H.S. hagi Chateau de Sable OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 084/2017/3042
Tsiviilasja hind
80 000 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 29. aprilli 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
H.S. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
15. oktoober 2019
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): H.S. (isikukood XXXXXXXXXXX); esindaja advokaat Virge Murak Vastustaja (kostja): Chateau de Sable OÜ (registrikood 11338162); esindaja vandeadvokaat Lembit Tedder
RESOLUTSIOON
1.Jätta H.S. apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tartu Maakohtu 29. aprilli 2019 otsus muutmata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud H.S. kanda.
4.Määrata Chateau de Sable OÜ menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus 800 eurot (käibemaksuta). Mõista H.S. Chateau de Sable OÜ kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus
eurot (käibemaksuta). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Mõista H.S. Eesti Vabariigi kasuks välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud vähemtasutud riigilõiv summas 150 eurot. Riigilõiv tuleb H.S. tasuda 15 päeva jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist vastavalt otsusele lisatud maksekorraldusele Maksu- ja Tolliameti kontole, märkides makseinfos näidatud viitenumbri.
Edasikaebamise kord
Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud menetluskulu tasumisega viivitamise korral tuleb H.S.l tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.H.S. (hageja) esitas 14. novembril 2017 hagi Chateau de Sable OÜ (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 084/2017/3042. Hagiavalduse kohaselt alustas kohtutäitur Oksana Kutšmei 24. oktoobril 2017 täitemenetlust täiteasjas nr 084/2017/3042. Täitedokumendiks on hüpoteegi seadmise lepingud, millega on tagatud kõik nõuded, mis tulenevad kostja ja S.S. (hageja tütre) vahel 8. septembril 2016 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest muudatustest ja lisadest. S.S. äriühingus oli tekkinud likviidsuskriis, mida S.S. lahendas mitmete laenude abil. Hageja nõustus tütre aitamiseks koormama hüpoteekidega oma kinnisasja. Äriühingu likviidsus ei paranenud. Hageja kinnisasjal asub kruusamaardla, mille kaevandamist hageja sooviks alustada, kuid tal puudub selleks raha. S.S. rääkis eelviidatud olukorrast kostja juhatuse liikme T.M.. Koos sündis plaan, et kostja annab S.S. laenu 150 000 eurot, millest viimane kustutab oma võlgnevused Kivimeistrid OÜ, Nordic Hypo AS ja OÜ FERTIILSUSE KESKUS ees ning millest toimub
hageja kinnistul uuringute finantseerimine. Vastavaid kokkuleppeid peegeldava laenulepingu projekti koostas S.S.. Kostja avaldas, et on põhimõtteliselt nõus, kuid soovib veel mitmeid tingimusi täpsustada ja seetõttu veel lepingule alla ei kirjuta. Kuna aga notaris on ajad broneeritud, siis tegi kostja ettepaneku minna notaris tehingutega edasi ja seejärel laenulepingu tingimusi täpsustada.
8.septembril 2016 käisid pooled notaris ning kostja poolt deponeeritud 40 000 euro arvel kustutati S.S. võlgnevus Kivimeistrid OÜ ees, kes loovutas samas summas hüpoteegi kostjale.
