Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
16.01.2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-10280
Tsiviilasi
XX hagi AS-i Y vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, hüvitise ja viivise väljamõistmiseks AS-i Y vastuhagi XX vastu leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.06.2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsiooni- 24 088,83 eurot menetluses Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja / vastuhagis kostja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Neve Uudelt ja vandeadvokaadi abi Kaisa Margus Kostja / vastuhagis hageja (vastustaja): AS-i Y (registrikood XXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaadi abid Kadri Härginen ja Albert Linntam
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 18.06.2019 otsus tühistada ja teha uus otsus.
2.Tuvastada, et AS-i Y poolt 17.01.2018 töölepingu ülesütlemine on tühine.
3.Lõpetada AS-i Y (endise ärinimega Aktsiaselts Y) ja XX vahel 05.10.2006 sõlmitud tööleping (inglise keeles „Contract of Employment“) töölepingu seaduse § 107 lõike 2 alusel alates 17.01.2018.
4.Mõista AS-ilt Y XX kasuks välja 21 276,81 eurot ning nimetatud summalt apellatsioonkaebuse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 2541,56 eurot ja viivis alates 17. juuli 2019 kuni kohustuse kohase täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Jätta AS-i Y vastuhagi XX vastu rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldada. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta AS-i Y kanda. Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud, vastuväited vastuhagile
1.XX (hageja) esitas 05.07.2018 hagi AS-i Y (kostja) vastu, milles palus tuvastada kostja 17.01.2018 kirjaga esitatud töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse, lõpetada poolte vahel 05.10.2006 sõlmitud tööleping (inglise keeles „Contract of Employment“) töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel alates 17.01.2018, mõista kostjalt hageja kasuks välja 21 276,81 eurot ning viivis nimetatud summalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 18.01.2018 kuni kohustuse kohase täitmiseni.
2.Hageja oli kostja töötaja alates asutamisest 1993. aastal. 05.10.2006 sõlmisid pooled töölepingu, mille kohaselt töötas hageja kostja juures asedirektorina, vastutades kostja müügi- ja tootearenduse eest. Kostja põhitegevuseks on krediidiinfo kogumine, vahendamine ja müük ning registriteenuste osutamine Eesti krediteerijatele.
3.Hagejal oli töölepingu sõlmimise ja kestvuse ajal osalus Y OÜ-s (edaspidi Y) OÜ Q kaudu. Y põhitegevusala on olnud võlgade sissenõudmise teenuse ehk inkassoteenuse osutamine. Y oli kuni 03.07.2006 kostja tütarettevõte, milles hageja omandas osaluse. Hageja ei ole kunagi kuulunud Y juhatusse ega ole korraldanud ega osalenud Y igapäevases majandustegevuses ja juhtimises. Osaluse omamine on hageja jaoks finantsinvesteering.
4.Töölepingu p-s 10.1 leppisid pooled kokku, et töölepingu kestuse ajal ning kaksteist kuud pärast töösuhte lõpetamist ei ole töötajal seost ning ta ei osale töötajana ega muus pädevuses mis tahes äritegevuses, mis on otseselt või kaudselt või tõenäoliselt konkureeriv mis tahes ühingu äritegevusega. Kuna kostja teadis hageja osalusest Y-s, lepiti töölepingu p-s 10.1 kokku ka konkurentsipiirangu erand, mis nägi ette, et ühing ei loe konkureerivaks tegevusvaldkonnaks Y praegust võlgade sissenõudmise tegevust, millest hageja informeeris Y ning osanike vahel oli kokkulepe, et Y ei osuta teenuseid, mis võiksid hagejale kohalduva konkurentsipiiranguga vastuollu minna.
5.17.01.2018 esitas kostja hagejale tuginedes TLS § 88 lg 1 p-le 8 töölepingu ülesütlemisavalduse ja nõude leppetrahvi tasumiseks, mille põhjenduste kohaselt on hageja rikkunud töölepingus sätestatud konkurentsipiirangut, kuna omab osalusi Y-s ja C OÜ-s (edaspidi C). Kostja põhjendas, et Y 2015. ja 2016.a majandusaasta aruannete kohaselt tegelevat Y lisaks inkassoteenusele ka krediidihaldusteenuste (sh taustainfo jt teenuste) pakkumisega ning, et ka C tegeleb lisaks inkassoteenustele krediidiinfoga. Töölepingu ülesütlemine ja leppetrahvi nõude esitamine oli hageja jaoks üllatav, kuna ta on omanud osalust Y-s väga pikka aega ning Y tegevus ei ole aastate jooksul muutunud. C ei oma mingisugust äritegevust. Hagejalt keegi selgitusi enne töösuhte lõpetamist ei küsinud ning ta sunniti päevapealt lahkuma.
6.Kostja esitas ülesütlemisavalduse TLS § 88 lg-s 4 sätestatud tähtaega rikkudes, kuna Y 2015. ja 2016.a majandusaasta aruanded olid kättesaadavad juba 2016. ja 2017.a suvest; Y kodulehel on töölepingu sõlmimisest alates olnud üleval info selle kohta, et Y pakub inkassoteenuse raames mingis ulatuses ka infot ettevõtete kohta. Hagejal ei olnud kostja ees täiendavat teavitamiskohustust, kuna TLS §-st 27 tulenevalt lasub konkurentsipiirangust kinnipidamise kontrolli kohustus tööandjal ja töötaja omal algatusel infot andma ei pea; hageja teavitas kostjat enda osalusest Y-s juba töölepingu sõlmimise ajal; A OÜ taustapäringu väljavõte ei tõenda, et kostja sai Y krediidihaldusteenusest teada jaanuaris 2018; kostja rikkus TLS § 88 lg-s 3 sätestatud kohustust hagejat eelnevalt hoiatada; Y võlgade sissenõudmise tegevust ei loeta kostjaga konkureerivaks tegevuseks; hageja osalus C-s ei riku konkurentsipiirangut, kuna ühingul puudub majandustegevus; hageja osalus Y-s ei riku konkurentsipiirangut, kuna Y ei konkureeri kostjaga ning töölepingus oli kokkulepitud Y puudutav erand, mis hõlmab ka inkassoteenuse raames osutatava krediidihaldusteenuse; konkurentsipiirang on tühine.
7.Vastuseks vastuhagile märkis hageja, et vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole konkurentsipiirangut rikkunud ning kostja esitas leppetrahvinõude hilinenult. Leppetrahvi aluseks olev rikkumine (s.o Y osutas ühe korra ühele isikule teenust, mille väärtus oli ca 5 eurot) ja leppetrahvi summa 21 276,80 eurot, ei ole proportsioonis, mistõttu palub hageja seda kohtul vähendada. Hageja on füüsilisest isikust töötaja, kostja aga juriidilisest isikust ettevõtja, kelle 2016. a kasum oli 778 785 eurot. Kostja vastuväited hagile ja vastuhagi
8.Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle rahuldamata jätta.
9.Kostja sai 2018. a. jaanuaris teada, et Y, milles hageja osalust omas, oli asunud osutama võlgade sissenõudmise teenuste kõrval ka muid teenuseid, mis kattusid kostja tegevusalaga ning olid seeläbi kehtiva konkurentsipiirangu alusel hagejale ka kaudse tegevuse kaudu keelatud. Konkurentsipiirang välistas Y tegevuse konkurentsipiirangu alt üksnes võlgade sissenõudmise ehk inkassoteenuste osutamist puudutavas osas.
10.Konkurentsipiirangu rikkumise tuvastamiseks piisab, et tööandja on tõendanud, et Y osutas konkurentsi. Konkurentsipiirangu eesmärk on tagada, et töötaja tegevuse tulemusel ei tekiks tööandjale konkurente või tema tegevus ei aitaks kaasa konkurendi paremale käekäigule. Seega olid tööandja huvid piirangu rikkumisega jäädavalt kahjustatud ning tegemist polnud apsakaga, nagu töötaja püüab väita.
11.Konkurentsipiirangu kokkulepe on kehtiv ning sellel puuduvad tühisuse tunnused. Töötaja osalus ei riku konkurentsipiirangut aga Y tegevus konkurentsi osutamisel tööandjaga samal tegevusalal rikub. Ainsa välistuse ehk erandina oli töötajale lubatud Y kaudu võlgade sissenõudmise teenuse osutamine. Kokkuleppes ei olnud kirjas, et töötajale oli Y kaudu lubatud võlgade sissenõudmise ja infoteenuste osutamine.
12.Juhul, kui kohus leiab, et ülesütlemine ei ole kehtiv, tuleb hageja nõutavat hüvitist vähendada 0-ni.
13.AS Y esitas 13.09.2018 vastuhagi XX vastu, milles palus mõista hagejalt välja leppetrahvi 21 276,80 eurot, viivise põhinõudelt alates 19.01.2018 kuni 13.09.2018 summas 1109,89 eurot ning viivise alates 14.09.2018 kuni põhinõude 21 276,80 eurot täitmiseni vastavalt VÕS § 113 lõige 1 teises lauses sätestatud intressimäärale.
14.Vastuhagi kohaselt leppisid pooled töölepingu p-s 10.7 kokku, et konkurentsipiirangu rikkumise korral on töötaja kohustatud tasuma tööandjale leppetrahvi summas 332 910 krooni (s.o 21 276,8 eurot). Kostja esitas leppetrahvinõude esimesel võimalusel pärast töötaja rikkumisest teadasaamist. Kuna hageja rikkus töölepingust tulenevat konkurentsipiirangut, siis on kostjal tekkinud hageja vastu töölepingu p-i 10.7 alusel leppetrahvinõue, mille kostja palub hagejalt täies ulatuses välja mõista. Hageja rikkumine on toonud kostjale kaasa suure kahju ning seetõttu on leppetrahvi väljamõistmine õigustatud. Kostja esitas 17.01.2018 hagejale leppetrahvinõude, mida hageja ei tasunud. Järelikult on kostjal tekkinud ka VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgse viivise nõue kuni põhinõude tasumiseni. Esimese astme kohtu otsus
15.Harju Maakohtu 18.06.2019 otsusega jäeti hagi rahuldamata. Maakohus rahuldas vastuhagi ja mõistis XX-lt AS-i Y kasuks välja leppetrahvi 21 276,80 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt alates 19.01.2018 kuni 18.06.2019 summas 2406,32 eurot ning viivise alates 19.06.2019 vastavalt VÕS § 113 lõige 1 teises lauses sätestatud intressimäärale kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda.
16.Pooltel ei ole vaidlust järgnevas: hageja töötas kostja juures alates 1993. aastast; 05.10.2006 sõlmisid pooled töölepingu, mille alusel töötas hageja kostja juures asedirektorina kuupalgaga 7092,28 eurot; töötaja ülesanneteks oli tööandja müügi- ja tootearendustegevuse arendamine ning nende tegevustega seotud ülesannete täitmine; töölepingu p-s 10.1 leppisid pooled kokku konkurentsipiirangus; pooled leppisid kokku leppetrahvis konkurentsipiirangu rikkumise korral 21 276,80 eurot; hageja omas OÜ Q kaudu töölepingu sõlmimise ja lõpetamise ajal osalust Y-s; kostja esitas hagejale 17.01.2018 töölepingu ülesütlemisavalduse TLS § 88 lg 1 p 8 alusel ja leppetrahvi nõude konkurentsi osutamise tõttu Y kaudu ning hageja sai avaldused kätte 17.01.2018.
17.Pooltel on vaidlus selles, kas hagejaga töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv ja kas kostja saab hagejalt nõuda leppetrahvi 21 276,80 eurot.
18.Maakohus viitas TLS § 26 lg-le 1, § 23 lg-tele 1, 3 ja 4 ning § 24 lg 1 p-tele 1-4.
19.Töölepingu ülesütlemisavaldusest nähtuvalt öeldi hagejaga tööleping üles konkurentsipiirangu rikkumise tõttu TLS § 88 lg 1 p 8 alusel 17.01.2018. M OÜ 06.12.2017 päringuga on tõendatud, et nimetatud äriühing tegi Yl-e päringu, milles palus infot teenuste kohta eesmärgiga vältida pikaajalisi võlgnikke. Y 14.01.2018 vastusega M OÜ-le on tõendatud, et Y saatis vastuseks krediidiinforaporti A OÜ kohta. Raport oli tasuline, ca 5 eurot. M OÜ teavitas raporti saamisest kostjat. Seega on tõendatud, et 14.01.2018 A OÜ kohta väljastatud krediidiraporti puhul on tegemist samasuguse krediidiinforaportiga, milliseid väljastab kostja. Seda, et tegemist oli vastusega päringule, milles paluti infot võlgnevuste vältimiseks, mitte võlgade sissenõudmiseks ehk inkassoteenuseks, tõendab ka Y 19.01.2018 e-kiri selle kohta, et Y-l jäi taustauuringu ja seireteenuse osutamisel sõlmimata võlanõude menetlemise leping. Kuivõrd M OÜ märgib oma päringus selgelt, et tegemist on sooviga võlgnikke vältida, siis ei ole Y 19.01.2018 e-kirjas toodud väide poolte vahel lepingu ekslikult mittesõlmimise kohta päringu sisu arvestades asjakohane.
20.Y juhatuse liikme TT 12.01.2018 e-kirjaga MM-le on tõendatud, et Y-s jätkatakse inkassoteenuse ja infoteenuse pakkumisega, Y OÜ vastusega tööandja päringule inkassoteenuse kohta ja Y veebilehel seisuga 07.02.2018 lisaks võlgade sissenõudmise teenusele eraldi alamenüüs reklaamitud „võlgade ennetamise“ teenusega on tõendatud, et inkassoteenust on võimalik osta eraldiseisvalt, millest saab järeldada, et Y jaoks ei olnud 14.01.2018 M OÜ-le A OÜ kohta väljastatud krediidiraporti puhul tegemist erandliku tegevusega. Samuti kinnitab Y 2018. a. oktoobris klientidele saadetud infokiri, et kostja varasemad kahtlused krediidiinfoteenuse turul uue konkurendi tekkimise kohta olid põhjendatud.
