XX hagi YY ja QQ vastu vara arestist vabastamiseks täiteasjas nr 022/2015/3532
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17. detsembri 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi abi Katrin Paulus Kostja I: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), esindajad vandeadvokaat Aare Kaldma ja Enno Järvekald Kostja II: QQ (isikukood XXXXXXXXXXX)
Istungi toimumise aeg
04. juuni 2019, avalik kohtuistung
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 17. detsembri 2018 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja XX kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise
menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolu
1.XX esitas 22.04.2016 Harju Maakohtule hagi YY ja QQ vastu vara arestist vabastamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja I kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt abiellusid hageja ja kostja II 12.10.2002 Austraalias. Abielu on kehtiv. Abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut. Kostja II ostis 16.11.2010 XXX asuva korteriomandi. Korteriomandi suhtes viiakse kostja II lahusvaraks oleva kohustuse sundtäitmiseks läbi täitemenetlust sissenõudja, kostja I kasuks. Kohtutäitur arestis 17.11.2015 korteriomandi.
3.Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 57 lg 1 ja § 58 lg 3 kohaselt kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele Eesti õigust. Seega kehtib abikaasade vahel varaühisuse varasuhe ja ka korteriomand kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara hulka. Kuna ühisvara osa ei saa eraldi käsutada, mh ei saa pöörata sissenõuet vaid kostja I osale ühisvarast, tuleb vara aresti alt vabastada. Kostja I vastuväited
4.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Kohus võttis hagi ebaõigesti menetlusse. Hageja tugineb abielu faktile, kuid ei sisusta väidet korteriomandi ühisvara hulka kuulumise kohta. Kostjal I ei ole võimalust/vajadust esitada sisulisi vastuväiteid. Kohus pidi jätma hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata või menetlusse võetud hagi TsMS § 3401 lg 2 alusel läbi vaatamata.
6.Kohus määras ebaõigesti hagi hinna. Vara arestist vabastamise nõue on varaliselt hinnatav nõue. TsMS § 126 kohaselt on hagi hind 60 000 eurot (50 % korteri turuväärtusest). Isegi kui TsMS § 132 lg 5 kohalduks, oleks hagi hind 6000 eurot, mitte 3200 eurot. Seega on riigilõiv nõutavas summas tasumata ja hagi tuli jätta menetlusse võtmata või läbi vaatamata.
7.Hageja tõendab korteriomandi kuulumist ühisvarasse üksnes abielutunnistusega, kuid see ei tõenda abieluvararežiimi. Õigusalakirjanduses avaldatu kohaselt kehtib Austraalia perekonnaõiguses (Australia’s Family Law Act; 1975) abikaasade vararežiimina lahusvara põhimõte. Väljakujunenud kohtupraktika (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-95-15, p 15-22) kohaselt tuleneb (lahus)vararežiimi eeldus varakuuluvusest (valdus või kinnistusraamatu kanne) ja perekonnaseaduse (PKS) § 27 lg-s 6 sätestatud ühisvara eeldus kehtib esmajoones abikaasade omavahelises suhtes. Seega eeldatakse korteri kuulumist kostjale II. Vastupidist peab tõendama hageja.
8.Kuna abikaasad ei valinud abiellumisel varasuhteõigust, kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele selle riigi õigust, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimisel (REÕS § 58 lg 3 ja § 57 lg 1). Hageja ei tõendanud, et see oleks olnud Eestis. Väide abielu sõlmimise kohta Austraalias üksnes sealse ilma tõttu on ebausutav ja vastuolus muude asjaoludega. Abielu sõlmimise eelduste tõttu tuleb eeldada abiellujate ühist elukohta abielu sõlmimisjärgses riigis. Abielutunnistusel on mõlema abikaasa elukohana märgitud Austraalia aadress. Rahvastikuregistri andmetel fikseeriti hageja kui Austraalia kodaniku
elamisõigus Eestis alles 02.09.2005. Kostja II avaldas nii kohtuasjas nr 2-12-2515 kui ka täitemenetluses enda elu- või tegeliku viibimiskohana Austraaliat.
