Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

Esitatud avalduse kohaselt sai võlgnik Eesti Töötukassalt teada, et kohtutäitur arestis võlgniku töövõimetoetuse ja Eesti Töötukassa kandis 05.08.2019 kohtutäiturile võlgniku töövõimetoetusest 42,41 eurot täiteasjas xxxx. Võlgnik esitas kohtutäiturile 07.08.2019 kaebuse, milles palus tagastada arestitud töövõimetoetus 42,41 eurot. Võlgnik põhjendas kaebust sellega, et tema ainsaks sissetulekuks on ainult töövõimetoetus ja sotsiaaltoetus ning võlgnik on kohustatud maksma eluaseme eest üüri ja kommunaalkulud, samuti peab ostma endale toidu, ravimid, isiklikud tarbed, riided, kingad ja muud isiklikud asjad. Kohtutäitur lahendas kaebuse 02.09.2019 otsusega, milles jättis kaebuse rahuldamata. Avaldaja leiab, et kohtutäituri otsus on õigusvastane, kuna kohtutäitur ei ole hinnanud avaldaja kulusid ja ei ole hinnanud mh seda, kas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on tagatud võlgniku toimetulek minimaalselt vajalikus määras (kulutused eluasemele, toidule, riietele, ravimitele, transpordile jms). Kohtutäitur ei ole otsuses hinnanud kaebaja majanduslikku olukorda, ei ole analüüsinud, kas sissenõude pööramine on lubatav TMS § 131 lg 2 järgi ja seda, millises täpsemas ulatuses võib töövõimetoetusele sissenõude pöörata. Avaldaja leiab, et hinnata tuleks võlgniku majanduslikku ja muud olukorda tervikuna. Hinnata tuleks mh seda, kas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on tagatud võlgniku toimetulek minimaalselt vajalikus määras (kulutused eluasemele, toidule, riietele, ravimitele, transpordile jms), samuti seda, kas võlgnikul võib olla muid sissetulekuid või sääste. Avaldaja palub jätta menetluskulud puudutatud isiku I kanda. Kohtutäituri seisukoht ja põhjendused Kohtutäitur (puudutatud isik I) esitas avalduse osas omapoolse seisukoha 04.10.2019. Kohtutäitur leiab, et võlgniku kaebus ei ole põhjendatud. 08.06.2019 esitas võlgnik kohtutäiturile kaebuse, mille kohaselt: „kohtutäituri tegevus on õigusvastane ja 05.06.2019 kinnipeetud raha summas 42.41 euro tuleb talle tagastada, kuna võlgniku sissetulekuks on ainult töövõime- ja sotsiaaltoetus ning tal ei jätku toimetulekuks hädavajalikeks kulutusteks vahendeid.“ Kohtutäitur vaatas võlgniku 08.06.2019 kaebuse läbi 20.06.2019 ning tegi 01.07.2019 kaebuse osas põhjendatud otsuse, jättes kaebuse rahuldamata. Võlgnik ei nõustunud kohtutäituri 01.07.2019 otsusega ning vaidlustas selle kohtule 16.07.2019 kaebuse esitamisega. Kohus jättis võlgniku 16.07.2019 kaebuse menetlusse võtmata oma 07.08.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-10608. Kohtu seisukoht põhineb TsMS §-l 371 lg 2 p 2, mille kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kohtu hinnangul ei ole kaebuse esitajal võimalik saavutada oma soovitud eesmärki (töövõimetoetusest arestitud 42,41 euro tagastamine) enne, kui on kõrvaldatud arestimise aluseks oleva otsuse kehtivus. Kohtule teadaolevalt on selles küsimuses pooleli teine menetlus (tsiviilasi 2-19-6203 - kaebus kohtutäituri 10.04.2019 otsuse peale, millega jäeti rahuldamata kaebus töövõimetoetuse arestimise otsuse peale), kus maakohus on jätnud kaebuse rahuldamata, kuid see lahend ei ole veel jõustunud. Olukorras, kus arestimise aluseks olev otsus kehtib, ei ole raha tagastamisele suunatud kaebuse lahendamine perspektiivikas. 07.08.2019 esitas võlgnik kohtutäiturile samasisulise sama sõnastusega kaebuse ainukese erinevusega, et 07.08.2019 kaebuses taotletakse 05.08.2019 kinnipidamise summas 42.41 eurot tagastamist. Kaebuse juurde ei ole võlgnik tõendeid lisanud. Kohtutäitur vaatas võlgniku

