2-24-4289/15 - Tööõigus - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

4.detsembril 2023 esitas tööandja töötajale uue ülesütlemisavalduse, milles on korratud, et leping lõpetatakse TLS § 88 lg 1 p 3 alusel seonduvalt töökohustuste rikkumisega, kuid töötaja viimane tööpäev on 4. detsember 2023. Avalduses on toodud järgmine põhjendus: „Seoses ilmsiks tulnud väga olulise töökorralduse rikkumisega 1. detsembril 2023 teatab Promens AS, et lõpetab Teiega töölepingu etteteatamistähtaega järgimata, kuna ettevõtte huvisid silmas pidades ei ole koostöö enam võimalik“. Töötaja vaidlustab töölepingu ülesütlemise põhjusel, et 27. novembri 2023 ülesütlemisavalduses ei ole välja toodud, milliseid kohustusi on töötaja rikkunud ja milles rikkumine seisneb. Samuti ei ole 4. detsembri 2023. a ülesütlemisavaldus selgem. Selles on ülesütlemise alusena tuginetud väidetavale „väga olulisele töökorralduse rikkumisele 1. detsembril 2023. a“. Töötaja ei rikkunud ühtegi „väga olulist töökorraldust“ ei 1. detsembril 2023 ega ka ühelgi muul kuupäeval. Sealjuures on tööandja seisukohalt tegemist nii olulise rikkumisega, et tööandjal ei ole võimalik lähtuda enda 27. novembri 2023 ülesütlemisavaldusest, vaid vältimatult on vajalik lõpetada töösuhe päevapealt. Töötaja pöördus tööandja poole 12. detsembril 2023, paludes kohtumist. Töötajale ei olnud arusaadav, miks tööandja lepingu üles ütles, sest tööandja ei selgitanud seda ei suuliselt ega kirjalikult. Kohtumist aga aset ei leidnud, sest tööandja ei vaevunud kirjale vastama. Tööandja esitas enda põhjendused esimest korda alles 15. jaanuari 2024 vastuses töötaja nõudele TVKs. Tööandja on töötaja rikkumisteks pidanud töötaja suhtlusstiili, tööandja mitteõigeaegset teavitamist, selgituste jagamisest keeldumist jms. Sealhulgas on tööandja keskne väide ning ainus etteheide, mille kaudu ta sisustas enda 4. detsembri 2023. a ülesütlemisavaldust „Vaatamata sellele, kuigi avaldaja oli 01.12.2023 tööl ja nägi kuidas Mati Karjus viib vastaspoole territooriumilt välja tööandja vara, ei ole avaldaja oma töökohustusi täitnud. See tähendab, et muu hulgas 01.12.2023 ei takistanud avaldaja Mati Karjusel tööandja territooriumilt tema vara väljaviimist, ei võtnud selles osas midagi ette ning isegi ei teavitanud sellest vastaspoolt“. Hageja hinnangul ei ole tööandja vastavat väidet tõendanud. Sealjuures ei ole tööandjal M. Karjusele endale mitte ühtegi etteheidet. Temaga sõlmitud tööleping lõpetati TLS § 79 alusel poolte kokkuleppel ning tööandja on kirjalikult kinnitanud, et tal ei ole M. Karjuse vastu mistahes nõudeid ega pretensioone. Lisatud kompromiss on TVK poolt kinnitatud 2. veebruari 2024. a määrusega töövaidlusasjas nr 4-1/2207/23. Hagile on lisatud ka M. Karjuse avaldus TVK-le, kuivõrd see sisaldab tema enda kirjeldust toimunust, mh on selle avalduse lisade juures foto kõnealusest tööriistakastist, mis aitab visualiseerida tööandja algse, kuid alusetu etteheite sisu ja ulatust. Väärib märkimist, et tööandja ei pöördunud M. Karjuse vastu TVK-sse nt varastatud asja tagastamise või hüvitamise nõudega, sellist nõuet ei esitanud tööandja ka kohtusse ega ole ta esitanud