9.septembril 2016 ei olnud kostja juhatuse liige jõudnud talle sobivaid laenulepingu tingimusi välja mõelda. Kostja poolt deponeeritud teise 40 000 euro arvel kustutati võlgnevus Nordic Hypo AS ees, kes loovutas tema nõuet tagava hüpoteegi summas 40 000 eurot kostjale. Lisaks seati kostja kasuks hüpoteek summas 220 000 eurot, st hageja kinnisasi oli kokku koormatud kostja kasuks summas 300 000 eurot. Algsest kokkuleppest jäi veel täitmata 70 000 eurot ning realiseerimata S.S. võlgnevuse kustutamine OÜ FERTIILSUSE KESKUS ees. Hagejal oli huvi saada vahendeid geoloogilise uuringu läbiviimiseks. Kostja edastas laenulepingu alles 23. septembril 2016, oluliselt oli muudetud lepingu tingimusi: laenusummana oli 100 000 eurot, suurenenud oli kostja soov planeeritava kaevandustegevusega seonduvale boonusele. Arvestades laenulepingu teise versiooni p-s 1.2.3 sätestatut oleks seni kostja poolt üle kantud summa (80 000 eurot) ja kostja poolt pakutava laenu maksimaalsumma (100 000 eurot) vahele jääv 20 000 eurot kulunud ära geoloogiliseks uuringuks. Samas kogu laenuvõtmise ühe peamise eesmärgi, S.S. võlgnevuse OÜ FERTIILSUSE KESKUS ees likvideerimise jaoks ei olnud kostja enam nõus raha andma. S.S. otsustas lepingule mitte alla kirjutada, seega ei saa laenulepingut sõlmituks lugeda. OÜ FERTIILSUSE KESKUS oli nõus lahendama olukorra kompromissiga nii, et S.S. oleks tasunud 30 000 eurot, kuid kostja pahauskse käitumise tõttu ei suutnud S.S. selleks raha leida ning Harju Maakohus kuulutas 14. septembril 2017 välja S.S. pankroti. S.S. ja kostja ei ole saavutanud kokkulepet peamistes lepingu tingimustes, sh laenulepingu summa osas. 21.–23. septembri 2016 kirjavahetusest nähtub, et 8. septembril 2016 ei ole laenulepingut sõlmitud, pooled ei olnud ka paar nädalat hiljem tingimustes kokkuleppele saanud. Hüpoteegilepingutega olid tagatud ainult 8. septembri 2016 laenulepingust tulenevad nõuded. Kostja ja S.S. õigussuhe vastab alusetu rikastumise tunnustele, sisuliselt kanti kostja poolt deposiiti 80 000 eurot laenulepingu täitmiseks, mida pooled ei sõlminud. Seega valitseb S.S. ja kostja vahel tagasitäitmise võlasuhe, mis ei ole tagatud hageja kinnisasjale seatud hüpoteekidega ja sellest tulenevalt on sundtäitmine lubamatu.
2.Kostja vaidles hagile vastu. S.S. pöördus kostja poole augustis 2016 eesmärgiga laenata kostjalt raha kinnistule seatud hüpoteekide refinantseerimiseks ning rahastada kinnistu täiendavate geoloogiliste uuringutega seotud kulusid, finantseerimine oleks olnud tagatud
1.järgu hüpoteegiga kinnistul. Väited, et laenu eesmärgiks oli finantseerida S.S. kohustust OÜ FERTIILSUSE KESKUS ees, on väärad. Kostja poolt S.S. laenatud 80 000 euroga refinantseeriti S.S. laenud, mida tagasid tema isale kuuluvale kinnistule seatud hüpoteegid. Kostja heas usus käitumist kinnitab asjaolu, et kostja ei nõua täiteasjas mitte midagi enamat, kui faktiliselt antud raha tagastamist, s.t kostja ei nõua intressi, viiviseid vms. S.S. ise esitas kohtule avalduse enda pankroti väljakuulutamiseks, mille kohus 14. septembri 2017 määrusega rahuldas. Kuna selgus, et S.S. puudub raha, ei olnud kostjal teist võimalust, kui esitada hageja kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku vastu täitmisavaldus kinnistule sissenõude pööramiseks. Kostja ei vaidle vastu, et tema ja S.S. vahel oli arutelu 150 000 euro suurusest ja 100 000 euro suurusest laenust. 80 000 euro ulatuses laenu andmises ja laenu võtmises saavutasid pooled kokkuleppe. Kostja laenas S.S. septembris 2016 kokku 80 000 eurot, millest 40 000 eurot kanti
S.S. poolt korraldatud ja kokku lepitud tehingu raames notari deposiitkontole 8. septembril 2016 ning ülejäänud 40 000 eurot päev hiljem. Nende summade tasumise vältimatu eeltingimus oli see, et kostjale loovutatakse tagatisena hüpoteegid kinnistule.
