XX hagi osaühingu Y vastu tahteavalduse tegemiseks kohustamiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 20. märtsi 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu Y apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad advokaadid Ants Nõmper ja Kairi Kilgi Kostja (apellant): osaühing Y (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja Kaspar Kamsakann
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 20. märtsi 2019 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.
Rahuldada hageja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude summaks ringkonnakohtus 500 eurot ning mõista see summa kostjalt osaühingult Y hageja XX kasuks välja. Kostjal tuleb väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda hagejale alates otsuses jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama
kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.XX (hageja) esitas 9. aprillil 2018 Harju maakohtule hagi osaühingu Y (kostja) vastu tahteavalduse tegemiseks kohustamise nõudes. Hageja palus kohustada kostjat tegema Telia Eesti AS-le (edaspidi: Telia) tahteavaldus sisuga anda nõusolek telefoninumbri XXXXXXXX (edaspidi: telefoninumber) vormistamiseks hageja nimele. Hageja põhiväited on järgmised: -
-
-
pooled sõlmisid 19. jaanuaril 2017 töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juures tööle. Seoses töökohustuste täitmisega leppisid nad kokku, et telefoninumber, mis seni oli hageja isiklik number, vormistatakse kostja nimele; pooled sõlmisid 26. veebruaril 2018 töölepingu lõpetamise kokkuleppe (edaspidi: kokkulepe), mille p 6 oli sõnastatud järgmiselt: „Tööandja on andnud Töötajale volituse tema enda gsm numbri XXXXXXXX ümbervormistamiseks OÜ Yst Töötaja nimele“; kostja juhatuse liige andis 5. märtsil 2018 paberkandjal volikirja, mille kohaselt volitas kostja hagejat esindama kostjat vormistamaks Telias telefoninumber hageja nimele; hagejal ei õnnestunud telefoninumbrit enda nimele vormistada, sest 7. märtsil 2018 võttis kostja juhatuse liige 5. märtsi 2018 volikirja tagasi; hageja saatis 13. märtsil 2018 kostjale kirja, milles palus kostjal väljastada digitaalselt allkirjastatud volikiri, millega kostja volitaks hagejat telefoninumbri vormistamiseks hageja nimele. Kostja leidis, et tal puudub kohustus volitust välja anda ja keeldus sellest.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
kokkuleppe p-s 6 viidati 23. veebruari 2018 volikirjale, mille alusel oleks hageja saanud telefoninumbri vormistada enda nimele. Hageja seda võimalust õigeaegselt ei kasutanud ega saa nüüd enam nõuda kostjalt uue samasisulise tahteavalduse andmist; kostja väljastas 5. märtsil 2018 küll uue volikirja, kuid see ei ole seostatav kokkuleppega. Volikirja väljastamise järgselt sai kostja teada, et hageja eiras töösuhtest tulenevat ärisaladuse hoidmise kohustust ja jätkas suhtlust kostja klientide, tarnijate ja koostööpartneritega, eesmärgiga mõjutada neid loobuma koostööst kostjaga ja alustama ärisuhteid hageja uue tööandjaga. Seetõttu võttis kostja volituse tagasi.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas hagi 20. märtsi 2019 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.
3.1.Maakohus tuvastas, et: -
pooled sõlmisid 19. jaanuaril 2017 töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle. Töölepingut muudeti 2017. aasta sügisel; tööleping lõpetati poolte kokkuleppel 26. veebruaril 2018; seoses töökohustuste täitmisega leppisid pooled kokku, et hageja isiklik telefoninumber vormistatakse kostja nimele;
2 (7)
-
-
kostja väljastas hagejale 5. märtsil 2018 volikirja telefoninumbri vormistamiseks Telias kostja nimelt hageja nimele. Volikirjas märgitud kehtivuse aeg oli 7. märts 2018. Kostja võttis volituse 7. märtsil 2018 tagasi; telefoninumber ei ole hageja nimele registreeritud.
3.2.Maakohus viitas töölepingu seaduse (TLS) §-le 79 ja leidis, et 26. veebruari 2018 dokumenti tuleb käsitleda töölepingu lõpetamise kokkuleppena, milles on toodud kokkuleppe olulised tingimused. Kokkuleppe p 6 sõnastusest tuleneb, et kostja kohustus tegema enda poolt mõistlikult võimaliku tulemuse saavutamiseks, st telefoninumbri vormistamiseks hageja nimele ja samuti kohustus kostja mitte tegema selleks omapoolseid takistusi.
3.3.Kokkuleppest ei saa järeldada, et kui hageja koheselt, st 26. veebruaril 2018 telefoninumbrit ümber ei vormista, siis kaotab kokkuleppe p 6 kehtivuse ja hageja minetab ümberregistreerimise võimaluse. Hagejal puudus reaalne võimalus ise numbrit ümber registreerida. Volikiri saadeti hagejale e-posti teel 23. veebruaril 2018 kell 15.42. Volikirjast nähtuvalt on see allkirjastatud paberil. Käsikirjaliselt allkirjastatud volikirja originaali e-postiga saata ei ole võimalik. Kuna 23. veebruar 2018 oli järgneva püha tõttu lühendatud tööpäev, 24. veebruar 2018 oli riiklik püha ja 25. veebruar 2018 pühapäev, sai hageja pöörduda kostja poole originaali saamiseks ning Telia poole telefoninumbri ümbervormistamiseks ainult 26. veebruaril 2018. Kuivõrd hageja töösuhe lõppes 26. veebruaril 2018 ja ta kasutas telefoninumbrit tööalaselt, puudus tal vajadus enne seda kuupäeva telefoninumbri ümberregistreerimiseks.
3.4.Maakohus kohaldas võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-d 1–3 ja § 100 ning leidis, et kostja on kokkuleppe p-st 6 tulenevat kohustust rikkunud. Kokkulepe, millega kostja kohustus tegema võimalikuks telefoninumbri hagejale ümber registreerimise, sõlmiti 26. veebruaril 2018. Samal päeval lõppes 23. veebruaril 2018 antud volitus. Uuesti andis kostja volituse 5. märtsil 2018 ning võttis selle 7. märtsil 2018 tagasi. Pärast seda ei ole kostja hagejale volitust andnud ega teinud muul moel võimalikuks hageja eesmärgi saavutamist. Kostja on volituse tagasivõtmisega hageja eesmärgi saavutamist hoopis takistanud.
3.5.Tõendamata on kostja väited, et pärast 5. märtsi 2018 volikirja väljastamist sai talle teatavaks nagu oleks hageja eiranud töösuhtest tulenevat ärisaladuse hoidmise kohustust ning jätkanud suhtlust kostja klientide, tarnijate ja koostööpartneritega, eesmärgiga mõjutada neid koostööst kostjaga loobuma ja alustama ärisuhteid hageja uue tööandjaga. Kui vastavad asjaolud oleks ka tõendatud, ei mõjutaks see varem kokku lepitud nõusoleku andmise kohustust.
3.6.Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja kokkuleppe p-st 6 tulenevat kohustust kohaselt täitnud. Kostja ei nõustunud täitma kohustust vabatahtlikult ka kohtumenetluse käigus ja hagejal on õigus nõuda selle täitmist.
3.7.Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja õigusabikulu on põhjendatud 18,5 t ulatuses tunnihinnaga 135,60 eurot, see on kokku 2508,60 eurot (= 18,5 × 135,60). Äriregistri päringuid kohtule ei esitatud, mistõttu ei saa hinnata selle kulu kandmist ega põhjendatust. Hagilt makstud riigilõiv 300 eurot tuleb hüvitada, aga hagi tagamise taotluselt tasutud lõiv mitte, sest taotlus jäi rahuldamata. Koos hagilt tasutud riigilõivuga on hageja põhjendatud menetluskulu 2808,60 eurot (= 2508,60 + 300). Kostja hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni lahendi täitmiseni.
3 (7)
POOLTE SEISUKOHAD
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Esiteks eiras maakohus põhjendamiskohustust, kui kvalifitseeris kokkuleppe p 6 lihtsalt poolte kokkuleppena. Põhjendamata on kohtu hinnang kokkuleppe p 6 olemuse kohta ja kohus ei selgitanud, millistele tõenditele ta tugineb. Samuti ei arvestanud maakohus kostja väitega, et volikiri väljastati enne kokkuleppe sõlmimist.
4.2.Teiseks on otsus vastuoluline. Maakohus märkis, et ei nõustu kostja seisukohaga, nagu oleks kokkuleppe p 6 eesmärk võimaldada töösuhte lõppemise järel telefoninumbri kasutuse jätkamisega seotud kulutusi hagejalt sisse nõuda. Otsuse p-s 11 pidas aga võimalikuks volituse kehtivusaja piiramist juhuks, kui kostja soov olnuks vältida telefonikõnede tegemist kostja arvel pärast töösuhte lõppu. Seega kohus ühtaegu nii eitas kui jaatas volituse võimalikku seotust pärast töösuhte lõppemist kostja arvel tehtavate hageja kõnede piiramise ja hüvitamisega.
4.3.Kolmandaks kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, kui tuvastas kostja kohustuse teha telefoninumbri hageja nimele ümbervormistamiseks kõik mõistlikult võimalik. Arvestamata ja kohaldamata jäi VÕS § 24 lg 1. Kokkuleppe p-st 6 tulenevalt ei ole kostjal kohustust teha midagi telefoninumbri ümbervormistamiseks, vaid see viitab juba väljastatud volitusele (ja on seega informatiivne avaldus või ühepoolne tahteavaldus).
4.4.Neljandaks tugines maakohus järgmistele asjaoludele, mida pooled esile ei toonud ja kohtumenetluses ei arutatud: -
telefoninumbri osas kokkuleppele mittejõudmise korral oleks kokkuleppe ülejäänud tingimused olnud teistsugused; hageja pöördus enne kohtumenetlust kostja poole abstraktse tahteavalduse saamiseks telefoninumbri ümbervormistamiseks; hagejal puudus reaalne võimalus 23. veebruari 2018 volituse alusel numbrit ümber registreerida, kuna kostja ei väljastanud talle volituse originaali; kostja teatas Teliale 23. veebruari 2018 volituse kehtetusest, millest tulenevalt hagejal ei tarvitsenud olla võimalik 26. veebruaril 2018 numbrit ümber registreerida; hagejal polnud vaja teha töökõnesid kuni 26. veebruarini 2018 enda arvelt, seetõttu puudus enne seda kuupäeva hagejal numbri ümbervormistamise vajadus.
4.5.Viiendaks on maakohtu seisukoht kokkuleppe p 6 sisu osas vastuolus selle sõnastusega. Maakohus järgis hageja kirjeldatud grammatilist arusaama, kuid samas jaatas tõlgendamise vajadust, jättes tähelepanuta, et isegi juhul, kui kokkuleppe p 6 oleks käsitatav poolte kokkuleppena, on ilma tõlgendamiseta selge nii selle sisu ja kui ka selles avalduv poolte ühine tegelik tahe: fikseerida väljastatud volituse fakt. Seda kinnitab mh minevikuvormi kasutamine.
4.6.Kuuendaks jättis maakohus põhjendamis- ja tõendite analüüsimise kohustust oluliselt rikkudes vastamata kostja vastuväidetele. Arvestamata jäi väide, et kostja väljastas hagejale volituse juba enne kokkuleppe sõlmimist 23. veebruaril 2018, ja seda kinnitavad tõendid. Maakohus ei vastanud ka kostja väitele, et hageja ise jättis talle volitusega antud õiguse realiseerimata, sest kaks puhkepäeva ja üks tööpäev oli selleks igati piisav.
4.7.Seitsmendaks oleks maakohus pidanud keelduma TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel hagi menetlemisest, sest sellega taotletavat eesmärki pole võimalik saavutada. Hageja nõuab ebaselge sisuga tahteavalduse andmist telefoni ümbervormistamiseks, aga ei selgita, kuidas peaks õiguslikult telefoninumbri üleandmine toimuma. Maakohus tugines hageja ja Telia juristi 10.–11. septembri 2018 e-kirjavahetusele, aga jättis tähelepanuta kostja vastuväited tõendile.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. 4 (7)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ka ringkonnakohtus.
7.TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena töölepingu sõlmimise, muutmise ja lõpetamise, telefoninumbri kostja nimele vormistamise, 5. märtsi 2018 volikirja väljastamise ja volituse 7. märtsil 2018 tagasivõtmise. Nende asjaolude üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle ja neist saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda.
8.Kõigepealt on põhjendatud käsitleda kaebuse seitsmendat väidet, sest selle edukuse korral poleks vaja asja sisuliselt lahendada.
8.1.Kostja arusaam hagi perspektiivitusest ei ole põhjendatud. TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel saab kohus keelduda menetlemast (ja § 423 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata) mh hagi, mille rahuldamine ei annaks kindlasti sellist tulemust, mida hageja kohtusse pöördumisel taotleb. Käesoleval juhul see nii ei ole. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Hageja tuginebki sellele, et kostja on kohustatud tegema tahteavalduse (volitus telefoninumbri ümbervormistamiseks) ja ta soovis kohtulahendit, mis asendaks kostja vastava tahteavalduse.
8.2.Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu 8. märtsi 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 10; 11. detsembri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-13, p 14; 3. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). Käesoleval juhul on maakohus hagi rahuldanud, st näinud selleks ka materiaalõiguslikku alust. Kohus ei pea kontrollima, kas hageja on esitanud kõik nõuded, mis on tema õiguste kaitseks vajalikud.
8.3.Lisaks tuleb märkida, et mh TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest keeldumine (ja § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätmine) on kohtu õigus, mitte aga kohustus (Riigikohtu 12. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-16, p 16 esimene lõik).
8.4.Maakohus ei rikkunud menetlusnorme, kui võttis tõendina vastu ja hindas otsuses hageja ja Telia juristi e-kirjavahetust. Tõend oli esitatud tähtaegselt ja hageja viitas seda esitades oma
10.septembri 2018 arvamusele, mille p-s 2.1.2 käsitles ta piisava selgusega tõendiga vahetult seonduvaid asjaolusid.
8.5.Neil kaalutlustel ei ole kaebuse seitsmes väide edukas ja ringkonnakohus lahendab kaebuse sisuliselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja vastavalt TsMS § 654 lg-le 6 neid ei korda. Vastuseks kaebuse ülejäänud kuuele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Esimese väitega heidab kostja maakohtule ette kokkuleppe p 6 ebapiisavat kvalifitseerimist ja otsuse põhjendamata jätmist. Kostja kriitika ei ole asjakohane. Maakohus leidis vaidlustatud otsuse p-s 8 õigesti, et p 6 on töölepingu lõpetamise kokkuleppe oluline tingimus. Selle järelduseni jõudmisel hindas maakohus nii 26. veebruari 2018 lepingudokumenti kui ka töölepingu dokumenti. Kostja väidet varasema volikirja väljastamise kohta hindas maakohus vaidlustatud otsuse p-s 11. 5 (7)
10.Teiseks näeb kostja vaidlustatud otsuses vastuolu selles, et maakohus eitas ja jaatas kokkuleppe p-s 6 viidatud volituse võimalikku seotust hageja poolt kostja arvel pärast töösuhte lõppemist tehtavate kõnede piiramise ja hüvitamisega. Kostja väide on ainetu, sest maakohus asus vaidlustatud otsuses nii p 8 neljandas lõigus kui ka p 11 neljandas lõigus seisukohale, et võimalik kostja kulutuste piiramine ei olnud tegelikult kokkuleppe eesmärk.
11.Kaebuse kolmas väide VÕS § 24 lg 1 eksliku kohaldamata jätmise kohta pole põhjendatud. Viidatud sätte järgi võib lepingupool olla lepinguga kohustatud saavutama teatud tulemuse või tegema tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku. Kokkuleppe p-st 6 ei tulene, et kostja pidi saavutama telefoninumbri hageja nimele ümbervormistamise, kuigi pooled oleks võinud ju ka selles kokku leppida. Järelikult lähtus maakohus õigesti sellest, et kostja kohustus piirdus mõistlikult võimaliku tegemises, eelkõige volikirja väljastamises.