9.Kostja II kinnitas korteri ostu-müügilepingu preambulas, et korter on lahusvara. Et tema esindaja oleks olnud eksituses, on välistatud mh sellega, et talle antud volikirjas kinnitas kostja II müüdava ja ostetava vara kuuluvust tema ainuomandisse. Korteriomandi kuuluvus lahusvara hulka tuleneb ka selle soetamisviisist. Kostja II ostis vaidlusaluse korteriomandi VVV, Tartus asunud kostja II lahusvaraks olnud korteriomandi müügist saadud raha eest. PKS § 27 lg 2 p 3 kohaselt on lahusvaraga tehtud tehingu alusel omandatud vara lahusvara.
10.Nõue ei kuuluks rahuldamisele ka juhul, kui korteriomand kuuluks abikaasade ühisvara hulka. Sellisel juhul oleks ühisvara hulka kuulunud ka VVV Tartu korteriomand. Tsiviilasjas nr 2-12-2515 arutati selle korteri müügilepingust taganemisest tulenevate kohustuste täitmise nõuet, s.o kostja I nõuet kostja II vastu. Abikaasade ühisvararežiimi korral oleks ka hageja olnud selles menetluses kostja ja hagi rahuldamise tõttu täna võlgnik. Võlgnik ei saa nõuda vara arestist vabastamist. Kostja II seisukoht
11.Kostja II võttis hagi õigeks. Korteriomand on abikaasade ühisvara. Abielu sõlmiti küll Austraalias, kuid seal viibiti üksnes ajutiselt. Abikaasade elukoht oli abielu sõlmimise ajal Eestis. Kostja II läks Austraaliasse esimest korda alles abielluma. Mõlema abikaasa soov oli jääda püsivalt Eestisse elama. Hageja käis Eestis korduvalt ka enne abiellumist viisa alusel. Elamisloa saamine pärast abiellumist võttis aega. Abikaasad asusid elama koos Haapsallu. Igal juhul on nad kõige tugevamalt seotud Eestiga. Esimese astme kohtu otsus
12.Maakohus jättis hagi rahuldamata, tühistas 25.05.2016 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu ja jättis menetluskulud hageja kanda.
13.Vaidlus puudub järgmiste asjaolude üle: hageja ja kostja II sõlmisid 12.10.2002 Austraalias abielu; kostja I täitmisavalduse alusel viib kohtutäitur kostja II suhtes läbi täitemenetlust nr 022/2015/3532, mille raames arestiti 17.11.2015 kinnistusraamatus kostja II nimele registreeritud korteriomand asukohaga XXX, Viimsi; kostja II omandas selle korteriomandi 16.11.2010 lepingu alusel, s.o hagejaga abielus olemise ajal. Hageja vara arestist vabastamise nõue kuulub täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1 alusel rahuldamisele, kui leiab tuvastamist, et korteriomand on hageja ja kostja II ühisvara.
14.Hageja ja kostja II ei sõlminud abiellumise ajal kokkulepet varalistele õigustele kohalduva õiguse osas (REÕS § 58 lg 1). Seega kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele selle riigi õigust, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal (REÕS § 58 lg 3 ja § 57 lg 1). Abielutõendiga on tuvastatud, et abikaasade elukoht oli Austraalias, kuna nad kinnitasid ise oma allkirjadega enda elukohana (usual place of residence) Austraalia, RRR. Isik ei saa ühel hetkel väita ja allkirjaga kinnitada, et tema elukoht on ühes riigis ja teisel, kui kinnitus ei ole enam sobiv, väita elukoha mujal.
15.Hagejale väljastati Eesti Vabariigi elamisluba alles 2005.a. Ei ole usutav, et hageja elas enam kui 3 aastat Eestis ilma elamisloata. See, et hageja Eestit külastas, ei tõenda, et tegemist oli tema alalise elukohaga. Hageja ja kostja II tuttava TT e-kirja kohaselt teab ta hagejat aastast 2001, kui hageja tuli esimest korda Eestisse, aga Eestisse asusid hageja ja
kostja II elama pärast abiellumist. Ka teised e-kirjad käsitlevad perioodi alates 2005.a, kui hageja ja kostja II koos Eestis elasid. See ei tõenda, et abiellumise ajal oli elukoht Eesti.