8.septembril 2016 ja 9. septembril 2016 sõlmisid hageja (keda esindas S.S.) ja kostja kaks notariaalset lepingut, mille järgi seati kostja kasuks hüpoteegid hagejale kuuluvale kinnistule kogusummas 300 000 eurot (40 000 + 40 000 + 220 000) tagamaks kostja nõudeid. Kinnistu igakordne omanik, s.o antud hetkel hageja, on kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. 8. septembri 2016 notariaalse lepingu p 2.4 järgselt tagab kinnistu kostja nõudeid S.S. vastu, mis tulenevad kostja ja S.S. vahel 8. septembril 2016 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest muudatustest ja lisadest. 9. septembri 2016 notariaalse lepingu p 2.4 järgselt tagab kinnistu kõiki kostja nõudeid ning p 2.5 järgselt kõiki kostja nõudeid S.S. vastu, mis tulenevad kostja ja S.S. vahel 8. septembril 2016 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest muudatustest ja lisadest. Alusetu rikastumise olukorda ei eksisteeri, kuivõrd pooled on sõlminud laenulepingu, tagatislepingud ning mõistnud nendest tulenevaid kohustusi. Raha tuleb tagastada laenulepingu alusel vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-dele 108, 398 ja 189. Laenu tagasimakse tähtaeg ja intressi tingimused jäid küll eraldi kokku leppimata, kuid see ei mõjuta laenulepingu kehtivust ega muuda seda alusetu rikastumise võlasuhteks. S.S. eraisiku pankrot on välja kuulutatud ning kõik nõuded tema vastu on seadusjärgselt (pankrotiseaduse (PankrS) § 42) sissenõutavad, võimaldades kostjal nõuda laenu tagastamist VÕS § 108 lg 1 alusel. Kostja ütles kohtumenetluse jooksul VÕS § 398 lg 1 alusel üles S.S.ga sõlmitud laenulepingu, teavitades sellest S.S.t ette seadusjärgselt nõutava aja, s.o 2 kuud, ning esitab ka seejärgse laenu tagastamise nõude VÕS § 398 ja 189 alusel. Laenuleping 80 000 euro laenamiseks lõpeb 1. veebruaril 2018.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 29. aprilli 2019 otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1200 eurot ning menetluskuludelt viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 1200 eurot. Maakohus tühistas kohtuotsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 14. novembri 2017 määruse alusel hagi tagamisena kohaldatud hageja suhtes algatatud täitemenetluse täiteasjas nr 084/2017/3042 peatamise. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 11 täpsustab, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lg 1 p-des 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 2 lg 1 p-is 19 nimetatud täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja või laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku või registerpandiga koormatud eseme omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või registerpandiga tagatud nõude rahuldamiseks. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 8. septembri 2016 ja 9. septembri 2016 notariaalselt tõestatud hüpoteegi loovutamise, üleandmise ja seadmise lepingutega on seatud kostja kasuks hüpoteegid hagejale kuuluvale X kinnistule asukohaga XX kogusummas 300 000 eurot, millega on tagatud kostja kõik nõuded S.S. vastu, mis tulenevad kostja ja S.S. vahel 8. septembril 2016 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest muudatustest ja lisadest. Kostja esitas 20. oktoobril 2017
kohtutäiturile täitmisavalduse, mille alusel alustas kohtutäitur Oksana Kutsmei 24. oktoobril 2017 hageja suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 084/2017/3042. Hüpoteek annab pandiõigusena hüpoteegipidajale õiguse rahuldada hüpoteegiga tagatud nõue koormatud kinnisasja arvel (asjaõigusseaduse (AÕS) § 276 lg 1, § 325 lg 1, § 352 lg 1). Asjaõigusena annab hüpoteek kinnisasja realiseerimise õiguse, sõltumata sellest, kas kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik. 8. septembri ja 9. septembri 2016 lepingutes on pooled leppinud kokku ja kinnistusraamatusse on kantud kinnisasja igakordse omaniku kohustus alluda kohesele sundtäitmisele. Kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (Riigikohtu 5. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12).
