lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-18-661/20

Täitmine › Kolmanda isiku hagi vara arestist vabastamiseks

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 27.09.2019

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-18-661/20
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Täitmine › Kolmanda isiku hagi vara arestist vabastamiseks
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
27.09.2019
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
3264
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee
Aktiva Finance Group OÜ10746479(Kostja)ALM Invest OÜ12524814(Hageja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasi nr: 2-18-661

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Tsiviilasja number

2-18-661

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. september 2019, Tallinn

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv

Tsiviilasi ALM Invest OÜ hagi Osaühingu Aktiva Finants ja XX vastu vara arestist vabastamiseks Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 7. septembri 2018 otsus ALM Invest OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Apellatsioonkaebuse hind Menetlusosalised ja nende esindajad

1100 eurot Hageja (apellant) ALM Invest OÜ (registrikood 12524814), lepinguline esindaja Natalja Santaševa Kostja (vastustaja) Osaühing Aktiva Finants (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Krista Raudsepp Kostja (vastustaja) XX (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1.Keelduda apellatsioonkaebusele lisatud tõendi – XX kinnitus– vastuvõtmisest.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu 7. septembri 2018 otsus muutmata.
3.Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta hageja, ALM Invest OÜ kanda. 1(9)

Sarnased lahendid

Täitmine
  • 25.06.20262-25-5076/54Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 25.06.20262-22-13886/41Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 22.06.20262-25-4768/36Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 01.06.20262-24-14358/30Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval
  • 29.05.20262-21-581/29Viru Maakohus Narva kohtumaja
  • 26.05.20262-25-5396/21Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr: 2-18-661

4.Rahuldada Osaühingu Aktiva Finants taotlus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks.
5.Määrata ALM Invest OÜ poolt Osaühingule Aktiva Finants hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ja mõista ALM Invest OÜ-lt Osaühingu Aktiva Finants kasuks välja 245 eurot. Välja mõistetud menetluskulude summa tuleb ALM Invest OÜ-l tasuda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr EE222200221015269783 viitenumbriga 706883055.
6.Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb ALM Invest OÜ-l tasuda Osaühingule Aktiva Finants viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
7.Kostja XX-l apellatsioonimenetluses hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1.ALM Invest OÜ (hageja) esitas 15. jaanuaril 2018 hagi Osaühingu Aktiva Finants (kostja I) ja XX (kostja II) vastu, paludes vabastada sõiduki BMW 520i registreerimismärgiga XXXXXX arestist. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja II 28. septembril 2016 sõiduauto BMW 520i registreerimismärgiga XXXXXX (sõiduk) müügilepingu, millega hageja ostis kostjalt II sõiduki hinnaga 1100 eurot. 20. märtsil 2017 sai hageja teada, et Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts (täitur) on seadunud täiteasjas nr 025/2015/1350 läbiviidavas täitemenetluses sõidukile keelumärke. 20. novembril 2017 esitas hageja täiturile avalduse sõiduki arestist vabastamiseks ja Maanteeameti liiklusregistrisse kantud keelumärke kustutamiseks. 1. detsembril 2017 tegi täitur otsuse, millega keeldus sõiduki arestist vabastamisest. Täitur leidis, et puudub alus sõiduki arestist vabastamiseks. Täitur tõi põhjenduseks selle, et kostja I vaidles arestist vabastamisele vastu, kostja II oma seisukohta ei olnud esitanud ning sõiduki omandiõigusega seotud asjaolud ei olnud ilmselged (müügilepingu tingimused olid abstraktsed, müügileping võis olla kinkelepingu tunnustega, täiturile ei olnud esitatud krediidiasutuse digitempliga maksekorraldusi). Hageja ei nõustu täituri otsuses toodud põhjendustega ning leiab, et hagejale kuuluv sõiduk tuleb arestist vabastada. Hageja esitas täiturile sõiduki omandiõigust tõendava dokumendi – sõlmitud müügilepingu. Kuna sõiduk ei kuulu enam kostjale II, tuleb see arestist vabastada. 2(9)