07.08.2019 kaebuse läbi 22.08.2019 ning tegi 02.09.2019 kaebuse osas põhjendatud otsuse, jättes selle rahuldamata samadel alustel, mis on nimetatud 01.07.2019 otsuses. Võlgnik ei nõustunud kohtutäituri 02.09.2019 otsusega ning esitas 12.09.2019 kaebuse kohtusse, mida menetletakse käesoleva asja raames. Võlgniku töövõimetoetusele on sissenõue pööratud kohtutäituri 04.02.2018 arestimisaktiga, mis on osaliselt tühistatud (muudetud) kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadetega. TMS § 114 lg 5 kohaselt kehtib arestimisakt, kuni nõue täidetakse. Seega on ekslik võlgniku arusaam, et kohtutäitur pöörab sissenõude võlgniku sissetulekule iga kuu ja peab igakuiselt hindama ja analüüsima võlgniku majanduslikku olukorda, võlgniku kulusid, arestimise lubatavust ja arestimise määra põhjendatust. Igakuiselt peab võlgniku suhtes kohustatud kolmas isik Eesti Töötukassa kinni võlgniku töövõimetoetusest osa vastavalt kohtutäituri 04.02.2018 arestimisaktis ja selle 13.06.2018 ja 31.01.2019 osalise tühistamise teadetes (arestimise muudatused) märgitud tingimustele ja ulatuses. Kinnipidamise hetkel (04.09.2019) ei olnud kohtutäituri arestimisakt ja selle muutmise teated tühistatud, peatatud ega kehtetuks tunnistatud, seega kuulusid täitmisele. Kehtiva arestimisakti alusel toimunud kinnipidamine on õiguspärane. Kohtutäituri poolt võlgniku töövõimetoetuse arestimise lubatavust ja arestimise määra põhjendatust hindas kohtutäitur oma 10.04.2019 otsuses, mis on võlgnikule kättetoimetatud ja on võlgniku poolt juba vaidlustatud kohtule kaebuse esitamisega tsiviilasjas nr 2-19-6203. Seega väär on võlgniku väide, et võlgniku töövõimetoetusele sissenõude pööramisel ei ole kohtutäitur hinnanud töövõimetoetuse arestimise lubatavust ja arestimise määra põhjendatust. Mis puudutab võlgniku kulude ja tulude vastavuse hindamist, siis kohtutäitur jääb oma seisukoha juurde, mis on väljendatud 02.09.2019 otsuses. Kohtutäitur on arvamusel, et võlgniku seisukoht on ekslik osas, et kohtutäitur peab hindama võlgniku kõiki kulusid iga kalendrikuu lõikes ning analüüsima, kas nad on vastavuses võlgniku tuludega ja kas pärast võlgniku sissetulekust kinnipidamise tegemist jätkub võlgnikule vahendeid tema äraelamiseks soovitud tasemel. Kohtutäitur peab jälgima ja tagama võlgniku sissetuleku arestimisel temale seadusega seatud piiranguid arestimisele mittekuuluva sissetuleku garanteerimiseks. Kuidas võlgnik temale ettenähtud vahendite piires kulutusi teeb või oma elu korraldamisega toime tuleb, ei hinda kohtutäitur – nende vahenditega tuleb võlgnikul toime tulla täitemenetluse kestel. Kohtutäitur on tuvastanud, et võlgniku sissetulekust tehtud kinnipidamised on kooskõlas arestimise aktiga ja arestimise akt ise on kooskõlas seadusega. Lisaks on kohtutäitur tuvastanud, et seaduses ettenähtud arestimisele mittekuuluva summa suurus ei ole muutunud; arestimisele mittekuuluva summa säilitamine on võlgnikule tagatud; pärast kohtutäituri kasuks kinnipidamise tegemist kantakse kasutamiseks allesjääv summa (septembris 2019 oli see 385.08 eurot) võlgniku poolt märgitud kolmanda isiku kontole. Lisaks sellele omas võlgnik septembris 2019 mittearestitava sissetulekuna puudetoetust summas 41.17 eurot. Kohtutäitur on tuvastanud, et võlgniku 07.08.2019 kaebus ei sisalda uusi asjaolusid, põhjendusi ega tõendeid, mille alusel oleks kohtutäituril võimalik jõuda seisukohale, et 04.09.2019 kinnipidamine ei ole seadusega kooskõlas ja see kuulub tagastamisele. Seega ei ole ka alust võlgniku kaebuse rahuldamiseks. Kohtutäitur on seisukohal, et käesolevas asjas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on võlgnikule tagatud arestimisele mittekuuluv sissetulek seadusega kehtestatud määras. Kohtutäitur on arvestanud ka sissenõudja huvidega saada võimalikult kiiresti ja tõhusalt kätte lubatud piirides igakuised maksed, kuna muul viisil ei ole võla tagasisaamine võimalik ja venib ajaliselt väga pikale perioodile. Puudutatud isik I palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud jätta kaebaja kanda. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus vaatab esitatud avalduse läbi tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p 15 hagita menetluses. Vastavalt TsMS § 477 lg 1 vaatab kohus hagita asja läbi

hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti ning lg 7 järgi peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. TsMS § 477 lg 2 järgi võib kohus hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Antud asjas kohtuistungi pidamise kohustust seadus ette ei näe, mistõttu kohus lahendab asja kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud avalduse ja kohtutäituri kirjaliku seisukohaga, täiteasja toimikuga, dokumentaalsete tõenditega, ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et kaebus rahuldamisele ei kuulu. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 218 lg 1 sätestab, et kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale võib menetlusosaline esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. Antud juhul on esitatud kaebus Tallinna kohtutäituri Katrin Vellet ́i 02.09.2019 otsusele täiteasjas nr xxxx (t.l. 2-3). 02.09.2019 otsusega jättis kohtutäitur avaldaja 07.08.2019 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale (t.l. 5) rahuldamata (t.l.19-11). Kaebaja esitas 12.09.2019 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri 02.09.2019 otsusele. Seega on avaldus esitatud tähtaegselt ning TMS § 218 lg-s 1 nõutud kohtueelne menetlus on läbitud. Kohus selgitab, et kontrollib vaid kohtutäituri 02.09.2019 otsuse seaduslikkust, mistõttu tuleb kohtul lähtuda selle otsuse tegemise aluseks olnud võlgniku kaebusest ning käesolevas avalduses esitatud nõudest. Kohus selgitab, et kohtutäituri tegevuse õiguspärasusele hinnangu andmisel saab kohus anda õigusliku hinnangu, kas kohtutäituri tegevus oli kaebuses vaidlustatud ulatuses ja kohtutäiturile esitatud kaebuse menetlemise ajal õiguspärane või mitte. Kaebuse esitaja palub kohtule esitatud kaebuses tühistada kohtutäituri 02.09.2019 otsus täiteasjas nr xxxx ja kohustada kohtutäiturit avaldaja 07.08.2019 kaebust uuesti läbi vaatama. Esitatud kaebuses märgitud asjaolude kohaselt leiab võlgnik, et kohtutäituri 02.09.2019 otsus on õigusvastane, sest kohtutäitur ei hinnanud töövõimetoetuse arestimisel, s.o kui Eesti Töötukassa kandis 05.08.2019 kohtutäiturile võlgniku töövõimetoetusest 42,41 eurot, avaldaja kulusid ja ei hinnanud mh seda, kas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on tagatud võlgniku toimetulek minimaalses vajalikus määras. Avaldaja leiab, et kohtutäituri otsus on ka õigusvastane, sest kohtutäitur ei hinnanud otsuses kaebaja majanduslikku olukorda, ei analüüsinud, kas sissenõude pööramine on lubatav TsMS § 131 lg 2 järgi ja seda, millises täpsemas ulatuses võib töövõimetoetusele sissenõude pöörata. 02.09.2019 otsusest (t.l. 10-11) nähtuvalt 04.02.2018 koostas kohtutäitur töövõimetoetuse arestimise akti täiteasjas nr xxxx, mille kohaselt võlgniku töövõimetoetusest peetakse kinni 20% nõude katteks, säilitades sissetulekust 140 eurot (t.l. 47). 10.06.2018 jõustusid täitemenetluse seadustiku muudatused, mis täpsustavad 09.01.2018 seaduse muudatusi. 10.06.2018 jõustunud täitemenetluse seadustiku muudatused täpsustavad võlgniku sissetuleku

arestimise tingimusi juhul, kui see on võrdeline või alla Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäära. Sellest tulenevalt andis kohtutäitur Eesti Töötukassale korralduse seni kehtinud töövõimetoetuse arestimise aktide alusel kinnipidamiste tegemiseks uue korra alusel, mille kohaselt arestimisele mittekuuluvaks miinimumiks loetakse Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum 207,23 eurot ning seda summat ületavast osast peetakse kinni 20% nõude katteks. 