Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Meeli Kaur ja Ele Liiv
Tsiviilasi
Nordline Project OÜ hagi XX vastu nõusoleku andmiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23. juuli 2018 otsus XX apellatsioonkaebus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasjas hind apellatsioonimenetluses Menetlusosalised ja nende esindajad
15 000 eurot
Hageja (vastustaja) Nordline Project OÜ (registrikood 11214773), esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Aare Nahk
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 23. juuli 2018 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja, XX kanda.
Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord
1(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-18898 Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
18.detsembril 2017 esitas Nordline Project OÜ (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse XX (kostja) vastu, milles 2. jaanuari 2018 täpsustust arvestades palus kohustada kostjat andma nõusoleku teha Maanteeameti poolt peetavas liiklusregistris (liiklusregister) sõiduki Chevrolet Corvette C5 (sõiduauto) registreerimismärgiga XXXXX osas järgmised muudatused: -
Hageja palus kohtul asendada kostja nõusolek kohtuotsusega. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Koos hagiga esitas hageja ka taotluse hagi tagamiseks, mille maakohus 19. detsembri 2017 määrusega (parandatud määrusega 22. detsembri 2017 määrusega) rahuldas. Kohus kandis hagi tagamise korras liiklusregistrisse hageja kasuks sõiduauto käsutamise keelumärke.
3.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on nõue seotud hageja ja Kadriorg kohvikrestoran OÜ (üürnik) vahel sõlmitud üürilepinguga, mille alusel üürnik üüris hagejalt ruume. Kuna üürnik jättis üüri- ja kommunaalteenuste arved maksmata, esitas hageja 20. septembril 2017 üürnikule nõudeavalduse võla, viivise ja menetluskulude tasumiseks ning teate panditud esemete müügi kohta. Nõudeavalduses teatas hageja üürnikule, et on seadnud pandiõiguse muu hulgas sõiduautole ning juhul, kui üürnik oma võlgnevust hageja ees 21. oktoobriks 2017 ei tasu, müüb hageja üürniku üüripinnal asuva vara (sh sõiduauto), millele kohaldus üürileandja pandiõigus, avalikul enampakkumisel veebilehel www.osta.ee. Üürnik jättis 21. oktoobril 2017 võla tasumata ega teatanud hagejale, et üüripinnal asub kolmandate isikute vara. Hageja müüs üürniku kasutataval üüripinnal asunud vara, sh eelmainitud sõiduauto avalikul enampakkumisel. Kostja esitas 23. oktoobril 2017 Politsei- ja Piirivalveametile süüteoteate, milles väitis, et on avalikul enampakkumisel oleva sõiduauto omanik. Nimetatud teate alusel sai hageja teada, et üüripinnal olnud sõiduauto võis kuuluda kolmandale isikule ning selle võimalik omanik on kostja. 2(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-18898 Kuna üürnik ei teavitanud hagejat, et sõiduauto ei kuulu talle ning kostja ei teavitanud hagejat avaliku enampakkumise ajal, et kostjale kuulunud vara asus hageja üüripinnal, võõrandas hageja sõiduauto enampakkumisel õiguspäraselt. Hageja kinnitab, et ei olnud enne 23. oktoobril 2017 Politsei- ja Piirivalveameti süüteoteate kättesaamist teadlik, et sõiduauto kuulub kostjale. Hageja edastas 22. novembril 2017 kostjale teate sõiduauto omanikuvahetuse teostamiseks. Hageja leidis, et kostja väited hageja kohustuste kohta Nap Konsult OÜ (pankrotis; Nap Konsult) ees ei puutu käesolevasse vaidlusesse. Üürileping oli sõlmitud hageja ja üürniku vahel ning üürnikul oli hageja ees kohustus, mida ta ei täitnud. Selle tulemusel oli hagejal õigus kasutada võlaõigusseaduse (VÕS) § 305 lg-st 1 tulenevat üürileandja pandiõigust.
KOSTJA VASTUVÄITED
4.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: Sõiduauto oli kostja omandis ja ostetud 2017. a mais QQ käest. Müüjaga oli kokkulepe, et garaažis, kus autot hoiti, tehakse õlivahetus ja vahetatakse rehvid ning tehakse iga-aastane tehnoülevaatus. Kostja oli üllatunud, kui sai teada, et hageja arestis tema auto 27. detsembril 2018. Kostja leiab, et see on tema vara vargus. Hageja teadis, et sõiduauto kuulub kostjale. Kostjale teadaolevalt on hagejal saamata 10 000 eurot pankrotis olevalt Nap Konsultilt, aga hageja ise on Nap Konsultile 16 000 eurot võlgu ning seetõttu ei olnud hagejal õigust üüripinnal olevat vara arestida. Kostja on sõiduauto juba edasi müünud ning see on välisriigis registreeritud.
