3.Rahuldada kostja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Määrata kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude summaks ringkonnakohtus 477 eurot 68 senti ning mõista see summa hagejalt XX-lt kostja Y Osaühingu kasuks välja. Hagejal tuleb väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda kostjale alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
1.XX (hageja) esitas 05.04.2018 töövaidluskomisjonile (komisjon) Y Osaühingu (kostja) vastu avalduse, milles palus välja mõista saamata jäänud puhkusetasu 465,29 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 12,39 eurot ja lisanduv viivis kuni põhinõude täitmiseni ning tööõnnetusest tulenev hüvitis 114,08 eurot. Komisjon keeldus tööõnnetusest tuleneva hüvitise menetlusse võtmisest, kuid teised nõuded võttis menetlusse. Kostja esitas vastunõude 128,46 euro väljamõistmiseks, mille komisjon liitis 20.04.2018 hageja nõudega samasse menetlusse. Komisjon rahuldas hageja avalduse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitise 465,29 eurot ja viivise 12,39 eurot ning jättis rahuldamata kostja vastuavalduse hageja vastu. Kostja ei nõustunud komisjoni otsusega osas, milles komisjon rahuldas hageja töövaidlusavalduse kostja vastu ning esitas kohtule 11.06.2018 taotluse lahendada asi hagimenetluses.
2.Menetlusse võetud hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 16.11.2016 tähtajatu töölepingu nr 80, mille kohaselt asus avaldaja 16.11.2016 tööle juristina põhitöötasuga 470 eurot (bruto) kalendrikuus. Tööleping lõpetati poolte kokkuleppel töölepingu seaduse (TLS) § 79 alusel alates 05.12.2017. Lõpparve tasus tööandja 06.12.2017. Tööandja ei tasunud hüvitist kasutamata puhkuse eest, mis hageja arvutuse järgi oli 29,53 kasutamata puhkepäeva eest 465,29 eurot (bruto). Hageja kinnitas, et ta ei kasutanud puhkust kostja juures töötamise vältel. Kui ka hageja viibis vaidlusalusel perioodil välismaal, ei välistanud see kaugtöö tegemist. Sel ajal ei töötanud hageja Q OÜ-s. Tööandja on kohustatud koostama puhkuste ajakava ja suulise avalduse alusel puhkuse saamist seadus ette ei näe. Lisaks palus hageja põhinõudelt välja mõista VÕS §-le 113 lg 1 alusel avalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 12,39 eurot. Hageja vaidles kostja tasaarvestuse avaldusele vastu ja palus kohaldada sellele aegumist. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Töötajal oli vastavalt suulisele kokkuleppele õigus võtta puhkust omal algatusel, lähtudes vajadusest osaleda kohtuistungitel. Kuna hageja asus tööle 16.11.2016, siis 2016. aastal hagejal puhkust ei olnud. Perioodil 01.01.2017 kuni 05.12.2017 oli hageja puhkusel kahel korral. Esimene puhkus kestis 25 kalendripäeva alates 25.04.2017 kuni 19.05.2017. Sel ajal oli hageja Ungaris, Poolas ja Gruusias, kuhu oli hageja lähetanud ta enda äriühing Q OÜ. Gruusias käis ta ka kõrvaarsti vastuvõtul. Teisel korral viibis hageja puhkusel 11 kalendripäeva perioodil 20.06.2017-30.06.2017 Peterburis. Hageja tööstaaž kostja juures oli üks aasta 19 päeva. Seega oli hagejal õigus puhkusele 28 kalendripäeva ulatuses. Reaalselt viibis hageja puhkusel 36 kalendripäeva, mistõttu oli hageja kasutamata jäänud puhkuse hüvitise ja viivise nõue põhjendamatu. Hageja pangakontole laekus aprillis, mais, juunis ja juulis töötasu täies ulatuses.