01.01.2019 hakkas Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum kehtima määras 215.44 eurot, seega edastas kohtutäitur Eesti Töötukassale 31.01.2019 teate seni kehtinud arestimisaktide alusel kinnipidamiste tegemise korra muutmisest sellisena, et arestimisele ei kuulu 215.44 eurot, ning seda summat ületavast osast peetakse kinni 20%, muus osas jäävad arestimisaktid kehtima. 09.04.2019 kinnitas Eesti Töötukassa esindaja kohtutäituri päringule, et võlgniku töövõimetoetuse suurus jääb alla Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäära. Võlgniku töövõimetoetuse osast, mis ületab arestimisele mittekuuluvat Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslikku elatusmiinimumi summas 215.44 eurot peetakse kinni 20%. Nimetatud olukord ei ole kohtutäiturile teadaolevalt otsuse tegemise ajaks muutunud. Kohtutäitur leiab, et 04.02.2018 tehtud töövõimetoetuse arestimise akt vastab seaduses sätestatud õigusnormidele ja teenib täitemenetluse eesmärki. Kohtutäitur märgib 02.09.2019 otsuses, et otsuse tegemise ajal on kohtutäituri 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise akt kehtiv, selle täitmist ei ole peatatud, akti ei ole tühistatud ega kehtetuks tunnistatud. Täitemenetlus on kehtiv, seda ei ole peatatud ega lõpetatud. Töövõimetoetuse arestimise akti õigustatuse ja kinnipidamise määra 20% põhjendatuse kohta on kohtutäitur koostanud otsuse võlgniku kaebusele, mille võlgnik on vaidlustanud kohtus tsiviilasjas nr 2-196203. Lõpplahendit antud asjas veel ei ole. Samade põhjenduste kordamine käesoleva kaebuse läbivaatamisel ei ole vajalik, kuna võlgniku 07.08.2019 kaebuse sisu on piiratud iseloomuga ja eesmärgiga (võlgnik taotleb augustis 2019 töövõimetoetusest kinnipeetud raha summas 42,41 euro tagastamist). Kohtutäitur jääb oma varem väljendatud seisukohtade ja põhjenduste juurde ning leiab, et võlgniku töövõimetoetuse arestimine on põhjendatud. Kuna võlgniku töövõimetoetuse arestimise akt kehtib, see on tehtud kehtivas täiteasjas ja Eesti Töötukassa teostab kinnipidamisi vastavalt arestimisaktis sätestatud korrale, siis on 05.08.2019 sissetulekust toimunud kinnipidamine õiguspärane. Oma kaebust raha tagastamiseks põhjendab võlgnik oma väikese sissetulekuga ja erinevate kuludega, mida ta on kohustatud kandma. Kohtutäitur leiab, et see asjaolu ei anna alust kehtiva arestimise akti alusel õigustatult võlgniku sissetulekust kinnipeetud raha tagastamiseks, vaid see võib omada tähtsust arestimisakti enda, mille alusel on kinnipidamine tehtud, vaidlustamisel. Käesoleva kaebuse raames ei lahendata võlgniku töövõimetoetuse arestimise akti põhjendatust ega kinnipidamise määra õigustatust, vaid 05.08.2019 kinnipeetud summa 42,41 euro tagastamise põhjendatust ja õigustatust. Võlgniku töövõimetoetus on arestitud seadusega lubatud määras ja vastavuses kehtiva regulatsiooniga. Kulud, mida võlgnik omab oma elu korraldamiseks tuleb võlgnikul täitemenetluse kestel kanda arestimisele mittekuuluvast summast, mis jääb peale aresti teostamist võlgnikule väljamaksmiseks. Asjaolu, et sellest ei jagu või võlgnik vajaks vahendeid suuremas ulatuses kui temale on kehtiva arestimise akti alusel tagatud, ei anna alust raha tagastamiseks. Kohus on seisukohal, et kohtutäituri 02.09.2019 otsus täiteasjas nr xxxx on seaduslik ja kohtutäituri tegevus – töövõimetoetuse arestimine 05.08.2019 42,41 euro osas on õiguspärane. Vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 114 lg 5 kui kohtutäitur on saatnud kolmandale isikule täitmiseks nõude arestimisakti, loetakse arestimisakt jõus olevaks ka võlgniku poolt tulevikus tekkiva nõude suhtes. Arestimisakt kehtib, kuni nõue täidetakse. Kui nõue on täidetud, tühistab kohtutäitur viivitamata arestimisakti ja teavitab arestimisakti tühistamisest võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut. Võlgniku töövõimetoetusele on sissenõue pööratud kohtutäituri 04.02.2018 arestimisaktiga

