Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

ja laenusaaja makseraskustest. Alates 2018. aasta veebruarist makseid ei laekunud ja kostja asus hüpoteegist tulenevaid õigusi realiseerima. Arno Tolga pankrotimenetluses ei olnud võimalik hüpoteegiga koormatud kinnisasja müüa ja nõuet rahuldada, kuna kinnisasja omanikuks oli kolmas isik ja kostja ei saanud PankrS §-le 42 tugineda. Pankrotimenetluses sõlmitud kompromiss ei mõjuta kostja kui hüpoteegipidaja õigusi. Kostja oli kompromissi vastu ja esitas pankrotimenetluses ka sellekohased vastuväited. Kostja ei saanud kompromissi kinnitavat kohtumäärust vaidlustada, sest PankrS § 83 lg 3 järgi ei saa vaidlustada otsust, mille kinnitamine on antud kohtu pädevusse. Kostjale selgitati pankrotimenetluses, et võlausaldaja nõuet võlgniku vastu tagab kolmanda isiku varale seatud hüpoteek ja kostja ei välistanud oma võimalusi realiseerida nõue PankrS § 184 lg 5 alusel. Hageja viited PankrS § 153 lg 1 p-le 1 ja § 181 lg-le 1 ei ole asjakohased, kuna pandiese ei kuulunud võlgniku vara hulka ning võlgnikul endal ei olnud vara, millele oleks saanud sissenõuet pöörata. Tavapärane on, et kompromissi tulemil ei muutu käendaja ning võlausaldaja omavaheline suhe, vaid üksnes võlausaldaja ja pankrotivõlgniku vaheline suhe. Hagejal ei ole õigust laenusaaja pankrotistumisel esitada sama vastuväidet nagu oleks pankrotimenetluse raames kompromissi sõlminud laenusaajal. Pant on asjaõigus ja sellest ei tulene pantija vastu isiklikku nõudeõigust pandiga tagatud kohustuste täitmiseks. Laenusaaja ja hageja eesmärk on kostja arvelt rikastuda. Olukord, kus hüpoteegipidaja ei saa enda seadusest ning lepingust tulenevaid õigusi koormatud kinnisasja müügil realiseerida, on hea usu põhimõtte vastane. Vaatamata Arno Tolga pankrotile, jäi laenuleping poolte vahel kehtima, sest laenumakseid teostati ka pankrotimenetluse kestel ja puudus alus laenulepingu ülesütlemiseks. Pankade tavapärase praktika kohaselt jääb leping kehtima ning tagatisvara ei realiseerita seni, kuni laenusaaja eest tasutakse laenumakseid. Kui kohus asub vastupidisele seisukohale, on kostja edaspidi sunnitud laenulepingud üles ütlema vaatamata sellele, et tagatisvara omanikud vara säilitamiseks makseid teostavad, sest tekib oht, et pankrotimenetluses kompromissi kinnistamisel jäävad hüpoteegipidajad oma tagatisest ilma.

