema 1780.04 eurot (bruto) (1410 – 705) + (2000 – 924.96), aga mitte 1822.07 eurot. Õigusabi osutamiseks kulunud aeg töölepingu ülesütlemise avalduse koostamiseks ei ole seotud käesoleva tsiviilasja toiminguga. Arvestades asja sisulist keerukust, tõendamise keerukust ja hagiavalduse pikkust 2 lk ei ole põhjendatud õigusabi ajakulu 4h, mistõttu aega tuleb vähendada. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja palganõude suuremas ulatuses kui 1705 eurot. Sellega seoses tuleb muuta maakohtu otsuses menetluskulude jaotust ja tühistada otsus menetluskulude väljamõistmise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle ei vaidle pooled ka apellatsioonimenetluses, mistõttu võtab ringkonnakohus need aluseks asja lahendamisel: - hageja ja kostja sõlmisid 02.10.2017.a töölepingu kostja tööle asumiseks lillemüüjana ehk floristina alates 02.10.2017.a; - töölepingus p-s 1.5 sätestati, et hageja asub tööle osalise tööajaga ja tööaja algus, lõpp ja vaheajad tööpäeva kestel tulenevad tehtava töö vajadusest; töötasu suuruseks leppisid kokku 235 eurot (bruto) kuus; - hageja tegi tööd ajavahemikul 02.10.2017-30.04.2018 (7 kuud) ning viibis 01.05.201831.07.2018 töövõimetuslehel; - 07.08.2018.a esitas hageja kosjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse alates 07.08.2018; - kostja esitas 08.08.2018.a hagejale töölepingu ülesütlemisavalduse alates 08.08.2018. a; - kostja ei vaidlustanud töötajapoolset töölepingu ülesütlemist.
7(10)
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et poolte töösuhted on lõppenud hageja poolse ülesütlemise avalduse alusel; kostja ei koostanud hagejale kuude või nädalate lõikes etteulatuvat töögraafikut, vaid hageja pidi ilmuma tööle vastavalt tööandja vajadustele; töölepingus ei olnud reguleeritud tööaja kestus; kostja ei lükanud ümber eeldust, et hageja töötas täistööajaga.
9.Maakohus leidis põhjendatult, et kostja pidi ümber lükkama TLS § 43 lg 1 sätestatud eelduse, et hageja ei töötanud täistööajaga. Asjaolu, et hageja töötasu oli töölepingust tulenevalt 235 eurot (bruto) kuus ja hageja ei esitanud lepingu kehtivuse ajal ega töölepingu ülesütlemise avalduses tööandjale makstud töötasu osas pretensioone, ei ole aluseks nõude rahuldamata jätmisele, kui nõuded ei ole aegunud. Kuigi lepingu tõlgendamisel tuleb vaidlusalust lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (VÕS § 29 lg 6), ei ole käesoleval juhul tegemist sellise olukorraga. Kuigi pooltel oli töötasu kokkulepe poolele miinimumpalgale, oli töötamise aeg jäetud tööandja otsustada tulenevalt tehtava töö vajadusest. Tehtava töö vajadus on konkretiseerimata mõiste ja võimaldab tööandjal seda vajadust oma suva järgi hinnata.
10.Kostja väidetav poolte suuline kokkulepe selle kohta, et tööaeg ei olnud pikem kui 4 tundi päevas, 20 tundi nädalas ja 80 tundi kuus, ei leidnud tõendamist. Isegi, kui selline või muud suulised kokkulepped (nt töötamise kohta laupäeval terve päeva, nädala kestel vähem) lepingu sõlmimisel olid, võidi neid konkludentselt vastavalt kostja vajadustele ja hageja vastutulekule muuta. Hageja ei väitnud, et ta töötas igal kuul täistööajaga, kuid on väitnud kostja poolt toodust oluliselt suuremas osas töötamist ja kostja ei ole oma vastupidiseid väiteid usaldusväärselt tõendanud. Kuivõrd hageja ei töötanud faktiliselt 1⁄2 koormusega, on asjakohatud apellandi etteheited hagejale töötasu nõudmiseks ületunnitöö eest.
11.Käesolevas vaidluses ei ole relevantne küsimus sellest, kas hagejale vastavad tööaja tingimused sobisid. Seetõttu ei oma vaidluse lahendamisel ka tähendust, et hageja soovis peale haiguslehel viibimist töösuhte jätkumist. Vaidluse all on küsimus, kas hageja pidi saama hagis nõutud töötasu.