8.ja 9. septembri 2016 lepingute kohaselt on pooled kokku leppinud, et hüpoteegiga on tagatud kostja kõik nõuded S.S. vastu, mis tulenevad kostja ja S.S. vahel 8. septembril 2016 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest muudatustest ja lisadest. VÕS § 396 lg 1 järgselt on laenulepingu sõlmituks lugemise primaarne eeldus see, et üks isik kohustub andma teisele isikule raha (laenu) ning viimane võtab kohustuse selle laenuandjale tagasi maksta. Laenulepingu alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis peab hageja üksnes põhistama (usutavaks tegema), et kostjal ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on sissenõutav nõue ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada (tl 82). Seega peab kostja ennekõike tõendama seda, et S.S. ja kostja vahel on sõlmitud laenuleping ja raha on üle kantud selle täitmiseks. Kostja ja S.S. kirjavahetusest nähtub S.S. selge tahe kostjalt raha (laenu) saada, lubades laenuandjale tagatisena hüpoteegi. Eeltoodud kirjavahetusest ja hagiavalduse lisadeks olevate maksekorraldustega on tõendatud, et kostja tasus notari deposiitkontodele 8. septembril 2016 ning sellele järgneval päeval kokku 80 000 eurot. Kostja teadet, et raha läks teele, on S.S.
8.septembril 2016 aktsepteerinud, vastates „tore, kohtumiseni“. Notariaalsete hüpoteekide loovutamise ja seadmise lepingute sõlmimisel esindas hagejat volitatud esindajana S.S., kes pidi aru saama ja teadma, kas ja millistel tingimustel 8. septembri 2016 laenuleping sõlmiti. 8. septembri 2016 hüpoteegi seadmise lepingu p-ga 2.4 ja 9. septembri 2016 hüpoteegi seadmise lepingu p-ga 2.5 on tõendatud, et saadud rahaga refinantseeriti S.S. laenusid kolmandate isikute eest ning et kostjale loovutati kinnistule seatud hüpoteegid. S.S. ja kostja olid saavutanud kokkuleppe esialgu 80 000 euro laenamise osas. See, et pooltel oli saavutatud kokkulepe 80 000 euro suuruses laenus, nähtub selgesti ka kostja esindaja ja S.S. 28. septembri 2016 kirjavahetusest (tl 87). Maakohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja kandis 8. ja 9. septembril 2016 raha üle mõne muu kohustuse katteks. Lepingu sõlmimisele suunatud tahte avaldamine on võimalik ka lepingu täitmisele asumisega. Praegusel juhul on tõendamist leidnud laenulepingu sõlmimiseks piisavalt määratletud sisuga pakkumuse tegemine (sh kostjale edastamine) ja kostja poolt sellega nõustumine 80 000 euro osas ja selle raha ülekandmine ning S.S. poolne heakskiit rahasaatmisele ning kaudselt ka hageja esindajana tagatiskokkulepete allkirjastamine. Poolte kokkuleppe kvalifitseerimist laenulepinguna VÕS § 396 lg 1 järgi ei välista see, et pooled ei leppinud kokku laenu tagastamise lõpptähtajas ja intressi maksmises. Seega tuleb laenuleping lugeda konkludentselt suuliselt 80 000 euro osas sõlmituks. Laenulepingu võib VÕS § 11 lg 1 järgselt sõlmida mistahes vormis, sh suuliselt. Kuigi pooled vahetasid e-kirja teel suheldes kirjalikus vormis laenulepingu projekte, puuduvad tõendid selle kohta, et üks pooltest või pooled oleksid taotlenud või oleksid olnud kokku leppinud 8. septembri 2016 laenulepingu kirjalikus või elektroonilises vormistamises.