21.Tunnistaja OO kohtus antud ütlused inkassoteenuse olemuse ja lepingu sõlmimise asjaolude kohta ei lükka ümber eeltoodud kirjalike tõenditega tõendatud asjaolusid, tunnistaja ütlused selle kohta, et Y osutas üksnes inkassoteenust, on vastuolus eelpool käsitletud dokumentaalsete tõenditega.
22.Töölepingu p 10.1 sätestas, et seadusega lubatud ulatuses lepib töötaja ühinguga kokku, et töölepingu kestuse ajal ning 12 kuud pärast seda alates töösuhte lõpetamise kuupäevast ei ole tal seost ning ta ei osale töötajana ega muus pädevuses mis tahes ühingu äritegevuses, mis on otseselt või kaudselt konkureeriv või tõenäoliselt konkureeriv mis tahes ühingu äritegevusega. Sama kohaldub mis tahes äritegevuse jätkamisele või selles osalemisele, mis annab nõu või abi mis tahes sellisele konkureerivale äritegevusele. Kahtluste vältimiseks ei loe ühing konkureerivaks tegevusvaldkonnaks Y OÜ praegust võlgade sissenõudmise tegevust. Seega oli hagejal keelatud olla seotud äritegevusega, mis otseselt või kaudselt konkureeris või tõenäoliselt võis konkureerida kostja äritegevusega. Kuna kostja äritegevus seisneb krediidiinfo- ja krediidihaldusteenuste osutamises ja klientidele krediidiraportite saatmises, siis M OÜ-le vastuseks A OÜ kohta krediidiinforaporti ja krediidiriskihinnangu saatmisega, mis ei ole inkassoteenused, konkureeris Y kostjaga ning kostjal oli õiguslik alus hagejaga töölepingu lõpetamiseks TLS § 88 lg 1 p 8 alusel.
23.Töölepingu p-ga 10.6 on tõendatud, et pooled leppisid kokku selles, et konkurentsipiirangu rikkumine loetakse töödistsipliini raskeks rikkumiseks, mis annab aluse lepingu lõpetamiseks isegi esimese rikkumise korral. Seega ei pidanud kostja järgima hageja esile toodud TLS § 88 lg-s 3 sätestatud töötaja eelneva hoiatamise kohustust.
24.Kostja on tõendanud, et ta sai esmakordselt infot selle kohta, et Y reaalselt konkureerib kostjaga, pärast M OÜ-lt 2018. a. jaanuaris Y konkureerimise kohta teavituse saamist. Majandusaasta aruannetes, registrikaardil märgitu ja veebilehtedel märgitu toetavad Y reaalset konkureerimist kostjaga, kuid nendest ei saa järeldada, millal Y oma konkureeriva tegevusega reaalselt alustas. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks kostjat ise teavitanud Y krediidiinfo- ja –haldusteenustest, kuigi tulenevalt hea usu põhimõttest ja tööandjale lojaalsuspõhimõttest oli hagejal kohustus kostjat Y tegevusvaldkonna laienemisest teavitada. Seega ei ole töölepingu lõpetamine toimunud TLS § 88 lg-s 4 sätestatud tähtaega rikkudes.
25.Konkurentsipiirang on kooskõlas TLS §-de 23 lg-tega 1, 2 ja 3, kuna töölepingu p-s 10.1 on arusaadavalt ja selgelt välja toodud, et kostja välistab Y puhul konkurentsipiirangust üksnes võlgade sissenõudmise teenuse ja selline kokkulepe on esemeliselt mõistlikult piiritletud.
26.Eeltoodust tulenevalt rikkus hageja konkurentsipiirangu kohustust, töölepingu ülesütlemine on kehtiv ning seetõttu jääb hagi rahuldamata.