ka nt kuriteoteadet, et M. Karjus on tema vara varastanud. On selge, et midagi sellist ei ole toimunud ning tööandja 15. jaanuari 2024. a vastuse põhiväide, mis pidi sisustama 4. detsembri 2023. a ülesütlemisavalduse, on vale. Kui tööandjal ei ole etteheiteid M. Karjusele, ei saa tal olla etteheiteid ka hagejale, sest kogu hagejale tehtava etteheite sisu on see, et ta ei reageerinud M. Karjuse tegevusele. Tänaseks on aga üheselt selge, et M. Karjus ei käitunud valesti, ei varastanud tööandja vara ning tööandja on kirjalikult kinnitanud, et tal ei ole tema vastu mistahes nõudeid ega pretensioone. Kuna töölepingu ülesütlemiseks puudus alus, on tööandja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine aluste puudumise tõttu TLS § 104 lg 1 kohaselt tühine. Kuna tööandja ei esitanud oma põhjendusi mitte ülesütlemisavalduses, vaid alles töövaidluskomisjoni- või

kohtumenetluses, annab see töötajale TLS § 95 lg 3 kohaselt kahju hüvitamise nõude. Töötaja kahjuks on tema õigusabikulud, mida ta peab kandma töölepingu ülesütlemist vaidlustades seetõttu, et ta ei tea, miks on tööandja temaga sõlmitud lepingu lõpetanud. Seda isegi siis, kui ülesütlemine peaks hiljem osutuma põhjendatuks, sest tööandja esitab alles menetluse käigus põhjendused, miks ta töölepingu erakorraliselt üles ütles. Töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 16 lg 2 kohaselt on töövaidluskomisjonis tekkinud kulud kohtuvälised kulud TsMS § 144 p 4 tähenduses ning need jaotatakse TsMS § 162 lg 1 alusel. Tegemist on omalaadse olukorraga, kus töötaja materiaalõiguslikust kahju hüvitamise nõudest on menetluse käigus saanud menetlusõiguslik kahju hüvitamise nõue, mis tuleb lahendada läbi menetluskulude jaotamise regulatsiooni. Lisaks palub hageja välja mõista TLS § 109 lg 1 järgne hüvitis 4554 eurot (bruto), TLS § 100 lg 2 alusel etteteatamistähtaja rikkumise hüvitis 1296 eurot ja viivis või alternatiivselt saamata jäänud töötasu 1296 eurot. Hageja seletuste kohaselt oli tema tööülesanneteks territooriumi valvamine, autode sisse- ja väljalaskmine, töötajate ja lubadega isikute tööandja territooriumile lubamine. Samas ei olnud hageja kohustuseks autosid kontrollida. Hageja ei pidanud teadma, mis autos oli sisenemise ja väljumise hetkel. Hageja sõnul süüdistati teda selles, et ta lasi puitmaterjali varastada. Autodel, mis tulevad Promensi territooriumile kaupa peale võtma, on tavaliselt kaasas puidust alused/prussid, mis tuli hageja abikaasal enne kauba pealelaadimist maha tõsta ja pärast tagasi autosse panna. Puidust alused kuulusid autojuhile, mitte hageja tööandjale ning autojuhil oli õigus otsustada, kellele ta neid andis. Seda olid eelmised juhatajad nii öelnud ja selline põhimõte kehtib tänaseni. 1. detsembril 2023 tõstis autojuht lauajupi maha ja andis selle hageja abikaasale. Tööriistakastist ei teadnud hageja midagi. Ta nägi, et mingi vana määrdunud kast oli, aga kas see oli enne juba auto peal, seda ta ei näinud. Juhul, kui tööandjal oli kahtlus, et vara on varastatud, oleks tulnud esitada kuriteoteade, seda ei tehtud. Videotest ei ole aru saada, et mingisugune tööandja vara on seal liikumises olnud.

