R A S hagi M M ja E Õi vastu vara arestist vabastamiseks täiteasjas nr 022/2015/3532
Tsiviilasja hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: R A S (isikukood xxx, elukoht xxx); Hageja lepinguline esindaja: advokaat Katrin Paulus (Advokaadibüroo RS Mercatoria, e-post: [email protected]) Kostja I: M M (endine J, isikukood xxx, elukoht xxx, e-post: xxx); Kostja I lepinguline esindaja: vandeadvokaat Aare Kaldma (Advokaadibüroo Valge&Uiga, e-post [email protected]); Kostja II: E Õ (isikukood xxx, elukoht xx, e-post xxx).
Asja läbivaatamine
27.11.2018 avalikul kohtuistungil
Istungil osalenud menetlusosalised
Hageja lepinguline esindaja advokaat Katrin Paulus, kostja I lepinguline esindaja vandeadvokaat Aare Kaldma, kostja volitatud esindaja E J
Juures viibis
Sekretär Triin Matteus
Resolutsioon
1.Jätta rahuldamata R A S hagi M M ja E Õi vastu vara arestist vabastamiseks täiteasjas nr 022/2015/3532.
2.Tühistada 25.05.2016 määrusega kohaldatud hagi tagamine, millega peatati Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse menetluses olevas täiteasjas nr 022/2015/3532 sundtäitmine xxx asuva korteriomandi (registriosa nr xxx) arvel (selle võõrandamise teel) kuni tsiviilasjas nr 2-16-6472 tehtava lahendi jõustumiseni. Menetluskulud
3.Jätta tsiviilasja menetluskulud hageja kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le 2. Edasikaebamise kord
4.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja ja kostja II vahel on sõlmitud abielu 12.10.2002. Abielu on käesoleva ajani kehtiv ning abikaasade vahel ei ole sõlmitud abieluvaralepingut. REÕS § 57 lg 1 ja § 58 lg 3 kohaselt kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele Eesti õigust. Seega kehtib abikaasade vahel varaühisuse varasuhe. 16.11.2010 sõlmitud müügilepingu alusel ostis kostja II korteriomandi, asukohaga xxx, mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr xxx. Hagejale teadaolevalt viib Harju tööpiirkonna kohtutäitur Elin Vilippus läbi täitemenetlust täiteasjas nr 022/2015/3532 sissenõudja M M (end J) täitmisavalduse alusel. Täitemenetluse ese on kostja I nõue 71 858,58 euro ja lisanduvate viiviste nõudes. 17.11.2015 arestis kohtutäitur Elin Vilippus täiteasjas nr 022/2015/3532 korteriomandi. Täitemenetluses on arestitud abikaasade ühisvaraks olnud korteriomand, kuid sissenõuet saab pöörata üksnes võlgniku varale.
2.Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr xxx teise jakku on omanikuna sisse kantud kostja II. Hageja ja kostja II vahel kehtib varaühisuse varasuhe. PKS § 25 kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed. Korteriomand omandati 16.11.2010 (kanne kinnistusraamatusse on tehtud 22.11.2010), mistõttu tuleb eeldada, et see on läinud abikaasade ühisomandisse. PKS § 27 lg 6 kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Nähtuvalt kinnisasja arestimise aktist täiteasjas nr 022/2015/3532, on ka kostja II lugenud korteriomandi abikaasade ühisvaraks.
3.Kuivõrd korteriomand on omandatud varaühisuse kestel, abikaasade vahel ei ole sõlmitud abieluavarlepingut ning ka kostja II on lugenud korteriomandi abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks, ei saa käesolevas asjas olla vaidlust, et korteriomand kuulub hageja ja kostja II ühisvara hulka.
4.Ühisvaras puuduvad eraldi käsutatavad mõttelised osad, nagu kaasomandi puhul, st ühisvaras olevat eset saab käsutada üksnes tervikuna. Seetõttu ei ole vÕalik ühisvarast osa käsutada ka täitemenetluses, mh pöörata sissenõuet osale ühisvarale ühe abikaasa kui võlgniku kohustuste täitmiseks. Rahalist nõuet saab abikaasast võlgniku suhtes täitemenetluses täita üksnes tema lahusvara arvel. Hageja kui kostja II abikaasa ei ole andnud nõusolekut sissenõude pööramiseks abikaasade ühisvarale TMS § 14 lg 1 järgi.
Ülaltoodust tulenevalt leiab hageja, et kohtutäitur on täiteasjas nr 022/2015/3532 arestinud ebaõigesti abikaasade ühisvaraks olnud korteriomandi ning korteriomand tuleb aresti alt vabastada.
5.Hageja palub hagi rahuldada ja vabastada aresti alt täiteasjas nr 022/2015/3532 arestitud korteriomand, mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr xxx, jätta kõik menetluskulud täies ulatuses kostja I kanda. Kostja I vastuväited hagile
6.Kostja vaidleb esitatud nõudele vastu. Hageja poolt kohtule esitatud abielutunnistusest nähtub, et hageja ja kostja II abielu on registreeritud 12.10.2002 Austraalias. Kostja I on seisukohal, et ainuüksi abielusuhe ei loo iseenesest eeldust hageja vÕalikule omandiõigusele/-nõudele vaidlusaluse korteriomandi suhtes, vaid määrav on abielusuhtega seotud abikaasadevaheline vararežiim. Õigusalakirjanduses avaldatu kohaselt kehtib Austraalia perekonnaõiguses (Australia’s Family Law Act; 1975) abikaasade vararežiimina lahusvara põhimõte, s.o abielu registreerimisel Austraalias on lahusvararežiim seadusjärgne eeldatav varasuhe. Hageja ei ole esitanud mingeidki tõendeid korteriomandi kuulumise kohta abikaasade ühisvara hulka.
7.Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid varasuhteõiguse valimise kohta, vaid on väitnud taolise tahteavalduse puudumist. REÕS §58 lg 3, viitega § 57 lg-le 1 sätestab, et kui abikaasad ei ole kohaldatavat õigust valinud, kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust abielu sõlmimise ajal. Hageja enda poolt tõendina esitatud abielutunnistusest nähtuvana on mõlema abielluja (hageja ja kostja II) elukohaks märgitud Austraalia aadress – xxx. Seega on antud dokumentaalse tõendi põhjal tuvastatav abikaasade ühise elukohana Austraalia. Rahvastikuregistri andmebaasi väljavõttest nähtuvana on hageja elamisõigust Eestis puudutav märge esmakordselt fikseeritud alles 02.09.2005. Nii kohtuasja 2-12-2515 menetluse kui ka täitemenetluse vältel on ka kostja II läbivalt avaldanud enda elu- või tegeliku viibimiskohana Austraalia (xxx).
8.Lisaks normatiivse tekkealuse puudumisele, viitavad vaidlusaluse korteriomandi abikaasade ühisvara hulka kuuluvuse välistatusele ja korteriomandi kuuluvusele kostja II ainuomandisse ka muud faktilised asjaolud. Vaidlusaluse korteriomandi müügilepingu preambulas sisaldub ostja (kostja II E. Õ) kinnitus selle kohta, et ostja ei ole abielus, abielu on lahutatud ja lepingu ese ei moodusta ühisvara. Seega on kostja II ise kinnitanud, et soetatud korteriomandi näol on tegemist tema lahusvaraga. Kostja I lisab, et E. Õ on nii varasema kohtumenetluse, kui algselt ka täitemenetluse vältel tituleerinud end vaidlusaluse korteri ainuomanikuna, sealhulgas pidanud läbirääkimisi korteriomandi käsutamist hõlmava kompromissi sõlmimiseks ning korraldanud (sissenõudja nõusolekul) korteriomandi iseseisvalt müümist täitemenetluses. Vaidlusaluse korteriomandi kuuluvus E. Õu lahusvara hulka (ainuomandisse) tuleneb ka selle vara soetamisviisist.
9.Isegi eeldades vaidlusaluse korteriomandi kuuluvust hageja ja E. Õu ühisvara hulka, on kostja I hinnangul välistatud hageja poolt hagis taotletud nõude rahuldamine. Abikaasade varasuhtena ühisvararežiimi olemasolul kuulunuks abikaasade ühisvara hulka ka tsiviilasjas nr 2-12-2515 nõudeesemeks olev korteriomand (asukohaga xxx; registriosa nr xxx). Kuna nimetatud kohtuasjas oli nõudeks korteriomandi müügilepingust taganemisest tulenevate kohustuste täitmise nõue (omandirestitutsioon ja müügihinna tagastamine), omanuks hageja selles menetluses kostja staatust ning selles kohtuasjas jõustunud otsuse täitemenetluses aga võlgniku staatust. Seega juhul, kui hageja on eelnimetatud korteriomandi ühisomanikuks ja seeläbi võlgnikuks
täitemenetluses, ei saa hageja täiteasjas nr 022/2015/3532 võlgnikuna nõuda vara aresti alt vabastamist. Kostja I palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II seisukoht
10.Kostja II võtab hagi õigeks, kuna kostja II leiab, et vaidlusaluse korteriomandi näol on tegemist hageja ja kostja II ühisvaraga. Hageja ja kostja II abiellusid 12.10.2002 Austraalias ning viibisid mõnda aega seal, kui abikaasade elukoht oli Eestis. Kostja II leiab, et käesoleva vaidluse peaks lahendama Eesti Vabariigis kehtivale ühisvararežiimile tuginedes. Kohtuotsuse põhjendused
11.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostjate vastustega, uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, kuulanud pooled kohtuistungil ära, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
12.Asjas puudub vaidlus, et hageja ja kostja II vahel on 12.10.2002 sõlmitud Austraalias abielu, mida tõendab ka abielutunnistus (kd I lk 7). Samuti puudub vaidlus, et kostja I täitmisavalduse alusel viib kohtutäitur Elin Vilippus läbi täitemenetlust nr 022/2015/3532 kostja II suhtes. Täitemenetluse raames arestis kohtutäitur 17.11.2015 kinnistusraamatus kostja II nimele registreeritud korteriomandi asukohaga xxx, registriosanumbriga xxx. Nimetatud korteriomandi omandas kostja II 16.11.2010 lepingu (kd I lk 9-16) alusel, s.o hagejaga abielus olemise ajal.
13.Hageja on esitanud kostjate vastu nõude vabastada aresti alt täiteasjas nr 022/2015/3532 arestitud korteriomand asukohaga xxx, registriosanumbriga xxx. Hageja tugineb asjaolule, et tegemist on hageja ja kostja II ühisvaraga. Kostja I vaidleb hageja nõudele vastu põhjendusel, et vaidlusaluse korteriomandi näol on tegemist kostja II lahusvaraga. Kostja II on hagi õigeks võtnud.
14.Kohus on seisukohal, et hageja nõude alus saab olla täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1, mille kohaselt kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, võib esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-195-15 p-s 20 selgitanud, et täitemenetlus on formaliseeritud menetlus ja täiturilt saab oodata asjaolude tuvastamist üksnes seaduses sätestatud piiratud ulatuses. Vaidluse korral mingi eseme kuulumise üle, mh selle kuulumise üle ühisvarasse tuleb vaidlus vähemalt üldjuhul lahendada hagimenetluses. Täitur saab lähtuda esmajoones formaalsetest kriteeriumidest nagu vallasasjade puhul valdus ja kinnisasjade puhul kinnistusraamatu kanne. Seda kinnitab ka TMS § 140 lg 1, mille järgi võib sissenõudja pöörata nõude täitmiseks kinnisasjale sissenõude, kui võlgnik on kantud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse või kui võlgnik on kinnistusraamatusse kantud omaniku üldõigusjärglane. See tähendab, et kui mõni kolmas isik, nt võlgniku abikaasa, väidab täiturile, et vara, millele täitur on asunud formaalsest võlgnikule kuulumise eeldusest lähtudes sissenõuet pöörama, kuulub talle (olgu ka ühisvarana), võib täitur taotleda vara arestist vabastamiseks sissenõudjalt ja võlgnikult TMS § 77 lg 1 järgi selleks vajalikke tahteavaldusi. Kui sissenõudja ei esita kohtutäiturile avaldust vara arestist vabastamiseks või võlgnik ei nõustu vara arestist vabastamisega, saab võlgniku abikaasa (või muu isik, kes väidab arestitud asja endale kuuluvat) esitada TMS § 222 järgi hagi sissenõudja ja võlgniku vastu.
15.Täiendavalt on Riigikohus lahendis nr 3-3-1-15-12 p-s 42 asunud seisukohale, et TMS § 222 lg 1 järgi võib kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. Ka TMS § 222 lg 1 järgses menetluses on vÕalik tuvastada ühisvara olemasolu ning kui selle olemasolu on tuvastatud, vabastada arestitud ühisvara aresti alt.
16.Kohus märgib, et lähtuvalt TMS § 222 lg 1 ja eelviidatud Riigikohtu lahendite koostoimest on kohtul vÕalik hageja esitatud nõue rahuldada, kui leiab tuvastamist, et kinnistusraamatu registriossa nr xxx kantud korteriomandi näol on tegemist hageja ja kostja II ühisvaraga.
17.Antud juhul ilmneb abielutõendist (kd I lk 7), et hageja ja kostja II vahel on sõlmitud 12.10.2002 Austraalias abielu. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 58 lg 1 kohaselt kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele abikaasade poolt valitud õigust. Abikaasad võivad varalistele õigustele kohaldatavaks õiguseks valida ühe abikaasa elukohariigi õiguse või ühe abikaasa kodakondsuse riigi õiguse, sõltumata käesoleva seaduse § 11 lõikes 2 sätestatust. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei ole hageja ega kostja II väitnud ega tõendanud, et hageja ja kostja II oleksid abiellumise ajal sõlminud kokkuleppe varalistele õigustele kohalduva õiguse osas.
18.REÕS § 58 lg 3 kohaselt, kui abikaasad ei ole kohaldatavat õigust valinud, kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust (käesoleva seaduse § 57) abielu sõlmimise ajal. REÕS § 57 lg 1 kohaselt määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õigusega, kus on abikaasade ühine elukoht.
19.Kohus on seisukohal, et lähtuvalt REÕS § 57 lg-st 1 tuleb käesolevas asjas tuvastada, kus asus hageja ja kostja II elukoht ajal, kui hageja ja kostja II abiellusid. Nähtuvalt 12.10.2002 abielutõendist on nii hageja kui kostja II oma allkirjadega kinnitanud, et nende elukoht („Usual place of residence“) asub Austraalias aadressil xxx. Kohus leiab, et olukorras, kus hageja ja kostja II on ise oma allkirjadega kinnitanud, et nende elukoht abiellumise ajal asus Austraalias, esineb kohtul alus tuvastada nende elukohana kõnealusel ajal Austraalia. Kohtu hinnangul ei saa isik ühel hetkel väita ja oma allkirjaga kinnitada, et tema elukoht on ühes riigis, ning teisel hetkel, kui vastav kinnitus enam sobivaks ei osutu, väita, et tema elukoht asus tegelikkuses mujal.
20.Täiendavalt võtab kohus arvesse asjaolusid, et nähtuvalt Rahvastikuregistri väljavõttest (kd I lk 98) on hagejale väljastatud Eesti Vabariigi elamisluba alles 2005. aastal. Kohtul puudub alus pidada usutavaks asjaolu, et hageja elas enam kui 3 aastat Eestis ilma elamisloata. Seoses kostja II esitatud passiväljavõttega (kd I lk 142), millest nähtuvalt külastas hageja Eestist juba alates 2001. aastast, ning piltidega, mis on tehtud Eestis perioodil 2001-2005 (kd I lk 143-154), märgib kohus, et asjaolu, et hageja on kõnealusel perioodil Eestit korduvalt külastanud, ei tõenda, et tegemist oli hageja alalise elukohaga. Samuti nähtub kostja II esitatud hageja ja kostja II tuttava S T e-kirjast (kd I lk 155), et S T teab hagejat juba aastast 2001, kui hageja tuli esimest korda Eestisse, aga Eestisse asusid hageja ja kostja elama alles pärast abiellumist. Ka teised kostja II esitatud e-kirjad (kd I lk 156-157) käsitlevad perioodi alates aastast 2005, kui hageja ja kostja II koos Eestis elasid. Kohus märgib, et asjaolu, et hageja ja kostja II mõned aastat pärast
abiellumist Eestisse elama asusid, ei tähenda, et Eesti oli hageja ja kostja II elukoht ka abiellumise ajal.
21.Hageja on leidnud, et isegi, kui kohus peaks tuvastama, et hageja elukoht abiellumise ajal oli Austraalia, tuleb igal juhul asuda seisukohale, et kostja II elukoht oli abiellumise ajal Eestis. Kohus märgib, et lähtuvalt REÕS § 57 lg-st 3, kui abikaasade elukohad on eri riikides ja neil on erinev kodakondsus, määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õiguse alusel, kus oli nende viimane ühine elukoht, kui ühe abikaasa elukoht on selles riigis. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-119-09 p-s 13 selgitanud, et abielu üldised õiguslikud tagajärjed määratakse REÕS § 57 lg 1 järgi üldjuhul selle riigi õigusega, kus on abikaasade ühine elukoht. Viidatud sätetest tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal. REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu sõlmimise hetke seisuga.
22.Kohus on REÕS § 57 lg 1, 3, § 58 lg 3 ja eelviidatud Riigikohtu lahendi koostoimest tulenevalt seisukohal, et isegi, kui kostja II luges enda elukohaks enne abiellumist ja Austraaliasse suundumist Eestit, kuid kostja II Austraaliasse jõudes pidasid nii hageja kui kostja II oma ühiseks elukohaks Austraaliat (aadressiga XXX), tuleb hageja ja kostja II abielu sõlmimise ajal kehtivaks elukohaks lugeda Austraaliat ning seetõttu kehtib hageja ja kostja II abielu varalistele õigustele Austraalia õigus.
23.Järgnevalt analüüsib kohus, milline vararežiim Austraalis abikaasade vahel kehtib. Kohus on käesolevas asjas edastanud Austraalisse järelepärimise küsimusega, milline on Austraalia õigus seoses abikaasade varaliste õiguste ja kohustustega ning ühis- ja lahusvara režiimi kohta, kuid Austraaliast saabunud teatise kohaselt ei ole osutunud vastavate küsimuste kommenteerimine vÕalikuks (kd II 32). Samuti ei ole ei hageja ega kostjad esitanud kohtule tõendeid, millest ilmneks Austraalias kehtiv varaühisuse või – lahususe režiim, kuigi hageja väidab, et Austraalias kehtib varaühisuse režiim ning kostja I väidab, et Austraalias kehtib lahusvararežiim.
24.Kohus märgib, et kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Seega on kohtul vÕalik antud alukorras poolte esitatud asjaolude pinnalt ise õiguslik hinnang anda.
25.Kohus on seisukohal, et antud juhul on vÕalik avalikest allikatest tulenevalt tuvastada, et Austraalias kehtib abiellumisel lahusvararežiim. Nimelt nähtub Austraalia Valitsuse perekonnaõigusi kajastavalt kodulehelt (https://aifs.gov.au/publications/familymatters/issue-31/matrimonial-property-reform), et abiellumine ei oma abielluja varalistele õigustele mõju – kõik enne abiellumist abiellujale kuuluv vara ning samuti kogu abielu kestel omandatud vara jääb üksnes vara soetanud abikaasa omandisse („The second, associated characteristic of Australian law is that marriage has no legal impact on a spouse's ownership of property. Anything owned before marriage or acquired in any manner during it remains the property of the owner and is under his or her management and control while the marriage continues”).
26.Samuti ilmneb Riigiteatajas ilmunud Õiguskantsleri 2006. aasta tegevuse ülevaate punktist 8 (https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/0000/1286/6976/12874181.pdf), et Õiguskantsler on selgitanud välja Austraalias kohalduva vararežiimi ning Austraalias kehtib lahusvararežiim, mis tähendab, et abielu ajal omandatud kinnisvara ei muutunud abikaasade ühisvaraks (lk 177-180).
27.Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt esineb alus asuda seisukohale, et Austraalias kehtib lahusvararežiim. Kohus märgib, et vaatamata pikaajalisele menetluse kestvusele ning hagejale vastava vÕaluse andmisele ei ole hageja esitanud käesolevas asjas ühtegi tõendit, millest ilmneks, et Austraalias ei kehti lahusvararežiim või et hageja ja kostja II oleksid kokku leppinud ühisvararežiimis. Samuti nähtub kõigist avalikest allikatest, et Austraalias kehtib printsiibis lahusvararežiim. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja ja kostja II abielus kehtib lahusvararežiim, mis tähendab, et kostja II poolt 16.11.2010 omandatud korteriomandi asukohaga XXXX (registriosa nr xxx) näol on tegemist kostja II lahusvaraga.
28.Seega tuleb hageja hagi jätta TMS § 222 lg 1 alusel rahuldamata, kuna korteriomand, mille suhtes hageja on hagi esitanud, ei kuulu hageja ühisvarasse ning hagejal puudub alus nõuda korteriomandi arestist vabastamist.
29.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 132 alusel on hagihind 3500 eurot.
30.TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus tühistab hagi tagamise ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kohus on käesolevas asjas kohaldanud 26.05.2016 määrusega hagi tagamist, millega kohus peatas Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse menetluses olevas täiteasjas nr 022/2015/3532 sundtäitmine XXX asuva korteriomandi (registriosa nr xxx) arvel (selle võõrandamise teel) kuni tsiviilasjas nr 216-6472 tehtava lahendi jõustumiseni. Võttes arvesse, et kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb TsMS § 386 lg 4 alusel tühistada 26.05.2016 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Menetluskulud
31.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Võttes arvesse, et kohus jätab esitatud hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta tervikuna hageja kanda.
32.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus
lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.