27.Maakohus viitas VÕS § 76 lg-tele 1 ja 3, § 82 lg-tele 2 ja 7, §-le 100, § 101 lg 1 p-tele 1 ja 6, § 108 lg-le 1 ja TLS § 26 lg-tele 1 ja 2. Pooled leppisid töölepingu p-s 10.7 kokku, et töötaja tasub tööandjale juhul, kui ta konkurentsipiirangut rikub leppetrahvi 332 910
krooni, mis vastab summale 21 276,80 eurot. Järelikult on kostjal hageja vastu töölepingu p-i 10.7 alusel leppetrahvi nõue. Hagejapoolne lepingu rikkumine ei ole vabandatav VÕS § 160 lg 1 mõttes. VÕS § 161 lg-st 1 tulenevalt ei oma leppetrahvi väljamõistmisel kahju tekkimise või selle suuruse esile toomine ja tõendamine tähendust ega anna alust leppetrahvi vähendamiseks. Leppetrahvi suurus (21 276,80 eurot) on hageja töötasu (7092,27 eurot) arvestades esitatud mõistlikus suuruses, jäädes alla töötaja nelja kuu töötasu, mistõttu ei ole leppetrahvi vähendamine põhjendatud. Kostjal on lisaks põhinõudele tekkinud ka viivise nõue, hagejalt tuleb välja mõista 18.06.2019 seisuga viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 2406,32 eurot ning TsMS § 367 alusel viivis edasiulatuvalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.
28.Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Apellatsioonkaebus
29.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada, jätta vastuhagi rahuldamata ning jätta menetluskulud kostja kanda.
30.Maakohus rikkus otsuse tegemisel nii materiaalõiguse (TLS § 2; TLS § 23; TLS § 27; TLS § 88 lg 3; TLS § 88 lg 4; VÕS § 29; VÕS § 162 lg 1) kui ka menetlusõiguse (TsMS § 5 lg 1; TsMS § 232 lg 1; TsMS § 436 lg 1) norme.
31.Maakohus tõlgendas ebaõigesti konkurentsipiirangu sisu. Maakohus on jätnud hindamata hageja väite, et töölepingu p-s 10.1 kokkulepitud Y puudutav konkurentsipiirangu erand pidi välistama hagejale etteheidete tegemise seoses asjaoluga, et hageja omab osalust Y-s. Hageja omandas osaluse Y-s üksnes kostja soovil. Maakohus jättis konkurentsipiirangu tõlgendamisel arvestamata VÕS § 29 lg-s 5 toodud asjaolud ja analüüsimata tunnistaja OO ütlused.
32.Maakohus leidis ebaõigesti, et konkurentsipiirang ei ole tühine. Kohus ei ole põhjendanud, mida ta käsitleb „võlgade sissenõudmise teenusena“. Kohus on jätnud konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuse eeldused tervikuna tuvastamata, hinnates ainult, kas konkurentsipiirangu erand vastab TLS § 23 nõuetele. Konkurentsipiirang on liiga üldsõnaline ja kõikehõlmav, et vastata esemeliselt TLS § 23 nõuetele. Konkurentsipiirangu kokkuleppes ei ole esile toodud, millised tegevusalasid loeb kostja konkureerivaks, selgitamata on, mis on „mis tahes konkureeriv äritegevus“ või milliseid tegevusi loeb kostja lisaks töösuhtele konkureerivaks, selgitamata on, mis on „muu pädevus“ ja „seos“.
33.Igal juhul ei vasta konkurentsipiirang Y osas TLS § 23 nõuetele. Hagejale ei saanud olla äratuntav see, et Y-s osaluse omamine ei olnud konkureeriv tegevus töölepingu sõlmimise ajal, kuid võis selleks mingil teadmata ajahetkel muutuda. Lisaks ei ole selge, mida kostja peab „võlgade sissenõudmise tegevuseks“. Konkurentsipiirang ei saa kehtida, kuna see on seatud sõltuvusse kolmanda isiku tegevusest.
34.Maakohus ei tuvastanud hagejale etteheidetavat tegu. Konkurentsipiirang sanktsioneerib töötaja aktiivset tegevust.
35.Maakohus tuvastas ebaõigesti, et Y asus kostjaga konkureerima. A OÜ raporti väljastamine ei tõenda, et Y asus kostjaga konkureerima. Kostja ise initsieeris oma klienti M OÜ-d tegema 2017. a. lõpus Y „kontrollpäringut“. Maakohus hindas M OÜ 06.12.2017 e-kirja poolikult, jättes arvestamata, et M OÜ selgitas, et viimasel ajal oleme olnud hädas pikaajaliste võlgnikega, mis viitab võlgade sissenõudmise teenuse soovile.
36.Maakohus jõudis valele järeldusele, nagu tõendaks Y OÜ vastuskiri, et Y osutab infoteenust eraldiseisvalt inkassoteenusest. See, milliseid teenuseid osutab Y OÜ ei saa tõendada seda, milliseid teenuseid osutas Y.
37.Kohus hindas ebaõigesti Y kodulehe väljavõtet. Olukorras, kus kostja väitis, et ei käsitle konkureeriva tegevusena seda, mida Y oma kodulehel reklaamib, ei oleks kohus tohtinud tugineda Y kodulehelt nähtuvale infole kui väidetavale tõendile Y konkureeriva tegevuse kohta.