4.Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul on töölepingu erakorraline ülesütlemine kehtiv. Hagejaga töölepingu ülesütlemise aluseks on asjaolud, et aastatel 2022–2023 on toimunud mitu juhtumit, kus hageja on rikkunud kehtestatud tööreegleid, sh ka ohutusnõudeid. Vaidlust ei ole selles, et hageja töötas valvurina, kelle põhiliseks töökohustuseks oli tagada kostja vara säilimine, sh takistada kostja territooriumilt vara väljaviimist, vargust ja omastamist. Vaatamata sellele, et hageja oli 1. detsembril 2023 tööl ja nägi kuidas M. Karjus viib kostja territooriumilt välja tööandja vara, ei ole hageja oma töökohutusi täitnud. See tähendab, et muu hulgas 1. detsembril 2023 ei takistanud hageja M. Karjusel tööandja territooriumilt tema vara väljaviimist, ei võtnud selles osas midagi ette ega isegi teavitanud sellest kostjat. Eeltoodust tekkis tööandjal õigus tööleping üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kuna kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist etteteatamistähtaja lõppemiseni. Lisaks on asjakohatu ja alusetu hageja viide, et M. Karjus ei varastanud tööandja vara ega teinud ka midagi muud etteheidetavat, kuna M. Karjuse ja kostja vahel on töövaidlusasjas nr 4-1/2207/23 sõlmitud kompromiss. M. Karjus ja kostja sõlmisid töövaidlusasjas nr 41/2207/23 kompromissi menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ja menetluskulude kokkuhoiu eesmärgil. Samas see asjaolu ei muuda kuidagi faktilisi asjaolusid ja M. Karjuse toime pandud tegevust. Kostja tugineb jätkuvalt nendele asjaoludele ka käesolevas asjas kui hagejaga töölepingu lõpetamisega seotud asjaoludele, millega seoses on hageja oma töökohustusi rikkunud. Kahju hüvitamise nõudega kostja ei nõustu. TLS § 95 lg 3 eesmärk on katta muu kahju, mis võis hagejal tekkida seoses tööandja poolt võimaliku TLS § 95 lg-s 2 toodud kohustuse

rikkumisega kui töövaidluskomisjonis ja kohtus hageja kantud õigusabikulude hüvitamine. Hageja ei ole kuidagi tõendanud, et kostja on üldse TLS § 95 lg-t 3 rikkunud ja isegi kui see on toimunud, millega kostja ei nõustu, siis jääb selgusetuks, milline muu kahju on hagejale seoses väidetava kostja rikkumisega TLS § 95 lg 3 alusel tekkinud. Kostja rõhutab, et hageja õigusabikulude nõue ei ole TLS § 95 lg 3 regulatsiooniga hõlmatud. TLS § 95 lg 3 ei hõlma hageja õigust nõuda kostjalt töövaidluskomisjonis ega kohtus hageja kantud õigusabikulude hüvitamist ja vastav hageja nõue TLS § 95 lg 3 alusel tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Kostja on seisukohal, et kuna töölepingu ülesütlemine on seaduslik ja kehtiv, siis ei esine alust töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel. Sellisel juhul aga ei kuulu ka TLS § 109 lg 1 kohaldamisele, kuna selle eeldused ei ole täidetud. Samuti ei kuulu ka TLS § 35 kohaldamisele, kuna selle eeldused ei ole täidetud. Kuna käesolevas asjas esinevad TLS § 97 lg 3 eeldused ehk kostja ei pidanud töölepingu ülesütlemisel etteteatamistähtaegu järgima ja töölepingu ülesütlemine on seaduslik ja kehtiv, siis ei kuulu käesolevas asjas ka TLS § 100 lg 5 kohaldamisele, kuna ka selle eeldused ei ole täidetud. Tööandjale sai teatavaks, vaadates videosalvestisi, et tehase territooriumile sõitis veoauto, mida juhtis A. Lohk. Auto sõitis laadimisalale ja sellesse tõsteti üks tööriistakast. Siis sõitis auto väravast välja. Värava taga auto peatus, tööriistakast tõsteti välja, M. Karjuse isiklikku autosse. Veel vaadati videoid, kus M. Karjus liigub mingi raske esemega välja enda auto juurde. Saades selle info, leidis tööandja, et sellise töötajaga ei ole võimalik töösuhet jätkata. Ei ole tähtsust, milline oli tööriistakasti väärtus. Esemed, mis on seotud ettevõtte majandustegevusega ja asuvad ettevõtte valduses, selles osas valdus kuulub ettevõttele. Valduse rikkumine toimus pärast seda, kui asi liikus ettevõtte territooriumilt välja. Pakkematerjal, mis autos oli, ei saanud olla autojuhi oma. Kostja hinnangul on esitatud fotodega tuvastatud, et hageja abikaasa viib ettevõtte territooriumilt välja vara ja hageja laseb sellel juhtuda. See oli asjaolu, miks tööandja pidi kiiresti reageerima. M. Karjus ja tööandja sõlmisid kompromissi. See kompromiss ei tee olematuks seda, mida hageja tegi.

TLS § 88 lg 1 p 3 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Töötaja on kohustatud TLS § 15 lg 2 p 1 kohaselt tegema kokkulepitud tööd ja täitma töö iseloomust tulenevaid kohustusi ning p 3 kohaselt täitma õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi. Tööleping tuleb üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega ning vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine (TLS § 95 lg 1). TLS § 104 lg 1 järgi on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Tööandja ei ole 4. detsembril 2023 tehtud ülesütlemisavaldust põhjendanud (TLS § 95 lg 2). Vastavalt TLS § 95 lg-le 2 peab tööandja ülesütlemist põhjendama. TLS § 95 lg-st 3 tulenevalt kehtib ülesütlemine ka siis, kui seal üldse põhjendused puuduvad või kui mõni põhjendus on välja jäänud. Kui töötaja otsustab ülesütlemise vaidlustada, saab ja peab kohus avaldust läbi vaadates hindama kõiki ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid ka siis, kui neid ei ole ülesütlemise avalduses esitatud. Töölepingu erakorraline ülesütlemine ei ole tühine põhjusel, et avaldusest ei selgunud ülesütlemise põhjus. Kostja avaldusest on aru saada, mis põhjusel ta soovis töölepingu erakorraliselt lõpetada, ning ta on seda põhjendanud nii töövaidluskomisjonis kui ka kohtumenetluses. Kostja on hagejaga töölepingu lõpetanud 4. detsembril 2023 seoses töökohustuste rikkumisega. Töölepingu kohaselt töötas hageja valvurina (töölepingu p 2.1). Lepingu p 2.2 kohaselt on töötaja tööülesanded, kohustused, õigused, vastutus ja kvalifikatsiooninõuded määratud valvuri ametijuhendiga, mis on lepingu lahutamatu osa. Kohtule valvuri ametijuhendit esitatud ei ole. Maakohus viitas VÕS §-le 29 ja sellele, et töölepingu p 2.2 tõlgendamiseks tuleb teha kindlaks poolte ühine tahte töölepingu sõlmimisel või kui seda ei saa kindlaks teha, siis lähtuma mõistliku isiku arusaamisest ning arvestama nii töölepingu olemust ja eesmärki kui ka töölepingu teisi tingimusi. Hageja seletuste kohaselt olid tema tööülesanneteks territooriumi valvamine, autode sisse- ja väljalaskmine, töötajate ja lubadega isikute tööandja territooriumile lubamine. Kostja hinnangul on valvuri põhiliseks töökohustuseks tagada kostja vara säilimine, sh takistada kostja territooriumilt vara väljaviimist, vargust ja omastamist. Valvuri ametijuhendi puudumise tõttu tuleks arvestada mõistliku inimese arusaamist ning töölepingu olemust ja eesmärki ning valvuri esmaseks töökohustuseks saab pidada tööandja vara kaitsmist ja säilitamist, sh takistada kostja territooriumilt vara väljaviimist, vargust ja omastamist. Kohtu hinnangul on hageja osaliselt vääriti mõistnud oma töökohustuste olemust. Hageja seletuste kohaselt pidi ta territooriumi valvama, kuid sisustab seda kostjast ja mõistliku inimese lähtekohast vaadatuna erinevalt. Hageja arvates võis autojuht anda kostja töötajatele pakendimaterjali, st puidust prusse ning sellise tegevuse oli heaks kiitnud varasem juhatus ning kuna uus juhatus polnud teistsugust seisukohta avaldanud, on kõik õiguspärane. Maakohus vastava väitega ei nõustu. Esmalt selgitab kohus, et valvuri ülesandeks on mitte lubada võõraid tööandja territooriumile ning tagada, et töötajad ega kolmandad isikud ei viiks tööandja territooriumilt välja tööandjale kuuluvat vara. Kindlasti ei ole valvuri pädevuses otsustada, mida tööandja territooriumilt välja võib viia, kuid töökorralduse reeglite p 9.16 kohaselt ei ole ilma kirjaliku loata lubatud Promens AS-i territooriumilt välja viia mingeid ettevõttele kuuluvaid esemeid. Töökorralduse reeglite p-st 11.7 tulenevalt kohustus töötaja tööandja vara suhtes toime pandud õigusrikkumisest teada saamisel või põhjendatud kahtluse olemasolul teavitama sellest oma otsest ülemust või osakonnajuhatajat. (4-1_2234_23-5 Tööandja vastus 16.01.2024/235538470_Promens_AS_tookorralduse_reeglid_2020_-

_Copy.pdf, dtl 97). Seega on valvuri esmaseks töökohustuseks tagada, et töötajad või kolmandad isikud ei viiks tööandja territooriumilt välja tööandjale kuuluvaid vallasasju ja põhjendatud kahtluse olemasolul kohustus sellest teavitada oma otsest ülemust või osakonnajuhatajat. Käesoleval juhul on tööandja tõendanud, et 1. detsembril 2023 lasi hageja tööandja territooriumile veoki, millele hakati kaupa peale laadima. Tööandja tõenditest (4-1_2234_235 Tööandja vastus 16.01.2024/235538472_Turvakaamera_salvestise_kuvatommised_ja_vastaspoole_selgitused_ .pptx) nähtub, et hageja abikaasa pani veoki peale tööriistakasti ning prussijupi. Kui veok laadimisalalt lahkus ja väravast välja sõitis, peatus veok parklas ning laadimistöid teinud hageja abikaasa tõstis veokilt maha sinna veidi aega tagasi tõstetud tööriistakasti ja prussijupi ning paneb need oma autosse. Kui vastav tegevus oleks lubatud, ei oleks hageja abikaasa/kostja töötaja pidanud kostja territooriumilt oma asjade välja toomiseks kasutama kaupa pealevõtvat veokit. Seega tuleneb hageja abikaasa käitumisest, et tegemist oli keelatud tegevusega, sh selle tegevuse eest oleks tulnud tööandjale selgitusi anda. Hageja on istungil kinnitanud, et ta nägi parklas toimuvat, sh tööriistakasti tõstmist veokist oma abikaasa autosse. Lisaks on hageja seletustega tõendatud ka asjaolu, et sarnast tegevust (kostja territooriumilt puidust prusside väljaviimist) oli toimunud ka varem ning hageja valvurina aktsepteeris seda, pidades seda lubatavaks tegevuseks. Ta selgitas, et puidust prussid olid autojuhtide omad ning neid võis veoki juht vabalt jagada kostja töötajatele. Vastav asjaolu tõendab, et hageja oli teadlik nii 1. detsembril 2023 toimuvast kui ka varasematest samasugustest toimingutest, jättes aga vastavast tegevusest juhatust teavitamata, millega rikkus oma peamist töökohustust tagada tööandja vara säilimine. TLS § 88 lg 1 p 3 eelduseks on töötaja eelnev hoiatamine. Kostja ei ole tõendanud, et ta hoiatas hagejat kooskõlas TLS § 88 lg-ga 3 ning selgitas, et sellise olukorra kordumisel (vara tööandja teadmata viimase territooriumilt väljaviimisel, omastamisel jne) töösuhe lõpetatakse. Samas on tööandja vara kadumist, omastamist soodustav käitumine eriliselt raske rikkumine, mille tõttu töölepingu ülesütlemisele ei pea eelnema töötaja hoiatamist. Tegemist on rikkumisega, millega võivad kaasneda rasked tagajärjed tööandjale, samuti tööandja ning kolmandate isikute varale ja tööandja mainele. Kuna kostja esitatud turvakaamerate salvestise kuvatõmmistega on tuvastatud ka varasem samalaadne tegevus, kus hageja on võimaldanud oma abikaasal ettevõtte vara väljaviimist ettevõtte territooriumilt, sellest teatamata jättes, siis ei olnud 1. detsembril 2023 toimunu esmakordne, mistõttu andis hageja rikkumine kostjale mõistliku põhjuse eeldada, et ta paneb samasuguseid rikkumisi toime ka edaspidi. Eeltoodut arvesse võttes oli kostjal õigus öelda tööleping üles ilma etteteatamistähtaega järgimata. Maakohus luges tuvastatuks, et poolte vahel sõlmitud tööleping lõppes tööandjapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemisega TLS § 88 lg 1 p 3 alusel 4. detsembril 2023. Kuna maakohus ei tuvastanud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust, ei ole täidetud tingimused töötaja poolt hüvitise saamiseks TLS § 109 lg 1 alusel ning kohus jätab hüvitise nõude 4554 eurot (bruto) rahuldamata. Kuna kostjal oli õigus öelda tööleping üles ilma etteteatamistähtaega järgimata, jättis maakohus rahuldamata nii hageja töötasu nõude 1296 eurot (bruto) kui alternatiivselt TLS § 100 lg 5 alusel esitatud hüvitise nõude. Kahju hüvitamise nõude osas leidis maakohus, et poolte töövaidluskomisjonis tekkinud kulud on TvLS § 16 lg 2 järgi kohtuvälised kulud TsMS § 144 p 4 tähenduses. Seega ei ole käesoleval juhul tegemist kahju hüvitamise nõudega, vaid hageja menetluskuludega. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 7

