Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.XX (töötaja, hageja) esitas 13. veebruaril 2018 Tööinspektsiooni juures tegutsevale Töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse Osaühingu Y (tööandja, kostja) vastu. Ta palus tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse ja lõpetada töölepingu töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel, samuti mõista tööandjalt välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise 4792,50 eurot, töötasu 831,60 eurot ja puhkusehüvitise 50,50 eurot. Kostja esitas TVK-le avalduse, milles palus hagejalt välja kahjuhüvitise 1134 eurot.
2.TVK rahuldas 9. mai 2018 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/299/18 hageja avalduse osaliselt ja jättis kostja avalduse rahuldamata. TVK tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 15. jaanuarist 2018 ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks töölepingu õigusvastase ülesütlemise eest TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise 378 eurot. TVK jättis rahuldamata hageja avalduse tööga kindlustamata aja eest töötasu ja põhipuhkuse hüvitise nõudes.
3.Hageja esitas 24. juunil 2018 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista: (1) täiendava hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel 4401,24 eurot; (2) ajavahemiku 1.–15. jaanuar 2018 eest töötasu 1134 eurot ja (3) kasutamata põhipuhkuse hüvitise 50,50 eurot. Kostja ei pöördunud kohtusse avaldusega sama töövaidluse läbivaatamiseks ja tasus temalt välja mõistetud 378 eurot.
4.Hageja põhiväited on järgmised: -
-
hageja alustas kostja juures tööd 13. detsembril 2017. Kostja suunas hageja renditöötajana tööle Aktsiaseltsi Q (edaspidi: Q), aga töölepingut ei sõlmitud. Hageja saatis
29.detsembril 2017 Q juhile kirja, kus teatas, et tema töösuhe pole registreeritud ega reguleeritud. Q vastas, et töölepingu peab sõlmima kostja; kuna hagejaga töölepingut ei sõlmitud, aga ta tegi tööd ebatervislikes tingimustes, esitas ta 2. jaanuaril 2018 Q-le erakorralise ülesütlemisavalduse; kostja tegi 10. jaanuaril 2018 ettepaneku sõlmida tööleping ja siis see kohe poolte kokkuleppel lõpetada. Hageja seda ettepanekut ei aktsepteerinud; kostja tegi alles 11. jaanuaril 2018 hageja tööle asumise kohta kande töötamise registrisse; kostja saatis 11. jaanuaril 2018 hagejale nõude kohesele tööle asumisele, aga ei vastanud hageja täpsustavale küsimusele, kuhu ta peaks tööle asuma; kostja ütles 15. jaanuaril 2018 töölepingu üles viitega, et hageja ei ole töölepingut täitnud. Pärast töölepingu ülesütlemist maksti hagejale välja detsembrikuu töötasu.
5.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
hageja kandideeris kostja pakutavale mööblidetailide viimistleja ametikohale. Hageja käis 5. detsembril 2017 töövestlusel, kus selgitati renditöö põhimõtteid ning teavitati hagejat sellest, et sobivuse korral sõlmib esimeseks neljaks kuuks lepingu rendifirma ja hageja töötab Q-s renditöötajana ettevõtete omavahelise koostöölepingu alusel; hageja sooritas 11. detsembril 2017 Q-s proovipäeva. Q tehase juht teavitas kostjat, et töö sobib ja hageja pidi tööle asuma 12. detsembril 2017. Sel päeval teatas Q, et hageja ei ole tööle asunud. Järelepärimisele saadi vastus, et hageja keeldub töötamast töölepingu alusel. Hageja tegi ettepaneku sõlmida võlaõiguslik leping kahe juriidilise isiku (hageja juhitav ettevõte ja kostja) vahel. Kostja nõustus ettepanekuga ja
13.detsembril 2017 asus hageja lepingulisi kohustusi täitma; 2 (5)
-
-
-
-
hageja saatis oma ettevõtte andmeid 21. detsembril 2017, misjärel kostja esitas
29.detsembril 2017 lepingu teksti allkirjastamiseks ja/või parandusettepanekute tegemiseks. Hageja sellele ei vastanud; hageja esitas 29. detsembril 2017 Q tegevjuhile kirjaliku teatise, milles väitis, et kostja ei sõlminud temaga töölepingut. Samal päeval lahkus hageja omavoliliselt töökohalt enne tööaja lõppu ja enam tööle ei naasnud. Kostja soovis hagejale tööd pakkuda, kuid hagejaga ei saadud enam ühendust; hageja esitas 2. jaanuaril 2018 uue kirjaliku teatise Q tegevjuhile töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena. Q teavitas ka sellest kostjat; kostja esitas 3. jaanuaril 2018 hagejale kirjaliku järelepärimise tema tegevuse kohta. Uue järelepärimise esitas kostja hagejale 10. jaanuaril 2018; hageja saatis 10. jaanuaril 2018 oma isikukoodi ja pangaandmed, misjärel kostjal oli võimalik registreerida hageja Maksu-ja tolliameti peetavas töötajate registris; hageja saatis 10. jaanuaril 2018 Q tegevjuhile e-kirja, milles teavitas, et Q ja tema vahel on töösuhe lõppenud ning ta nõuab hüvitist 6679,20 eurot; kostja saatis 11. jaanuaril 2018 hagejale töölepingu ning tulumaksu avalduse allkirjastamiseks. Hageja allkirjastas vaid tulumaksuavalduse. Samal päeval esitas kostja hagejale kirjaliku hoiatuse töökohustuste rikkumise lõpetamiseks; hageja hoiatusele ei reageerinud ja kostja saatis 15. jaanuaril 2018 hagejale lepingu ülesütlemise avalduse.