38.Maakohus hindas ebaõigesti Y 15.10.2018 infokirja, kuna esiteks väitis kostja, et ta ei käsitle rikkumisena seda, kui Y on üksnes avalikult reklaaminud kostjaga samade teenuste osutamist. Teiseks saatis Y kõnealuse infokirja oma klientidele 9 kuud pärast hageja töölepingu ülesütlemist kostja poolt.
39.Maakohus jättis hageja väited ja tõendid analüüsimata. Kohus andis ebaõige hinnangu tunnistaja OO ütlustele.
40.Maakohus järeldas ebaõigesti, et kostja sai hageja väidetavast rikkumisest teada 2018. a. jaanuaris. Töölepingu ülesütlemise aluseks olnud väidetavad asjaolud pidid kostjale olema teada oluliselt enne hageja töölepingu ülesütlemist. Kui käsitleda Y väidetava konkureeriva tegevusena seda, milliste teenuste osutamist Y avalikult reklaamis, siis rikkus kostja igal juhul TLS § 88 lg-t 4, kuna avalikest allikatest olid teenused, mille osutamist Y reklaamis, kostjale juba aastaid teada. Maakohus järeldas ebaõigesti, et hagejal oli kostja teavitamiskohustus. Selleks, et hagejal saanuks olla kostja teavitamiskohustus, pidanuks hageja teadma, et Y on väidetavalt asunud osutama kostjaga sama teenust. TLS § 27 järgi oli hagejal kohustus anda kostjale infot Y majandustegevuse kohta üksnes siis, kui kostja seda hagejalt küsis. Leides, et töötajal on omaalgatuslik tööandja teavitamiskohustus seoses konkurentsipiirangust kinnipidamise kontrollimisega, kohaldas kohus ebaõigesti TLS §-i 27.
41.Kohus järeldas ebaõigesti, et kostja ei pidanud hagejat hoiatama lepingu ülesütlemisest. Maakohus ei analüüsinud töölepingu p-i 10.6 tühisust. Töölepingu säte, mis annab tööandjale õiguse öelda tööleping üles hoiatuseta ilma TLS § 88 lg 3 teises lauses sätestatud asjaolusid kaalumata, on TLS §-st 2 tulenevalt tühine. Lisaks tuleb arvestada, et hageja osalus Y-s oli kostjale teada töösuhte algusest peale ning hageja omandas osaluse Y-s kostja soovil. Olukorras, kus hageja ise ei olnud midagi teinud selleks, et sattuda rikkumisse, oleks hageja saanud olukorda parandada, loobudes oma osalusest Y-s. Ka jättis kohus arvestamata selle, millise info pinnalt kostja hageja töölepingu ilma hoiatuseta üles ütles.
42.Kohus oleks pidanud leppetrahvi vähendama. Kohus ei analüüsinud asjaolusid, mis õigustavad leppetrahvi vähendamist: leppetrahvi aluseks oleva rikkumise ärahoidmine ei olnud hageja kontrolli all, kuna hageja ei saanud mõjutada Y igapäevast majandustegevust; leppetrahvi aluseks olev väidetav rikkumine ja leppetrahvi summa ei ole proportsioonis; kostjal puudus huvi konkurentsipiirangu täitmise vastu. Kahju puudumine omab leppetrahvi vähendamisel tähtsust. Vastustaja seisukoht
43.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
44.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Ringkonnakohtul on võimalik teha uus otsus, millega rahuldab hagi ja jätab vastuhagi rahuldamata.
45.Ringkonnakohus tuvastas järgmised asjas tähtsust omavad vaidlustamata asjaolud: - kostja tegevusvaldkonnaks on krediidiinfo pakkumine; - hageja oli kostja töötaja alates selle asutamisest 1993. aastal;
kuni 2006. aastani oli kostja tütarettevõte Y, mis tegeles ja tegeleb inkasso teenuse pakkumisega, mis hõlmab ka krediidiinfo kogumist ja kasutamist, sh selle krediidiinfo mingil kujul edastamist oma klientidele; - 2006. aastal võõrandati kostja äriühingu aktsiad, kusjuures ostja ei soovinud omandada kostja tütarühingut, Y osaluse omandasid hageja ja kostja tolleaegne juhatuse liige OO; - hageja ei kuulunud kostjaga töösuhtes olemise ajal Y juhtorganitesse ega osalenud Y igapäevases majandustegevuses; - 2006. aastal sõlmisid hageja ja kostja uue töölepingu, milles leppisid kokku ka konkurentsipiirangus, sealhulgas selles, et tööandja ei loe konkureerivaks tegevusvaldkonnaks Y OÜ praegust võlgade sissenõudmise tegevust; - 17.01.2018 esitas kostja hagejale avalduse töölepingu ülesütlemiseks konkurentsikeelu rikkumise tõttu; - kostja käsitleb hageja konkureeriva tegevusena asjaolu, et Y väljastas 14.01.2018 vastuseks M OÜ päringule krediidiinforaporti A OÜ kohta, millega osutas krediidiinfoteenuset ilma inkassoteenust osutamata; - hageja sai teada asjaolust, et Y on sellise raporti väljastanud, töövaidluskomisjonis, kus kostja selle väite ja tõendi esmakordselt esitas.
46.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on töölepingus kokkulepitud konkurentsipiirangut rikkunud, mis andis kostjale aluse tööleping TLS § 88 lg 1 p 8 alusel erakorraliselt üles öelda ja nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist.
47.Esmalt käsitleb kolleegium lepingu tõlgendamist konkurentsipiirangut käsitlevas osas.
48.Maakohus leidis, et töölepingus p-s 10.1 on arusaadavalt ja selgelt välja toodud, et kostja välistab Y puhul konkurentsipiirangust üksnes võlgade sissenõudmise teenuse.
49.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus sellisele järeldusele jõudmisel rikkunud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet (TsMS § 436 lg 1). Kohus peab otsuses vastama poolte väidetele ja analüüsima kõiki asjas olulisi tõendeid. Samuti peab kohtuotsusest nähtuma kohtu arutluskäik ehk kuidas kohus konkreetsele järeldusele jõudis. Maakohus on jätnud hindamata hageja väite, et töölepingu p-s 10.1 kokkulepitud Y puudutav konkurentsipiirangu erand pidi välistama hagejale etteheidete tegemise seoses asjaoluga, et hageja omab osalust Y-s. Hageja selgitas, et võttes arvesse Y-s osaluse omandamise asjaolusid, see on asjaolu, et hageja omandas osaluse kostja soovil, ei pidanud poolte ühise arusaama kohaselt hageja osalus Y-s kujutama endast konkurentsipiirangu rikkumist ning et poolte tahe konkurentsipiirangu erandi sätestamisel oligi tagada, et juhuks kui kostja saab millalgi tulevikus uue omaniku, kes Y-s osaluse omandamise ajalugu ei tea, ei saaks uus omanik hagejale Y-s osaluse omamisega seoses etteheiteid teha.
50.VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Hageja tahe ja arusaam töölepingus sätestatud konkurentsipiirangu sõlmimisel oli, et temale ei saa etteheiteid seoses Y-s osaluse omamisega teha. Kostja nimel sõlmis hagejaga töölepingu kostja tolleaegne juhatuse liige OO. Kostja tahte tuvastamisel tuleb seetõttu lähtuda sellest, mil moel sai konkurentsipiirangust aru OO. OO andis tunnistajana ütlusi kohtuistungil. OO ütluste kohaselt tekkis töölepingu sõlmimisel ja standartse konkurentsipiirangu sätte kehtestamisel küsimus, et mis saab siis, kui tuleb näiteks uus omanik, kes ei tea seda ajalugu, kas on asi üheselt selge, et XX tegevus Y-s ei ole mingil juhul konkureerimine. Ja leiti, et kuna võib tekitada küsimusi, võib tekkida selline kohtuprotsess, nagu praegu, siis sellise kohtuprotsessi vältimiseks pandigi see konkreetne punkt sinna sisse, et XX tegevust Y-s ei loeta konkureerimiseks Y jaoks. Ja selle punkti peamine eesmärk oligi võimalike vaidluste vältimine. Maakohus ei ole OO ütlusi seoses poolte tegeliku tahte väljaselgitamisega hinnanud. -
51.Maakohus tõlgendas kokkulepet ekslikult üksnes grammatiliselt. Maakohus lähtus üksnes konkurentsipiirangu erandi sõnastusest, s.o et erandi sõnastus ei välistanud Y tervikuna, vaid et erandi kohaselt ei loetud konkureerivaks tegevuseks Y praegust võlgade sissenõudmise tegevust. Samas tunnistaja OO selgitas, et selle punkti mõte oli siiski välistada hagejale etteheidete tegemine seoses osaluse omamisega Y-s.
52.Võttes arvesse Y-s osaluse omandamise asjaolusid ning tunnistaja OO ütlusi, leiab ringkonnakohus, et nii poolte ühise arusaama (VÕS § 29 lg 1) kui ka lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaama (VÕS § 29 lg 4) kohaselt oli konkurentsipiirangu erandi eesmärk tagada, et hagejale ei saaks Y-s osaluse omamisega seoses etteheiteid, sh käesoleva hagi aluseks olevat etteheidet, teha.
53.Kui ka lähtuda maakohtu ja kostja tõlgendusest konkurentsipiirangu sisule, et konkurentsipiirang lubas hagejal omada osalust Y-s seni kuni Y ei osuta teenuseid, mis väljuvad võlgade sissenõudmise teenusest, siis on selline kokkulepe töötajat ebamõistlikult kahjustav ning TLS § 23 alusel tühine. TLS § 23 lg 1, mis sätestab konkurentsipiirangu olemuse, seob konkurentsipiirangu töötaja tegevusega. Konkurentsipiirangu kokkulepe saab reguleerida ja piirata üksnes töötaja tegevust, s.o tegevust, mida töötaja saab ise mõjutada. Töötajaga sõlmitud konkurentsipiirangu kokkuleppega ei saa siduda kolmanda isiku tegevust.
54.Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et Y poolt 14.01.2018 krediidiinforaporti väljastamist saab pidada konkurentsikeelu rikkumiseks kostja poolt. Maakohus on jätnud käsitlemata hageja väite, et asjaolu, millega kostja hageja töölepingu ülesütlemist ja leppetrahvi nõudmist õigustab, ei olnud hageja kontrolli all, ning et töölepingus sätestatud konkurentsipiirangu mõte oli sanktsioneerida tegevust, mida hageja sai mõjutada.
55.Maakohus analüüsis üksnes seda, kas Y asus kostjaga konkureerima ning on selle pinnalt järeldanud, et hageja rikkus töölepingus sätestatud konkurentsipiirangu kokkulepet. Riigikohus on selgitanud, et konkurentsipiirangu kokkuleppest tulenev piirang peab olema töötajale mõistlik ja äratuntav (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 215-16682, p 12). Hagejale ei saanud olla äratuntav see, et Y-s osaluse omamine ei olnud konkureeriv tegevus töölepingu sõlmimise ajal, kuid võis selleks mingil teadmata ajahetkel muutuda.
56.Kostja ei ole esile toonud hageja tegevust kostjale konkurentsi osutamisel. Sellist tegevust ei tuvastanud ka maakohus. Hagejale etteheidetav tegu ei saa olla Y-s osaluse omamine, kuna sellest oli kostja töölepingu sõlmimise ajal teadlik ning aktsepteeris seda. Riigikohus on selgitanud, et töötajale ei saa olla keelatud igasugune töö konkurendi juures, vaid üksnes tegevused teisel töökohal, mis võib töötaja endise tööandja majandustegevust mõjutada (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-16682, p 16). Maakohus ei tuvastanud, mil moel sai üksnes hageja osalus Y-s kostja majandustegevust mõjutada.
57.Hagejale etteheidetav tegu ei saa ka olla see, et Y väidetavalt asus kostjaga mingi hetk konkureerima, kuna Y ei ole võrdsustatav hagejaga. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et ta ei saa töötajana vastutada kolmanda isiku tegevuse eest, kelle tegevust ta ei juhi ega kontrolli ning millisest tegevusest ta isegi teadlik ei olnud. Samuti ei saa hagejale etteheidetav tegu olla see, et hageja ei loobunud Y osalusest siis, kui Y väidetavalt asus kostjaga konkureerima. Kuna asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks teadnud, et Y asus mingi hetk kostjaga konkureerima, siis ei saa hagejale ette heita ka osalusest mitteloobumist. Samas oli hageja ka seisukohal, et ta oleks võinud oma osaluse Y-s võõrandada, kui kostja oleks seda soovinud, siis kui kostja hinnangul asus Y kostjaga konkureerima. Kostja ei andnud aga hagejale selleks võimalust, lõpetades hagejaga töölepingu päevapealt hoiatuseta.
58.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et hageja ei ole rikkunud töölepingu p-s 10.1 sätestatud konkurentsikeeldu ning seetõttu puudus kostjal seaduslik alus töölepingu erakorraliseks ülesülemiseks TLS § 88 lg 1 p 8 alusel ning kostja poolt töölepingu ülesütlemine on TLS § 107 lg 1 alusel tühine. Vastavalt hageja taotlusele tuleb tööleping TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada alates 17.01.2018.
59.TLS § 109 lg 1 kohaselt, kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, mille väljamõistmist hageja taotleb. Asjaolusid hüvitise vähendamiseks ei ole kostja esile toonud. Kostja ei vaidlusta hageja töötasu suurust 7092,27 eurot kuus. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 21276,81 (3x7092,27) eurot.
60.Kuna hageja ei ole rikkunud konkurentsikeeldu, puudub kostjal TLS § 26 lg-st 6 tulenev leppetrahvi nõue ja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
61.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse.
62.TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.
63.Seoses hagi rahuldamisega ja vastuhagi rahuldamata jätmisega, jätab ringkonnakohus TsMS § 162 lg 1 alusel maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda.
64.Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.