12. juuli 2019 Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja kantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-18-11333
Tsiviilasi
Y OÜ hagi XX vastu töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamise nõudes ja XX vastuhagi Y OÜ vastu saamatajäänud töötasu, väljateenitud puhkusetasu ja hüvitise nõudes summas 15 578.39 eurot või alternatiivselt väljamakstu töötasuna tuvastamise ning välislähetuse päevarahade, väljateenitud puhkusetasu ja hüvitise nõudes summas 9779.75 eurot
Tsiviilasja hind
Y OÜ hagis 3500 EUR XX vastuhagis 15 578.39 EUR
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja / vastuhagis kostja Y OÜ, registrikood xxxxxxxx, asuk.XXX, lepinguline esindaja vandeadvokaat Epp Lumiste Kostja / enda vastuhagis hageja XX, isikukood xxxxxxxxxxx, eluk. XXX, lepinguline esindaja advokaat Olavi Järve
Kohtuistungi toimumise aeg
4. juuni 2019
RESOLUTSIOON:
1.Rahuldada Y OÜ hagi ja tuvastada XX 16.07.2018 esitatud 20.11.2017 sõlmitud töölepingu ülesütlemise avalduse tühisus.
2.Lõpetada XX ja Y OÜ vahel 20.11.2017 sõlmitud tööleping alates 16.07.2018.
3.Rahuldada XX vastuhagi osaliselt, mõistes Y OÜ-lt XX kasuks välja kasutamata puhkuse eest tasumata summa 49 (nelikümmend üheksa) eurot ja 45 (nelikümmend viis) senti. Muus osas jätta XX vastuhagi rahuldamata.
4.Jätta rahuldamata XX 14.06.2019 menetlusdokumendis sisalduv vastuväide kohtu tegevusele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramise kord
Jätta menetluskulud 99,68% ulatuses XX kanda ning 0,32% ulatuses Y OÜ kanda. Menetluskulude rahaline kindlaksmääramine toimub mõistliku aja jooksul pärast asjas
Tsiviilasi nr 2-18-11333 tehtava lõpplahendi jõustumist. Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle läbivaatamist kohtuistungil.
MENETLUSE KÄIK, POOLTE NÕUDED, VÄITED JA TÕENDID
I Y OÜ hagi
1.Tööandja/hageja Y OÜ poolt 27.07.2018 esitatud hagi (I kd tl 2-6), tema teiste menetlusdokumentide (I kd tl 52-64, 124-125, 135-140, II kd tl 107-119, 148-153) ja kohtuistungeil selgitatu kohaselt sõlmisid Y OÜ ja XX (edaspidi kostja või töötaja) 20.11.2017 töölepingu, mille kohaselt asus töötaja tööle tähtajatu lepingu alusel ehitustöölise ametikohal (tööleping I kd tl 7-8). Töölepingu punktis 4 leppisid pooled kokku töötajale makstavas töötasus järgnevas sõnastuses: Tööandja poolt töötajale kuus makstav põhipalk (bruto) on Eesti Vabariigi valitsuse poolt kehtestatud miinimumpalk. Sama lepingu punktis
4.2.oli kokku lepitud, et tööandja maksab juhatuse otsuse alusel töötajale hea töö eest lisatasusid ja preemiat, mille suurus sõltub tehtud töö mahust, töö efektiivsusest ja kvaliteedist ning lisaülesannetest.
2.16.11.2017 informeeris töötaja hagejat oma suurusest ning tööriiete vajadusest (I kd tl 8 pöördel). Hageja esindaja CC (kes on kohtuistungil andnud seletusi vande all) kinnitas samal päeval, et võtab töötajale tööriided. Samuti olid töölähetuse asukohas olemas magamiseks vajalikud padjad ja tekid. Töötaja kohustus oli muretseda endale töö jaoks sobivad jalanõud, kuna jalatsid peavad olema mugavad ja hästi jalga sobituma.
3.Tööandja tasus töötajale korrektselt töötasu kuu alguses pangakontole. Ülekannete selgituseks on märgitud töötasu ja päevarahad, millest iga mõistlik isik pidi järeldama, et tema kontole ülekantud summa sisaldas lisaks töötasule ka päevarahasid. Kuigi töölepingu punkti 4.3 kohaselt pidi tööandja tasuma töötasu hiljemalt 15. kuupäevaks, siis tegelikkuses olid kõik töötasud ja päevarahad üle kantud hiljemalt 3. kuupäevaks (pangakonto väljatrükk tl 9). Ajaperioodil 01.12.2017 - 07.07.2018 ei väljendanud töötaja kordagi, et ta ei saa kokkulepitud töötasu. Töötaja palgalehtedelt nähtub, et tööandja tasus töötajale kokkulepitud töötasu ehk miinimumtöötasu (palgalehed I kd tl 9 pöördel - 13).
4.Lepingu p 1.1. kohaselt pidi töötaja asuma tööle ehitustöölise ametikohal ning kostjaga sõlmitud tööleping oli sõlmitud tähtajatult (vt lepingu punkt 2.2). Enne jaanipäeva toimus Rootsis tööandja ja töötajate (sh kostja) osalemisel töökoosolek, mille raames lepiti kokku tööle naasmise kuupäev. Kuivõrd kostja osales nimetatud kuupäeval toimunud töökoosolekul ja kinnitas oma valmisolekut naasta tööle 08.07.2018. a, siis soetas tööandja töötajale lennupiletid (I kd tl 14). Järelikult oli töötaja teadlik, et ta peab asuma töökohustusi täitma alates 08.07.2018. a ning töökohustuste täitmine toimub töölähetuses. XX teadis, et talle oli soetatud lennupilet ja teostatud tema eest pardale registreerimine (I kd tl 14 pöördel).
2 (17)
Tsiviilasi nr 2-18-11333 07.07.2018 aga teavitas töötaja tööandjat Facebooki vestluses, et ta enam tööle ei tule. Tööandja palus töötajal vormistada kirjalik lahkumisavaldus ja töötaja kinnitas, et „ikka“ (I kd tl 13 pöördel). 08.07.2018 töötaja lennule ei tulnud ja tööd tegema ei asunud, kinnitades sellega enda 07.07.2018 avaldatud väidet tööle mitteasumisest. 08.07.2018 pöördus tööandja töötaja poole täiendavalt e-kirja teel, saates talle allkirjastamiseks töölepingu lõpetamise kokkuleppe (I kd tl 15). Töötaja sellele pöördumisele ei vastanud.
5.Tööandja tasus töötajale lõpparve 09.07.2018 (I kd tl 13). 9 päeva pärast töötaja poolt tööle asumisest keeldumist ja 7 päeva pärast lõpparve saamist ehk 16.07.2018 on töötaja esitanud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse (avaldus koos lisadega I kd tl 15 pöördel - 19). Avalduse kohaselt nõuab töötaja vähem saadud töötasu kompensatsiooni ja 9 kuud pärast töölepingu sõlmimist on asunud väitma, et tegelikkuses oli temal tunnitasu, mitte kokkulepitud kuutasu. Avaldusele on lisatud muuhulgas tööriiete ostmise arve, mis kandes küll kuupäeva 04.01.2018, on arve metaandmete järgi loodud alles 12.07.2018 (ehk 3 päeva pärast lõpparve saamist) ja enam kui 6 kuud pärast riiete väidetavat soetamist. Avalduses on töötaja asunud väitma (täiesti alusetult), et tööandja on töölepingut rikkunud. Kuigi kostja on väitnud, et töölepingu ülesütlemise aluseks on töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2, siis tegelikkuses ei esinenud 16.07.2018 sellist seadusest tulenevat alust, mis oleks õigustanud töölepingu erakorralist ülesütlemist. Seega on kostja töölepingu erakorraliselt üles öelnud ilma seadusest tuleneva aluseta, mida tööandja põhjendab alljärgnevaga:
5.1.Ebaõige ja tegelikkusele mittevastav on töötaja väide tunnitasu kokkuleppest. Pooled ei olnud töölepingus kokku leppinud tunnitasu arvestuses. Kuivõrd töötaja töö oli tulemuslik ja kvaliteetne, siis tasus tööandja töötajale ka preemiat, mida tõendavad töötaja palgalehed.
5.2.Töötaja on tööandjale ette heitnud, et hageja ei ole tasunud töötasult makse. See väide on ebaõige. Hageja tasu oli miinimumpalk ja sellelt summalt on tööandja tasunud kõik seadusega ettenähtud maksud. Esitatud palgalehtedega on tõendatud, et töötajale tasuti igakuiselt ka heade töötulemuste eest preemiat. Seejuures on ka preemiana makstud summadelt arvestatud ja tasutud kõik riiklikud tööjõumaksud. Lisaks on tööandja tasunud töötajale töölähetuse päevarahasid, kuid nendelt ei kuulugi tasumisele sotsiaalmaks. Seega ei ole tööandja rikkunud töölepingut ning on tasunud töötasu vastavalt töölepingus kokkulepitule.
5.3.Täiendavalt on töötaja asunud seisukohale, et tööandja ei täitnud kokkulepet varustada töötaja vajalike tööriietega. Nimetatud väide on vale ja tööandja ei ole rikkunud töölepingut ka eelnimetatud ulatuses. Juba ülalpool on märgitud, et töötaja informeeris tööandjat tööriiete vajadusest 16.11.2017 ehk enne tööle asumist. Tööandja korraldas töötajale vajalike tööriiete soetamise. Iga kord kui töötaja teatas, et tal on mõni riietusese kulunud või katki, siis tööandja asendas selle. Eluliselt ei ole usutav, et vaid 1 kuuga (s.t detsembriga 2017) kulutas kostja läbi talle 20.11.2017 üle antud tööriided. On tähelepanuväärne, et enne 04.01.2018 (mis on arvele märgitud kuupäev) ei pöördunud töötaja tööandja poole nõudega väljastada uued tööriided. Järelikult ei ole töötaja poolt väidetavalt tööriietele tehtud kulutused kuigi õigustatud ja tööandjal ei ole mistahes kohustust hüvitada tööriiete väidetava soetamise arvel kajastatud summat.
5.4.Teadvalt vale on töötaja töölepingu ülesütlemisavalduse p-s 14 esitatud väide, et tööandja ei täitnud oma kohustust ja selle pärast on töötaja teinud Eestis käimisele kulutusi. Töölepingu ülesütlemisavaldusele lisatud kütusetšekid ja laevapiletid (I kd tl 18 pöördel ja 19) ei kuulu tööandja poolt hüvitamisele ja tööandjal sellekohane kohustus puudub. Hageja osundab, et kütusetšekid on 10.07.2018 ja 09.07.2018 kuupäevadega. Samas aga töötaja oli
3 (17)
Tsiviilasi nr 2-18-11333 keeldunud töökohustuste täitmisest juba 07.07.2018. Seega on tegemist töötaja erasõitudega ning need kulutused ei ole seotud enam töökohustuste täitmisega. Mis puudutab aga töölepingu ülesütlemisavalduse lisasse nr 4, siis ka laevapileti soetamiseks puudus töötajal vajadus. Tööandja oli töötajale töökohustuste täitmiseks soetanud lennukipileti 08.07.2018 väljuvale lennule. Töötaja otsustas nimetatud lennupiletit mitte kasutada ja jättis kohale ilmumata. Seega töölepingu ülesütlemisavalduse põhjenduses esitatud väide, justkui oleks kulutuste tegemise tinginud tööandja poolne rikkumine on ebaõige ja teadvalt vale.
6.Alates 08.07.2018 oli töötaja töölepingu rikkumises ja ei asunud töökohustusi täitma kokkulepitud ajal. Järelikult ei olnud töötajal alust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, sest rikkumises oli töötaja, mitte tööandja. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 3 on töötaja poolt õiguskaitsevahendite kasutamine välistatud, kuivõrd tegelikkuses oli töösuhte lõppemise aluseks hoopis töötajast endast tulenev asjaolu.
7.Isegi kui töötajal oleks esinenud alus töölepingu ülesütlemiseks (millega tööandja ei nõustu), siis on ülesütlemine vastuolus TLS § 91 lg 4 sätetega - töötaja ei ole esitanud ülesütlemisavaldust mõistliku aja jooksul alates väidetavast rikkumisest. Töötaja sai oma esimese kuupalga kätte 01.01.2018 (detsember 2017 oli esimene täistööajaga töötatud kuu) ning selgituseks oli märgitud 12.2017 töötasu, päevarahad. Iga mõistlik isik oleks ülekandest järeldanud, et tema kontole laekunud summa kajastab nii töötasu kui ka päevarahasid. Juba 01.01.2018 oleks töötaja pidanud pöörduma tööandja poole selgituste saamiseks, sest detsembri töötasu, millele on lisatud päevarahad ei saanud vastata töötaja väidetel kokkulepitud töötasule. Tegelikkuses töötaja ei küsinud kunagi mingit selgitust, mis tõendab, et kostja oli väga hästi teadlik, et tema kokkulepitud töötasu on miinimummääras kuupalk, millele lisandusid preemiad ja päevarahad. Töötaja on viidanud oma ülesütlemisavalduses mh Maksu- ja Tolliameti väljavõttele. Paraku ei ole töötaja nimetatud väljavõtet oma töölepingu ülesütlemise avaldusele lisanud. Küll aga on Maksu- ja Tolliameti sissetoomine oluline mõistliku aja mõiste sisustamisel. On üldteada asjaolu, et töötajal on õigus küsida tööandjalt palgalehti, mille alusel saab töötaja tuvastada oma töötasu suuruse ja selle, kuidas töötasu kujunes. Kuid lisaks sellele on üldteada, et iga füüsiline isik saab siseneda Maksu- ja Tolliameti andmebaasi ning tutvuda tema eest tasutud maksude (sh sotsiaalmaksu) arvestusega. Samuti pidi XX olema hiljemalt füüsilise isiku tulumaksudeklaratsiooni esitades teadlik tema töötasult arvestatud ja tasutud maksude suurusest. Tulumaksudeklaratsiooni saab esitada alates veebruarist. Hageja hinnangul pidi XX olema hiljemalt veebruaris 2018. a teadlik, milline oli hageja poolt tasutud töötasu ja sellelt arvestatud maksud. Seega enam kui 4 kuud hiljem samal alusel töölepingu ülesütlemine on tehtud ilmselgelt olulise hilinemisega.
8.Töötaja ja tööandja peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõtte kohaselt. Töötaja töölepingu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega ning on ajendatud isiklikust kasust ja tööandjale kahju tekitamisest. Töötaja käitumine tööle mitteilmumisel ja lahkumisavalduse esitamata jätmisel on olnud mh vastuoluline ja pahauskne. Alates kostja poolt tööle tulemisest keeldumisest kuni töötaja töölepingu ülesütlemiseni oli töötajal aega 8 päeva, et esitada lahkumisavaldus nagu töötaja oli lubanud. Töötaja lahkumisavaldust aga ei esitanud ja ei saatnud tööandjale ka tööandja poolt allkirjastatud töölepingu lõpetamise kokkulepet. Selle asemel otsis töötaja üles oma elukaaslase sõbrannale kuuluva äriühingu ja lasi tagasiulatuvale kuupäevale vormistada arved tööriiete ostmiseks, et tööandja vastu suuremat nõuet esitada. Töölepingu ülesütlemise avaldusele on lisatud xxxxxx OÜ arve (I kd tl 18), mis ei vasta ühelegi raamatupidamise seaduse nõutele. Sellelt puudub väljastaja allkiri, see kannab
4 (17)
Tsiviilasi nr 2-18-11333 kuupäeva 04.01.2018. a kuigi pdf-faili metaanded tõendavad, et tegemist on hoopiski 12.07.2018. a loodud dokumendiga. Seega on töötaja käitumine olnud suunatud ka tööandjale kahju tekitamisele. Töötaja käitumine on ajendatud üksnes soovist saada suuremat vanemahüvitist. Hageja on veendunud, et töötajal tegelikkuses ei ole ühtegi seaduslikku alust oma nõude esitamiseks. Kokkuvõtvalt leiab tööandja, et kohtul on kohustus lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel tööleping alates 09.07.2018 (ajast, mil leping oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral), kuna töötaja töölepingu ülesütlemine on olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Eelneva põhjal palub tööandja tuvastada XX’a 16.07.2018 esitatud 20.11.2017 sõlmitud töölepingu ülesütlemise avalduse tühisus ja lõpetada XX’a ja Y OÜ vahel 20.11.2017. a sõlmitud tööleping alates 09.07.2018. II Kostja vastuväited hagi osas, hageja seisukohad vastuväidetele
9.Vastavalt kostja hagivastusele (I kd tl 30-36), teistele menetlusdokumentidele (I kd tl 8391, 152-158, II kd tl 126-129, 137-142) ja kohtuistungeil selgitatule oli kostja reaalne töö tegemise koht kogu töölepingu kehtivuse ajal Rootsi, kuigi vastavalt töölepingu punktile 1.2 oli töö tegemise kohaks kokku lepitud Eesti. Seega tuli talle vastavalt TLS § 40 lg-le 2 maksta päevarahasid, sest töötaja oli kogu lepingu kehtivuse aja töölähetuses. Töötaja on esitanud selles osas lennupiletid (I kd tl 159-194), konto väljavõtte (I kd tl 195-200, jätkub II kd tl 115) ja kaardid, mis fikseerivad ehitusobjektile saabumise/lahkumise (II kd tl 16-18, xxxxx xxxxx AB kaart, xxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxx AB kaart, xxxxx xxxxxx kaart). Tööleping sõlmiti samuti Rootsis ja sõlmiti ainult üks eksemplar, mis jäi tööandja kätte. Sellele viitab ka see, et kostja on 05.07.2018 hagejalt töölepingut küsinud ning selgitanud, et hageja talle seda andnud ei ole ja lubas hiljem anda. Hageja nõustus kostjaga, misjärel on tööandja saatnud töölepingust fotod (I kd tl 92-94). Kostja küsis hagejalt palgalehti 05.07.2018 (päring I kd tl 37). Hageja on palgalehed kostjale edastanud 07.07.2018. Enne seda hageja kostjale palgalehti edastanud ega näidanud ei ole (kuigi töötaja on neid küsinud veebruaris), ehk siis ei olnud töötaja teadlik palgalehtedel olevast teabest. Palgalehtede kohaselt (lisatud hagiavaldusele) töötas kostja - 2017. aasta novembris 72 tundi, mille eest sai töötasu, mis sisaldas ka preemiat, summas 416 eurot. Pangakonto peale laekus summa 966 eurot, ehk siis olid päevarahad summas 550 eurot; - 2017. aasta detsembris 152 tundi, mille eest sai töötasu, mis sisaldas ka preemiat, summas 864 eurot. Pangakonto peale laekus summa 1806 eurot, ehk siis olid päevarahad summas 942 eurot; - 2018. aasta jaanuaris 176 tundi, mille eest sai töötasu, mis sisaldas ka preemiat, summas 936 eurot. Pangakonto peale laekus summa 2070 eurot, ehk siis olid päevarahad summas 1134 eurot; - 2018. aasta veebruaris 157 tundi, mille eest sai töötasu, mis sisaldas ka preemiat, summas 504 eurot. Pangakonto peale laekus summa 984 eurot, ehk siis olid päevarahad summas 480 eurot; - 2018. aasta märtsis 168 tundi, mille eest sai töötasu, mis sisaldas ka preemiat, summas 1138 eurot. Pangakonto peale laekus summa 2400 eurot, ehk siis olid päevarahad summas 1262 eurot; - 2018. aasta aprillis 168 tundi, mille eest sai töötasu, mis sisaldas ka preemiat, summas 870 eurot. Pangakonto peale laekus summa 1716 eurot, ehk siis olid päevarahad summas 846 eurot;
5 (17)
Tsiviilasi nr 2-18-11333 -
-
2018. aasta mais 176 tundi, mille eest sai töötasu, mis sisaldas ka preemiat, summas 864 eurot. Pangakonto peale laekus summa 1902 eurot, ehk siis olid päevarahad summas 1038 eurot; 2018. aasta juunis 165 tundi, mille eest sai töötasu, mis sisaldas ka preemiat, summas 554 eurot. Pangakonto peale laekus summa 1464 eurot, ehk siis olid päevarahad summas 910 eurot.
9.1.Hageja ei nõustu, et töö tegemise kohaks oli Rootsi. Tööleping tõendab, et XX töö tegemise kohaks olid ehitusplatsid Eestis. Tööandja kinnitab, et tal on kokkulepped Eestis tegutsevate äriühingutega, kellele osutatakse viimaste tellimusel alltöövõtu korras teenust Eestis asuvatel ehitusplatsidel. Töölepingu punktis 1.2 on selgesõnaliselt märgitud, et töötaja töö võib olla seotud töölähetustega. Seega oli töötaja teadlik, et ajutiselt võib ta teha tööd väljaspool Eestit. Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolus, et pärast igat lähetust tuli töötaja Eestisse, kus ootas uute juhiste saamist. Alati algas töölähetusse sõitmine Eestist – tööandja soetas lennupiletid töölähetusse sõitmiseks. Erinevate töölepingu punktide omavahelisest koostoimest tulenevalt kohaldub töösuhtele poolte vahel kokkulepitud õigus – s.t Eesti õigus ning puudub alus Eesti õiguse kohaldamata jätmiseks.
9.2.Tööandja rõhutab, et enne 05.07.2018 ei soovinud töötaja oma palgalehti. Seadusest tulenevalt on tööandjal kohustus edastada arvutatud maksude kohta informatsioon töötajale töötaja nõudmisel (vt TLS § 28 lg 2 p 12). Kui töötaja nõude esitas, täitis tööandja selle viivituseta.
9.3.Töötaja pidi saama töölepingu ärakirja juba lepingu sõlmimisel, millele viitab tööandja juhatuse liikme ja raamatupidaja kirjavahetus (I kd tl 141), kus mainitakse lepingute allkirjastamist. 05.07.2018 on tööandja vastuseks töötaja päringule märkinud, et tööleping pidi töötajal endal olemas olema, töötaja vastupidist väitnud ei ole.
10.Eeldusel, et päevarahad on makstud, ei ole tööandja tasunud töötajale korrektselt töötasu. Tulenevalt Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12 märgitud põhimõtetest tuleb praeguses asjas kohalduv õigus määrata kindlaks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse 593/2008 (Rooma I määrus) järgi. Seega ei tohi kostja ilma jääda kaitsest, mis on talle ettenähtud Rootsi imperatiivsete sätetega, sealhulgas Rootsis ehitustöötajatele makstavast miinimumtöötasust. Kui käesolevas asjas ka ei kohalduks kostja töötasu miinimumsuurusele Rootsi vastav regulatsioon, on hageja ikkagi jätnud kostjale töötasu kokkulepitud ulatuses välja maksmata. Tuginedes Riigikohtu lahendis nr 2-17-458 väljendatule asub töötaja seisukohale, et Rootsi ehitustöötajate kollektiivlepingus sätestatud miinimumtasu kohaldub tema osas ka siis, kui tööandja ei ole ega peagi olema kollektiivlepinguga liitunud, aga kostja tegi tööd Rootsis. Rootsi ehitustöötajate ametiühing on töötajale kinnitanud, et kui tellija on Rootsi kollektiivlepinguga liitunud, on ka töövõtjal kohustus kollektiivlepinguga liituda (II kd tl 3739). Seega oli hagejal objektidel, kus tema tellijaks oli xxxxx xxxxx AB, kes oli liitunud kollektiivlepinguga, kohustus samuti kollektiivlepinguga liituda. Seega on tööandja rikkunud oma kohustust liituda Rootsi ehitustöötajate kollektiivlepinguga ega saa tööandja tugineda sellele, et talle kollektiivlepingust tulenevad tingimused ei kohaldu. Ehitusobjektile xxxxx xxxxxxx sai töötaja sisse xxxxx kaardiga, mille saamiseks tuli täita paber – töökorraldustel (II kd tl 143-145, tõlked II kd tl 158-160) oli kõikidel neil puhkudel ettevõtte lahtris märgitud xxxxx.
6 (17)
Tsiviilasi nr 2-18-11333 01.03.2019 vastas ametiühingu Lääne piirkonna esindaja, et kui tööandja oleks kollektiivlepinguga 2018. aastal liitunud, oleks ta olnud kohustatud kostja poolt viidatud objektidel maksma kostjale brutotöötasu summas 197 Rootsi krooni tunnis (II kd tl 38 ja 45). Võttes arvesse, et kostja töötas alates 21.11.2017 kuni 16.07.2018, ehk siis ca 8 kuu jooksul, hageja juures kokku palgalehtede järgi 1109 tundi, oli keskmiseks kuus töötatud tundide arvuks 1109 tundi / 8 kuuga = 138,63 tundi. Seega oleks juhul, kui hageja oleks kollektiivlepinguga liitunud, pidanud ta tasuma kostjale igakuiselt keskmiselt brutotöötasu summas 138,63 tundi * 197 Rootsi krooni = 27 309,13 Rootsi krooni. Sellise igakuise brutotöötasu juures oleks kostja netotöötasu pidanud olema summas 20 770 Rootsi krooni, ehk siis 1978,04 eurot. Võttes arvesse, et kostja töötas keskmiselt 138,63 tundi kuus, oleks kostja netotöötasu pidanud olema 1978,04 eurot / 138,63 tundi = 14,27 eurot tunnis. Seega oleks tunnitasu 12 eurot põhjendatud ka siis, kui poolte vahel vastav lepingueelsetest läbirääkimistest tulenev kokkulepe puuduks.
10.1.Tööandja selgitab, et Rooma I määruse artikkel 8(1) sätestab, et individuaalne tööleping on reguleeritud õigusega, mille pooled on artikli 3 kohaselt valinud. Antud juhul on pooled valinud, et töölepingule kohaldub Eesti Vabariigi õigus, mida kinnitavad lepingu p 3.4, 5.5, 7.2, 8.1, ja 8.2 kogumis. Riigikohus on kostja poolt viidatud lahendis nr 3-2-1-179-12 tegelikkuses analüüsinud olukorda, kus pooled ei olnud valinud kohaldatavat õigust töölepingus. Seega ei ole nimetatud selgitused asjakohased käesolevas vaidluses. Seevastu lahendis nr 3-2-1-187-13 on Riigikohus selgelt ning ühemõtteliselt märkinud, et tuleb kohaldada poolte kokkulepitud õigust, s.o Eesti Vabariigi õigust, mille järgi makstakse töötajale lähetustasu lisaks töötasule, mitte töötasu osana. Eelnimetatud olukord on analoogne käesolevale vaidlusele, sest ka selles lahendis oli kokkulepitud töö tegemise kohana Eesti ning kohaldatavaks õiguseks Eesti õigus, kuigi töötaja tegi tööd Soomes. Lisaks Riigikohtule on ka Tallinna Ringkonnakohus lahendis nr 2-13-23418 selgitanud, et Rooma I määruse alusel kuulub töölepingule kohaldamisele esmajärjekorras siiski õigus, mille pooled on valinud (vt viidatud lahendi punkt 41). Veelgi enam, nimetatud lahendis on selgesõnaliselt märgitud, et Eesti õigus ei jäta töötajat ilma kaitsest, mis töötajale oleks tagatud Rootsi, Norra või Soome õigusega. Seega ei ole ka käesoleval juhul mistahes alust jätta Eesti Vabariigi õigust kohaldamata, kui pooled on selles lepingus kokku leppinud. Töötaja ei ole ka tõendanud, et Rootsi õigus oleks töötajat soodsamini kohtlev. Tööandja peab siiski oluliseks selgitada, et Rooma I määruse artikli 8 lõigete 2-4 kohaselt kuuluks töölepingule kohaldamisele samuti Eesti Vabariigi õigus. Rooma I määruse artikli 8 lõike 2 kohaselt kohaldatakse töölepingule selle riigi õigust kus või - kui seda ei ole võimalik kindlaks teha - kust töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd. Otsuses nr C-29/10 on Euroopa Kohus selgitanud, et artikli 8 lõike 2 kohaldamiseks tuleb arvestada järgnevat: koht kus töötaja oma tööülesandeid täidab, saab oma ülesanneteks juhiseid ja korraldab oma tööd, samuti koht, kus asuvad töövahendid. Samuti tuleb tal kindlaks teha, millisesse kohta pöördub töötaja tagasi pärast oma ülesannete täitmist. Antud juhul sai XX oma tööülesanded Eestist, sest Y OÜ tegevuskoht asub Eestis. Pärast tööülesannete täitmist naasis töötaja alati Eestisse. Uusi töökorraldusi ootas töötaja Eestis. See, et mõni ehitusobjekt asus Rootsis, ei muuda töölepingule kohalduvaks veel Rootsi õigust. Y OÜ kinnitab, et tal on ehitusobjektid ka Eestis, kuid tegemist on tema ärisaladusega, mida ta ei saa avaldada ehitusteenust pakkuva konkurendi juhatuse liikmele ehk käesolevas asjas töötajale. Rooma I määruse artikli 8 lõike 3 kohaselt kuuluks töölepingule kohaldamisele Eesti Vabariigi õigus, sest Eestis asub tööandja tegevuskoht. Seda järeldust toetab ka Euroopa Kohtu lahend nr C-29/10, milles Euroopa Kohus osundas, et kui artikli 8 lõike 2 kohaselt ei
7 (17)
Tsiviilasi nr 2-18-11333 saa õigust kindlaks määrata, siis tuleb lähtuda õigusest, kus asub töötaja tööle võtnud ettevõtja tegevuskoht. Antud juhul asub Y OÜ tegevuskoht Eestis. Seega tuleb töölepingule kohaldada Eesti õigust.
10.2.Kui vaatamata Rooma I määruse regulatsioonile peaks kohus siiski leidma, et töötajale kohaldub Rootsi seadusandlus, siis ei ole töötaja tõendanud, et tal oleks saamatajäänud töötasu nõue tööandja vastu. Ebaõige ja eksitav on töötaja väide, et tal on õigus Rootsi ehitustöötajatele makstavale miinimumtasule. Rootsis ei ole seadusega kehtestatud miinimumtöötasu (I kd tl 66-67). Rootsis on töötasu maksmine reguleeritud kollektiivsete lepingutega ning kui töötaja tööandja ei ole kollektiivlepinguga seotud, siis ei saa töötaja ka nõuda kollektiivlepingus fikseeritud miinimumtasu. Antud juhul on fakt, et tööandja (Y OÜ) ei olnud Rootsis ühegi kollektiivlepingu pool ega ole ühegi kollektiivlepinguga seotud. See tähendab, et töötajal ei ole tööandja vastu kollektiivlepingutest tulenevat miinimumtasu nõuet. Veelgi enam, ka Rootsi töötajad, kes sõlmivad liiga madala töötasuga töölepingu, on seotud madala tasuga ning kohtus on suurema töötasu nõudmine raskendatud. XX ei ole esitanud ühtegi loogiliselt võetavat selgitust, miks tema, erinevalt Rootsi töötajatest, ei peaks olema seotud oma töölepingus määratletud kuutasuga.
10.3.Töötaja eksitab kohut väitega, nagu oleks tööandja objektidel olnud tellijaks Xxxxx xxxxx AB, kes tõepoolest on liitunud Rootsis kollektiivlepinguga. Kuni augustini 2018.a, mil lõppesid läbirääkimised Xxxxx xxxxx ABga, kes seejärel võttis Y OÜ töötajad otse palgale, puudus tööandjal lepinguline suhe nimetatud ettevõttega. Kõigil objektidel oli tööandja tellijaks Xxxxxxx Xxxxxxxxxxxxxxxxxxx AB (edaspidi Xxxxxxx), kes aga Rootsis kollektiivlepinguga liitunud ei ole. Seda tõendab tööandja Xxxxx xxxxx AB ja Xxxxxxx vastuskirjade ja CC töölepinguga (II kd tl 120-122). Töötaja enda esitatud Rootsi ametiühingu vastusest ei tulene, et kui ettevõte ei ole liitunud kollektiivlepinguga, tuleks tema töötajatele ikkagi kollektiivlepingu järgset tasu maksta. Lisaks on tööandja märkinud, et Xxxxx xxxxx AB alltöötöövõtjatele kohaldub kollektiivlepingu järgne tunnitasu 125 Rootsi krooni, mis selle kohaldamisel käesolevas asjas annaks kokkuvõttes töötunde arvestades 2167.60 eurot väiksema summa, kui töötaja hagejalt sai (tabelid II kd tl 112). Seejuures ei ole arvestatud sellega, et kui töötaja töö tegemise kohaks lugeda Rootsi, ei ole tööandjal kohustust lennu- ega laevapiletite tasumiseks. Kui ka töötaja kasutas Xxxxx xxxxx AB kaarti oma töölepingu kehtivuse ajal, oli see omavoliline ega tekita lepingulist suhet Xxxxx xxxxx AB ja Y OÜ vahel. Kuna töötajaile väljastati ID06 kaardid kehtivusega 2 aastat, ei saanud seda kostja puhul teha enne 06.02.2018 (kaardil kehtivusaeg 06.02.2020). Kui töötaja kirjutas Xxxxx ehitusplatsile saamiseks pabereid täites ettevõtte kohale ise „Xxxxx“, ei saa tööandja selle eest vastutada. Töötaja esitatud töökorraldused (xxxx order) on tegelikkuse ajutised läbipääsuload, pealegi ei ühti töötaja esitatud töökorraldustel märgitud kuupäevad tema tunniarvestusega. Tegelikult pöördus tööandja poole Xxxxxxx, kes palus saata töötajat Xxxxx tehase territooriumile kiireloomuliste ja väiksemahuliste tööde tegemiseks ning Xxxxx on töökorraldustel märgitud ilmselt seetõttu, et tegemist oli objekti peatöövõtjaga.
11.Töölepingu sõlmimisele eelnesid lepingueelsed läbirääkimised (I kd tl 38). Töötaja on nii selle kui lepingu kehtivuse ajal toimunu kohta andnud kohtuistungil ka seletuse vande all. Lepingueelsete läbirääkimiste väljavõttest (tl 95 ja 97) nähtub, et hageja ja kostja on töötasu summas 12 eurot tunnis kätte osas kokkuleppe saavutanud – hageja teeb 12.11.2017 pakkumise summale 12 eurot tunnis kätte, millele kostja vastab „OK“. Kui kostja hiljem uuesti palga kohta küsib, kinnitab hageja üle, et on eespool juba kõik lahti kirjutanud. Seega leppisid pooled kokku, et töö on tunnihinde alusel ja 12 eurot kätte, ehk siis leppisid pooled
8 (17)
Tsiviilasi nr 2-18-11333 kokku, et netotöötasuks on 12 eurot tunnis. Seejuures ei ole vastavalt Riigikohtu seisukohale (tsiviilasi nr 3-2-1-43-11) töölähetuse päevaraha käsitatav töötasuna.. Seega pidi kostja netotöötasu vastavalt lepingueelsetele läbirääkimistele olema summas 12 eurot tunnis, millele lisanduvad päevarahad. Kui hageja avaldas lepingueelsetel läbirääkimist infot, mis ei ole tõene, on ta rikkunud VÕS § 14 lõikest 1 tulenevat kohustust ning sellisel juhul on töötajal kahjunõue tööandja vastu samas summas. Siinkohal ei ole ka oluline, et töölepingus lepiti kokku töötasu miinimumsuuruses. Töötasule pidid lisanduma lisatasud ja preemiad, mis on samuti töötasu osad, ehk siis ei olnud töölepingus kokkulepitud töötasu miinimumsuuruses lõplik. Seega lepingueelsete läbirääkimiste ja töölepingu koostoimes lepiti poolte vahel kokku netotöötasu suuruses 12 eurot tunnis. Töötasu laekumise selgitustes oli küll märgitud, et see sisaldab ka päevaraha, aga samas jääb hageja seisukohast arusaamatuks, miks oleks kostja pidanud selgitusi jälgima ja nendest mingeid järeldusi tegema, kui olid olemas kokkulepped. Lisaks, kuna hageja tunniarvestus ei läinud täpselt kokku kostja omaga, mis on ehitussektoris üpris tavaline, ega teadnud kostja ka päevarahade suurust, siis võisid laekunud summad mingis ulatuses sisaldada ka päevarahasid. Samas sai kostja eeldada, et netotöötasu on ikkagi summas 12 eurot tunnis. Võrreldes kostja kontole laekunud summasid hageja tööaja arvestusega, ilmneb just selline seaduspärasus. Kostja ei saanud ega pidanudki töötasulaekumiste suurusest aru saama, et tööandja arvestab suure osa tema laekumistest hoopis päevarahadeks. Kostjal puudusid palgalehed, mistõttu ta ei saanud neist ka mingeid järeldusi teha. Lisaks, kuna päevarahad ei ole käsitletavad töötasu osana, siis oleks mõeldamatu, et kostja oleks nõustunud töötama Rootsis ca 700 eurose kuupalgaga.
11.1.Tööandja hinnangul on ebaõige töötaja väide, et kuna tunniarvestus ei läinud täpselt kokku, siis eeldas kostja, et laekunud summad mingis ulatuses sisaldada ka päevarahasid. Jaanuari 2018 palgalehe kohaselt oli norm tundide arv 176 tundi. Kostja väite õigsuse korral oleks tema töötasu (tunniarvestuse alusel) pidanud olema 2112 eurot. Samas kanti kontole üle vaid 2070 eurot. See omakorda tähendab, et väiksem summa ei saanud olla kujunenud tunnihinna arvestuse alusel ja sisaldada päevarahasid (nagu kostja väidab, et ta arvas). Veelgi enam, tööandja selgitab, et töösuhte ajal täitis töötaja ise tunni arvestust jooksvalt. See tähendab, et töötaja omas terve töösuhte täpset ülevaadet oma töötatud tundidest ning ei pidanud 8 kuud ootama oma palgalehtede väljastamise nõudega. Tööandja ei ole palgalehtedel kajastanud töötaja tegelikult töötatud tunde, vaid tööpäevade arvule vastavaid norm tunde. Nimetatud asjaolule viitab, et hagiavaldusele lisatud palgalehtedel on kajastatud selgitus „norm tunnid“. Tegelikkuses töötas töötaja vähem kui ettenähtud norm tunnid, kuid tööandja ei alandanud talle makstavat palka, vaid jätkas töölepingu punktis 4.1. kokkulepitud palga tasumist. Tööandja esitas võrdluseks XX tegelikult töötatud tundide arvestuse, mille töötaja ise töösuhte kestel tööandjale esitas ja kuu norm tunnid (I kd tl 70). Sellega on tõendatud, et sisuliselt igakuiselt töötas töötaja vähem kui täistööaja arvestuse korral töötunnid. Seega väide, et töötaja ei saanudki kontrollida talle makstavat töötasu suurust või selle vastavust väidetavale tunnitasu suurusele, kuna tal ei olnud palgalehti, on otsitud ning ennastõigustavad, kantud eesmärgist rikastuda tööandja arvel.
12.Hageja on küll õigesti viidanud, et igal isikul on õigus siseneda EMTA keskkonda ja tutvuda enda töötasu pealt makstud maksudega, aga samas ei saa mitte kuidagi eeldada, et iga isik seda ka teeks. Kuna enne hageja juurde tööle asumist töötas kostja Norra Kuningriigis,
9 (17)
Tsiviilasi nr 2-18-11333 puudus tal ka 2018. aastal vajadus tuludeklaratsiooni täita ja esitada. Ehk siis ei saanud ega pidanudki kostja saama hageja poolt tasutud töötasu suurusest teadlikuks tuludeklaratsioonist. Seega, kui võtta aluseks kokkulepitud tunnitasu summas 12 eurot, oleks hageja pidanud kostjale tasuma töötasu summas 12 eurot * 1234 tundi = 14 808 eurot. Võttes arvesse, et hageja on kostjale tasunud töötasu kokku summas 6146 eurot, on hageja töötasu võlgnevus kostja ees summas 14 808 eurot – 6 146 eurot = 8 662 eurot.
12.1.Töötaja väited on tööandja hinnangul otsitud ja paljasõnalised. Esiteks on tõendatud, et töötaja sai 2017. a tulu (tööandjalt). Teiseks ei ole kostja tõendanud, et ta oleks maksuametile esitanud vormi R, mille alusel oleks ta oma maksuresidentsuse Norrasse ümber registreerinud. Juhul kui vormi R ei ole Maksu- ja Tolliametile esitatud, siis järelikult XX maksuresidentsus ei muutunud ning tal oli kohustus deklareerida oma maailmatulu (sh Norras teenitud töötasu) Eestis. Seega on paljasõnaline ning tõendamata kostja väide, et ta ei esitanud 2018.a tuludeklaratsiooni. Isegi kui töötaja ei esitanud 2018.a tuludeklaratsioonis, siis tööandja ei saa vastutada selle eest, kui töötaja jätab maksudeklaratsiooni esitamata või esitab selles ebaõigeid andmeid. Isegi kui töötaja jättis oma maksuseadusest tulenevad kohustused täitmata, siis ei ole tegemist asjaoluga, mille eest peaks vastutama tööandja.
13.Antud juhul on tööandja oluliselt viivitanud töötasu maksmisega, samuti on jätnud maksmata maksud töötasult, seega on täidetud töölepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused. Vastavalt TLS § 98 lg-le 2 ei pea erakorralisest ülesütlemisest töötaja tööandjale ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Võttes arvesse hagejapoolset töölepingu rikkumiste tõsidust ei pidanud kostja töölepingu ülesütlemisest ette teatama, ehk siis on tööleping üles öeldud korrektselt. Arusaamatuks jääb hageja viide kostja käitumise vastuolule hea usu põhimõttega. Kostja ei pidanudki allkirjastama hageja poolt saadetud või soovitud dokumente, sest kostja on seisukohal, et hageja rikkus Töölepingut. Töötaja on viidanud ülesütlemisel TLS § 91 lg 1 sätetele, sama paragrahvi teises lõikes on toodud üksnes näitlik loetelu. TLS § 95 lg 2 kohustab töötajat erakorralist ülesütlemist põhjendama, kuid selle kohustuse rikkumine ei mõjuta TLS § 95 lg 3 järgi ülesütlemise kehtivust. Kui töötaja sellist kohustust rikub, peab ta hüvitama sellega teisele poolele tekkinud kahju, kuid ülesütlemise alused tuleks siiski välja selgitada kohtumenetluses.
13.1.Y OÜ märgib, et töötaja on lepingu ülesütlemisel (avalduse p 8) tegelikkuses tuginenud asjaolule, et mõlemapoolset huvi arvestades ei saa eeldada, et töösuhe jätkuks. Töötaja on asunud käesoleva kohtumenetluse raames uuesti sisustama ning tagantjärele põhjendama esitatud töölepingu ülesütlemise avaldust.
III Kostja vastuhagi
14.Kostja vastuses sisaldus ka tema vastuhagi nõue. Selle kohaselt on tal tööandjalt saamata - 8662 eurot töötasuna (vt käesoleva otsuse p 12) - saamatajäänud puhkusetasuna 856.39 EUR (väljateenitud kasutamata puhkus ümardatuna 18 kalendripäeva, viimase kuue kuu keskmine palk 2020 EUR, seega päevatasu 67.33 EUR, seega 1212 EUR, millest tasutud on 355.61 EUR) - hüvitise nõue TLS § 100 lg 4 alusel kolme kuu keskmise töötasu ulatuses ehk 2020 x 3 = 6060 EUR
10 (17)
Tsiviilasi nr 2-18-11333 Nimetatud summad palub töötaja tööandjalt tema kasuks välja mõista. Kostjale jääb ühtlasi arusaamatuks, millisel alusel on hageja teinud kostja lõpparvest mahaarvamise summas 131,84 eurot. Igal juhul on selline tasaarvestus vastuolus TLS § 78 lgga 1, ehk siis lubamatu.
15.Kostja on menetluse käigus esitanud alternatiivse nõude juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hageja kohustus kostjale tasuma 12 eurot tunnis, kuid leiab, et see on kostjale taies ulatuses tasutud. Sellisel juhul asub kostja seisukohale, et tasumata on välislähetuse päevarahad summas 2863.36 eurot (arvutus vastavalt tunnitabelitele II kd tl 20-36 128 päeva eest 22,37 EUR päevas, kuigi palgalehtede kohaselt on töötaja välislähetuses olnud 155 tööpäeva) ning need tuleb lisaks ülalmärgitud saamatajäänud puhkusetasule ja hüvitise nõudele tööandjalt välja mõista. Kuna kostja jaoks on oluline, et kogu tema töötasult tasutakse ka maksud, palub ta alternatiivse nõude puhul ka tuvastada, et hageja poolt kostjale perioodil 01.12.201703.07.2018 tasutud summa 13 308 eurot on taies ulatuses töötasu. IV Tööandja vastuväited vastuhagile, töötaja seisukohad nende osas
16.Töötajal puudub saamatajäänud töötasu nõue summas 8662 eurot. Poolte vahel ei olnud kokkulepet tunnitasu maksmise osas, vaid töölepingu kohaselt kuulus töötajale tasumisele Eesti Vabariigi miinimumtasu. Seejuures lepingueelsed läbirääkimised ei ole lepingu osa ning hilisemad kokkulepped muudavad varasemaid kokkuleppeid. Tööandja selgitab, et lepingueelsete läbirääkimiste raames ei teadnud tööandja (i) millised on töötaja kutseoskused ning varasem töökogemus ega (ii) millise isikuga (füüsilise või juriidilise isikuga) toimub (töö)lepingu sõlmimine. Tööandja rõhutab, et töötajale kuulub äriühing xxxxxxxx xxxxxx OÜ (I kd tl 65). Lepingueelsete läbirääkimiste raames tunni hinna selgitamisel XX-le ei olnud Y OÜ-le veel selge, kas leping sõlmitaks äriühinguga või töötajaga isiklikult. Kui 20.11.2017 selgus (vestlus tööandja juhatuse liikme ja raamatupidaja vahel I kd tl 141), et leping sõlmitakse füüsilise isikuga, siis vormistati lõplikult ka töötasu kokkulepe töölepingus ning seda aktsepteeris töötaja tööleasumisega. Üksnes asjaolu, et pooled arutasid tasu suurust taandatuna tunnitasu arvestusele, ei tähenda veel, et tunnitasu alusel tasustamises oleks lõplikult kokku lepitud. Enne töölepingu sõlmimist toimunud Facebooki vestluses tööandja juhatuse liige CC selgitas lepingutingimusi ning seda, et lähetuses olles said mehed hinnanguliselt 12 eurot netos tunnipõhiselt arvestatuna. Nimetatud vestlus ei olnud veel käsitletav ettepanekuna töösuhte loomiseks ja sellest ei saa teha järeldust töötasu kokkuleppe kohta. Tööleping on individuaalne ning töötasu tingimused lepitakse iga töötajaga individuaalselt kokku, võttes muuhulgas arvesse konkreetse töötaja eelnevat kogemust ja oskusi. Üldist töökorraldust tutvustades puudusid tööandjal mistahes andmed töötaja kohta ning tema tööoskuste kohta. Kindlasti ei olnud tööandja selgitus käsitletav kui töölepingu kindlad tingimused või ofert konkreetsele töötajale. 12.11.2017 antud esmasele selgitusele töötingimuste osas vastas töötaja, et mõtleb ja suhtleme järgmisel nädalal (I kd tl 144). Seejärel saatis töötaja 14.11.2017 kinnituse enda huvitatuse kohta ja palus telefoni teel ühendust võtta, misjärel tööandja temale samal õhtul helistas. Tööandja selgitas vestluse raames täiendavalt töötingimusi, sh seda, et töötasu koosneb põhipalgast, lisatasudest ja päevarahadest. Kuna need tingimused sobisid, siis edastas töötaja oma passikoopia lennupiletite soetamiseks ja 20.11.2017 mindi ühiselt töölähetusse. Samal päeval registreeriti töötaja töötamise registris, mille asjaolusid kinnitab raamatupidaja (I kd tl 146150).
11 (17)
Tsiviilasi nr 2-18-11333
16.1.Töötaja kinnitusel ei ole ta pidanud läbirääkimisi juriidilise isiku esindajana. Hageja on avaldanud töökuulutuse, millele kostja vastas (I kd tl 96)). Töökuulutuse sisust ilmneb, et otsitakse töötajaid, mitte teenuste osutajaid. Ka läbirääkimisi on kostja pidanud enda konto ja enda nime alt ning vestluses puudub igasugune viide juriidilisele isikule. Samuti tuleneb vestluse iseloomust, et tegemist on töölepingulise suhtega – hageja kui tööandja poolt pidid olema riided, elamine, kohapeal transport, töövahendid ja kodus käimine. Lisaks on juttu tunnihindest ja palgast, töötaja on edastanud oma passi koopia ja räägitud on juba Rootsis valmis olevast töökaardist (II kd tl 130-132) Eeltoodu viitab töölepingulisele suhtele, mitte töövõtulepingulisele suhtele.
16.2.Lepingueelsetel läbirääkimistel ei olnud töötaja arvates tegemist hinnangulise töötasuga, vaid konkreetse summaga. Antud juhul peeti läbirääkimisi kostjaga ning tehti pakkumine talle. Ühtlasi on hageja kostjalt enne töötasu pakkumise tegemist küsinud kostja töökogemuse kohta (I kd tl 97), millele kostja vastas, et kogemust on ligi 20 aastat. Eeltoodust tulenevalt tegi tööandja töötasu pakkumise just töötajale ega olnud juttu teoreetiliselt töötasust.
17.XX töötasu nõue tööandja vastu on välistatud ka seetõttu, et lähetatud töötajate korral tuleb töötasu osaks lugeda töötaja poolt saadud lähetusrahad (vt analoogia korras Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste seaduse § 5 lg 6 loetakse lähetusega seotud, rahas makstud hüvitised töötasu osaks, välja arvatud juhul, kui need on makstud lähetuse vältel tehtud sõidu, majutus- ja toitlustuskulude katteks.). Töötajale on perioodil 20.11.2017 – 30.06.2018 tasutud lähetuse tasudena kokku 7162 eurot. Eelnimetatud summa tuleb maha arvestada töötaja väidetavast saamatajäänud töötasu nõudest. Järelikult ei ole ega saagi töötajal olla tööandja vastu nõuet summas 8662 eurot ja töötaja vastuhagi ei saa rahuldada.
18.Töötajale on välja makstud 17 päeva puhkuse kompensatsioon. Tegelikult oli töötajal õigus saada puhkuse kompensatsiooni 17,81 päeva eest (kokku kestis töösuhe 20.11.2017 – 09.07.2018 ehk 232 päeva, I kd tl 126) ning seega on tööandja tõepoolest tasunud töötajale vähem 30,12 EUR (arvestusega 37,18 EUR keskmine päevapalk x 0,81), kui kohus otsustab töölepingu lõpetada alates 09.07.2018.
19.Töötaja kolme kuu keskmise töötasu hüvitise nõue tuleb jätta rahuldamata või alternatiivselt tuleb nimetatud nõuet vähendada nullini. Selle nõude saaks kohus rahuldada üksnes siis kui töötaja töölepingu ülesütlemisavaldus oleks olnud kehtiv. Juhuks kui kohus ei nõustu eeltooduga, siis palub tööandja kohtul vähendada töötaja kasuks välja mõistetavat hüvitist. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-82-12 p 16 selgitanud TLS § 109 lg 1 teise lause alusel arvestab kohus hüvitise suuruse muutmisel mh nii töötatud aja kui ka poolte käitumisega. Tööandja selgitab, et üldreeglina tuleb arvestada ka töösuhte kestust (mis antud juhul oli vaid 8 kuud). Kohtud ja töövaidluskomisjonid on alla-aastaste töösuhte puhul välja mõistnud hüvitise üldreeglina vaid 1 kuu keskmise töötasu ulatuses. Isegi rasedaga töösuhte lõpetamise korral (kui töösuhe on alla 1-aasta kestnud), kuid töötaja on töökohustusi rikkunud, siis on kohus välja mõistnud 2 kuu keskmise hüvitise (vt Pärnu Maakohtu otsus nr 2-18-3480). Tööandja ei näe erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid nii lühikese töösuhte kestuse korral välja mõista hüvitist, mis vastaks sisuliselt 40%-le terve perioodi jooksul tasutud töötasu ja päevarahade kogusummale.
12 (17)
Tsiviilasi nr 2-18-11333 Lisaks eeltoodule õigustab hüvitise vähendamist töötaja käitumine tööandja suhtes. Tööandja toob siinkohal esile, et töölepingu ülesütlemise avalduse juures on töötaja esitanud tööandjale nõude hüvitada 358,10 eurot väidetavalt tööriiete soetamise eest. Kuivõrd tööandja juba kohtuväliselt nimetatud arve ehtsuse kahtluse alla seadis (I kd tl 20), siis kohtumenetluses seda arvet enam ei ole esitatud. Järelikult püüdis töötaja tööandja arvelt alusetult rikastuda ning saada enda jaoks suuremat rahaliselt hinnatavat eelist. Tööandja palub hüvitise suuruse määramisel arvestada muuhulgas asjaoluga, et töötaja ei ilmunud töölähetusse sõitmiseks lennule ning tekitas omakorda töökohustuse täitmisega rikkumisega tööandjale kahju. Hüvitise määra vähendamist nullini õigustab muuhulgas asjaolu, et tööandjale on teada asjaolu, et XX üritas tööandjale lubamatut konkurentsi osutada. Teisiti öeldes, vastuhagi hageja on rikkunud töölepingu punkti 5.6. Nimelt oma viimase Rootsi töölähetuse ajal käis töötaja tööandja lepingupartneri juures uurimas võimalust oma äriühingu vahendusel otse teenust pakkuda Rootsi firmale. Seeläbi püüdis XX oma äriühinguga sõlmida lepingud, millega oleks asunud otseselt konkureerima oma tööandjaga. Tööandja palub hüvitise suuruse juures arvestada ka asjaoluga, et tööandja teine töötaja (R.) avaldas 07.03.2018, et kardab ebastabiilse X-ga (s.t vastuhagi hagejaga) koos töötada. XX käitumine oli teiste töötajate jaoks nii talumatu, et R. ähvardas töölt lahkuda (I kd tl 71). Seega oli vastuhagi hageja probleemne töötaja. Vastuhagis esitatud töötaja nõue on mh kantud n-ö madalast motiivist, st saada suuremat vanemahüvitist riigilt. On fakt, et kuni ajani, mil töötaja asus endale vanemahüvitist taotlema, ei olnud töötajal mistahes probleemi töötasu suurusega. Alles siis, kui töötaja mõistis, et päevarahade arvelt ei suurene tema vanemahüvitis, hakkas töötaja esitama alusetuid nõudeid töötasu suuruse osas. Eelnevalt kirjeldatud asjaolud kogumis ja omavahelises seoses õigustavad töötaja poolt nõutud hüvitise vähendamist nullini. Enne töösuhte lõppfaasi ei viidanud töötaja millegiga, et soovib vanemahüvitist saama hakata.
19.1.Töötaja ei nõustu tööandja väljatoodud põhjendustega hüvitise vähendamise osas. Tõendamata on hageja väide kohtupraktikast 1 kuu keskmise töötasu väljamõistmiseks hüvitisena, kui töösuhe on kestnud vähem kui aasta. Kostja töösuhte kestus hageja juures ei saakski olla hüvitise suuruse vähendamise aluseks. Kostja nõue põhinebki sellel, et hageja on töölepingut rikkunud, ehk siis on töösuhte selline kestus tingitud hagejast endast. Vastupidiselt tööandja seisukohale ei pea hüvitise kolme kuu töötasu ulatuses väljamõistmiseks esinema erandlikke asjaolusid. Erandlikud asjaolud peavad esinema selleks, et hüvitist vähendada. Käesolevas asjas aga erandlike asjaolude esinemist tõendatud ei ole. Kostja ei ilmunud töölähetuseks lennukile tulenevalt asjaolust, et hageja rikkus töölepingut. Järelikult oli see tingitud hageja tegevusest ega saa seda kostjale ette heita. Hageja väide konkurentsikeelu rikkumise kohta kostja poolt on tõendamata. Kostja ei olnud ka probleemne töötaja. Hageja poolt viidatud teise töötaja kirjas toodud olukorra näol oli tegemist kostja ja tema kolleegi vahelise tööalastest pingetest tekkinud ühekordse arusaamatusega, mis samal õhtul klaariti (II kd tl 19) ja rohkem probleeme polnud ning sai kostja kirja kirjutajaga hästi läbi. Alusetu ja tõendamata on tööandja väide, nagu oleks töötaja tahtnud soetatud tööriietega seoses hageja arvelt rikastuda või oleks esitanud võltsitud tõendi. Kostja jättis vastava nõude esitamata menetlusökonoomia tõttu, kuna ei tahtnud summa nõudmise peale oma rahalisi
13 (17)
Tsiviilasi nr 2-18-11333 vahendeid kulutada. Isegi kui hageja väited vastaksid tõele, oleks nimetatud tegu aset leidnud pärast töösuhte lõppemist ega saaks seda kuidagi arvestada hüvitise vähendamisel. Töötaja väidab, et tööandja oli teadlik, et XX soovib minna vanemapuhkusele (töötaja räägiti juba lepingu sõlmimisel eelmise raseduse katkemisest abikaasal ja et proovitakse uuesti) ning et töötaja hinnangul oli kõik kontole kantud summad töötasuks.
20.Tööandja tasaarvestusavaldus on kehtiv. Kui kohus leiab, et tööandjal ei olnud õigust tasaarvestust teha, siis esitab tööandja käesolevaga protsessuaalse tasaarvestusavalduse. Viimasest palgalehest nähtub, et tööandja on töötaja töötasust maha arvestanud töölähetusega seonduvad kulud ehk lennupiletite maksumuse summas 131.34 eurot. Seega on täiesti alusetu väita, et tasaarvestus on kostja jaoks ebaselge. Hageja on tõendanud, et ta oli tasunud lennupiletite eest ning kuivõrd kostja tööle ei ilmunud ja lähetusse ei läinud, siis tekitas kostja sellise käitumisega tööandjale kahju.
21.Töötaja alternatiivnõue tuleb tööandja arvates jätta rahuldamata. Selle puhul tuleb märkida, et kui töötaja ei viibinud töölähetuses, vaid töötas Rootsis, siis ei saa üldse päevarahasid nõuda. Kui eeldada, et töötajale on makstud summad kõik töötasuna, siis ei saa olla õige arvutus puhkusetasu osas, sest selle suurus sõltub töötasu suurusest.
KOHALDATAV ÕIGUS, KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
22.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
23.Kohus ei tsiteeri otsuse põhjendavas osas neid õigusnorme, mida pooled on ise menetlusdokumentides esitanud ja kohus otsuse kirjeldavas osas märkinud. Tööandja haginõude osas on kohus esitatud tõendite uurimise järgselt seisukohal, et töötaja 16.07.2018 ülesütlemisavaldus on tühine TLS § 104 lg 1 mõttes ja seega tuleb haginõue rahuldada. Kohus põhjendab seda alljärgnevaga:
23.1.Poolte vahel toimunud lepingueelsete läbirääkimiste (Facebooki vestlused) põhjal on ilmne, et hageja pakkus ja kostja nõustus sellega, et töötaja töötamise koht on Rootsi Kuningriigis xxxxxxxxxx (seal asuvad objektid, kuulutus I kd tl 96) ning kostja hakkab saama töötamise eest 12 eurot tunnis kätte ja lisaks katab tööandja tema majutus- ja sõidukulud. Ühestki esitatud tõendist ei ole võimalik teha järeldust, et kostja oleks lepingueelsete läbirääkimiste käigus rõhutanud, et nimetatud summa peab olema töötasuna arvestatav (s.t et seda läheb vaja hilisemalt võimalikult suure vanemahüvitise saamiseks) või et ta peab saama lähetuse päevarahasid. Kostja on töölepingu ülesütlemisavalduses (punktid 4 ja 5) ise tunnistanud, et sellises määras tema kontole tehtud töö eest raha ka maksti (konto väljavõte haakub ka töötaja enda esitatud tunniarvestusega – vrd I kd tl 9 ja II kd tl 16-36). Samuti on töötaja kohtuistungil vande all kinnitanud, et luges tööandja poolt ettevalmistatud töölepingu teksti enne allakirjutamist läbi ja mõistis, et tegelikult on tema töötasuks miinimumpalk, millele lisanduvad preemiad ja lisatasud. Töötaja on ise kohtuistungil selgitanud, et nii
14 (17)
Tsiviilasi nr 2-18-11333 tehaksegi, enda tagala kindlustamiseks. Seega ta mõistis sõlmitud kokkuleppe sisu, sai tehtud töö eest tööandjaga kokkulepitud summa ega pööranud mingit tähelepanu sellele, et kontole kandmisel märgiti selgituseks kas töötasu (11.2017) või töötasu ja päevarahad. Töölepingu järgselt palgalt on tööandja kõik maksud tasunud, selles puudub vaidlus ja seega ei ole põhjendatud ülesütlemisavalduse p 6. Tööandja ei ole palga jt tasude maksmisel rikkunud seadust ega pooltevahelist töölepingut.
23.2.Töötaja töö tegemise koht oli kogu töölepingu kehtivuse ajal Rootsis, mis oli töökuulutuse järgi teada ka esialgselt ja mida ei muuda töölepingus märgitud (p 1.2.) töö tegemise koht. Seega puudus vajadus ka töölähetuse päevarahade maksmiseks ning ülesütlemisavalduse p 2 on asjakohatu. Asjas puudub vaidlus, et töötaja Eestis päevagi ei töötanud, tema töövahendid ja (tööandja tagatud) elukoht asusid Rootsis ning Rooma I määruse art 8 lg 2 järgi on see kohtu hinnangul piisav Rootsi õiguse kohaldamiseks. Samas ei ole töötaja tõendanud, et temale kohalduks Rootsi kollektiivlepinguga hõlmatud töötajatele ettenähtud miinimumtöötasu ja seega tuleb lähtuda pooltevahelisest töölepingust. Tööandja on esitanud Rootsi Töökeskkonna Ameti selgituse, et Rootsis ei ole seadusega kehtestatud miinimumtöötasu. Rootsis on töötasu maksmine reguleeritud kollektiivsete lepingutega ning kui töötaja tööandja ei ole kollektiivlepinguga seotud, siis ei saa töötaja ka nõuda kollektiivlepingus fikseeritud miinimumtasu. Töötaja ei ole suutnud kohtule tõendada, et tema või Y OÜ olnuks lepingulises suhtes ettevõtteha, kes on seotud Rootsi kollektiivlepinguga. Asjaolud, et töötaja kasutas Xxxxx xxxxx AB töötajakaarti, või et töökorraldused Xxxxx tehase platsil näitavad Xxxxxt ettevõtjana kostja suhtes, seda ei tõenda, liiatigi olukorras, kus Xxxxx xxxxx AB ja Xxxxxxx on ise andnud välja kinnituskirjad (II kd tl 120-122), milles märgivad vastavalt, et - Xxxxx xxxxx AB sõlmis koostöölepingu hagejaga pärast kostja lahkumist töölt - Xxxxxxx ei ole olnud kollektiivlepinguga seotud. Kuivõrd kohus leiab, et töötaja ülesütlemisavaldus on tühine, siis tuleb tööleping käesolevaga lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel alates 16.07.2018 ehk ajast, mil leping lõppenuks ülesütlemisavalduse kehtivuse korral. Hageja taotletud töölepingu lõppenuks lugemist varasemast ajast (09.07.2018) seadus ette ei näe, hageja ise töölepingut üles ei öelnud.
24.Kuna kohus on juba eelnevalt märkinud, et töötajal ei ole töötasust või tasumata päevarahadest tulenevaid rahalisi nõudeid tööandja vastu (sest tööandja on kõik tasud maksnud vastavalt pooltevahelisele lepingule), ei saa ka vastuhagi rahuldamisele kuuluda, v.a väheses osas puhkusetasu puhul. Nimelt on ka hageja ise oma 27.02.2019 menetlusdokumendis tunnistanud, et on tasunud lõpparvega vähem kui kostja keskmisest palgast ja väljateenitud töötasust saab arvutada. Selles osas tuleb vastuhagi rahuldada. Kuna kohus lõpetas töölepingu 16.07.2018, on selle kestuseks 239 päeva ja päevatasu 37.18 EUR juures pidi kostjale makstama kasutamata puhkuse kompensatsiooni 681.51 EUR (18,33 päeva). Kuna tasutud on palgalehe kohaselt 632.06 EUR, siis tuleb vastuhagi rahuldada 49.45 EUR osas. Hageja arvutusele, mis lähtub töölepingus sätestatud miinimumpalgast ja TLS § 71 sätetest, kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Kohtupraktikas on tunnistatud, et kasutamata jäänud puhkusepäevade eest hüvitise maksmisel puhkusepäevi ei ümardata, vaid kasutatakse kaht kohta pärast koma.
25.Kuna kohus rahuldas tööandja hagi täielikult ja rahuldas töötaja vastuhagi 0,32% (49.45 15 578.39 eurost) ulatuses, on TsMS § 163 lg 1 kohaselt õige jätta asjas kantud menetluskuludest 99,68% kostja kanda ja 0,32% ulatuses hageja kanda. Kuivõrd menetluskulude kindlaksmääramise taotlused on mahukad, neile on esitatud hulgaliselt
15 (17)
Tsiviilasi nr 2-18-11333 mõlemapoolseid vastuväiteid, siis jätab kohus käesoleva otsuse kuulutamise pikemaajalise edasilükkamise vältimiseks (kohus on korra juba otsuse kuulutamist 10.07.2019 määrusega edasi lükanud) menetluskulude kindlaksmääramise hilisemaks, tehes seda TsMS § 177 lg 2 alusel pärast asjas tehtava lõpliku lahendi jõustumist.
26.TsMS § 442 lg 5 kohustab kohut lahendama kohtuotsuse resolutsioonis seni lahendamata taotlused. Käesoleval juhul on kostja esitanud kohtukõne kirjalike teesidega (kohus lõpetas istungi pärast sisulist arutamist ning poolte nõusolekul esitati menetluskulude nimekirjad, kohtuvaidluse teesid, repliigid ja seisukohad vastaspoole menetluskulude kohta kirjalikus menetluses) vastuväite kohtu tegevusele. Nimelt jättis kohus istungil rahuldamata kostja taotluse tõendite kogumiseks Rootsi Kuningriigist. TsMS § 333 lg 1 kohaselt jätab kohus vastuväite rahuldamata käesolevas otsuses, jäädes juba kohtuistungil esiletoodud põhjenduste juurde. Hageja ei ole samuti oma 01.07.2019 avaldatud arvamuses vastuväitega nõustunud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2020 kohtuotsuse resolutiivosa:
RESOLUTSIOON:
1.Jätta rahuldamata XX taotlus xxxxxxxx AB-lt ja Xxxxx xxxxx AB-lt andmete väljanõudmiseks selle kohta, kas, kus ja millal on kasutatud Xxxxx xxxxx AB-ga seotud XXle väljastatud kaarti ID06.
2.Jätta läbi vaatamata XX vastuhagiavalduses esitatud alternatiivne nõue –tuvastada, et Y OÜ poolt XXle perioodil 01.12.2017-03.07.2018 tasutud summa 13 308 on täies ulatuses töötasu.
3.Täpsustada Pärnu Maakohtu 12. juuli 2019 otsuse resolutsiooni p 1 sõnastust, sõnastades see järgmiselt: „Rahuldada Y OÜ hagi ja tuvastada XX poolne 20.11.2017 sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus.“
4.Tühistada maakohtu otsus osas, milles kohus jättis osaliselt rahuldamata XX vastuhagi Y OÜ vastu kasutamata puhkuse eest hüvitise saamiseks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab selles osas vastuhagi osaliselt ja mõistab lisaks maakohtu poolt välja mõistetud puhkusehüvitisele 49,45 eurole täiendavalt välja 661,93 eurot. Muus osas jätta otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
5.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine: 6.1.Rahuldada Y OÜ hagi. 6.2.Tuvastada XX 16.07.2018 esitatud 20.11.2017 sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus. 6.3.Lõpetada XX ja Y OÜ vahel 20.11.2017 sõlmitud tööleping alates 16.07.2018. 6.4.Rahuldada XX vastuhagi osaliselt. 6.5.Välja mõista Y OÜ-lt XX kasuks kasutamata puhkuse eest hüvitis 711,38 eurot (neto).
16 (17)
Tsiviilasi nr 2-18-11333 6.6.Jätta rahuldamata XX vastuhagi saamata töötasu 8662 euro, puhkusehüvitise 145,01 euro ja hüvitise 6060 euro väljamõistmiseks, samuti alternatiivne nõue välislähetuse päevaraha 2863,36 euro väljamõistmiseks.
7.Jätta maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 98% ulatuses kostja XX ja 2% ulatuses hageja Y OÜ kanda.
17 (17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.