12.Hageja ei pidanud tõendama, kui palju ta töötas. Hageja tõi esile, et tööaeg lepiti kokku vahetult telefoni teel vastavalt tööandja vajadusele ja mõnel kuul olid kirjed hageja tööaja kohta tehtud lauakalendrisse. Kostja ei väitnud, et tutvustas praeguses menetluses kostja poolt esitatud tööaja graafikut hagejale eelnevalt või leppis seda koostades hagejaga kokku tööajas. Kostja seadusliku esindaja seletus kohtuistungil, mille kohaselt koostas ta ise graafikud ja nendes olevad andmed on tõesed, ei ole tõendiks tsiviilkohtumenetluses. Mitu tundi hageja täpselt erinevates kuudes töötas, ei oma vaidluse lahendamisel tähendust, sest kostja pole tõendanud, et hageja töötas osalise tööajaga. Seetõttu ei oma määravat tähendust asjaolu, millised suurema mahuga kuud hageja näitena hagiavalduses esile tõi. Põhjendamatud on apellandi väited, et hageja väidetest saab tuletada, et 2018 veebruari ja märtsi kuus töötas hageja osalise tööajaga vastavalt poolte poolt kooskõlastatud tööaja normile.
13.Maakohus leidis põhjendatult, et tööandja koostatud tööaja graafik ei ole usaldusväärne tõend selle kohta, et hageja töötas kostja juures 68 – 84 tundi kuus, mis ei ületa kokkulepitud määra. Samas tuleb maakohtu otsusest jätta välja põhjendus, mille kohaselt pidanuks tööaja graafik olema allkirjastatud raamatupidaja poolt. Samas oleks kostja pidanud tõendama, et sellises tööaja graafikus lepiti töötajaga kokku eelnevalt ja seda tutvustati töötajale. Samuti tuleb otsusest välja jätta põhjendused, mille kohaselt kajastuvad graafikus tööajad, mil lillepood oli suletud. Selliseid vastuväiteid hageja ei esitanud, aga kui kohus soovis sellele otsuses 8(10)
tugineda, oleks tulnud pooltega nimetatut arutada. Apellatsioonkaebuses on kostja usutavalt põhistanud, et lillepood oli siiski teatud kuude lõikes laupäeviti kauem lahti. Nimetatud menetluslikud minetused ei ole aga toonud kaasa maakohtu otsuse ebaõigsust.
14.Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus mõistis välja töötasu 546,62 eurot (182,21 eurot x 3 kuud) kolme kuu eest (alates 01.05.2018-31.07.2018), millal hageja oli töövõimetu. Hagiavaldusest nähtub, et kostja on arvestanud oma nõude 2017. aastal oktoobridetsembri kuu eest ja 2018. aastal jaanuari-aprilli eest. Kokku oli hageja nõue hagis töötasu osas 1822,07 eurot ja hageja ei nõudnud palka haiguslehel viibitud kuude eest.
15.Hageja palga suuruse arvestus on arusaadav, kuid hageja on ekslikult arvestanud hüvitise temale makstud netotasult. Hageja tugineb 2017. a töötasu nõude osas Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määrusele nr 139 ja 2018. a osas 21.12.2017 määrusele nr 189. Töötasu alammäärad muutuvas aastate lõikes ja sellest tulenevalt on töötasu alammäär 2017. a 470 eurot brutos kuus, 2018.a 500 eurot kuus. Kuivõrd hageja nõudis brutotasu, tulnuks arvestuses kajastada hagejale väljamakstud summad samuti brutona. Kuigi kostja ei esitanud arvestusele maakohtus vastuväiteid, tulnuks maakohtul hageja arvestust endal kontrollida, sest tegemist on õiguse kohaldamise küsimusega. Ringkonnakohus kontrollis apellandi apellatsioonkaebuses toodud arvestuskäiku ja leiab ka selle olevat vale, kuna apellant on võtnud 2017. aasta osas arvesse brutotasu ja 2018. aasta eest ilmselt netotasu. Arvestatuna brutotasudes oleks aga arvestuskäik järgmine: ((3 x 470) – (3 x 235)) + ((4 x 500) – (4 x 250)) = (1410 – 705) + (2000 – 1000) = 705 + 1000 = 1705 eurot. Seega tulnuks maakohtul hagi rahuldada 1705 euro ulatuses. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele osas, milles maakohus rahuldas hageja palganõude suuremas ulatuses kui 1705 eurot.