Kostja palus kohaldada hageja nõudele aegumist, sest ta maksis hagejale lõpparve 06.12.2017, aga hüvitisnõude esitas hageja komisjonile 09.04.2018. Juhuks, kui kohus asub seisukohale, et hageja oli puhkusel, kuid puhkusetasu ei saanud, esitas kostja tasaarvestuse avalduse, sest maksis perioodil aprill-juuni 2017 hagejale põhjendamatult töötasu 579,44 eurot. Maakohtu otsus
4.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooltel ei olnud vaidlust, et hageja töötas kostja juures alates 16.11.2016 tähtajatu töölepingu nr 80 alusel juristina töötasuga 470 eurot kuus ning tööleping lõpetati TLS § 79 alusel poolte kokkuleppel 05.12.2017. Neil oli vaidlus, kas hageja kasutas töötamise ajal puhkust ja kas tal oli kasutamata jäänud põhipuhkuse hüvitamise nõue. Kostja töötajatele puhkuste ajakava ei koostanud ja hageja kirjalikku puhkuseavaldust ei esitanud. Eelnev ei tähendanud, et hageja puhkusel ei viibinud, kuid seda asjaolu tuli tõendada hagejal. Kostja 25.04.2017 ja 20.05.2017 korraldustest nähtus, et hagejale võimaldati puhkust alates 25.04.2017 kuni 19.05.2017 puhkusereisiks koos emaga Ungarisse, Poolasse ja Gruusiasse kestvusega 25 kalendripäeva. Kostja 20.06.2017 ja 03.07.2017 korraldustest nähtuvalt võimaldati hagejal kasutada puhkust sõiduks Peterburi alates 20.06.2017 kuni 30.06.2017 kestvusega 11 kalendripäeva. Korraldusi hagejale ei tutvustatud, kuid nende tutvustamise kohustust seadusest ka ei tulenenud. Asjaolu, et hageja viibis perioodil 24.04.2017-16.05.2017 välismaal, tõendas hageja vormistatud käskkiri, mille kohaselt saatis Q OÜ hageja töölähetusse Ungarisse ja Gruusiasse ajavahemikul 24.04.2017-16.05.2017 ning kviitung 02.05.2017 Gruusias kõrvaarsti vastuvõtul viibimise kohta. Lisaks oli hageja viibimine kostja korraldustes märgitud ajal puhkusereisidel välismaal tõendatud puhkusereisi fotodega, hageja pangakonto väljavõttega välismaal ostude sooritamise kohta ja tunnistaja BB ütlustega, mille kohaselt rääkis hageja kolleegidele välismaal veedetud puhkusest. Hageja ei tõendanud, et kostja esitatud tõendid olid kogutud õigusvastasel viisil. Asjaolu, et hagejal oli töölepingu järgi võimalus teha kaugtööd, ei omanud praeguses asjas tähtsust. Hagejal oli õigus perioodi 16.11.2016-05.12.2017 eest puhkust saada 29,53 kalendripäeva. Pangakonto väljavõtetega oli tõendatud, et hagejale maksti aprillis, mais, juunis ja juulis 2017 palka, kuid mitte TLS § 70 lg-s 1 ja § 29 lg-s 8 nimetatud korras arvutatud puhkusetasu 465,29 eurot (bruto). Seega oli hagejal õigus nõuda ka viivist 12,39 eurot. Hageja nõue ei olnud aegunud. Kostja esitas 18.04.2018 avalduse hageja nõude tasaarvestamiseks kostja poolt väljamakstud töötasuga. Kostja kandis hagejale aprillist juunini 2017 töötasu 579,44 eurot (bruto) rohkem kui pidi. Kostja arvestas, et hagejal oli õigus puhkusele 28 kalendripäeva, puhkusetasu suurus pidi olema 450,98 eurot (bruto) ning pärast tasaarvestust oli kostja nõue hageja vastu 128,46 eurot. Kohus leidis, et kostja töötasu nõue tuli tasaarvestada hageja nõudega kokku 477,68 euroga (bruto), mitte 450,98 euroga, kuid kuna kostja nõue ületas ka sellisel juhul hageja nõuet, oli hageja nõue VÕS § 186 p 2 järgi tasaarvestusega lõppenud. Kostja nõue ei olnud aegunud. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kohus oli asja arutamisel erapoolik ja ebaõiglane ning tuvastas valesti asja lahendamiseks olulised asjaolud. Isegi kui hageja viibis välismaal, ei välistanud see kaugtöö tegemist kostja huvides. Kostja ei võimaldanud hagejale tasustatud puhkust. Kostja töötajate puhkuste ajakava ei koostanud ja seadus ei võimaldanud puhkust suulise avalduse alusel. Hageja töötas Q OÜ-s alates 06.12.2017, mitte aprillist 2017. Hageja pangakonto väljavõtetest ei nähtunud puhkusetasu maksmine. Kohus kuulas ebaõigest tunnistajana üle BB, kes allus kostjale ja ei teadnud kõiki asjaolusid (töölepingu tingimused, puhkuseraha saamine, kaugtöö tegemine) ning jättis ebaõigesti ärakuulamata hageja. Samuti jättis kohus vaatamata hageja palvele kostja tõendid lubamatuks tunnistamata. Tõendid olid lubamatud, sest sisaldasid hageja isikuandmeid, mille töötlemiseks hageja nõusolekut ei andnud ja kostja võis nende kogumiseks kasutada ebaseaduslikku jälitustegevust. Vastus apellatsioonkaebusele
6.Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vaidlust ei olnud pooltel, et hageja töötas kostja juures 16.11.2016 sõlmitud töölepingu alusel kuni töölepingu lõpetamiseni poolte kokkuleppel 05.12.2017. Töölepingu p 4.1 kohaselt oli hagejal õigus iga-aastasele põhipuhkusele kestvusega 28 kalendripäeva. Ringkonnakohtus vaidlesid pooled jätkuvalt selle üle, kas hageja kasutas kostja juures töötamise ajal puhkust ja kas tal on kasutamata jäänud põhipuhkuse hüvitise nõue. Vaidlust ei olnud, et 2016. aastal hagejal puhkust ei olnud. Hageja kordas apellatsioonkaebuses maakohtu menetluses esitatud väiteid ja neile kõigile on kohus piisava põhjalikkusega vastanud. Hageja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt kostja ei võimaldanud talle puhkust, on asjas kogutud tõenditega ümber lükatud. Õige on, et kostja ei olnud koostanud puhkuste ajakava ja et hageja ei olnud esitanud kirjalikku avaldust puhkuse kasutamise kohta. Samas leidis asjas tõendamist, et tegelikult viibis hageja kostja juures töötamise perioodil puhkusel reaalselt 36
kalendripäeva, mistõttu hageja nõude kasutamata jäänud puhkuse hüvitise saamiseks jättis kohus põhjendatult rahuldamata. Ringkonnakohtul ei ole alust nõustuda apellandi etteheidetega tõendite hindamisele maakohtu poolt ega näe alust tõendite ümberhindamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tõendeid hinnates rikkunud menetlusnorme ja kaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Puudusid andmed, et kostja sai tõendid, millele kohus lahendi tegemisel mh tugines, kuriteoga või põhiõiguse õigusvastase rikkumisega, mis oleksid andnud aluse jätta nendega arvestamata (TsMS § 238 lg 3 p 1, lg 5). Pelgalt asjaolu, et kohtule esitatud dokumentidel olid hageja isikuandmeid, ei muutnud tõendeid lubamatuteks. Et BB on kostja töötaja, kes ei tea kõiki asjaolusid (kaebuse kohaselt näiteks töölepingu tingimusi) ei välistanud tema ülekuulamist tunnistajana, sest tunnistaja kuulati üle hageja puhkusel viibimise fakti tuvastamiseks, milleks ei olnud vajalik tunnistaja teadmine hagejaga sõlmitud töölepingu tingimustest või puhkuseraha saamisest. Kohus hindas kirjalikke tõendeid ja tunnistaja ütlusi nende kogumis kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja viibis perioodil 01.01.2017 - 05.12.2017 puhkusel 2 korda. Esimest korda pöördus hageja kostja poole suulise taotlusega võimaldada talle puhkus alates 25.04.2017 kestvusega 2 nädalat seoses reisiga Ungari, Poola ja Gruusiasse ja teist korda 20.06.2017 puhkusereisiks Peterburi tähtajaga 2 nädalat. Kuna hageja lubas vormistada puhkuseavaldus peale puhkust, tegi kostja 25.04.2017 korralduse hagejale puhkuse andmise kohta 2 nädalaks (I kd, lk 89). Kuna hageja tuli tööle tagasi 22.05.2017, tegi tööandja uue korralduse, milles oli märgitud, et hageja puhkuse kestust tuleb lugeda 25 kalendripäeva alates 25.04.2017 kuni 19.05.2017 (I kd, lk 75 p). 