Tsiviilasi nr: 2-18-661 Sõidukiga tehti täitetoimingud pärast seda, kui hageja sai sõiduki omanikuks (3. märtsil 2017 seati sõidukile keelumärge ning 10. aprillil 2017 kuulutati välja kostja II (võlgniku) vara arestimistoimingu läbiviimine). Müügilepingu sõlmimise ajal oli kostjal II õigus oma sõidukit kasutada ja käsutada. Seega on hageja heauskne omandaja. Omandiõiguse üleminekul ei ole määrav, kas asi ostetakse või kingitakse, sest mõlemal juhul kuulub asi pärast lepingu sõlmimist uuele omanikule. Samuti tuleb arvestada, et tegemist on vallasasjaga (sõidukiga), mille puhul omandiõigus läheb uuele omanikule üle alates müügilepingu sõlmimisest. Hageja selgitas, et tegeleb oma kutsetegevuses kasutatud sõidukite ostmise ja müümisega. Hageja sõlmib kõikide sõiduki müüjatega kaks erinvat müügilepingut selliselt, et üks müügileping sisaldab hinda ning see jääb müüjale ja läheb äriühingu raamatupidamisse. Teist, ilma hinnata eksemplari kasutatakse tavaliselt Maanteeametis sõidukite registreerimiseks. Hagejale jääb seetõttu ebaselgeks, millised arusaamatused tekkisid täituril müügilepingu osas. Praeguses asjas on oluline tuvastada, et müüdud sõiduk ei kuulunud keelumärke seadmise ajal kostjale II, mistõttu ei olnud selle arestimine põhjendatud. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 77 lg 2 kohaselt kohtutäitur vabastab kolmanda isiku avalduse alusel asja arestist, kui on ilmne, et ta on arestinud kolmandale isikule kuuluva asja. Kohtutäitur teavitab sissenõudjat asja arestist vabastamisest viivitamata. Täitur keeldus põhjendamatult sõiduki arestist vabastamisest. Seatud keelumärge piirab põhjendamatult hageja omandiõigust, seetõttu palub hageja sõiduki arestist vabastada.

KOSTJATE VASTUVÄITED

Kostja I hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei nõustu sõiduki keelumärke alt vabastamisega.

Kostja I vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: Hageja oleks pidanud hiljemalt 5. oktoobriks 2016 sõiduki Maanteeameti kodulehel enda nimele vormistama. Kostjale I jääb arusaamatuks, miks hageja seda ei teinud. Hageja, kes tegutseb oma majandustegevuses kasutatud sõidukite ostu ja müügiga (hageja on seda hagis ise kinnitanud) pidi olema ja kindlasti ka oli teadlik, et tal on ja oli kohustus vormistada sõiduk viie tööpäeva jooksul oma nimele. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta seda ei teinud. Kostjale II kuuluvale sõidukile seati keelumärge rohkem kui viis kuud pärast väidetava müügitehingu tegemist. Kostja I hinnangul on müügileping eeldatavasti sõlmitud tagantjärele, et vältida sõiduki arestimist täituri poolt ning sellele järgnevat mahamüümist kostja II võlgade katteks. Ei ole tõendatud, et hageja on kostjale II sõiduki eest maksnud, hagiavaldusele ei ole lisatud maksekorraldust raha ülekandmise kohta. Juhul kui sõiduki eest tasuti sularahas, puudub kinnitus, et kostja II raha kätte sai. Sularahas maksmise kohta peaks olema märge müügilepingus ja hageja raamatupidamise dokument raha väljamaksmise kohta.

3(9)

Tsiviilasi nr: 2-18-661 Kostjale I jääb arusaamatuks, miks müügilepingute eksemplarid ei ole identsed. Hageja selgitas, et hinda sisaldav leping pidi jääma kostjale II, aga see eksemplar on hageja käes. Hageja esitas täiturile taotluse sõiduki arestist vabastamiseks alles 19. novembril 2017. Avalduses täiturile kinnitas hageja, et sai keelumärkest teada juba 20. märtsil 2017. Seega on arusaamatu, miks hageja kohe arestist teadasaamisel täiturile arestist vabastamise taotlust ei esitanud. Kostja II ei ole esitanud vastuväidet vara arestimisele, ega tõendit selle kohta, et sõiduk ei ole enam tema omandis. Kõik asjaolud viitavad kostja I hinnangul sellele, et tegemist oli näiliku tehinguga.

Kostja II hagile vastust ei esitanud.

MAAKOHTU OTSUS

Harju Maakohus jättis 7. septembri 2018. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja I kasuks menetluskuludena välja 441 eurot ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja II menetluskulud jättis maakohus nende puudumise tõttu hagejalt välja mõistmata.