MAAKOHTU OTSUS

Kohus nõustus kostjaga, et hüpoteegi seadmise leping on asjaõigusleping, kuid lisas, et AÕS § 325 lg 1 alusel peab hüpoteegi realiseerimiseks olema võlaõiguslik nõue. Võlaõiguslikuks nõudeks sai olla Arno Tolga ja kostja vahel sõlmitud laenuleping, kuid kohustuse osas kinnitati Arno Tolga pankrotimenetluses kompromiss ja võlakohustus kujundati ümber, misjärel Arno Tolga täitis oma kohustuse. Kostja ei viidanud seadusele ega lepingule, millest nähtuks, et hageja oleks Arno Tolga laenukohustusega ühinenud, olnud käendajaks või laenukohustuse üle võtnud. Kohus järeldas PankrS § 42 ja VÕS § 186 p 9 alusel, et Arno Tolga ja kostja vahel sõlmitud laenuleping lõppes PankrS § 42 järgi, sest kui nõude täitmise tähtaeg tuleb lugeda saabunuks, ei saa laenulepingut pidada kehtivaks. Kui laenuleping ei oleks lõppenud, ei oleks kostja saanud laenulepingust tulenevat nõuet esitada pankrotimenetluses. Kostja ei tõendanud, et hagejal oleks kostja ees hüpoteegiga tagatud täitmata nõudeid või et hageja vastutaks solidaarselt Arno Tolga laenulepingust tulenevate nõuete eest. Kostja ei teinud kohtule usutavaks, et Arno Tolga ja kostja vahel oleks võlaõiguslik kohustus, mida hüpoteegiga tagada. Seega ei kohaldu PankrS § 184 lg 5. Kohus leidis, et hagejal oli AÕS § 279 lg 7 alusel õigus esitada vastuväiteid võlaõigusliku nõude kohta ning kostja ei tõendanud, et hagejat tuleks käsitleda käendajana. Kolmandalt isikult laekunud maksed ei tähenda, et tegemist oleks VÕS § 144 lg-s 3 kirjeldatud olukorraga, kus käendusleping kehtib ka seadusest või tehingust tuleneva vorminõude järgimata jätmise korral, kui käendaja täidab lepingust tuleneva põhivõlgniku kohustuse. Arno Tolga kohustus kujundati ümber ja selle kohustuse täitis Arno Tolga ise. Maakohus leidis, et Arno Tolga teiste võlausaldajate osas oleks ebaõiglane, kui kostja oleks saanud nii pankrotimenetluses pandiga tagamata nõude täitmisest oma osa ja saaks oma nõude pärast pankrotimenetlust rahuldada kui hüpoteegiga tagatud nõude.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4) ei saanud PankrS § 180 lg 1 alusel sõlmitud kompromiss hõlmata tagatisvara vastu olevat nõuet, sest selline nõue tekkis pärast kompromissi kinnitamist, mil tagatisvara omanik jättis lepingulised kohustused täitmata. Lisaks ei olnud tagatisvara omanik kompromissi osapooleks; 5) on kohtu hinnang, et nõuded muutusid sissenõuatavaks seaduse alusel, kuid laenulepingu ülesütlemisel ei saanuks võlausaldaja samuti nõuet esitada, vastuoluline; 6) ei arvestanud maakohus nõuete sissenõutavuse puhul isikupõhist vahetegu. Pankrotimenetluses kompromissi tegemisel kujundatakse ümber pankrotimenetluses konkreetse isiku vastu esitatud nõuded, mitte tervet lepingulist suhet. Pandipidajal on nõudeõigus kahes erinevas menetluses (täite- ja pankrotimenetluses), kuid nõuete suuruse mõttes tuleb arvestada mõlemast menetlusest saadut. Seetõttu ei rikastu võlausaldaja oma nõude maksmapanekul mõlemas menetluses ja vastupidine maakohtu seisukoht on seetõttu ebaõige; 7) kuulub analoogia korras kohaldamisele PankrS § 184 lg 5, sest see säte viitab pankrotimenetluse isikupõhisusele, st kompromissi korras nõude ümberkujundamise tagajärjed kohalduvad ainult põhivõlgniku suhtes. Ka võlgade ümberkujundamise menetluses (VÕVS § 29 lg 2) kehtib põhimõte, et ümberkujundamiskava kinnitamine ei vabasta võlgniku kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest; 8) paneb maakohtu tõlgendus tagatisvara omaniku olukorda, kus põhivõlgniku pankroti korral tuleks tagatisvara igal juhul ja kohe realiseerida, et võlgade ümberkujundamisel oma nõudest mitte ilma jääda. Selline lähenemine kahjustab nii võlausaldajast pandipidaja kui kolmandast isikust tagatise andja positsiooni; 9) ei kuulu AÕS § 279 lg 7 vastuväidete hulka isikupõhised (isiklikud) vastuväited, sh pankrotimenetluse tagajärgedega seotud vastuväited; 10) on kohtu seisukoht, et pankrotivõlausaldajate osas oleks ebaõiglane, kui kostja saaks pandiga tagamata nõude täitmisest oma osa ja saaks oma nõude pärast pankrotimenetlust rahuldada kui hüpoteegiga tagatud nõude, põhjendamata, ebaõige ning viide PankrS § 181 lg-le 1 asjakohatu; 11) ei saa hagi rahuldada pelgalt usutavuse alusel. Samuti jättis maakohus tähelepanuta kostja väited pankrotimenetluses tehtava kompromissi õiguslike tagajärgede suhtes, millega kostja tõendas võlaõigusliku kohustuse olemasolu; 12) said põhivõlgnik ja hageja eeldada, et panditud vara ei kuulu põhivõlgniku pankroti korral pankrotivara hulka ning panti tuleb realiseerida pankrotimenetluse väliselt. Hüpoteegiga vara saamisel tuleb omandajal eeldada nõudeõigusi vähemalt hüpoteegisumma ulatuses; 13) ei tohiks õiguskorras olla aktsepteeritav, et hüpoteegiga koormatud vara tasuta võõrandamise ja pankrotimenetluse tulemusena on võimalik hüpoteegipidaja õigusi olulises ulatuses kahjustada.