MAAKOHTU OTSUS
5.Harju Maakohus rahuldas 23. juuli 2018 otsusega hagi ning kohustas kostjat andma nõusoleku kustutada kostja omanikukanne Maateeameti liiklusregistrist ning kanda sõiduki uue omanikuna liiklusregistrisse hageja. Kohus asendas kostja vastava nõusoleku kohtuotsusega. Maakohus jättis kohtuotsuse täitmise tagamiseks jõusse 19. detsembri 2017 ja 22. detsembri 2017 määrustega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega kanti liiklusregistrisse vaidlusaluse sõiduauto käsutamise keelumärge. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste järgi ei vaielnud pooled selle üle, et sõiduauto omanikuna on liiklusregistrisse kantud kostja. Maakohus leidis, et kuna üürnikul oli üürivõlg hageja ees, teostas hageja õiguspäraselt pandiõigust hageja ruumides asuvate üürniku esemete, sh sõiduauto, suhtes. VÕS § 305 lgtest 1 ja 2 tulenevalt laieneb üürileandja pandiõigus ka üüritud ruumis asuvatele kolmandate isikute vallasasjadele. Hageja pandiõiguse teostamine oleks olnud VÕS § 305 lg 3 alusel välistatud üksnes seoses selliste esemetega, mille puhul hageja teadis enne üürilepingu lõppemist, et tegemist ei ole üürnikule kuuluva vallasvaraga.
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-18898 Kostja oleks pidanud tõendama, et hageja teadis, et sõiduauto omanik oli kostja. Kostja selle kohta ühtegi tõendit ei esitanud. Seega oli kostja väide maakohtu hinnangul paljasõnaline ning maakohus ei saanud sellele asja lahendamisel tugineda. Kostja ei olnud kohtu arvates selgelt välja toonud, miks on käesoleva vaidluse lahendamisel oluline küsimus, kas hageja ja Nap Konsulti vahel võis olla võlgu või täitmata kohustusi. Kostja ei ole neid väiteid ka tõendanud. Kohus märkis, et praegusel juhul tulenes hageja pandiõigus asjaolust, et üürnikul oli hageja ees üürivõlgnevus, ning nimetatud väidet ei ole kostja vaidlustanud ega esitanud tõendeid, mis selle ümber lükkaksid. Maakohtu hinnangul puudub alus kahelda, et kostja on endiselt sõiduauto omanik. Seda kinnitab Maanteeameti teade, et liiklusregistris on sõiduautole kantud keelumärge alates 27. detsembrist 2017. Kostja ei ole oma väite kinnitamiseks, et sõiduauto on välismaal registreeritud, esitanud ühtegi tõendit. Maakohus märkis, et on kostjale selgitanud, et iga tõendi esitamisel peab välja tooma, mida konkreetse tõendiga tõendada soovitakse. Samuti selgitas kohus, et kõik võõrkeelsed tõendid tuleb esitada koos eestikeelse tõlkega ning kui kostja ei esita kohtu antud tähtajaks tõendite eestikeelseid tõlkeid, jätab kohus esitatud tõendid tähelepanuta. Kostja ei järginud ühegi tõendi esitamisel kohtu juhiseid, mistõttu tuleb kostja esitatud tõendid tähelepanuta jätta.
APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS
6.Kostja on esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et maakohus jättis täitmata eelmenetluse ülesanded (TSMS § 392 lg 1 p˗d 1˗4) ning rikkus asjaolude kohtuistungil väljaselgitamise kohustust (TsMS § 351). Maakohus ei arvestanud kostja istungil esitatud vastuväidetega, mida kostja ei saanud õigusteadmiste puudumise tõttu esitada eelmenetluses. Kostja esitas istungil vastuväite kohtu tegevusele, mida maakohus ei arvestanud. Kostja hinnangul on sellega tema õigusliku ärakuulamise õigust oluliselt rikutud. Kuna kostja emakeel ei ole eesti keel, oleks kohtul tulnud kostja eelmenetluses ära kuulata tõlgi juuresolekul. Juba eelmenetluses oli näha, et kostja ei saa oma menetlusõiguste teostamisega hakkama. Kohus ei täitnud selgitamiskohustust seoses VÕS § 305 lg-st 3 tulenevaga, et kostja peab tõendama vastavate asjaolude esinemist ehk seda, et üürileandja teadis enne auto enampakkumisele panemist, et see ei kuulu üürnikule. Kostja püüdis selgitada, et hagejal oli üürnikuga vaidlus võla üle (viide Nap Konsultile). Hagiavaldusele lisatud dokumendis on juttu üürilepinguga seotud võla üleminekust Nap Konsultilt üürnikule. Seetõttu on küsimus, kas võimalike tasaarvestuste tulemusena oli üürnikul üldse võlgnevus hageja ees. Kohus oleks pidanud need asjaolud eelmenetluses välja selgitama. Maakohtu otsusest ei selgu, kas kohus kontrollis, kuidas hageja sõiduauto enampakkumisel müüs, milline oli alghind ja kuidas see määrati ning kas enampakkumine oli teistele pakkujatele avatud. Hageja omandas enampakkumisel ise kostjale kuuluva vara.
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-18898 Kostja hinnangul oli ka menetluskulude tema kanda jätmine ebaõiglane. Hageja ei teavitanud kostjat, et sõiduauto võõrandati ning seetõttu on vaja teha registris omanikuvahetus ning ei püüdnud lahendada asja kohtuväliselt. Hageja ei ole kohtule esitanud hagiavalduse p-s 1.6 märgitud hagi lisa, s.o hageja poolt kostjale edastatud teade sõiduauto omanikuvahetuseks. Maakohus ei ole märkinud, et tõendit vastava teate esitamise kohta toimikus ei ole.
Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Ringkonnakohus vastab järgnevalt apellatsioonkaebuse väidetele.
9.1.Kostja heidab maakohtule ette eelkõige eelmenetluse ülesannete (selgitamisja kvalifitseerimiskohustuste) täitmata jätmist. Kolleegium ei ole apellatsioonkaebuse ja asja materjalide põhjal tuvastanud maakohtu selliseid minetusi eelmenetluse läbiviimisel, mis oleksid võinud viia kohtu ebaõigete lõppjäreldusteni.
9.2.Ringkonnakohus märgib esmalt, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Maakohus on seda 16. veebruari 2018 kirjas, millega kohus andis kostjale hagivastuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja, ka selgitanud (tl 49). Ringkonnakohus leiab, et viidatud maakohtu kirjas esitatud selgitused, sh VÕS § 305 lg 3 sisu osas, olid ka õigusalaste eriteadmisteta isikule mõistlikult arusaadavad. Maakohus ei ole piirdunud kirjas ainult sätete tsiteerimisega, nagu väidetakse apellatsioonkaebuses, vaid selgitanud lisaks sisuliselt, mida kostja peaks menetluses välja tooma ja tõendama.
9.3.Juhul kui kostjale jäi kohtu 16. veebruari 2018 kirjas siiski midagi arusaamatuks, oleks kostja saanud pöörduda täiendava selgituse saamiseks kohtu poole. Toimikust ei nähtu, et kostja oleks seda teinud. Juhul kui kostja pärast kohtu
16.veebruari 2018 kirjaga tutvumist leidis, et ei ole siiski võimeline oma õigusi menetluses iseseisvalt kaitsma, oleks ta saanud pöörduda professionaalse õigusnõustaja poole. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks vajanud ning oleks olnud õigustatud saama riigi õigusabi (riigi õigusabi seaduse § 6), seda ei ole väidetud ka apellatsioonkaebuses.
9.4.Asja materjalidest nähtub, et kostja on siiski professionaalse õigusnõustaja poole pöördunud, kuid teinud seda ilmselt liiga hilja. Kolleegium märgib, et juhul kui menetlusosaline pöördub õigusabi saamiseks õigusnõustaja poole põhjendamatult hilja (st viivitused ei ole tingitud objektiivsetest põhjustest) ning seetõttu jäävad mingid asjaolud, tõendid või seisukohad menetluses õigeaegselt kohtule esitamata, langevad sellest tulenevad negatiivsed tagajärjed menetlusosalise
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-18898 enda riskisfääri ning põhjendamatu on väita, nagu oleks teinud maakohus vigu eelmenetluse korraldamisel.