Paljasõnaline on hageja väide, et S.S. puudus huvi sõlmida laenuleping väiksema summa osas kui 150 000 eurot, kuivõrd see ei aidanud kaasa tema eesmärkide saavutamisele. Asja materjalidest nähtuvalt võimaldas laenu saamine kostjalt S.S. likvideerida võlgnevused Kivimeistrid OÜ ja Nordic Hypo AS ees ning S.S. poolt OÜ FERTIILSUSE KESKUS võlgnevuse likvideerimise soovi vaidlusaluse laenu arvelt ei tõenda ükski tõend. Paljasõnalised on hageja väited, et kostja pahauskne käitumine tingis S.S. pankroti. Kuna asjas leidis tõendamist, et kostja ja S.S. vahel oli lepinguline suhe, puudub alus käsitleda alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1028 lg 1) kohaldamise võimalusi. VÕS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Seega piisab kehtivaks ülesütlemiseks ülesütlemisavalduse tegemisest. PankrS § 42 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega 14. septembril 2017 S.S. võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Ka kostja poolt laenulepingu ülesütlemisega on muutunud laenu tagastamise kohustus S.S. suhtes 2. veebruaril 2018 sissenõutavaks. Seega on täitemenetluses hüpoteegi realiseerimise eeldused täidetud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus, teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kostja ja S.S. vahel laenulepingut sõlmitud. Kostja ja S.S. kirjavahetusest nähtub, et S.S. pöördus kostja poole selleks, et saada laenu 150 000 eurot, intressiga 12% aastas, laenuperioodiga 2 aastat ning kohustuste tagamiseks pakkus hüpoteeki hageja kinnistule. Poolte vahel puudus kokkulepe laenusummale ligi poole väiksemas ulatuses.
8.septembril 2016 ei ole S.S. ega ka kostja vahetanud samasisulisi tahteavaldusi, võimatu on tuvastada kokkuleppe saavutamist ja laenulepingu sõlmimist. Poolte kirjavahetus kinnitab hoopis vastupidist, pooltel ei olnud ühist selget tahet laenulepingu sõlmimise osas. Kui S.S. olnuks nõus sõlmima laenulepingut summale 80 000 eurot, siis jääb selgusetuks, miks ta seda ei allkirjastanud, kuigi kostja seda järjekindlalt nõudis.
28.septembri 2016 kostja esindaja kirja kohaselt on olemas kokkulepe, mille pooled tegid vahetult enne teise 40 000 osa ülekandmist. Viidatud „teise 40 000 osa“ ülekandmine toimus
9.septembril 2016. Seega isegi kui maakohtu teooria laenulepingu sõlmimise osas oleks õige, siis polnud see sõlmitud mitte 8. septembril 2016, vaid 9. septembril 2016. Nimetatud kuupäeval sõlmitud laenulepingust tulenevaid nõudeid vaidlusalused hüpoteegid aga ei taga. S.S. eeldas, et ta saab kostjaga sõlmida laenulepingu summale 150 000 eurot ja seetõttu andis ta esimestele osamaksetele (2 x 40 000 eurot) heakskiidu ja käis kostjaga notaris. Pooled olid kokku leppinud kirjaliku vorminõude. Kuivõrd pooled laenulepingu tingimustes kokkulepet ei saavutanud, jäigi laenuleping sõlmimata ja allkirjastamata. Kostja ja S.S. õigussuhe vastab alusetu rikastumise tunnustele VÕS § 1028 mõttes (kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmise alused). Kuna kostja poolt kanti deposiiti 80 000 eurot laenulepingu täitmiseks, mida pooled ei sõlminudki, siis valitseb S.S. ja kostja vahel tagasitäitmise võlasuhe, mis ei ole tagatud hageja kinnisasjale seatud hüpoteekidega. Hageja kinnistut koormavad hüpoteegid ei taga ühtegi nõuet. Menetluskulude jaotust tuleb igal juhul muuta. Hageja ei ole kostjaga olnud mitte kunagi ärilistes suhetes ega temalt mistahes summasid saanud. Hageja on oma varaga taganud kolmanda isiku laenulepingust tulenevaid kohustusi, kuid laenulepingu sõlmimiseni ei jõutud.