20.06.2017 pöördus hageja kostja poole teistkordselt suulise avaldusega võimaldada talle 2-nädalane puhkus, kuna ta soovib sõita Peterburi. Kostja tegi 20.06.2017 korralduse hagejale puhkuse andmise kohta (I kd, lk 76). Kuna hageja tuli tööle tagasi 03.07.2017, tegi kostja 03.07.2017 uue korralduse, märkides, et hageja puhkuse kestuseks tuli lugeda 20.06.2017 30.06.2017, s.o 11 kalendripäeva. Hageja väide, et välismaal viibimine ei välista kaugtöö tegemist, on iseenesest õige, kuid hageja ei ole oma väidet tõendanud. Samas selgitas kostja, et samaaegselt kostja juures töötamise ajal töötas hageja ka talle endale kuuluvas Q OÜ-s ja viibis enda vormistatud käskkirja kohaselt Ungaris ja Gruusias töölähetuses (I kd, lk 70 p). Hageja kaebuse väide, et ta töötas Q OÜ-s alates 06.12.2017, mitte aprillist 2017, ei ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Maakohus tuvastas õigesti, et hagejal oli õigus saada puhkust perioodi 16.11.2016-05.12.2017 eest 29,53 kalendripäeva ulatuses. Tõendamist leidis palgalehtede ja konto väljavõttega, et hagejale maksti 2017 aprilli-, mai-, juuni- ja juulikuu eest palka (I kd lk 81-85, 128 jj), mitte TLS § 70 lg 1 ja § 29 lg 8 nimetatud korras arvutatud puhkusetasu brutosummas 465 eurot 29 senti. Maakohus tuvastas õigesti, et hagejal on õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates lõpparve maksmisest 06.12.2017 kuni töövaidluskomisjonile avalduse esitamiseni 12 eurot 39 senti. Kostja esitas 18.04.2018 hagi vastusega tasaarvestusavalduse, paludes tasaarvestada hageja puhkusetasu nõue kostja tasutud töötasu nõudega, tuginedes VÕS § 197 lg-le 1. Kostja arvestuse kohaselt kandis ta hagejale 2017 aprillist juunini üle 579,44 (brutos) töötasu rohkem kui pidi maksma. Maakohus tasaarvestas kostja töötasu nõude hageja nõudega 477 eurot 68 senti (465,29+12.39) ja kostja nõue ületas hageja nõude, siis hageja nõue lõppes VÕS § 186 lg 2 järgi tasaarvestusega.
Menetluskulud
8.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt osutati talle ringkonnakohtu menetluses õigusteenust kokku 4 tunni ulatuses tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta). Kostja nõuab hagejalt lepingulise esindaja kulude hüvitamist 520 eurot. Lepingulise esindaja kulud tulenesid järgnevatest toimingutest: otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumine, arutelu kliendiga 1 tund ja vastuse koostamine 3 tundi. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas märgitud kulud on põhjendatud osaliselt. Riigikohus on selgitanud 27.02.2012 määruses asjas nr 3-2-1-143-11 p-s 14, et töötaja rahalise nõudega vähekeerukate asjade puhul on üksnes erandlike asjaolude esinemise korral vajalik ja põhjendatud mõista tööandja lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses kui oli hageja nõue (tsiviilasja hind). Ringkonnakohtu hinnangul ei esine praeguses asjas erandlikke asjaolusid, millele tuginedes oleks võimalik kostja kasuks välja mõista suurem menetluskulude hüvitis kui on hagi- ja apellatsioonkaebuse hind (477,68 eurot). Pidades silmas vaidlustatud otsuse mahtu, apellatsioonkaebuse ulatust, kostja koostatud vastuse kontsentreeritust ja kostja esindaja kvalifikatsiooni, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 477,68 euro suurune menetluskulude hüvitis. Vastavalt kostja taotlusele tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Vastuseks hageja poolt kostja menetluskuludele esitatud vastuväitele selgitab ringkonnakohus, et põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel ei ole oluline, et kostja on õigusbüroo, kellel oleks v-o olnud võimalik ka töötajate seast väärikas esindus leida. Menetlusosaline on vaba otsustama, kas esindada end ise, valida selleks välja mõni töötaja või sõlmida selleks leping advokaadiga. Kui menetlusosalisel, kelle kasuks määratakse menetluskulude jaotus, on esindusega seoses kulud tekkinud, siis tuleb need mõistlikul määral hüvitada. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.