16.Hageja leiab, et isegi kui tuvastatakse, et tema elukoht oli Austraalias, oli kostja II elukoht igal juhul Eestis, millisel juhul kohaldub REÕS § 57 lg 3. REÕS § 57 lg-test 1 ja 3 ning § 58 lg-st 3 (koosmõjus Riigikohtu selgitustega asjas nr 3-2-1-119-09, p 13) tuleneb, et isegi siis, kui kostja II luges enda elukohaks enne abiellumist ja Austraaliasse suundumist Eesti, kuid Austraaliasse jõudes pidasid hageja ja kostja II oma ühiseks elukohaks Austraaliat, tuleb abielu sõlmimise ajal kehtivaks elukohaks lugeda Austraalia. Abikaasade varalistele õigustele kehtib Austraalia õigus.
17.Vastuseks kohtu päringule teatati, et Austraalias kehtiva abikaasade vararežiimi küsimuse kommenteerimine ei ole võimalik. Menetlusosalised ei esitanud Austraalias kehtiva vararežiimi kohta ühtegi tõendit.
18.Avalikest allikatest kättesaadavate materjalide kohaselt kehtib Austraalias lahusvararežiim. Austraalia Valitsuse perekonnaõigusi kajastava kodulehe kohaselt (https://aifs.gov.au/publications/family-matters/issue-31/matrimonial-property-reform) ei oma abiellumine abielluja varalistele õigustele mõju – kogu enne abiellumist abiellujale kuuluv vara ning samuti kogu abielu kestel omandatud vara jääb vara soetanud abikaasa omandisse (The second, associated characteristic of Australian law is that marriage has no legal impact on a spouse's ownership of property. Anything owned before marriage or acquired in any manner during it remains the property of the owner and is under his or her management and control while the marriage continues). Õiguskantsleri 2006.a tegevuse ülevaate p 8 (https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/0000/1286/6976/12874181.pdf) kohaselt selgitas Õiguskantsler välja, et Austraalias kohaldub lahusvararežiim (lk 177-180).
19.Seega kehtib hageja ja kostja II abielus lahusvararežiim ja kostja II poolt 16.11.2010 omandatud korteriomand asukohaga XXX, Haabneeme alevik, Viimsi on tema lahusvara ja hagi ei rahuldata.
20.TsMS § 132 alusel on hagihind 3500 eurot. Apellatsioonkaebus
21.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega lahendada asi Eesti õiguse järgi. Menetluskulud palub hageja jätta kostja I kanda.
22.Kohus rikkus oluliselt menetlusnorme. Kohus pidi otsustama, millist õigusakti tuleb kohaldada ja selgitama seda menetlusosalistele juba eelmenetluses. Kohus leidis, et kohaldub Austraalia õigus, kuid ei märkinud, millist seadust ja millist õigusakti ta kohaldas. Austraalia õigus on kindlaks tegemata.
23.Kohus tugines „Austraalia Valitsuse perekonnaõigusi kajastavale kodulehele“, mis on tegelikult Austraalia Perekonnauuringute Instituudi koduleht ja ei keskendu üksnes õiguslikele küsimustele, vaid ka psühholoogilistele, sotsiaalsetele jms. Õige ei ole järeldus, et koduleht kajastab Austraalia perekonnaõigusi. Viidatud artikkel avaldati 31.04.1992 ja see käsitleb võimalikku perekonnaõiguse reformi, sh ühisvarasüsteemi eeliseid ja puudusi. Sellest võib järeldada, et toimus diskussioon perekonnaõiguse reformimise üle. Artikkel ei ole kehtiva õiguse allikana usaldusväärne. Ka õiguskantsleri tegevuse ülevaates puuduvad viited õigusnormidele. See on koostatud 12 aastat tagasi ja ei tõenda Austraalia kehtivat õigust. Nendele allikatelele tuginemine ei vasta TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele.
24.Kohus viitas eelmenetluses üldsõnaliselt Eestis ilmunud õigusalasele kirjandusele, kuid ei arutanud pooltega konkreetse õigusnormi kohaldamist. Viiteid õigusnormidele ei ole ka kohtu viidatud allikates. Kohus ei selgitanud, et kavatseb tugineda 27 aastat vanale perekonnauuringute instituudi arvamusloole. Kohus ei selgitanud, millisel õiguslikul alusel on sellisele kirjandusele tuginemine üldse võimalik. See ei ole õigusalane kirjandus. Internetist leitud potentsiaalselt aegunud informatsioon ei ole piisav riigis kehtiva varasüsteemi üle otsustamiseks.