6.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on valesti tuvastanud töötaja töökohustused. Töötaja töökohustused ei tulenenud töökorralduse reeglitest. Nimetatud dokument ei ole töölepingu lisa ning pooled ei ole ei varem ega hiljem kokku leppinud, et see kehtiks töötaja suhtes. Tööandja ei ole seda töötajale ka tutvustanud. Hageja selgitas seda nii 26. augusti 2024. a istungil kui 20. septembri 2024. a seisukoha p-s 2.3. Maakohus on sellele vaatamata lähtunud nimetatud dokumendist. See on viinud omakorda eksimuseni töökohustuste rikkumise tuvastamisel. Töötaja ei ole töökohustusi rikkunud. Tööandja vara ei varastatud. Tööandja ei ole esitanud menetluses ühtegi tõendit selle kohta, et kõnealune vana tööriistakast ja lauajupp oleks kuulunud tema vara hulka. Töötaja on seevastu esitanud tõendi (M. Karjuse selgitus, vt hagiavalduse lisa nr 5), millest nähtub, et need asjad ei kuulunud tööandjale. Samuti ei olnud need asjad tähistatud tööandja varale omaselt. Nimetatud nähtub hagiavalduse lisaks nr 5 oleva avalduse lisaks olevast fotost. Kuivõrd M. Karjus ja kostja sõlmisid töövaidlusasjas kompromissi, kus tööandja kinnitas, et tal ei ole M. Karjuse vastu nimetatud episoodiga seoses mistahes etteheiteid, ei ole põhjendatud teha etteheiteid ka hagejale. Hageja ei teavitanud tööandjat M. Karjuse tegevusest, sest see ei olnud seadusega vastuolus ega kahjustanud tööandja huve. Tööandja varaline olukord ei ole mistahes viisil halvenenud ning tööandja ei ole mingist varast ilma jäänud. Maakohus ei ole selgitanud, miks töötaja oleks pidanud pidama M. Karjuse tegevust varguseks ja sellest seega tööandjat teavitama. Vara ei olnud tähistatud tööandja varana. Tööandja pole tõendanud, et tööriistakast oli tema vara. Oli tavapärane ning tööandjale teada, et autojuhid andsid vahel veoste pakkimisel kasutatavaid prusse töötajatele. Autojuhtide vaates oli tegemist prügiga, tööandja vaates võõra varaga. Tööandja ei ole esitanud väidet ega tõendeid selle kohta, et autojuhtide selline tegevus oleks mingil viisil olnud lubamatu, see tegevus oli tavaline. Seega ei pidanud hageja seda ebatavaliseks, kui nägi, et M. Karjus võttis veoautolt lauajupi ja tööriistakohvri. Hagejal ei olnud ka mingit põhjust pidada seda ebatavaliseks, veel vähem lubamatuks. M. Karjus oli hageja abikaasa, hageja usaldab oma abikaasat ja ta ei pidanud abikaasa tegevust kahtlustäratavaks. Abikaasade selline usaldussuhe on ka õiguslikult kaitstud. Selle väljenduseks on nt KrMS § 71 lg 1 p 5, mille kohaselt on kahtlustatava või süüdistatava abikaasal õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest. Samasuguse õiguse sätestab ka TsMS § 257 lg 1 p 5. PS § 22 lg 3 sätestab, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Hageja ei pea aitama kaasa enda abikaasa süüstamisele või tema kuritegude avastamisele. Töötaja karistamine töökaotusega selle eest, et ta ei kaevanud oma abikaasa peale, on põhiseaduse (PS) § 22 lg 3 riive. Töölepingu lõpetamiseks ilma etteteatamiseta puudus alus. Autojuhtide poolt nende jaoks ebavajalike prusside andmine töötajatele oli tavaline praktika ning tööandja oli sellest teadlik. 8

7.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on õigesti hinnanud hageja töökohustusi. Töölepingu kohaselt on hageja töötanud kostja juures kostja territooriumi valvuri ametikohal. On üldtuntud asjaolu, et valvuri peamiseks ülesandeks on muu hulgas tagada territooriumil asuva territooriumi omaniku vara säilimine, sh kaitsta territooriumil asuvat vara selle äravõtmise eest kolmandate isikute poolt ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Vastavatest asjaoludest või kahtlustest teada saamisel pidi valvur sellest tööandjat teavitama. Isegi kui asuda seisukohale, et töötaja töökohustused ei tulenenud töökorralduse reeglitest ja neid töötajale ei tutvustatud (millega kostja ei