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: täitur seadis liiklusregistrisse keelumärke kostja II sõidukile BMW 520i registreerimismärgiga XXXXXX 3. märtsil 2017 ja arestis sõiduki 24. aprillil 2017; hageja sai sõidukile seatud keelumärkest teada 20. märtsil 2017; hageja esitas täiturile avalduse sõiduki arestist vabastamiseks 19. novembril 2017;

1.detsembri 2017 otsusega keeldus täitur sõiduki arestist vabastamisest. Pooled vaidlesid maakohtu hinnangul selle üle, kas hageja esitas täiturile avalduse sõiduki arestist vabastamiseks õigeaegselt ning kas arestitud sõiduk kuulus keelumärke seadmise hetkel, s.o 3. märtsil 2017, hagejale. Maakohus leidis TMS § 77 lg-le 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 22 lg˗le 1 tuginedes, et hageja esitas täiturile sõiduki arestist vabastamise avalduse ning hagi kohtule õigeaegselt. Maakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et sõiduk kuulus hetkel, kui täitur sellele keelumärke seadis (3. märtsil 2017) ja arestimise hetkel (24. aprillil 2017) hagejale. Sõiduk oli väljanõudmise hetkel hageja valduses. Seega pidi maakohus tuvastama, kas hageja ja kostja II olid arestimise hetkeks kokku leppinud, et asja omandiõigus läheb hagejale üle. Maakohus nõustus hagejaga selles, et sõiduki omandiõiguse üleminekuks ei pidanud hageja sõiduki omanikku liiklusregistris muutma. Samas oleks registrikanne tõendanud, et omandiõigus on hagejale üle läinud. Käesoleval juhul sellist registrikannet tehtud ei ole. Kohus märkis, et sõiduki müügilepingus puudub ostuhinna tasumise kinnitus ja hageja ei esitanud ka muid tõendeid, mis kinnitaksid ostuhinna tasumist. Seetõttu leidis maakohus, et 4(9)

Tsiviilasi nr: 2-18-661 sõiduki hageja omandisse üleminek on tõendamata. Sõiduki müügikuulutus ja hageja allkirjastatud raamatupidamisaruanne ei tõenda sõiduki hagejale kuulumist. Hageja esitatud müügikuulutusest ei nähtu sõiduki omanik ning raamatupidamislikust aruandest ei nähtu selle koostamise aeg. Aruanne on allkirjastamata. Asja lahendamisel ei omanud kohtu hinnangul tähtsust teise tsiviilasja protokollid ega teistes täiteasjades esitatud dokumendid, kuna praeguse vaidluse lahendamisel ei ole hageja praktikal müügilepingute sõlmimisel või arestist vabastamise avalduste esitamisel tähtsust. Oluline on sõiduki omandiõiguse ülemineku kokkuleppe olemasolu käesolevas asjas. Kuna hageja omandiõigus sõiduki üle ei leidnud tõendamist, siis oli täituri poolt sõiduki arestimine kohtu hinnangul õiguspärane ning hagi rahuldamiseks puudus alus.

APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

Maakohtu otsuse peale on hageja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Hageja palub vastu võtta tõendi, milles kostja II kinnitab, et müüs 28. septembril 2016 sõiduki hagejale.

Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et sõiduki omandiõigus ei olnud arestimise hetkeks hagejale üle läinud. Vallasomand tekib vallasasja üleandmisega. Sõiduk oli antud hageja valdusesse, pooled olid lepingu allkirjastanud ning müüja andis sõiduki dokumendid hagejale üle. Seega on omandiõigus samuti hagejale üle läinud ja ei ole tõendatud, et kostja II ei saanud sõiduki eest raha. Kostja II ei ole hagile vastu vaielnud, tal ei ole vastuväiteid või pretensioone. Asjaolu, et lepingus puudub müüja kinnitus raha kättesaamise kohta, ei tähenda, et sõiduki eest on tasu maksmata. Kohus nõustus hagejaga, et leping võib olla sõlmitud vabas vormis, aga järeldustes leidis, et tõendada tuleb, et kostja II sai raha kätte. Seetõttu esitab hageja koos apellatsioonkaebusega tõendina müüja kinnituse raha kättesaamise kohta ning palub kohtul selle vastu võtta.

Kostja I vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Kostja II ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused.