üldse mitte osaleda ja peale nõuete sissenõutavaks muutumist kohe kohtutäituri poole pöörduda. Kostja ei saa enam apellatsioonkaebuses viidata, et PankrS § 181 lg 1 kohaselt hüpoteegipidaja nõuet ei saa üldse ümber kujundada, kuna kostja ise otsustas kompromissi hääletamisel osaleda ja seega pole viide enam asjakohane. Kostja ei saa üheaegselt osaleda pankrotimenetluses II järgu nõude võlausaldajana ja osaleda kompromissi hääletamisel ning samas säilitada nõudeõiguse pandieseme realiseerimiseks väljaspool pankrotimenetlust. Pankrotiseadus ei sisalda sätet, mille kohaselt säiliks pandipidajal, hoolimata kompromissis hääletamisest, õigus pandieseme realiseerimiseks väljaspool pankrotimenetlust. Kuigi PankrS § 181 lg 1 on üldiselt pandipidajat kaitsev säte, ei rikuta pandipidaja õigusi, kui pandipidaja ise avaldab selget tahet hääletamisel osaleda ja seda ka objektiivselt teeb. Pankrotimenetluses kinnitatud kompromissi korral saab tunnustatud nõude PankrS § 184 lg 6 järgi lugeda ümber kujundatuks ja võlausaldajal on õigus saada tagasi üksnes see osa nõudest, mida tal on õigus saada kompromissi järgi. Pangal ei ole enam võlaõiguslikku nõuet, mille tagamiseks on hageja kinnisomand koormatud hüpoteegiga. See hüpoteek on muutunud n-ö tühjaks ja seda ei saa nõude puudumise tõttu sundtäitma panna. Hageja ei ole panga ees koos Arno Tolgaga solidaarvõlngnik või käendaja ning seega ei saa analoogia korras kohaldada PankrS § 184 lg-t 5.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

pankrotivõlausaldaja isik, kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel. Riigikohus märkis pärast PankrS § 44 lg 3 muutmist et 2009. aastal kehtinud sätte redaktsiooni eesmärk oli kaitsta hüpoteegipidaja huve mh ka selliste juhtumite jaoks, mil tagatise andja läheb pankrotti. Hüpoteek on alates asjaõigusseaduse jõustumisest olnud krediidiasutuste jaoks olulisim tagatisvahend kinnislaenuturul, elavdades sel viisil oluliselt majanduskäivet (RKTKm 3-2-1-111, p 14).

Samas, see ei muuda kompromissi mõjuulatust. Oluline on siinkohal ka kehtiva õiguse ebapiisavus. Pankrotiseaduses puuduvad juhised võlausaldajale juhuks, kus põhivõlgnik läheb pankrotti ja pantijast kolmas isik jätkab nõude täitmist. Võlausaldaja nõue on küll pandiga tagatud, kuid see ei ole tagatud pankrotivaraga, mistõttu ei saa rääkida I järgu nõudest, samuti ei kohaldu PankrS §-des 181 ja 182 sätestatud keeld, et teised võlausaldajad ei saa pandiga tagatud nõudeid lõpetada või ümberkujundada ilma pandipidaja nõusolekuta. Lisaks ei muutu nõue pantija suhtes ka sissenõutavaks, kui ta jätkab täitmist. Lahendus, et kostja oleks pidanud nõude aluseks oleva lepingu enne pankroti väljakuulutamist üles ütlema, või ei oleks ta pidanud üldse pankrotimenetluses nõuet esitama, ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus kahtleb, kas kostja oleks saanud pankrotimenetluse ajal A.Tolgaga sõlmitud lepingu üles öelda, kuna A. Tolga suhtes oli nõue muutunud sissenõutavaks. Hageja ja kostja vahel lepingulist suhet ei olnud, hageja jätkas põhivõlgniku lepingu täitmist, sellises olukorras ei saanud kostja teha hagejale ülesütlemise avaldust. Seadusest ei tulene ka kostja õigust esitada tingimuslik nõue analoogiliselt olukorraga, kus pantija läheb pankrotti ja põhivõlgnik jätkab kohustuse täitmist. Ringkonnakohtu arvates kujundati tsiviilasjas nr 2-16-14531 kinnitatud kompromissiga ümber kostja ja A. Tolga vaheline võlasuhe üksnes pankrotimenetluse raames ning see omas õiguslikke tagajärgi pankrotivara realiseerimisest saadu jaotamisel. Ringkonnakohtu arvates ei ole pankrotimenetluse eesmärkide ega ka pandiõiguse kui piiratud asjaõiguse usaldatavuse ja püsivaima tagatise olemusega kooskõlas, et hüpoteegiga koormatud vara tasuta võõrandamise ja pankrotimenetluse tulemusena on võimalik hüpoteegipidaja õigusi olulises ulatuses kahjustada. Õiguskord peaks tagama, et ka pärast pankrotimenetluse lõppu jääksid pandipidajate õigused püsima, kui nõue ei saanud pankrotimenetluses täielikult rahuldatud.

/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja

/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks

/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.