9.5.Samuti ei pidanud maakohtul tekkima kahtlusi kostja piisavas eesti keele oskuses. Kostja oli esitanud 17. jaanuaril 2018 kohtule eestikeelse vastuse ning ka selles ei ole väidetud, et kostja ei valda piisaval tasemele eesti keelt, taotletud tõlgi kaasamist vms (tl 29). Samuti on kohtu otsustada, kas otstarbekam on korraldada eelmenetlus kirjalikus või suulises vormis ning seadusest ei tulene kohtule kohustust menetlusosalist eelmenetluses suuliselt ära kuulata. TsMS § 398 lg 1 järgi võib kohus määrata eelmenetluses eelistungina korraldava kohtuistungi, kui kohtu arvates saab nii paremini ette valmistada asja arutamist põhiistungil või kui eelistungil on rohkem väljavaateid lõpetada menetlus kompromissiga või muul viisil kokkuleppel. Ringkonnakohtul ei ole selles osas alust maakohtu diskretsiooniotsustustesse menetluse korraldamisel sekkuda. Ringkonnakohus saab üksnes kontrollida, kas eelmenetluse ülesanded on täidetud ning kas maakohtu võimalikud minetused (sh selgitamiskohustuse täitmisel) võisid viia ebaõige lahendini.
9.6.Hagimenetluses kehtivat üldist võistlevuse põhimõtet arvestades piirdub maakohtu selgitamiskohustus eelmenetluses poolte esitatuga ning kohtu ülesanne ei ole kostjale selgitada, milliseid vastuväiteid võiks viimane hageja nõudele veel esitada.
9.7.Ringkonnakohus leiab, et maakohus oleks siiski pidanud paluma hagejal eelmenetluses täpsustada väiteid üürilepingust tulenevate nõuete kohta, kuna VÕS § 305 lg 1 teise lause järgi on pandiga tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded. Lisaks tulnuks lasta hagejal kolleegiumi hinnangul täpsemalt välja tuua panditud asja müügiga seonduvad asjaolud (eelkõige asjaõigusseadus (AÕS) §-st 294 lähtuvalt). Samas ei ole alust arvata, et selle tegemata jätmine võinuks tuua asjas kaasa ebaõige lahendi. Ringkonnakohus on kõnealused maakohtu minetused kõrvaldanud ning palunud hagejal eelnimetatud väiteid ja asjaolusid täiendavalt selgitada (tl-d 114 ja 120). Hageja on täpsustused esitanud, samuti esitanud ka täiendavaid tõendeid sõiduauto müügiks korraldatud enampakkumise kohta (tl-d 117–118; 121–124; 126–127(a); 127(a) pöördel– 128 ja 176). Esitatu põhjal puudub ringkonnakohtu hinnangul alus kahelda, et sõiduauto (st panditud ese) müüdi veebilehel www.osta.ee toimunud avalikul enampakkumisel.
9.8.Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks maakohtu menetluses esitanud õiguslikku tähtsust omavaid vastuväiteid üürisuhte olemasolu või hageja üürilepingust tulenevate nõuete kohta. Selliseid vastuväiteid ei ole kostja esitatud isegi maakohtu 27. juuni 2018 istungil (tl-d 85–86), kus osales kostja lepingulise esindaja kaudu. Kostja on ülalviidatud 17. jaanuari 2018 vastuses väitnud, et hagejal oli Nap Konsulti ees kohustus summas 16 000 eurot ning seetõttu ei olnud hagejal õigust üüripinnal olevat vara arestida. See vastuväide ei ole kolleegiumi hinnangul asjakohane, sest pandiõiguse teostamise ajal kehtis üürileping hageja ja üürniku vahel ning hageja ees olid täitmata kohustused (mille alusel oli hagejal õigus kasutada üürileandja pandiõigust) üürnikul (mitte Nap Konsultil). 6(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-18898 Apellatsioonkaebusest nähtuvalt soovis kostja maakohtu menetluses siiski väita, et tasaarvestatavad nõuded olid hageja ja üürniku vahel. Samas saaks ka sellest iseenesest järeldada, et hagejal olid üürniku vastu nõuded (mida üürnikul olnuks väidetavalt õigus tasaarvestada). Väited üürniku võimalike nõuete kohta hageja vastu ei ole asjas siiski tõendatud. Selle kohta ei ole tõendeid esitatud ka apellatsioonimenetluses. Lisaks ei ole kostja väitnud, et Nap Konsult või üürnik on oma väidetavad (vastastikused) nõuded hagejaga nõudega tasaarvestanud (VÕS § 197 lg 1; § 198). Kuna kostja ei ole kirjeldatud võimalike võlasuhete pool, siis kostjal endal hageja ja Nap Konsulti või üürniku väidetavate nõuete tasaarvestamiseks õigus puudus.