25.Austraalia advokaadi selgituste kohaselt on õigus palju komplekssem (common law süsteem) ja üldisest aasta(kümneid) tagasi avaldatud üldprintsiibist ei saa lähtuda. Seetõttu ei olnud hagejal võimalik Austraalias kehtiva õiguse kohta tõendeid esitada. Seaduse tekst võib olla kättesaadav, kuid hagejal puuduvad oskused ja teadmised selgitada välja antud juhtumile kohalduvad common law reeglid. Hagejal ei olnud raha põhjaliku analüüsi tellimiseks. Lubatav ei ole Austraalia üksikute õigusnormide ülekandmine ja sobitamine Eesti õigussüsteemi. Arvesse tuli võtta kõik välisriigi õiguse eripärad ja rakendamise põhimõtted (REÕS § 2 lg 3).
26.Kohus jättis käsitlemata hageja väited selle kohta, et esmalt tuleb kindlaks teha kohaldatava välisriigi õiguse rahvusvahelise eraõiguse normid, et oleks välistatud võimalus, et Austraalia õigus näeb ette tagasisaate (REÕS § 6 lg 1). Kuna vaidlus ise ja vaidlusalune kinnisvara asub Eestis, kohaldub Austraalia õiguse järgi lex fori (kohaldatakse vaidluse asukohariigi õigust) või lex rei situs (kohaldatakse vaidlusaluse asja asukohariigi õigust) põhimõte. Austraalia advokaadi selgituste kohaselt rakendatakse neid põhimõtteid common law õigussüsteemile omaselt tavaõiguse alusel. Otsusest ei nähtu, kas ja milliseid jõupingutusi on tehtud kohtupraktika kindlakstegemiseks.
27.Kuna Austraalia õiguse kindlakstegemine on vastava õigussüsteemi erinevuste tõttu äärmiselt keeruline, kulukas ja praktiliselt võimatu, tuleb kohaldada Eesti õigust. Selle kindlakstegemiseks on möödunud ka mõistlik aeg (REÕS § 4 lg 4). Kohtul ei õnnestunud 2,5 aasta jooksul isegi ühtegi kehtivat normi välja selgitada. Üksnes õiguslik analüüs oleks usaldusväärne ja kohtul on see võimalik Austraaliast tellida. Vastused apellatsioonkaebusele
28.Kostja I vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
29.Kostja II toetab apellatsioonkaebust. Ringkonnakohtu seisukoht
30.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
31.Maakohtus ei olnud vaidlust järgmiste asjaolude üle: hageja ja kostja II sõlmisid 12.10.2002 Austraalias abielu; kostja II omandas 16.11.2010, s.o abielu ajal, korteriomandi asukohaga XXX, Viimsis ja ta on kantud kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna; kostja I täitmisavalduse alusel viib kohtutäitur kostja II suhtes läbi täitemenetlust nr 022/2015/3532, mille raames arestiti korteriomand 17.11.2015.
32.TMS § 222 lg 1 järgi võib kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, esitada hagi vara
arestist vabastamiseks. Hageja tugines hagi esitades sellele, et vaidlusalune korteriomand on abikaasade ühisvara ja kuna ühisvara osa ei saa eraldi käsutada, sh pöörata sissenõuet üksnes kostja I osale ühisvarast, on korteriomandi arestimine ebaseaduslik. Seega tuli asja lahendamisel teha kindlaks, kas korteriomand on hageja ja kostja II ühisvara või kostja II lahusvara. Kuna hageja ja kostja II sõlmisid abielu Austraalias, tuli kohtul eeltoodud asjaolu tuvastamiseks kindlaks teha, kas kohaldada tuleb Eesti või Austraalia õigust.
33.Alates 01.07.2002 määratakse perekonnaõiguslikele suhetele kohaldatav õigus REÕS järgi. REÕS § 58 lg 3 järgi kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust abielu sõlmimise ajal, kui abikaasad ei ole nende varalistele õigustele kohaldatavat õigust seaduses sätestatud korras valinud. Hageja ja kostja II ei valinud REÕS § 58 lg 1 järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatavat õigust, nagu tuvastas õigesti ka maakohus.
34.Abielu üldised õiguslikud tagajärjed määratakse REÕS § 57 lg 1 järgi selle riigi õigusega, kus on abikaasade ühine elukoht. REÕS § 58 lg 3 kohaselt kohaldatakse juhul, kui abikaasad ei ole kohaldatavat õigust valinud, abikaasade varalistele õigustele abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust (REÕS § 57) abielu sõlmimise ajal. Seega tuleneb viidatud sätetest, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal. Maakohus tuvastas tõendeid hinnates õigesti, et abikaasade ühine elukoht oli abielu sõlmimise ajal Austraalias. Ringkonnakohtul puudub alus hinnata selles osas tõendeid teisiti ja teha teistsugust järeldust, kui tegi maakohus. Eeltoodu tõttu nõustub ringkonnakohus ka maakohtu seisukohaga, et antud juhul kohaldub abikaasade varalistele suhetele Austraalia õigus.
35.Samas leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsuses viidatud Austraalia Valitsuse perekonnaõigusi kajastaval kodulehel olev artikkel aastast 1992 ja Eesti õiguskantsleri tegevuse ülevaade aastast 2006 ei ole piisavad selleks, et teha kindlaks, milline on abikaasade vararežiim Austraalias. Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
36.Ringkonnakohus leiab, et arvestades hageja ja kostja II elukohta abielu sõlmimise ajal, milleks oli RRR, mis asub X, Queenslandi osariigis, Austraalias, kohaldub antud juhul Queenslandi osariigi õigus. Ringkonnakohus arutas 04.06.2019 kohtuistungil pooltega sätteid, mille kohaldamine võiks käesoleva asja lahendamisel kõne alla tulla ja võimaldas neil esitada selles osas oma seisukohad.
37.Queensland Property Law Act 1974 (26.06.2019 seisuga kehtiv redaktsioon https://www.legislation.qld.gov.au/view/html/inforce/current/act-1974-076) teise osa § 15 sätestab järgmist: Part 2 section 15 Rights of husband and wife A husband and wife shall, for all purposes of acquisition of any interest in property, under a disposition made or coming into operation after the commencement of the Act, be treated as 2 persons. Selle sätte kohaselt loetakse abikaasad mistahes varaliste õiguste omandamisel kaheks eraldi isikuks, mis tähendab seda, et abielu ajal omandatud vara kuulub sellele abikaasale, kes selle omandas.
38.2017.a koostatud Austraalia Valitsuse perekonnaõiguse ülevaates, mis on avaldatud järgmisel aadressil: https://www.alrc.gov.au/sites/default/files/alrc_report_135.pdf (vaadatud 26.06.2019), on lk-l 195 kajastatud järgmine: Australia is not a community property jurisdiction. Property rights are altered neither by cohabitation nor by marriage. The starting point in any case is to identify legal and equitable title to the assets. Then the question to be asked is whether the parties’ rights in those assets should be altered Australia
is not a community property jurisdiction. Property rights are altered neither by cohabitation nor by marriage. Nimetatud ülevaates on seega selgelt märgitud, et Austraalias ei ole varaühisust ning isikute varalisi õigusi ei mõjuta ei koos- ega abielu. Sama seisukohta kajastab Austraalia kohtupraktika.
39.The Full Court of the Family Court of Australia at Melbourne 31.03.2016 otsusest asjas Elford and Elford [2016] FamCAFC 45, vt http://www.austlii.edu.au/cgibin/viewdoc/au/cases/cth/FamCAFC/2016/45.html?context=1;query=elford;mask_path=a u/cases/cth/FamCAFC+au/cases/cth/FamCA nähtub, et üks abikaasadest tugines sellele, et poolte vara tuleb näha kui ühisvara („community“ property), kuna tegemist oli tema arvates partnerlussuhtega, kus kogu vara omandati abikaasadele kui partneritele (otsuse p 24). Otsuse p-s 26 märkis kohus, et sellist kontseptsiooni Austraalia perekonnaõiguses ei ole ja tsiteeris varasemat asja Stanford v Stanford järgmiselt: Because the power to make a property settlement order is not to be exercised in an unprincipled fashion, whether it is “just and equitable” to make the order is not to be answered by assuming that the parties' rights to or interests in marital property are or should be different from those that then exist. All the more is that so when it is recognised that s 79 of the [Family Law Act 1975 (Cth) (“the Act”)] must be applied keeping in mind that “[c]ommunity of ownership arising from marriage has no place in the common law” [citing Hepworth v Hepworth (1963) 110 CLR 309 at 317 per Windeyer J; [1963] HCA 49]. Questions between husband and wife about the ownership of property that may be then, or may have been in the past, enjoyed in common are to be “decided according to the same scheme of legal titles and equitable principles as govern the rights of any two persons who are not spouses” [citing Hepworth v Hepworth (1963) 110 CLR 309 at 317 per Windeyer J. See also Wirth v Wirth [1956] HCA 71; (1956) 98 CLR 228 at 231-232 per Dixon CJ]. The question presented by s 79 is whether those rights and interests should be altered. Seega märkis kohus, et föderaalse perekonnaseaduse (Family Law Act 1975) § 79 kohaldades tuleb silmas pidada, et common law süsteemis ei eksisteeri abielust tulenevat ühist omandiõigust (community of ownership). Abikaasade vahelised vaidlused vara, mida ühiselt kasutati, omandiõiguse üle lahendatakse samade põhimõtete alusel, nagu vaidlused isikute vahel, kes ei ole abielus. Sama otsuse p-s 27 viitas kohus omakorda otsusele asjas Dziecko and Dziezko, kus on märgitud: “there is no doctrine of community of matrimonial property under Australian law”, s.t Austraalia õiguses ei ole abieluvara ühisuse doktriini.
40.Kuna Austraalias ei ole ühisvararežiimi, on vaidlusalune korteriomand kostja II lahusvara ja maakohus leidis lõppjärelduses õigesti, et hagi ei kuulu rahuldamisele.
41.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus veel järgmist.
42.Asja lahendamisel ei saa kohus lähtuda hageja paljasõnalistest ja kontrollimatutest väidetest selle kohta, mida olevat Austraalia advokaat talle selgitanud. Pealegi on hageja väited selle kohta, millist informatsiooni ta Austraalia juristilt või advokaadilt sai, vastuolulised. Kui 27.07.2017 menetlusdokumendis teatas hageja kohtule, et ta on juristilt saanud viited õigusaktidele, neid selgitavale õiguskirjandusele ja kohtupraktikale ning palus eeltoodu esitamiseks kohtu määratud tähtaega pikendada (I kd lk 194), siis 15.09.2017 menetlusdokumendis ta väitis, et advokaadil ei õnnestunud õiguse allikaid ega kaasusi välja tuua (I kd lk 198). Arvestades eeltoodud vastuolusid, ei ole usutav, et hagejal ei olnud võimalik Austraalia õiguse sisu kindlaks teha. Pigem viitab eeltoodu sellele, et saadud teave ei olnud hagejale kasulik, mistõttu otsustas ta mitte osutada kohtule vastavalt REÕS § 4 lg 2 teises lauses sätestatule kaasabi, takistada välisriigi õiguse sisu kindlakstegemist ja temale kahjuliku kohtuotsuse tegemist.
43.Kui hageja soovis tugineda sellele, et Austraalias on siiski abikaasade ühisvararežiim, oleks ta pidanud vastavad asjaolud ja neid kinnitavad tõendid tooma kohtu ette. Seda ta ei teinud. Samal põhjusel ei tõusetu ringkonnakohtu hinnangul tagasisaate küsimus REÕS § 6 lg 1 järgi, millele hageja samuti tugineb. Hageja paljasõnalistest väidetest selle kohta, et Austraalia rahvusvahelise eraõiguse normid näevad ette Eesti õiguse kohaldamise, sellise järelduse tegemiseks ei piisa. Kui hageja leidis, et ringkonnakohtu istungil avaldatud kohtu käsitlus Austraalia seaduse sisu kohta on ebaõige, oleks ta pidanud tooma vähemalt kohtu poolt antud tähtajaks esile konkreetsed asjaolud ja tõendid selle kohta, mis tema teistsugust arusaama toetaks. Hageja seda ei teinud.
44.Vastuseks kostja väidetele märgib ringkonnakohus, et käesolev asi on hagihinna tähenduses oma olemuselt mittevaraline nõue analoogiliselt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudega, mille hinnaks ei või kohus TsMS § 132 lg 5 kohaselt määrata enam kui 6000 eurot. Maakohus võis seega määrata tsiviilasja hinnaks 3500 eurot.
45.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
46.Kuna maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kohaldub TsMS § 174 lg 4 ja menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
Iko Nõmm
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.