Kostja on jõukas äriühing, kes on oma vahendeid üle kandud kohast hoolikust üles näitamata ilma vastaspoolega selgele kokkuleppele jõudmata ja just märgitu on põhjustanud praeguse menetluse. Seega isegi juhul, kui kohus ei peaks hagi rahuldama, tuleb kohaldada TSMS § 162 lg 4 ning jätta kulud poolte endi kanda.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja ja S.S. vahel on sõlmitud laenuleping, millest tulenevate kohustuste täitmine on tagatud hageja kinnistule seatud hüpoteekidega ning kostjal on õigus täitemenetluses hüpoteegid realiseerida. Laenuleping on sõlmitud 80 000 euro ulatuses ning poolte vahel puudus kokkulepe laenulepingu vormi osas. Maakohus on hinnanud asjas esitatud tõendeid TsMS § 232 järgselt igakülgselt, täielikult ja objektiivselt vastavalt oma siseveendumusele ning diskretsioonipiirides, ega ole rikkunud menetlusõigusnorme.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 järgi.
7.Hageja esitas kohtule nõude tunnistada lubamatuks sundtäitmine kohtutäituri poolt alustatud täitemenetluses. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 8. ja 9. septembril 2016 sõlmiti hageja ja kostja vahel kaks notariaalset hüpoteegi loovutamise, üleandmise ja seadmise lepingut. Hageja ja kostja leppisid kokku, et hüpoteekidega on tagatud kõik nõuded, mis tulenevad kostja ja S.S. vahel
8.septembril 2016 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest muudatustest ja lisadest (8. septembri 2016 hüpoteegi seadmise lepingu p 2.4 ja 9. septembri 2016 hüpoteegi seadmise lepingu p 2.5). Kostja kandis 40 000 eurot notari deposiitkontole 8. septembril 2016, päev hiljem kandis kostja üle veel 40 000 eurot. Hageja väitel on täitemenetlust alustatud küll 8. septembril 2016 sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude tagamiseks seatud hüpoteegi realiseerimiseks, kuid laenulepingut tegelikkuses sõlmitud ei ole. Hageja leiab, et S.S. ja kostja vahel on mitte laenuleping, vaid alusetust rikastumisest tulenev õigussuhe, mis ei ole tagatud hageja kinnisasjale seatud hüpoteekidega. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 11 järgi saab võlgnik muu, kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lg 1 p-des 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud hagi rahuldamata. Maakohus on menetluses õigesti jaotanud tõendamiskoormise, mis lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul erineb tavapärasest. Kostjal tuli menetluses tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue. Maakohus on asjas esitatud tõendeid hinnates õigesti tuvastanud, et kostja ja S.S. on sõlminud laenulepingu, mis on tagatud hageja kinnistule seatud hüpoteegiga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et laenulepingu sõlmimist ei mõjuta asjaolu, et S.S. ja kostja pidasid omavahel läbirääkimisi suurema laenusumma saamiseks. S.S.