nõustu), siis igal juhul tulenesid vastavad maakohtu tuvastatud kohustused töölepingust ja valvuri ametikoha olemusest, sisust ja eesmärgist. Seega ei oma asjas tähtsust asjaolu, kas ja mis ulatuses on hageja ametijuhendiga tutvunud või mitte. Hagejal oli piisavalt staaži, kogemusi ja teadmisi valvurina töötamiseks. Tööülesandeid ei olnud keerukad – Inge Karjus sai ka ise aru, et tema peamine ülesanne on territooriumi valvamine. Olukorras, kus väravavalvur ei reageeri sellele, kui ettevõtte territooriumilt vara välja viiakse, sh ei kontrolli, kellele vastav vara kuulub, siis on vastav tegevus/tegevusetus tööandja jaoks oluline lepingu ja töökohustuste rikkumine ehk kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei saanud mõistlikult nõuda kostjalt lepingu jätkamist. Hageja oma töökohustusi ei täitnud. Ta ei takistanud M. Karjusel tööandja territooriumilt tema vara väljaviimist, ei võtnud selles osas midagi ette ning isegi ei teavitanud sellest tööandjat. Asjakohatu ja alusetu on hageja viide, et M. Karjus ei varastanud tööandja vara ega teinud ka midagi muud etteheidetavat, kuna teda ei ole selle eest kriminaalkorras karistatud. Antud asjaolu ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Oluline on see, et töölepingu lõpetamise faktilised asjaolud – M. Karjus viis kostja nõusolekuta välja kostja territooriumilt kostja vara, sh tööriistakasti ja hageja ei ole seda takistanud – vastavad tegelikkusele. Isikule kuuluval territooriumil asuvate asjade suhtes kehtib eeldus, et need kuuluvad territooriumi (maa-ala, ruumi jms) valdajale, kui ei ole tõendatud vastupidist. Käesoleval ajal ei ole asjas tuvastatud, et vastavad asjad kuulusid kellelegi teisele kui kostjale. Oluline pole, kas ja kuidas on asjad tähistatud. Oluline pole ka kompromissi sõlmimine kostja ja M. Karjuse vahel. Väide selle kohta, et vastavate asjade puhul oli tegemist prügiga, ei ole asjakohane. Valvuri pädevuses ei ole otsustada, millist tööandja vara võib hageja arvates selle vähesest väärtusest tulenevalt loovutada ja millist mitte. See, et hageja usaldab oma abikaasat, ei mõjuta tema kohustust täita oma tööülesandeid nõuetekohaselt. Alusetud on ka viited nt KrMS § 71 lg 1 p-le 5, TsMS § 257 lg 1 p-le 5 ja PS § 22 lg-le 3. Igal juhul tuli hagejal oma valvuri töökohustuste täitmisel, nähes pealt Mati Karjuse tegevust, kontrollida, kust ja millistel asjaoludel Mati Karjus vastavaid asjad omandas, väljaviidav vara kinni pidada ja uurida kostja käest nende esemete kuuluvust ilma, 9

9.Hageja on esitanud 12. juunil 2025 seisukoha, milles taotleb võtta asja juurde uued tõendid: Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 2025. a otsuse tsiviilasjas nr 2-24-5571, A. Lohu 6. märtsi 2025. a kassatsioonkaebuse tsiviilasjas nr 2-24-5571 ja Maarika Palmi 28. märtsi 2025. a kassatsioonkaebuse tsiviilasjas nr 2-24-5571. Nimetatud tõendeid ei olnud hageja seisukoha järgi maakohtu menetluse ajal olemas, mistõttu ei saanud neid siis esitada. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 5). Kohus võtab TsMS § 238 lg 1 esimese lause kohaselt vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus (TsMS § 652 lg 4). Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-24-5571 ei ole jõustunud. Lisaks puudutab tsiviilasi nr 2-24-5571 A. Lohu hagi M. Palmi vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja kahju hüvitamiseks, kus A. Lohu kohta on kostja töötaja M. Palm avaldanud väiteid seoses A. Lohu võimaliku kaasaaitamisega varguse toimepanemisele. Seega ei tuvastata ega anta hinnangut nimetatud tsiviilasjas M. Karjuse või hageja tegevusele ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist praeguse vaidluse sisu arvestades asjakohaste tõenditega (TsMS § 238 lg 1). Ringkonnakohus keeldub seega hageja esitatud tõendite vastuvõtmisest. Kuna need tõendid esitati elektrooniliselt, puudub vajadus nende tagastamiseks.