Hageja on taotlenud apellatsioonkaebuses kostja II (müüja) kirjaliku kinnituse vastuvõtmist, milles kostja II kinnitab, et müüs hagejale sõiduki ja on ostuhinna 1100 eurot sularahas kätte saanud. Hageja soovib esitatud dokumendiga tõendada sõiduki müügi toimumist hagis märgitud kuupäeval, samuti ostuhinna tasumist ja omandiõiguse üleminekut. Tõendit ei saanud 5(9)

Tsiviilasi nr: 2-18-661 hageja esitada varem, kuna maakohus ei selgitanud, et asja lahendamise seisukohalt on oluline see, kas hageja tõendab ostuhinna tasumise fakti või mitte. Hagejale oli üllatuseks, et kohus jättis hagi rahuldamata üksnes põhjusel, et hageja ei olnud tõendanud sõiduki eest tasumist.

Kostja I vaidleb 12. novembril 2018 esitatud vastuses eelnimetatud tõendi vastuvõtmisele vastu.

Kolleegium leiab, et hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud tõendi vastuvõtmise taotluse rahuldamiseks puudub alus. Tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda.

Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ning ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 5). Kolleegiumi hinnangul ei esine käesoleval juhul TsMS §-s 652 sätestatud aluseid, mis võimaldaksid ringkonnakohtul hageja poolt koos apellatsioonkaebusega esitatud tõendi vastu võtta ja sellega asja lahendamisel arvestada. Sõiduki ostuhinna tasumise tõendamise olulisust pidi hageja mõistma juba maakohtu menetluses ning maakohtu poolt otsuses esitatud seisukohad ei saanud hagejale tulla üllatusena. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja I juba esimeses, 12. veebruaril 2018 esitatud hagivastuses (tl-d 36–38) korduvalt tuginenud vastuväitele, et hageja ei ole tõendanud sõiduki eest tasumist. Kostja I ei ole hiljem menetluses sellest vastuväitest loobunud. Samuti on maakohus 8. mail 2018 toimunud eelistungil selgitanud hagejale sõiduki eest tasumise (kui asjaolu) tõendamise vajadust (tl 57 pöördel) ning hageja on seejärel koos 29. mai 2018 menetlusdokumendiga ostuhinna tasumise tõendamiseks ka tõendeid esitanud. Eelmärgitut arvestades ei saa kolleegium nõustuda apellatsioonkaebuses uue tõendi esitamise lubatavuse kohta esitatud põhjendustega (TsMS § 652 lg 4)

Kuna kõnealune tõend on esitatud elektrooniliselt, siis selle tagastamist hagejale ei toimu.

Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus vastab järgnevalt apellatsioonkaebuste väidetele.

10.1.Hageja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on otsust põhjalikult põhjendanud ja kuivõrd otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks. 6(9)

Tsiviilasi nr: 2-18-661

10.2.TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väidet ei ole vaja tõendada, kui vastaspool võtab selle omaks (TsMS § 231 lg 2 esimene lause). Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse (TsMS § 231 lg 2 teine lause). TsMS § 231 lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 tähenduses on üksnes poole tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine vastaspoole väitega (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-173-09, p 13). Asja materjalid ei toeta hageja väidet, nagu polnuks pooltel maakohtu menetluses vaidlust selle üle, et hageja on kostjale II sõiduki ostuhinna tasunud. Nagu kolleegium juba eespool märkis, on kostja I sõiduki eest tasumise tõendatusele läbivalt vastu vaielnud. Asjaolust, et kostja I esitas hageja nõudele ka muid vastuväiteid, ei saa järeldada, et kostja I on sõiduki eest tasumise kui faktilise asjaolu omaks võtnud (TsMS § 231 lg-d 2 ja 4).
10.3.Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 järgi tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Seega oli viidatud sätte järgi omandi tekkimiseks sõidukile (vallasasjale) vajalik kahe eelduse täitmine: võõrandaja ja omandaja vaheline kokkulepe omandi ülemineku kohta ja asja valduse üleandmine omandajale kooskõlas võõrandaja tahtega. Kolleegium märgib, et Maanteeameti peetava liiklusregistri kannetel on üksnes informatiivne tähendus ning andmete registrisse kandmine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks (vt ka Riigikohtu
11.detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13313, p-d 23 ja 24 koos nendes viidatud kohtupraktikaga). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus AÕS § 92 lg 1 kohaldamisel eksinud. Vallasomandi üleminekule suunatud asjaõiguskokkulepe võib olla seotud tingimustega. Müügilepingus on kostjad praegusel juhul küll kokku leppinud omandi üleminekus, kuid selline kokkulepe on sõlmitud edasilükkava tingimusega. Müügilepingu p 9 järgi läheb sõiduki omandiõigus müüjalt ostjale üle pärast müügilepingu allkirjastamist ja ostuhinna tasumist (tl-d 3 ja 6). Nimetatud punkti sõnastus on kohtule esitatud müügilepingu eksemplarides kattuv. Sisuliselt on ostja ja müüja ringkonnakohtu hinnangul kokku leppinud omandi reservatsioonis (VÕS § 233). Omandi ülemineku kokkuleppe õiguslike tagajärgede saabumine on edasi lükatud kuni ostuhinna tasumiseni. Hageja poolt viidatud AÕS § 93 sätestab AÕS § 92 lg-st 1 erisuse ainult asja valduse üleandmise kohustuse osas, mitte omandi ülemineku kokkuleppe osas.
10.4.Maakohus on tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt hageja küll ei nõustu maakohu poolt tõenditest tehtud järeldustega, kuid see iseenesest ei saa anda alust 7(9)