MAAKOHTU OTSUS
6.Maakohus jättis 15. märtsi 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja märkis, et kostjale hüvitatavad kulud puuduvad.
6.1.Maakohus tuvastas, et kuigi poolte vahel sõlmitud tööleping kehtis kuni
15.jaanuarini 2018, ei teinud hageja tööd alates 29. detsembrist 2017, mil ta lahkus omavoliliselt ja kedagi teavitamata Q-st. Kirjaliku töölepingu puudumine ei anna töötajale alust töö tegemisest keelduda. Lepingu vormistamata või allkirjastamata jätmine ei takista töö tegemist, sest TLS § 4 lg 2 järgi loetakse tööleping sõlmituks, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Ajavahemikul 12.–29. detsember 2017 tegigi hageja renditöötajana tööd Q-s. Hagejale selgitati seda tööle asumisel, talle olid teada töö tegemise koht ja tööülesanded. Kahtluste korral pidanuks ta pöörduma selgituste saamiseks kostja poole. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks täiendavateks selgitusteks kostja poole pöördunud. Kuigi kostja oli töölepingu vormistamisega viivituses, ei saa järeldada, et ta keeldus sellest pahatahtlikult. Poolte kirjavahetusest nähtub, et hageja edastas kostjale enda ettevõtte andmed töövõtulepingu sõlmimiseks. Seega käitus hageja vastuoluliselt. Enda isikukoodi ja pangakonto numbri edastas hageja alles 10. jaanuaril 2018. Hilisemast kirjavahetusest selgub, et hageja siiski ei soovinud töövõtulepingu sõlmimist kostjaga ning kostja valmistas ette ja edastas
11.jaanuaril 2018 ka töölepingu projekti. Hageja seda ei allkirjastanud. Eeltoodust tulenevalt puudus hagejal seaduslik alus töö tegemisest keelduda ja kostjal ei ole kohustust tasuda hagejale töötasu ajavahemiku 1.–15. jaanuar 2018 eest, sest hageja sel ajal tööd ei teinud ja töö tegemine ei olnud takistatud tööandja süül. Neil kaalutlustel jättis maakohus nõude (2) rahuldamata.
6.2.Vastavalt TLS § 68 lg-tele 1 ja 2 antakse põhipuhkust töötatud aja eest. Kostja arvestas hagejale puhkusetasu 50,50 eurot, kuid arvestas maha ajavahemiku 1.–15. jaanuar 2018, mille eest ei ole hagejal õigus põhipuhkuse tasu saada. Nõue (3) jäi seetõttu samuti rahuldamata. 3 (5)
6.3.Hageja esitas TVK-le taotluse kolme kuu hüvitise väljamõistmiseks kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel. TVK kaalus igakülgselt poolte huve ja vaidluse asjaolusid, mõistis hageja kasuks välja ühe nädala hüvitise 378 eurot ja jättis rahuldamata hageja taotluse ülejäänud hüvitise osas. Vaidlust ei ole, et kostja on TVK-s välja mõistetud summa hagejale tasunud. Hageja tegi tööd 11 tööpäeva ajavahemikul 13.–29. detsember 2017; lahkus töölt omavoliliselt kedagi teavitamata; töö tegemisest keeldumiseks tal alust ei olnud ja hageja käitus töösuhtes vastuoluliselt. Neid asjaolusid arvesse võttes leidis maakohus, et ühe nädala töötasu summas 378 eurot on kohane hüvitis. Seega jäi rahuldamata ka nõue (1) kohtus täiendava hüvitise saamiseks.
6.4.Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel.
POOLTE SEISUKOHAD
7.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada nõuete (2) ja (3) osas ning need rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
-
maakohus leidis ekslikult, nagu poleks vaidlust, kas hageja lahkus töölt omavoliliselt ja ilma teavitamata. Hageja esitas tõendina Q vastuse töölt lahkumise kohta, millest nähtub, et ta on lahkumisest teavitanud; maakohus hindas valesti nagu oleks kostjal olnud läbi Q anda hagejale tööd. Q vastusest töölt lahkumise kohta nähtub, et nad ei soovinud hagejat edaspidi renditöötajana kasutada. Hageja lahkus töölt töötervishoiu ja tööohutuse olulise rikkumise tõttu, millest teavitas Q. Peale seda hagejaga enne 11. jaanuari 2018 enam ühendust ei võetud; meelevaldne on maakohtu järeldus, et hageja soovis sõlmida töövõtulepingu. Maakohus ei pööranud tähelepanu tõsiasjale, et ainuüksi juba tööle asumist loetakse töölepinguliseks suhteks sõltumata sellest, kas kirjalik leping sõlmiti või mitte; hageja väidetav tööst keeldumine on tõendamata. On arusaamatu, kuhu oleks hageja pidanud tööle minema, kui Q teatas, et ei soovi edaspidiselt hagejat renditöötajana kasutada. Sammuti ei pakkunud kostja hagejale uut tööd. Kostja saatis hagejale
11.jaanuaril 2018 kirja, kus palus hagejat koheselt tööülesandeid täitma hakata, aga jättis vastamata hageja otsesele küsimusele, kuhu ja millal. Seega ei ole maakohus hinnanud väidet, et kostja jättis töö tegemiseks vajalikud toimingud tegemata.