on kostja esindajale saadetud kirjades ligikaudu kuu pärast kostjalt raha saamist (tl 87) lähtunud jätkuvast koostööst kostjaga. Just hageja enda väide, et S.S. soovis 28. septembri 2016 kirjas kokkuleppeid üle vaadata viitab sellele, et S.S. on kostjalt raha saamise osas kokkuleppele jõudnud. Kokkuleppe sisuna pidas S.S. silmas kostjalt laenu saamist. Kostja esindaja on selgelt ja üheselt arusaadavalt vastanud S.S., et „Kokkulepe oli, et 80 000+ uuringukulud. Kui see enam ei sobi siis võiksid mind investorina välja vahetada.“ S.S. ei ole kostja esindaja seisukohale vastuväiteid esitanud. Hageja apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt 80 000 euro saamine oli S. S. täiesti mõttetu, ei tulene ühestki asjas esitatud tõendist. Laenulepinguga kohustub VÕS § 396 lg 1 järgi üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja on täitnud oma laenulepingujärgse põhikohustuse: raha S.S. üle andnud. Laenuleping loetakse sõlmituks kokkuleppe saavutamisega, maakohus on põhjendatult lugenud kokkuleppe saavutatuks hageja ja S.S. lepingueelsete läbirääkimiste järel saadetud kostja teatega, et raha läks teele ja S.S. vastusega „Tore! kohtumiseni!“ (tl 53). Hageja viited laenulepingu kehtivusele seoses laenusumma ülekandmisele erinevatel päevadel (8. ja 9. septembril) ei ole õiguslikult põhjendatud. Asja materjalidest ei tulene, et kostja pidi täitma kohustuse (andma hagejale raha) ühekorraga ja ühel samal päeval. Hageja väited laenulepingu vorminõuetele ei ole õiguslikult põhjendatud. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et 80 000 eurot on kostja S.S. kohustuste täitmiseks notari kontole üle kandnud. Hagejale on loovutatud tagatisena hüpoteegid kinnistule. Ühestki asjas esitatud tõendist (sh ka notariaalsest tagatise seadmise lepingust) ei tulene, et S.S. ja kostja selgeks sooviks oleks laenulepingu kehtivuse sõltuvusse seadmine sellest, et leping oleks sõlmitud kirjalikus vormis. Samuti ei mõjuta lepingu kehtivust see, et pooltel puudub kokkulepe kõrvalkohustuste (sh intressi) suhtes. Laenuleping võib olla sõlmitud nii tasu eest kui ka tasuta.
9.Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt oleks menetluskulude hageja kanda jätmine hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik, kuna hageja tagas oma varaga kolmanda isiku kohustusi, ei ole põhjendatud. Hageja tuginemine sundolukorrale on paljasõnaline. Kinnisasi oli enne kostjaga lepingu sõlmimist hüpoteegiga koormatud. Kogu initsiatiiv laenulepingute sõlmimiseks, selle tingimuste ja sisu osas ning tagatiste andmiseks tuli S.S.. S.S. on ka põhjendanud, miks ta soovib kostjaga laenulepingut sõlmida (tl 55) ja kostjat oma koostööpartneriks saada. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsiooniõiguse piire ületanud ning maakohtu poolt määratud menetluskulude suurus on põhjendatud ja vajalik.
10.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kostja menetluskulud ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulu 12,25 tunni eest 980 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul on kostja menetluskulu põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohus loeb kostja lepingulise esindaja tunnitasu 80 eurot mõistlikuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei kuulu vastaspoolelt väljamõistmisele esindaja kulu, mis kuulus menetlusse võtmise, menetlusabi määrustega tutvumisele, suhtlusele kliendiga, kohtukutsega tutvumisele. Samuti on ringkonnakohtu hinnangul osaliselt ülepaisutatud esindaja ajakulu apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele. Ringkonnakohtu hinnangul on arvestades tsiviilasja keerukust ja mahtu ning asjaolu, et ringkonnakohtus esindas kostjat tsiviilasja materjalidega kursis olnud esindaja, põhjendatud ja vajalik kostja lepingulise esindaja ajakulu ringkonnakohtu menetluses 10 tunni ulatuses, s.o rahaliselt 800 eurot.
Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse apellatsiooniastme menetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskuludelt 800 eurolt (käibemaksuta) kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
11.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 20. juuni 2019 määrusega hageja menetlusabi taotluse osaliselt ja võimaldas hagejal tasuda vähemtasutud riigilõivu 900 eurot kuue võrdse osamaksena 150 eurot. Kohtu infosüsteemist nähtuvalt on hageja tasunud viis osamakset kokku summas 750 eurot. Hagejal on tasumata viimane osamakse summas 150 eurot. TsMS § 179 lg 1 ning § 190 lg 3 alusel kuulub tasumata riigilõiv summas 150 eurot hagejalt Eesti Vabariigi kasuks väljamõistmisele. TsMS § 179 lg 5 kohaselt tuleb tasumata jäänud riigilõiv tasuda 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 kohaselt tuleb Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud menetluskulu tasumisega viivitamise korral kostjatel solidaarselt tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.