16.Hüvitise määramisel TLS § 100 lg 4 alusel on maakohus arvestanud asjakohaselt poolte huvidega ja teinud väärtusotsustuse, mida on piisavalt põhjendanud. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole selles osas diskretsiooni piire ületanud.
16.1.Maakohus ei pidanud käesolevas vaidluses hakkama tuvastama, kas hageja poolt töölepingu ülesütlemine omas toimet. Maakohus on arvestanud asjaoludega, mis leidsid aset töölepingu lõpetamisel, s.o sellega, et hageja ähvardas kostjat uuesti töövõimetuslehele jäämisega. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja käitus ka ise vastuoluliselt. Maakohus arvestas tunnistaja CC ütlusega.
16.2.Apellatsioonkaebuses ei heida kostja maakohtule ette kostja kõneeristuste analüüsimata jätmist, vaid kordab maakohtus esitatud väiteid helistamise kohta. Kolleegium märgib siiski, et kostja kõneeristused tõendavad üksnes, kellele kostja helistas, kuid ei tõenda räägitu sisu.
16.3.Teoreetiliselt on õige apellatsioonkaebuse väide, et vastavalt töölepingus kooskõlastatud tingimustele ei olnud hageja kohustatud tööle tulema, kui kostjal puudus selleks vajadus. Samas on kostja väited demagoogilised. Kostja on väitnud vastuses hagile, et 31.07.2018 töötaja tööle ei tulnud. Samuti kirjutas kostja hagejale kirja, milles märkis: „töövõimetusleht on lõppenud 31.07.2018, palun teatada tööle mitteilmumise põhjus või asuda tööülesannete täitmisele kolme tööpäeva jooksul.“ Nimetatu on tõendatud ka kostja 02.08.2018 e-kirjaga hagejale (tl 39). Mõistlik inimene saab sellisest avaldusest aru, et kolme tööpäeva jooksul tuleb tööle asuda. Kostja on ise väitnud, et hageja ilmus 02.08.2018 tööle. Tõendamata on kostja väited, et hageja avaldas, et haigusleht on küll lõppenud, aga tööle tulla ta ei saa. Tunnistaja kuulis üksnes seda, mis järgnes poolte sõnavahetusele, kui töötaja ähvardas kaupluse ruumidest väljudes: „kui selline asi, siis võtan pooleks aastaks haiguslehe.“ Seega päädis ähvardus loogiliselt eeldades
9(10)
poolte eelnenud sõnavahetusele, mitte töötaja ei ilmunud tööle teatamaks, et võtab veel haiguslehe.
16.4.Kokkuvõttes puuduvad alused rahuldada nimetatud osas apellatsioonkaebust ja mõista kostjalt hagejale välja väiksem hüvitis kui maakohus seda tegi. Apellatsioonkaebus jääb nimetatud osas rahuldamata.
17.Iseenesest on põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, et ülesütlemisavalduse koostamise kulusid ei saaks nõuda käesolevas menetluses menetluskuluna. Hageja saanuks nimetatud osas esitada kahju hüvitise nõude. Samas on arvestades asja mahtu ja keerukust hageja hagiks ettevalmistamisele ja hagi koostamisele kokku 4h kulunud aeg põhjendatud ka ilma ülesütlemisavalduse koostamist arvestamata. Hagi koostamiseks pidi esindaja kohtuma kliendiga ja teada saama asjaolud, mis olid vajalikud hagi esitamiseks ka siis, kui esindaja ei koostanuks ülesütlemisavaldust. Sellest tulenevalt ei ole alust tühistada maakohtu otsust nimetatud osas.
18.Hagi rahalistest nõuetest kuulub rahuldamisele 66% ja rahuldamata jääb 34%. Eeltoodust tulenevalt jäävad poolte menetluskulud maakohtus 34% ulatuses hageja ja 66% ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1).
19.Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust 2995,26 eurot ja selle rahuldamist 177 eurot, 6% ulatuses. Seega jäävad apellatsioonimenetluse kulud 6% ulatuses hageja ja 94% ulatuses kostja kanda.
20.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses kostja hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
21.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
22.Juhindudes TsMS § 654 lg st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
23.Samuti selgitab ringkonnakohus, et apellant ei pidanud tulenevalt riigilõivuseaduse lg 1 p 1 alusel tasuma riigilõivu ning võib esitada kohtule taotluse selle tagastamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.