9.9.Kolleegium lisab, et maakohus on nii 16. veebruari 2018 kirjas kui vaidlustatud otsuses kohtupraktikale viidates õigesti märkinud, et kohus ei pea ise poolte esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb. Esitatud dokumentaalne tõend, millest tulenevatele asjaoludele ei ole pooled tuginenud, on asjakohatu ja tuleb tagastada.
9.10.Ringkonnakohus märgib, et üürileandja pandiõigus võib ulatuda ka üürnikule mittekuuluvatele asjadele. Seda võib otseselt järeldada nt VÕS § 305 lg-st 3. Seega võidakse selliseid kolmandatele isikutele kuuluvaid asju üürileandja nõuete rahuldamiseks ka müüa. AÕS § 294 lg 3 esimese lause järgi võis hageja (kui pandipidaja) ise avalikust enampakkumisest osa võtta, see võimalus olnuks sama sätte järgi ka kostjal (eeldusel, et ta enampakkumisest teadis). AÕS § 294 lg 3 teisest lausest tuleneb, et kui asi müüakse pandipidajale, tasaarvestatakse tema nõude rahaline väärtus müügihinnaga. Üürileandja nõuded üürniku vastu, mille rahuldamiseks võlgnikuks mitteoleva isiku vara müüakse, lähevad VÕS § 305 lg-s 4 ja AÕS §-s 291 sätestatut arvestades sellele kolmandale isikule üle. Juhul kui hageja on sõiduauto müümisel enampakkumise korraldamise nõudeid alghinna määramisel või kostjale asja müügist teatamisel (AÕS § 293 lg 1) rikkunud, võivad kostjal olla hageja vastu kahju hüvitamise nõuded. Samuti ei saa välistada, et kostjal on seoses pandiõiguse teostamisega hageja poolt võimalik jätkuvalt kasutada QQ sõlmitud sõiduauto müügilepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Sellistele võimalustele on viidatud nt PPA
31.oktoobri 2017 teatises (tl 10 pöördel).
9.11.Kolleegiumi hinnangul oli hagi rahuldamisel põhjendatud jätta maakohtu menetluse kulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. TsMS § 162 lg 4 alusel võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 162 lg 4 kohaseid erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid jätta hageja menetluskulud tema enda kanda, kolleegiumi arvates asjas ei esine. Iseenesest on õige kostja väide, et hagiavalduse p-s 1.6 viidatud lisa (kostjale
22.novembril 2017 edastatud teade sõiduauto omanikuvahetuse teostamiseks) asjas tegelikult esitatud ei ole. Samas ei ole sellel asja lahendamise ega menetluskulude jaotamise seisukohalt tähtust. Kostja eelneval teavitamisel võiks olla menetluskulude jaotamisel tähtsus eelkõige juhul, kui kostja oleks hagi õigeks võtnud (vt TsMS § 168 lg 6). Praegusel juhul see aga nii ei ole – kostja on hagile täies ulatuses vastu vaielnud.
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-18898
Ringkonnakohus on asja ettevalmistamise käigus lahendanud poolte taotlusi, mh keeldunud 4. aprilli 2019 ja 5. septembri 2019 määrustega tõendite vastuvõtmisest ja tõendite kogumise taotluste rahuldamisest (tl-d 115–116; 177–179). Seoses kohtukoosseisu liikme L. Arraku haigestumisega on koosseis apellatsioonkaebuse lahendamise käigus hiljem muutunud. Sellest on ringkonnakohus 17. oktoobri 2019 kirjaga menetlusosalisi ka teavitanud. Pooled ei ole taotlenud, et ringkonnakohtu uus koosseis ülalviidatud ettevalmistavaid toiminguid kordaks. Kohus ei pea kõnealuste toimingute kordamist ka ise vajalikuks (TsMS § 20 lg 1 teine lause).
Menetluskulude jaotus
Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.
Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest, Meeli Kaur, Ele Liiv
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.