11.1.Hageja on tuginenud sellele, et maakohus on tuvastanud vääralt hageja töökohustused, viidates mh ekslikult töökorralduse reeglitele, mille osas pole tõendatud, et neid oleks töötajale tutvustatud või et need oleksid töölepingu osaks muutunud. Ringkonnakohus nõustub sellega, et maakohus pole vastavaid vastuväiteid oma otsuses hinnanud ning on vastavate töökorralduse reeglite p-dele 9.16 ja 11.7 tuginenud. Asjas esitatud töölepingu p-st 6.3 nähtub, et töötaja on võtnud kohustuse täita tööandja töökorralduse reeglites kehtestatud nõudeid (vt dtl 53). Samas võib nõustuda hagejaga, et kuigi kostja on esitanud töökorralduse reeglid, mis on kinnitatud 6. jaanuari 2020. a käskkirjaga (dtl 88–101) ja mis käskkirja kohaselt hakkasid kehtima 13. jaanuaril 2020 (dtl 88), ei ole tööandja esitanud tõendeid, et nimetatud reegleid oleks töötajale tutvustatud. Eeltoodu ei anna siiski alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Mh on ka maakohus enne töökorralduse reeglitele viitamist leidnud, et valvuri ülesandeks on mitte lubada võõraid tööandja territooriumile ning tagada, et töötajad ega kolmandad isikud ei viiks tööandja territooriumilt välja tööandjale kuuluvat vara. Kindlasti ei ole valvuri pädevuses otsustada, mida tööandja territooriumilt välja võib viia. Nagu ka kostja põhjendatult viitab, on ka ilma vastavate töökorralduse reegliteta võimalik tuvastada ja järeldada, et kuna hageja töötas kostja juures valvurina (vt dtl 52, töölepingu p 2.1), siis valvuri peamiseks ülesandeks on tööandja territooriumi valvata ning tagada, et territooriumil asuv territooriumi omaniku vara säiliks, sh kaitsta territooriumil asuvat vara selle äravõtmise eest kolmandate isikute poolt ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Vastavatest asjaoludest või kahtlustest teada saamisel peab valvur sellest vähemalt tööandjat teavitama. Ringkonnakohus nõustub sellega, et nimetatud kohustused on tuletatavad juba valvuri kui ametikoha funktsioonist. Seda, et töötaja tegelikult teadis oma ülesannet teavitada tööandjat kahtlastest juhtumitest, kinnitavad ka hageja selgitused TVK istungil, kus TVK küsimusele: „Kui on kahtlane sündmus, siis peate teatama?“ vastas hageja: „Jah, selge see.“ (dtl 145). Hageja väited, et ta ei pidanud oma töötajaid kontrollima, ei ole asjakohane. Seega on maakohus lõppastmes õigesti tuvastanud tööülesanded, mida hageja pidi valvuri ametikohal töötades täitma.

11.2.Hageja leiab, et pole töökohustusi rikkunud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus on põhjendatult tuvastanud töökohustuste rikkumise ja ringkonnakohus ei korda maakohtu vastavaid põhjendusi. Väited selle kohta, nagu tõendaks M. Karjuse selgitus (dtl 33, 34), et tööriistakast ei kuulunud tööandjale, ei ole põhjendatud. M. Karjuse väited selle kohta, et teised töötajad otsustasid kostja territooriumil asuva tööriistakasti, mis väidetavalt oli olnud endise töötaja oma, ära visata ja M. Karjus otsustas selle endale võtta (dtl 138), ei tõenda, et tegemist oli kellelegi teisele kui tööandjale kuulunud tööriistakastiga. Eeldada võib, et tööandja territooriumil asuv vara kuulub tööandjale. M. Karjuse enda väited puuprusside/puumaterjali kuuluvuse kohta ei tõenda muude tõenditeta, et puuprussid oleks kuulunud autojuhtidele. Väide, et puumaterjali väljaviimine oli aktsepteeritud, on jäänud samuti paljasõnaliseks. Põhjendamatu on hageja väide, et puitmaterjaliga seonduv läks pärast juhatuse vahetumist edasi nagu õigusjärglus (dtl 210). Väide, et kõigel kostja territooriumil olevatel asjadel, mis kuuluvad tööandjale, peab olema peal tähistus ja ilma selleta ei saa väita, et tegemist on tööandja varaga, ei ole põhjendatud. Eluliselt on usutav, et tähistusega (numbrikombinatsioonidega, kleebistega) varustatakse tööandja territooriumil see tööandja vara, mis on olulise väärtusega. See ei tähenda, et asjad, millel tähistust peal pole, oleks mõeldud vabaks väljaviimiseks. Seega ei ole põhjendatud ka hageja väide, et kuivõrd tähistust kohvril peal polnud, ei pidanud ta ka eeldama, et tegemist on tööandja varaga. Maakohus on põhjendatult leidnud, et tööandja tõenditest (4-1_2234_23-5 Tööandja vastus 16.01.2024/235538472_Turvakaamera_salvestise_kuvatommised_ja_vastaspoole_selgitused_ .pptx) nähtub, et hageja abikaasa pani veoki peale tööriistakasti ning prussijupi. Kui veok laadimisalalt lahkus ja väravast välja sõitis, peatus veok parklas ning laadimistöid teinud