Tsiviilasi nr: 2-18-661 maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Ringkonnakohus nõustub mh maakohtu poolt sõiduki müügikuulutusele (tl 56) ja raamatupidamislikule aruandele (avansiline aruanne; tl 84) antud hinnangutega. Ülalosutatud müügikuulutuse põhjal ei ole võimalik hageja omandiõigust sõidukile kontrollida. Asja müügikuulutuse koostaja ja avaldaja ei pea olema sõiduki omanik. Liiatigi on kasutatud sõidukite müümisel tavapärane, et kuulutuse võib avaldada müügitehingut vahendav või muul viisil müüja käsundi alusel tegutsev isik. Hageja esitatud avansilise aruande (mis kannab kuupäeva 30. september 2016) tõenduslik kaal ei saa olla suur. Maakohus on põhjendatult märkinud, et puudub võimalus kontrollida aruande koostamise kuupäeva. Lisaks on tegemist hageja raamatupidamise (väidetava) koonddokumendiga. Hageja ei ole esitanud menetluses ühtegi raamatupidamise algdokumenti, mis võimaldaks aruandes kajastatu õigust kontrollida. Lähtudes hageja väitest, et ostuhind tasuti müüjale (kostjale II) sularahas, peaks hagejal olema võimalik väidet usaldusväärselt tõendada nt kassast sularaha väljamineku orderiga. Hageja sellist tõendit menetluses esitanud ei ole, samuti ei ole hageja selgitanud, miks on raamatupidamise algdokumentide esitamine võimatu.

10.5.Asjaolu, et kostja II ei ole hageja väiteid vaidlustanud, ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust. Kostja II ei ole maakohtu menetluses hagile üldse vastanud. See aga ei mõjuta kostja I menetluslikku positsiooni ega õigust hageja väiteid vaidlustada. TsMS § 207 lg 2 järgi osaleb iga hageja või kostja osaleb menetluses teise poole suhtes iseseisvalt. Hageja või kostja toimingust ei tulene kaashagejale või -kostjale õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Kuivõrd apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

12.1.Kostja I esindaja poolt 23. augustil 2019 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja I kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 245 eurot (käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Lepinguline esindaja K.Raudsepp on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 2,5 tunni ulatuses tunnitasuga 98 eurot (lisandub käibemaks) järgmiselt: apellatsioonkaebusega tutvumine ja seisukohtade kujundamine – kokku 15 min; vastuse koostamine apellatsioonkaebusele – kokku 2 t 15 min. 8(9)

Tsiviilasi nr: 2-18-661 Kostja I kinnituse kohaselt on kõik kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Kostja I märgib, et ta on käibamaksukohustuslane ja saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostja I palub, et menetluskulude hüvitis tasutaks Julianus Inkasso OÜ-le.

12.2.Kostja II ei ole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja esitanud ning kulude kandmine ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest.
12.3.Hageja ei ole vastaspoole menetluskulude kohta seisukohta esitanud.
12.4.TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et kostja I menetluskulude nimekirjas toodud toimingud olid märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et kostja I esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Kolleegiumi hinnangul on ka kostja I esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 98 eurot (käibemaksuta) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
12.5.Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja I apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 245 eurot ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja I kasuks välja. Kolleegium määrab vastavalt kostja I taotlusele TsMS § 445 lg 1 esimese lause alusel kindlaks, et kostja I kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole.
12.6.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja I taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
12.7.Kostja II menetluskulude suuruse jätab kolleegium kulude puudumise tõttu kindlaks määramata.

TsMS § 178 lg-te 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest

(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak

(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 21.05.20262-26-8903/5Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja
  • 20.05.20262-26-4553/9Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium