Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Meeli Kaur ja Ele Liiv
Kohtuasi
Sihtasutuse Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja taotlus XX (X) suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni neljaks päevaks ja ravitähtaja pikendamiseks kuni 40 päevaks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 28.09.2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja Sihtasutuse Pärnu Haigla (registrikood 90004527) psühhiaatriakliiniku juhataja RP Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigiõigusabi korras esindaja vandeadvokaat Ants Nõmmik Eestkosteasutus Pärnu linn (Pärnu Linnavalitsuse kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 28.09.2018 määrus muutmata.
2.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.
3.Toimetada puudutatud isikule XX kätte üksnes määruse resolutsioon (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 541 lg 1 teine lause).
Tsiviilasi nr: 2-18-14556 Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, valla- või linnavalitsus ja kinnise asutuse, kus isik viibib, juht (TsMS § 543). Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutus Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik (haigla, avaldaja) esitas 28.09.2018 Pärnu Maakohtule taotluse kohaldada esialgse õiguskaitse korras XX (puudutatud isiku) suhtes tahtest olenematut ravi kuni neli päeva ja pikendada ravitähtaega kuni 40 päevani. Taotlusele oli lisatud 28.09.2018 psühhiaatri RP otsus tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta ja teise psühhiaatri TL (L) 28.09.2018 arvamus tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta. Taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik haiglasse 28.09.2018 kell 07:50 ja samal ajal kohaldati tema suhtes valvearsti otsusel tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-dele 1, 2 ja 3. Taotluse esitatud kirjelduse kohaselt oli puudutatud isik haiglasse saabumisel emotsionaalselt väga ebastabiilne, ägestus väga kergesti. Ta oli ärritunud valjusti rääkivatest kaashaigetest. Haigla personaliga suheldes hakkas ta valjusti karjuma ja kätega vehkima, tegi vestluskaaslase suunas äkilisi liigutusi, vehkis kuuma pudru kausi ja kohvi kruusiga. Ta karjus, et teda on valesti ravitud, "illegaalsete" ravimitega mürgitatud, tema tervisest ei hoolita ja kõik tema organid on üles ütelnud. Järgmisel hetkel hakkas puudutatud isik lohutamatult nutma, vajus põrandale pikali ja avaldas, et ta sureb ära ja parem oleks teda siinsamas põranda alla matta. Puudutatud isik käitub provotseerivalt ja satub äärmiselt kergesti konfliktidesse, mistõttu on suur risk konfliktidesse sattuda. Ta on sekeldav ja impulsiivne, sööstab läbimõtlematult pähe karanud mõtteid teostama, seades niiviisi ohtu enda turvalisuse, tervise ja elu. Puudutatud isikul oli eeldnevalt diagnoositud skisoafektiivne häire (F25), millel on olnud korduvad ägenemised, mistõttu on mitu korda aastas viibinud statsionaarsel ravil psühhiaatriakliinikus. Viimase kolme aasta jooksul oli ägenemisi esinenud üha sagedamini. Nii puudutatud isiku ravisoostumus kui ka häire allumine ravile on olnud probleemne. Taotluse esitamise ajal maniakaalne ja pidurdamatu käitumisega seisund püsis. Puudutatud isik oli emotsionaalselt afektlabiilne, ärritus pisiasjade peale sedavõrd, et karjus ja sõimas ümbritsevaid, nõudis koheselt haiglast välja lubamist, kuna psüühiline tervis olevat täiesti korras. Puudutatud isikul puudus haigusteadvus ning ravisoostumus. Viimase 2-3 nädala sündmuste põhjal sai väita, et puudutatud isik oli skisoafektiivse häire maniakaalse ägenemise tõttu pannud korduvalt ohtu oma tervise ja turvalisuse. Tal esines maniakaalne seisund, mis vajas spetsiifilist ravi antipsühhootikumide, meeleolustabilisaatorite ja rahustitega, lisaks võis puudatud isik vajada ka elekterkonvulsioonravi. Ravita jäämisel 2(9)
Tsiviilasi nr: 2-18-14556 võisid suure tõenäosusega korduda ohustavad käitumismustrid ning konfliktid avaühiskonnas, mh võis puudutatud isik sattuda ise õnnetustesse või agressiooni ohvriks enda ebaadekvaatse käitumise tõttu. Kuna skisoafektiivse häire maniakaalne faas oli esinenud eelnevalt 2-3 nädala vältel ning hoolimata katsest ravikokkuleppe alusel haiglaravi läbi viia polnud paranemist ilmnenud, siis oli taotluse kohaselt juba selle esitamise ajal ette näha pikemat tahtest olenematu ravi vajadust kui neli päeva. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes PsAS § 13 lg-st 1 ja TsMS § 534 lg-st 1, taotles avaldaja puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist ja isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni neljaks päevaks ning ravi pikendamist tema kinnisesse asutusse paigutamisega kuni 40 päevaks. Samuti palus avaldaja puudutatud isikule vaid kohtumääruse resolutiivosa edastamist, kuna seoses täieliku haigusteadvuse puudumisega ei ole soovitav isikule avaldada ravile paigutamise asjaolusid ning põhjendusi, kuna see võis halvendada loodetavaid ravitulemusi (st puudutatud isiku tervist).
SEISUKOHAD TAOTLUSELE
2.Puudutatud isikule määratud esindaja leidis, et arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, s.o rasket psüühilist häiret, ja tema seaduslikke huve, oli põhjendatud isiku suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkuv kohaldamine kuni 40 päevani alates tema saabumisest kliinikumi ravile. Puudutatud isik võis esindaja hinnangul olla enda psüühikahäire tõttu ohtlik eelkõige iseendale, kuid ka teistele. Kuna puudutatud isikul puudus täielikult haiguskriitika, siis muu psühhiaatriline ravi ei olnuks esindaja arvates küllaldane. Nimetatud seaduslik alus oli sätestatud PsAS §-s 11 lg 1.
3.Pärnu linn (eestkosteasutus) nõustus kohtu edastatud materjalidele ja klienditöö käigus kogutud infole tuginedes psühhiaatriakliiniku juhataja esitatud taotlusega esialgse õiguskaitse rakendamise korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks.
MAAKOHTU MÄÄRUS
4.Maakohus rakendas 28.09.2018 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku haiglasse tähtajaga kuni neljaks päeva alates tema 28.09.2018 kell 07.50 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Sama määrusega pikendas maakohus puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 28.09.2018 kell 07.50 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 07.11.2018 kell 07.50. Puudutatud isiku suhtes lubati kasutada spetsiifilist ravi antipsühhootiliste, meeleolu stabiliseerivate ja rahustavate ravimitega (nii tablettide kui süstina), vajadusel ka elekterkonvulsioonravi. Maakohus tutvus kohtule esitatud avaldusega ja sellele lisatud puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentidega, kuulas 28.09.2018 psühhiaatriakliinikus isiklikult ära puudutatud isiku ja tema raviarsti dr TL. Haiglas 28.09.2018 toimunud ärakuulamisel puudutatud isik teadis, et on haiglas, kuid soovis, et teda ravitaks haigla teises oskonnas, psühhaatrilist ravi haiglas enda hinnangul ei vajanud. Puudutatud isiku sõnul tema raviarst tegutses juba pikemat aega eesmärgiga puudutatud isik "pildilt ära saada". Puudutatud isik selgitas, et tal oli 17 aastat tagasi 3(9)
Tsiviilasi nr: 2-18-14556 diagnoositud bipolaarne häire. Ta võtab sellepärast regulaarselt ravimit, mis aga mürgitab organismi. Raviarst ei ole nõus tema raviskeemi muutmist arutama, leides selleks erinevaid põhjusi. Puudutatud isiku sõnul tuli ta 23.09.2018 küll ise haiglasse, aga valvepsühhiaater meelitas ta valega haiglasse. Puudutatud isik olevat Poolas kukkunud vastu WC-potti, külg valutas ja ta tahtis tulla haiglasse kontrollima, aga ei teadnud, kas parem on minna EMO-sse või tulla psühhiaatriaosakonda. Valvepsühhiaatri number oli käepärast. Telefonile vastanud psühhiaater lubas, et psühhiaatriakliinikust saab kiiremini röntgenisse. Tegelikult ei saanud. Puudutatud isiku sõnul talle vajalikku ravi haiglas ei võimaldata. Puudutatud isik möönis, et oli olnud agressiivne ja ärritunud, aga selle põhjuseks oli tema suhtes toime pandud ebaõiglus. Puudutatud isiku hinnangul ei ole tal usalduslikku arsti-patsiendi suhet dr TL-ga. Puudutatud isik sooviks teist arsti, aga seda talle ei võimaldata. Dr T puudutatud isikule sobis, aga dr Til olevat nimistu täis ja ta pidavat minema ka puhkusele. Ühtegi teist arsti puudutatud isik haiglas ei usaldanud. Puudutatud isiku sõnul oli ta varem mitmel korral olnud tahtest olenematul ravil, kuid siis oli see asja eest. Praegusel juhul põhjust polnud. Ta võttis kodus ravimit ja kõik oli kontrolli all. Vaja oli ainult raviskeem üle vaadata ja tema tervisele sobivam ravim määrata. Arstid oma lubadustest kinni ei pidanud. Arstide tõttu jäi puudutatud isik nüüd ilma uuest töökohast Sauga Konsumis. Puudutatud isiku sõnul on ta haiguse kõrvalt kogu aeg töötanud, kasvatanud kolme last ja on kõigega toime tulnud. Puudutatud isik on kogu elu olnud otsekohene. See paljudele ei meeldi ja tekivad konfliktid. Dr TL selgitas 28.09.2018 ärakuulamisel, et puudutatud isikul on äge maniakaalne seisund. Verepildist järelduvalt ei olnud ta ravimeid regulaarselt tarvitanud, kuigi ise väitis, et võtab ravimit. Viimase kuu jooksul enne ravile tulekut ei olnud ta ilmselt üldse ravimit võtnud. Haiguse ägenemise faasis muutus puudutatud isik väga aktiivseks, rahutuks, kogu aeg läks kuskile, oli kergesti ärrituv ja konfliktne, mistõttu sattus sekeldustesse. Ta ei tajunud ümbritsevat adekvaatselt, väitis, et sattus õnnetusse ja sai viga, kuigi auto sõitis ainult lähedalt mööda. Maniakaalses seisundis ta on rahutu, aktiivne, ei vaata ka ette, kuhu astub. Puudutatud isiku sissetulekuks oli töövõimetuspension. Ta on töötanud lihtsamatel töödel, telefonimüügiagendina, müüjana. Viimasel ajal pikemaajalist töökohta pole olnud. Väidetavalt pidi puudutatud isik minema tööle Konsumisse sellisele kohale, kus tuli tegelda ka kauba tellimisega. Dr TL hinnangul ei olnud see haiguse tõttu puudutatud isikule kindlasti jõukohane töö. Puudutatud isik on ravita jäämisel ohtlik eelkõige endale, sest on provotseeriv, kergesti ärrituv ning satub pahandustesse ja õnnetustesse. Haiglas asendati Liitium teise ravimiga, kuid sellel on kõrvaltoimed, nahk kahjustub. Liitium arsti sõnul kõrvaltoimete osas kõige leebem. Puudutatud isik oli agressiivne ja keeldus rahustavast süstist, oli vaja kasutada turvameeste abi rahustava süsti tegemiseks. Puudutatud isik võib ootamatult ja agressiivselt käitudes ohustada ka teiste elu ja tervist. Eelnevalt ravikokkuleppe alusel haiglas viibimise ajal saadud ravile vaatamata ei olnud puudutatud isiku tervislik seisund paranenud, mis dr TL hinnangul näitas, et neli päeva ei ole piisav raviks. Kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid ja ärakuulamisel vahetult kogetu kinnitasid kohtu hinnangul PsAS § 11 lg 1 koosseisu olemasolu. Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt puudutatud isiku psüühiline seisund oli olnud ebastabiilne viimase 2-3 nädala jooksul enne määruse tegemist ja ravile minemist. Ta on korduvalt sattunud mitmesugustesse sekeldustesse ja seadnud ennast ohtu ettevaatamatult üle tiheda liiklusega tänava tormates, 4(9)
Tsiviilasi nr: 2-18-14556 mille tõttu sattus ka liiklusõnnetusse ja vajas erakorralist abi. Puudutatud isik pöördus haiglasse ravile seoses hulgi kehaliste kaebustega ja emotsionaalse ebastabiilsusega, lahkus raviarsti soovitust eirates haiglaravilt, pöördus uuesti EMO-sse, kahtlustades, et temale manustati "korgijooki" või mõnda mürki. Varasemast anamneesist on teada puudutatud isiku skisoafektiivne häire, millel on olnud korduvad ägenemised, mistõttu on puudutatud isik mitu korda aastas viibinud statsionaarsel ravil psühhiaatriakliinikus, viimase kolme aasta jooksul oli ägenemisi olnud üha sagedamini. Puudutatud isiku maniakaalne ja pidurdamatu käitumisega seisund püsis. Ta oli emotsionaalselt afektlabiilne, ärritus pisiasjade peale sedavõrd, et karjus ja sõimas ümbritsevaid, nõudis koheselt haiglast välja lubamist, kuna psüühiline tervis olevat täiesti korras. Isikul puudus haigusteadvus ning ravisoostumus. Viimase 2-3 nädala jooksul enen ravile tulemist oli puudutatud isik pannud skisoafektiivse häire maniakaalse ägenemise tõttu korduvalt ohtu enda tervise ja turvalisuse. Ravita jäämisel suure tõenäosusega ohustavad käitumismustrid ja konfliktid avaühiskonnas korduvad, muuhulgas võib puudutatud isik ise sattuda õnnetustesse või agressiooni ohvriks enda ebaadekvaatse käitumise tõttu. Seetõttu ei suuda ta tagada endale vajalikku ravi ning turvalisust ja seetõttu on ta ohtlik eelkõige iseenda tervisele, julgeolekule ja elule. Haiguse tõttu ei saa puudutatud isik kohtu hinnangul täiesti adekvaatselt aru ka ümbritsevast ning võis oma agressiivse käitumisega ohustada ka teiste isikute elu, tervist ja julgeolekut. Kuivõrd puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire skisoafektiivse häire maniakaalne faas oli esinenud eelnevalt 2-3 nädala vältel enne ravile tulemist, puudutatud isik väljaspool haiglat tõenäoliselt ravirežiimi ei ole järginud ning hoolimata katsest ravikokkuleppe alusel haiglaravi läbi viia, polnud paranemist ilmnenud, oli kohtu hinnangul võimalik üksnes haiglaravi. Arvestades, et haiglas oldud aja ja seni saadud ravi järel ei olnud puudutatud isiku vaimse tervise seisund oluliselt paranenud, ei olnud kohtu hinnangul alust ka eeldada, et puudutatud isik 4-päevase tahtevastase ravi järel oleks suuteline adekvaatselt oma ravivajadust hindama ja sõlmima kaalutletud ravikokkulepet. Seetõttu ei olnud muu psühhiaatriline abi maakohtu arvates määruse tegemise seisuga võimalik ega piisav. Kõige eeltoodu alusel kohus oli kohus veendunud, et puudutatud isiku suhtes oli põhjendatud esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi rakendamine tähtajaga kuni neli päeva ning ravitähtaega kohene pikendadamine kuni 40 päevani vastavalt TsMS § 534 lg-le 5.
MÄÄRUSKAEBUS
5.Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale 28.09.2018 määruskaebuse, milles leiab, et maakohtu määrus on ebaõiglane. Puudutatud isik palub uuesti üle vaadata tema antud ütlused ning kogu andmestik tema tervisliku seisundi ja selle halvenemise kohta. Haigla personal ei ole mõistnud puudutatud isiku kui kuriteo ohvri rolli. Puudutatud isik palub langeta õiglane otsus ning viia ta mujale haiglasse või äärmisel juhul mujale arsti juurde. Puudutatud isik täiendas oma kaebust 04.10.2018, milles leidis, et tema esialgse õiguskaitse korras kinnipidamine 40 päevani on ebainimlik. Ta ei olevat arstidelt abi saanud, kuna temaga tehakse haiglas katseid erinevate ravimitega. Dr TL olevat puudutatud isikule öelnud, et ei usalda teda, aga ei võimaldata ka uut raviarsti, kuigi puudutatud isik teab, et tal on selleks õigus. Ravi ei ole tulemit andnud. Puudutatud isik soovib ravi jätkata Viljandi või Tartu haiglas. 5(9)
Tsiviilasi nr: 2-18-14556 Puudutatud isiku riigi õigusabi korras esindaja esitas 08.10.2018 määruskaebuse täienduse, mille kohaselt palub tühistada Pärnu Maakohtu 28.09.2018 määruse ning jätta menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamine kuni 40 päevani on ebaõige ja põhjendamatu, kuna puudutatud isiku puhul on tegemist ravialusega, kes on küll eelnevalt viibinud periooditi statsionaarsel ravil psühhiaatriakliinikus, kuid ei vaja siiski ilmtingimata tahtest olenematu ravi kohaldamist. Puudutatud isik andis igakülgseid selgitusi, miks ta politseisse läks ja milline oli tema soov enda õigusi politsei kaasabil kaitsta, kuid politsei, selle asemel, et süüvida puudutatud isiku avaldatusse, viis ta hoopiski EMO-sse ja sealt toimetati puudutatud isik edasi psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud isik selgitas, et ta tõesti ei käitunud võib-olla täiesti adekvaatselt, kuid nüüd olevat ta täielikult adekvaatse käitumisega, allub temale määratud raviskeemile ning teeb raviarstiga igati koostööd. Vastuvõetamatu on asjaolu, et tema raviarst katsetab tema peal erinevate ravimite mõju. Seetõttu tema vaimne tervis on olnud väga kõikuv ja eelkõige seetõttu on mõningatel juhtudel tema käitumine olnud ka ettearvamatu. Samas ei aktsepteeri puudutatud isik seisukohta, et tema on jätkuvalt ohtlik nii iseendale kui ka ümbritsevatele isikutele. Vahetust vestlusest puudutatud isikuga 05.10.2018 kella 11.00 paiku haigla akuutosakonnas nähtus, et puudutatud isik allub igati raviplaanile, teeb koostööd raviarstiga, tema vaimne tervislik seisund on niivõrd hea ja paranenud, et edasise tahtevastase ravi kohaldamine ei ole puudutatud isiku suhtes enam põhjendatud. Puudutatud isiku esindaja arvestuse kohaselt on kohus ebaseaduslikult andnud loa puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks mitte 40 päevaks, vaid hoopiski 41 päevaks, mistõttu on maakohtu määrus täies ulatuses ebaõige.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja küsis selle kohta avaldaja ja eestkosteasutuse seisukohta. Avaldaja ei pidanud kaebust sisuliselt õigeks ja vaidles sellele vastu. Eestkosteasutus palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
7.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
8.24.10.2018 esitas Sihtasutuse Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja kohustetäitja maakohtule taotluse puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi lõpetamiseks. Taotluse põhjenduste kohaselt oli puudutatud isiku tervislik seisund vahepealsel ajal sedavõrd paranenud, et ta oli võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima. Puudutatud isik ei ohustanud enam iseenda ega teiste elu, tervist ja julgeolekut ning ühtlasi sai aru ravi vajalikkusest. Maakohus lõpetas 24.10.2018 määrusega puudutatud isiku suhtes vaidlustatud määruse alusel esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise. See määrus jõustus 09.11.2018.
MÄÄRUSE PÕHJENDUSED
6(9)
Tsiviilasi nr: 2-18-14556
9.Kolleegium, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Järgnevalt vastab ringkonnakohus määruskaebuse väidetele.
10.Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt maakohtu määrus on ebaseaduslik. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 537 lg 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatrite arvamust. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrid diagnoosinud puudutatud isikul varem skisoafektiivse häire, mille maniakaalne faas oli 2-3 nädala vältel enne ravile saabumist ägenenud. Taotluse esitamise ajal maniakaalne ja pidurdamatu käitumisega seisund püsis. Puudutatud isik oli emotsionaalselt afektlabiilne. Asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et ta ravi ei vaja, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Puudutatud isiku ravivajadus on kolleegiumi hinnangul piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamustega (28.09.2018 dr RP otsus tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta; 28.09.2018 dr TL arvamus tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta). Sõltuvalt oma seisundist ei mõistnud puudutatud isik ravivajadust. Psühhiaatrite hinnangul võis puudutatud isik ravita jäämisel olla ohtlik eelkõige iseendale, ohustades enda julgeolekut, elu ja tervist.
11.Määruskaebuse kohaselt ei aktsepteeri puudutatud isik seisukohta, et on jätkuvalt ohtlik nii iseendale kui ka ümbritsevateke isikutele. Kolleegium märgib, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p 2 kohase ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel arvestama. Maakohus on kolleegiumi hinnangul seega korrektselt võtnud arvesse psühhiaatrite hinnanguid ohtlikkuse kohta. Kooskõlas TsMS § 536 lg-ga 1 on maakohus 28.09.2018 kuulanud ära ka puudutatud isiku enda ja veendunud vahetult tema olukorras. Taotluses on dr R. Pilli välja toonud, et puudutatud isiku psüühiline seisund oli viimase 2-3 nädala jooksul olnud ebastabiilne, ta oli korduvalt sattunud mitmesugustesse sekeldustesse ja seadnud ennast ohtu üle tiheda tänava tormates. 11.09.2018 sattus puudutatud isik selle tõttu liiklusõnnetusse ning vajas erakorralist abi. Puudutatud isik liikus korduvalt Tallinna ja tagasi ning võttis ette reisi Austriasse, kus sattus sekeldustesse ja sai enda sõnul mitmeid traumasid. Sama on välja toonud ka dr TL oma 28.09.2018 arvamuses tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta. Taotluse kohaselt kordunuks ravita jäämisel suure tõenäosusega ohustavad käitumismustrid ning konfliktid avaühiskonnas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et haiglaravita jätmisel oleks puudutatud isik praegusel juhul ohustanud psüühikahäire tõttu eelkõige iseenda julgeolekut, elu ja tervist, kuid võis oma agressiivse käitumisega ohustada ka teisi isikuid. Puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. 7(9)
Tsiviilasi nr: 2-18-14556
12.Vastupidiselt määruskaebuses väidetule on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldused tahtevastase ravi kohaldamiseks. Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire, mis ravita jäämisel süveneb. Puudutatud isikul puudus vaidlustatud määruse tegemise hetkel haiguskriitika ja ravisoostumus. Ta ei olnud nõus vabatahtlikult ravimeid võtma. Käesolevas tsiviilasjas ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et puudutatud isik võtab ise vabatahtlikult ravimeid. Eelmärgitust nähtuvalt oli tuvastatav vastupidine olukord. Samuti ei toeta asja materjalid puudutatud isiku väidet, et arstid katsetaksid tema peal erinevate ravimite mõju ning just seetõttu on puudutatud isiku vaimne seisund olnud kõikuv ja käitumine mõningatel juhtudel ettearvamatu. Seega on maakohus kolleegiumi hinnangul asja materjalide põhjal, sh psühhiaatrite hinnangutega arvestades, jõudnud õigele järeldusele, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused olid täidetud. Maakohus on määrust nimetatud eelduste esinemise osas piisavalt põhjendanud ja ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega.
13.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et ravi on kohaldatud 41 päevaks, aga mitte 40 päevaks. Maakohtu määruse resolutsiooni p-st 2 nähtuvalt on maakohus pikendanud tahtest olenematu ravi tähtaega 40 päevani alates 28.09.2018 kella 07:50 kuni 07.11.2018 kellani 07:50. Riigikohus on leidnud, et lähtudes TsMS § 62 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg-test 6, 7 ja 10, tuleb esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega määrata päevade ja tundide täpsusega, lähtudes ajast, kui isiku kinnipidamist kinnises asutuses alustati (vt Riigikohtu 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-21-155-13, p 46.5). Ravi tähtaja pikendamisele 40 päevani tuleb kohaldada sama loogikat. Maakohus võttis õigesti aluseks puudutatud isiku haiglasse hospitaliseerimise aja (28.09.2018 kl 07:50). Sellest arvestatud 40-päevane tähtaeg lõppenuks 07.11.2018 kl 07:50. Seega on maakohus õigesti arvutanud pikendamise tähtaega.
14.Määruskaebuse etteheited politsei tööle ei ole isiku tahtevastase ravi kohaldamise seisukohalt asjakohased, mistõttu ringkonnakohus neid puudutavatele kaebuse väidetele ei vasta.
15.Kuigi määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks, märgib ringkonnakohus siiski, et seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. TsMS § 534 lg 5 teise lause mõtte kohaselt rakendatakse esialgset õiguskaitset esmalt neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. Seega saab kohus esmalt otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (vt Riigikohtu 11.01.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3 teine lõik). Kolleegium möönab, et arstidel võib juba esialgse õiguskaitse taotluse esitamise ajaks tekkida veendumus, et isikule on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist abi rohkem kui neli päeva. Ka käesoleval juhul on taotluse esitanud dr RP leidnud, et puudutatud isiku tervislikku seisundit arvestades on ette näha pikemat tahtest olenematu ravi vajadust kui 4 päeva. 8(9)
Tsiviilasi nr: 2-18-14556 Seega on maakohus vastuolus TsMS § 534 lg-ga 5 kohaldanud käesolevas asjas 28.09.2018 määrusega esialgset õiguskaitset juba algselt pikemaks perioodiks kui neli päeva alates puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Kolleegiumi hinnangul ei anna see minetus praegusel juhul siiski alust maakohtu lahendi tühistamiseks, kuna maakohus on määruse tegemisel sisuliselt kontrollinud TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud esialgse õiguskaitse pikendamise eelduste esinemist. TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui: 1) isik ise on ära kuulatud; ning 2) kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt on kohus puudutatud isiku isiklikult ära kuulatud (tsiviilasja materjalide hulgas on 28.09.2018 ärakuulamise protokoll) ning ringkonnakohtul puudub alus selles kahelda. Samuti oli maakohtule koos avaldaja taotlusega esitatud kahe psühhiaatri (dr R. Pilli ja dr TL) arvamused. Taotluse esitanud dr RP on taotluses välja toonud, et puudutatud isik vajab pikemat tahtest olenematut ravi kui neli päeva, kuna puudutatud iskul esineva raske skisoafektiivse häire maniakaalne faas oli esinenud eelnevalt 2-3 nädala vältel (enne taotluse esitamist) ning hoolimata katsest ravikokkuleppe alusel haiglaravi läbi viia, ei olnud paranemist ilmnenud. Seega olid kolleegiumi hinnangul iseenesest täidetud TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. Eeltoodust lähtudes ei ole alust maakohtu määruste tühistamiseks ning puudutatud isiku viibimine kinnises asutuses esialgse õiguskaitse korras on olnud seaduslik.
16.TsMS § 541 lg 1 kohaselt toimetab kohus kinnisesse asutusse paigutamise ja seda peatava või selle lõpetava määruse, muu hulgas esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse, samuti kinnisesse asutusse paigutamisest keeldumise määruse kätte isikule endale, tema esindajale menetluses ja eestkostjale. Määruse põhjendust ei pea isikule endale teatavaks tegema, kui isik ei ole ilmselt võimeline seda mõistma või kui see võib tekitada olulist kahju tema tervisele. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku huvides on talle kohtumääruse põhjendusi mitte avaldada. Eelkõige võib määruse põhjenduste teadasaamine halvendada puudutatud isiku psüühilist seisundit. Neid kaalutlusi arvestades ringkonnakohus käesoleva määruse põhjendusi puudutatud isikule teatavaks ei tee ning toimetab talle kätte üksnes määruse reolutsiooni.
17.Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
18.Seoses kohtunik L. Arraku korralise puhkusega asendas teda määruskaebuse lahendamisel vastavalt ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaani p-le 18 kohtunik M. Kaur.
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Meeli Kaur Ele Liiv
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.