12.Neljandaks heidab kostja ette lubamatutele asjaoludele tuginemist. Ka selle väitega ringkonnakohus ei nõustu ja põhjendab seda järgmiselt: -
-
-
-
-
hageja märkis hagiavalduse p-s 3.1 ja hageja arvamuse p-s 2.2.4, et vaidlusalune p 6 oli poolte vahel sõlmitud lepingu üks tingimus; sellega on piisava selgusega hõlmatud ka väide, et selles osas kokkuleppele mittejõudmise korral võinuks kokkuleppe ülejäänud tingimused olla teistsugused; hagiavalduse p-s 1.7 tõi hageja esile, et ta saatis 13. märtsil 2018 kostjale kirja, milles nõudis volituse väljastamist, seega tugines hageja mh väitele, et ta pöördus enne kohtumenetlust kostja poole tahteavalduse saamiseks telefoninumbri ümbervormistamiseks; hageja arvamuse p-des 2.2.6 – 2.2.8 esitas hageja põhjendused, miks puudus tal reaalne võimalus 23. veebruari 2018 volituse alusel numbrit ümber registreerida, sealt nähtub piisava selgusega ka väide, et kostja ei väljastanud talle volituse originaali; ühtlasi tõi hageja oma arvamuse eelviidatud punktides esile, et kostja teatas Teliale
23.veebruari 2018 volituse kehtetusest, millest tulenevalt hagejal ei tarvitsenud olla võimalik 26. veebruaril 2018 numbrit ümber registreerida; pooled ei vaielnud maakohtus ega vaidle ka praegu selle üle, et töösuhe kestis kuni
26.veebruarini 2018; sellega on sisuliselt hõlmatud ja kooskõlas maakohtu sedastus, et hagejal puudus vajadus teha töökõnesid kuni 26. veebruarini 2018 enda arvelt.
Lisaks on asjakohane hageja apellatsioonivastuses esitatud seisukoht, et kui maakohus ei oleks järelduste tegemisel neid asjaolusid ka arvestanud, siis ei muuda see midagi asja lahenduses.
13.Viienda väite järgi on maakohus tõlgendanud kokkuleppe p 6 vastuolus selle sõnastusega. Ringkonnakohtu hinnangul tõlgendas maakohus aga kokkulepet õigesti ja kooskõlas VÕS § 29 reeglitega. VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada lepingu olemust ja eesmärki. Käesoleval juhul on ilmne, et poolte eesmärk oli jätta vaidlusalune telefoninumber pärast töösuhte lõppemist hagejale. Kokkulepe tervikuna oli suunatud töösuhte lõpetamisele, mis TLS § 79 järgi on võimalik poolte kokkuleppel. Pooltel ei ole takistust sellise kokkuleppe raames leppida kokku muudes omavahelistes õigustes ja kohustustes. Vastava sisu maakohus kokkuleppele ka andis.
14.Kuuendaks leiab kostja, et osaliselt jäid tema vastuväited tähelepanuta. Selles osas ei ole kostja kriitika õigustatud. Maakohus käsitles 23. veebruari 2018 volikirja ja selle alusel hageja toimingute võimalikkust piisavalt vaidlustatud otsuse p-des 11 ja 13, mh vastas maakohus seal kostja peamistele argumentidele ja seisukohtadele ning hindas asjasse puutuvaid tõendeid.
15.Kokkuvõtvalt ei anna kaebuse ükski väide alust maakohtu otsust muuta.
6 (7)
16.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
17.Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata hageja esitatud nimekirja põhjal. Hageja nõuab 3010 euro hüvitamist, mis on tasu kahe esindaja õigusteenuse eest vastavalt 23,5 t tasumääraga 100 eurot/t ja 3 t määraga 220 eurot/t. Hageja menetluskulude nimekirja järgi osutati õigusteenust maakohtu menetluse lõppfaasis 2 t, vaidlustatud otsusega tutvumiseks 2 t, kaebusega tutvumiseks ja sellele vastamiseks 22 t ja kirjaliku menetluse määramise määrusega tutvumiseks 0,5 t – kokku seega 26,5 t. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu menetluse toimingud hüvitatavad apellatsioonimenetluse kuludena. Kaebuse ja otsusega tutvumise ning apellatsioonivastuse koostamise kulu peab ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks 5 t ulatuses. Kostja kaebuses esitati sisuliselt samu väiteid nagu maakohtus ja neile vastamine ei saanud olla hageja esindajatele enam oluliselt aeganõudev. Hageja esindajate toimingud on teineteist dubleerivad, mistõttu kallima esindaja kaasamine polnud vajalik. Käibemaksu hüvitamist hageja ei taotle. Neil kaalutlustel tuleb kosjal hüvitada hageja kuludest 500 eurot (= 5 × 100). Rahuldamata jääb hageja taotlus 2510 euro (= 3010 – 500) hüvitamiseks. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.