8.Kostja uusi vastuväiteid apellatsioonkaebusele ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
10.Hageja vaidlustas ainult nõuete (2) ja (3) rahuldamata jätmise. Nõude (1) rahuldamata jätmise osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud ja vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus selles osas otsust ei kontrolli. Maakohus lähtus õigesti sellest, et TVK otsus kostja avaluse rahuldamata jätmise ja hageja avalduse osalise rahuldamise kohta on samuti jõustunud. Seega on apellatsioonimenetluses vaidlus peamiselt küsimuses, kas hageja pidi täitma tööülesandeid ajavahemikul 1.–15. jaanuar 2018 ning kas kostja pidi selle aja eest maksma talle töötasu 1134 eurot ja puhkusehüvitist 50,50 eurot. Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ei ole maakohtu otsus TsMS § 173 lg 3 esimese lause, § 178 lg 1 esimese lause ja § 456 lg 4 kolmanda lause kohaselt jõustunud. Kuna aga maakohtu otsus jääb tervikuna muutmata, siis puudub vajadus resolutsioonis eristada otsuse varem jõustunud osa. 4 (5)
11.TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena, et hageja alates
29.detsembrist 2017 enam tööd ei teinud, aga poolte töösuhe kestis kuni 15. jaanuarini 2018. Neist saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda.
12.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega nõuete (2) ja (3) rahuldamata jätmisel ega pea vajalikuks neid korrata. Hageja pidi täitma tööülesandeid ajavahemikul 1.– 15. jaanuar 2018, aga kuna ta seda ei teinud, siis polnud kostjal ka kohustust maksta selle aja eest töötasu ega hüvitada kasutamata jäänud põhipuhkust. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist: -
-
-
-
maakohus tuvastas Q 2. jaanuari 2018 teate põhjal õigesti, et hageja lahkus töölt omavoliliselt ja ilma teavitamata. Kostja viitas 11. jaanuaril 2018 hagejale saadetud e-kirjas samuti omavolilisele lahkumisele ja küsis hagejalt selgitusi, aga hageja vastas üksnes üldsõnaliselt, et tema töölt lahkumise asjaolud olid kõigile teada (tl 4, 22). Hageja esitatud Q 2. jaanuari 2018 vastusest nähtub samuti, et hageja lahkus omavoliliselt, mitte aga see, nagu oleks ta oma lahkumisest teavitanud (tl 5, 62); maakohus ei eksinud järelduse tegemisel ega hinnanud tõendeid valesti, kui leidis, et kostjal oli anda hagejale tööd. Q 2. jaanuari 2018 vastusest nähtub, et nad ei soovinud hagejat edaspidi renditöötajana kasutada, sest hageja rikkus töökohustusi. Tõendatud ei ole hageja väide, et ta lahkus töölt töötervishoiu ja tööohutuse olulise rikkumise tõttu. Kui renditöötaja rikub töökohustusi ja selle tulemusel renditööd pakkuv ettevõtja ei soovi selle konkreetse isiku tööd enam kasutada, siis ei saa sellest järeldada, et renditöö vahendajal puudub võimalus pakkuda tööd; asjakohane on maakohtu järeldus, et hageja soovis sõlmida töövõtulepingu, sellele viitavad üheselt hageja 21. detsembri 2017 e-kirjad kostjale, milles hageja teatas C OÜ andmed (tl 51, 55); samas lähtus maakohus õigesti sellest, et kuna pooled töövõtulepingu vormistamiseni ei jõudnud, siis tuleb eeldada töösuhet; hageja tööst keeldumine on piisavalt tõendatud Q 2. jaanuari 2018 kirja, hageja enda sama kuupäeva avalduse (tl 59) ja 8. jaanuari 2018 e-kirjaga Q vahendite tagastamise kohta (tl 69 pöördel). Lisaks tuleb arvestada, et hageja pidas kostjaga 2018. aasta jaanuaris korduvalt läbirääkimisi lepingu sõlmimise üle, sh edastas oma andmed ja allkirjastas tulumaksuvabastuseks vajaliku avalduse, aga ei küsinud kordagi tööülesannete kohta (tl 67–79).
13.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja, mistõttu puudub vajadus kulusid rahaliselt kindlaks määrata. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.