(t.l 47), mis on osaliselt tühistatud/muudetud kohtutäituri 13.06.2018 (t.l 48) ja 31.01.2019 (t.l 49) teadetega. Nimetatud arestimisaktiga ja selle muudatustega on määratud võlgniku sissetulekust kinnipidamise osa ning tagatud on võlgnikule seadusega arestimisele mittekuuluva summa säilimine. Kohus leiab, et kuivõrd töövõimetoetuse osa arestimisel 05.08.2019 kehtis 04.02.2018 arestimisakt, kuulus see täitmisele. Kehtiva arestimisakti alusel toimunud kinnipidamine on õiguspärane. TMS §-des 131 ja 132 sätestatakse sissetulek ja sissetuleku osa, millele sissenõuet ei pöörata. TMS § 132 lg 12 kohaselt kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib sõltumata võlgniku suhtes läbiviidavate täitemenetluste arvust arestida ühes kuus kuni 20 protsenti sissetulekust, mis ei ole suurem kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulek, millest on maha arvatud Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla Statistikaameti poolt avaldatud arvestusliku elatusmiinimumi. Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata lapse elatisnõude täitmisele. Kohus märgib, et sissenõue on pööratud võlgniku sissetulekule 04.02.2018 arestimisaktiga, mitte kohtutäitur ei pööra sissenõuet võlgniku sissetulekule iga kuu. Seega ei pea kohtutäitur ka iga kuu hindama võlgnikku majanduslikku olukorda. Igakuiselt peab võlgniku suhtes kohustatud kolmas isik kinni võlgniku töövõimetoetusest osa vastavalt kohtutäituri 04.02.2018 arestimisaktis ja selle 13.06.2018 ja 31.01.2019 muudatustes märgitud tingimustele ja ulatuses. Võlgnikule on tagatud seadusega arestimisele mittekuuluva summa säilimine. Asjaolu, et seaduse alusel võlgnikule jäävast/tagatud summast, mida ei saa arestida, ei jagu võlgniku poolt soovitud kulude tasumiseks, ei anna alust raha tagastamiseks. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitajaga, et kohtutäitur ei ole hinnanud töövõimetoetuse arestimise lubatavust ja kaebaja majanduslikku olukorda. Kohtutäitur on hinnanud nimetatut kohtutäituri 10.04.2019 otsuses (t.l. 50-51), milline otsus on võlgnikule kättetoimetatud ja on võlgniku poolt vaidlustatud kohtule kaebuse esitamisega tsiviilasjas 2-19-6203, mis on käesoleval ajal kohtu menetluses. Kohus kordab eelpool märgitut, et kohtutäitur ei pea hindama võlgniku kõiki kulusid iga kalendrikuu lõikes ning analüüsima, kas võlgniku kulud on vastavuses võlgniku tuludega ja kas pärast võlgniku sissetulekust kinnipidamise tegemist jätkub võlgnikule vahendeid tema äraelamiseks soovitud tasemel. Kohtutäitur peab jälgima ja tagama võlgniku sissetuleku arestimisel temale seadusega seatud piirangud arestimisele mittekuuluva sissetuleku garanteerimiseks. Kuivõrd ajal, mil teostati 04.02.2018 arestimisakti alusel (s.o 05.08.2019) võlgniku töövõimetustoetuse osa 42,41 euro kinnipidamine, kehtis arestimisakt ja seda ei olnud peatatud, oli arestimisakti alusel kinnipidamise õiguspärane. Kohus asub eeltoodust lähtuvalt seisukohale, et kohtutäituri 02.09.2019 otsus täiteasjas xxxx on kooskõlas seadusega. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus L A kaebuse kohtutäituri Katrin Vellet 02.09.2019 otsusele täiteasjas xxxx rahuldamata. Kõik määruses kajastamata dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad ei oma kohtu arvates sisulist tähtsust, mistõttu kohus neile ei vasta. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

Tulenevalt TsMS § 175 lg-st 31 jäävad kohtutäituri võimalikud õigusabikulud käesolevas tsiviilasjas tema enda kanda. Kooskõlas TsMS § 172 lg-test 1 ning 10 jäävad kõik ülejäänud menetluskulud avaldaja kanda, sh avaldaja poolt kantud riigilõiv summas 15 eurot (t.l. 13). Vastavalt TsMS § 173 lg 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Puudutatud isikul II menetluskulusid ei tekkinud, kuivõrd puudutatud isik II menetluses ei osalenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.